lg 1 ja RÕS § 7 lg 1 p 5 ja § 10 lg 5 jätta Aleksandr Škarednõi taotlus riigi õigusabi saamiseks Riigiprokuratuuri 11. juuni 2013 määruse vaidlustamiseks rahuldamata. RÕS § 15 lg 8 ja
lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud
lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu, asudes seisukohale, et Tartu Vangla vanemvalvur J.K. pole toime pannud KarS § 319 lg 1 või mõne muu karistusseadustiku eriosa järgi kvalifitseeritavat kuritegu ning põhistas oma otsust järgmiselt. Prokurör, tutvunud kogutud materjalidega, tegi kindlaks, et 16.04.2013 koostas Tartu Vangla vanemvalvur J. K. Tartu Vangla direktorile ettekande nr 1297, millest tulenevalt nägi ta (J.K. ) läbi kambri vaateakna, kuidas avaldaja (A. Škarednõi) lõi „plätuga“ vastu kaaskinnipeetav A.R. põlve ja kui A.R. suundus tualetti, läks avaldaja A. R. järele ja lõi A. R. rusikaga kaks korda kukla piirkonda. Nimetatud sündmusega seoses on Tartu Vangla läbi viinud distsiplinaarmenetluse ja 15.05.2013 Tartu Vangla käskkirjaga nr 6-2/709 on A. Škarednõi tunnistatud süüdi Tartu Vangla kodukorra p 1.7.4 rikkumises, mille kohaselt on kinnipeetaval keelatud kasutada teiste isikute suhtes füüsilist vägivalda. Teadvalt valekaebuse esitamiseks peab nimetatud avaldus olema esitatud pädevale asutusele. Kui vanglaametnik täidab oma igapäevaseid tööülesandeid, mille hulka kuulub ennekõike vanglas viibivate kinni peetavate isikute julgeoleku ja vangla sisese distsiplinaarkorra tagamine, ei panda sellise õiguspärase tegevusega toime kuritegu. Olukord, et on vastuolu vanglaametniku ja teiste sündmuse osalise seletuste vahel toimunu asjaolude tõlgendamise kohta, ei tee olematuks tegelikkuses toimunut. Kuna avalduse lahendamise käigus ei ilmnenud viiteid, mis kinnitaksid avaldaja väidet, et väidetav valekaebus on vanglaametniku poolt esitatud isiklikust vihavaenust A. Škarednõi suhtes, hindab prokurör avaldaja kuriteoteate pahatahtlikuks ja ilmselt ajendatuks läbiviidud distsiplinaarmenetluse tulemusest. 3. Riigiprokuratuuri esitatud kaebusest, niipalju kui sellest on võimalik üheselt aru saada, nähtuvalt ei nõustu A. Škarednõi ringkonnaprokuratuuri otsusega kriminaalmenetlust mitte alustada, nimetades selles esitatut „küünilise ja kallutatud suhtumise näiteks“. Samas märgib kaebaja, et (tsitaat) „möönan, et kui Tartu Vangla oleks üles näidanud natukegi objektiivsust ja lahendanud asja minu kasuks tõendite ilmse vasturääkivuse tõttu poleks ma hakanud kuriteoteadet esitama.“ Riigiprokuratuuri määruse sisu 4. Riigiprokurör, tutvunud kaebuse ja sellega kaasnevate materjalidega, nõustus ringkonnaprokuratuuri otsusega, lisades täiendavalt järgmisi põhistusi.
