← Eesti

1-11-5259/72

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg

  1. aprill 2012 Kriminaalasja number 1-11-5259 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Mati Kartau Kohtuistungi sekretär Helin Vuks, Margit Mägi Kriminaalasi Rudolf Vähi süüdistuses KarS § 141 lg 2 p 2 järgi Allan Runin süüdistuses KarS § 141 lg 2 p 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (XXX kohtumaja)
  2. novembri 2011 otsus Apellatsioonide esitajad süüdistatav Rudolf Vähi kaitsja advokaat Kalju Kutsar ja süüdistatav Allan Runini kaitsja vandeadvokaat Otto Preem Prokurör ringkonnaprokurör Milvi Väin Süüdistatav Rudolf Vähi isikukood: 36912155746; elukoht: XXX; kriminaalkorras karistatud 9-l korral Kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv Süüdistatav Allan Runin isikukood: 37809074928; elukoht: kriminaalkorras karistatud 7-l korral XXX; Kaitsja vandeadvokaat Otto Preem Kohtuistungi aeg ja koht
  3. veebruar 2012 ja
  4. märts 2012, Tartus varem varem RESOLUTSIOON
  5. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätta Tartu Maakohtu
  6. novembri 2011 kohtuotsus muutmata, esitatud apellatsioonid rahuldamata.
  7. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt OÜ Advokaadibüroo Valge&Uiga XXX osakond kaudu 641,76 eurot (kuussada nelikümmend üks eurot ja seitsekümmend kuus senti), sealhulgas käibemaks 106,96 eurot (ükssada kuus eurot ja üheksakümmend kuus senti), advokaat Kalju Kutsarile tema poolt Rudolf Vähile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
  8. KrMS § 175 lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel välja mõista Rudolf Vähilt menetluskulud, s.o kaitsja tasu advokaat Kalju Kutsari poolt osutatud õigusabi eest 641,76 eurot riigituludesse.
  9. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt OÜ XXX Advokaadibüroo kaudu 680,16 eurot (kuussada kaheksakümmend eurot ja kuusteist senti), sealhulgas käibemaks 113,36 eurot (ükssada kolmteist eurot ja kolmkümmend kuus senti), vandeadvokaat Otto Preemile tema poolt Allan Runinile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
  10. KrMS § 175 lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel välja mõista Allan Runinilt menetluskulud, s.o kaitsja tasu vandeadvokaat Otto Preemi poolt osutatud õigusabi eest 680,16 eurot riigituludesse.
  11. Rudolf Vähil ja Allan Runinil tasuda väljamõistetud summad Rahandusministeeriumi arveldusarvele AS SEB Pank nr 10220034796011, AS Swedbank nr 221023778606 või Danske Bank AS Eesti filiaal nr
  12. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitusse: ees– ja perekonnanimi 1-07-16197, kohtukulud.
  13. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis
  14. aprillil
  15. Kassatsiooni esitamise õigus on prokuratuuril, advokaadist kaitsjal ja teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
  16. aprillist
  17. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
  18. aprillist
  19. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 14.11.2011 otsusega mõisteti R. Vähi süüdi KarS § 141 lg 2 p 2 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 10 aastat vangistust. Sama maakohtu otsusega mõisteti A. Runin süüdi KarS § 141 lg 2 p 2 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 7 aastat vangistust. Tartu Maakohtu 30.11.2011 määrusega loeti KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel A. Runinile 22.09.2011 Tartu Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 1-11-10354 mõistetud lõplik karistus 11 kuud 27 päeva vangistust kaetuks Tartu Maakohtu XXX kohtumaja 14.11.2011 otsusega kriminaalasjas nr 1-11-5259 karistuseks mõistetud 7 aasta vangistusega ning ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks mõisteti 7 aastat vangistust. R. Vähile esitati süüdistus KarS § 141 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et tema, 25.11.2010 ajavahemikul kell 07.30 kuni 11.30, aadressil XXX , vägivalda kasutades, grupis koos A. Runiniga, vägistas L.O. , mis seisnes selles, et R. Vähi, ähvardades vastupanu korral kannatanu suhtes kasutada füüsilist vägivalda, surus maha kannatanu kaitsetahte, võttis kannatanult seljast riided ning viis oma peenise kannatanule suhu ja tuppe, hoolimata seejuures kannatanu passiivsest protestist (nutust) ning kätega eemalelükkamisest, ja 2 peale seda lõi kannatanut neljal korral käega näo ja ühel korral jalaga keha piirkonda ning sellisel viisil kannatanu kaitsetahet jätkuvalt halvates viis oma peenise taas kannatanule suhu ning kutsus A. Runini, kes omakorda sisenes oma peenisega kannatanule tuppe ja pärakusse ning peale seda, vahetades kohad, viis A. Runin oma peenise kannatanule suhu samal ajal kui R. Vähi surus kannatanu tuppe oma käe ja hiljem tuppe ning pärakusse paberkäterätiku hoidja, hoolimata seejuures kannatanu tupest alanud verejooksust ja palvetest tegevus lõpetada ning seejärel ähvardas kannatanu rõdult alla visata, millele järgneski A. Runini poolt kannatanu sülle võtmine ja rõdu suunas viimine, kuid millest siiski loobuti ja piirduti politseile teatamise puhul vägivaldse kättemaksu ähvardusega kannatanu ja tema lapse suhtes. Kirjeldatud tegevusega põhjustati kannatanule moraalset kahju, füüsilist valu, tupe ning häbememokkade rebendeid, näo ja alalõua vigastusi ja kehavigastuste tüsistusena teisest kehvveresust. A. Runinile esitati süüdistus KarS § 141 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et tema, 25.11.2010 ajavahemikul kell 07.30 kuni 11.30, aadressil XXX , vägivalda kasutades, grupis koos R. Vähiga, vägistas L.O. , mis seisnes selles, et kui R. Vähi oli ähvardanud vastupanu korral kannatanu suhtes kasutada füüsilist vägivalda, surunud maha kannatanu kaitsetahte, võtnud kannatanult seljast riided ning viinud oma peenise kannatanule suhu ja tuppe, hoolimata seejuures kannatanu passiivsest protestist (nutust) ning kätega eemalelükkamisest, ja peale seda löönud kannatanut neljal korral käega näo ja ühel korral jalaga keha piirkonda ning sellisel viisil kannatanu kaitsetahet jätkuvalt halvates viinud oma peenise taas kannatanule suhu ning kutsunud A. Runinit, siis A. Runin omakorda sisenes oma peenisega kannatanule tuppe ja pärakusse ning peale seda, vahetades kohad, viis A. Runin oma peenise kannatanule suhu samal ajal kui R. Vähi surus kannatanu tuppe oma käe ja hiljem tuppe ning pärakusse paberkäterätiku hoidja, hoolimata seejuures kannatanu tupest alanud verejooksust ja palvetest tegevus lõpetada ning seejärel ähvardas kannatanu rõdult alla visata, millele järgneski A. Runini poolt kannatanu sülle võtmine ja rõdu suunas viimine, kuid millest siiski loobuti ja piirduti politseile teatamise puhul vägivaldse kättemaksu ähvardusega kannatanu ja tema lapse suhtes. Kirjeldatud tegevusega põhjustati kannatanule moraalset kahju, füüsilist valu, tupe ning häbememokkade rebendeid, näo ja alalõua vigastusi ja kehavigastuste tüsistusena teisest kehvveresust. R. Vähi ja A. Runin ei tunnistanud end neile esitatud süüdistuses süüdi. Maakohus märkis, et kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et süüdistatavad astusid kannatanuga süüdistuses näidatud ajal ja kohas suguühendusse, samuti pole vaidlust selles, et kannatanul tekkisid vigastused süüdistuses näidatud ajal ja kohas. Riigikohtu praktika kohaselt (otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-59-07) tuleb vägistamiseks KarS-i tähenduses lugeda vähemalt sellised isiku tahtevastased ja vägivaldsed teod, mis hõlmavad lisaks mehe peenise viimisele naise tuppe ka mehe peenise viimise suhu või pärakusse ning mõne muu kehaosa või eseme viimise tuppe. Kohus, hinnates ja võrreldes süüdistatavate ja kannatanu poolt kohtus antud ütlusi, jõudis järeldusele, et nende ütlused riimuvad selles osas, et suguühendus nende vahel 25.11.2010 süüdistatava A. Runini elukohas XXX toimus. Seega on vaidlusaluseks küsimuseks ainuüksi see, kas vahekorraks oli olemas kannatanu nõusolek või leidis see aset vastu tema tahtmist vägivalda kasutades. Kui kannatanu on kohtuistungil kinnitanud, et süüdistatavad ei hoolinud tema tahtest mitte astuda nendega seksuaalsesse vahekorda ning kasutasid tema kallal vägivalda suguühendusse astumiseks – hoiti juustest kinni, löödi – samuti ähvardati vägivalla kasutamisega nii tema kui ka tema pereliikmete, eelkõige alaealise lapse suhtes, siis süüdistatavate ütluste kohaselt oli kannatanu vahekorraga nõus ja vastumeelsust selle suhtes ei väljendanud. Kuna kohtueelses menetluses ei ole kogutud süüdistuse sisuks olnud sündmuste kohta muid otseseid tõendeid peale eelnimetatud süüdistatavate ja kannatanu ütluste, siis on käesolevas kriminaalasjas tegemist olukorraga, kus kuriteo tõendamine taandub vaid nö sõna-sõna vastu olukorra hindamisele ning seetõttu peabki kohus kuriteo tõendatuse lahendamisel juhinduma eelkõige kannatanu ja süüdistatavate ütlustest, 3 kõrvutama neid teiste kaudsete tõenditega ning analüüsima tõendites olevaid vastuolusid. Samuti on oluline hinnata sündmusele eelnenud ja järgnenud süüdistatavate ja kannatanu tegevust. Kõrvutades kannatanu ja süüdistatavate poolt antud ütlusi teiste asjas leiduvate tõenditega, leidis kohus, et kannatanu poolt antud ütlused tuleb lugeda usaldusväärseteks, kuna need on kooskõlas teiste asjas leiduvate isikuliste ja materiaalsete tõenditega, samas kui süüdistatavate poolt antud ütlused on vastuolus nii omavahel kui ka kannatanu ütlusega ning muude kaudsete tõenditega. Kannatanu ütlusi selle kohta, millal ja mis asjaoludel süüdistatav R. Vähi kannatanu ukse taha 25.11.2010 ilmus, kinnitavad ka kannatanu ema T.T. ütlused ning äratundmiseks esitamise protokoll. Tunnistaja T.T. ütlustest nähtub, et tütar läks selle mehega üksnes korraks välja, suitsu tegema ja lubas kohe tagasi tulla. Järgmine kontakt oli tal tütrega alles pärast kella 17, kui tütar helistas ja ütles end haiglas olevat, et sai peksa. Tunnistaja kirjeldab ka kannatanu seisundit haiglas: närviline, tahtis koju lapse juurde, oli hirmunud olekuga, ning ei tahtnud rääkida, mis juhtus, kuna olevat parem, kui tunnistaja vähem teab. Tunnistaja hinnangul tundus, et see, mis oli kannatanuga juhtunud, hirmutas viimast tõsiselt. Tunnistaja ütlustest nähtub, et kui ta kannatanut haiglas külastas, siis oli kannatanu nägu paistes, kuid 25.11.2010 kodust lahkudes kannatanu oli terve. Ka kinnitab tunnistaja, et L.O. ei käi pidudel ja ei käinud seda ka sündmusele eelneval päeval. Juhtunust rääkis kannatanu tunnistajale detailselt alles siis, kui oli koju saanud ja juba politseile kõik ära rääkinud. Tunnistaja ütlustest nähtub, et L.O. on varasemalt narkootikume tarvitanud, kuid lapseootuse ajast saati pole seda teinud, samuti on kannatanu käinud võõrutusravil. Tunnistaja T. T. ja kannatanu L.O. ütlusi 25.11.2010 hommikul toimunu kohta kinnitavad ka tunnistaja A.K. ütlused. Üldjoontes langevad ka süüdistatavate poolt kohtus antud ütlused kokku eeltoodud kannatanu ja tunnistajate ütlustega selle kohta, mis asjaoludel sattus kannatanu L.O. süüdistatavate seltskonda, kuid siiski lahknevad ka juba selles osas süüdistatavate A. Runini ja R. Vähi ütlused. Kui kannatanu L.O. kinnitas, et tema elukohast XXX tänavalt sõitsid nad esmalt Statoili bensiinijaama ja sealt A. Runini elukohta XXX tänavale, siis süüdistatav R. Vähi kirjeldas toimunut nii, et esmalt mindi XXX tänava korterisse ja kui avastati, et kaasavõetud alkoholi kõrvale ei ole midagi võtta, sõitis süüdistatav koos kannatanuga Statoili bensiinijaama ja sealt naasti uuesti XXX tänava korterisse. Selliseid süüdistatav R. Vähi poolt antud ütlusi ei kinnita aga süüdistatav A. Runin, kelle ütlused on pigem kooskõlas kannatanu ütlustega XXX tänavale saabumise kohta. Korteris toimunu ja süüdistuses toodud asjaolude osas aga lähevad süüdistatavate ütlused kannatanu omadest täiesti lahku – süüdistatavad tunnistavad seksuaalvahekorda, milline toimus vastastikusel nõusolekul, süüdistatav R. Vähi möönab, et ta võis kannatanule tekitada tupevigastused, kui otsis näppudega viimase tupest kondoomi, süüdistatav A. Runin möönab, et lõi kannatanut tugevasti näkku, kui L.O. hakkas teadvust kaotama verejooksu tõttu. Kohus, analüüsides ja võrreldes kannatanu ja süüdistatavate ütlusi asjas leiduvate ning kohtus uuritud teiste isikuliste ja materiaalsete tõenditega, leidis, et kannatanu L.O. poolt antud ütlused ka süüdistuses toodud sündmuse toimumise asjaolude kohta on usaldusväärsed ning kohtul puudub alus neis kahelda. Kohus jõudis selle järelduseni analüüsides järgnevaid tõendeid: kannatanu ütlused riimuvad tunnistajate ütlustega selle kohta, millal ja mis asjaoludel süüdistatav R. Vähi tema elukohta ilmus kui ka selle kohta, mis juhtus alates sellest hetkest, kui ta haiglasse sattus. Kannatanu andis kohtus ütlused selle kohta, et süüdistatav A. Runin kutsus kiirabi ning samuti tuli haiglasse kaasa. Samuti kinnitas kannatanu, et süüdistatav A. Runin tuli teda veel samal õhtul vaatama ning nad käisid koos suitsetamas ja et ta helistas siis A. Runini telefonilt haiglas olles emale. Kannatanu (ja ka A. Runini) ütlusi kiirabi kutsumise kohta kinnitavad 25.11.2010 kell 11.30 ja 11:40 Häirekeskuse andmebaasis fikseeritud helisalvestised, millist on vaadeldud asitõendi vaatlusprotokollis. Samuti kinnitavad kannatanu ütlusi asjatundjana kohtuistungil ristküsitletud doktor A.K. , kes tegeles kannatanuga 25.11.
