Obsah (5)

§ 98§ 93§ 11§ 59§ 116

KOHTUOTSUS Tervikotsus Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht Tallinnas 28. märtsil 2013. a., täiendatud kirjeldava ja põhjendava osaga 22. m

§ 98lõikele 1 kolm aastat.

Maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral on maksusumma määramise aegumistähtaeg kuus aastat. Aegumistähtaeg algab selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. Eeltoodust tulenevalt algas kaebaja hinnangul aegumistähtaeg käesolevas asjas 20.10.2009.a, mil ta esitas

1. a. septembrikuu deklaratsiooni. Sellest tulenevalt tuli maksuotsus teha hiljemalt 21.10.2012.a. Uus maksuotsus tehti aga 30.10.2012.a. Eeltoodust tulenevalt on Kaebuse esitaja seisukohal, et 30.10.2012.a maksuotsus maksusumma määramise kohta on sisuliselt aegunud. Seetõttu palub ta jätta vastustaja vastusele lisatud 30.10.2012.a maksuotsuse tähelepanuta ja tagastada vastustajale ning lahendada vaidlus kaebaja poolt esitatud taotluse osas. 12.
2. Kaebaja on seisukohal, et 30.10.2012 maksuotsus on lisaks sellele, et see on tehtud pärast aegumistähtaega, ka õigusvastane ja tuleb tühistada. Kaebaja leiab, et 07.11.2011 läbi viidud traktori Timberjack 1470D vaatlusel veendus maksuhaldur metsamasina olemasolus. Kaebaja on seisukohal, et maksuhaldur on vaatlusel toimunust valesti ja muid tõendeid eirates järeldanud, et traktori tegelik 3 omanik on Maanus Mürkhain, sest viimane oli teadlik traktori käsitlemisest ja ajaloost. Samuti on vale maksuhalduri järeldus, et kaebaja ei ole metsatraktori tegelik omanik, kuna ta ei tea peale rendilepingu sõlmimist selle igapäevast asukohta. Kaebaja leiab, et tal ei ole mingit seadusest tulenevat kohustust teada traktori igapäevast asukohta, eriti kui see on rendile antud. Kaebaja leiab, et vastustaja on valesti hinnanud OÜ Paarismaja töötajate antud seletusi. Kaebaja on seisukohal, et ehitusharus töötavatel töölistel ja projektijuhil ei peagi olema teavet ettevõtte juhatuse tasemel tehtavatest investeerimisotsustest ettevõtte teistes tegevusharudes. Kaebaja leiab, et talle ei ole pandud kohustust teavitada maksuhaldurit maksukohustuslase omandis oleva omandi ümberpaigutamisest. Kaebaja on seoses traktori Eestist välja viimisega teinud vastustajale ettepaneku vaatluse läbiviimiseks Prantsusmaal, kuid maksuhaldur seda ei teinud. Seejärel toimetas kaebaja traktori tagasi Eestisse ja teavitas maksuhaldurit selle asukohast ja alles siis viis maksuhaldur läbi vaatluse. Kaebaja on selles osas täitnud kaasaaitamiskohustust. 12.
3. Kaebaja leiab, et alusetud on maksuhalduri väited, et tehingu toimumise paneb küsimärgi alla asjaolu, et kaebaja tasus traktori tavamõistes väga suure hinna üksnes sularahas. Kaebaja väidab, et sularahas tehingute sooritamine ei ole keelatud ja tsiviilkäibes on tavaline, et masinaid soetatakse finantseerimistehingute alusel, mis teostatakse peale müügilepingu sõlmimist. 12.
4. Kaebaja on seisukohal, et kui seadusest ei tulene kohustust metsalõikusmasina ostumüügitehingu kirjalikus vormis sõlmimiseks, siis on see iga ettevõtte vaba valik, mis vormis ta sõlmib ostu-müügilepingu ja kui usaldusväärseks ta tehingupartnerit peab. Vastavalt VÕS § 11 lg-le 1 võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Metsalõikustraktorite ostmiseks ei näe seadus ette lepingu kirjalikult sõlmimise kohustust. OÜ Paarismaja on seisukohal, et maksuhalduril puudub õigus nõuda tehingu sõlmimist kirjalikus vormis, kui selline vorminõue ei tulene seadusest. OÜ Paarismaja on esitanud Maksuametile traktori ostmist tõendava arve. 12.
5. Maksuhalduri arvates on käesolevas asjas oluline rikkumine see, et puudub tehingu toimumist tõendav kinnitus. Eeltoodu tõttu koostasid OÜ Paarismaja juhatuse liige ja OÜ Moapa endine juhatuse liige traktori kirjaliku üleandmise - vastuvõtmise akti, milles pooled kinnitavad ostu-müügitehingu toimumist ning eseme üleandmist OÜ-le Paarismaja. Dokument on maksuametnikule edastatud. Samuti kinnitavad pooled aktis, et nad on enne ostu-müügitehingu teostamist vaadanud lepingu eseme põhjalikult üle, neil ei ole üksteise suhtes pretensioone või taotlusi ja tehingu sõlmimise aluseks on olnud suuline ostu-müügileping. Kaebaja esitas kohtule tõendina vaidlusaluse metsalõikustraktori 21.12.2012 otsu-müügilepingu Intrac OÜ-le. Juhul, kui traktor ei oleks kuulunud kaebajale, ei oleks tal võimalik olnud seda müüa. Kaebaja viitab omandiõiguse tõendamise osas kokkuvõtvalt asjaolule, et maksuhaldur eirab kolmandate isikute seletusi, mis kinnitavad OÜ Paarismaja väiteid tehingu toimumise kohta. Kaebaja viitab näiteks Andres Tõškevitši ja OÜ Krona poolt maksumenetluses antud kinnitustele ja esitatud dokumentidele. 12.
6. Kaebaja leiab, et maksuhalduri tegevus on vastuolus ka proportsionaalsuse nõude ja EL kehtiva kaupade vaba liikumise printsiibiga. Kaebaja on seisukohal, et maksuhalduri tegevus seadusel mittepõhinevalt maksutagastusnõude täitmata jätmisel takistab tema normaalset majandustegevust ja riivab tema õigust omandi kaitsele. Kaebaja leiab, et PMTK vaidlusalune otsus ning maksumenetlusega viivitamine sisuliselt käsitletav PMTK poolse lubamatu ja kahjustava sekkumisena OÜ Paarismaja tegevusesse. Ühtlasi on Paarismaja OÜ seisukohal, et maksuhalduri senine tegevus on muuhulgas ka põhiseaduse vastane. 4
7. Kaebaja palub kaebuse rahuldada ning menetluskulud jätta vastustaja kanda. 21.01.2013 esitas kaebaja menetluskulude hüvitamise taotluse kokku summas 3964,32 eurot ja 958 eurot riigilõivu. VASTUSTAJA SEISUKOHAD
8. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja põhjendab oma seisukohta järgmiselt. 14.
9. Maksuhaldur määras esialgu maksusumma

