TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-2094 Otsuse kuupäev 30.juuni 2011 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi J. S.’i kaebus Tartu Vanglalt kahju 4 085 krooni (261,08 euro) ja intressi 6% aastas hüvitamise nõudes. Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja J. S. Vastustaja Tartu Vangla Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik 3.mail 2010 esitas J. S.Tartu Vanglale taotluse, et talle hüvitataks temalt perioodil 27.august 2007- 20.juuli 2009 vangla kauplusest sooritatud sisseostudelt ebaseaduslikult kinnipeetud juurdehindlus summas 4085 krooni ühes aastaintressiga 6%. Oma nõudes tugineb ta Õiguskantsleri 20.märtsi 2007 ettepanekule nr 7- 1/060511/
- Kaebaja leiab, et juurdehindluse kehtestamine vangla kaupluses oli vastuolus põhiseaduse §-ga
- Tartu Vangla jättis 13.juuli 2010 otsustusega nr 3-30/109 J. S´i kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. 12.augustil 2010 esitas J. S. kaebuse halduskohtusse, milles taotleb vangla kauplusest ajavahemikul 27.august 2007- 20.juuli 2009 tehtud ostudele kehtestatud juurdehindluse hüvitamist kogusummas 4085 krooni, samuti 6%-lise aastaintressi väljamõistmist. Kaebuse põhjendused 1 Kaebaja märgib, et alates 2007 kuni 03.08.2010 on ta teinud sisseoste Tartu Vangla ainsast kauplusest keskmiselt 2 korda kuus. Kuni 20.juulini 2009 kohaldas Tartu Vangla vahendatud kaupadele juurdehindlust. Kaebaja leiab, et vastavalt Õiguskantsleri kirjale, oli vahendatud kaupadele juurdehindluse tegemine õigusvastane. Sellega võttis vangla tasu haldusülesannete täitmise eest, mida tuli teha tasuta. Rahalist kahju tekitati sellega, et juurdehindlust kohaldades omastas vangla alusetult kaebaja raha, kahju suuruseks hindab ta 4085 krooni. J. S.palub: 1) tuvastada, et juurdehindluse kohaldamine Tartu Vangla poolt kaebajale vahendatud kaupadele ajavahemikus august 2007 kuni
- juuli 2009 oli õigusvastane; 2) välja mõista Tartu Vanglalt kaebaja kasuks 4085 krooni, millele lisandub intress 6 % aastas. Vastustaja vastuväited Tartu Vangla on seisukohal, et J. S.i kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kuni 01.06.2008.a kehtinud VangS § 48 lg 1 redaktsiooni kohaselt oli kinnipeetaval lubatud teha sisseoste vangla vahendusel sisekorraeeskirjades sätestatud korras ja samal ajal kehtinud justiitsministri 30.11.2000.a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSKE) § 74 sätestas, et kinnipeetav teeb sisseoste vangla vahendusel vähemalt üks kord kuus. Alates 01.06.2008 – 24.07.2009 kehtinud VangS ja VSKE redaktsioonides muudeti sõnastust selliselt, et kinnipeetaval oli õigus teha sisseoste vangla kontrolli all vähemalt üks kord kuus. Alates 24.07.2009 kuni käesoleva ajani kehtiva VangS § 48 lg 1 redaktsiooni kohaselt müüb kinnipeetavatele kaupa vangla või eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping ning ühtlasi kehtestati juurdehindluse piirang, mis võib olla sisseostuhinnast kuni 20 protsenti kõrgem. Seega ei kuulunud kuni 23.07.2009 Tartu Vangla avalik-õiguslike ülesannete hulka kinnipeetavatele kaupade müümine: kuni 01.06.2008 oli vanglal üksnes kohustus kinnipeetavate sisseoste vahendada ja edaspidi sisseoste kontrollida, mitte aga kaupa müüa. Tulenevalt VangS § 6 lg-st 1 on vangistuse täideviimise eesmärgiks kinnipeetavate suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Vabas, turumajanduslikus ühiskonnas tasubki tarbija kaupa ostes nii tootja, vahendajate kui kaupmehe äritegevusega seonduvad kulud, mis sisalduvad kauba väljamüügihinnas. Ostjal on seejuures õigus otsustada üksnes seda, kas ost sooritada või mitte, kuid mitte nõuda müügihinna alandamist. Seetõttu on tavapärase hinnalisandi kehtestamine ka osa kinnipeetavate õiguskuulekale teele suunamisest, õpetades neid vabaduses toime tulema: seadma prioriteete ja korrigeerima oma tarbimisharjumusi ning ostukäitumist vastavalt oma vajadustele ja sissetulekutele. Sama eesmärk nähtub ka „Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus Rec
