KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene 19. märts 2013, Tartu Haldusasi Miiko Vainer

§ 12lg 4 ja VÕTA tingimuste ja korra p 2 on põhiseadusega vastuolus.

Kuna kaebaja sooritatud eksamit ei ole bakalaureuseeksamina tunnustatud, on kaebajal jäänud bakalaureusekraad saamata ning seega rikutud on põhiseaduse (PS) § 37. Rikutud on ka õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ning õigust eneseteostusele. Kaebaja ei saa bakalaureusekraadi tõttu töötada õigusalast kõrgharidust nõudvatel ametikohtadel. Kaebajat on koheldud ebavõrdselt võrreldes isikutega, kes on bakalaureuseeksami sooritanud ja nendega, kellel loeti bakalaureuseeksam võrdsustatuks magistri sisseastumiseksamiga.

§ 12

lg-l 4 on küll legitiimne eesmärk, milleks on haridussüsteemi efektiivne toimimine ja kvaliteedi tagamine, kuid antud juhul on tegemist ebaproportsionaalse riivega. Lisaks ei ole tegemist sobiliku ja vajaliku meetmega.

§ 12

lg 4 tekst ja mõte on vastuolus

seletuskirjas väljendatuga, mille kohaselt õppe kvaliteedi kindlustamine ei saa olla normidega jäigalt reguleeritud, sest see viiks ebamõistliku ülereguleerimiseni. Õppimine ja õpetamine on loov protsess, mis eeldab tahet ise aina paremaks saada. Kaalutlusõiguse andmine otsuse langetajale ei vähenda hariduse kvaliteeti. Bakalaureuseeksami uuesti sooritamisega kaasneks kaebajale oluline aja- ja rahakulu, sest eksam tuleks sooritada eksternina ja maksta tuleks ainepunktihinna alusel; - alternatiivselt esimesele nõudele tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks nõutava regulatsiooni andmata jätmine. Kuna käesoleval hetkel antud olukorra lahendamiseks piisava selgusega sõnastatud regulatsioon puudub, on mainitud nõude esitamine relevantne. Tulenevalt PS § 3 lg 1 ls 1 eiramisest, on Tartu Ülikooli vaidlustuskomisjoni keelduv otsus õigusvastane ja tuleb seetõttu tühistada; - alternatiivina esimesele ja teisele nõudele lugeda Tartu Ülikooli poolt kasutamata jäetud kaalutlusõigus ja vaidlustuskomisjoni 21. märtsi 2011. a otsuse nr 1 aluseks olevate sätete tõlgendamine õiguspäratuks. Käesoleval juhul ei saa

§ 12

lg 4 ja VÕTA tingimuste ja korra p 2 tõlgendada ainult grammatiliselt, vaid tuleb arvestada ka sätete eesmärki, milleks ei ole välistada õppeasutustel bakalaureuseeksamit arvestatuks lugemast. Senine tõlgendus on viinud olukorrani, kus kaebaja põhiõigusi on ebaproportsionaalselt riivatud. Vaidlusaluseid sätteid tuleks tõlgendada sedasi, et õppeasutustel on vähemalt kaalutlusõigus lõpueksami arvestamiseks. Vastustaja on keeldunud igasugusest bakalaureuseeksami sooritatuks lugemisest, kuigi kaebajal on bakalaureuseeksam sisuliselt sooritatud; - tühistada Tartu Ülikooli õppekorraldusega seonduvate otsuste vaidlustuskomisjoni 21. märtsi 2011. a otsus nr 1; - kohustada Tartu Ülikooli arvestama kaebuse esitaja magistri sisseastumiseksamit bakalaureuseeksamina või kohustada Tartu Ülikooli asja uuesti otsustama. 2 3. Tartu Halduskohtu 8. juuli 2011. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata.

