lg 4 kohaselt kui võlgnik teatab, et ta kohustust ei täida või kui ta ei ole täiendava tähtaja jooksul kohustust kohaselt täitnud, võib võlausaldaja pärast teate saamist või tähtaja möödumist kasutada muid õiguskaitsevahendeid, sealhulgas nõuda kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist või taganeda lepingust või öelda leping üles. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et A. Paimla on enne 13.11.2009 taganemisavalduse esitamist nõudnud I.-Õ. Noobelilt takistuse kõrvaldamist ning on andnud selleks tähtaja. Tl 115 olev 15.10.2009 kiri kostjale sellist nõuet ei sisalda. A. Paimla on püüdnud kohtule tunnistaja ütlusega tõendada asjaolu, et ta ei saanud majja, seega korterisse sisse, mis ei oma hageja nõude lahendamisel tähtsust. Tunnistaja T. Ibruse ütluste kohaselt (tl 59) helistas A. Paimla siis, kui ta avastas, et tema käes olev võti ei ava elamu välisust, M. Laurile. I.-Õ. Noobeli informeerimist ei ole hageja tõendanud. Taganemisavalduse kehtivuse seisukohalt on oluline asjaolu see, kas hageja on nõudnud kostjalt enne taganemisavalduse esitamist kohustuse täitmist või mitte. Kohus on seisukohal, et 13.11.2009 taganemisavalduse teine põhjendus on esitatud õiguslikul alusel. Müügilepingu punkt 6.1 kohaselt pidi korteriomandi asjaõiguslepingu sõlmimine toimuma võimalikult lühikese tähtaja jooksul arvates alljärgnevate tingimuste täitumisest: 1) A. Paimla poolt peab olema tasutud kogu müügihind; 2) müügilepingu objekti suhtes ei tohi olla sõlmitud mingeid muid selle koormamise või võõrandamise lepinguid ning selle kohta avatud kinnistusregistriosas ei tohi olla muid kandeid, v.a A. Paimla poolt või tema nõusolekul sõlmitud koormamise või võõrandamise lepingud või tehtud kanded, samuti ei tohi olla esitatud kinnistamisavaldusi selliste kannete tegemiseks.
lg 2 p 2 ja 3 kohaselt olulise lepingurikkumisega on eelkõige tegemist, kui rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu; kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu. 17.11.2008 müügilepingu sõlmimisel leppisid hageja ja kostja sõnaselgelt kokku selles, et müügilepingu objekti kohta ei tohi olla sõlmitud muid lepinguid ning selle kohta avatud registriosas ei tohi olla muid kandeid. Arvestades ostjale antud tähtaega müügihinna tasumiseks pidi kostja müüjana hoiduma sellistest toimingutest kuni 17.11.2009. Kostja võõrandas müügilepingu kehtivuse ajal müügilepingu objekti ning asjaõiguslepingu alusel omandi saanud isik kanti kinnistusraamatusse omanikuna. Vaidlust ei ole selle üle, et A. Paimlat tehingust eelnevalt ei informeeritud ja tema nõusolekut ei küsitud. Kohus on seisukohal, et tegemist on niivõrd olulise lepingurikkumisega, et A. Paimlal ei olnud kohustust anda kostjale täiendavat tähtaega enne lepingust taganemise avalduse esitamist, tulenevalt
§-s 116 lg 4 sätestatust: Siiski võib lepingust täiendavat tähtaega andmata taganeda, kui rikuti käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud kohustust…. Asjaolu, et kostja ja E. Kooritsa vahel sõlmitud korteriomandi müügi- ja asjaõigusleping oli äramuutva tingimusega, ei kõrvalda kostja poolt hagejaga sõlmitud müügilepingus kokkulepitud tingimuse rikkumist. I.-Õ. Noobelil ei olnud sisuliselt pärast E. Kooritsa kandmist 18.08.2009 kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna enam hagejale müüdavat asja. Kostja rikkus teadlikult ja tahtlikult hagejaga sõlmitud müügilepingu punkti 6.1.2), mis sõnaselgelt keelas tehingu tegemise lepingu objektiga ning kinnistusraamatu kande muutmise. Tegemist oli lepingutingimuse olulise rikkumisega
lg 2 p 2 kohaselt.
