Obsah (5)

§ 424§ 50§ 74§ 75§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 2. aprillil 2012, Tartu Kriminaalasja number 1-11-3654 (10240106503) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, P

§ 424järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu 29.

detsembri 2011 otsus Apellatsiooni esitaja vandeadvokaat Küllike Namm Prokurör Marge Voogma Süüdistatav Sven Arumäe, isikukood 37106302760, elukoht: XXX; varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja vandeadvokaadi abi Rait Sarjas Kohtuistungi toimumise aeg

1. märts 2012 RESOLUTSIOON: Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu 29.detsembri 2011 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-11-3654 muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis
2. aprillil
3. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
4. aprillist
5. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
6. aprillist
7. KrMS § 344 lg 3 järgi on kassatsiooni esitamise õigus prokuratuuril, advokaadist kaitsjal ning teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu 29.12.2011 otsusega mõisteti Sven Arumäe süüdi

§ 424

järgi ja karistati 6 kuu vangistusega.

§ 50

lg 1 p 1 alusel võeti Sven Arumäelt ära mootorsõiduki juhtimisõigus 6 kuuks.

§ 74lg 1, 3 alusel jäeti mõistetud karistus tingimisi kohaldamata, kui S.

Arumäe ei pane 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab

§ 75

lg 1 sätestatud kontrollnõudeid: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas XXX ; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui 15 päevaks; 5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks. Katseaja alguseks loeti 29.12.2011. Maakohus arutas S. Arumäele

§ 424

järgi esitatud süüdistust selles, et tema, olles alkoholijoobes, juhtis 05.12.2010 kella 00.20 ajal mootorsõidukit Volkswagen Sharan registreerimismärgiga XXX Lääne-Virumaal Väike-Maarja vallas Aavere-Pikevere maanteel, tema väljahingatavas õhus tuvastati tõendusliku alkomeetriga Lion Intoxilyzer 8000 mõõtes alkoholisisalduse lõplik mõõtetulemus 0,99 mg/1 kohta. Maakohtus S. Arumäe ennast temale esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud. Maakohtus antud S. Arumäe ütluste järgi oli ta küll alkoholijoobes, kuid autoroolis ta sellel ööl ei olnud. 05.12.2010 kesköö paiku või natuke hiljem, kui A.J. tahtis magama minna, otsustas ta minna R.M. juurde, kes elab A juurest kusagil 150 meetri kaugusel ning seetõttu ei olnud vaja autoga minna, vaid läks jalgsi oma autost mööda. Politseiautot tema otseselt ei näinud, nägi vaid vilkureid müüride vahelt tulemas ja pani jooksu. Kartis, et kuna politsei ja päästeamet on ühes majas, ja et kui viivad teda kainenema, võib probleeme tekkida. Kinni võtsid politseinikud ta kraavis, autost umbes 25 meetrit eemal. Politseinikud väitsid, et ta juhtis alkoholijoobes sõiduautot. Tema sellega nõus ei olnud. Oli nõus, et oli joonud eelnevalt palju alkoholi, kuid ütles kohe politseinikele, et ta pole enne kinnipidamist sõiduautot joobes juhtinud. Ta viidi Väike-Maarja politseijaoskonda, kus tuvastati alkoholijoove. Tunnistaja A.J. kohtuistungil antud ütluste järgi on nad S. Arumäega sõbrad, viimane tuli kella 12 paiku, siis läksid edasi tema juurde alkoholi tarvitama. Viina võtsid südaööni, sest siis ta jäi magama. Seda, kuidas kellaaeg nii täpselt meeles on, selgitab sellega, et tal kell teeb pimm-pomm täistunnil ja mäletab 12 lööki. Sven lahkus, kuna ta vajus ära, pidi minema M. juurde. M. elab temast paarsada meetrit eemal. Arumäe läks sinna viina edasi võtma. 2 Tunnistaja T.M. ütluste järgi parkis S. Arumäe auto kella 11 paiku maja ette. Tema oli selle peale veel tige, sest kui oleks olnud vaja kusagile minna, siis ei oleks saanud, sest auto oli tee peal ees, takistades välja sõitmist. Auto oli samal kohal, kuhu see pargitud sai, kuni ta magama läks kella 24 ajal. Tunnistaja, politseinik S.A. maakohtus antud ütluste järgi 05.12.2010 koos abipolitseinik T.S. patrullis olles märkas ta kusagil peale südaööd Väike-Maarja vallas Aavere külas Pikevere poolt kruusateelt, s.o kõrvalteelt peatee poole lähenemas sõiduautot. Nad otsustasid läheneva sõiduki kontrollimiseks peatada. Lähenev sõiduk peatumismärguandele ei reageerinud, vaid sõitis politseiautost mööda ja lisas kiirust. Ta pööras auto ringi, lülitas sisse sinise-punase vilkuri ja sõitsid möödasõitnud autole järele. Autot silmist ei kaotatud kordagi. Auto lõikas kurve ja oli ohtliku sõidustiiliga. Ees liikuv sõiduk Volkswagen Sharan keeras Aavere teelt Aavere mõisa teele. Lõpuks sõiduk peatus Aavere külas ühe eramaja hoovis. Sõidukit juhtinud meesterahvas hüppas sõidukist välja ja jooksis kõrvaloleva hoone poole. Rohkem kedagi sõidukis ei olnud ja ta on kindel, et just S. Arumäe oli see isik, kes rooli tagant väljus. Seal hoovis ei olnud ühtegi teist inimest, majade aknad olid pimedad, maha oli sadanud värske lumi ja lumel ei olnud ühegi isiku jalatsijälgi peale S. Arumäe omade. Abipolitseinik S. jooksis koheselt mehele järele, ei kaotanud kordagi teda silmist ja sai ta lähedalolevast kraavist kätte, kuhu mees oli jalgupidi takerdunud. Tema pani politseiauto seisma ja läks abipolitseinikule ja põgenevale mehele järgi. Mehel oli kohe tunda suust tulevat alkoholilõhna. Sõidukit juhtinud meheks osutus S. Arumäe, kellel kohapeal tuvastati indikaatorvahendiga mõõtes alkoholijoove üle 1 mg/1 kohta. Tunnistaja, abipolitseinik T.S. andis kohtuistungil S.A. a ütlustega kattuvaid ütlusi. Mõlemad tunnistajad väitsid kindlasõnaliselt, et alates peatumismärguande andmisest kuni sõiduki roolis olnud isiku kinnipidamiseni ei kaotanud nad sõidukit tagaajamise käigus kordagi silmist. Maakohus, hinnanud uuritud tõendeid kogumis, leidis, et S. Arumäe tegevuses on tõendatud kuriteo tunnused