§ 12

lg-s 4 on sätestatud keeld laiendada varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamist bakalaureuseeksamile. Sarnane piirang on leitav ka VÕTA tingimuste ja korra p-st

1. Kohtu hinnangul on põhjendatud, et varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamist ei rakendata lõpueksamite ja –tööde puhul, sest neid saab pidada ülikoolis tähtsaimateks eksamiteks, mis ei ole asendatavad. Vastasel juhul oleks võimalik seni sooritatud ainepunktide ülekandmisega lõpetada erinevaid kõrgkoole, läbides kogu õppekava ainult varasema õppe- ja töökogemuse arvestamise baasil. Õigustatud on seegi, et tegemist ei ole kaalutlusotsusega, kuna varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamine loob eeldused subjektiivseks eelistamiseks, samuti väheneks lõpueksami tähtsus ning saaks kahjustatud hariduse kvaliteet. Kaebaja õigust haridusele ja vabale eneseteostusele ei ole rikutud, kuna kaebajale ei ole keelatud eksami sooritamist. Viide PS § 29 lg-le 1 on asjakohatu, kuna antud vaidlus ei lange selle esemelisse kaitsealasse. Kaebaja ei ole esitanud mitte ühtegi põhjendust, mis viitaks, et teda on koheldud ebavõrdselt. Järelikult ei ole alust Vabariigi Valitsuse
2. detsembri
3. a määruse nr 178 „Kõrgharidusstandard“ § 12 lg 4 ja Tartu Ülikooli nõukogu
4. novembri määruse nr 17 „Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise tingimused ja kord“ p 2 põhiseadusega vastuolevaks tunnistada ja kohaldamata jätta. Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamine on nii

s kui VÕTA tingimustes ja korras piisavalt reguleeritud. Regulatsioon on selge ja ühemõtteline. Regulatsiooni puudumine, mille alusel oleks võimalik magistriõppesse sisseastumiseksamit bakalaureuseõppe lõpueksamina arvesse võtta, ei riku kaebaja õigusi ega piira tema vabadusi. Tartu Ülikool ei saa volitusnormita kehtestada täiendavaid regulatsioone. Otsuse nr 1 tegemisel ei ole rikutud kaalutlusõigust, sest nimetatud sätted ei näegi ette haldusorgani kaalutlusruumi. Otsust langetades on seadust õigesti tõlgendatud ning otsus on põhjendatud. Tühistamisnõude rahuldamata jätmine tingib ka kohustamiskaebuse rahuldamata jätmise. Kaebaja ei ole esitanud kohtule tõendeid ega väiteid, mis võimaldaksid eeldada, et VÕTA rakendamispraktika Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas oleks tervikuna või osaliselt õigusvastane. Tõik, et nii õigusteaduskonnas kui ka Tartu Ülikooli õppekorraldusega seonduvate otsuste vaidlustuskomisjoni

1. märtsi
2. a otsusega nr 1 jäeti kaebaja taotlus magistrieksami tulemuse arvestamiseks bakalaureuseeksami tulemusena arvestamata, ei anna alust eeldada, et ka edaspidi võiksid kaebaja õigused saada kahjustatud, kuna õigusteaduskond tema teisi võimalikke VÕTA taotlusi õiguspäraselt ei lahenda. Järelikult puudub kaebajal põhjendatud huvi VÕTA rakendamispraktika õigusvastasuse tuvastamiseks Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Kaebaja seisukoht, et enne haldusakti andmist ei kuulatud teda ära, ei vasta tõele, sest kaebaja on saanud seisukohti esitada meili teel. Ärakuulamine ei pea ilmtingimata toimuma suuliselt. Otsuse viivitusega kättetoimetamine ning selles vaidlustamisviite puudumine ei ole saanud takistuseks kaebajal oma õiguste kaitseks kohtusse pöördumisel. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
3. M. Vainer esitas Tartu Halduskohtu
4. juuli
5. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu
6. juuli
7. a otsus tühistada tühistamis- ja kohustamisnõude osas ja teha asjas uus otsus, tunnistades põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättes kohaldamata

§ 12lg 4 ja VÕTA tingimuste ja korra p 2.

Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1. a)Kaebaja õigust haridusele ja vabale eneseteostusele on intensiivselt piiratud. Halduskohtu antud tõlgendus PS §-le on 37 liiga kitsas. Kohtu hinnangul on seda põhiõigust riivatud siis, kui kaebajal keelataks sooritada lõpueksamit. Kaebaja hinnangul on seda õigust võimalik 3 rikkuda ka muul viisil kui ainult eksami sooritamist takistades. Õigust haridusele võidakse rikkuda ka siis, kui tehtud sooritust ei tunnustata vääriliselt ja õiglaselt. Kaebajal on jäänud saamata bakalaureusekraad olukorras, kus ta on sisuliselt täitnud nõuded selle saamiseks, mistõttu on tegemist väga tõsise kaebaja põhiõiguste rikkumisega. Uue eksami sooritamisega kaasneks kaebajale nii raha- kui ka ajakulu, lisaks saaks kaebaja moraalne õiglustunne kahjustatud.
2. b)Halduskohus on valesti tõlgendanud PS § 12 ning vääralt hinnanud tõendeid. Halduskohus oleks pidanud hindama tegelikku olukorda ja sooritust, mitte lähtuma ainult sellest, mis nime kandis eksam, mida kaebaja sooritas. Vastab tõele, et kaebaja ei ole kohtumenetluse käigus suutnud välja tuua konkreetseid üliõpilasi, kellega kaebajat ebavõrdselt koheldi, kuid kaebaja on proovinud saada informatsiooni isikute kohta, kes sooritasid tol aastal eksami bakalaureuseeksami nime all, kuid tulutult. Kuna informatsiooni valdajaks on vastustaja, lasub temal tõendamiskoormis. Nii 2010. aastal kui ka 2011. aastal on leidunud tudengeid, kes on sooritanud bakalaureuseeksami, mis loeti soovi korral ka magistrisse sisseastumise eksamiks. Mõlemate isikugruppide puhul kontrolliti samu teadmisi, mida näitavad selgelt lahendatavad ülesanded ja eksami metoodika.
3. c)Piiratud on kaebaja õigust valida tegevusala, elukutset ja töökohta ning seda põhjusel, et kaebajal puudub bakalaureusekraad, mille olemasolust sõltub mainitud põhiõiguste realiseerimise võimalus. Kaebaja hinnangul on halduskohus jõudnud väärale järeldusele, et PS § 29 lg 1 ei ole asjassepuutuv säte antud vaidluse kontekstis. d)

§ 12

lg 4 ja VÕTA tingimuste ja korra p 2 on põhiseadusega vastuolus osas, milles need ei võimalda rakendajale kaalutlusõigust, st arvestada varasemate õpingute ja/või töökogemuse sisuga. Halduskohus ei ole selgitanud, miks vaidlusalused sätted on sobivad, vajalikud ja mõõdukad PS § 11 mõttes. Eksam peaks olema ülekantav, kui selle ülekandmine on põhjendatud. Praegusel hetkel kehtiv keeld magistrisse sisseastumise eksamit bakalaureuseeksamiks üle kanda on ebamõistlik ja ebavajalik. 5. Tartu Ülikooli vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse põhjendused:

1. a)Kaebaja õigust haridusele ja vabale eneseteostusele ei ole piiratud. Põhiseaduslik õigus haridusele ei tähenda, et hariduse omandamisel ei tohiks kehtida õiguspäraselt kehtestatud nõuded hariduse omandamisele.
2. b)Kaebajat ei ole ebavõrdselt koheldud. Tartu Ülikool ei ole arvestanud ühegi tudengi lõpueksamit sooritatuks varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise korras, kuna seda keelab expressis verbis

§ 12lg 4.

