Obsah (10)

§ 633§ 632§ 5§ 438§ 230§ 436§ 235§ 229§ 173§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Tsiviilasja number 2-12-22384 Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Kohtunik 12.06.2013 Tallinn, Kentmanni kohtumaja Kohtuasi Hagi hind

§ 633

lg 1), alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (

§ 632lg 1).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses. Hagiavalduse asjaolud ja nõue. Hageja esitas Harju Maakohtule 06.06.2012 hagiavalduse nõude tunnustamiseks summas 4141 000 eurot B D pankrotimenetluses. Hageja nõudele vaidles vast 08.05.2012 koosolekul A R. 2001 võttis B D 145 000 eurot laenu A B käest, laen anti sularahas 145 000 eurot intressimääraga 10% aastas. 2003 aastal võttis täiendava laenu 85000 eurot, 10% intressimäär. Raha paigutati AS S, kus B. D töötas. Leping sõlmiti 12.09.2001 ja samal päeval kirjutati kassa sissetulekuorder summale 147 000 eurot. 18.03.2003 sõlmiti leping nr 6001 ja väljastati kassa sissetulekuorder 87 800 eurole. Võlatunnistus kinnitab võlgniku tahet tunnistada võlga. Kostja vastuväited (tlk 84). Kostja ei tunnista hagi ja palub jätta rahuldamata. Selgusetu on, kas laenulepingu nr 6001 al kanti äriühingu kassasse pankrotivõlgnikule antud raha või mitte. A. B peab end laenuandjaks olenemata faktis, et lepingus on laenuandjana määratletud hoopiski pankrotivõlgnik. Laen anti eurodena sularahas 2001 aastal, kusjuures euro tuli esmakordselt kasutusse alles 01.01.2001. Kuigi 2003 oli euro rahaühikuna kasutuses, on ebausutav, et Sankt- Peterburis elavad inimesed arveldasid omavahel sularahana eurodes. Kui hageja esitab laenu andmist kinnitavaid dokumente, on nõue aegunud. Kohtu põhjendused. Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi ei ole põhjendatud ega tõendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Harju Maakohus kuulutas 19.12.2011 määrusega tsiviilasjas nr 2-11-17267 välja B D (pankrotis) pankroti. Võlausaldajad on kohustatud hiljemalt kahe kuu jooksul pankrotiteate väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast arvates teatama haldurile kõigist oma enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõuetest võlgniku vastu, sõltumata nõude tekkimise alusest ja nõude täitmise tähtpäevast. Pankrotimenetluse käigus esitas A B oma nõudeavalduse nõude tunnustamiseks, kokku summas 414 000 eurot. Võlgniku pankrotimenetluses 08.05.2012 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul vaidlustas A R hageja nõude täies ulatuses. PankrS § 106 lg 1 näeb ette, et kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi al kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik 3 võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõige vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. Hageja esitas kostja vastu tähtaegselt 06.06.2012 hagi, nõude summas 414 000 euro tunnustamiseks B D (pankrotis) pankrotimenetluses. PankrS § 153 lg 1 punktide 1-3 kohaselt rahuldatakse pärast PankrS § 146 lõikes 1 nimetatud väljamaksete tegemist võlausaldajate nõuded järgmistes järkudes: 1) pandiga tagatud tunnustatud nõuded käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud ulatuses; 2) muud tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuded; 3) muud tähtaegselt esitamata, kuid tunnustatud nõuded. Vastavalt

§ 5

lg 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste all, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hageja on hagiavaldusse lisanud väidetavat laenusuhet kinnitavate tõenditena analoogilise sisuga ja vormiga, 01.09.2001 ja 05.03.2003 sõlmitud laenulepingud ja võlatunnistuse. Laenuleping 01.09.2001 (tlk 9,77) punkt 1.1 järgi annab laenuandja üle võlgnikule 145 000 eurot sularahas tagastamise kohustusega 01.09.