§ 93

lg 1 alusel tingimusega, et täiendava kontrollimise tulemusel või täiendavate tõendite esitamise korral võib maksuotsust muuta või kehtetuks tunnistada. Maksuotsuse sellisel kujul andmise põhjustad asjaolu, et kaebaja oli deklareerinud maksustamisperioodil käibemaksu, kuid ei esitanud 06.11.2009 korraldusega nr. 12.23/9017-1 määratud tähtajaks nõutud dokumente ega andnud teavet. Maksuhaldur andis 17.11.2009 maksuotsusega nr 12.2-3/9017-2 kaebajale 30-päevase tähtaja eesmärgiga tagada ärakuulamisõigus. Kõik kaebaja väited muutva tingimuse kohaldamise õigusvastasuse suhtes on kohatud ning ei saa olla maksuotsuse tühistamise aluseks. 14.

1. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja põhiliseks huviks on ikkagi vaidlustada otsus, mis anti hiljem (30.11.2012), sest sellega saab ta tegelikult vaidlustada sellega kaasas käivad tõendid ja kohtu sisulise hinnangu maksustamise õiguspärasusele. 14.
2. Vastustaja leiab, et kaebaja seisukoht nagu oleks maksuotsus rajatud alusetutele kahtlustustele, mis ei tugine ühelegi lubatud tõendile, on umbmäärane ja emotsionaalne. Kaebaja ei ole esitanud veenvaid tõendeid lükkamaks ümber nii maksuotsuses kui otsuses toodu seisukohti ja järeldusi. Kaebaja leiab, et otsus on põhjendatud, selles on hinnatud kõiki kogutud tõendeid nende kogumis ja koostoimes ning jõutud õiguslikult ja faktiliselt õigele järeldusel. 14.
3. Vastustaja leiab, et maksumenetlus ei olnud ebamõistlikult pikk, sest kaebaja ise takistas maksumenetluse kiiret ja efektiivset läbiviimist. Vastustaja selgitab, maksumenetluses kontrolliga kogutud materjale oli palju ja selle lõppakt tuli mahukas. Lisaks esitas kaebaja muuhulgas maksumenetluse käigus nõutud dokumente valikuliselt ja isikute ütlused muutusid ajas. 14.5.Vastustaja leiab, et muutva tingimusega maksuotsuse ja otsuse andmine oli kõiki asjaolusid arvestades õiguspärane ja puudub igasugune alus nende tühistamiseks.
4. Vastustaja palub jätta menetluskulud kaebaja enda kanda. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
5. Kohus leiab, et käesoleva asja lahendamiseks tuleb tal kõigepealt võtta seisukoht vaidlustatavate haldusaktide olemuse ning koha pealt (I) , seejärel hinnata maksuotsuse (II) ja otsuse põhjendatust (III), vastata küsimusele, kas vastustaja on õigusvastaselt viivitanud lõppotsuse langetamisega (IV) ja lõpuks lahendada veel lahendamata taotlused ning menetluskuludega seotud küsimused (V). I
6. Käesolevas asjas on kaebaja vaidlustanud Maksuameti 17.11.2009 maksuotsuse nr. 12.2-3/90172 (edaspidi maksuotsus või 17.11.2009 maksuotsus) ja palunud selle tühistada kokkuvõttes osas, millega määrati talle käibemaksu summas 580851 krooni ehk 37 123,14 eurot. Nähtuvalt asja menetluse käigus kogutud tõenditest on vastustaja andnud 17.11.2009 maksuotsuse

§ 93lg 1 sätestatud muutva tingimusega.

Kohus märgib siinkohal, et kohtu hinnangul oleks küll korrektsem olnud, kui muutva tingimuse sisu oleks olnud eraldi ja täpselt sätestatud ka 17.11.2009 maksuotsuse resolutsioonis, kuid tulenevalt asjaolust, et selle sisule on antud selgitus resolutsioonile eelnenud 5 maksuotsuse 3. osas „Maksukorrigeerimise õiguslik alus“, loeb kohus 17.11.2009 maksuotsuse selles osas õiguspäraseks. 18.

§ 93

lg 3 sätestab, et muutva tingimuse kehtivusajal ei kohaldata maksuotsuse muutmisele ja kehtetuks tunnistamisele

1. peatüki
2. jaos sätestatud piiranguid, mis tähendab, et maksuhaldur võib maksukohustust sisuliselt nii suurendada kui vähendada sõltuvalt menetluse käigus leitust.