1. c)Kaebaja puhul ei ole takistatud tegevusala, elukutse ja töökoha jaoks vajaliku hariduse omandamine. Bakalaureusekraad ei anna üleüldist õigust vabalt valida tegevusala, elukutset või töökohta. Valikud on piiratud läbitud õppekavast tulenevalt.
2. d)Vastustaja hinnangul on põhjendatud, et

§ 12

lg 4 ei võimalda rakendada kaalutlusõigust, kuna regulatsiooni eesmärgiks on tagada hariduse kvaliteet. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
2. Vaidlus asjas käib selle üle, kas magistriõppe sisseastumiseksamit saab arvestada ka bakalaureuseeksamina. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtu seisukohtadega, et selline võrdsustamine ei ole võimalik. Selgesõnaline keeld selleks tuleneb Vabariigi Valitsuse
3. detsembri
4. a määrusega nr 178 kehtestatud

§ 12

lg-st 4, mis sätestab, et varasemate 4 õpingute ja töökogemuse hindamist ning arvestamist ei kohaldata muuhulgas bakalaureuseeksamile kui kõrghariduse esimese astme õppe lõpetamise nõude täitmisele (vt

§ 7lg 1-2).

Sama tulenes ka haldusmenetluse ajal kehtinud Tartu Ülikooli nõukogu

1. novembri
2. a määrusega nr 17 kehtestatud „Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise tingimused ja kord“ (edaspidi Kord) punktist 2, mis sätestas, et „Ülikool võib arvestada täielikult või osaliselt teistes kõrgkoolides ning muudes õppe- ja koolitusasutustes läbitud tasemeõpet ja täiendusõpet ning töökogemuse, igapäevase tegevuse ja vaba aja raames toimunud õppimist vastuvõtutingimuste ja õppekava täitmise osana, välja arvatud lõpueksamite ja lõputööde puhul.“
3. Seda regulatsiooni pole põhjust pidada põhiseadusevastaseks. Apellatsioonkaebuses heidab M. Vainer halduskohtule ette seda, et halduskohus ei kontrollinud võrdse kohtlemise põhimõtte järgimist. M. Vaineri arvates on bakalaureuseeksam ja magistriõppesse sisseastumiseksam ühesugused, kuna mõlemal juhul tuli lahendada kolm kaasust, mis omasid võrdset kaalu ja mida hindasid samad õppejõud samasuguse hindamismetoodika alusel (vt kaebuse p 2, tl 2). Ja seetõttu on M. Vaineri arvates võrreldavas olukorras ühelt poolt tema, kes sooritas magistriõppesse sisseastumiseksami, ja teiselt poolt isikud, kes sooritasid bakalaureuseeksami. Ebavõrdne kohtlemine seisneb kaebaja arvates selles, et bakalaureuseeksami sooritanud isikud saavad soovi korral seda arvestada ka magistriõppesse sisseastumiseksamina, kuid tema magistriõppe sisseastumiseksamit bakalaureuseeksamina arvestada ei saa. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Isegi kui lähtuda eeldusest (mida pole tegelikult tõendatud ega vastustaja ka omaks võtnud, vt tl 70), et magistriõppe sisseastumiseksam ja bakalaureuseõppe lõpueksam on sarnased, ei tähenda kujunenud olukord ebavõrdset kohtlemist. Ebavõrdne kohtlemine on põhiseaduspärane, kui selliseks kohtlemiseks on mõistlik põhjus. Ringkonnakohtu hinnangul võib keeld bakalaureuseõppe lõpueksami VÕTA korras arvestamiseks teiste soorituste kaudu olla tingitud lõpueksami olemusest. Lõpueksami sooritamise eelduseks on õppekava kõigi ülejäänud õppeainete läbimine (vt Tartu Ülikooli nõukogu
4. mai
5. a määrusega nr 6 kehtestatud õppekorralduseeskirja p 112). Sellest järeldub, et lõpueksami eesmärk on kontrollida viimast korda kõikehõlmavalt üliõpilase poolt omandatud teadmiste taset.

