Obsah (5)

§ 27§ 10§ 32§ 31§ 2

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) § 27 lg 3 kohaselt võimaldatakse kinnipeetul kasutada kord nädalas sauna, dušši või vanni ning vahetada voodipesu. Seega ei ole kuidagiviisi alandatud kaebaja inimväärikust, kuna arestimajal ei ole kohustust võimaldada kinnipeetule duši kasutamist tihedamini kui üks kord nädalas. Tõele ei vasta kaebaja väide, et tal puudus võimalus privaatselt tualetti kasutada, kuna kaebaja viibis Valga arestimaja kambris üksinda. Arestimajas laua ja toolide puudumine võib tekitada küll isikule ebamugavusi, kuid ei ole võimalik, et nimetatud asjade puudumine alandab kuidagiviisi kaebaja inimväärikust. Ajal, mil kaebaja viibis Valga arestimajas, ei tekkinud seal tuleohtlikku olukorda, sest Valga arestimajas on tagatud tuleohutusnõuete optimaalne varustatus ja töötajate väljaõpe. Valga arestimajja on paigaldatud täiesti uus ventilatsioonisüsteem, järelikult ei vasta tõele kaebaja väide, et tal ei olnud võimalik puuduliku ventilatsiooni tõttu riideid kuivatada. Asja materjalidest nähtuvalt on Valga arestimaja kambritesse paigaldatud uued aknad, uksed ja ventilatsioon ning valgustus, seega ei ole tõene kaebaja väide nõuetekohaste mõõtmetega akna puudumise kohta. Kaebaja ei pöördunud kunagi arestimajas viibimise ajal probleemiga patjade ja tekkide määrdumise osas arestimaja töötaja poole. Lisaks ei leidnud kohtus tõendamist kaebaja väide, et arestimajas ei peetud toiduhügieeninõuetest kinni. Arestimajas teostavad jagatava toidu kvaliteedi ja toidu jagamise üle regulaarset järelevalvet Veterinaar- ja Toiduamet ning Terviseamet. Paljasõnalised on kaebaja väited arestimaja personali keeleoskuse ja meditsiinikorralduse kohta. Samas puuduvad tõendid ka selle kohta, et Valga arestimajas viibimise tagajärjel oleks kaebajale tekkinud ulatuslik psühholoogiline trauma. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. K. Kala esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. Kohus on otsuses kinnitanud ja õigustanud kaebaja õiguste rikkumist. Kaebaja kui vahistatu õiguste rikkumine ei saanud olla mõistlik ega vajalik. Kohus kinnitab kaebaja õiguste rikkumist laua ja toolide puudumise osas, kuid samas õigustab seda. Ajavahemikul 22.03.2011 kuni 05.04.2011, mil kaebaja viibis Valga arestimajas, puudusid kõik kambri sisustuselemendid, v. a riidenagi. Lisaks ei vastanud kamber vangistusseaduse § 45 lõike 1 sättele ning vangla sisekorraeeskirja § 6 lõikele 6 ja ei olnud puhas. Kaebajat peeti kinni kainestuskambris, kus tohib tavaliselt isikuid kinni pidada mitte rohkem kui 48 tundi. Seega oli kaebaja kinnipidamine ebaseaduslik. Kaebajal on ka kinnipeetava isikuna õigus heaolule ja inimväärsele kohtlemisele. Kaebajal oli kogu Valga arestimajas veedetud aja jooksul tunne, et juhul, kui põleng peaks toimuma, siis kaebaja jääb sinna sisse. Õiguskantsler on ka oma 05.04.
2. a vastuses nr 7-7/110490/1101755 lg 4.3 p-s 3 maininud, et Valga kambri töökorralduse juures võtab evakuatsioon väga kaua aega ja tulekahju korral on kinnipeetavate elu ja tervis ohus. Lisaks on õiguskantsler eelpool nimetatud vastuse lõike 4.3 p-s 4 arvamusel, et Valga arestimaja kamber on täies mahus nõuetele vastava automaatse tulekahju signalisatsioonisüsteemiga katmata ja 2 automaatne tulekahju signalisatsioonisüsteem ei kontrolli kambritest väljuvat õhku. Seega ei vasta Valga arestimaja kambrid tuleohutusnõuetele ja personalil puudub vastav väljaõpe tulekahju korral tegutsemiseks. Valga arestimaja kambris puudusid igasugused võimalused inimväärselt vajaduste rahuldamiseks, mis ei ole hea halduse tava järgimine ja on inimõiguste rikkumine. Kaebajale ei piisanud üks kord nädalas duši all käimisest. Lisaks ei olnud kaebajal võimalik kambris riideid pesta ja puuduliku ventilatsiooni tõttu neid kuivatada. Kaebajale anti kord arestimajas katki rebitud voodilina, sest tervet lina polnud sel hetkel anda. Arestimaja voodipesu halba seisukorda on kinnitanud ka õiguskantsler oma vastuse lg-s 4.
3. Arestimajas mõned ametnikud ja toidujagaja ei saanud eesti keelest üldse aru, kuigi põhiseaduse § 6 sätestab, et Eesti riigikeel on eesti keel. Kaebaja pidi ametnike poole vene keeles pöörduma, kuna nad ei osanud eesti keelt. Kaebajal on õigus riigiasutustes eesti keeles rääkida ja riigiasutuste töötajad peavad kaebajast täielikult aru saama. Valga arestimajas ei järgita inimõigusi ja seda kinnitab ka õiguskantsler. Lisaks palus kaebaja teha päring tema psühhiaatrile dr H.S. kes on kursis kaebaja vaimse tervisega ja oskab hinnangu anda.
4. Politsei-ja Piirivalveameti Lõuna prefektuur palub jätta K. Kala apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastustaja jääb halduskohtule esitatud kirjalike seisukohtade juurde ning seetõttu ei pea otstarbekaks neid kõiki siinkohal üle korrata. Kambris laua ja tooli puudumine võib isikule küll tekitada ebamugavusi, kuid selline puudus ei ole nii tõsine, et tooks endaga kaasa isiku väärikuse alandamise. Kaebajal on asjakohatu rääkida puudulikest pesemisvõimalustest ning sellest tulenevalt väärikuse alandamisest, kuna asjas puudub vaidlus selle üle, et