lg 1 kohaselt Lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). 17.11.2008 lepingu p 7.2 kohaselt pidi lepingust taganemise korral müüja tagastama ostjale tasutud müügihinna ühe kuu jooksul arvates taganemisavalduse teisele poolele esitamise päevast.
lg 1 kohaselt Kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Hageja esitatud 13.11.2009 ülesütlemisavaldus on kehtiv, see toimetati kostjale kätte 14.11.2009 (tl 51). Kostja taganemisavaldust kohtus ei vaidlustanud ning oli seega kohustatud
lg 1 kohaselt Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja nõue kostjalt 193 400 krooni, so 12 360.51 euro väljamõistmiseks on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb rahuldada. Hagi rahuldamata jätmiseks ei anna alust kostja poolt 04.12.2009 esitatud taganemisavaldus (tl 117-121), sest müügilepingust oli selleks ajaks 13.11.2009 avaldusega kehtivalt taganetud, st leping oli lõppenud. TsÜS § 69 lg 1 kohaselt Kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Hageja nõue 65 000 krooni, so 4 154.26 euro suuruse leppetrahvi väljamõistmiseks kuulub rahuldamisele osaliselt.
lg 1 kohaselt Leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma.
lg 2 kohaselt Kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Tl 115 on hageja esindaja 15.10.2009 vastus kostja kirjale 01.10.2009 (tl 113-114). Selles teatab A. Paimla esindaja adv T. Tafenau kostjale, et A. Paimla kavatseb müügilepingu rikkumise tõttu esitada lepingust taganemise avalduse ning kavatseb nõuda tasutud raha ja leppetrahvi maksmist ühe kuu jooksul taganemisavalduse kättesaamisest. Hageja väitel sai ta äramuutva tingimusega müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimisest teada 2009 augusti lõpus. Kostja ei ole varasemat teavitamist tõendanud. Taganemisavaldus koos leppetrahvi nõudega on kostjale kätte toimetatud 14.11.2009, so vähem kui kolme kuu jooksul arvates müügilepingu olulisest rikkumisest teadasaamisest. Kohus on seisukohal, et hageja on mõistliku aja jooksul teatanud kostjale leppetrahvi nõudmisest.
lg 1 kohaselt Lepingu rikkumise korral võib kahjustatud lepingupool nõuda leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata.
lg 1 kohaselt Kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja on taotlenud leppetrahvi vähendamist 10 euroni põhjustel, et hagejale ei ole kahju tekkinud ja leppetrahvi nõue on hea usu vastane, sest kostja ei ole saanud saadud raha ise kasutada. Tulenevalt
§-s 161 lg 1 sätestatust ei ole kahjustatud lepingupoolel kahju tekkimine leppetrahvi ulatuses obligatoorne. Leppetrahv tagab kohustuse täitmist ning selle rakendamisel on ka lepingut rikkunud poole karistamise, mitte ainult kahjustatud lepingupoolel tekkinud kahju hüvitamise eesmärk. Kohus on seisukohal, et leppetrahvi vähendamise aluseks ei saa olla asjaolu, kuidas lepingut rikkunud pool kasutas lepingu alusel temale üle antud raha. Puudub igasugune mõistlik seos kostja poolt lepingu alusel saadud raha kasutamise ja lepingust tuleneva kohustuse (müügilepingu objekti suhtes ei tohi olla sõlmitud mingeid muid selle koormamise või võõrandamise lepinguid ning selle kohta avatud kinnistusregistriosas ei tohi olla muid kandeid, v.a A. Paimla poolt või tema nõusolekul sõlmitud koormamise või võõrandamise lepingud või tehtud kanded, samuti ei tohi olla esitatud kinnistamisavaldusi selliste kannete tegemiseks) rikkumise vahel, mis tõi kaasa hagejale lepingust taganemise õiguse ja kostjale vastavalt leppetrahvi maksmise kohustuse. Kohus arvestab leppetrahvi suuruse kindlaksmääramisel kohustuse täitmise ulatust mõlema lepingupoole osas. Eelnevalt on kohus põhjendanud müügilepingust tuleneva kohustuse olulist rikkumist kostja poolt. Kuid ka hageja ei ole täitnud müügilepingut vastavalt selles kokkulepitule. 