§ 7

lg-st 2, mille järgi moodustab bakalaureuseeksam õppe mahust vähemalt 5 ainepunkti, järeldub, et lõpueksamile on antud õppekava läbimisel oluline kaal. Lõpueksami kaalukusele viitab ka see, et lõpueksami ebaõnnestumise korral saab korduseksamit teha vaid ühe korra, seevastu kui tavalist õppeainet võib läbida neli korda ning igal korral proovida ainet läbida nii eksamil kui korduseksamil (vrdl õppekorralduseeskirja p-e 116 ja 111).

§ 12

lg 4, millest tulenevalt ei saa varasemate õpingute ja töökogemuse hindamist ning arvestamist rakendada ka rakenduskõrgharidusõppe lõpueksami või lõputöö ega magistriõppe magistrieksami või magistritöö asendamiseks, kinnitab samuti, et soovitud on vältida just suurt kaalu omavate eksamite või tööde asendamist VÕTA korras varasemate sooritustega. Lõpueksami eesmärk ja selle oluline kaal ning erinevus tavapärastest õppeainetest võivadki olla põhjused, mille tõttu on keelatud lõpueksami asendamine VÕTA korras mõne muu sooritusega. Need põhjused on kujunenud ebavõrdse kohtlemise õigustamiseks piisavad. On mõistlik, et niivõrd tähtsa eksami asendamine ei ole lubatud. Vastasel juhul kaotaks see eksam oma kaalu.

1. Samuti võib VÕTA keeld olla põhjustatud sellest, et hindamine, kas sellist kaalu omavat eksamit saab lugeda arvestatuks varasema õpingu või töökogemusega, võib olla tihti väga 5 keeruline või võimatu. Keeld on kehtestatud seega muuhulgas selleks, et vältida segadusi, arusaamatusi ja võimalikke vaidlusi niisugustel juhtudel.
2. Lisaks võiks lõpueksami arvestamisel VÕTA teel muutuda sisutuks ka õppekorralduseeskirja p 112, mille järgi on lõpueksamile lubamise eelduseks õppekava kõigi ülejäänud õppeainete läbimine. Tekkida võiks olukord, kus isik, kes muidu lõpueksamile sooritamata ainete tõttu üldse ei pääsekski, saavutab VÕTA korras lõpueksami arvestamise. Ka sellise olukorra vältimine võib olla lõpueksamitele VÕTA rakendamise keelu eesmärgiks. Ringkonnakohus märgib, et nähtuvalt kaebaja täiendavatest taotlustest (tl 47) sooritas M. Vainer kõik bakalaureuseõppe õppekava ained alles
3. juuniks
4. Seevastu magistriõppe sisseastumiseksami bakalaureuseeksamina arvestamise avalduse esitas M. Vainer enne seda,
5. jaanuaril
6. Seega soovis ta saavutada just sellist olukorda, mis oleks õppekorralduseeskirja p-i 112 eelkirjeldatud viisil sisutuks muutnud.
7. Nõustuda tuleb ka halduskohtu poolt väljatooduga, et VÕTA rakendamine absoluutselt kõigi ainete ja eksamite osas võiks luua olukorra, kus seni sooritatud ainepunktid kantakse üle ja lõpetatakse erinevaid kõrgkoole, läbides õppekavasid vaid varasemate õppe- ja töökogemuse arvestamise teel. Ka see on mõistlik põhjus niisuguse keelu kehtestamiseks lõpueksamite osas.
8. Eelnevad on ringkonnakohtu arvates piisavad põhjused, mis õigustavad

§ 12lg-st 4 ja Korra p-st 2 väidetavalt tulenevat ebavõrdset kohtlemist.