§ 27lg 3 kohaselt võimaldati kaebajal käia kord nädalas duši all.

Kaebaja poolt viidatud õiguskantsleri kontrollkäigu kokkuvõttes on õiguskantsler märkinud, et kinnipeetutele antud voodipesu oli kulunud. Samas ei märgi õiguskantsler, et padjad ja tekid oleksid määrdunud või haiseksid. Seega puuduvad adekvaatsed tõendid kinnitamaks kaebaja väiteid, nagu talle oleks antud määrdunud ja haisvad vooditarbed. Pelgalt kulunud voodipesu kasutamine ei saa olla väärikust alandav. Valga arestimajas on jalutushoovi puudumisest hoolimata tagatud värskes õhus viibimine. Veterinaar- ja Toiduamet ning Terviseamet teostavad regulaarselt järelevalvet arestimajas jagatava toidu kvaliteedi ja toidu jagamise üle. Seega on kaebaja väited toidu kvaliteedi ja jagamise üle alusetud. Kaebaja väide, mille kohaselt arestimajas peetakse toiduhügieeninõuetest kinni vaid ajal, mil konkreetne ametiasutus viib läbi kontrollreidi, ei vasta tõele, sest neid reide korraldatakse kontrollitavat arestimaja eelnevalt teavitamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
2. Kõigepealt peab ringkonnakohus vajalikuks piiritleda vaidluse eseme apellatsiooniastmes. Halduskohtus väitis K. Kala talle Valga arestimajas kahju tekkimist järgmistel asjaoludel: 1) kambris puudus seintega eraldatud WC; 2) kambris puudusid laud ja toolid; 3) kamber ei vastanud tuleohutusnõuetele; 4) kambris puudus segistiga kraanikauss ning alternatiivina ei pakutud rohkem kui kord nädalas sooja veega varustatud duši kasutamise võimalust; 5) kambris ei olnud võimalik pesta ega kuivatada riideid, ka puudus nõuetekohane ventilatsioonisüsteem 6) kamber oli must ja desinfitseerimata; 7) kambris puudus loomulik valgus; 8) padjad ja tekid olid määrdunud, kulunud ja pesemata; 9) puudus pealt avatud loomuliku valguse ja värske õhuga välijalutusboks ja keelduti jalutama viimast, kuna puudus konvoi; 10) valdavalt vene keeles kõneleva personali eesti keele oskus oli puudulik; 11) toitlustamisel ei jälgitud piisavalt toiduhügieeni nõudeid; 12) arestimaja ülem ei pidanud lugu kinnipeetute avaldustest ega järginud arestimaja sisekorraeeskirja; 13) meditsiini korraldus oli puudulik, käsimüügi ravimeid anti peost. 3 Apellatsiooniastmes on apellant asunud esialgse vaidluse eset laiendama, väites, et kambris puudusid kõik justiitsministri 30.11.
3. a määrusega nr. 72 kehtestatud Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) §-s 7 kambri sisustusele ettenähtud nõuded. Ka leidis apellant, et kambri näol oli tegemist kainestuskambriga, kus ei tohtinuks K. Kala üle 48 tunni kinni pidada. Täiendava asjaoluna toob apellant esile, et talle ei võimaldatud kord nädalas sauna. HKMS § 197 lõikest 1 koosmõjus § 180 lõikega 1 tuleneb, et apellatsiooniastmes ei ole võimalik kaebuse alust uute asjaoludega laiendada. Vastasel juhul muutuks ringkonnakohus uute asjaolude kontrollimisel esimese astme kohtuks. Seepärast jätab ringkonnakohus apellandi eeltoodud väited, mida ei ole halduskohtule esitatud, tähelepanuta. Apellatsioonkaebuse väidetest nähtuvalt vaidlustab apellant halduskohtu otsust tervikuna. Seega on ka apellatsiooniastmes poolte vahelise vaidluse esemeks K. Kala poolt juba halduskohtus esile toodud arestimaja puudused. Järgnevalt võtab ringkonnakohus nimetatud küsimustes seisukoha.
4. K. Kala väidab ka apellatsiooniastmes oma inimväärikuse rikkumist seoses arestimaja kambri erinevate puudustega. Väär on apellandi seisukoht, nagu pidanuks arestimaja kamber vastama VSkE § 7 nõuetele. Arestimaja kambri sisustuse nõudeid reguleeris perioodil 22.03.2011 kuni 05.04.2011 Arestimaja sisekorraeeskiri (