  20. Asjatundja ütluste kohaselt oli kannatanul haiglasse saabudes kaasas meesterahvas, kellel paluti läbivaatuse ajaks lahkuda. Samuti teab tunnistaja, et see isik käis kannatanut ka külastamas ning tõenäoliselt läksid koos ka suitsetama. Tunnistaja tunneb kohtusaalis viibijate hulgast ära kannatanut haiglas 4 saatnud isikuna süüdistatav A. Runini. Samuti on kannatanu ütlustega kooskõlas tunnistaja T. T. ja tema eksabikaasa ütlused. Kannatanu ütlustega on kooskõlas ka asjatundja A.K. ütlused, et erakorralisena saabunud patsiendi L.O. põhiline kaebus oli emakaverejooks. Günekoloogilise läbivaatuse käigus selgus, et tupes oli nii verd kui ka hüübeid, nii välisgenitaalidel kui ka tupe limaskestal erineva ulatusega sügavamad vigastused kui ka marrastused, vigastused ulatusid limaskestast sügavamale ja tunnistajat kui valvearsti tegi murelikuks tupe tagumises võlvis asuv vigastus, mis veritses. Läbivaatusel tuvastasid ulatusliku 5 cm tagumise tupevõlvi vigastuse, mis oli vaja operatiivselt sulgeda ehk kinni õmmelda. Asjatundja kinnitab, et oma eelneva töökogemuse põhjal võib ta kinnitada, et selline tagumise tupevõlvi vigastus ei saa tekkida vabatahtliku seksuaalvahekorra ajal. A.K. ütlustest nähtub, et tupe tegelik sügavus mitteerutunud olukorras on 8-9 cm ja sõrme ning digitaalse läbivaatuse kontrolliga suudetakse saavutada tupesügavus kuni 12 cm, sünnitanud naise anatoomia puhul maksimaalselt 13 cm, siis ei pea ta väga reaalseks, et sellise vigastuse oleks võinud käega tekitada. Doktor A.K. kinnitab, et kui günekoloogilise läbivaatuse distants vaginaalsel läbivaatusel on tavaliselt 12 cm, siis sõrmega, isegi pikemate sõrmedega ei ulatuks tupe tagavõlvi. Seda isegi juhul, kui oleksid pikemad küüned. Günekoloogilisel vaginaalsel läbivaatusel kasutatakse tupe tagavõlvi hindamiseks lisavahendeid, mida nimetatakse günekoloogilisteks peegliteks. Asjatundja uurib asitõendit – sinist värvi paberkäterätiku hoidjat - nii fotodelt kui ka materiaalsel kujul ning kinnitab, et kuna esemel on teravad servad ja selle eseme reaalne suurus on 20 cm ja enam ning seetõttu ületab tupe enda normaalset füsioloogilist mõõdet, mistõttu on reaalne, et 25.11.2010 asjatundja poolt kannatanu günekoloogilisel läbivaatusel tuvastatud vigastused tekitati selle esemega. Asjatundja ütluste kohaselt ei ole võimalik ka siledapinnaliste „šaarikutega“ sellist vigastust tekitada – küsimus on naise anatoomias: võõrkeha ebaproportsionaalne sobimatus on põhjustanud sellise vigastuse ning eseme teravad ääred on andnud lõikevigastused. Kohus käsitles sündmuskoha läbiotsimisprotokolli ja fototabelit, asitõendi vaatlusprotokolli ja sellele lisatud fototabeleid ning leidis, et nimetatud tõenditega on kooskõlas ka isiku ekspertiisiaktis nr. 116 leiduv eksperdi järeldus: ekspertiisiks esitatud ravidokumendi andmetel esinesid L.O. l tupe ning häbememokkade rebendid, puuduliku morfoloogilise kirjeldusega näo ja alalõua piirkonna vigastused. Vigastuste tüsistusena tekkis teisene kehvveresus. Tupe ja häbememokkade vigastused võivad olla saadud kõvade tömpide esemete viimisest tuppe; näoja alalõua vigastused võivad olla saadud löögist (löökidest) kõva tömbi esemega, kukkumisest vastu kõva tömpi eset või nende kombinatsioonis (eelandmete ja morfoloogilise leiu kirjelduse alusel ei ole võimalik hinnata, kas ülalkirjeldatud vigastused on tekkinud löögi või kukkumise tulemusena). Vigastused võivad olla tekitatud ekspertiisimääruses märgitud ajal – 25.11.
  21. L.O. l esinevad vigastused ei ole eluohtlikud ning tavalise kulu korral põhjustavad lühiajalise tervisekahjustuse kestusega kuni 4 nädalat. Seega luges kohus eeltoodu alusel tõendatuks ka süüdistuse selles osas, mis puudutab fakti, et süüdistatav R. Vähi kasutas sugulises vahekorras kannatanuga olles ka lisaks peenisele ja käele võõrkeha, mille viis kannatanule tuppe ja millega tekitas kannatanu tupes ülalnimetatud vigastused. Kuna kannatanu kohtuistungil ei kinnitanud, et süüdistatav R. Vähi oleks kannatanu pärakusse surunud paberkäterätiku hoidja ning nimetatud asjaolu ei ilmnenud ka muudest kohtule esitatud ja kohtu poolt kontrollitud tõenditest, siis jättis kohus nimetatud fakti süüdistustest välja. Kannatanu ütlustega sündmuste käigu, eelkõige selle kohta, kus kannatanu korteris liikus, millistelt esemetelt ja millega verd koristas, on kooskõlas ka veel sündmuskohal leitu ning sellega omakorda riimuv eksperdi järeldus. Kannatanu ütlustest nähtub, et vägistamine toimus rõdule viivas madratsiga toas (nn magamistuba), kus algas ka verejooks, tal lubati minna vannituppa pesema, A. Runin tõi talle mingi punast värvi lina, kuna hoolimata pesemisest verejooks jätkus. Ka oli palju verd magamistoas vaiba peal, mis kästi ära koristada nõudepesu nuustikuga, samuti kästi vannituba koristada, verejooksu tõttu üritas ta endale WC-paberit alla panna, kuid verd tuli palju. Siinkohal viitas maakohus sündmuskoha läbiotsimisprotokollile ja sellele lisatud fototabelitele ning sündmuskohalt võetud DNA-proovidele. 5 Eksperdi arvamuse kohaselt saadi tekikotilt verekahtlaselt ainelt võetud DNA-proovist täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult ning selles segaproovis on eristatav peamine DNA-profiil, mis on kokkulangev L.O. võrdlusproovist määratletud DNA profiiliga. Duššinurga aluselt ja esimese toa põrandalt verekahtlase aine plekkidelt vatitampoonidele võetud DNAproovidest, samuti linalt võetud proovist saadi DNA analüüsil täisprofiil, mis on pärit ühelt isikult ning need on kokkulangevad L.O. võrdlusproovist määratletud DNA profiiliga. WC-poti kaane äärelt, teise toa vaibalt, WC-ukse välisküljelt võetud DNA-proovidest saadi DNA analüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Saadud tulemuste alusel ei saa välistada L.O. lt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis. Küll pole ülalanalüüsitud tõenditega kooskõlas süüdistatavate poolt kohtuistungil antud ütlused: süüdistatav R. Vähi on selgitanud, et kui ta käe kannatanu tupest välja võttis, siis näpuotsad olid natuke verised ning seda kannatanule mainides viimane nentis vaid, et tal ei tohiks „päevi“ olla. Samuti väitis süüdistatav R. Vähi, et verejälgi ta ei näinud, vaibal oli üksnes roosakas laik. Kui ta käe kannatanu tupest ära võttis, siis tugevalt verd ei tulnud; kui verd oleks tulnud tugevalt, siis oleks olnud lina ja madrats koos. Süüdistatav A. Runini ütlustest nähtub üldse, et kui vahekorrad magamistoas olid lõppenud ning süüdistatav R. Vähi otsis köögist ennist sinna jäänud alkoholi ja kutsus sinna ka A. Runini, siis A. Runini kutse peale tuli sinna ka kannatanu. Siis tilkus paar vereplekki põrandale, kannatanu pühkis selle köögipõrandalt laua juures, kus ta kükitas, paberrätikuga ära. Kui R. Vähi magama jäi, siis hakkas kannatanu koridoris A. Runinile uuesti oraalseksi tegema ja siis hakkas verejooks kõvemini ja süüdistatav lõpetas oraalseksi ära ja käskis kannatanul end puhtaks teha. Kannatanu mujalt toast ja duššinurgast kannatanu verd ei koristanud, verd jooksis WC põrandale, selle koristas süüdistatav haiglast naastes ära linaga, mille ta oli ennist kannatanule ümber andnud. Kannatanu ütlustega, sündmuskoha läbiotsimise protokolli ja DNA ning narkoloogise aine ekspertiisist nähtuvate eksperdi arvamustega ei ole kooskõlas tunnistaja H.K. , kes on süüdistatava A. Runin korterikaaslane, poolt kohtuistungil antud ütlused, selle kohta, et kui ta pärast paaripäevast äraolekut korterisse naasis, siis oli korter samasugune kui 25.11.2010 varahommikul ära minnes. Tunnistaja kinnitas, et ta ei näinud kusagil vereplekke. Seetõttu tutvustati tunnistajale ka tema poolt kohtueelses menetluses selle kohta antud ütlusi ning tunnistaja tõdes, et kirjas on valesti ja ta ei märganud kusagil verd. Kohtu poolt analüüsitud sündmuskoha läbiotsimise protokollist, milline on kooskõlas kannatanu poolt antud ütlustega, nähtub, et korteris leidus kannatanu verejälgi veel 2 päeva pärast sündmuse toimumist kõikjal, kus kannatanu oli viibinud – tekikotil, punasel linal, magamistoa vaibal, duššinurgas, WC-poti prillaual, vannitoauksel, I toa vaibal. Samuti leiti prügikastist 7 verekahtlase ainega määrdunud paberitükki. Samas ei leitud verd ega verekahtlast määrdumist ei koridoris ega vannitoapõrandalt, kuhu see väidetavalt A. Runini ütluste kohaselt oli jooksnud. Samuti ei nähtu punase lina fototabelitelt selliseid pühkimisjälgedele viitavaid veremäärdumisi, mis oleksid saanud sinna tekkida põrandalt vere pühkimise tagajärjel. Samuti kõlab ebausutavalt tunnistaja H.K. väide, et paar päeva enne tema ärasõitu ja sündmuse toimumist 25.11.2010 oli L.O. XXX korteris tarvitasid nad koos narkootikume, mida nad süstisid. Ka süüdistatav R. Vähi väitis, et kui nad köögis alguses alkoholi tarvitasid, siis L. , küsides „antsu“ , tõi jope taskust näha süstla, see oli enne vahekorda. Kuhu süstal jäi, süüdistatav ei tea. Sellist sündmust aga A. Runini ütlustest ei nähtu. Kohus leidis, et süüdistatavate ja tunnistaja H.K. ütlused kannatanu amfetamiini tarvitamise kohta ei ole kooskõlas kõigi teiste asjas leiduvate tõenditega. Nii kinnitavad tunnistaja T.T. ja A.O. , et kannatanu ei tarvitanud alates lapseootuse ajast narkootikume. Küll oli kannatanu enne lapseootust narkomaan ja viibis isegi seetõttu ravil. Ka asjatundja, arst A.K. ütlustest nähtub, et ta kirjeldas haigusloos kannatanu kehal olevaid rohkeid tätoveeringuid ja arme, kuna arstid vaatlevad keha kui tervikut, narkootikumide kasutamist kannatanu eitas. Samuti leiti korteri läbiotsimise käigus prügikastist 9 süstalt, mille analüüsimise järel eksperdi poolt antud arvamusest nähtub, et süstaldest A,B, D-J leiti amfetamiini. Samuti eksperdid analüüsisid ka süstaldelt võetud proove ning nende proovide analüüsil saadi DNA täisprofiilid, mis olid pärit kas ühelt isikult või mis on pärit enam kui ühelt isikult. Profiilid langesid kokku A. Runini või H.K. , V.B. profiilidega. Segaprofiilide puhul oli eristatavad peamised DNA profiilid, mis olid 6 kokkulangevad H.K. või A. Runini võrdlusproovist määratletud DNA profiilidega ning saadud tulemuste alusel ei saa välistada ka kas A. Runinilt, H.K. lt või V. B. pärineva bioloogilise materjali sisaldumist nendes segaproovides. Samas nii R. Vähi kui ka L.O. võrdlusproovidest määratletud DNA profiilid ei ole seostatavad ühestki proovist saadud DNA profiiliga. Kohus leidis, et analüüsides kannatanu poolt antud ütlusi korteris toimunu kohta ning asjas leiduvaid isikulisi ja materiaalseid tõendeid, ei ole eluliselt usutav, et isegi juhul, kui kannatanu oleks süstalt süüdistatav R. Vähile näidanud, siis pärast raskes seisundis korterist lahkumist selle veel kaasa võttis. Samas on kannatanu tundnud ära korterist läbiotsimise käigus leitud rinnahoidja, see kuulus talle. Kohus hinnangul on ebausutav, et hoolimata tugevast verejooksust ja halvast enesetundest võttis kannatanu kaasa igal juhul süstla, kuid jättis ihupesu korterisse. Samuti pidas kohus vajalikuks märkida, et isegi juhul, kui oleks leidnud tõendamist, et kannatanu oleks olnud narkootikume tarbinud, siis isegi narkomaanil on olemas õigushüved ning neid tuleb õigusriigis kaitsta. Samuti leidis kohus, et kui L.O. peakski olema narkootikumide tarvitaja, siis see ei ole automaatselt põhjuseks, miks ta peaks kuriteo asjaolusid välja mõtlema. Kohus asus seisukohale, et kellegi ütlusi uimastite/alkoholilembuse tõttu ei või kohus automaatselt