järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja) 28. detsembri 2011 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava Larissa Petersoni kaitsja advokaat Andres Veski Prokurör Liane Peets Süüdistatav Larissa Peterson elukoht: XXX, isikukood: 47312262731, Eesti Vabariigi kodanik, keskharidus, emakeel: eesti ja vene keel, töötu karistatus: kriminaalkorras karistatud Tartu Maakohtu 31.03.2009 otsusega
järgi rahalise karistusega 12 500 krooni, millest 7500 krooni mõisteti
lg 1, 2, 3 alusel tingimisi 3-aastase katseajaga, väärteokorras varem karistamata tõkend: elukohast aadressil XXX lahkumise keeld alates 27.04.2009 Kaitsja Andres Veski Kohtuistungi toimumise aeg
MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra, mõistes lõplikuks karistuseks 4 kuud vangistust.
Petersonile Tartu Maakohtu 31.03.2009 otsusega mõistetud rahalise karistuse osa, mille kandmisest ta oli
lg 1, 2, 3 alusel tingimuslikult vabastatud, s.o 479 eurot 34 senti.
lg 4, § 65 lg 2 ja § 64 lg 2 alusel viiakse rahaline karistus täide iseseisvalt.
lg 1 alusel konfiskeeris maakohus asitõendiks tunnistatud punase mobiiltelefoni LG IMEI koodiga XXX ja kõnekaardi numbriga XXX , millised on hoiul Lõuna Prefektuuri asitõendite hoiukambris, ja määras need KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel kohtuotsuse täitmisel hävitada. L. Petersonile karistuse mõistmisel juhindus maakohus
sätetest, arvestades eelkõige süüd, samuti toimepandud kuriteo raskust ja laadi, vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, süüdistatava isikut ja võimalusi mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. L. Petersonile on süüks arvatud lähenemiskeelu korduvat rikkumist, mille ta on toime pannud kavatsetult. Vastutust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Maakohus võttis arvesse, et L. Petersoni on varem karistatud samalaadse kuriteo eest rahalise karistusega, millest ta osaliselt tingimuslikult vabastati. L. Peterson koheselt tasumisele kuuluvat rahalise karistuse osa määratud tähtajal ei tasunud, mistõttu nõue saadeti täitmisele kohtutäiturile. Rahaline karistus on käesolevaks ajaks tasutud, kuid seda alles pärast seda, kui maakohtule oli esitatud taotlus asenduskaristuse määramiseks. Eelmine kohtuotsus, millega määrati ka katseaeg kolmeks aastaks, tehti 31.03.2009. Käesolevas kriminaalasjas süüks arvatavad teod on toime pandud alates 24.04.2009, s.o vähem kui kuu aja möödudes 2 L. Petersoni karistamisest ja katseaja määramisest. Lähenemiskeelu rikkumine on väldanud pikka aega ja olnud jonnakalt mittelõpetav. Uuritud tõenditest nähtub, et süüdistatav on oma taolise käitumisega häirinud laiemat isikute ringi, kui on käesolevas asjas kannatanuks tunnistatud A.B . Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et L. Petersoni ei ole võimalik karistada rahalise karistusega, kuna see ei ole olnud piisavalt mõjus, hoidmaks ära L. Petersoni poolt edasist kuritegude toimepanemist. Seega tuleb L. Petersonile mõista karistuseks vangistus. Kõike eelnevat arvestades leidis maakohus, et on põhjendatud süüdistatava karistamine prokuröri poolt taotletud määras, s.o sanktsiooni keskmises määras. Kuna asja menetleti lühimenetluses, siis tulenevalt KrMS § 238 lg-st 2 vähendatakse mõistetavat karistust 1/3 võrra. Maakohus ei pidanud võimalikuks L. Petersoni karistuse kandmisest tingimisi vabastamist, kuna varasemalt ei hoidnud see isikut uusi kuritegusid toime panemast.