§ 424järgi.

Süüdistatava ütlused selle kohta, et tema alkoholijoobes autot ei juhtinud, vaid lihtsalt kõndis väljas, ei ole usaldusväärsed, kuna tema ütlused ei haaku asjas tuvastatud tehiolude ega tunnistajate ütlustega. Tunnistajatena üle kuulatud politseiametnike S.A. ja T.S. ütlustes ei ole alust kahelda, kuna need on olnud järjekindlad ning neil ei ole mingit huvi anda ebaõigeid ütlusi või sündmusi välja mõelda. Mõlemad tunnistajad kinnitavad, et alates peatumismärguande andmisest kuni sõiduki roolis olnud isiku kinnipidamiseni, ei kaotanud nad sõidukit tagaajamise käigus kordagi silmist. Seega on eksitus isikus välistatud. Samuti ei ole S. Arumäe kaitseversioon eluliselt usutav. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-74-05 on asutud seisukohale, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Oluline on muuhulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust, ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Ei saa pidada mingil viisil eluliselt usutavaks süüdistatava väidet, et öisel ajal alkoholijoobes lihtsalt väljas kõndides, sundis pelgalt politseiauto vilkurite nägemine teda arutult põgenema ning politseinikele vastupanu osutama. Maakohus leidis, et vaatamata asjaolule, et S. Arumäele kui süüdistatavale on kohus selgitanud KrMS § 293 lg 2 tulenevat kohustust rääkida kohtus tõtt, on ta loonud oma ebausutava ning asjas kogutud muude tõenditega mitte haakuva kaitsetaktika, et pääseda süüdimõistvast kohtuotsusest, mis ohustab tema töökohta Päästeametis. 3 Karistuse mõistmisel arvestas maakohus isiku vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti süüteo toimepanemise asjaolusid ning menetlusaluse isiku varasemat käitumist ja tema suhtumist toimepandud õigusrikkumistesse. Maakohus leidis, et S. Arumäe tegevuses

§-des 57 ja 58 sätestatud karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei esine. Süütegu on õigesti kvalifitseeritud

§ 424

järgi ning puuduvad teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud.