).

§ 10lg 1 p 7 kohaselt kuulus kambri sisustusse võimaluse korral WC.

Samas ei sätestanud

seda, kui privaatne peab WC olema. Vastustaja on halduskohtumenetluses tunnistanud, et WC oli poolavatud (tl 36). Ringkonnakohus on seisukohal, et poolavatud tualeti kasutamist ei saa

regulatsioonist tulenevalt õigusvastaseks pidada. Ühtlasi nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga selles, et K. Kala väidet tualeti privaatse kasutamise võimaluse puudumise kohta ei saa Valga arestimaja töö arvestuse raamatu sissekannetest (tl 41-67) nähtuvalt tõeseks pidada, kuna K. Kala viibis kambris nr. 2 vaidlusalusel ajaperioodil üksi. Seega ei saanud poolavatud seintega tualeti kasutamine K. Kala inimväärikust rikkuda. 8. Asja materjalidest nähtuvalt võttis vastustaja halduskohtus omaks, et kambris, kus apellant viibis, puudusid laud ja tool, kuid asus seisukohale, et laua ja tooli puudumine ei ole nii tõsine puudus, et tooks endaga kaasa kaebaja väärikuse alandamise (tl 36). Samasugusele seisukohale on otsuses asunud ka halduskohus. Vaidlust ei ole selle üle,

§ 10lg 1 p-d 2 ja 3 nägid kambri sisustusena ette laua ja istekoha.

Seega rikkus vastustaja K. Kala suhtes

§ 10

lg 1 p-de 2 ja 3 nõudeid, mis võis söömise, istumise, kirjutamise, asjade hoidmise ja muude tooli ning lauda nõudvate toimingute puhul kaasa tuua apellandi inimväärikuse mõõduka rikkumise. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Apellant ei väida ning arestimaja töö arvestuse raamatust (tl 41-67) ei nähtu, et apellant oleks arestimajale laua ja tooli puudumisega seoses kaebusi esitanud. Seega ei ole apellant kasutanud kõiki võimalusi kahju ärahoidmiseks. Ühtlasi on Riigikohus leidnud, et laua puudumisega kaasnev võimalik ebamugavus eraldivõetuna ei ole niisuguse raskusega õigusrikkumine, mille eest oleks vajalik rahalise hüvitise väljamõistmine (RKHK 21.04.