alusel karistusest vabastamisega kaasnev kriminaalhooldus eeldab koostööd ametnikega, kindlas elukohas elamist ja käitumiskontrollile allumist. Süüdistatav ei viibi Eesti Vabariigis ega ilmu menetleja kutsel, mistõttu on kohaldatud tema suhtes raskeimat tõkendit. Vaatamata kohaldatud tõkenditele, ei ole õnnestunud süüdistatavat kohtuistungile toimetada. Seega puuduvad esmased eeldused L. Petersoni käitumiskontrollile allutamiseks. L. Petersoni poolt toimepandud teod ei olnud juhuslikku laadi, vaid tegemist on süstemaatiliste õigusrikkumistega ja seda varem määratud katseajal, mistõttu maakohtu hinnangul on vähetõenäoline tema ilma vabaduskaotuseta seaduskuulekale teele juhtimine. Maakohus leidis, et prokuröri taotlus kuriteo toimepanemise vahendite – mobiiltelefon LG IMEI koodiga XXX ja kõnekaart numbriga XXX – konfiskeerimiseks
MS § 126 lg 3 p 4 alusel tuleb nimetatud asitõendid kohtuotsuse täitmisel hävitada. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitas kaebuse L. Petersoni kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist karistuse mõistmise osas ja uue otsuse tegemist, millega mõista L. Petersonile kergem karistus. Kaitsja seisukohad on lühidalt järgmised. Kaitsja on seisukohal, et õiglase otsuse tegemisel ja karistuse mõistmisel oleks maakohus pidanud analüüsima ka kannatanu käitumist. Nii on L. Peterson andnud ütlusi, et ka A.B. ise otsis süüdistatavaga kontakti. Oma ütluste kinnituseks esitas L. Peterson oma telefoni, mis on tunnistatud asitõendiks. Asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et A.B. , kelle suhtes oli L. Petersonile kohaldatud lähenemiskeeld, on kahel päeval ise süüdistatavale helistanud, seejuures ühel korral võõraga suhtlemiseks sobimatul kellaajal. Vaatamata sellele, et eksperdiarvamusest tulenevalt oli L. Peterson kuriteo toimepanemise ajal süüdiv, on kohus kaitsja hinnangul jätnud tõendite hindamisel ja karistuse mõistmisel põhjendamatult arvestamata, et isikul esineb siiski histriooniline isiksushäire, mis võib olla tinginud või soodustanud temale inkrimineeritud teo toimepanemist. Kaitsja märgib, et L. Peterson taotleb päringu tegemist psühhiaater V.H le. A.B. i tervisliku seisundi kohta. L. Petersoni sõnade kohaselt on A.B. i näol tegemist isikuga, kes on seoses oma vaimse tervisega korduvalt pöördunud psühhiaatri poole. L. Petersoni sõnade kohaselt otsib A.B. teda ise sageli üles, siis jälle ei taha temaga suhelda. Kaitsja leiab, et L. Petersoni 3 selline taotlus on põhjendatud, kuna ka asitõendi vaatlusprotokollist tulenevalt on A.B. tõepoolest L. Petersoniga ise kontakti otsinud. Kaitsja leiab, et reaalse vangistuse mõistmine ei ole antud juhul põhjendatud. Seejuures on kaitsja seisukohal, et tuginemine karistuse mõistmisel asjaolule, et L. Peterson on oma käitumisega häirinud ka teisi peale kannatanu, on lubamatu. Kaitsja arvates oleks olnud võimalik karistada L. Petersoni ka rahalise karistusega. Kaitsja ei nõustu ka maakohtu seisukohaga asitõendi – L. Petersonile kuuluva mobiiltelefoni – konfiskeerimise ja hävitamise kohta. Kuigi märgitud telefonilt on L. Peterson helistanud ja saatnud sõnumeid A.B. ile, pole põhjendatud nimetatud telefoni käsitlemine kuriteo toimepanemise vahendina ja sellest tulenevalt selle konfiskeerimine. On oluline märkida, et L. Peterson andis oma mobiiltelefoni ise politseile üle, et kinnitada oma ütlusi, mille kohaselt A.B. temaga kontakti otsib. Lisaks sellele on telefoni näol tegemist teatud väärtust omava esemega, samuti esemega, mis kannab L. Petersoni jaoks tähtsust omavat informatsiooni (telefoniraamat, märkmik). Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 1. Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja esitatud apellatsiooni juurde ning palus tühistada maakohtu otsuse L. Petersonile karistuse mõistmise ning mobiiltelefoni konfiskeerimise osas ning teha uus otsus, millega kergendada L. Petersonile mõistetud karistust. Prokurör vaidles kaitsja apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. 2. Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära prokuröri ja kaitsja seisukohad ning tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Maakohus on oma otsuses KrMS § 312 p-de 4, 5 alusel igakülgselt analüüsinud L. Petersonile
järgi mõistetava karistuse liiki ja määra ning esitanud selles osas omapoolsed põhjendused. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga süüdistatava mobiiltelefoni kui kuriteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise osas. Täiendavalt märgib ringkonnakohus järgnevat.