§ 424

järgi kvalifitseeritav kuritegu võimaldab vangistuse kõrval mõista ka rahalist karistust.

§ 56

lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Maakohtu hinnangul ei ole otstarbekas karistada S. Arumäed rahalise karistusega, kuna temale väärteokorras joobes autojuhtimise eest mõistetud rahalised karistused, mis on küll tasutud, ei ole avaldanud piisavalt mõju isiku suunamiseks õiguskuulekale käitumisele ning seega tuleb rahalist karistust pidada liiga leebeks mõjutusvahendiks. Arvestades S. Arumäe poolt toimepandud kuriteo raskust, tema isikut ja seda, et ta on varem kriminaalkorras karistamata, tuleb pidada põhjendatuks kohaldada vangistusest tingimisi vabastamist ja S. Arumäe allutamist käitumiskontrollile, kuna temale reaalse vangistuse määramine teost lähtuva süü suuruse ja isikuomaduste tõttu ei ole põhjendatud. Arvestades S. Arumäe isikut, pidas maakohus piisavaks mõjutusvahendiks kohaldada tema suhtes juhtimisõiguse äravõtmist kuueks kuuks. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu S. Arumäe kaitsja esitas apellatsiooni, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning S. Arumäe õigeksmõistmist, menetlusnormide rikkumise tuvastamisel aga saata kriminaalasi tagasi Viru Maakohtusse uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Apellatsiooni põhjenduste järgi on S. Arumäe kogu menetluse vältel eitanud, et juhtis 05.12.2010 sõidukit. Seega ei saa põhjusel, et tema ütlused ei haaku teiste tunnistajate (politseiametnike) ütlustega, väita, et need ei ole usaldusväärsed. Tunnistaja A.J. on oma ütlustega kinnitanud, et tarvitas koos S. Arumäega alkoholi kuni südaööni. Seega ei saanud S. Arumäe sõita peale südaööd (s.o kella 12.00) nagu väidavad patrullpolitseinikud Pikevere teed pidi Aavere suunas, kusjuures politseiametnike ütlustest lähtuvalt toimus sõiduauto jälitamine kuni Terje M. kuuluva elamuni suhteliselt kaua. Tunnistaja T.S. andis 22.11.2011 kohtuistungil ütlusi, mille järgi “auto ei peatunud märguande peale, vaid lisas kiirust. Läksin autosse, ots ringi ja järele, auto keeras vasakule alla kiire sõidu pealt, kaks korda keeras nii järsult kurve, vaatasime, et lõpeb see asi hullusti”. Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolule tähelepanu pööranud ega analüüsinud, et juhul kui S. Arumäe oli kuni kella 12-ni A.J. juures, siis ajaliselt ei olnud tal võimalik minna T. M. kuuluva elamu hoovis asuvasse autosse ning alustada sõitu (kusjuures tõendatud on, et sõiduauto, mida politsei jälitas oli sõidusuunaga T. M. kuuluva elamu poole), sõita Aaverest Pikevere suunas, keerata sõiduauto ringi (sellisel juhul pidi ta mööduma juba esimesel korral politseipatrullist) ning alustama tagasisõitu T.M. juurde. Seega ei saanud olla politseinike poolt tagaaetava sõiduki roolis S. Arumäe, kuna tema lahkus sel ajal alles A.J. juurest. Apellant on seisukohal, et hirm politsei poolt kinnipidamise ning kainestusmajja paigutamise eest sundis S. Arumäed politseiauto vilkureid nähes põgenema. Arvestades, et S. Arumäe töötab Päästeametis päästjana ning Päästeamet ja Politseiosakond asuvad Rakveres ühes hoones, siis on ebamugav olla kinnipeetud ja paigutatud oma töökohaga samas hoones asuvasse arestimajja, sest seda võivad näha ka süüdistatava töökaaslased. Seega on S. Arumäe 4 käitumine loogiline ja usutav ning lähtus eesmärgist vältida igasugusest kontakti politseinikega. Apellant juhib tähelepanu ka asjaolule, et tunnistajate A. ja S. ütlustest ei ole võimalik üheselt aru saada, kus kohas süüdisatava sõiduk neist möödas, millist teed pidi politseiametnikud sõidukit jälitasid jne. Toimikus on vaid süüdistava omakäeline sündmuskoha joonis, millest ei ole võimalik aru saada, kust suunas liikus politsei või kus asus sõiduauto ning kus süüdistatav kinni peeti, millised teed kulgevad nimetatud piirkonnas. Maakohus jättis sellega välja selgitamata olulised, süüdistatavat mittesüüstavad asjaolud ning tegi otsuse ainult politseiametnike tunnistustele tuginedes. Süüdistatava antud ütlused haakuvad tunnistajate A.J. ja T.M. ütlustega ning nende poolt antud ütlused kinnitavad asjaolu, et süüdistatav ei saanud 05.12.2005 juhtida sõiduautot Väike-Maarja vallas, Aavere külas, sõidusuunaga Pikevere poolt ja seda muuhulgas põhjusel, et süüdistatava valduses ei olnud autovõtmeid. Maakohus on lähtunud politseiametnike ütlustest ning jätnud tähelepanuta tunnistajate A.J. ja T.M. ütlused. Apellant leiab, et S. Arumäe kaitsja riigiõigusabi korras vandeadvokaat Eduard Bulatšik jättis süüdistatava sisuliselt kaitseta. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on asutud seisukohale, et riik peab süüdistatavale tagama sellise õigusabi, mis on praktiline ja efektiivne ning mitte lihtsalt teoreetiline ja illusoorne (Artico v Itaalia, otsus 13.05.1980, p 33 ja Imbrioscia v Šveits, otsus 24.11.1993, p 38). Seega on kohtu kohustus KrMS § 8 lg 1 p-des 2 ja 3 alusel tagada süüdistatavale kaitseõigus. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-6-10 rõhutanud, et kaitseõiguse tagamise põhimõte tähendab eeskätt kriminaalmenetluse käigu eest vastutavate ametiisikute ja nende kaudu riigi vastavat kohustust, mistõttu nõustuda ei saa seisukohaga, et kaitseõiguse tagatuse küsimus on vaid kaitsealuse ja tema kaitsja vahekorra küsimus (RKKKo nr 3-1-1-3-02 p-d 7.1 ja 7.2). E. Bulatšik jättis maakohtus esitamata taotluse M.S. ülekuulamiseks tunnistajana, mistõttu jäi kaitsja tegevusetuse tulemusena menetluses osalemata isikul, kelle ütlustel oli oluline kaal süüdistatava süüküsimuse otsustamisel. Kaitsja kohustus oleks olnud korraldada M.S. ülekuulamine tunnistajana esitades vastav taotlus kas kohtueelses menetluses kriminaalmenetluse lõpuleviimisel või eelistungil või taotleda kohtuistungi edasilükkamist ja taotleda tunnistaja välja kutsumist KrMS § 297 alusel. Kaitsjana oli E. Bulatšikul võimalus esitada taotlus kohtuaja muutmiseks juhul kui tunnistajal ei oleks olnud võimalik 22.12.2011 kohtusse ilmuda. Kuna kohtumenetlus toimus ühel päeval, ei olnud kaitsjal võimalik tutvuda kohtuistungi protokolliga, esitada vajadusel selle parandamiseks taotlusi ega valmistada ette poolte vaidluseks. Kaitseõigust on rikutud ka sellega, et kaitsja ei kasutanud maakohtus kaitseülesande täitmiseks kõiki võimalikke vahendeid, s.o kaitsja ei küsitlenud tunnistajaid asja õigeks lahendamiseks ja süü küsimuse otsustamisel tähtsust omavate asjaolude –teo toimumise aja ja koha, autovõtmete jm – kohta. Apellant on seisukohal, et kaitsja E. Bulatšiku osavõtt kohtumenetlusest oli formaalne, sisuliselt ei tagatud kohtu poolt süüdistatavale praktilist, efektiivset ja oskuslikku õigusabi. Maakohus on rikkunud menetlusnorme, hinnates tõendeid valikuliselt ja osaliselt, mis on põhistamiskohustuse rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 kohaselt ja viitab ühekülgsele kohtulikule uurimisele KrMS § 338 p 1 tähenduses. Need minetused on käsitletavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 mõttes. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-92-11 järgi keelab KrMS § 61 lg 1 ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (Riigikohtu lahend nr 31-1-88-06 p 11 ja nr 3-1-1-127-06, p 6). Kohtuotsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on kõiki asjaolusid, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, ka arvestanud. 5 Apellant taotleb M.S. üleakuulamist tunnistajana, kuna M.S. viibis lapsega ajavahemikul 19.12. - 22.12.2011 Tartu Ülikooli Kliinikumis. Seega kuna M.S. ei oleks saanud osaleda 22.12.2011 toimunud kohtuistungil, on mõistetav ja põhjendatud, et tunnistaja üle kuulamata jätmine ei olenenud S. Arumäest. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 1. Ringkonnakohtus toetas süüdistatav kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel ja jäi maakohtus antud ütluste juurde. Kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Prokurör palus kaitsja apellatsiooni jätta rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. 2. Ringkonnakohus, olles uurinud kriminaalasja materjale, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1. Ringkonnakohus märgib, et apellatsioonimenetlus ei ole sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsiooni piires (RKKKo 3-1-1-115-04). 3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse põhiosas (tl 56-59) esitatud tõendite analüüsist tulenevalt on maakohus õieti järeldanud süüdistatava süü kuriteos

