← Eesti

2-12-49179/23

Obsah (6)§ 657§ 654§ 652§ 633§ 162§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-12-49179 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Gaida Kivinurm, Imbi Sidok-Toomsalu Tsiviilasi A Mi ja D Mi hagi A Mi vastu elat

§ 657lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.

Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega ja järgib neid, siis ei ole vajalik põhjendusi tulenevalt

§ 654

lg-st 6 korrata.

§ 652

lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole asja menetlemisel menetlusõiguse norme rikkunud ja vastavalt tuvastatud asjaoludele kohaldas õigesti materiaalõigust. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et kaebuse väide, et kostja poolt tehtud kulutused lastele on mittevajalikud, on konkretiseerimata. Kostja on maakohtu menetluses esitanud nimekirja kuludest apellantidele, mida ta on teinud lisaks toidukuludele ajavahemikus 13.08.2012 kuni 19.01.2013 ja esitanud ka kulutuste tegemist tõendavad dokumendid. Millised neist kuludest on mittevajalikud, apellatsioonkaebusest ei selgu. Arvestades, et apellandid elavad pool ajast emaga ja pool isaga, siis jääb ringkonnakohtule arusaamatuks apellantide väide, et lapsi kasvatab igapäevaselt apellantide ema, kelle kulutused on selle tõttu suuremad. 3

(4)Apellandid selgitasid, et pärast maakohtu otsust on asjaolud muutunud ja alates 27.02.2013 maksab apellantide ema ka korteri laenumakse 200 eurot kuus. Koos apellatsioonkaebusega on esitatud 27.02.2013 sõlmitud endiste abikaasade ühisvara jagamise kokkulepe, hüpoteegiga tagatavate nõuete muutmise kokkulepe ja asjaõiguslepingud (lk 55-61), mille kohaselt jääb D ja A Mi ühisvaraks olnud korteriomand D Mile ja samuti peab ta pangale laenu tagastama. Kolleegiumi arvates ei anna eeltoodud asjaolu alust maakohtu otsust muuta. Laenumaksete võrra on küll apellantide ema kulutused suurenenud, kuid vastustaja on esitanud kohtule D Mi ja vastustaja vahel 27.02.2013 sõlmitud kokkuleppe laste ülalpidamiskohustuse kohta (lk 84), millest tuleneb, et D ja A M on kokku leppinud, kuidas apellantide ülalpidamine toimub ja sellest ei nähtu, et apellantide vanemad oleksid pidanud laenumakset oluliseks. Eeltoodu tõttu ei ole alust arvestada sellega, et apellantide ema kulutused on laenumakse võrra suurenenud.

§ 652

lg 4 järgi peab uue tõendi esitamist apellatsioonkaebuses või vastuses põhjendama ja juhul, kui pool seda ei tee, jätab ringkonnakohus selle tõendi tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui see tõend on oluline asja lahendamiseks. Vastustaja poolt koos vastusega apellatsioonkaebusele esitatud tõendid (ostutšekid ja e-kirjavahetuse väljavõte) tuleb jätta tähelepanuta, kuna vastustaja ei ole põhjendanud nende esitamise vajadust ja võimalikkust apellatsioonimenetluses ning samuti ei ole need olulised apellatsioonkaebuse läbivaatamisel. Apellandid esitasid ringkonnakohtule 30.06.2013 täiendava dokumentaalse tõendi.

§ 633

lg 4 ja § 642 lg 2 järgi on võimalik ringkonnakohtule esitada tõendeid koos apellatsioonkaebusega või vastusega sellele ja ka sellel juhul tuleb tõendi esitanud poolel põhjendada, miks tõendit ei esitatud maakohtule. Kuna tõend on esitatud pärast

§ 633

lg-s 4 ja § 642 lg-s 2 sätestatud tähtaega, siis tuleb see apellantidele tagastada. Seoses hagi rahuldamata jätmisega on maakohus

§ 162lg 1 järgi maakohtus kantud menetluskulud õigesti jätnud hagejate kanda.

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta

§ 171lg 1 järgi apellantide (hagejate) kanda. Margo Klaar Gaida Kivinurm Imbi Sidok-Toomsalu 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.