§ 93

lg 4 annab maksukohustuslasele õiguse tingimuse kehtivusajal taotleda maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist. 19. Käesolevas asjas ei ole vaidlust asjaolu üle, et kaebaja esitas muutva tingimuse kehtivuse ajal täiendavad tõendid ja maksuhaldur uuendas sisuliselt maksumenetluse lähtudes

§ 93sätestatust.

Läbiviidud haldusmenetluse tulemusena Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus 19.05.2010 vastu otsuse nr 12.2-3/9017-5, millega jäeti 17.11.2009 maksuotsus nr 12.2.3/9017-2 osaliselt jõusse. Kaebaja vaidlustas 19.05.2010 otsuse halduskohtus ja

1. 30.08.2010 tunnistas Maksu- ja Tolliamet otsusega nr 6-2/1299 kehtetuks oma 19.05.2010 otsuse nr 12.23/9017-5 (I tl 127) ja taotles käesoleva asja menetluse peatamist kuni PMTK poolt OÜ Paarismaja taotluse maksuotsuse muutmiseks või kehtetuks tunnistamise lahendamiseni. Kohtu 13.09.2010 määrusega (I tl 134-136) lõpetas kohus menetluse Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu ja tollikeskuse 19.05.2010 otsuse nr 12.2-3/9017-5 tühistamise nõudes ja ülejäänud osas peatas kaebuse menetluse.
2. Nähtuvalt eeltoodust leidis kohus oma 13.09.2010 määruses, et 17.11.2009 maksuotsus on eelneva tagajärjel sisuliselt jätkuvalt kehtiv ja selle muutmiseks või kehtetuks tunnistamise taotluse lahendamiseks toimuv haldusmenetlus jätkub.
3. Kohus leiab, et eeltooduga toetas tol ajal asja lahendanud kohus vastustaja lähenemist, et juhul, kui maksuotsuse adressaat esitab muutva tingimuse kehtivusajal selles nõutud tõendid, ei jõustu maksuotsuse põhiregulatsioon (maksu määramine resolutsiooniga) koheselt pärast tingimuse tähtaja möödumist, vaid alles pärast uutele tõenditele hinnangu andmist. Maksuhaldur on sisuliselt seisukohal, et vastava menetluse tulemusena antakse haldusakt maksuotsuse kehtetuks tunnistamise, muutmise või muutmata jätmise kohta ning selles määratakse kaebaja lõplik maksukohustus, maksunõuete tasumise tähtaeg. Samuti selgitatakse nii antavas haldusaktis selle vaidlustamise kord. Kõige selgemalt on vastustaja vastav käsitlus fikseeritud 27.01.2010 vaideotsuse nr 6-1/622-3 (I tl 13 pöördel ja 14). Kohus nõustub vastustaja vastava käsitlusega, sest vastasel juhul muutuks uute tõendite esitamisel muutva tingimuse viimasel päeval nende arvessevõtmine ja nende alusel esialgse maksuotsuse resolutsioonis sätestatu suhtes põhjendatud täiendava otsuse tegemine sisuliselt võimatuks. Uue otsuse tegemise lõpptähtaja suhtes annab kõige otsesema viite

§ 93

lg 5, mis viitab sisuliselt otsuse tegemise tähtajana maksusumma aegumise tähtajale. 22. Kohus märgib, et nimetatud käsitlus jätab osaliselt vastamata küsimusele, kas 17.11.2009 maksuotsust tuleb uue otsuse (käesoleval juhul 30.10.2012 otsus 12.2-3/9017-34 edaspidi otsus) raames käsitleda kehtivuse kaotanuna või tuleks mõlemat haldusakti käsitleda nende koostoimes ühe haldusaktina. Kohus on seisukohal, et õigem oleks siinkohal järgida Riigikohtu poolt haldusasjas nr. 3-3-1-85-07 punktides 25 ja 26 väljendatud seisukohti, et kui sisuliselt on tegemist uuendatud haldusmenetluse raames uute põhjenduste ja metoodiliste aluste põhjal antud haldusaktiga, siis tuleks eelmine haldusakt kehtetuks tunnistada. Selline käsitlus oleks ilmselt haldusakti adressaadile selgem ja arusaadavam. Samuti tuleneb

§ 93lg 1 sõnastusest, et nn.

muutva tingimusega otsus saab olla sisuliselt põhjendusteta. Muutva tingimuse saabumisel (teabe esitamisel) toimub sel juhul sisuliselt maksumenetluse uuenemine ja maksuhaldur viib sisuliselt läbi revisjoni või kontrollmenetluse.

1. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole eelkirjeldatu tõttu tegemist Riigikohtu otsuses nr. 3-3-185-07 kirjeldatud olukorrale päris analoogse olukorraga, sest käesoleval juhul otsustati formaalselt kaebaja taotluse üle tunnistada kehtetuks muutva tingimusega määratud maksukohustust 6 maksuotsuses muutva tingimuse kehtivusajal. Seetõttu ei leia kohus, et eelnev välistaks nende haldusaktide käsitlemise nende koosmõjus. Kaebaja jaoks on tulenevalt kaebuse eesmärgist oluline, et käesoleval juhul on kohus menetlusökonoomika põhimõttest lähtuvalt aktsepteerinud kaebuse nõudena ka viimase haldusakti tühistamisnõude. Kohus lähtus sellise otsuse tegemisel asjaolust, et menetlusökonoomika ja kaebaja õiguste kaitse seisukohast lähtudes on selline lähenemine käesoleva asja kestvust arvestades õigustatum. Samas märgib kohus, et kui ka viimast vastustaja otsust, see on 30.10.2012 otsust käsitleda iseseisva maksuotsusena, siis ka sel juhul tuleb arvestada selle kokkuvõtvas osas (resolutsioonis) teise lõikena toodud otsustust, milles on mainitud lõplikult tasumisele kuuluv maksusumma 37 068,76 eurot. Seega ei oleks vahet, millise maksuotsuse sisulise lahendi suhtes vaidlus käib. Kaebaja eesmärk on igal juhul vaidlustada maksuotsusega määratud käibemaks. Kaebaja ei ole ka välja toonud, et tal oleks huvi vaidlustada muid 30.10.2012 otsuse osasid. Eeltoodut kokku võttes käsitleb kohus kaebuse lahendamisel küll esialgu eraldi maksuotsust, kuid kaebuse lõplikul lahendamisel ikkagi mõlemaid haldusakte sisuliselt nende koosmõjus. II
2. Maksuotsuste ja hilisema selle jõusse jätmise otsusse õiguspärasuse seisukohalt leiab kohus, et võtmeküsimuseks on käesoleval juhul tõendite hindamine ja seda eelkõige 30.10.2012 otsuse osas, kuid alustab varasema maksuotsuse nr 12.2-3/9017-2 õiguspärasuse kontrollist.
3. Kohus leiab, et vastustaja ei ole sisuliselt esitanud tõsiseltvõetavaid vastuväiteid 17.11.2009 maksuotsusele. Kaebaja on küll oma kaebuses püüdnud väita, et tegu on teda ilmselgelt liigselt koormava ja ebaselge haldusliku meetmega, mis on vastuolus põhiseaduse § 11 õigusriigi printsiibist tuleneva Maksuametile kohustuslike proportsionaalsuse põhimõtte nõuetega, sest Maksuamet peab tagama muuhulgas tulenevalt Põhiseaduse § 14 sätestatust maksumenetluses OÜ Paarismaja õiguste efektiivse kaitse. Kaebaja leiab, et vastustaja oleks pidanud nii eeltoodust, kui ka tulenevalt

§ 11

kirjeldatud uurimisprintsiibist ning HMS § 36 ja 40 sätestatud ärakuulamisõiguse tagamise ja selgitamiskohustusest, selgitama enne maksuotsuse tegemist välja, kas Paarismaja OÜ kavatseb korralduse täita ja mis põhjusel ei ole korraldust veel täidetud.

1. Kohus leiab, et kaebaja eelpoolkirjeldatud argumendid on selgelt otsitud, ennastõigustavad ja eksitavad. Kohus märgib kõigepealt, et kaebaja püüab kaebuses väita, et ta täitis nimetatud korralduse nõuetekohaselt, kuid kahjuks esines e-kirjade edastamisel ilmselt tehniline probleem. Kaebaja tunnistab kaebuses ise, et, mingil talle arusaamatul põhjusel ei jõudnud tema väidetavalt 11.11.2009 e-posti teel Maksuametile 6.11.2009 korraldusega nr. 12.2-3/9017-1 nõutud dokumendid kohale.
2. Kohus leiab, et selline väide ja selle seostamine uurimiskohustuse täitmatajätmisega on asjaolusid arvestades selgelt eksitav. 6.11.2009 korralduses sisaldub lisaks dokumentide esitamise kohustusele ühemõtteliselt ja selgesõnaliselt Paarismaja OÜ esindusõiguslikule isikule pandud kohustus ilmuda 12.11.2009 kell 11.00 maksuhalduri ametiruumidesse aadressil Endla 10A Tallinn, et esitada dokumendid ja anda teavet kontrollobjekti puudutavates küsimustes. Käesolevas asjas ei ole sisulist vaidlust, et kaebaja korraldust selles sätestatud nõuete kohaselt ei täitnud. Dokumentide kohapeal esitamise ja selgituste andmisel valis kaebaja vastuolus korralduses sätestatuga nende ekirja teel esitamise. Esiteks eiras kaebaja sellise käitumisega teadlikult ja tahtlikult korralduses toodud ilmumiskohustust ja teiseks võttis endale riski, et e-kiri, kui kohaleminekust vähemturvalisem informatsiooni edastamise viis, võib mitte kohale jõuda. Käesoleval juhul ei ole lisaks vaidlust asjaolu üle, et kaebaja ei ole kontrollinud e-kirja päralejõudmist enne maksuotsuse tegemise kuupäeva ega esitanud selleks ajaks korralduse täitmise pikendamise taotlust. Eeltoodust tulenevalt on alusetud ja kohtu arvates ka eksitavad kaebaja väited uurimiskohustuse ja selgitamiskohustuse täitmatajätmisest vastustaja poolt maksuotsuse andmisel. Olukorras, kus kaebaja ise ei täida seaduslikku korraldust, mille ta on kätte saanud, ei pea maksuhaldur HKMS § 93 7 sätestatud korras maksuotsuse tegemisel hakkama eraldi uurima, miks maksukohustuslane oma kohustust ei täida. Sellist nõuet ei ole seaduses ja see ei ole ka vastava regulatsiooni mõte.

§ 93

lg 1 sätestatud regulatsioon annab maksuhaldurile sellisel juhul muuhulgas võimaluse teha muutva tingimusega maksuotsus ja selle paragrahvi lõige 4 maksukohustuslasele võimaluse taotleda maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist. Viimase õiguse eesmärgiks ongi anda heausksele maksukohustuslasele võimalus oma õigusi lihtsustatud korras kaitsta. Lisaks on nimetatud säte nähtuvalt tema sisust suunatud ka sellele, et anda maksuhaldurile täiendav võimalus mõjutada maksukohustuslasi esitama õigeaegselt maksumenetluses põhjendatud maksuotsuse tegemiseks vajalikku teavet. Pahatahtlikult käituvate maksukohustuslaste suhtes võib selline meede olla kohati tõhusam, kui nende trahvimine, eriti võttes arvesse vaidluse all olevaid maksusummasid. 28. Käesoleval juhul täitis kohtu arvates