§ 424ja selle tühistamiseks puudub alus.

Apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi. Maakohus on käsitlenud kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva olulise tõendusliku teabe ning süüdistatava ütlused omavahelisse konteksti ning vaatamata süüdistatava enda kaitseversioonile ja süü eitamisele, teinud põhjendatud järelduse, et kogutud tõendid kinnitavad süüdistuse versiooni toimunust, s.o kuriteo toimepanemist S. Arumäe poolt.

1. Analüüsides maakohtu otsuse seaduslikkust peab ringkonnakohus vajadusel näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud eksimused, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Ringkonnakohus selliseid vigu maakohtu otsuses ei tuvastanud ja seega on alusetu apellatsiooni taotlus menetlusnormide rikkumise tuvastamisel saata kriminaalasi tagasi Viru Maakohtusse uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Maakohus on uuritava kuriteo asjaolude kindlakstegemisel lähtunud kriminaalmenetlusõiguse sätetest ja kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ning vastuoludeta ja materiaalõigust on kohaldatud õigesti.
2. Käesolevas asjas taotletakse olulises osas kriminaalasjas sisalduvate ning maakohtus juba uuritud tõendite alusel esimese astme kohtust erineva, s.o õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kriminaalasjas taotleti esmakordselt alles apellatsioonis tunnistaja M.S. kohtuistungile kutsumist. Nimetatud tunnistaja kohtuistungile kutsumise taotluse jättis ringkonnakohus rahuldamata kriminaalasja apellatsiooni korras arutamisele määramise määruses ja nõustub siinjuures riikliku süüdistaja seisukohaga. Nimelt nähtub kriminaalasjas materjalidest, et süüdistatav on edastanud kohtueelse uurimise ajal prokuratuuri ja hiljem kohtusse taotluse, milles on palunud üle kuulata kaks tunnistajat – 6 T.M. ja A.J. . Nimetatud tunnistajate ülekuulamist taotles maakohtus ka kaitsja ning maakohus sellekohase taotluse rahuldas. Seega olid ringkonnakohtus kriminaalasja arutamise ajaks esitatud taotlused uute tunnistajate väljakutsumiseks põhjendamatud, tähtajad möödas ja ei tulene võistleva kohtumenetluse põhiprintsiipidest. 5.1 Siinkohal on ainetu apellatsioonis väidetu, mille kohaselt maakohtus süüdistatava kaitsmisel osalenud vandeadvokaat Eduard Bulattšik jättis süüdistatava sisuliselt kaitseta. Õigustatult on apellatsioonis märgitud, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on asutud seisukohale, et riik peab süüdistatavale tagama sellise õigusabi, mis on praktiline ja efektiivne ning mitte lihtsalt teoreetiline ja illusoorne. Millest tulenevalt on kaitsja E. Bulattšik eelnimetatud nõudeid rikkunud, jääb käesoleval juhul arusaamatuks. Kaitsja E. Bulattšik ei saanud taotleda M.S. maakohtusse kutsumist, kuna süüdistatav ei olnud nimetatud tunnistajast kaitsjat teavitanud ega ka enda taotlustes nimetatud isikut varasemalt üldse maininud. Ringkonnakohus küsis istungil süüdistatavalt, mida kaitsja E. Bulattšik valesti tegi ja milliseid kaitsja kohustusi ta ei täitnud, kuid süüdistatav ei osanud kaitsja minetusi konkretiseerida, leides üldsõnaliselt, et ta „lihtsalt ei teinud midagi.“ Samas nähtub maakohtu istungi protokollist, et kaitsja on osalenud aktiivselt tõendite uurimisel ( tl 37-50).