ebaõigeteks pidada, pealegi kannatanu kannab kriminaalõiguslikku vastutust teadvalt valeütluste andmise eest. Ja kuigi kohus selgitab ka süüdistatavatele kohustust rääkida kohtule tõtt, siis süüdistatavad ei vastuta oma menetlusliku seisundi tõttu ebaõigete ütluste enda kaitseks andmise eest. Kohus jättis tunnistaja H.K. ütlused tähelepanuta usaldusväärsuse puudumise tõttu. Tunnistaja ei suutnud ka pärast kohtueelse menetluse ütluste avaldamist kohtule anda veenvaid ja usaldusväärseid ütlusi, kas ta üldse kuulis midagi sündmusest või nägi sündmusest tingitud jälgi. Lisaks ülaltoodule on süüdistatavate endi poolt antud ütlused on omavahel ja kannatanu ütlustega korteris toimunu kohta vastuolus veel selles osas, mil süüdistatav R. Vähi käskis pärast seksuaalseid vahekordi kannatanu L.O. l riidesse panna ja lahkuda. Kannatanu kohtus ütlustes ei kirjelda kordagi, et tal kästi riietuda ja lahkuda ja siis R. Vähi jäi magama ja seejärel tegi ta veel WC ukse juures suuseksi A. Runinile ning siis verejooks muutus tugevamaks. Süüdistatav R. Vähi ütluste kohaselt käskis ta L.O. l riietuda ja ära minna ja jäi magama ja kui ärkas WCvajaduse tõttu, siis nägi, kuidas L.O. teeb suuseksi A. Runinile WC ukse juures. A. Runin aga väidab, et kui R. Vähi jäi magama, siis L.O. tegi magamistoas pooleli jäänud tööd, so oraalseksi edasi ning R. Vähi seda ei näinud. Samuti ei kirjelda ei süüdistatav A. Runin ega kannatanu olukorda, kus magamistoas kohtade vahetamise järel süüdistatav R. Vähi kannatanu tupest kondoomi otsis ja eelnevalt kondoomi kadumise kohta L.O. lt seda küsis. Samuti süüdistatav A. Runin esmalt oma kaitsja küsimustele vastates tunnistas, et ta polnud kannatanut kunagi varem enne sündmuse toimumist 25.11.2010 korteris XXX näinud. Mõni aeg hiljem vastates ringkonnaprokuröri küsimusele selgitas, et oli varem L.O. t korteris näinud küll. Küll on kannatanu andnud kogu aeg ühetaolisi ütlusi, suurendamata või vähendamata kellegi rolle ning ta pole varjanud ka oma minevikus aset leidnud ebameeldivaid fakte kas narkootikumide tarvitamise või kuriteos süüdimõistmise kohta. Seega kannatanu ütlusi analüüsides leidis kohus, et need on oma sisult kokkulangevad ning kooskõlas ka muude esitatud tõenditega, mistõttu kohus leidis, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed. Kõiki kogutud tõendeid nende kogumis analüüsides jõudis kohus järeldusele, et süüdistatavate väited enda rollide kohta kuriteo toimepanemisel on kantud soovist vabaneda raskema kuriteo toimepanemise, so vägistamise süüdistustest. Kuna kohus luges kannatanu poolt antud ütlused sündmuse toimepanemise kohta usaldusväärseiks, siis puudus kohtul alus kahelda ka kannatanu ütlustes selle kohta, et ta sugulist vahekorda nii R. Vähi kui ka A. Runiniga ei soovinud. Kohus leidis, et süüdistatava R. Vähi ütlused, et kannatanu ise pakkus neile võimalust, et ta soovib seksi koguni kahe mehega, on kantud soovist vabaneda vastutusest. Lisaks kannatanule ei maini ka süüdistatav A. Runin, et kannatanu oleks sellist võimalust välja pakkunud. Kannatanu ei varja, et ta suudles R. Vähit vastu, kui viimane suudles kannatanut, kuid edasi nähtub kannatanu ütlustest, et ta lükkas süüdistatava R. Vähi käe eemale, kui R. Vähi hakkas tema seljast riideid ära võtma, ja palus seda mitte teha. Kui kannatanu juba alasti oli, siis ütles ta veel süüdistatav R. Vähile, et ta ei taha seksida, kuid hoolimata sellest tuli R. Vähi tema peale ja astus kannatanuga sugulisse vahekorda. 7 Esimene vahekord algas vaginaalselt ja lõppes oraalselt ning kannatanu kinnitas, et ta ei teinud seda vabatahtlikult, kuid R. Vähi võttis tal juustest kinni ja lükkas allapoole. Süüdistatav oli sellele vahekorrale eelnevalt lubanud teda ka sinna ära taguda või peksa anda – kannatanu võttis seda kui ähvardust. Seda, et kannatanu vahekorda ei soovinud ja see tema tahte vastane oli, näitab ka A. Runini küsimus kannatanule, et mis juhtus, kui kannatanu pärast esimest vahekorda Vähiga WC-s käis ja köögist suitsu võttis. Sellise küsimuse küsimine eeldab, et kas süüdistatav A. Runin kuulis kannatanu palumist ja/või nuttu või mõistis toimunut nähes kannatanu seisundit. Kaitsjate poolt esitati kannatanule korduvalt küsimusi, et miks ta üldse kaasa läks ja miks ta peale esimest tahtevastast vahekorda R. Vähiga korterist ei lahkunud. Kannatanu vastas, et ta ei osanud mitte midagi sellist karta hoolimata sellest, et nad olid ainult lühiajaliselt tuttavad. Kohus nõustus kannatanuga, sest oleks ebaloomulik eeldada, et iga naine peaks kartma jääda ühte ruumi meessoost isiku(te)ga võimaliku vägistamise hirmus. Küsimusele, miks ta ära ei läinud pärast esimest vahekorda R. Vähiga, vastas kannatanu, et ta kartis. Kohus asus seisukohale, et sellistes olukordades domineerib paratamatult enese alalhoiu instinkt, lootus, et oma tahtmise saamine rahustab teo toimepanija maha ning sellega kogu sündmus piirdubki. See on inimlikult mõistetav ning ei sea mingilgi määral kahtluse alla kannatanu ütluste usaldusväärsust. Pealegi oli selleks ajaks selge ka ilmne füüsiline ülekaal – kaks täisjõus tugevat meest ning kleenuke noor naine. Süüdistatava R. Vähi edasist tegevust ilmestab aga jõhker vägivald kannatanu suhtes – riiete seljast rebimine, peksmine näkku. Samuti lõi süüdistatav R. Vähi maas lamavat alasti kannatanut jalaga. Kannatanu on kinnitanud, et ta korduvalt palus süüdistatavatel lõpetada ja lubada tal koju minna, samuti nuttis. Asja materjalidest nähtub, et süüdistatav A. Runin ühines magamistoas viibijatega pärast esimest vahekorda. Siinkohal riimuvad kõigi kolme isiku ütlused selle kohta, et A. Runini kutsus magamistuppa R. Vähi. A. Runin ise on selgitanud, et R. Vähi kutsus süüdistatavat, A. Runin läks ja nägi, et kannatanu teeb R. Vähile suuseksi, süüdistatav läks kannatanu selja taha, toimetas seal 5 minutit ja siis vahetas R. Vähiga kohad, kannatanu vaginaalse vahekorra ajal ei näidanud üles mingit vastumeelsust. Ka R. Vähi seletab, et ta hõikas A. Runinit, L.O. võttis samal ajal suhu ja siis tuligi A. Runin. Kas kannatanu avaldas A. Runini liitumise suhtes vastumeelsust, süüdistatav tähele ei pannud, aru ei saanud. Kannatanu on avaldanud, et R. Vähi kutsus A. Runini sinna tuppa, A. Runin võttis endal püksid jalast ära. R. Vähi istus seljaga vastu seina ja käskis enda peenist imeda. Kannatanu nägi sel ajal silmanurgast, et A. Runin tuli talle selja taha ja astus suguühtesse nii anaalselt kui ka vaginaalselt. Kannatanu nuttis ja palus, et süüdistatavad nii ei teeks, kuid R. Vähi käskis peenist edasi imeda. Ka kinnitab kannatanu, et A. Runin kiskus teda üksnes juustest, kuid ei löönud ega ähvardanud tappa. Ometi oli A. Runin see, kes oli valmis kannatanu rõdult alla heitma R. Vähi käsu peale, kuid R. Vähi meelemuutus peatas selle. Kohus asus seisukohale, et analüüsides kõiki asjas kogutud asjakohaseid tõendeid saab järeldada, et vigastused kannatanu näos tekitas süüdistatav R. Vähi. Kohtul pole põhjust kahelda kannatanu sellekohastes ütlustes, et lõi teda R. Vähi ja mitte A. Runin. Samuti on tunnistajad (T. T. , A.K. ) kinnitanud, et sinikad kannatanu näol olid lõualuu juures ja mitte põsesarnal, milline oleks olnud loogiline koht sinikate jaoks, kui tõele vastaks A. Runini väited kannatanu „turgutamise“ kohta. Kohus märkis, et õigusteooria kohaselt mõistetakse vägivalla all KarS § 120 ja § 121 sisalduvaid tegusid, kusjuures ei ole oluline, et vägivallategu oleks põhjustanud füüsilist valu. Eeltoodust lähtuvalt luges kohus täielikult tõendatuks, et süüdistatavad R. Vähi ja A. Runin kasutasid mõlemad kannatanu L.O. suhtes füüsilist vägivalda – R. Vähi ähvardas teda enne esimest suguühendusse astumist, enne teist korda suguühendusse astumist lõi näkku ja kehasse, sikutas juustest, samuti sikutas A. Runin kannatanut juustest – ning seda vägivalda kasutati kannatanu tahte murdmiseks – L.O. ga suguühendusse astumiseks. Samuti luges kohus tõendatuks, et süüdistatav R. Vähi ähvardas kannatanut tapmisega rõdult allaheitmise teel ning A. Runin oli valmis R. Vähi käsku täitma, võttes kannatanu sülle ja liikudes rõdu suunas, mistõttu oli kannatanul alust karta ähvarduse täideviimist. Samuti luges kohus ka tõendatuks, et süüdistatav R. Vähi ähvardas kannatanut viimase väikelapsele viga tegemisega. Seda kinnitavad ka tunnistajate T.T. ütlused selle kohta, et kannatanu oli haiglas närviline, tahtis koju lapse juurde, oli hirmunud olekuga, ning ei tahtnud rääkida, mis juhtus, kuna olevat parem, kui 8 tunnistaja vähem teab. Samuti tunnistas T. T. , et kannatanu kolis vahetult pärast juhtunut ära Pärnusse. Nende ütlustega on kooskõlas ka A.O. i ütlused, et juba haiglast helistades soovis kannatanu koos lapsega XXX ära kolida, mida nad tegidki. Seda, et kannatanu kartis enda ja oma pere pärast, iseloomustab ka tunnistaja A.K. ütlustest nähtuv, et kui L. ema haiglast tuli, siis pidid nad perega kodust ära minema, kuna oli ähvardatud laps tappa. Ja nad läksidki ära ämma juurde. Kohus leidis, et nii R. Vähi kui ka A. Runin kasutasid L.O. suhtes sellist vägivalda, mis välistas viimase tahte teostamise täielikult ning et kannatanu sellist seisundit (ähvardatud kannatanu ja tema lapse tapmisega, füüsiline vägivald löömise ja juustest tirimise näol) ära kasutades astusid süüdistatavad hoolimata kannatanu nutust ja palumisest selline tegevus lõpetada seksuaalvahekorda nii vaginaalselt, oraalselt, anaalselt ning vaginaalselt kasutades selleks ka võõrkeha. Lugedes need asjaolud üheselt tuvastatuks ülalkirjeldatud tõenditega jõudis kohus seisukohale, et kirjeldatud vägivald toimiski kannatanu tahte murdmise vahendina. Kohus leidis, et kannatanu väljendas selgelt oma tõelist tahet mitte astuda süüdistatavatega sugulisse vahekorda. Kohus asus seisukohale, et hoolimata sellest, et kannatanu ja süüdistatav R. Vähi suudlesid, siis kannatanu väljendas verbaalselt väga selgelt oma tahet mitte süüdistatavaga seksida, kinnitades seda veel R. Vähi käe eemalelükkamisega. Kohus leidis, et isiku vaba seksuaalse enesemääramise õiguse teostamiseks tuleb lugeda konkreetselt ja selgelt väljendatud tahet, ning teine pool on kohustatud selle tahtega arvestama. Antud juhul R. Vähi selle tahtega ei arvestanud ning astus sellest hoolimata kannatanuga sugulisse vahekorda. Kohus leidis, et A. Runin, küsides kannatanult, mis juhtus, pidi mõistma magamistoas toimunut. A. Runin on möönnud, et mis muud seal magamistoas R. Vähi ja L.O. vahel oli, kui suguline vahekord. Samas minnes R. Vähi kutse peale magamistuppa, ei vaevunudki A. Runin välja selgitama kannatanu tahet A. Runiniga sugulisse vahekorda astumise kohta. Samuti ei lõpetanud vahekorda hoolimata kannatanu palvetest ning sundides kannatanut tegema talle suuseksi ütles viimasele:“ Ime, loom!“. Selline väljend kohtu arvates ilmestab süüdistatava enda hinnangut toimuvale ning ühtlasi nähtub sellest soov näidata oma üleolekut ja jõupositsiooni kannatanu suhtes. Seega pidid mõlemad süüdistatavad nii R. Vähi kui ka A. Runin aru saama kannatanuga vahekorda astudes, et viimane ei ole vahekorraga nõus, kuid vaatamata sellele astusid siiski kannatanuga sugulisse vahekorda. Vägistamise toimepanemine kahe või enama isiku poolt on vägistamise kaastäideviimine KarS § 21 lg. 2 mõttes. Õiguskirjanduse kohaselt on kaastäideviimine ka see, kui mitme isiku ühine ja kooskõlastatud tegevus vastab süüteokoosseisu tunnustele, siis ei pea sugugi kõik täideviijad olema kannatanuga suguühenduses. Vägistamise täideviimisena subsumeeritakse ka selle isiku tegevus, kes hoidis kannatanut kinni, kiskus teda riidest lahti või tarvitas muul viisil kannatanu suhtes vägivalda. Samuti viitas kohus Riigikohtu lahendis kriminaalasjas nr 3-1-1-100-06 väljendatule. Kohus leidis viidatu põhjal, et antud juhul nii mõlemad süüdistatavad – R. Vähi ja A. Runin – tarvitasid kannatanu kallal vägivalda ning astusid kannatanu tahte vastaselt temaga vahekorda. Lisaks viitas kohus Riigikohtu lahendis kriminaalasjas nr 3-1-1-38-11 märgitule. Tuvastatud asjaoludest lähtuvalt leidis kohus, et A. Runin ja R. Vähi tegutsesid kaastäideviijatena grupis, nendevaheline kokkulepe polnud küll suuline ega eelnenud süüteokatsele, kuid see saavutati vaikimisi ja konkludentsete tegudega süüteo toimepanemise käigus ning subjektiivsest küljest on R. Vähi ja A. Runini käitumine hinnatav seksuaalvahekorda kannatanuga astumise realiseerimiseks otsese tahtlusega. Karistuse mõistmisel viitas kohus KarS §-le