1. a otsus asjas nr. 3-3-1-14-10, p 9). Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (RKHK 15.03.
2. a otsus asjas nr. 3-3-1-93-09, p 11 ja 21.04.
3. a otsus asjas nr. 3-3-1-14-10, p 9). Arvestades arestimajas viibimise suhteliselt lühikest aega ning kahju ärahoidmise võimaluste kasutamata jätmist, ei pea ka ringkonnakohus apellandile ainuüksi laua ja tooli puudumise tõttu tekkinud kahju rahalist hüvitamist võimalikuks. Seetõttu oleneb kahju väljamõistmine ka sellest, kas nimetatud ajaperioodil esines arestimajas peale laua ja tooli puudumise veel teisi apellandi õigusi rikkuvaid tingimusi. 4
4. Seoses apellandi väitega, mille kohaselt tal esines kambris veedetud ajal hirm võimaliku põlengu ees, märgib ringkonnakohus järgmist. Õige on apellandi viide sellele, et õiguskantsler tuvastas 01.03.2011 kontrollkäigul Valga arestimaja kambri teatud mittevastavuse tuleohutusnõuetele. Nimelt tuvastas õiguskantsler, et Valga kambris puudub nõuetele vastav turvavalgustussüsteem, mis tagaks võimaliku tulekahju tekkimise korral inimeste kiire ja ohutu evakueerumise. Ka puudus Valga kambris tulekahju korral tegutsemise plaan ning kamber oli täies mahus nõuetele vastava automaatse tulekahjusignalisatsioonisüsteemiga katmata (tl 23 pöördel, 24). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et arestimajas tekkis vaidlusalusel perioodil tulekahju või tulekahju tekkimise reaalne oht. Ka ei nähtu apellandi väidetav hirm põlengu ees apellandi 23.03.2011 kirjast emale (tl 26-27). Arvestades asjaolu, et apellandil oli võimalik õiguskantsleri kirjaga Valga kambri puuduste kohta tutvuda alles pärast arestimajast vabanemist ning kirjas märgitud puudused ei ole sellised, mida apellandil oleks olnud võimalik tavalise tähelepanu juures ise reaalselt kogeda, ei pea ringkonnakohus apellandi väidet kambris kogetud hirmutunde kohta seoses põlengu ohuga eluliselt usutavaks. Pigem on usutav, et apellant on oma mittevaralise kahju põhjendamisel ära kasutanud õiguskantsleri kirjas tuvastatud arestimaja puudust.
5. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et apellandil puudusid Valga arestimaja kambris segistiga kraanikauss ning ka ei võimaldatud talle üle ühe korra nädalas duši kasutamist. Halduskohus ei ole pidanud viidatud asjaolude esinemist K. Kala õigusi rikkuvaks. Ringkonnakohus nõustub vastavas osas halduskohtu otsuses toodud põhjendustega. Ka nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, mis puudutab riiete pesemist kambris ning kambri valgustust.

§ 10lõikest 1 tuleneb, et pesemiskoht tuleb kambrisse tagada vaid võimaluse korral.

Seega ei ole ette nähtud, et kinnipeetule tuleks kambris imperatiivselt tagada pesu pesemise võimalus. Apellandi väiteid ventilatsiooni puudulikkuse ning akna ja loomuliku valguse puuduste kohta ei saa aga usaldusväärseteks pidada, kuna õiguskantsleri Valga arestimajja tehtud kontrollkäigu kokkuvõttest ilmneb, et 01.03.2011 seisuga olid Valga arestimajas paigaldatud uued aknad, uksed, ventilatsioon ja valgustus (tl 22 pöördel). Ühtlasi ei nähtu arestimaja töö arvestuse raamatust, et apellant oleks esitanud sellega seoses arestimaja ametnikele kaebusi. 11. Nõustuda tuleb ka halduskohtu otsusega osas, mis puudutas kambri mustust ning desinfitseerimist. Ringkonnakohus lisab täiendavalt, et

§ 27

lg-st 4 tulenevalt korraldab arestimaja ametnik kambrite puhastamise desinfitseerivate vahenditega vähemalt kord kuus. Deratisatsiooni ja desinfektsiooni töid teostatakse vajaduse ilmnemisel. Kuna apellant ei viibinud kambris tervet kuud, ei saa seega ainuüksi asjaolust, et tema sealviibimise ajal kambrit ei desinfitseeritud, järeldada arestimaja sisekorraeeskirja rikkumist. Ühtlasi oli apellandil võimalik juhtida arestimaja ametnike tähelepanu kambri täiendava desinfitseerimise vajadusele. Kaebusest, apellatsioonkaebusest ega arestimaja töö arvestuse raamatust ei nähtu, et ta oleks seda teinud. Samas ei tohi unustada ka kinnipeetu enda kohustust oma kambrit ja selle sisustust korras hoida (

§ 27

lg 1) ning hoida puhtust kambris ja arestimaja teistes ruumides (

§ 32lg 1 p 6).

Seega oleneb kambri puhtus suuresti ka kinnipeetu enda oskusest kambris puhtust pidada. 12. Tartu Halduskohus on otsuses leidnud, et kaebaja väidet, et padjad ja tekid olid määrdunud, kulunud ja haisvad, ei ole võimalik tagantjärgi tõendada, kuna arestimajas viibimise ajal ei pöördunud kaebaja nimetatud probleemiga kordagi arestimaja töötajate poole (tl 88). Apellatsioonkaebuse kohaselt avaldas apellant seoses tekkide, patjade ja madratsi räpasusega arestimaja kambrisse paigutamisel 22.03.2011 suuliselt protesti ning läks isiklikult koos arestimaja ülema A.A. lattu uut tekki, patja ja madratsit otsima, mida laos ei olnud (tl 96). Apellandi väidet kinnitab ka tema 23.03.2011 kiri emale: „Veel anti määrdunud, samuti 5 igasugustele hügieenitingimustele mittevastavad voodiriided, mustad, pesemata, rasvased jne. Ja ma käisin ülemaga isiklikult nn laos endale pesu otsimas, üks hullem kui teine ja siis valetatakse, et kõik käivad keemilises puhastuses. Ainult linad ja padjapüür olid puhtad“ (tl 26). Eeltoodut arvestades loeb ringkonnakohus apellandi väite tõendatuks.