§ 93

lg 1 alusel tehtud maksuotsus oma vastava eesmärgi suurepäraselt, sest maksukohustuslane asus juba maksuotsuse tegemise päeval samme, et täita maksuhalduri nõudeid teabe saamiseks. Lisaks ei jäänud ka kaitseta kaebaja õigused, sest ta sai esitada ja maksuhaldur käsitles edaspidises menetluses tema vastuväiteid ja selgitusi ning kogus täiendavaid tõendeid. III

1. Sisuliselt on maksuotsuse põhjendused esitatud lõplikul kujul 30.10.2012 otsuses ja seetõttu analüüsib kohus järgnevalt vastavate põhjenduste ja otsuse õiguspärasust.
2. Kaebaja on kokkuvõtvalt vaielnud otsuses toodule vastu leides, et maksuhalduri järeldused on tõendamata kohaste tõenditega, maksuhaldur on arvestanud ainult tema seisukohta kinnitavate ning jätnud arvestamata tema seisukohta ümberlükkavate tõenditega.
3. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohtadega ja leiab, et vastustaja on otsuses tõendeid hinnanud õigesti ning jõudnud kokkuvõttes õigele järeldusele, et kontrollitud perioodil ei kuulu OÜ Paarismaja sisendkäibemaksuna mahaarvamisele OÜ Moapa poolt 30.09.2009 väljastatud arvel kajastatud käibemaks summas 580 000 krooni. Tulenevalt asjaolust, et kohus jätab kaebuse rahuldamata nõustudes otsuse põhjendustega, ja HKMS § 165 lg 2 sätestatust, ei hakka kohus detailselt kordama otsuses (vaidlustatud haldusaktis) toodud põhjendusi, kuid peab siiski vajalikuks välja tuua järgmist.
4. Kaebaja märgib õigesti, et metsaveotraktori ostu-müügi lepingu vormi seadus ei sätesta ja järelikult võib selle teha ka suulises vormis. Samas tuleb maksumaksjal suulises vormis tehingu tegemisel arvestada asjaoluga, et selle tõendamine on kirjalikult sõlmitud lepingust oluliselt keerulisem ja talle langeb sellisel juhul maksumenetluses oluliselt kõrgem tõendamiskoormus kui kirjaliku lepingu puhul. Eriti kehtib see situatsioonides, kus suuliselt sõlmitud lepingu alusel soovitakse saada maksutagastust (näiteks sisendkäibemaksu osas) või muid soodustusi. Veelgi enam kehtib see olukordades, kus tegemist on väga suurte summadega ja sularahas tasutud tehingutega. Seetõttu leiab kohus, et mõistlikult käituva ettevõtja puhul saab väga suurte väärtustega ning maksutagastusnõuetega seotud tehingute tegemist suulises vormis pidada vähemalt ebatavaliseks. Veelgi enam tuleb selliseid suulises vormis tehtavaid tehinguid pidada ebatavaliseks pikaajalise ärikogemusega ettevõtjate vahel. On ilmne, et selliseid tehinguid kinnitavate tõendite kogumisel tuleb maksuhalduril maksusummade lõplikul määramisel oma

§ 59

lg 1 sätestatud uurimis- ja kaalutlusõigust teostada teistmoodi, kui tehingute suhtes, mis on näiteks notariaalselt tõestatud. See on vajalik eelkõige maksupettuste vältimiseks. Kohus leiab, et vastustaja on vaidlusaluse tehingu ebatavalisuse tõttu õigustatult viinud otsuse tegemisel maksumenetluses läbi ulatusliku täiendavate tõendite kogumisele suunatud tegevuse. Nähtuvalt otsuse leheküljel 10 toodud tabelist (I tl 222 pöördel) on maksuhaldur pöördunud täiendava info saamiseks üle 20 isiku poole. 8