  22. Karistuse mõistmisel R. Vähile ei tuvastanud kohus kergendavaid või raskendavaid asjaolusid. Süüdistatav õigustas ennast ja tema seletused ning käitumine kohtuistungite käigus ei sisaldanud samuti reaalset ja siirast kahetsust. 9 Kohus leidis, et arvestades karistuse eesmärke ja isiku eelnevate karistuste hulka ning asjaolu, et süüdistatav pani toime raske isikuvastase esimese astme teo, tuleb ja on ainuvõimalik mõista talle toimepandud kuritegude eest reaalne vangistus. Kohus leidis, et süüdistatavat R. Vähi on võimalik karistada vangistusega karistuse ettenägeva sanktsiooni keskmäära suuruses, arvestades toimunu tehiolusid ja kuriteo raskust. Lisaks eripreventsioonile peab mõistetav karistus avaldama mõju kogu ühiskonnale ehk täitma üldpreventiivset eesmärki. Vägivallaga isiku tahte vastaselt temaga suguühendusse astumise eest mõistetav karistus peab andma ka ühiskonnale selge signaali selle kohta, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ja jõuliselt. Tegemist on süütegudega, mille ühiskonnaohtlikkus on väga suur, kuna kannatanuks võib osutuda iga ühiskonna liige ning tagajärjeks pöördumatud kahjud kannatanu elukvaliteedile. Vangistuse mõistmine on põhjendatud, sest süüdistatava poolt toimepandu on kannatanule tekitanud pöördumatut kahju, samuti arvestas kohus süüdistatavale karistuse mõistmisel tema juhtivat rolli kuriteo toimepanemisel. Siit järelduvalt ei pidanud kohus nii tõsise kuriteo, kui seda on grupiline vägistamine, puhul võimalikuks karistada tingimusliku ja alla sanktsiooni keskmise karistusega. Karistuse mõistmisel A. Runinile arvestas kohus, et kriminaalasjas kogutud materjalidest nähtub, et juhtiv roll kuriteo toimepanemisel oli süüdistatav R. Vähil. R. Vähi organiseeris kannatanu A. Runini XXX tänava korterisse, samuti tõi kaasa alkoholipudeli. R. Vähi oli isik, kes alustas esmalt üksi kannatanu vägistamist, samuti peksis ja ähvardas kannatanut ning käskis A. Runinil kannatanu rõdult alla visata, mis õnneks jäi süüdistatavate poolt realiseerimata. Samuti nähtub nii süüdistatavate endi kui ka kannatanu ütlustest, et just R. Vähi oli see isik, kes kutsus A. Runini teise tuppa ajal, mil ise sundis kannatanut oma suguelundit imema. Kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtub, et A. Runin küll kasutas kannatanu suhtes vägivalda hoides viimast juustest ja suunates seeläbi kannatanu pea oma peenise juurde, ei peksnud ega ähvardanud A. Runin kannatanut ega ähvardanud teda või tema pereliikmetele, eelkõige lapsele viga teha. Samuti üritas A. Runin ära hoida võimaliku raske tagajärje saabumise kannatanule, kutsudes küll hoolimata enda poolt seatud tingimustest kannatanule kiirabi. A. Runin väljendas küll teataval määral kahetsust tehtu suhtes, kuid kohus ei tajunud siiski kohtuistungil, et ta oma tegu tegelikult kahetseb. Ta õigustas ennast ja tema seletused ei sisaldanud tegelikku ja siirast kahetsust. A. Runin oli nimetatud kuriteo toimepanemise ajal kriminaalkorras eelnevalt karistatud 7-l korral, väärteokorras oli karistatud 12-l korral Eeltoodust järeldas kohus, et A. Runin ei ole teinud talle mõistetud karistustest vastavaid järeldusi ning ei soovi elada õiguskuulekalt. Lisaks eripreventsioonile peab mõistetav karistus avaldama mõju kogu ühiskonnale ehk täitma üldpreventiivset eesmärki. Vägivallaga isiku tahte vastaselt temaga suguühendusse astumise eest mõistetav karistus peab andma ka ühiskonnale selge signaali selle kohta, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ja jõuliselt. Tegemist on süütegudega, mille ühiskonnaohtlikkus on väga suur, kuna kannatanuks võib osutuda iga ühiskonna liige ning tagajärjeks pöördumatud kahjud kannatanu elukvaliteedile. Kohus ei tuvastanud kohus A. Runini käitumises KarS § 58 ettenähtud karistust raskendavaid asjaolusid. Kergendavate asjaoludena arvestas kohus A. Runini puhul KarS § 57 lg 1 p 1 kohaselt asjaoluga, et süüdlane hoidis oma käitumisega ära võimaliku raske tagajärje saabumise kannatanule, samuti andis abi kannatanule vahetult pärast süüteo toimepanemist, kutsudes kannatanule kiirabi. Kohus leidis, et süüdistatavat A. Runinit on võimalik karistada vangistusega sanktsiooni alammäära lähedaselt, arvestades toimunu tehiolusid, tema käitumist kuriteo toimepanemisel ja kuriteo raskust. Vangistuse mõistmine on põhjendatud, sest tegemist suure ühiskonnaohtlikkusega ja raske isikuvastase esimese astme kuriteoga. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu R. Vähi kaitsja apellatsioon 10 R. Vähi kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning R. Vähi õigeksmõistmist talle esitatud süüdistuses. Kaitsja leiab, et maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust ning rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Kaitsja märgib, et kuna kuriteo toimepanemise ajal ja kohas ei viibinud kedagi peale kannatanu ja süüdistatavate peabki seetõttu kohus kuriteo tõendatuse lahendamisel juhinduma eelkõige kannatanu ja süüdistatavate ütlustest, kõrvutama neid teiste kaudsete tõenditega ning analüüsima tõendites olevaid vastuolusid. Paraku ei ole maakohus otsuses suutnud eelnimetatud eesmärke objektiivselt järgida ning on tõlgendanud kõiki tõendeid vaid kannatanu seisukohalt lähtudes. Siinkohal viitab kaitsja Riigikohtu otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-87-11, milles on märgitud, et süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile, sh ka kannatanu ütlustele. Sellisel juhul tuleb aga kohtutel eriti hoolikalt kontrollida tõendiallika usaldusväärsust kindlustamaks KrMS §-s 61 sätestatud tõendamise üldnõuete täitmine. Kolleegium on korduvalt selgitanud, et tõendades kriminaalasja tehiolusid tunnistaja ja kannatanu ütlustega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust ütluste andja usaldusväärsusest. Kaitsja hinnangul on maakohus eelnimetatud nõuet eiranud ning on lähtunud vaid kannatanu ütlustest jättes kõrvale kõik tõendid, mis võiksid tekitada kahtlusi L.O. ütluste tõepärasuses. Kaitsja viitab Riigikohtu otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-12-06 märgitule ning leiab, et selleks, et otsustada R. Vähi süüküsimuse üle, tuleb tuvastada, et suguline vahekord L.O. ga toimus kannatanu tahte vastaselt ning kannatanu vastupanu murdmiseks kasutati vägivalda või sellega ähvardamist. Kaitsja on seisukohal, et hindamaks kannatanu ütluste tõepärasust tuleb pöörata tähelepanu tema tegevusele 25.11.2010 hommikul. L.O. väidab, et tal ei olnud enne nimetatud päeva R. Vähiga mingeid suhteid. Sellele vaatamata läks ta varahommikul R. Vähiga kaasa, sõitis temaga mööda XXX linna (Statoili tanklasse ning XXX tänavale) ja läks R. Vähi kutsel XXX 9-10 asuvasse korterisse. Eluliselt ei ole usutavad kannatanu väited, et ta soovis teada, mida süüdistatav tahab talle rääkida. Kuna L.O. väitel oli tegemist sisuliselt võõra inimesega, on arusaamatu, millist olulist teavet ta lootis R. Vähilt saada. Tähelepanuta ei saa jätta seejuures asjaolu, et nimetatud küsimusele ei suutnud kannatanu kohtuistungil vastata. Kannatanu käitumise motiivide osas on R. Vähi ja A. Runin selgitanud, et L.O. soovis saada neilt narkootilist ainet ning oli selle nimel kõigeks valmis. Asjaolu, et L.O. on kasutanud narkootilisi aineid möönab kannatanu ise, kuid väitis samas, et käesoleval ajal ta seda enam ei tee. Samas jääb sellisel juhul arusaamatuks, millisel eesmärgil oli L.O. varem samas korteris viibinud ning miks ta läks varahommikul kaasa isikuga, kellega väidetavalt mingeid suhteid ei olnud. Kannatanu poolt narkootikumide tarvitamist kinnitas seda tunnistaja H.K. , kelle seletuste kohaselt oli L.O. varem korduvalt käinud XXX korteris ja tarvitanud seal narkootilisi aineid. Maakohus jättis nimetatud tunnistaja ütlused kõrvale ainuüksi põhjusel, et L.O. ise narkootilise aine tarvitamist eitab. Kaitsja hinnangul ei piisa tõendi usaldatavuse hindamiseks ainuüksi sellest, et seda kõrvutatakse teise sisult samaväärse tõendiga. Samas selgitavad süüdistatavate ja tunnistaja H.K. ütlused usutavalt kannatanu käitumist 25.11.2010 varahommikul, kuna üldiselt teadaolevaks tuleks lugeda asjaolu, et narkootilisest ainest sõltuvuses olevad isikud on valmis narkootikumi saamiseks käituma viisil, mida enamus inimesi peab arusaamatuks. Eeltoodust tulenevalt on kaitsja hinnangul usutavad süüdistatavate R. Vähi ja A. Runini seletused, et L.O. oli nõus astuma nendega sugulisse vahekorda. Kannatanu nõusolekule viitab ka asjaolu, et tal oli võimalus igal ajal korterist lahkuda. Usutavad ei ole L.O. väited, et ta kartis süüdistatavaid ning arvas, et viimased asuvad teda jälitama. Sündmuskoht asub korterelamu IV korrusel, kus hommikusel ajal oli liikvel arvukalt inimesi, mistõttu ei ole tõenäoline, et süüdistatavad oleksid saanud L.O. t jälitada maja trepikotta. Lisaks sellele on kannatanu selgitanud, et kui ta oli esimest korda olnud R. Vähiga sugulises vahekorras ning liikus korteris ringi, siis jäi alasti R. Vähi tuppa voodisse ning A. Runin istus teises toas ja ei ilmutanud tema suhtes mingit vaenulikkust või agressiivsust. Seega ei olnud L.O. l mingeid takistusi korterist lahkumiseks, kuid ta seda ei teinud. 