(2006)2 liikmesriikidele Euroopa vanglareeglistiku kohta“ punktidest 5 ja 6, mille kohaselt peab vanglalelu olema viidud võimalikult lähedaseks ühiskonna positiivsele elumudelile ja kinnipidamist tuleb korraldada selliselt, mis lihtsustaks kinnipeetavate taaslõimumist vabasse ühiskonda. Punkti 31.5 kohaselt on vangidel õigus osta või muul moel hankida kaupu, sealhulgas toitu ja jooke isiklikuks otstarbeks „hindadega, mis ei ole ebanormaalselt kõrged võrreldes kaupadega väljaspool vanglat“. Seega leiab ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee, et kaupade hinnad nii vanglas kui väljaspool vanglat peaksid olema sarnasel hinnatasemel. Kahju hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on kogu aeg olnud see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni, s.o olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta. Seega tuleb 2 kahjunõude põhjendatuse üle otsustamisel analüüsida mitte ainult seda, kas juurdehindluse kehtestamine oli õiguspärane. Analüüsida tuleb ka kujunenud olukorra majanduslikku külge. Vangla kauplusest sisseoste tehes oli kaebaja soodsamas olukorras võrreldes olukorraga, milles oleks ta olnud siis, kui ta oleks kaupa ostnud eraettevõtjast kaupmehelt. Vangla kaupluses müüdud kaupade keskmine juurdehindlusprotsent ei olnud ebamõistlikult suur arvestades, et vangla kattis sellega ainult ja üksnes müügiprotsessi korraldamisega kaasnenud paratamatud ja vajalikud kulutused. Kui kaebaja oleks teinud sisseoste äriühingult, kelle eesmärgiks on võimalikult suure kasumi teenimine, oleks ta ikkagi pidanud maksma juurdehindlust vähemalt samas suurusjärgus. Seetõttu viiks kaebaja poolt nõutud rahasumma tagastamine ebaõiglase olukorrani, sest kahjunõude rahuldamine ei tohi viia rikastumisele. Kohtu põhjendused ja otsus J. S.on oma kaebuses palunud tuvastada, et juurdehindluse kohaldamine Tartu vangla poolt vangla kaupluse kaudu kaebajale vahendatud kaupadele oli õigusvastane ning mõista Tartu vanglalt kaebaja kasuks välja 4085 krooni , lisaks intress 6% aastas. Seega on kaebaja ise käsitlenud kaebust kahju hüvitamise kaebusena. Kohus kaebuse menetlusse võtmise määruses luges õigusvastasuse tuvastamise nõude hõlmatuks tühistamisnõudega. Kaebaja on kaebuses tuginenud õiguskantsleri 20.märtsi 2007 märgukirjale, mis on saadetud Justiitsministeeriumile seoses rikkumisega Pärnu Vangla kaupluses rakendatud juurdehindlusega. Nimetatud märgukirjas juhib õiguskantsler tähelepanu sellele, et vastavalt RvastS § 22 lg-le 1 võib isik nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud raha tagastamist, kui seadus ei sätesta teisiti ning § 23 p-le 1, mille kohaselt võib lisaks sellele nõuda ka alusetult saadud raha eest intressi kuus protsenti aastas . Õiguskantsler selgitas, et alusetult rikastumisest tuleneva nõudega tuleks juurdehindlust maksnud isikutel pöörduda vangla poole või selle võimaluse puudumisel võivad hinnalisa maksnud isikud esitada taotluse raha (hinnalisa) tagastamiseks ja intressi maksmiseks vanglale. Kuna J. S.i vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlus ja kohtule esitatud kaebus on esitatud õiguskantsleri märgukirjas antud suunistest lähtudes, käsitleb kohus kaebuse nõuet mitte kahju hüvitamise nõudena, vaid alusetust rikastumisest tuleneva nõudena, mida reguleerivad RvastS §-d 22-
- Ka Tartu Vanglale 30.mail 2010 esitatud taotluses on kaebaja taotlenud raha tagastamist ning on seejuures tuginenud õiguskantsleri 20.märtsi 2007 kirjale ning RvastS §-dele 22 ja
- Kohus on seisukohal, et J. S.i kaebus avalik-õiguslikus suhtes ebaseaduslikult saadud raha tagastamiseks ning alusetult saadud rahast 6% intressi arvestamiseks ning väljamõistmiseks on alusetu ning jääb rahuldamata. Kuni 1.juuni 2008 kehtinud VangS § 48 lg 1 kohaselt oli kinnipeetaval lubatud oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta vangla vahendusel toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 74 sätestas, et kinnipeetav teeb oma sisseoste vangla vahendusel vähemalt üks kord kuus. 1.juunil 2008 muutus VangS § 48 lg 1 redaktsioon, ning sätestati, et kinnipeetaval oli õigus teha sisseoste vangla kontrollimisel. Alates 24.juulist 2009 kehtiva VangS § 48 lg 1 kohaselt müüb kinnipeetavatele kaupa vangla või eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud 3 vastav tsiviilõiguslik leping. Samast ajast kehtestati vangistusseaduses kaupade juurdehindluse piirang, mis võib olla sisseostetud kauba hinnast kuni 20 % kõrgem. Vaidlusalusel perioodil kehtinud VangS § 48 lg 1 ei määratlenud isikut, kes võib kinnipeetavatele kaupu müüa. Seda ei olnud reguleeritud ka mõnes teises vangistusseaduse sättes. Nähtuvalt õiguskantsleri 2007 märgukirjast, oli vanglates kaks erinevat lahendust kinnipeetavatele sisseostude tegemise võimaldamiseks, kas eraõigusliku isiku kaudu või osutas teenust vangla ise. Tartu Vanglas müüs kaupu kinnipeetavatele vangla ise. Vangla kehtestas seejuures erinevatele müüdavatele kaupadele erineva juurdehindluse protsendi, mis keskmiselt oli vangla kinnitusel 17,99%. Seega oli vaidlusalusel perioodil vangistusseadusega pandud vanglale ülesanne tagada kinnipeetavatele vanglas lubatud kaupade ostmiseks võimaluse loomine kas vangla vahendusel või hiljem vangla kontrolli all, mis on avalik-õiguslik ülesanne. Tuleb aga vahet teha vanglas kinnipeetavatele siseostude tegemiseks võimaluse loomise kui haldusülesande ning kaupade müümise ehk müügiteenuse osutamise kui eraõiguslikus vormis toimuva tegevuse vahel. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et vaidlusalusel perioodil ei kuulunud Tartu Vangla avalik-õiguslike ülesannete hulka kinnipeetavatele kaupade müümine, vanglal oli üksnes kohustus kinnipeetavatele sisseostude tegemiseks luua võimalus ning vahendada ja kontrollida sisseostude tegemist. VangS § 48 lg 1 sõnastuses osta kaupu „vangla vahendusel“ või „vangla kontrollimisel“ tähendas kohtu arvates seda, et vanglal tuli vangla julgeoleku huvides tagada, et kinnipeetavatel oleks võimalik soetada üksnes vanglas lubatud kaupu. Tulenevalt VangS §st 48 tuli ka kinnipeetavatel arvestada, et neil ei ole võimalik kaupu vahetult vangla kauplusest osta, vaid kaupade ostmine toimub vangla vahendusel ja vangla kontrollimisel. Nagu kohus eelpool märkis, ei olnud vaidlusalusel perioodil kaupade müümine kinnipeetavatele Tartu Vanglas käsitletav avalik-õigusliku haldusülesande täitmisena. Avalik-õigusliku haldusülesande täitmisena saab käsitleda üksnes kinnipeetavatele vanglas lubatud kaupade ostmiseks võimaluse loomine, samuti kindlustamine, et kinnipeetavatel oleks võimalik osta ainult vanglas lubatud asju. Kohus nõustub vastustajaga põhimõtteliselt, et tarbijal, sealhulgas kinnipeetaval, ei ole subjektiivset õigust nõuda talle kauba müümist omahinnaga või sisseostuhinnaga või müügiprotsessiga tegelemist tasuta. On igati loogiline ja praktiliselt ainuvõimalik, et igas kaupluses müüdavatele kaupadele on kehtestatud juurdehindlus, et katta kaupluse majandamisest ja teenuse osutamisest tulenevad vajalikud kulud. Seejuures kaupade hinnad nii vanglas kui väljaspool vanglat ei tohiks olla erineval tasemel. Nähtuvalt õiguskantsleri märgukirjast, on kinnipeetava pöördumise aluseks olnud arvamus, et Tartu Vangla kaupluse hinnad on põhjendamatult kõrged, mitte see, et müüdavatele kaupadele on õigusvastaselt juurdehindlus kehtestatud. Kinnipeetava nimetatud seisukoht ei ole kinnitust leidnud, kuna vangla arvestuse järgi oli sel perioodil kaupade keskmine juurdehindlus kaupadel 17,99%, seaduseandja on aga lubanud kinnipeetavatele müüdavatele kaupadele määrata hinnalisa kuni 20%. Kuigi kaupade juurdehindlus sel perioodil ühegi õigusaktiga kehtestatud ei olnud, ei ületanud selle suurus hiljem seadusega lubatud juurdehindlust. Põhjendatud on seejuures vastustaja viited „Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitustele Rec
(2006)2 liikmesriikidele Euroopa vanglareeglistiku kohta“, mille punkti 31.5 4 kohaselt on vangidel õigus osta või muul moel kaupu hankida, sealhulgas toitu ja jooke isiklikuks otstarbeks hindadega, mis ei ole ebanormaalselt kõrged võrreldes kaupadega väljaspool vanglat. Seega on Euroopa vanglareeglistikus märgitud, et vanglas müüdavad kaupade hinnad võivad olla kõrgemad kui väljaspool vanglat müüdavatel kaupadel, kuid see ei tohi olla ebanormaalselt erinev. Antud juhul seda soovituslikku ettekirjutust rikutud ei olnud. Arvestades eeltoodut jätab kohus kaebuse rahuldamata. Kohus leiab, et kaebajal puudub õigus nõuda RvastS § 22 lg 1 ja § 23 p 1 alusel juurdehindlusena makstud raha tagastamist ning intressi tasumist. Kaebuse esitaja on kohtumääruse alusel tasunud riigilõivu 15,98 eurot. Kuna kohus kaebust ei rahulda, jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Eda Muts Kohtunik 5