1. Nähtuvalt otsusest, pidas maksuhaldur vajalikuks põhjalikult välja selgitada ka vaidlusaluse metsalõikustraktori ostu-müügiga seotud asjaolud. Tulenevalt kahtlusest vaidlusaluse tehingu tegeliku toimumise ja eesmärgi suhtes püüdis maksuhaldur lisaks tehinguga seotud asjaoludele kõigepealt välja selgitada ka asjaolu, kuidas ja kellelt OÜ Moapa omandas nimetatud metsaveotraktori. Nähtuvalt otsuses kajastatust (eriti lk 12-14 – I tl 223 pöördel-224 pöördel) loeb kohus selgelt põhjendatuks vastustaja seisukoha, et kogu saadud informatsioon kinnitas maksuhalduri kahtlusi tehingute toimumise osas. Kohus märgib, et kogu selle menetluse käigus ei esitatud nähtuvalt otsusest kajastatust tõenditest kolmandate isikute poolt maksuhaldurile sisuliselt ühtegi dokumenti, mis oleks kinnitanud vaidlusaluse traktori omandamist, eesmärgipärast kasutamist või müümist OÜ Moapa poolt. Kohus peab õigustatuks maksuhalduri seisukohta Andrus Emersoni poolt 01.03.2011 antud ja protokollitud suuliste selgituste kohta, milles maksuhaldur kokkuvõtvalt leiab, et tehingu (traktori ost-müük) toimumine OÜ Moapa ja The Street OÜ vahel tegelikkuses on väheusutav ja et äriühingul The Street OÜ-l puudusid metsalõikustraktori ostmiseks vahendid. Samuti leiab kohus, et vastustaja on menetluses kogutud tõenditele põhinedes jõudnud põhjendatult järeldusele, et ka Inaguagrupp OÜ-lt ja selle töötajatelt poolt kogutud tõendid kinnitavad kahtlusi tehingu toimumise osas. Kohus märgib, et vastustaja on siinkohal analüüsinud nii firmade ametlikult deklareeritud tegevust, tegelikku tegevust (küsitledes töötajaid) kui ka majandustegevuse üldiseid finantsnäitajaid.
2. Järgmise laiema teemana analüüsib maksuhaldur otsuses metsalõikustraktori Prantsusmaale vedamisega seotud asjaolusid (I tl 226-228). Kohus märgib, et ka selle tulemusena ei esitata maksuhaldurile ühtegi vaidlusaluse metsalõikustraktori reaalset olemasolu või just selle metsalangetustraktori väidetaval ajal ja väidetava vedaja poolt Prantsusmaale transportimist tavapärases äritegevuses tõendavat tõendit. Kohus leiab sarnaselt vastustajaga, et ka selle väidetava sündmusega seoses kogutud tõendite analüüs (eelkõige väidetava tegeliku vedaja OÜ Teevi Auto ja vedu teostanud isikute poolt veo toimumise kohta kinnituste mittesaamine) ei kinnita kaebaja väidetud tehingu toimumist ja pigem lisab täiendavaid kahtlusi toimunu suhtes. Kohus märgib, et OÜ Teevi Auto juhatuse liige Ilmar Teeväli on maksumenetluses korraldusele nr. 12.2.-3/9017-16 vastates teatanud, et OÜ Teevi Auto ei ole teostanud mingit transporditeenust OÜ-le Krona ega teistele tellijatele ajavahemikul september 2009- detsember 2009, sest nad ei tegelenud transporditeenuse osutamisega ning neil puudus ka metsalõikustraktori veoks vajalik tehnika (vt dokument nr 89 haldusmenetluse toimikust disketil II tl 25). Kohus nõustub põhimõtteliselt vastustaja järeldusega, et tõenditest nähtub pigem asjaolu, et vaidlusalune traktor asus kas Prantsusmaal või Eestis, kuid selle väidetavat transporti Prantsusmaale kaebaja poolt väidetud ajal seal majandustegevuse arendamiseks ei toimunud.
3. Vaidlusaluse metsalõikustraktori tegelikus olemasolus oli maksuhalduril nähtuvalt otsusest võimalik veenduda alles 2011 aasta novembris läbi viidud vaatlusel pärast OÜ Paarismaja esindaja 25.10.2011 esitatud teadet, et see on toodud tagasi Eestisse. Vaatlus vaidlusaluse traktori suhtes viidi maksuhalduri poolt läbi 7.11.
4. Kohus leiab, et maksuhaldur on otsuse lk 22 ja 23 (I tl 228 pöördel ja 229) kajastanud adekvaatselt ja õigesti vaatlusel toimunut ning jõudnud järeldusele, et vaidlusalune metsalõikustraktor on reaalselt olemas. Samas nõustub kohus maksuhalduri järeldustega, et üksnes see asjaolu ei tõenda, et traktor kuulub OÜ-le Paarismaja. Kohus märgib, et erinevalt kaebaja arusaamast on vastustaja otsuses korrektselt selgitanud, miks tal on alus lähtuvalt vaatlusega seotud asjaoludest eeldada, et tegelikkuses kuulub traktor Maanus Mürkhainale või mõnele temaga seotud firmale. Vastustaja ei ole kohtu arvates otsuses siinkohal väitnud, et tegemist on ainuüksi vaatluse käigus kogutud tõenditele tuginedes lõplikult tõendatud asjaoluga, vaid on piirdunud selge ja põhjendatud kahtluse väljatoomisega.