11 L.O. möönis kohtuistungil pärast seda kui oli avaldatud tema poolt kohtueelses menetluses antud vastavad ütlused, et R. Vähi palus tal öelda, kui ta ei peaks tegelikult sugulist vahekorda soovima ning kinnitas, et ei soovi kannatanut vägistada. Kannatanu kinnitas samuti, et ta suudles süüdistatavat vastu. Kui pidada tõesteks kannatanu väiteid, et ta nuttis ja avaldas vastupanu, siis on arusaamatu, miks ta süüdistatavat samal ajal suudles ning ei väljendanud sõnaliselt oma vastumeelsust sugulise vahekorra suhtes. Seejuures ei saa jätta tähelepanuta kannatanu senist elukäiku. L.O. avaldas kohtuistungil, et on õppinud Kaagvere erikoolis ning teda on hiljem karistatud isikuvastase kuriteo toimepanemise eest. Seega võib eeldada, et tegemist on isikuga, kes suudab enda eest seista ning ei põrku hädaolukorras tagasi ka vägivalla kasutamise ees. Kannatanu ja R. Vähi vahel toimunut iseloomustab ka asjaolu, et pärast esimest sugulist vahekorda läks L.O. WC-sse ning võttis tagasi tulles toast kaasa kaks sigaretti – endale ja R. Vähile. Koos suitsetati ning vesteldi, mis ei viita sellele, et kannatanu suhtes oleks eelnevalt kasutatud vägivalda. Kannatanu L.O. on seletanud, et R. Vähi soovis astuda temaga teist korda sugulisse vahekorda ning lõi teda vastupanu mahasurumiseks rusikaga näkku ning jalaga kehasse. Eelnimetatud seletused ei lange kokku kriminaalasjas tuvastatud objektiivsete asjaoludega – kannatanul arstide poolt kindlaks tehtud kehavigastustega. Kaitsja viitab kohtuarstlikule ekspertiisiaktile ja kohtuistungil üle kuulatud asjatundja A.K. selgitustele, et löögi jälg näol viitas pigem sellele, et kannatanut löödi lahtise käega, kuna rusikahoobi jälg oleks paremini piiritletav. Nimetatud selgitus langeb täielikult kokku süüdistatav A. Runini ütlustega, mille kohaselt lõi ta L.O. le lahtise käega näkku siis, kui kannatanu hakkas teadvust kaotama ning A. Runin soovis teda toibutada. A.K. selgitas kohtuistungil, et vaatas L.O. pärast haiglasse toimetamist põhjalikult läbi. Löögi või löökide jälgi kannatanu kehal ei tuvastatud. Juhul, kui R. Vähi oleks löönud alasti kannatanut jalaga keha piirkonda (kannatanu kaalub enda sõnade kohaselt 56 kg; R. Vähi 94-95 kg) pidanuks sellest jääma kehavigastused, mis oleksid ka haiglas tuvastatud. Puudub alus kahelda arsti ütlustes, mistõttu ei ole kannatanu ütlused tema suhtes rakendatud vägivalla kohta tõepärased. Vägivallaga ähvardamise osas on kannatanu ütlused vastuolulised. Kohtuistungil on kannatanu esmalt kirjeldanud, et enne sugulist vahekorda R. Vähiga teda keegi ei ähvardanud. Vastates oma esindaja küsimustele väidab kannatanu, et R. Vähi lubas ta "ära taguda". Viimatinimetatud väide on vastuolus tema poolt eelnevalt kirjeldatuga, kus ta möönab, et suudles süüdistatavat vastu, teatas, et pole mingi süütu tütarlaps ning väitis, et saab aru, et R. Vähi ei soovi teda vägistada. Kannatanu väidete kohaselt ähvardati teda ka pärast vägistamist ning hoiatati, et ta ei pöörduks politseisse. Samas viitab eeskätt A. Runini tegevus, et süüdistatavat huvitas esmalt kannatanu tervislik seisund ning talle arstiabi kindlustamine. Lisaks sellele ei saa pärast sugulist vahekorda toimunud ähvardamist (eeldusel, et selline ähvardamine üldse toimus) pidada tegevuseks, mis täidab KarS § 141 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisu tunnuseid. Kriminaalasjas on kohtuarstliku ekspertiisiga tuvastatud kannatanul esinenud kehavigastused. Samas puuduvad objektiivsed tõendid selle kohta, et vigastused L.O. suguelundite piirkonnas oleksid tekitatud paberkäteräti hoidjaga. Kaitsja viitab L.O. ütlustele ning märgib, et kannatanu ütlustest ei nähtu, millisel viisil võis nimetatud paberkäteräti hoidja juhul, kui seda kasutati kannatanu vägistamiseks, sattuda vannituppa. Seega on tegemist vaid kannatanu oletusega, mis põhineb sellel, et väidetavalt kästi tal paberkäteräti hoidja puhtaks pesta. Nimetatud paberkäteräti hoidjalt ei ole püütud leida kuriteojälgi, samuti ei ole seda mingil muul viisil peale kannatanu oletuste püütud seostada süüdistusaktis kirjeldatud tegevusega. Ekspert ja asjatundja kinnitavad, et asitõendiks tunnistatud paberkäteräti hoidajaga võidi tekitada kannatanul tuvastatud kehavigastused. Samas möönavad mõlemad, et kuigi see ei ole väga tõenäoline, on võimalik, et vigastused võisid tekkida ka R. Vähi poolt kirjeldatud viisil. Seega ei ole ühtegi objektiivset tõendit, mis kinnitaks, et R. Vähi viis kannatanu tuppe süüdistuses nimetatud paberkäteräti hoidja. Eeltoodust nähtuvalt on kannatanu ütlustes vastuolud mitte üksnes detailides vaid ka määrava tähtsusega küsimustes. Asudes taolises olukorras siiski seisukohale, et kannatanu ütlused on tõesed, on maakohus käsitlenud tema ütlusi lahus nende andja isikust ja tema võimest 12 kuriteosündmust tajuda, jättes seega hinnangu andmata konkreetsele isikulisele tõendiallikale tervikuna. Selline puudus on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest see võis kaasa tuua ebaseadusliku ja põhjendamata kohtuotsuse Kaitsja viitab Riigikohtu otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-59-07 ning leiab, et R. Vähi tegevust võiks antud situatsioonis käsitleda sugulise vahekorrana, kuid sellest ei tulene automaatselt, et süüdistatav pani toime vägistamise. A. Runini kaitsja apellatsioon A. Runini kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja A. Runini õigeksmõistmist talle esitatud süüdistuses. Kaitsja leiab, et antud juhul esinevad kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alused KrMS § 338 p 2, § 339 lg 1 p 8 mõttes, so kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme asjaoludele, mis omakorda tingis materiaalõiguse väära kohaldamise. Kaitsja märgib, et asjas puudub vaidlus selles, et 25.11.2010 oli L.O. suguühenduses nii A. Runini kui R. Vähiga ning selle käigus tekitati kannatanule tupe ja häbememokkade vigastused. Kuna sündmuskohal kolmandaid isikuid ei viibinud, siis saab lähtuda toimunu rekonstrueerimisel ainult kannatanu ja süüdistatavate ütlustest, hinnates nende elulist usutavust. Kohus on formaalselt sellest printsiibist ka lähtunud, rajades kohtulahendi kannatanu ütlustele, välistades samas süüdistatavate ütlused osas, millised ei riimunud kannatanu seletustega. Kaitsja märgib, et kannatanu ütluste hindamise üheks kriteeriumiks on kannatanu isik ning lisaks süüdistatavate taustauuringutele on oluline ka kannatanu isikuga seonduvate asjaolude kontrollimine. Seda kohtueelsel menetlemisel ei tehtud. Kohtuistungil selgus kannatanu L.O. küsitlemisel, et isik omab karistatust raske isikuvastase kuriteo eest ning on viibinud narkosõltlasena võõrutusravil. Kohtulike vaidluste käigus prokuröri poolt esitatust nähtus, et L.O. probleemid olid prokuratuurile teada, kuid kriminaalasja materjalide juurde neid kinnitavate tõendite lisamist vajalikuks ei peetud. Seega ei saa kaitsja hinnangul kannatanut mingil juhul käsitleda kaitsetu, eluvõõra ja vähese arusaamisvõimega naiskodanikuna, kes ei suuda orienteeruda erinevates elusituatsioonides ja enda eest seista. Kohus aga rajas paljuski otsuse motivatsiooni kannatanu abitusele, selgitades viimasega kannatanu ütlustes esinevaid küsitavusi. A. Runinile esitatud süüdistusest nähtub, et talle on inkrimineeritud ka R. Vähi tegevus. Kuigi kohtuotsusest ei selgugi tõsikindlalt, kas A. Runin mõisteti süüdi süüdistuse kogumahus või ainult osaliselt, näib, et kohus on pidanud tõendatuks süüdistust tervikuna. Selline lähenemine on aga ekslik ja ei vasta asjas kogutud tõenditele. Kaitsja selgitab muuhulgas, et korteris tarvitasid A. Runin ja R. Vähi ligikaudu 1 tunni vältel alkoholi, kannatanu aga istus omaette diivanil. Seejärel suundusid R. Vähi ja L.O. kõrvaltuppa, kus väidetavalt toimusid süüdistuses kirjeldatud sündmused. Suguühtejärgselt väljus L.O. toast ja suundus tualetti, seejärel küsis A. Runinilt nii endale kui R. Vähile sigaretid ning sisenes uuesti tuppa, kus teda eelnevalt R. Vähi peksis ja vägistas. Kui R. Vähi palus A. Runinil tuua tuhatoosi, nägi viimane tuppa sisenedes madratsil lamavat alasti kaaskohtualust, kelle juures oli kannatanu. Koos suitsetati ning seejärel palus R. Vähi A. Runinil lahkuda, mida viimane tegigi. Oluline on seegi, et sigarette võttes seletas L.O. A. Runinile, et kõik on korras. A. Runini ütluste kohaselt sai ta aru, et sugulises vahekorras oldi vastikusel kokkuleppel. Samas puudub kaitsja hinnangul igasugune mõistuspärane eeldus omistada kõrvaltoas toimunust teadmine A. Runinile ja inkrimineerida talle väidetav R. Vähi tegevus. 25.11.2010 varahommikul 06.00 paiku tuli L.O. elukohta R. Vähi, kes kutsus kannatanut välja rääkima. L.O. sõnul oli ta varasemalt kohtunud R. Vähiga paaril korral ning R. Vähit sisuliselt ei tundnud, nagu ka A. Runini. Samas oli L.O. t kodus ootamas väikelaps. Kaitsja märgib, et ta püüdis kannatanu küsitlemisel tuvastada, miks siiski L.O. suundus XXX korterisse ja vahtis seal sisutult pea tund aega, soovimata lahkuda. Kannatanu põhjendas seda sellega, et R. Vähi tahtis temaga rääkida, kuid tema koos veedetud 1,5 tunni jooksul R. Vähi käest midagi ei küsinud. Miks, seda kannatanu mõistuspäraselt seletada ei osanud. R. Vähi seletas, et ta lubas L.O. t välja kutsudes viimasele amfetamiini ning sellel eesmärgil tuligi L.O. XXX korterisse. R. Vähi ja A. Runin selgitasid, et kohtusid perioodil oktoober-november 2011 kannatanuga XXX 13 korteris, kuhu viimane tuli eesmärgiga saada ning tarvitada narkootilisi aineid. Kohtualused kinnitasid, et L.O. süstis korteris korduvalt endale H.K. lt saadud amfetamiini. Analoogilisi ütlusi andis kannatanu kauaaegne tuttav, tunnistaja H.K. . Hinnates eeltoodud asjaolusid leiab kaitsja, et kannatanu motiiviks XXX korterisse minekul oli R. Vähi lubadus anda narkootikume. See selgitab ka kannatanu väidetavale vägistamisele eelnenud käitumist. Kaitsja rõhutab, et sõna-sõna vastu situatsiooni hindamisel sõltub isiku ütluste üldine usaldusväärsus sageli nüanssidest. Kui kannatanu andis korterisse mineku motiivide osas küsitavaid ütlusi, siis seab see asjaolu kahtluse alla tema ütlused tervikuna. Kaitsja märgib, et kogu süüdistuses kirjeldatud sündmuse vältel oli XXX korteri uks lukustamata ning kannatanul oli võimalus korterist lahkuda. Pärast süüdistuse alguses kirjeldatud suguühet R. Vähiga riietus kannatanu ning suundus tualetti. Tualett paikneb korteris välisukse vahetus läheduses. R. Vähi jäi samal ajal tuppa, millises toimus suguühe, A. Runin istus aga köögis ja kannatanu tegemiste vastu huvi ei tundnud. Kaitsja märgib, et kannatanu ei proovinudki korterist lahkuda, vahetas tualetist tulles paar fraasi A. Runiniga ning suundus R. Vähi juurde tuppa. Kaitsja hinnangul tuleks arvestada, et XXX 9 näol on tegemist paljukorterilise majaga ning kella 08.00 paiku on aeg, mil inimesed lähevad tööle, lapsed kooli ning hoones liigub pidevalt inimesi. Esmase suguühte ajal ei esitanud R. Vähi kannatanu sõnul ähvardusi tema ja lähedaste suhtes. Vaatamata eeltoodule ei kasutanud kannatanu võimalust korterist lahkumiseks või siis abi leidmiseks. Kaitsja on seisukohal, et selline kannatanu käitumine ei ole eluliselt usutav ning viitab sellele, et varasem suguühendus oli vabatahtlik. Nii kannatanu kui süüdistatavad seletasid, et R. Vähi kutsus A. Runinit ning viimase tuppa sisenedes oli kannatanu L.O. oraalses vahekorras madratsil lamava R. Vähiga. A. Runin tunnistab, et astus seejärel tagant kondoomi kasutades L.O. ga vaginaalsesse ühtesse, milline vältas ligikaudu 10 minutit. Seejärel tegi R. Vähi ettepaneku kohad vahetada ning A. Runin oli oraalsuhtes L.O. ga. A. Runin seletas, et R. Vähi oli kannatanu taga, aga mida viimane seal tegi, tema ei tea. Oraalsuhe vältas mõne minuti ja seejärel lahkuti tagumisest toast. L.O. seletas, et tema vahekorda A. Runiniga ei soovinud ja väljendas selles osas ka verbaalselt vastumeelsust. Vastupanu ta osutada ei saanud, kuna suus oli R. Vähi ja hiljem A. Runini suguliige ning mõlemad isikud hoidsid teda oraalse vahekorra ajal peast/juustest/kinni. Nii A. Runin kui R. Vähi väitsid, et L.O. mingit vastupanu suguühte ajal ei osutanud /seda nii füüsiliselt kui verbaalselt/. A. Runin selgitas, et kannatanu vastupanu korral oleks ta suguühtest loobunud, kuid esinenud olukorda käsitles vaikiva nõusolekuna. R. Vähi kinnitas samas, et sisenes käega kannatanu tuppe ja sellega võis tekitada viimasele kehavigastusi. Kannatanu andis ütlusi, et A. Runin teda vägivallaga ei ähvardanud ega vägivalda ei kasutanud, küll tegi seda enne A. Runini tuppa sisenemist R. Vähi. Milles seisnes kannatanu verbaalne keeld, jäigi kohtuistungil tuvastamata. Kuna A. Runini poolt