17.11.2009 sõlmitud müügilepingu p 3.2 kohaselt pidi hageja tasuma 200 000 krooni kostja pangakontole 3 pangapäeva jooksul arvates lepingu sõlmimise päevast. Tl 47 olevate maksekorralduste kohaselt maksis hageja kostjale alles 28.11.2008 kokku mitte 200 000 krooni, vaid ainult 193 400 krooni. Samas kolis hageja korterisse XXX Tartus juba 22.11.2008, 5 vastavalt tunnistaja M. Lauri ütlustele. Hageja ei ole lepingust kinni pidanud, kolides korterisse enne müügilepingust tuleneva kohustuse täitmist, hilinedes müügilepingust tuleneva kohustuse täitmisega ja täites kohustust mittekohaselt, st makstes 6 600 krooni kokkulepitust vähem. Arvestades hageja poolt lepinguliste kohustuste täitmisega viivitamise ja puuduliku täitmisega ei saa temal olla õigustatud huvi kokkulepitud ulatuses leppetrahvi saamiseks. Hageja taganes müügilepingust 13.11.2009 taganemisavaldusega. Müügilepingu p 3.3. kohaselt pidi hageja lepingu kohaseks täitmiseks maksma kostjale hiljemalt 17.11.2009 456 600 krooni. A. Paimla esitas hagi kostja vastu kohtusse kolm kuud hiljem, so 18.02.2010 ning taotles hagiavalduses menetlusabi riigilõivu tasumiseks 27 500 krooni ulatuses põhjendusega, et ta on töövõimetuspensionär, kelle sissetulek on 3 050 krooni kuus, kellel puuduvad muud sissetulekud ja säästud ning selline vara, mille võõrandamisest oleks võimalik vajaminev summa tasuda. Puudub mõislik põhjendus arvata, et A. Paimla oli huvitatud müügilepingu täitmisest, sest tema poolt kohtule avaldatust nähtub, et tal ei olnud raha korteriomandi eest tasumiseks, nagu on korduvalt väitnud ka kostja. A. Paimla poolt tehingu täitmise vastu huvi kaotamine on tõendatud ka asjaoluga, et tema väitel kaotas ta juurdepääsu korterile XXX märtsis 2009, kuid kirjaliku teate selle kohta esitas kostjale alles 15.10.2009 ning ei teinud vahepealsel ajal mitte midagi, et saada juurdepääs korterile. Kogu takistus seisnes välisukse võtme saamata jäämises, mis oli kõrvaldatav kas sel teel, et A. Paimla korteriühistu juhatuse liikmena oleks ise korraldanud vajalike võtmekoopiate valmistamise või oleks mõistliku aja jooksul pöördunud kostja poole vastavasisulise nõudega. Korteri valdus anti hageja poolt E. Kooritsale üle alles 12.05.2010 (tl 214, 215). Lepingus kokkulepitud ulatuses leppetrahvi väljamõistmine kostjalt on eeltoodud asjaoludel ebamõistlik. Kohus on seisukohal, et arvestades leppetrahvi nõudva poole õigustatud huvi on mõistlikus suuruses leppetrahv 200 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 3 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega…. Kohus rahuldab hageja 16 514.77 euro suuruse rahalise nõude 12 560.51 euro, so 76 % ulatuses, millest tulenevalt jäävad menetluskulud 24 % ulatuses hageja kanda ja 76 % ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 ja 3 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.