lubab kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad
Vastavalt
§-le 194 on kriminaalmenetluse ajendiks kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave, kriminaalmenetluse alus on kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis. Kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Ainuüksi uurimisasutusele või prokuratuurile teate esitamine, milles isik arvab olevat toime pandud kuritegu, ei ole piisav põhjus kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaalmenetlust ei saa alustada pelgalt kaebaja subjektiivse hinnangu põhjal. Kuivõrd ajendi pinnalt ei ole võimalik tuvastada kuriteotunnuste olemasolu, on kriminaalmenetluse alustamine välistatud. Kõnealusel juhul ei esine kuriteoteates ega kaebuses Riigiprokuratuurile sellist informatsiooni, mis oleks käsitletav kriminaalmenetluse alusena. Tartu Vangla 15.05.2013 käskkirjaga tunnistati A. Škarednõi vangistusseaduse § 63 lg 1 p 4 ja § 65 lg 2 alusel distsiplinaarkorras süüdi Tartu Vangla kodukorra p 1.7.4 rikkumises ning karistati kartserisse paigutamisega 10 ööpäevaks 6-kuulise katseajaga. Sisuliselt vaidlustab kaebaja tema suhtes vanglas läbiviidud distsiplinaarmenetluse käigu ja tulemuse, väites, et menetlus on alustatud alusetult vanemvalvur J.K. i ettekande alusel, mille sisuga ta ei nõustu. Riigiprokuratuur selgitas, et etteheited vangla toimingute või haldusaktide peale on allutatud teistsugusele vaidlustamiskorrale ja kontrollile ning need ei kuulu sisulisele lahendamisele läbi kriminaalmenetluse. Kõnealusel juhul oleks kaebajal tulnud tema õiguste väidetava rikkumise korral esitada vaie vangla administratsioonile või Justiitsministeeriumile, kes teostab järelevalvet vanglate -2- tegevuse üle. Kinnipeetav saab oma õigusi kaitsta eelkõige vaidemenetluses, mille läbimine on halduskohtusse pöördumise eeldus. Vaide saab esitada kinnipeetav, kes leiab, et vangla on oma tegevusega või haldusaktiga rikkunud tema õigusi. Vangistusseaduse § 11 lg 41 kohaselt vaatab Justiitsministeerium läbi vangla direktori haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid, muid vanglateenistuja haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid vaatab läbi vangla direktor. Sama seaduse lõike 5 kohaselt on kinnipeetaval õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras tingimusel, et kinnipeetav on eelnevalt esitanud vaide vangla direktorile või Justiitsministeeriumile ning vangla direktor või Justiitsministeerium on vaide tagastanud, osaliselt rahuldanud, rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätnud. Oma õiguste seaduses sätestatud korras realiseerimata jätmist või tulemusteta realiseerimist ei saa kompenseerida alusetu kriminaalmenetluse alustamisega. Seda enam, et distsiplinaarmenetluse alustamisest teavitati kaebajat juba 29.04.2013, st hiljemalt sel kuupäeval oli ta teadlik vanemvalvuri ettekande sisust, kuid kuriteoteate esitas alles pärast distsiplinaarkorras karistamise otsusest teadasaamist. Ülaltoodust lähtuvalt asus riigiprokurör seisukohale, et Tartu Vangla vanemvalvur J.K. i tegevuses ei esine ühegi karistusseadustiku eriosas sätestatud kuriteo tunnuseid, mistõttu A. Škarednõi kaebus kui alusetu tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja viidatud nn valeütluste osas võib vaid märkida, et KarS § 320 (valeütlus) ei rakenduks kõnealuses olukorras ka juhul, kui ettekandes esitatud asjaolud ei oleks distsiplinaarmenetluses kinnitust leidnud, kuna valeütlus kuriteona on kannatanu või tunnistaja poolt kriminaal- või väärteomenetluses või tsiviilkohtuvõi halduskohtumenetluses teadvalt vale ütluse andmine või menetlusosalise poolt vande all teadvalt vale seletuse või vande all teadvalt vale vara nimekirja või sissetulekute või kulude arvestuse andmine. Taotluse sisu A. Škarednõi soovib esitada kaebust Riigiprokuratuuri 11.06.2013 määrusele. Ta taotleb õigusabi, kuna kaebust Ringkonnakohtusse saab esitada üksnes advokaadi vahendusel. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus, vaadanud läbi A. Škarednõi taotluse, leiab, et esitatud taotlus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt.