1. Laenulepingu 05.03.2003 (tlk 12, 74) punkt 1.1 järgi annab laenuandja üle võlgnikule 87 000 eurot sularahas tagastamise kohustusega 01.09.
2. Seega kuulub tuvastamisele eelkõige laenusuhe hageja ja B D vahel eeltoodud lepingute al. Hagis kirjeldatu kohaselt oli raha antud sularahas eurodena lepingu sõlmimisel ja hageja väitel on kohustuse täitmine hageja poolt tõendatud võlatunnistusega. VÕS § 396 lg 1 sätestatu kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 vastavalt tuleb majandus või kutsetegevuses antud laenult maksta kokkulepitud intressi. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seade. VÕS § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 on sätestatud õiguskaitsevahendite loetelu, mida võlausaldaja võib kasutada juhul kui võlgnik rikub kohustust. VÕS § 101 lg 1 p 1 on sätestatud õiguskaitsevahendina võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 on sätestatud, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus leiab, et kostja on põhjendatult viidanud laenusuhte ebausaldusväärse, sest nimetatud rahaliste vahendite üleandmine ei ole tõendamist leidnud. Riigikohus on lahendis 3-2-1-150-01 märkinud, et laenuleping kui reaalne leping loetakse TsK § 227 lg 1 järgi sõlmituks raha üleandmise momendist, ka VÕS § 396 lg 1 kohaselt on laenuleping suunatud laenusaajale rahasumma üleandmisele. Seega on laenuandja põhikohustuseks laenusumma väljamaksmine, mida kohustub käesolevas menetluses tõendama hageja laenuandjana. Kohus leiab, et arvestades esitatud tõendeid ei ole alust nõude tunnustamiseks, sest laenu üleandmist 414 000 euro ulatuses sularahas ei kinnita ükski tõend. Kohus on 12.02.2013 toimunud kohtuistungil selgitanud hagejale tõendamiskoormust ja andnud tähtaja tõendite esitamiseks hiljemalt 08.04.2013 (tlk 109). Kohtule ei ole tõendeid esitatud selle kohta, et hageja oleks laenu tagastamise tähtaja saabumise järgselt nõudnud kohustuse täitmist. Ajutise halduri aruandest nähtub, et võlgniku maksejõuetus tekkis alles 2010 (tlk 22) ja oma väidetava nõude esitas hageja alles pankrotimenetluses. 4 Hageja seisukoha järgi ei oma tähtsust (tlk 95), mis rahaühikus on laenusumma edastatud, sest majandustegevuses on tavapärane laenude fikseerimine eurodes. Kohtu hinnangul on ebatõenäoline olukord, et 12.09.2001 anti sularahas eurodena üle 147 000 eurot, kui teadaolevalt alles alates 01.01.2002 tuli käibele ühisraha euro sularahana. Hageja on tõendina esitanud ka 01.09.2011 võlatunnistuse (tlk 99, 121) võlgniku tahteavaldusena. Kohus juhib tähelepanu, et 22.11.2011 kohtumäärusest nähtuvalt (tlk 118) on juba 14.04.2011 esitatud OC OÜ poolt pankrotiavaldus B. D pankroti väljakuulutamiseks. Seega on võlgnik tunnistanud väidetavat võlga olukorras, kus talle oli teada võimalik pankrotimenetlus. Arvestades asjaolu, et tegemist ei ole laenuandja ja laenuvõtja vahelise nõudega, vaid nõude tunnistamisega pankrotimenetluses, ei piisa vaid võlgniku omaksvõtust. Riigikohus on 19.10.2004 lahendi nr 3-2-1-101-04 punktis 29 märkinud, et VÕS §-s 30 sätestatud võlatunnistuse järgi tekib abstraktne iseseisev kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja. Isegi juhul, kui võlatunnistusega tunnistatakse näiteks tehinguga võetud kohustuse olemasolu, ei sõltu võlatunnistuse kehtivus selle võimalikuks aluseks oleva tehingu kehtivusest. Seetõttu ei ole vaja võlatunnistuse olemasolu korral tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli tegelikult olemas. Lahendites tsiviilasjades nr 3-2-1-69-06 (p-s 13) ja nr 3-2-1-7208 (p-s 12) on Riigikohus rõhutanud, et poolte tahe luua iseseisev kohustus peab kokkuleppest selgelt nähtuma ning seda peab tõendama võlausaldaja. Tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06 tehtud lahendis märkis Riigikohus, et vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Kohus saab antud juhul lähtuda deklaratiivsest võlatunnistusest ning tõenditena hinnata esitatud laenulepinguid ja tuvastada laenusumma reaalne üleandmine.

§ 438

kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

§ 230

lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus leiab, et laenusuhet hageja ja võlgniku vahel ei saa kinnitada AS S rahastamist puudutavad dokumendid, hageja esitatud leping (tlk 122) ja kassaorderid (tlk 123), isegi kui hageja väidetavad rahalised vahendid on paigutatud AS S i, tulnuks esitada oma nõue nimetatud äriühingule. Riigikohus on lahendis 3-2-1-92-02, 3-2-1-54-11 märkinud, et raha üleandmisena laenu saajale saaks pidada ka seda, kui laenuandja on laenusaajaga käsundi al teinud makseid kolmandale isikule. Order-kviitungid aga kajastavad, et laenu on edastanud B. D, leping 12.09.2001 krediidileping on samuti sõlmitud B. D ja AS S vahel. Vastavalt

§ 230

lg 2 esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi,

§ 436

lg 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 235

kohaselt väite põhistamine on kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduste õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 229

lg 1 kohaselt on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille all kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kohus asub seisukohale, et esitatud tõendid ei kinnita V. Bi ja B.Di vahelist 5 laenusuhet ja nõue tunnustamisele ei kuulu. Menetluskulu jaotus.

§ 173

lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, menetlusosaline võib

§ 174

lg 1 kohaselt nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse al 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kuivõrd hagiavaldus jääb rahuldamata, tuleb kohtukulud jätta täies ulatuses hageja kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Liili Lauri kohtunik 6