§ 31p 12 sätestab, et kinnipeetul on õigus saada kord nädalas voodipesu.

Eeltoodud normist tuleneb, et ka arestimajja paigutamisel tuli isikule tagada puhta voodipesu, padja, teki ning madratsi olemasolu. Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et mustad magamistingimused võivad inimväärikust riivata ning selliseid magamistingimusi ei saa õigustada ega põhjendada väitega, et vastavaid esemeid laos ei ole või et need on parajasti keemilises puhastuses. 13.

v. r. § 31 p 4 järgi on kinnipeetul õigus soovi korral vähemalt üks tund päevas valve all vabas õhus viibida. 24.10.2011 jõustunud

§ 31

lg 2 kohaselt võimaldatakse vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas viibida valve all värskes õhus. Tartu Halduskohus on leidnud, et K. Kala väide välijalutusboksi puudumise kohta Valga arestimajas on asjakohatu, kuna Valga arestimajas on konkreetselt selleks otstarbeks kohandatud ruum, mida on ka õiguskantsler kontrollkäigu kokkuvõttes tunnustanud (tl 88). Apellatsioonkaebuse kohaselt ei saa sisekambrit, kust on väike aken eest ära võetud, välijalutusboksiks nimetada, kuna see ei katnud apellandi värske õhu vajadust, vaid üksnes leevendas seda (tl 96 pöördel). Vastustaja on seisukohal, et

§ 31

p-s 4 toodud õigus on kinnipeetule tagatud ka ruumis, mis on avatud küljelt (vaba- või värskeõhukamber), kuna

ei sätesta, et viibimist valve all vabas õhus või jalutuskäiku värskes õhus tuleks läbi viia õues asuvas eraldi välijalutusboksis või jalutushoovis (tl 110). Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja on

§ 31punkti 4 põhjendamatult kitsalt tõlgendanud.

Vabas õhus viibimist ei saa seostada viibimisega kinnises ruumis, isegi kui sellel on aknad. Ringkonnakohus on seisukohal, et vabas õhus viibimise nõue on täidetud vaid isiku viibimisel välitingimustes, st. välijalutusboksis või jalutushoovis. Õiguskantsleri 01.03.2011 kontrollkäigul Valga kambrisse tuvastati, et politseihoones on puuduvast jalutushoovist tingitut leevendatud n-ö vabaõhukambrite loomisega ning tegemist on kambriga, mille aknad on eemaldatud ja isikud saavad seal viibides olla värskes õhus (tl. 22 pöördel-23). Eeltoodust ei saa siiski järeldada, et Valga arestimaja tingimused vastasid

§ 31p 4 nõuetele.

Tartu Ringkonnakohus ja Riigikohus on senises kohtupraktikas

§ 31

punkti 4, nagu ka 24.10.2011 jõustunud

§ 31

lõiget 2 tõlgendanud viisil, et see annab kinnipeetule õiguse värskes õhus jalutada, mida on kohtute seisukohtadest nähtuvalt võimalik teostada vaid jalutushoovis või jalutusboksis (vt RKHK 04.05.

1. a määrus asjas nr. 3-3-1-11-11, p 11 ning RKHK 18.04.
2. a otsus asjas nr. 3-3-1-90-11, p-d 9-10). Ringkonnakohus leiab, et ei ole põhjust asuda ka käesolevas haldusasjas teistsugusele seisukohale. Riigikohus on leidnud, et majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist. Hoone ehituslikust eripärast tuleneda võiv jalutushoovi puudumine on küll objektiivne asjaolu, kuid see ei välista, et sellistes tingimustes isiku kinnipidamine on õigusvastane (vt RKHK 10.09.
3. a otsus asjas nr. 3-3-1-24-09, p 9). Ühtlasi on kohtud varasemas analoogses kohtuasjas tuvastanud, et kuigi Valga arestimajas puudub jalutusboks värskes õhus viibimise võimaluse tagamiseks, on nimetatud õiguse realiseerimine korraldatud selliselt, et kui kinnipeetu avaldab värskes õhus viibimiseks soovi, viiakse ta Lõuna Prefektuuri arestimajja, kus jalutusboksid on olemas (vt RKHK 18.04.
4. a otsus asjas nr. 3-3-1-90-11, p 15). Käesolevas haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et K. Kala jalutuskäigule mineku soovi avaldas, kuid arestimaja administratsioon oli nõus tagama isikule vaid võimaluse, hingata värsket õhku nn vabaõhukambris. Nii nähtub K. Kala kaebusest halduskohtule: „Puudus pealt avatud (kuid võretatud) loomuliku valguse ja värske vaba õhuga välijalutusboks ja keelduti konvoi saatel välja jalutama viimast, kuna polnud lihtsalt konvoid teostavaid ametnikke“ (tl 6). Vastustaja ei ole K. Kala eeltoodud väitele haldusasja menetluses vastu vaielnud. 6