5. Kõike eelpooltoodut ja muid otsuses kajastatud asjaolusid kokkuvõttes on maksuhaldur kohtu arvates otsuse
6. osas „Maksuhalduri järeldused ja hinnangud“ loogiliselt ja menetluses kogutud tõendeid kogumis ja objektiivselt hinnates jõudnud õiguspärasele järeldusele, et kõiki asjaolusid 9 arvesse võttes ei ole OÜ Paarismaja ja OÜ Moapa vaheliste tehingute toimumine tõendatud ning OÜ-l Paarismaja puudub õigus kontrollitaval perioodil OÜ Moapa poolt väljastatud arve alusel sisendkäibemaksu summas 580 000 krooni (37 068,76 eurot) maha arvamiseks. Kohus leiab, et vastustaja on eriti maksuotsuse lk 26-28 (I tl 230 pöördel-231 pöördel) väljatoodud asjaoludest lähtudes jõudnud õigesti järeldusele, et OÜ Paarismaja tegevus oli üles ehitatud kunstlikule sisendkäibemaksu suurendamisele ning 2009 aasta septembrikuus OÜ Moapa ja OÜ Paarismaja vahelist metsalõikustraktori ostu-müügi tehingut tegelikult ei toimunud. Kohus märgib siinkohal, et kaebaja on toonud oma kaebuses välja küll üksikuid väiteid, mis näiliselt tuginevad seadusele ja haldusmenetluses kogutud tõenditele (keelatud ei ole suulised tehingud, keelatud ei ole sularaha kasutamine maksmisel, keelatud ei ole äri otstarbel soetada kalleid mehhanisme ja neid ärilise edu lootuses välismaale viia, osad kolmandad isikud on kinnitanud, et traktor kuulus OÜ Paarismajale), kuid esitatud väited on ka kohtu hinnangul otsitud ja oma kogumis tehingu tegeliku toimumise ja väidetava ärilise eesmärgi osas kohtule väheveenvad. Vastustaja on otsuses kohtu arvates õigesti viidanud, et kogu kaebaja vaidlusaluse traktoriga seotud väidetav äriline tegevus on pehmelt öeldes kummaline ja väljub ilmselgelt tavapärase äritegevuse raamidest. Sellele viitab muuhulgas ka kohtu arvates väga suure väärtusega traktori väidetav kalli hinna eest transportimine Prantsusmaale, kus pole mingeid selgeid lepinguid, selle pikaajaline (ligi 2 aastat) tööta hoidmine, igasuguste lepingute ning üleandmis-vastuvõtmisaktide puudumine transportimisel ja väidetava omaniku teadmatus nii traktori asukohast, kui sellega teostatavatest töödest. Kohtu arvates ei ole kaebaja väited metsalõikustraktori ostmisest ja kasutamisest ärilisel otstarbel otsuses väljatoodud asjaoludel usutavad.
7. Kohus leiab, et vastustaja on maksumenetluse kogutud tõendeid ja väljaselgitatud asjaolusid kogumis hinnates ning kehtiva õigusega seostades usutavalt ja veenvalt tõendanud oma järelduste õigusust. Vastustaja on kohtu arvates näidanud selgelt ära, miks ta leiab, et kontrolli käigus väljaselgitatud asjaolud viitavad otseselt maksupettusele, milles see seisnes ning mis on selle maksuõiguslikud tagajärjed. Kohus nõustub vastustajaga, et maksupettusele, mis võimaldab keelata ostja sisendkäibemaksu mahaarvamise maksustamisel, viitavad nii ostja juhatuse liikme Gina Heinväli tihedad isiklikud ärialased sidemed müüja tehinguaegse juhatuse liikme Rain Pilvistega (elukaaslased), kui ka asjaolu, et sellisest tehingust kasusaajaks on läbi tegelikult mittetoimunud tehingu põhjendamatult riigilt käibemaksu tagasinõudmise OÜ Paarismaja. Kohtu hinnangul on vastustaja veenvalt ja tõenditele tuginedes ära näidanud, et OÜ Moapa ja OÜ Paarismaja juhtinud isikute poolt on loodud kunstlike tehingute ahel, mille tegelikuks eesmärgiks on ebaseaduslikult suurendada sisendkäibemaksu ja saada seeläbi riigilt ebaseaduslikult käibemaksutagastus.
8. Kohus märgib, et lähtudes otsusest, on alusetud ka kaebaja väited, et otsus on aegunud, sest see on antud peale maksukorralduse seaduse § 98 lg 1 sätestatud kolmeaastase maksusumma määramise aegumistähtaja möödumist. Kohus leiab, et isegi kui asuda seisukohale, et lõplik maksusumma määrati otsusega, mis oleks kohtu arvates selle sisu arvestades õige, on käesoleval juhul vastustaja otsuses selgelt näidanud, et tegemist oli kaebaja tahtliku tegevusega maksupettuse toimepanekul ning seetõttu kuulub rakendamisele