Ringkonnakohus nendib, et selliseid argumente võib olla veelgi. Vastustaja ei ole paraku pidanud kohtumenetluses tarvilikuks nende väljatoomisele erilist tähelepanu pöörata. 13. Samuti väidab apellant, et põhiseadusevastane on

§ 12

lg-s 4 ja Korra p-s 2 sätestatud jäik keeld ning kaalutlusõiguse võimaldamata jätmine. Ka sellega ei saa nõustuda. Eelneva valguses on selline lahendus põhjendatud. Kaalutlusõiguse mittevõimaldamine on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ka sellega, et hoolimata jäigalt keelavast regulatsioonist ei ole isikutele tegelikult takistatud bakalaureusekraadi omandamine – selleks tuleb vaid sooritada bakalaureuseeksam. Seega ei saa rääkida ka ebaproportsionaalsest piirangust, sest sisuliselt ei ole tegemist absoluutse piiranguga. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et asja materjalidest nähtuvalt õppis M. Vainer bakalaureuseõppes kuni

1. a suveni, mil soovis enda eksmatrikuleerimist bakalaureuseõppest (vt vastustaja vastus, tl 70). Samal suvel,
2. juulil 2010, oli kaebaja sooritanud magistriõppesse sisseastumiseksami. Need asjaolud viitavad sellele, et kaebaja loobus ise pärast magistriõppesse sissesaamist bakalaureuseõppe lõpetamise plaanidest.
3. Nõustuda tuleb halduskohtu seisukohaga, et võimalus VÕTA kohaldamiseks kõikidele ja ainetele võiks halvendada kõrghariduse kvaliteeti ja tekitada eelkirjeldatud ohu uute õppekavade läbimiseks üksnes juba omandatu baasil. Apellandi arutlused selle kohta, et niisugune oht oleks teoreetiline, selle argumendi kaalukust ringkonnakohtu jaoks ei vähenda. Juba teoreetiline võimalus tooks suure tõenäosusega kaasa katseid selle võimaluse kasutamiseks, põhjustaks suuremat töökoormust ning asjatuid vaidlusi. Selle vältimiseks on proportsionaalne selge keelu kehtestamine. 6 Seda keeldu pole alust pidada ebaproportsionaalseks, kuna see aitab kindlasti eelkirjeldatud ohte vältida, ei leidu teisi sama efektiivseid ning kulukaid abinõusid ning kokkuvõttes ei piira see ka isikute õigusi ülemäära, kuna nagu märgitud, ei võta see keeld isikutelt õigust bakalaureusekraadi saamiseks – selle saamiseks on vajalik sooritada lõpueksam.
4. M. Vainer väidab apellatsioonkaebuses, et halduskohtu tõlgendus, mille järgi rikutakse isiku õigust haridusele siis, kui kaebajal oleks lõpueksami tegemine keelatud, on liiga kitsas. Samuti väidab apellant, et PS §-s 29 sätestatud õigus vabalt valida tegevusala ja elukutset hõlmab ka bakalaureusekraadi saamise õiguse. Ringkonnakohus nõustub selles osas apellandiga. Samas ei tingi üksnes need juhuslikku laadi ekslikud märkused mingil juhul halduskohtu otsuse tühistamist. Kindlasti ei omanud need otsuse põhjendustes kokkuvõttes kaalukat osa. Lõppkokkuvõttes on õige halduskohtu järeldus, et õigusaktidest tulenev keeld laiendada VÕTA korda lõpueksami asendamiseks on põhiseaduspärane ning et vastustaja on sellest regulatsioonist juhindudes käitunud õiguspäraselt.
5. Seega ei ole ükski apellatsioonkaebuse väide halduskohtu otsuse tühistamise aluseks. Kõikidele halduskohtule esitatud kaebuse ja selle täienduse väiteid ei pea ringkonnakohus vajalikuks siinkohal käsitada, kuna nende osas on võetud seisukoht halduskohtu otsuses, ringkonnakohus ei pea vajalikuks neid korrata ja apellant ei ole neid ka otsesõnu vaidlustanud.
6. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonimenetluses menetluskulude väljamõistmise taotlusi ei ole esitatud. Maili Lokk Agu Timmi 7 Einar Vene