v. r. § 86 lg 6 sätestab, et kinnipeetu viiakse kambrist välja, kui teda on vaja viia menetlustoimingule väljapoole arestimaja ruume, menetlusruumi, kohtumisruumi, tervishoiuteenuse osutaja juurde, duši- või pesemisruumi, tualetti, vanglasse, raviasutusse, teise kinnipidamiskambrisse või kui kamber tuleb läbi otsida, koristada või desinfitseerida või kui kinnipeetut on vaja läbi otsida, saata või arestimajast vabastada. Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori 01.01.2010. a käskkirjaga nr. 61 kinnitatud Arestimaja või –kambri töö arvestuse raamatu kasutamise korra (edaspidi Kord) p 29 järgi teatatakse kinnipeetute jalutama või pesema viimisel, samuti kambrite puhastamisel, toimingu eesmärgist arestimajja paigutatud isikule. Seega tuleb ka K. Kalale

v. r. § 31 p-s 4 märgitud vabas õhus jalutuskäigu võimaldamist pidada toiminguks. Korra p-dest 7.4 ja 7.5 tuleneb, et arestimaja või –kambri töö arvestuse raamatus tuleb kajastada nii arestimajas või kambris sees kui ka arestimajast või -kambrist välja viimisega seonduvad menetlustoimingud. Arestimajast või -kambrist väljaviimise korral tuleb arestimaja või –kambri töö arvestuse raamatus kajastada kinnipeetu nimi, konvoivanema nimi ja allkiri, viimise koht ja aeg ning tagasitoomise aeg ja korrapidaja allkiri. Valga arestimaja töö arvestuse raamatust (tl 41-67) ei nähtu kandeid K. Kala arestimajast väljaviimise kohta. Seega loeb ringkonnakohus tuvastatuks, et K. Kalale ei võimaldatud jalutuskäike vabas õhus. 14. Apellandi väitel ei olnud arestimaja personal piisava keeleoskusega, mistõttu pidi K. Kala pöörduma arestimaja personali, eriti aga toidujagaja poole vene keeles. Halduskohus on leidnud, et arestimaja personali keeleoskus ei riku kaebaja õigusi ega alanda tema inimväärikust. Erinevalt halduskohtust on ringkonnakohus seisukohal, et arestimaja personali puudulikku keeleoskust või soovimatust suhelda kinnipeetutega eesti keeles, mille tagajärjel on kinnipeetu sunnitud oma soovide ja vajaduste väljendamiseks personaliga vene keeles suhtlema, võib pidada kinnipeetu õigusi rikkuvaks.

§ 2

p 2 kohaselt on arestimaja ametnik arestimaja koosseisus ettenähtud ametikohale nimetatud politseiametnik või teenistuja. Seega kehtivad talle avaliku teenistuse seadusest (ATS) tulenevad nõuded, muu hulgas peab ta valdama eesti keelt seadusega või seaduse alusel sätestatud ulatuses (vt kuni 31.03.2013 kehtiva ATS § 14 lg 1). Põhiseaduse §-dest 51 lg 1 ja 52 lg 1 tuleneb, et riigiasutuste asjaajamiskeel on eesti keel ning igaühel on õigus pöörduda riigiasutuste ja nende ametnike poole eesti keeles ning saada eestikeelseid vastuseid. Vangistusseaduse § 156 lg 1 kohaselt on arestimaja kinnipidamiskoht politseiasutuse koosseisus. Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et eeltoodust tulenevalt oli apellandil õigus pöörduda arestimaja kui riigiasutuse ametnike poole eesti keeles ning saada eestikeelseid vastuseid. Samas on vastustaja vastuses halduskohtule kinnitanud, et arestimaja personali hulgas olevad vene keelt kõnelevad kodanikud on teinud vastava taseme eesti keele riigieksamid ning nende keeleoskus peaks seetõttu olema nõutaval tasemel (tl 38). Ringkonnakohus leiab, et puudub mõjuv põhjus vastustaja eeltoodud väite õigsuses kahtlemiseks. Isegi kui arestimaja personali eesti keel ei olnud apellandi arvates piisavalt ladus, ei ole usutav apellandi väide, et arestimaja personalil puudus apellandiga suhtlemiseks nõutav keeleoskus. Juhul, kui apellant otsustas kõnekeeles ise vene keelele üle minna, ei saa ka apellandi õigusi rikutuks pidada. 15. Apellandi väitel ei järgitud toitlustamisel piisavalt toiduhügieeni nõudeid. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt ei vaidlusta apellant toidu koostist või maitset, vaid sedastab, et soovida jättis toidu serveerimine. Halduskohtule esitatud kaebuses loetles K. Kala järgmised toidu serveerimise puudused: halvasti pestud nõud, vastavate kinnaste puudumine, teraviljatooted olid kandikul tihti üleääre läinud toiduga koos (tl 6).