§-st 56, et karistuse esmaseks aluseks on isiku süü, s.t millisel määral on konkreetne tegu süüdlasele etteheidetav. 4 Ringkonnakohus leiab, et L. Petersoni kaitsja esitatud apellatsioon ei sisalda selliseid asjaolusid, mis võimaldaksid hinnata süüdistatava süüd toimepandud kuriteos väiksemaks, kui seda on teinud maakohus. L. Petersoni süü hindamisel tuleb ringkonnakohtu hinnangul arvesse võtta, et süüdistuse aluseks olevad teod on süüdistatav pannud toime vähem kui kuu aja möödudes tema karistamisest Tartu Maakohtu 31.03.2009 kohtuotsusega samalaadsete rikkumiste eest. Käesolev lähenemiskeelu rikkumine leidis aset pika aja jooksul, s.o 24.04.2009 kuni 28.11.2009. Seejuures kasutas L. Peterson kannatanu A.B. iga suhtlemiseks kolme erinevat telefoninumbrit, millelt helistas kannatanule ning saatis talle hulgaliselt sõnumeid. Samuti läks L. Peterson ka A.B. i elukohta, lähenes kannatanule lähemale kui 10 meetrit ning suhtles temaga suuliselt. Lisaks eelnevale jättis süüdistatav kannatanu auto esiakna ja kojamehe vahele 5 kirja. Eeltoodust nähtub, et L. Peterson rikkus kõiki temale Tartu Maakohtu 01.10.2008 määrusega kohaldatud keelde. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul õigesti tuvastanud, et süüdistatava käitumises puuduvad
§-des 57 ja 58 sätestatud karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Ringkonnakohus möönab, et süüdistatava süü suuruse hindamisel on oluline arvestada ka kannatanu käitumist (RKKKo 3-1-1-77-11, p 11), kuid leiab, et käesoleval juhul ei anna see alust süüdistatava karistuse kergendamiseks. Süüdistatava kaitsja on heitnud kannatanu A.B. ile ette, et ka tema ise otsis süüdistatavaga kontakti, helistades talle 11.04.2009 ja 25.04.2009. Ringkonnakohus leiab, et üksnes nimetatud asjaolu ei anna alust hinnata kannatanu käitumist süüdistatava poolt lähenemiskeelu rikkumisele õhutamisena või seda soosivana, mis vähendaks süüdistatava süüd. Ringkonnakohtu hinnangul on kannatanu A.B. i ütlustega, millised olid kooskõlas tunnistaja F.B. ütlustega, tõendamist leidnud, et kannatanu oli süüdistatavale korduvalt avaldanud, et ei soovi, et viimane temale helistaks, kuid see ei andnud tulemusi. Süüdistatava pidevatest kõnedest ning sõnumitest tingituna oli A.B. korduvalt sunnitud telefoninumbrit vahetama, kuid süüdistataval õnnestus alati uus number välja selgitada ja telefonikõnede tegemist ja sõnumite saatmist jätkata. Ringkonnakohus leiab, et kirjeldatud asjaoludel puudus L. Petersonil igasugune alus arvata, et A.B. tegelikult soovis temaga suhtlemist jätkata. Vastupidi, A.B. ja ka tema lähedased olid korduvalt palunud L. Petersonil kannatanuga kontakti otsimine lõpetada. Sellele vaatamata jätkas L. Peterson lähenemiskeelu rikkumist. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, mille kohaselt poleks maakohus tohtinud süüdistatava süü hindamisel tugineda asjaolule, et tema käitumine häiris laiemat isikute ringi kui üksnes kannatanut. Ringkonnakohtu hinnangul annab nimetatud asjaolu tunnistust süüdistatava käitumise laiaulatuslikkusest ning järjepidevusest, millised asjaolud iseloomustavad vaieldamatult süüdistatava süüd ning on seega