§ 98lg 1 teises lauses sätestatud kuueaastane maksusumma määramise tähtaeg.

1. Kaebaja on esitanud kohtuasja menetluses ka väite, et maksuhalduri tegevus otsuse langetamisel ja maksuasja menetlemisel väljus Põhiseaduses väljendatud ning Euroopa Kohtu praktikas kasutatava maksumenetluse proportsionaalsuse printsiibi raamest. Kohus ei saa maksuotsuses toodud asjaolusid arvesse võttes nõustuda kaebaja seisukohaga, et maksuhaldur on rikkunud uurimise proportsionaalsuse põhimõtet, sest kaebaja on esitanud terve rea tõendeid, mis peaks väidetavalt kinnitama omandi üleminekut ja tehingu toimumist ja millest oleks pidanud kaebaja arvates piisama menetluse lõpetamiseks ja talle soodsa otsuse langetamiseks. 10 Kohus nõustub otsuses toodud analüüsiga ja põhjendustega, miks kaebaja poolt esitatud tõendid ei ole usaldusväärsed ja ta ei saanud haldusmenetluses piirduda nende uurimisega. Olukorras, kus maksuhalduril on põhjendatud kahtlus tehingute reaalses toimumises, on tal õigus ise oma äranägemisel koguda täiendavaid tõendeid. Kohus leiab, et sisutud on kaebaja väited, et maksuhalduri tegevus oli tema äritegevust liialt koormav ja takistav. Kohus märgib, et kohtumenetluses kogutud andmetest ja eriti kohtule esitatud maksumenetluse toimikust ning otsuses väljatoodust nähtuvalt ei saa kohtu hinnangul lugeda maksuhalduri tegevust õigusvastaseks ja proportsionaalsuse printsiipi rikkuvaks. IV
2. Kaebaja on kohtumenetluses esitanud ka maksumenetluse ebamõisliku pikkuse õigusvastasuse tuvastamise nõude, mida kohus 3.12.2012 toimunud kohtuistungil sisuliselt aktsepteeris ja vastustaja vastu ei vaielnud (II tl 20).
3. Kohus leiab pärast esitatud tõendite ja eriti haldusmenetluse toimikus sisalduvate kaebaja ja maksuhalduri erinevates maksmenetluse küsimustes toimunud kirjavahetust puudutavate tõendite analüüsimist vastustaja seisukohaga, et kaebaja ja temaga otsuses tuvastatult äri- ja isiklike suhetega seotud isikute tegevus põhjustas maksumenetluse venimise. Selline tegevus väljendus näiteks pidevas makshalduri antud korralduste vähemalt osalises eiramises (kõigi oma käes olevate ja korraldusega nõutud dokumentide esitamatajätmises) ja ebatäpses täitmises, maksuhalduri tegevuse suhtes põhjendamatute kaebuste (mis jäid rahuldamata) esitamises, korduvates katsetes dikteerida revidendile, mil moel ja kuidas peab maksumenetlust läbi viima ja mida ta tohib küsida, ning ka revidendi küsimustele võimalikult üldsõnaliselt ja pealiskaudselt vastates.
4. Kohus märgib ära, et kaebaja hakkas sellist taktikat kasutama praktiliselt kohe pärast esimese korralduse (6.11.2009 korraldus nr 12-2-3/9017-1) saamist maksumenetluses jättes teadlikult täitmata korralduses selgelt väljendatud nõude ilmuda koos dokumentidega maksuhalduri ametiruumidesse. Selle asemel otsustas kaebaja esitada dokumendid e-maili teel ning ei kontrollinud nende jõudmist maksuhaldurini. Maksuhaldur on otsuses leidnud, et kaebaja üheks taktikas haldusmenetluses oli mitte esitada maksuhaldurile kõiki maksumenetluses olulisi dokumente, oodates, mida maksuhaldur ise küsib, mis jätab aga äriühingule võimaluse vajaminev dokument tagantjärgi koostada (otsus lk 27 Itl 231). Kohtu arvates annab sisuliselt sama võimaluse tõendite täiendavaks loomiseks ka maksuhalduri juurde minemisest keeldumine ja esitatud küsimustele emaili teel väga üldiselt vastamine, et seejärel täiendavatele küsimustele vastates oleks võimalik kokku leppida teiste isikutega detailides. Kohus toob siinkohal välja veel kaebaja tegevusest maksumenetluses olukorra seoses vaidlusaluse metsalõikustraktori transportimisega Prantsusmaale. Nimelt on nähtuvalt otsuse lk 17 (I tl 226) kaebaja teatanud vastustajale alles 2,5 kuu möödumisel tagantjärgi väidetavast metsalõikustraktori transportimisest välismaale, mis tegi maksuhaldurile võimatuks mõistlike kulutustega veenduda selle olemasolus. Oluliseks tuleb kohtu arvates eelneva kontekstis pidada asjaolu, et vastav teade tuli maksuhaldurile siis, kui maksuhaldur soovis läbi viia traktori vaatlust. Kohus märgib, et kaebaja pahauskset käitumist näitab selles episoodis selgelt maksutoimikus asuv dokument nr 45, milles vastustaja palub kaebajal selgitada, miks kaebaja esitas maksuhaldurile viimase 20.11.2009 teabe küsimise peale vale teabe traktori asukoha kohta, kui see oli 27.11.2009 juba väidetavalt G. Heinvälja isiklikul korraldamisel ja loomulikult teadmisel Eestist välja viidud. Kohus ei pea selles olukorras eriti usutavaks kaebaja selgitusi, et tema esindajale andis ta informatsiooni enne 30.11.2009 vastuse koostamist ja traktori vedu Prantsusmaale. Selline väide on sisuliselt kontrollimatu ja selgelt ennastõigustav. Kohus leiab, et korrektse käitumise korral oleks kaebaja seaduslik esindaja, teades, et ta lepingulisele esindajale tema poolt antud teave traktori asukoha kohta on muutunud, pidanud ise edastama info toimunust kiiresti vastustajale. Tähelepanuväärne on 11 see, et informatsiooni traktori viimise kohta Prantsusmaal andis kaebaja, mitte kohe, pärast seda toimingut, vaid alles 2,5 kuu möödumisel vastates maksuhalduri korraldusele.
5. Kohus nõustub vastustajaga, et ka edasise menetluse käigus jätkus kaebaja ja tehinguga seotud isikute haldusmenetlust pikendav tegevus, mis nähtub muuhulgast asjaolust, et maksuhaldur on menetluse käigus olnud korduvalt sunnitud esitama kord juba esitatud küsimuste suhtes täiendavaid küsimusi ja palunud täpsustada antud vastuseid. Otsuse lehekülgedel 11 ja 12 (I tl 223) on maksuhaldur kohtu arvates ühe tüüpilise näitena toonud välja Rain Pilvistega peetud kirjavahetuse (seda kajastavad dokumendid on haldusasja toimikus), millest ka kohtu arvates nähtub selgelt üleolev suhtuminemaksuhalduri töösse ja soovimatus anda teavet vaidlusaluse tehingu kohta.
6. Kohus märgib täiendavalt, et nähtuvalt otsuses kirjeldatud asjaoludest ja nende väljaselgitamiseks tehtud toimingute kronoloogiast, ei ole kohut hinnangul võimalik väita, et maksuhaldur oleks õigusvastaselt venitanud otsuse langetamisega. Kohus leiab eeltoodut kokku võttes, et kaebaja ei ole suutnud tõendada maksuhalduri õigusvastast maksumenetlusega venitamist ja selle ebamõislikku pikkust ning kohus jätab kaebaja vastava nõude rahuldamata. V
7. Vastustaja on esitanud pärast 3.12.2012 kohtuistungit oma 31.12.2012 täiendavates seisukohtades nõude välja mõista tagastamata käibemaksult viivis võlaõigusseaduses sätestatud määras. Kohus leiab, et selle nõude muutmise taotluse rahuldamine ei ole arvestades asjaolu, et 3.12.2012 toimunud eelistung korraldati just nõuete täpsustamiseks ja sellel kaebaja vastavat nõuet ei esitanud, otstarbekas. Samuti ei aita see kaasa kaebuse eemärgi - milleks on sisuliselt käibemaksu tagastusnõude rahuldamata jätmise tühistamine. Lisaks märgib kohus, et käesoleval juhul on tulenevalt

§ 116

tagastusnõude rahuldamise puhul maksuhalduril seadusest tulenevalt kohustus ise välja arvutada ja maksta intressi, mitte viivist võlaõigusseaduse mõttes. Seega on nimetatud nõue ka ebatäpne. Kohus leiab, et nõude muutmise taotlus tuleb seetõttu lähtudes HKMS § 49 lg 1 jätta rahuldamata. 45. Käesolevas asjas tegi kohus otsuse vastustaja kasuks ja vastavalt HKMS § 108 lg 1 kannab menetluskulud kaebaja. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule kirjalikus menetluses menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kuna vastustaja ei ole esitanud menetluskulude väljamõistmiseks vajalikke dokumente ja taotlust, jäävad menetluskulud menetlusosaliste kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik 12