§ 27

lg 5 järgi tagatakse arestimajas toitlustamine vastavuses toidukäitlemise nõuetega. Toiduseaduse § 26 lg 2 kohaselt on toiduhügieeninõuded sätestatud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrustes (EÜ) nr. 852/2004 ja nr 853/

1. Määruse nr. 852/2004 art 2 lg 1 järgi on toiduhügieen meetmed ja tingimused ohtude ohjamiseks ning toidu kõlblikkuse tagamine inimtoiduks, võttes arvesse selle otstarbekohast kasutust. Vastustaja poolt halduskohtule antud seletuse kohaselt teostavad arestimajas jagatava toidu kvaliteedi ja toidu jagamise üle regulaarselt järelevalvet Veterinaar- ja 7 Toiduamet ning Terviseamet, kes ei ole teinud Lõuna Prefektuurile ühtegi ettekirjutust esinenud rikkumiste kohta (tl 38). Apellant leiab, et kuna Veterinaar- ja Toiduamet ning Terviseamet ei teosta järelevalvet igapäevaselt, ei ole õiglane väita, et arestimajas peeti toiduhügieeninõuetest kinni (tl 96 pöördel). Ringkonnakohus on seisukohal, et puuduvad tõendid selle kohta, et väidetavalt halvasti pestud nõud, kinnaste puudumine või kandikul üle taldriku ääre läinud toit oleks ohustanud apellandi tervist või apellant oleks pidanud sel põhjusel toidust loobuma, mille tulemusena ei olnud apellandile sotsiaalministri 31.12.
2. a määrusega nr. 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ kehtestatud päevane toidunorm tagatud. Ühtlasi ei pea ringkonnakohus apellandi loetletud väidetavaid rikkumisi sedavõrd tõsisteks, et sellest võiks järeldada apellandi inimväärikuse alandamist.
3. Apellandi väitel ei pidanud arestimaja ülem lugu kinnipeetute avaldustest ega järginud arestimaja sisekorraeeskirja. Ka oli meditsiini korraldus arestimajas apellandi väitel puudulik, käsimüügi ravimeid anti peost. Ringkonnakohus märgib, et eeltoodud väited on liiga üldised, et järeldada nende põhjal apellandi õiguste rikkumist. Apellant ei ole konkretiseerinud, millistest arestimaja sisekorraeeskirja sätetest arestimaja ülem kinni ei pidanud ning kuidas see apellandi õigusi rikkus. Paljasõnalised ning apellandi õiguste rikkumisega seostamata on ka väited meditsiini korralduse puudulikkusest arestimajas. Asjaolu, et õiguskantsler on kontrollkäigul tuvastanud, et Valga kambri probleemiks on tervishoiutöötaja puudumine ning vajadusel osutab arstiabi kiirabi (tl 22 pöördel), ei tähenda, et nimetatud asjaolu iseenesest rikkus apellandi õigusi. Korra p 7.9 järgi kantakse arestimaja või –kambri töö arvestuse raamatusse ka arstiabi osutamine, sh abivajaja nimi, kes abi osutas ning kellaaeg. Valga arestimaja töö arvestuse raamatust ei nähtu, et K. Kalale oleks arestimajas viibimise aja jooksul olnud vaja arstiabi osutada ning seda ei väida ka apellant ise. Seetõttu on halduskohus põhjendatult leidnud, et Valga arestimaja meditsiinikorraldus ei saanud apellandi õigusi rikkuda.
4. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et Valga arestimajas rikuti apellandi õigusi seoses laua, istekoha ja puhaste magamistingimuste puudumisega ning vabas õhus viibimise võimaldamata jätmisega. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Ringkonnakohus on käesolevas asjas tuvastanud, et K. Kala avaldas soovi nii puhaste magamisriiete saamiseks kui ka vabas õhus viibimiseks, kuid sellest keelduti. Kuigi puuduvad tõendid selle kohta, et K. Kala oleks esitanud arestimajale kaebusi seoses laua ja istekoha puudumisega kambris, võib vastustaja kohtumenetluses esitatud seisukohtadest järeldada, et ka taotluse esitamisel ei oleks seda suure tõenäosusega rahuldatud. Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus on üheselt selge arestimaja seisukoht õiguse kasutamise võimalikkuse osas, on arestimaja toimingu õiguspärasuse hindamiseks liigne nõuda, et kaebaja oleks esitanud veel taotlusi, milles väljendanuks veel kord soovi õigust kasutada (RKHK 04.05.
