3-11-1570/9

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-1570 Otsuse kuupäev

1. oktoober 2011 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi A.T. kaebus teatmiku „A ja O“ kartserikambrist äravõtmises seisnenud toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks Kirjalik menetlus Menetlusvorm Menetlusosalised Kaebaja: A.T. /isikukood xxx/, Vastustaja: Viru Vangla /registrikood 70008144/. Resolutsioon Jätta A.T. kaebus täies ulatuses rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 28.11.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
3. 22.06.2011 esitas A.T. Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl 1-3), milles palus tunnistada õigusvastaseks kartserikambrist teatmiku „A ja O“ äravõtmises seisnenud Viru Vangla toiming. Kaebaja väitis, et võttis 13.04.2011 kartserisse asudes kaasa erinevat õppekirjandust, mille hulgas oli ka teatmik „A ja O“, kuid 15.04.2011 võeti see ära põhjendusega, et lubatud on ainult õppekirjandus. Põhiseaduse § 3 lg 1, § 11, § 13 ja § 14, haldusmenetluse seaduse § 3 lg 1 ning vangistusseaduse § 4’ lg 2 ja „Vangla sisekorraeeskirja“ § 60 lg 1 tuginedes väitis ta, et tegemist oli õppekirjanduse alla kuuluva teosega, mille äravõtmine rikkus tema õigust tegeleda karistuse kandmise ajal õppimise ja enda harimisega. Oma huvi vaidlustatu õigusvastaseks tunnistamisel väitis ta seisnevat soovis vältida edaspidi õiguserikkumise kordumist analoogses asjas. 27.09.2011 edastatud täienduses (tl 25) märkis A.T. lisaks, et teatmik „A ja O“ on olnud kartseris alati lubatud ning selle raamatukogust laenutamist võimaldati talle ka sama karistuse kandmise ajal.
4. Viru Vangla vastuses (tl 14-15) peeti teatmiku äravõtmist õigustatuks ning paluti kaebust mitte rahuldada. Õigekeelsussõnaraamatule ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 20 viidates märgiti, et õppekirjandusena on silmas peetud õppetrükiseid, mis välistavad ohu individuaalses täitmiskavas ette nähtud taasühiskonnastavatele eesmärkidele või on õppivale kinnipeetavale vajalikud, et ta ei jääks kartserikaristust kandes oma klassi- või kursusekaaslastest õppimises maha, kuid igasugused meelelahutust võimaldavad esemed on keelatud. KOHTU PÕHJENDUSED
5. Kinnipeetavale kartseris lubatud isiklike asjadega seonduv on reguleeritud justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 60, mille esimeses lõikes on kehtestatud, et kartseris võivad kinnipeetaval kaasas olla pühakiri, tema õiguste kaitseks vajalikud õigusaktid, abielusõrmus, ususümbolid, mõistlikus koguses õppe- või usukirjandust, kirjutusvahendeid, kirjapaberit, kirjamarke, ümbrikke, tema kohta tehtud süüdistuskokkuvõtteid, kohtuotsuseid ja -määrusi, tema kirjadele saabunud vastuseid, üks telefonikaart, seep, kamm, hambapasta, hambahari, käterätt, tualettpaber ning naissoost kinnipeetaval hügieenisidemed.
6. Vangistusalastest õigusaktidest ei tulene selgitust mõistele „õppekirjandus“. Niisugust selgitust ei sisalda ka ükski kaebuses viidatud muu õigusakt. Eesti Entsüklopeedia käsitleb seda kui õppeaine sisu sõnaliselt ja pildiliselt vahendavat trükiste kogumikku ning eristab mõistest teatmekirjandus, mille kohta märgib, et tegemist on tähestikuliselt või süstemaatiliselt korrastatud tekstiliste väljaannetega, mille artiklid sisaldavad käsitletava kohta olulisema. Põhimõtteliselt samasugune määrang tuleneb ka interneti vahendusel kättesaadavast Õigekeelsussõnaraamatu versioonist, kus on õppekirjandust nimetatud õppetrükiste kogumiks ja teatmiku andmekogumiks. On iseenesest mõistetav, et tahtmise korral saab midagi õppida pea igast trükiteosest, kuid see ei muuda trükist veel õppekirjanduseks ning ei anna kinnipeetavale endale õigust otsustada, milline trükis kuulub õppekirjanduse alla ja milline mitte. Vangistusseaduse § 34 lg 2, § 35, § 36 tulenevalt tähendab hariduse omandamine vanglas põhi-, gümnaasiumi või kutsehariduse omandamist, eesti keele õppimist või tööalases koolituses osalemist. Kartseris lubatud asjade loetelu puhul on silmas peetud seda, et kinnipeetav on karistuse kandmise ajal õigustatud omama vaid sellist õppekirjandust, mis on talle vajalik koolis õppimiseks või mingi muu õppeprogrammi läbimiseks ning üldist enese harimist või mistahes muud liiki meelelahutust võimaldav kirjandus ei ole lubatud. A.T. pole kohtule väitnud ega tõendanud, et ta õpib koolis või läbib mingeid kursusi, Viru Vangla vastuse väidetel (tl 15) pole ta ühegi kooli nimekirjas ning mistahes muus vormis õppimist ei tulene ka tema individuaalsest täitmiskavast (tl 18-19). Seega ei ole vaidluse põhjuseks olevat teatmiku „A ja O“ kuidagi võimalik siduda kaebaja õpingutega ja pidada nende tarbeks vajalikuks õppekirjanduseks ning kohtul puudub vähimgi alus lugeda teatmiku kartserikambrist äravõtmist õigusvastaseks. Seejuures ei ole tähendust asjaolul, kas kaebajale või kellelegi teisele on sama teatmik olnud kunagi varem või hiljem vanglaametnike poolt kartseris lubatud ning kas vangla raamatukogu on seda kartseris viibimise ajal kaebajale väljastanud.
7. Eeltoodud põhjendustel jääb A.T. kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumäärusega täielikult vabastatud riigilõivu tasumisest (tl 6). Viru Vangla oma kulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole. Raili Randlane Kohtunik 2