lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja järgib esimese astme kohtu põhjendusi, ei pea ta
Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses.
lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et nõustuda ei saa kaebuse väitega, et maakohus mõistis kostjatelt välja 22.12.2007 laenulepingu järgi tasumisele kuulunud laenusumma teist korda. Vaidlust ei olnud selle, et kostjatel oli selle lepingu järgi tasutud enne 4 hagi esitamist hagejale intressid ja tasumata oli põhivõlg ja hageja poolt põhivõla suuruseni vähendatud viivis. Menetluse kestel 26.01.2012 tasus kostja II võlgnevusest 138 000 krooni ja hagejal oli õigus lugeda summa tasutuks viivise katteks, kuivõrd kostja II ei olnud määranud täitmise korda teisiti. Seega on maakohus kajastanud otsuses 22.12.2007 võlgnevuse õigesti kooskõlas VÕS § 88 lg-tes 8 ja 9 sätestatuga. Samuti on kohtuotsus põhjendatud ja seaduslik 14.04.2008 lepingu järgi võlgnevuse väljamõistmise osas ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt. Vaidlust ei olnud maakohtus selle üle, et pooled sõlmisid 14.04.2008 laenulepingu. Kostjad on selle lepingu järgi hageja väitel saadud laenust 15 000 krooni (23.05.2008 7000 krooni ja 25.10.2008 8 000 krooni) tagastanud. Hagiavalduses palub hageja kostjatelt välja mõista põhivõla 81 000 krooni ja ta on vähendanud viivise nõuet tasumata põhivõlani.
lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Hageja on kohtus poolte laenusuhteid selgitanud ja seda, et 22.12.2007 laenulepingut sõlmides oli tal kostjaga I kokkulepe, et ta on nõus majanduslanguse tingimustes, kui kostjatele antud laenust ei piisa, andma täiendavalt laenu. Hageja selgitusel töötas kostja I firma direktorina ja tema poeg kostja II oli direktori asetäitja. Nagu kostjad, kinnitab ka hageja pooltevaheliste pikaajaliste suhete olemasolu ja et 14.04.2008 sõlmiti uus leping laenu saamiseks kuu aega enne 22.12.2007 võetud tähtajalise laenu tagastamist. Kostjate väited, et hageja ei saanud neile laenu anda olukorras, kus eelmine laen on tagastamata, ei ole põhjendatud ega sea teise laenulepingu järgi raha saamist kahtluse alla. Kostjad ei ole laenulepingut tühistanud ja väited pettusest ja kelmusest on paljasõnalised väited. Kostja I on 16.01.2012 kohtuistungil selgitanud, et ta on hagejalt korduvalt raha laenanud, s.t et ta on seda teenust kasutanud neljal korral ja iga kord võla tasunud (t. lk 93). Kostja I väidete õigsuse seab kahtluse alla juba tema enda selgitus laenu igakordse tagastamise kohta, sest vastupidiselt oli kostjatel pärast selgitusi veel võlgnevus 28.12.2007 laenupingu järgi täielikult tasumata. Selle lepingu järgi kohustus kostja tagastama laenu 15.05.2008. Toimiku materjalidest nähtuvalt on kohtumenetluse jooksul tasutud laenusummalt viivis 26.01.2012. Selle summa tasumisega on maakohus arvestanud.
lõikest 1 tulenevalt hindab kohus kõiki tõendeid seadusest tulenevalt kogumis, täielikult, igakülgselt ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et kostja I väidetud tsiviilasjal ei ole käesoleva vaidlusega seost. Samuti ei olnud kohtul alust viivist vähendada, sest hageja on ise viivise nõuet vähendanud ja kostjad ei ole toonud esile asjaolusid, mis annaksid selleks veelkordselt alust. VÕS § 108 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmist selle kohustuse rikkumise korral ja täitmisega viivitamisel viivist. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulude jaotus 7. Vastavalt
lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, jäävad esimese astme kohtukulud solidaarselt kostjate kanda.
lg 1 alusel jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu ringkonnakohtu menetluskulud samuti kostjate kanda. Kohus selgitab, et
lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude 5 proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Ulvi Loonurm Margo Klaar Iko Nõmm 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.