3. Ringkonnakohus märgib, et sisuliselt kordas süüdistatav ringkonnakohtu istungil neid väiteid, mida ta esitas kaitseversioonina juba maakohtus ning millele maakohus on otsuses vastanud ja ümber lükanud. Süüdistatav kinnitas endiselt, et politseitöötajate poolt kinnipidamisel temal sõiduki võtmeid ei olnud ja need olid jäänud juhuslikult A.J. elukohta, kus ta eelnevalt oli alkoholi tarvitatud. Päeval, kui ta läks A.J. juurde alkoholi tarvitama, oli ta jätnud Volkswagen Sharani R. M. maja ette, kelle naine on süüdistatava naiseõde. Süüdistatav arvas, et A.J. juures lõpetas ta alkoholi tarvitamise südaöö paiku ja hakkas siis jalgsi minema R. M. juurde, kelle majapidamisse on umbes 200 meetrit. Teel sinna möödus ta R. M. ja T.M. elukohast, kuhu oli eelnevalt päeval sõiduki parkinud ja jõudnud peaaegu sõidukini, nägi vilkureid ja pani jooksu. Jooksu pani selleks, et „mitte jageleda nendega.“ Kaugele ta ei jõudnud joosta, sest politsei pidas ta kinni. Ta viidi politseiautosse, kus tuvastati tal joove. 6.1 Ringkonnakohus leiab nagu maakohuski, et süüdistatava enda versioon politseitöötajate eest põgenemise põhjuses on väheveenev ja eluliselt mitteusutav. Süüdistatava väide, et ta „häbenes arestimajja viimist“, kuna oli ise päästekeskuse töötaja, pole antud käitumissituatsioonis usutav. Miks pidi süüdistatav kui päästekeskuse töötaja taolisel kujul põgenema, jääbki süüdistatava enda versiooni kuulates mõistmatuks. 6.2 Samas ei ole ka eluliselt usutav süüdistatava väide, et kainestusmajja taheti teda viia lihtsalt seetõttu, et ta kõndis joobeseisundis ringi. On väheusutav, et pimedal ajal maakohas asuvad politseitöötajad tavakodanikku jälitama ja arestimajja viima. Seega ei ole veenev süüdistatava põhjendus ringkonnakohtule ka selles, et politseinikud pidasid ta kinni seetõttu, et nägid teda jooksmas. Samas on üldteada, et tavakodanikke jooksmas nähes, ei asu politseitöötajad neid koheselt taga ajama ja kinni pidama. Süüdistatav pakkus veel välja, et politseitöötajatel võis jääda „mulje“, et ta oli eelnevalt sõidukit juhtinud kui jooksmist alustas. Ei osanud aga selgitada, miks politseitöötajad alustasid siiski tema tagaajamist seoses sõidukijuhtimisega, mis asus sealsamas ja oli temale kuuluv. 7 Veel pidas süüdistatav võimalikuks, et politseitöötajad ajasid taga hoopis teist sõidukit, aga segadusse minnes ajasid segi tema sõiduki, mis seisis perekond M hoovil, kus osutus ka tema kogemata lähedalolevaks. Apellatsioonis märgitud autovõtmega seonduv kaitseversioon ei lükka ümber ega välista süüdistatava süülist tegevust joobeseisundis sõidukijuhtimisel süüdistuses märgitud ajal. 6.3 Kohtupraktika kinnitab põhimõtet, mille kohaselt mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei oma kahtluse sellist kvaliteeti, mis võiks olla sisustatud in dubio pro reo põhimõttest. Süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on ka konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Käesolevas kriminaalasjas ei ole usutav süüdistatava esitatud versioon sõiduki mittejuhtimisest süüdistuses märgitud ajal.