Veel on kaitsja apellatsioonis leidnud, et maakohus pidanuks karistuse mõistmisel arvesse võtma, et L. Petersonil esineb histriooniline isiksushäire, mis võib olla tinginud või soodustanud süüdistuse aluseks olevate tegude toimepanemist. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud asjaolu ei ole käsitletav L. Petersoni süüd vähendavana ega anna alust temale mõistetud karistuse kergendamiseks. Histriooniline isiksushäire seisneb L. Petersoni suhtes läbi viidud ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti kohaselt dramaatilisuses, õõnsas ja labiilses emotsionaalsuses, enesekesksuses, hoolimatuses, kerges mõjutatavuses ja püsivas 5 manipuleerivas käitumises oma tahtmise saamiseks (kd I, tl 127). Samas tuleneb ekspertiisiaktist, et vaatamata kirjeldatud isiksushäirele oli L. Peterson võimeline endale oma tegudest aru andma ja neid juhtima. Seega on väär kaitsja seisukoht, mille kohaselt oli L. Petersoni poolt lähenemiskeelu rikkumine tingitud temal esinevast isiksushäirest. Ringkonnakohus möönab, et L. Petersonil diagnoositud isiksushäire võis mõningal määral soodustada lähenemiskeelu rikkumist, kuid leiab, et tulenevalt rikkumise ulatuslikkusest ei anna see alust tema karistuse kergendamiseks. 3.2. Kuigi karistuse mõistmise esmaseks aluseks on isiku süü, tuleb eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt RKKKo nr 3-1-1-40-04). Käesoleval juhul on karistuse eripreventiivset eesmärki silmas pidades ringkonnakohtu hinnangul vaieldamatult oluline arvesse võtta, et L. Petersoni on ka varem karistatud samalaadse kuriteo eest. Sel korral karistati L. Petersoni rahalise karistusega, millest ta osaliselt tingimisi vabastati. Kuigi käesolevaks ajaks on L. Peterson tasumisele kuuluva karistuse osa tasunud, ei teinud ta seda kohtu poolt määratud tähtajaks ning nõue saadeti kohtutäiturile. L. Peterson tasus karistuse alles pärast seda, kui kohtutäitur oli esitanud kohtule avalduse asenduskaristuse määramiseks. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole põhjendatud karistada L. Petersoni taas kord rahalise karistusega. L. Peterson ei ole tasunud rahalist karistust kohtu määratud tähtajaks ning rahaline karistus ei ole olnud piisav, hoidmaks ära tema poolt uue lähenemiskeelu rikkumise toimepanemist. Seega nõustub ringkonnakohus maakohtu arvamusega, mille kohaselt tuleb L. Petersoni karistada vangistusega. L. Petersoni karistuse kandmisest tingimisi vabastamist ei pea ka ringkonnakohus võimalikuks, nõustudes maakohtu sellekohaste põhjendustega. Maakohus on juba kord kohaldanud L. Petersoni suhtes
Peterson ei pidanud kinni karistuse osalise tasumise tähtajast ning pani katseajal toime uue kuriteo. Seega ei ole tingimisi karistus avaldanud L. Petersonile piisavat mõju. Samuti ei pea ringkonnakohus võimalikuks vabastada L. Petersoni
alusel tingimisi vangistuse kandmisest koos tema allutamisega käitumiskontrollile. Ringkonnakohtul puudub veendumus, et L. Peterson oleks suuteline kinni pidama katseaja kontrollnõuetest, kuivõrd käesolevas kriminaalmenetluses ei ole süüdistatav reageerinud menetleja kutsetele ning teda pole õnnestunud kohtuistungitele toimetada. 4. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et kuigi L. Peterson on mobiiltelefonilt helistanud A.B. ile ning saatnud talle sõnumeid, ei ole põhjendatud selle käsitlemine kuriteo toimepanemise vahendina ning sellest tulenevalt selle konfiskeerimine.