esmakordselt L.O. ga sugulisse vahekorda astumisel oli viimase suus R. Vähi suguliige, siis on ka sellise keelu väljendamine küsitav. Kaitsja märgib, et subjektiivsest küljest eeldab KarS § 141 teokoosseis tahtlust. Olukorras, kus kannatanu ei olnud vahekorraga nõus, kuid seda otseselt ei väljendanud, ei saa rääkida suguühte tahtevastasusest. Abitusseisundi korral peab süüdlane tahtlikult ära kasutama tegu võimaldava või soodustava seisundi, et selle abil ületada kannatanu tahtevastasus. Eelduseks on siin abitusseisundi teadvustamine. Esitatud süüdistus ei heida kohtualustele ette kannatanu abitusseisundi või arusaamisvõime puudumise ärakasutamist. Kannatanu L.O. ütlustest nähtub, et enne A. Runini tuppa sisenemist oli R. Vähi kasutanud kannatanu suhtes vastupanu mahasurumiseks füüsilist vägivalda. Seetõttu ei saa välistada, et kannatanul esines abitusseisund, kuid A. Runin seda ei teadvustanud, kuna tal puudus ülevaade varasemalt toas toimunust. Kaitsja märgib, et hilisemalt kutsus A. Runin kannatanule omal initsiatiivil kiirabi ja saatis viimase haiglasse. Kannatanu püüdis küll kohtuistungil väita, et A. Runin seadis kiirabi kutsumiseks eeltingimusi, kuid kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamisjärgselt loobus sellest versioonist. Samal õhtul külastas A. Runin L.O. t haiglas, koos väljuti haigla ruumest õue suitsetama ning vesteldi. Kaitsja märgib, et tegelikult õues valvearsti isikute kohtumise juures polnud ning kannatanu ei osanudki kohtus selgitada, miks ta pidas vajalikuks väidetava vägistajaga privaatselt suhelda. Ei saa ju tõsiselt võtta selgitust, et kuna haigla ruumides on suitsetamine keelatud, siis pidigi koos A. Runiniga õue minema. Olukorras, mil haiglas viibides 14 oli tagatud kannatanu julgeolek ja turvalisus, on soov suhelda väidetavalt mõni tund varem vägistamise toimepannud isikuga kummastav. Kaitsja arvates viitab see asjaolule, et L.O. l puudus kartus A. Runini ees, so viimane polnud teda vägistanud. Lisaks märgib kaitsja, et kannatanu ei esitanud politseiasutusele esmast kuriteokaebust, vaid informatsiooni edastas tuvastamata isik ning selle teabe põhjal alustati kannatanu küsitlemist. Seega oli kannatanu seatud olukorda, mil tuli selgitada esinenud vigastuste tekkepõhjuseid. Kui kannatanu teatanuks, et ta oli vabatahtlikult sugulises vahekorras kahe meesisikuga, siis jõudnuks selline informatsioon ka tema elukaaslase ja vanemateni ning näidanuks L.O. t halvas valguses. Vägistamisversiooni esitamine lõi kvalitatiivselt teise situatsiooni. Kohtu järeldus, et kannatanu vastupanu mahasurumiseks kasutasid süüdistatavad ähvardust tappa kannatanu ja tema alaealine laps on väär, kuna kannatanu sõnul esitas R. Vähi tapmisähvardusi siis, kui suguline vahekord oli lõppenud. Kaitsjale on arusaamatu kohtu järgmine seisukoht: „Karistuse mõistmisel A. Runinile arvestas kohus järgmisi asjaolusid: Kohus luges täielikult tõendatuks, et A. Runin on süüdi I astme kuriteos - KarS § 141 lg 2 p 2 toimepanemises ning teda tuleb KaRS § 200 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest karistada vangistusega.“ A. Runinile pole esitatud süüdistust KarS § 200 lg 2 p 2 järgi ja seega ei saa teda selle teo eest ka karistada. Kaitsja märgib, et A. Runinil ja R. Vähil puudus eelnev kokkulepe kannatanu L.O. vägistamiseks. Kaastäideviimine on kuriteokoosseisu ühine realiseerimine, st kooskõlastatud tegevus, milles kõik osalised annavad koosseisu realiseerimisse omapoolse vajaliku teopanuse. Esimeses teoepisoodis tegutses R. Vähi iseseisvalt ja seetõttu on välistatud R. Vähi väidetavate tegude (vägivald) inkrimineerimine A. Runinile. Abitusseisundi ärakasutamine eeldab süüdistatava teadlikkust sellise olukorra esinemisest ning viimase tahtlikku ärakasutamist oma eesmärkide saavutamiseks. Kuna A. Runin polnud teadlik varasemalt toas toimunust, puudusid tal ka eeldused abitusseisundi teadvustamiseks. Samas pole A. Runinile inkrimineeritud suguühendust kannatanu abitusseisundi ärakasutamisega. Kuna selline süüdistus puudub, ei saa kohus isiku tegevust ka sellisel viisil sisustada. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
  23. Ringkonnakohtus jäid süüdistavad ja nende kaitsjad esitatud apellatsioonide juurde nendes toodud motiividel. Prokurör palus süüdistatavate kaitsjate poolt esitatud apellatsioonid jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
  24. Ringkonnakohus, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatavad, kaitsjad ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid ei ole põhjendatud ja tulevad jätta rahuldamata. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea tervikuna vajalikuks korrata vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le
  26. Apellatsioonidest nähtuvalt on kaitsjad peamiselt vaidlustanud asjaolu, et maakohus hindas kannatanu ütlusi usaldusväärseks. Kokkuvõtlikult ei nõustu ringkonnakohus kaitsjate seisukohtadega ning põhjendab seda järgnevalt. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et tõendite hindamise problemaatikasse puutuvat on korduvalt käsitletud ka Riigikohtu praktikas (sh Riigikohtu lahendid kriminaalasjades nr 3-1-1-74-05, nr 3-1-1-61-08 ja nr 3-1-1-3-10), milles on selgitatud tõendite hindamise põhimõtet. Nimetatud põhimõtte kohaselt tuleb ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel lisaks teiste tõenditega kõrvutamisel hinnata ka ütlustes väljendatud asjaolude „elulist usutavust“. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et tõendite hindamisel, sh usaldusväärsuse kontrollimisel, on peamine kõrvutada tõendeid teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ning 15 seejärel hinnata neid „elulise usutavuse“ kontekstis. Samuti on ringkonnakohtu arvates oluline märkida, et vägistamine on selline isikuvastane kuritegu, mida pannakse üldiselt toime olukorras, kus muid võimalikke tunnistajaid, kelle ütlused oleksid käsitletavad otseste tõenditena, ei eksisteeri. Nimetatu tähendab omakorda aga seda, et sageli on tõendite kogumine lähtuvalt kuriteoliigist raskendatud või hoopis välistatud. Seega puuduvad üldjuhul seksuaalsete enesemääramisvastaste kuritegude puhul tõenäoliselt muud otsesed ja seega vahetult sündmust kajastavad tõendid peale kannatanu ja süüdistatava ütluste. Juhul, kui ka sündmuse asjaoludest tulenevalt on muid tõendeid võimalik koguda, on peamiselt tegemist üksnes kaudsete tõenditega. Sellest tulenevalt omab vägistamiskuritegude puhul erilist tähtsust nii kannatanu kui ka süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamine. Ringkonnakohtu arvates on maakohus käesoleval juhul hinnanud kannatanu ütluste usaldusväärsust igakülgselt ja põhjalikult ning leiab, et maakohus ei ole rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, tuginedes süüdimõistvas kohtuotsuses peamiselt kannatanu ütlustele. Lisaks on ringkonnakohtu hinnangul maakohus põhjendatult leidnud, et erinevalt süüdistatavate ütlustest on kannatanu ütlused kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt leituga, et kannatanu L.O. ütlused on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ning seega usaldusväärsed, käsitleb kohus järgnevalt üksnes apellatsioonides esitatud vastupidist seisukohta väljendavaid argumente. 3.1 Kaitsjad on leidnud, et kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel tuleb sisuliselt tuvastada kannatanu käitumise motiiv, st millistel põhjustel läks kannatanu üleüldse 25.11.2010 R. Vähiga kaasa ning ühtlasi ka seda, miks kannatanu koos R. Vähiga XXX tn 9-10 korterisse läks. Esmalt märgib ringkonnakohus, et vastavalt KrMS § 268 lg-le 1 toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatavate suhtes üksnes süüdistusakti järgi. Ringkonnakohus möönab, et teatud juhtudel on oluline tõendite usaldusväärsuse hindamisel lähtuda süüdistuse ajalisest piiridest väljapoole jääva käitumisega, kujundades seeläbi veendumuse tõendite usaldusväärsuse kohta. Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et eelnimetatud usaldusväärsuse kontrollimise eesmärgil süüdistuse piiridest väljapoole jääva käitumise hindamine ei tähenda, et selle raames kaalutud asjaolud oleksid osa süüdistusest ning seetõttu omaksid olulist tähtsust süüdistatava süüküsimuse otsustamisel. Seega saab ka kannatanu käitumise (R. Vähiga XXX tn 9-10 korterisse mineku) motiivi põhjal otsustada üksnes tema ütluste usaldusväärsuse üle. 3.2 Käesolevas kriminaalasjas on kaitsjad pidanud oluliseks aru saada, mis ajendas kannatanut R. Vähiga kaasa minema. Ringkonnakohus märgib, et kannatanu on selgitanud R. Vähiga kaasaminemise põhjuseid. Siinjuures asjaolu, et menetlusosalistele võib kannatanu käitumise põhjus tunduda veider või jääda arusaamatuks, ei tähenda, et kannatanu ütlused oleksid seetõttu ebausaldusväärsed. Kannatanu ütluste kohaselt pidi ta R. Vähiga minema korra välja suitsu tegema ja juttu rääkima. Väljas selgus, et R. Vähil on suitsud autos. Seejärel ei olnud ka autos suitsu, mistõttu sõideti Statoili bensiinijaama suitsu ostma. Pärast seda mindi koos XXX tn 9-10 korterisse (1 kd, tl 187 pöördel). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eelkirjeldatud kannatanu käitumises midagi sedavõrd ebatavalist ja arusaamatut, arvestades, et kannatanu ütluste kohaselt olid nad R. Vähiga ka varasemalt tema maja juures juttu ajanud. Siinjuures on oluline arvestada, et asjaolud, kas ja kellega suheldakse, millised peaksid olema inimestevahelised eelnevad suhted jne on kahtlemata iga inimese sügavalt isiklik probleem ja ilmselgelt enda otsustada, mistõttu ei ole käesoleval juhul asjakohane hukka mõista kannatanu käitumist 25.11.2010 hommikul, kui R. Vähi avaldas soovi kannatanuga rääkida. Kuna kannatanu, olenemata sellest, et tal mingeid lähedasi suhteid R. Vähiga varasemalt ei olnud, otsustas R. Vähiga 25.11.2010 kaasa minna, pidi ta tundma end alguses turvaliselt ning seega kannatanu ei pidanud ega saanudki ilmselgelt karta seda, mis hiljem XXX tn 9-10 korteris aset leidis. 16 Kaitsjate arvates oli kannatanu käitumise motiiviks R. Vähilt narkootiliste ainete saamine, olenemata sellest, et kannatanu ise seda eitab. R. Vähi kaitsja on koguni leidnud, et on üldiselt teadaolev, et narkootilistest ainetest sõltuvuses olevad isikud on valmis narkootilise aine saamiseks käituma viisil, mida enamus inimesi peab arusaamatuks. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja sellesisulise arvamusega ning leiab, et sellise üldistuse pinnalt ei ole võimalik püstitada hüpoteesi, justkui kannatanu oleks olnud valmis mõlema süüdistatavaga sugulises vahekorras olema ning seda narkootilise aine saamise eesmärgil. Ainuüksi kaitsja toodud üldistuse pinnalt ei saa alati eeldada, et kõik narkosõltlased oleksid valmis taluma igal viisil käitumist, enda sügavat alandamist, igasugust õigushüvede riivamist ja hoolimatust ning seda kõike üksnes seetõttu, et nad on narkootilistest ainetest sõltuvuses. Ka narkosõltlane on inimene ning ringkonnakohtu arvates ei ole eluliselt usutav, et pelgalt narkosõltuvus ajendaks inimesi taluma nende suhtes ilmutavat igasugust käitumist. Ringkonnakohtu hinnangul on vajalik igal juhul eraldi hinnata erinevaid asjaolusid, mis võivad eelmainitust vastupidist tingida, nt asjaolu, kui meeleheitel on narkosõltlane uue narkodoosi saamiseks jne. Käesoleval juhul ei ole tõendatud, et kannatanu oleks soovinud süüdistatavatelt narkootilisi aineid (amfetamiini) saada ning oleks just selle tõttu R. Vähiga XXX tn 9-10 korterisse kaasa läinud. Kannatanu ütluste kohaselt ei ole ta narkootilisi aineid tarvitanud 1–1,5 aastat. Nimetatut kinnitavad ka tunnistajad. Lisaks ei leitud kannatanu DNAd sündmuskohalt (XXX tn 9-10 korteris) läbiotsimise käigus äravõetud süstaldelt. Seega ei ole ringkonnakohtu arvates põhjust kahelda kannatanu usaldusväärsetes ütlustes ning uskuda süüdistatavate vastuolulisi ja teiste tõenditega mitte kooskõlas olevaid ütlusi selle kohta, et kannatanu küsis neilt narkootilisi aineid. Ühtlasi on ringkonnakohtu arvates maakohus põhjendatult kõrvale jätnud tunnistaja H.K. ütlused vastuolu tõttu teiste tõenditega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole õige R. Vähi kaitsja arvamus, justkui tõendi usaldusväärsuse hindamisel ei piisa tõendi kõrvutamisel teiste, sisult samaväärsete tõenditega. Ringkonnakohus märgib, et mitte ühelgi tõendil ei ole KrMS § 61 lg 1,2 kohaselt kindlaksmääratud jõudu ning kõiki tõendeid tuleb kohtul hinnata kogumis siseveendumuse kohaselt. Seega ei ole põhjendatud pidada õigeks kaitsja arusaama, justkui teatud tõendite kummutamiseks on oluline lisaks tõendiväärtusele arvestada ka selle tõendi liiki. Ühtlasi kordab ringkonnakohus, et tõendi usaldusväärsuse hindamiseks on esmalt oluline kõrvutada tõendit teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks siinkohal rõhutada maakohtu märgitut, et isegi juhul, kui oleks tõendatud, et kannatanu oleks olnud endiselt narkootiliste ainete tarvitaja, on ka narkomaanidel olemas õigushüved, mida õigusriigis kaitstakse. Ringkonnakohus leiab, et isegi juhul, kui kannatanu oleks süüdistatavatelt soovinud amfetamiini saada, ei oleks see andnud süüdistatavatele õigustust kannatanu vägistamiseks, tema julmaks kohtlemiseks ning kehavigastuste tekitamiseks. Ringkonnakohus möönab, et kannatanu ütlustest nähtuvalt on ta kinnitanud minevikus asetleidnut nii narkootiliste ainete tarvitamise kui ka kuriteos süüdimõistmise kohta ning leiab, et pelgalt nimetatud asjaolud ei anna alust pidada kannatanu ütlusi ebausaldusväärseteks. Ringkonnakohus peab kokkuvõtlikult vajalikuks rõhutada, et käesoleval juhul on kannatanu ütlustest tulenev motiiv R. Vähiga kaasaminemiseks kooskõlas teiste tõenditega (tunnistajate T. T. ja A.K. i ütlused) ning seega ei ole alust kahelda, et kannatanu soovis teada saada, mida R. Vähi temaga rääkida tahtis. Ühtlasi viitab ringkonnakohus asjaolule, et kannatanu ei lahkunud kodust selliste riietega (tavaline pluus, jope, poolpikad püksid, paljajalu, plätud), mis annaks alust järeldada, et tal oli plaanis viibida kauem kodust eemal. Seega ei ole tuvastatud, et kannatanu läks R. Vähiga kaasa põhjusel, et süüdistatavatega sugulises vahekorras olla, mistõttu ei ole kannatanu motiivist tulenevalt süüdistatavate süü kannatanu jõhkras vägistamises ümberlükatav. 17 3.3 Kaitsjad on apellatsioonides leidnud, et kannatanu nõusolekule viitab asjaolu, et kannatanul oli igal ajal võimalik korterist lahkuda ning L.O. väited, mille kohaselt kartis ta süüdistatavaid ja arvas, et nad asuvad teda jälitama, ei ole usutavad. Siinkohal peavad kaitsjad silmas seda, et kannatanul oli võimalus lahkuda pärast seda, kui R. Vähi teda esmakordselt vägistanud oli. Ringkonnakohus nõustub aga maakohtu arvamusega ning leiab, et paratamatult domineerib sellistes olukordades enese alahoiu instinkt, lootus, et tahtmise saamine rahustab teo toimepanija maha ning sellega kogu sündmus piirdubki. Lisaks on loomulik, et pärast kannatanu suhtes jõhkra käitumise ülesnäitamist, mille käigus alistati ta nii füüsiliselt kui ka vaimselt täielikult, oli kannatanul ettekujutus, millisteks tegudeks vähemalt süüdistatav R. Vähi valmis on ning sellest tulenevalt oli põhjendatud kannatanu kartus, et vähemalt süüdistatav R. Vähi võib tema suhtes toime panna veel jõhkramaid tegusid ning ei piirdu üksnes sellega, mis kannatanule juba tehtud oli. Juba sellesisulise hirmu valguses ei ole ringkonnakohtu hinnangul mingil juhul kannatanule etteheidetav see, et ta ei üritanud kartuse tõttu korterist põgeneda. Samuti ei saa ringkonnakohtu arvates pelgalt nimetatud asjaolu pinnalt järeldada, et kannatanu oli sugulises vahekorras süüdistatavatega vabatahtlikult. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjate arvamusega selle kohta, justkui asjaolu, et kannatanu pärast esimest vahekorda läks tagasi R. Vähi juurde tuppa ning nad koos suitsetasid ja vestlesid, viitaks sellele, et kannatanu oli R. Vähiga vahekorras vabatahtlikult. Siinjuures ei korda ringkonnakohus juba eelmärgitut kannatanu lahkumata jätmise kohta, vaid märgib, et olukorras, kus kannatanu seksuaalset enesemääramise õigust on süüdistatava poolt seda intensiivselt riivatud, tekib paratamatult lootus, et vägistaja on oma tahtmise saanud ning kannatanul õnnestub rahulikult süüdistatavate juurest pääseda, ilma, et tema suhtes pannakse järjekordselt toime kuritegusid. 3.4 R. Vähi kaitsja on viidanud asjaolule, et kui R. Vähi enne R. Vähi ja kannatanu esimest sugulist vahekorda kannatanut suudles, suudles kannatanu R. Vähit vastu. Ringkonnakohus möönab, et tõepoolest ei ole kannatanu toimunu osas asjaolusid varjanud ega moonutanud ning on ka kinnitanud, et ta suudles R. Vähit enne, kui süüdistatav teda esimest korda vägistas. Siinkohal rõhutab ringkonnakohus, et kuigi suudlemine on kahtlemata kahe inimese vaheline intiimne tegevus ei saa ainuüksi selle pinnalt tekkida arusaama, justkui suudlemisega on kannatanu andnud nõusoleku või soostunud isikuga olema sugulises vahekorras. Ringkonnakohtu hinnangul väljendas kannatanu pärast suudlemist selgelt ja ühemõtteliselt soovi mitte astuda R. Vähiga sugulisse vahekorda, lükates R. Vähi käsi eemale, kui ta kannatanut lahti riietas, paludes seda mitte teha, nuttes jne. Enne sugulisse vahekorda astumist ähvardas R. Vähi kannatanut, lubades kannatanu „ära taguda“ või „peksa anda“. R. Vähi sai ringkonnakohtu arvates vaieldamatult aru sellest, et kannatanu ei soovinud temaga vahekorras olla, kuid sellest olenemata kasutas R. Vähi kannatanu suhtes vägivalda, surudes maha tema kaitsetahte. Sealjuures on ringkonnakohtu hinnangul oluline just see, et teine pool saaks aru, et sugulist vahekorda temaga ei soovita, mitte see, kas kannatanu väljendab soovimatust sõnaliselt või mitte. Kannatanu võib tahtevastasust väljendada ka konkludentselt, kuid selle tõttu on vajalik täiendavalt hinnata, kas teine pool sai või pidi sellest aru saama. Käesoleval juhul avaldas kannatanu verbaalselt ning väga selgelt, et ta ei soovi sugulist vahekorda. Kaitsjad on vastupanu osas viidanud ka kannatanu varasemale elukäigule ning leidnud, et kuna kannatanu on õppinud Kaagvere erikoolis ja karistatud isikuvastase kuriteo toimepanemise eest, võib eeldada, et tegemist on isikuga, kes suudab enda eest seista ning ei põrku hädaolukorras tagasi ka vägivalla kasutamise ees. Ringkonnakohus kaitsjate sellesisulise seisukohaga ei nõustu ning leiab, et isiku varasema karistatuse, sh eelneva vägivallapraktika, pinnalt ei ole võimalik eeldada, et isik oleks võimeline igal ajal ja igas olukorras ennast kaitsma, sh vägivallaga, ning justkui varasemalt karistatud isikute kaitsetahet ei olekski võimalik murda. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult viidanud konkreetses situatsioonis tekkinud ilmsele füüsilisele ülekaalule – kaks täisjõus tugevat meest ning kleenuke noor naine. Sellises olukorras 18 peaks ringkonnakohtu arvates olema kannatanu äärmiselt enesekindel ja julge, et söandaks vastupanu osutamiseks kasutada vägivalda isikute suhtes, kellel on ilmselge füüsiline ülekaal. Sellesisulist kannatanu julgust ja enesekindlust ei ole aga võimalik eeldada pelgalt selle pinnalt, kas kannatanu on õppinud Kaagvere erikoolis või on varasemalt isikuvastase kuriteo toimepanemise eest karistatud. A. Runini kaitsja on apellatsioonis ette heitnud, et kohtueelses menetluses ei tehtud kindlaks ega tuvastatud kannatanu minevikuga seonduvat. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei ole kannatanu kriminaalne minevik tõendamiseseme asjaoluks, mille kohta tulnuks kohtueelses menetluses KrMS § 211 lg 1,2 kohaselt tõendeid koguda. Ringkonnakohus möönab, et teatud juhtudel on kahtlemata oluline tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel arvestada tema varasemat karistatust, nt juhul, kui isikut on varasemalt karistatud valeütluste andmise või muude õigusemõistmise vastaste kuritegude toimepanemise eest. Teistel juhtudel puudub alus vastupidiste asjaolude ilmnemisel seostada isiku minevikusündmusi tema sattumisega kuriteo ohvriks ning seostada nimetatud asjaolusid. Ka varasemalt kriminaalkorras karistatud isik võib sattuda kuriteoohvriks ning olla sealjuures usaldusväärne tõendiallikas. 3.5 R. Vähi kaitsja hinnangul ei lange kannatanu ütlused, et R. Vähi soovis temaga astuda teist korda sugulisse vahekorda ning lõi teda vastupanu mahasurumiseks rusikaga näkku ning jalaga kehasse, kriminaalasjas tuvastatud objektiivsete asjaoludega – kannatanul arstide poolt kindlakstehtud kehavigastustega kokku, R. Vähi kaitsja viitab tunnistaja A.K. ütlustele, mille kohaselt viitab löögi jälg kanntanu näol pigem sellele, et kannatanut löödi lahtise käega, kuna rusikahoop oleks paremini piiritletav. Ühtlasi kinnitas tunnistaja A.K. , et vaatas kannatanu pärast haiglasse toimetamist põhjalikult läbi. Löögi või löökide jälgi kannatanu kehal ei tuvastatud. Ringkonnakohus kaitsja eelnimetatud arvamusega ei nõustu ning peab oluliseks viidata tunnistaja A.K. ütlustele, mille kohaselt jäi A.K. le välise vaatluse põhjal mulje, et löögi või trauma jäljed näos, alalõua piirkonnas olid värsked, kuna turse oli kohev ja verevarustusega piiratud. Tunnistajale tundus, et trauma jälg oli pigem lamedam ning tekitatud tõesti jala või käega. A.K. pidas võimalikuks, et trauma on tekitatud lahtise käega, kuid märkis, et lamedamaga, sest kui on terav ese, siis jätavad need piirdunud lokalisatsiooni, mida on parem silmaga hinnata (2 kd, tl 48 pöördel). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võimalik eelnimetatud tunnistaja ütlustest järeldada, et kannatanu näopiirkonnas ei olnud löögi jälgi, vastupidi, kannatanul olid vigastused, mis viitasid pigem löögile, kui nt kukkumisele, mida haiglasse minnes kannatanu väitis. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatuga, et pärast A. Runini ühinemist R. Vähi ja kannatanuga tekitas kannatanule vigastusi näos just R. Vähi ja mitte A. Runin. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks osundada tunnistajate T.T. ja A.K. ütlustele, mille kohaselt olid kannatanul vigastused lõualuu juures, mitte põsesarnal, mis võiks tõepoolest omakorda viidata kannatanu võimalikule „turgutamisele“. R. Vähi kaitsja on seisukohal, et juhul, kui R. Vähi oleks kannatanut löönud jalaga keha piirkonda, pidanuks sellest jääma kehavigastused, kuid A.K. ei tuvastanud kannatanu kehal löögi või löökide jälgi. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et asjaolu, mille kohaselt ei ole kannatanu kehal tuvastatud haiglasse viimisel arstide poolt vigastusi kehal, ei tähenda, et kannatanut jalaga ei löödud. Kriminaalmenetluses valib menetleja, millise tõendiga ning millist tõendamiseseme asjaolu ta tõendada soovib. Käesoleval juhul kinnitavad kannatanu ütlused, et R. Vähi lõi teda enne teist sugulist vahekorda jalaga kehasse (selga või kõhtu) (1 kd, tl 189 pöördel).