4. Nõustuda tuleb maakohtuga, et tunnistajad T.M. ja A.J. pole teadnud anda ütlusi toimepandud kuriteo olulistes asjaoludes, sealhulgas süüdistatava tegevusest vahetult enne politseitöötajate poolt kinnipidamist. Seega pole tunnistajad T.M. ja S. Arumäe kinnitanud süüdistatava kaitseversiooni. Siinjuures ei saa nõustuda apellatsiooni väitega, et maakohus pole üldse käsitlenud A.J. ja T.M. i ütlusi ja jätnud need tähelepanuta. Tunnistaja T.M. on maakohtus selgitanud, et kas ta süüdistuses märgitud kuupäeval läks magama enne või pärast keskööd, ta täpselt ei mäleta. T.M. on väitnud, et ta ta ei saa kindlalt väita, et süüdistatav ei käinud ära maja juurest autoga (tl 50). Tunnistaja A.J. kinnitas maakohtus oma alkoholilembust ja kuna alkoholi tarvitamist alustati juba lõunast, siis jäi tunnistaja keskööks tugevalt joobesse ning ei ole tema poolt mäletatavates asjaoludes enam kindel. Õigustatult tuleb järeldada, et väidetav südaöine kellalöökide taju tunnistaja A.J. poolt oma elukohas ei lükka ümber S. Arumäe tegevust süüdistuses märgitud ajal joobeseisundis enda sõidukiroolis. 7.1 Apellatsiooniga ei saa nõustuda selles, et politseitöötajate antud ütlused ei võimalda mõista, kuidas süüdistatava sõidukit jälitati ja kus mingi sõiduk asus ning maakohus pole sellele tähelepanu omistanud. Politseitöötaja S.A. on maakohtus (tl 37-39) detailselt kirjeldanud, et oli abipolitseinik T.S. ga patrullis Väike-Maarja vallas ja sõites Aavere külast läbi Raigu poole, nägid nad öisel ajal sõitmas kruusateed pidi sõidukit ja otsustasid seda kontrollida. Sõiduki mark oli VW Sharan, kuid abipolitseiniku märguandele peatumiseks see ei reageerinud, vaid võttis korraks hoo maha, siis kiirendas ja sõitis edasi. Tunnistaja keeras ruttu auto ringi ja sõitis vilkurite töötades järgi, kuid sõiduk ikka ei peatanud, vaid lõikas kurvi ja Aaveres keeras hoovi. Sõidukiga silmsidet nad ei kaotanud. Ühes hoovis sõiduk peatus, mees jooksis välja ja abipolitseinik T.S. jooksis mehele järgi ning sai mehe kätte. Teisi isikuid tagaaetavas sõidukis polnud. Kui ta sõiduki ukse avas oli salongis soe, sellega oli sõidetud. Maakohtus kaitsja küsimustele vastates on tunnistaja kinnitanud, et jälitatav sõiduk oli kogu aeg nende nähtavusulatuses ja kui sõiduk peatus ning juht sõidukist väljus, ei kaotanud nad teda silmist. Tunnistaja ütluste kohaselt S. Arumäe ei allunud tabamisel abipolitseiniku korraldustele, hoidis puudest kõvasti kinni ja neil oli probleeme, et rikkuja joobe mõõtmiseks politseiautosse toimetada. 8 7.2 Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis on liigselt ja ühekülgselt omistatud tähelepanu väheolulistele erinevustele isikulistes ütlustes, mis samas ei oma kriminaalasja õigeks lahendamiseks olulist kaalu.
5. Samuti ei nõustu ringkonnakohus apellatsioonis esitatud kahtlusega süüdistatava kinnipidamisel osalenud politseitööötajate ütlustes ning sellekohane väide, justkui tajusid politseinik S.A. ja abipolitseinik T.S. tähtsust omavaid asjaolusid ebaadekvaatselt, on ainetu. Kogutud tõendid ei veena ringkonnakohut järeldama, et 05.12.2010 südaöö paiku süüdistatava osavõtul sõidukijuhtimisega toimunud sündmuste osas annavad S.A. ja T.S. valeütlusi või on muul põhjusel huvitatud S. Arumäe alusetust süüstamisest. Väheolulised detailsed erinevused politseitöötajate ütlustes ei sea kahtluse alla süüdistatava süülist tegevust süüdistuses märgitud ajal tervikuna.
6. Ringkonnakohtu istungil valitud kaitsja R. Sarjase poolt esitatud kaitsjakulud seoses apellatsiooni koostamise ja osalemisega ringkonnakohtu istungil summas 840 eurot tuleb jätta KrMS § 185 lg 2 alusel süüdistatava enda kanda, sest ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 märgitud lahendi. Tiit Lõhmus Paavo Randma Maarika Kuusk 9