lg 1 kohaselt võib kohus konfiskeerida tahtliku süüteo toimepanemise vahendi, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale. Vaidlust ei ole selles, et mobiiltelefon LG IMEI koodiga XXX ja kõnekaart numbriga XXX kuuluvad L. Petersonile. 6 4.1. Vastupidiselt kaitsjale leiab ringkonnakohus, et mobiiltelefoni näol, millelt L. Peterson helistas ning saatis sõnumeid A.B. ile, on tegemist kuriteo toimepanemise vahendiga
Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-37-07 on leitud, et „süüteo toimepanemise vahend on ese, millega rünnatakse süüteo objekti või mida süüdlane muul viisil oma teos kasutab. Vahend on seega ese, mis tööriistana hõlbustab koosseisupärase teo toimepanemist“ (otsuse p 16). Käesoleval juhul realiseeris L. Peterson
§-s 3312 sätestatud kuriteokoosseisu muuhulgas A.B. ile helistamise ja sõnumite saatmise teel. Seega kasutas L. Peterson mobiiltelefoni süüteo toimepanemiseks, mistõttu see on käsitletav kuriteo toimepanemise vahendina. 4.2. Kuivõrd
lg 1 annab kohtule kaalutlusõiguse, peab ringkonnakohus mobiiltelefoni konfiskeerimise põhjendatuse hindamisel esmalt vajalikuks käsitleda tahtliku süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise eesmärki. Seejuures tugineb ringkonnakohus eelviidatud Riigikohtu lahendile, kus kohus on otsuse punktis 21 leidnud, et „süüteo toimepanijalt vahendi äravõtmine takistab tal uute samalaadsete tegude toimepanemist, seda eelkõige asjade puhul, mis on spetsiaalselt süüteo toimepanemiseks loodud või kohandatud“. Lisaks ühiskonna julgestamisele konfiskeeritud vahendi abil uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise näol, on Riigikohus omistanud süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimisele ka karistusliku tähenduse, leides, et „isikult õigusrikkumise toimepanemisel kasutatud eseme äravõtmisega väljendatakse ka hukkamõistu toimepandud teo eest“ (otsuse p 21.1). Eeltoodu valguses on ringkonnakohus seisukohal, et L. Petersonilt mobiiltelefoni ja kõnekaardi
lg 1 alusel konfiskeerimine on põhjendatud eelkõige konfiskeerimise karistuslikku eesmärki ning eripreventiivset toimet silmas pidades. Ringkonnakohtu arvamus tugineb asjaolule, et L. Petersoni on ka varem karistatud lähenemiskeelu rikkumise eest, mille ta pani toime mobiiltelefoni kasutades, kuid mõistetud karistus ei omanud tema suhtes vajalikku eripreventiivset mõju. Vähem kui kuu aja möödudes tema karistamisest ja katseaja määramisest, jätkas L. Peterson kannatanule A.B. ile helistamist ja sõnumite saatmist, rikkudes taas temale Tartu Maakohtu 01.10.2008 määrusega kohaldatud lähenemiskeeldu. Seega, kuivõrd varasem karistus pole suunanud L. Petersoni lähenemiskeelust kinni pidama, on põhjendatud tema mobiiltelefoni ja kõnekaardi konfiskeerimine
Konfiskeerimise kohaldamist ei välista asjaolu, et tegemist on teatud väärtust omava ning L. Petersoni jaoks vajalikku informatsiooni kandva esemega. 4.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.