  27. R. Vähi kaitsja on käsitlenud apellatsioonis süüdistuse osa puutuvalt paberkäterätiku hoidjasse ning leidnud, et puuduvad objektiivsed tõendid selle kohta, et kannatanule oleksid vigastused 19 tekitatud paberkäterätiku hoidjaga. Siinkohal rõhutab ringkonnakohus, et maakohus jättis nimetatud asjaolu süüdistusest välja, kuna kannatanu ei kinnitanud, et R. Vähi oleks kannatanu pärakusse surunud paberkäterätiku hoidja. Nimetatud asjaolu ei tõendanud ka teised tõendid. Maakohus luges seevastu tõendatuks, et R. Vähi kasutas sugulises vahekorras kannatanuga olles lisaks peenisele ja käele ka võõrkeha, mille viis kannatanule tuppe ja millega tekitas kannatanule vigastusi. Sellest tulenevalt ei pea ringkonnakohus vajalikuks põhjalikult käsitleda kaitsja apellatsioonis sisalduvaid väiteid paberkäterätiku hoidja kohta.
  28. A. Runini kaitsja hinnangul ei teadvustanud A. Runin kannatanu abitusseisundit, kuna kannatanu ei väljendanud otseselt tahtevastasust suguliseks vahekorraks. A. Runinil ei olnud ülevaadet toas varasemalt toimunust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu arvamusega ning leiab, et A. Runin, küsides kannatanult pärast R. Vähiga esimest sugulist vahekorda, kui kannatanu WC-s käis ja suitsu võttis, mis juhtus, pidi teadvustama toimunut vähemalt üldjoontes kui ta kannatanut ning tema seisundit tajus. Vastasel juhul puudunuks mõte küsida kannatanult, et mis juhtus. Samuti võib sellesisulise küsimuse põhjal loogiliselt eeldada, et A. Runin kuulis kõrvalttoast kannatanu nuttu või palumist siis, kui R. Vähi kannatanuga esimest korda sugulises vahekorras oli. Lisaks ei pea ringkonnakohus õigeks kaitsja arusaama, justkui asjaolu, et A. Runin ühines R. Vähi ja kannatanuga ajal, kui kannatanu oli sunnitud R. Vähiga olema oraalses vahekorras, võinuks süüdistatav tuppa astudes ja lahti riietades kohaselt kannatanuga sugulisse vahekorda astuda, olles mitte teadlik sellest, kas kannatanu soostub sellega, et A. Runin temaga vahekorda astub või mitte. Ringkonnakohtu hinnangul ei teinud A. Runin omalt poolt midagi selleks, et veenduda, kas kannatanu nõusolek suguliseks vahekorraks on olemas. Samas peab ringkonnakohus oluliseks osundada kannatanu ütlustele, millest nähtub, et A. Runini ühinemisel kannatanu nuttis ja palus, et süüdistatavad talle nii ei teeks (1 kd, tl 189 pöördel). Lisaks oli R. Vähi enne A. Runini ühinemist kasutanud kannatanu suhtes füüsilist vägivalda ning kannatanut löönud näkku ja kehasse. Ringkonnakohtu arvates pidi A. Runin tuppa minnes ja kannatanut nähes aru saama, et R. Vähi on juba tema suhtes vägivalda kasutanud ning sellest, et R. Vähi oli kannatanuga vahekorras, saanuks A. Runin sellest loogiliselt järeldada, et vahekord oli kannatanu tahte vastane. Vastasel juhul puudunuks R. Vähil ju põhjus vägivalla kasutamiseks. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtu arvates ilmne, et A. Runin sai aru sellest, et kannatanu ei soovinud temaga sugulises vahekorras olla ning temale oli see vastumeelne. Sellest olenemata ühines A. Runin R. Vähi poolt kannatanu suhtes toimepandava kuriteoga ning sundides kannatanut olema temaga sugulises vahekorras, öeldes kannatanule muuhulgas pärast R. Vähi äraminemist „Ime loom!“ ja sikutades kannatanut juustest (1 kd, tl 190).
  29. A. Runini kaitsja hinnangul viitab A. Runini haiglas külaskäik ning kannatanuga õues suitsetamine asjaolule, et kannatanul puudus kartus A. Runini ees, s.o A. Runin ei olnud kannatanut vägistanud. Ringkonnakohus kaitsja sellesisulise arvamusega ei nõustu ning leiab, et hilisem kokkupuude süüdistatav A. Runiniga ei muuda kannatanu ütlusi ebausaldusväärseteks ega kahanda süüdistatavate poolt toimepandut kannatanu suhtes. Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga ning leiab, et kannatanul puudus põhjus A. Runinit karta. Ühtlasi on ringkonnakohtu hinnangul eluliselt usutav, et süüdistatav A. Runini visiidi eesmärgiks minna haiglasse kannatanut vaatama oli tingitud soovist teada saada, kas kannatanu on teavitanud toimunust politseid või mitte.
  30. Ringkonnakohus on seisukohal, et A. Runini kaitsja väljatoodu kuriteokaebuse esitanud isiku kohta ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus peab mõistetavaks kannatanu ütlusi, et alguses ei julgenud ta politseisse minna, kuna kartis. Kannatanut ähvardati ning arvestades tema suhtes toimepandut, oli kannatanul igati põhjust süüdistatavate ähvardusi ka karta. 20 Samas leiab ringkonnakohus, et põhjendatud ei ole A. Runini kaitsja arvamus, justkui kannatanu oli sunnitud politsei ootamatu sekkumise tõttu esitama vägistamisversiooni, vältimaks halba valgusesse sattumist selle tõttu, et ta oli vabatahtlikult sugulises vahekorras kahe meesisikuga. Siinkohal rõhutab ringkonnakohus, et kriminaalasjas kogutud tõendid kinnitavad, et süüdistatavad vägistasid kannatanu ning kaitsja arvamus nn halba valgusesse saamise vältimisest on asjakohatu.
  31. A. Runini kaitsja on apellatsioonis leidnud, et maakohus on põhjendamatult mõistnud A. Runini süüdi R. Vähi poolt toimepandud tegudes. Ringkonnakohtu arvates ei ole sellesisuline A. Runini kaitsja arvamus õigustatud ning seda alljärgnevatel põhjustel. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu A. Runinile esitatud süüdistusest, et talle oleks ette heidetud R. Vähi tegevusi enne seda, kui R. Vähi kutsus A. Runini magamistuppa ning A. Runin ühines R. Vähi poolt toimepandava kuriteoga. Ringkonnakohus selgitab, et kuigi A. Runinile esitatud süüdistus sisaldab kirjeldust eelneva, s.o R. Vähi poolt kannatanu suhtes toimepandu kohta, ei saa süüdistuse sõnastusest tulenevalt järeldada, et nimetatud tegevus on ette heidetud ka A. Runinile. Kirjelduse tõttu võib küll süüdistus tunduda teatud määral ebaselge, kuid tähelepaneliku lugemise korral nähtub sellest, et A. Runinile on inkrimineeritud üksnes R. Vähiga ühiselt toimepandud kuriteoepisood. Kokkuvõtlikult on A. Runinile esitatud süüdistus selles, et pärast R. Vähi poolt A. Runini kutsumist sisenes A. Runin peenisega kannatanule tuppe ja pärakusse ning peale seda, vahetades R. Vähiga kohad, viis A. Runin peenise kannatanule suhu samal ajal kui R. Vähi surus kannatanule tuppe oma käe ja hiljem tuppe ning pärakusse paberkäterätiku hoidja, hoolimata seejuures kannatanu tupest alanud verejooksust ja palvetest tegevus lõpetada ning seejärel ähvardas kannatanu rõdult alla visata, millele järgneski A. Runini poolt kannatanu sülle võtmine ja rõdu suunas viimine, kuid millest siiski loobuti ja piirduti politseile teatamise puhul vägivaldse kättemaksu ähvardusega kannatanu ja tema lapse suhtes. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja eelkirjeldatud väide oleks kahtlemata põhjendatud juhul, kui süüdistuses oleks tõepoolest A. Runinile ette heidetud R. Vähi eelnevat tegevust kannatanu vägistamisel, kuivõrd A. Runin ühines R. Vähi poolt toimepandava kuriteoga hiljem. Seda aga käesoleval juhul tehtud ei ole. Samuti ei tulene maakohtu otsusest, justkui kohus oleks A. Runinile esitatud süüdistuse piiridest väljunud ning talle ette heitnud R. Vähi poolt kannatanu eelnevat vägistamist. Samas märgib ringkonnakohus, et A. Runinile esitatud süüdistuses väljatoodud kirjeldus R. Vähi tegevuse kohta enne, kui kuriteo toimepanemisse sekkus kaastäideviijana A. Runin, on piisavalt konkretiseeritud ning ei riku süüdistatava kaitseõigust. Siinkohal on oluline märkida, et iseenesest on üksnes R. Vähi tegevusega algav kuriteo toimepanemine käsitletav ühe teona, millesse lülitub kaastäideviijana A. Runin, s.o suktsessiivne kaastäideviimine. Seega on põhjendatud süüdistuses teo kirjeldamine, millesse kaastäideviija teo toimepanemise ajal lülitub.
  32. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud A. Runini kaitsja poolt viidatu maakohtu otsuses sisalduva ilmse eksimuse kohta. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on maakohtu ilmse veaga, mida on ringkonnakohtul võimalik parandada. Seega loeb ringkonnakohus õigeks maakohtu otsuse leheküljel 26 algava A. Runini karistuse mõistmise osas, et A. Runini tuleb KarS § 141 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest karistada vangistusega.
  33. R. Vähi kaitsja K. Kutsar on esitanud ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt on kaitsja teinud ettevalmistusi kohtuistungiks kokku 12 pooltundi, s.o kokku 384 eurot (192 eurot x koefitsient 2), esinenud kohtuistungil kokku 2 pooltundi, s.o kokku 64 eurot (32 eurot x 21 koefitsient 2). Lisaks taotleb kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise kohta jõudmiseks kulutatud aja eest nii 03.02.2012 kui ka 05.03.2012 kokku 40 eurot ning sõidukulude eest kokku 46,80 eurot. Kokku taotleb kaitsja 641,76 euro hüvitamist, milles sisaldub käibemaks 106,96 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja eelnimetatud taotlus on põhjendatud ning tuleb RÕS § 22 lg 7 ja KrMS § 175 lg 1 p 4 järgi rahuldada. Nimetatud kaitsjale hüvitatav summa tuleb KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista R. Vähilt.
  34. A. Runini kaitsja on esitanud ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Kaitsja taotleb apellatsiooni koostamise ja ettevalmistuse eest kohtuistungiks tasu 12 pooltunni eest, s.o 384 eurot (192 eurot x koefitsient 2) ning 03.02.2012 ja 05.03.2012 esinemise eest kohtuistungil kokku 3 pooltunni eest summas 96 eurot (48 eurot x koefitsient 2). Lisaks taotleb kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise kohta jõudmiseks kulutatud aja eest nii 03.02.2012 kui ka 05.03.2012 kokku 40 eurot ning sõidukulude eest kokku 46,80 eurot. Kokku taotleb kaitsja 680,16 euro hüvitamist, milles sisaldub käibemaks 113,36 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja eelnimetatud taotlus on põhjendatud ning tuleb RÕS § 22 lg 7 ja KrMS § 175 lg 1 p 4 järgi rahuldada. Nimetatud kaitsjale hüvitatav summa tuleb KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista A. Runinilt. Maarika Kuusk Aarne Sarjas 22 Mati Kartau

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.