5. a määrus asjas nr. 33-1-11-11, p 11).
6. Riigikohus on leidnud, et kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (RKHK 15.03.
7. a otsus asjas nr. 3-3-1-93-09, p 11 ja 21.04.
8. a otsus asjas nr. 3-3-1-14-10, p 9). Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja P. Kooli 31.01.
9. a vastusest ringkonnakohtu kohtunõudele ilmneb, et K. Kala kaebas 18.08.2011 psühhiaatri vastuvõtul lisaks varem esinenud unehäiretele ka ehmatamist metalsete tugevate helide peale (uste ja luukide sulgemine), mis alanud märtsikuus Valga arestimajas, kus olevat K. Kala sõnul olnud ebainimlikud tingimused. Meditsiiniosakonna juhataja väitel suurendati K. Kala õhtust ravimiannust. Ringkonnakohus peab võimalikuks, et ülal viidatud arestimaja rikkumised kogumis avaldasid täiendavat negatiivset mõju K. Kala juba varem esinenud psüühilistele 8 probleemidele ning alandasid K. Kala inimväärikust. Inimväärikuse printsiip on põhiseaduse üks printsiipidest, mida tuleb järgida ka isiku kinnipidamisel vanglas või arestimajas. Riigil on kohustus tagada, et isikult vabaduse võtmisel peetakse teda kinni inimväärikust säilitavates tingimustes ning meetme kohaldamise viis ega meetod ei tohi põhjustada isikule kannatusi ja raskusi enam, kui kinnipidamisega vältimatult kaasneb. Inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt RPJK 21.01.
10. a otsus asjas nr. 3-4-1-7-03, p 14, RKHK 04.05.
11. a määrus asjas nr. 33-1-11-11, p 10 ning RKHK 20.09.
12. a otsus asjas nr. 3-3-1-3-10, p 9). Seega on K. Kala kahjuhüvitise nõue ülalviidatud osas põhjendatud, mistõttu tuleb halduskohtu otsus vastavas osas tühistada ning teha uus otsus, millega mõista K. Kalale välja kahjuhüvitis Valga arestimajas tekitatud mittevaralise kahju eest.
13. Arvestades kohtute senist praktikat, mille järgi on analoogsetes asjades peetud võimalikuks välja mõista kahjuhüvitis vahemikus 1,6 kuni 2,2 eurot iga arestimajas veedetud päeva eest (vt Tartu Ringkonnakohtu otsused haldusasjades nr. 3-11-627, 3-11-108, 3-09-584, 3-10-2676, 3-11-1939 ning 3-11-700), peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista K. Kalale Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuurilt välja kahjuhüvitise, 2 eurot iga arestimajas veedetud päeva eest. Kuna K. Kala ei kandnud arestimajas 24 tunni alusel arvestatavat aresti (vt KarS § 67 lg 2), vaid oli vahistatu, kelle arestimajas veedetud aega tuleb arvestada päevades (vt KarS § 68 lg 1), viibis K. Kala arestimajas 15 päeva, mis teeb kahjuhüvitise summaks kokku 30 eurot. K. Kala taotles mittevaralise kahju hüvitamist summas 18 348 eurot. Seega jääb K. Kala kaebus 18 318 euro suuruse kahjuhüvitise nõude väljamõistmiseks rahuldamata.
14. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit, muudab ta kohtukulude jaotust. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 2, kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. K. Kala oli halduskohtus ning menetlusabi jätkuvuse korras ringkonnakohtus riigilõivu tasumisest vabastatud. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Arvestades kaebuse rahuldatud osa (0,16% taotletud kahjuhüvitisest), jätab ringkonnakohus K. Kala menetluskulud (4,8 senti) vastustajalt HKMS § 108 lõikele 11 tuginedes riigituludesse mõistmata. K. Kala menetluskulud tuleb jätta täies ulatuses riigi kanda. Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ 9 Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/