lg 1 kohaselt, kui
lõikes 1 või 2 nimetatud kaebus või taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks
§-s 2052 nimetatud alusel on Riigiprokuratuuri määrusega jäetud rahuldamata, võib kaebuse või taotluse esitanud isik määruse advokaadi vahendusel vaidlustada ringkonnakohtus määruse koopia saamisest alates ühe kuu jooksul. Eelviidatud sätte kohaselt on Riigiprokuratuuri määruse ringkonnakohtus vaidlustamiseks võimalik esitada kaebus üksnes advokaadi vahendusel. A. Škarednõi on esitanud taotluse õigusabi saamiseks, et esitada kaebust Riigiprokuratuuri 11.06.2013 kaebuse rahuldamata jätmise määrusele. Seega, kuna A. Škarednõi ei ole
lg 1 kohaselt kaebuse subjektiks ning on taotlenud riigi õigusabi saamist, tuleb ringkonnakohtul otsustada selle andmine. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise määruses märgituga, et käesoleval juhul puudub kriminaalmenetluse alus, mis on
lg 1 p 1 kohaselt kriminaalmenetlust välistav asjaolu ning ei pea vajalikuks Riigiprokuratuuri määruses toodud põhjendusi üksikasjalikult korrata. -3-
lg 1 kohaselt alustab uurimisasutus või prokuratuur kriminaalmenetlust esimese uurimis- või muu menetlustoiminguga, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad
lg 1 sätestatud asjaolud.
lg 2 kohaselt on kriminaalmenetluse alus kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis. Lähtudes eeltoodust ei ole võimalik kriminaalmenetlust alustada ilma kriminaalmenetluse aluse tuvastamiseta. Viimase puhul on oluline hinnata olemasolevat teavet väidetava kuriteosündmuse kohta ning teha menetlusotsus kriminaalmenetluse alustamise või alustamata jätmise kohta. Nii ringkonnaprokuratuur kui ka Riigiprokuratuur on leidnud, et käesoleval juhul puudub kriminaalmenetluse alus. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on Riigiprokuratuuri määruse kohaselt piisavalt põhjalikult tuvastatud kaebuse esemeks oleva sündmuse asjaolud ning sellest ei tulene viiteid võimalikule kuriteo toimepanemisele. Ringkonnaprokuratuur leidis, et käesoleval juhul puudub J.K. i teos KarS § 319 lg 1 või mõne muu karistusseadustiku eriosa järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseis. Ringkonnaprokuratuur selgitas, et teadvalt valekaebuse esitamiseks peab nimetatud avaldus olema esitatud pädevale asutusele. Kui vanglaametnik täidab oma igapäevaseid tööülesandeid, mille hulka kuulub ennekõike vanglas viibivate kinni peetavate isikute julgeoleku ja vangla sisese distsiplinaarkorra tagamine, ei panda sellise õiguspärase tegevusega toime kuritegu. Vastuolu vanglaametniku ja teiste sündmuse osalise seletuse vahel toimunud asjaolude tõlgendamise üle ei tee tegelikkuses toimunut olematuks. Samuti ei ilmnenud avalduse lahendamise käigus viiteid, mis kinnitanuks avaldaja väidet väidetava valekaebuse esitamisest isiklikust vihavaenust avaldaja vastu. Riigiprokuratuur on selgitanud A. Škarednõile vanglas läbiviidud distsiplinaarmenetluse vaidlustamiskorda, samuti asjaolu, et etteheited vangla toimingute või haldusaktide peale on allutatud testsugusele vaidlustamiskorrale ja kontrollile ning ei kuulu sisulisele lahendamisele läbi kriminaalmenetluse. Riigiprokuratuur märkis, et kaebaja viidatud nn valeütluste osas ei rakenduks ka KarS § 320 ja seda isegi olukorras, kui vanemvalvuri ettekandes esitatud asjaolud ei oleks distsiplinaarmenetluses kinnitust leidnud, kuna valeütlus kuriteona on kannatanu või tunnistaja poolt kriminaal- või väärteomenetluses või tsiviilkohtu- või halduskohtumenetluses teadvalt vale ütluse andmine. Ringkonnakohus nõustub nii ringkonna- kui ka Riigiprokuratuuri seisukohtadega, et käesoleval juhul ei ole võimalik tuvastada kriminaalmenetluse alust, mistõttu on kriminaalmenetluse algatamine välistatud. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et A. Škarednõi võimalused tema õiguste kaitseks on vähesed ning sellest tulenevalt tuleb tema taotlus riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 p 5 alusel riigi õigusabi määramiseks Riigiprokuratuuri määruse vaidlustamiseks jätta rahuldamata. Mati Kartau Viivi Tomson -4- Maili Lokk
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.