lg 1,
Kostja vastuväited
) § 361 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Puudub vaidlus, et 04.09.2007 sõlmisid hageja ja MHG OÜ (uue ärinimega ETGOÜ) kasutusrendi liisingulepingu nr XXX, mille kohaselt hageja andis liisinguvõtja kasutusse sõiduauto Mercedes Benz SL 500, tehasetähisega XXX. Liisinguvõtja kohustus tasuma hagejale liisingueseme kasutamise eest vastavalt maksegraafikule (tl 24-26). Liisingulepingu lahutamatuks osaks on liisingulepingu üldised tingimused XXX (tl 27-30). 15.
lg 1-3 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega.
lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Puudub vaidlus, et hageja ja kostja sõlmisid käenduslepingu, mille kohaselt kohustus kostja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga hageja ja liisinguvõtja vahel 04.09.2007 sõlmitud liisingulepingust nr XXX tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Kostja vastutuse piirmääraks lepiti 35 000 eurot (tl 33). Seega vastutab kostja tekkinud võlgnevuse eest liisinguvõtjaga solidaarselt.
§-le 367, st tegemist on liisingulepingu ülesütlemise järgse hüvitisnõudega. Liisingulepingu ülesütlemise tagajärgi ning liisinguvõtja poolt hüvitatava summa kindlaksmääramise põhimõtteid on kolleegium põhjalikult käsitlenud nt
aprilli
lg 1 järgi esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.
lg 3 järgi tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, viimase kulutuste määramisel arvestada ka tagastatava eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 26). Seega on
Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Tehingust tuleneva nõude TsÜS §-s 146 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Ka
lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (
Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja
lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib
lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt. Kolleegium selgitab, et nõuded käendaja vastu (
Seega ei ole aegumise kohaldamise jaoks oluline, millal hageja esitas kulutuste hüvitamise nõude kostja vastu. Eeltoodust tulenevalt peab maakohus asja menetlemisel hageja nõude aegumistähtaja alguse väljaselgitamiseks tuvastama, millal muutus hageja nõue sissenõutavaks, st millal möödus pärast lepingu ülesütlemist mõistlikult vajalik aeg kulude hüvitamiseks
ÜS §-ga 144, mille järgi aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt sõlmisid hageja ja liisinguvõtja liisingulepingu 04.09.2007. Liisinguvõtja jättis liisingulepingutest tulenevad kohustused täitmata alates arvest nr A09069538 maksetähtajaga 10.03.2009 kuni arveni nr A09142500 maksetähtajaga 11.05.2009 (tl 35-37), mistõttu lõpetas hageja ühepoolselt ennetähtaegselt liisingulepingu 26.05.2009 (tl 19), mille kohta saatis eelnevalt liisinguvõtjale 13.05.2009 teate ning andis täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks (tl 38-39). Seega on hagi esitatud
§-s 367 sätestatud liisingulepingu ülesütlemisega kaasneva hüvitise tasumise nõudes. Liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb liisinguandjale
Niisugused kulutused on
lg 1 järgi esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.
lg 3 järgi tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, viimase kulutuste määramisel arvestada ka tagastatava eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal. Seega on
Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja
lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib
lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja 4 2-12-34559 jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Liisingueseme valdus taastati 21.05.2009 (tl 40). Liisinguese suunati müüki ja realiseeriti 12.06.2009 (tl 43). Liisingueseme realiseerimisega seotud kulude eest esitati hagejale arve 16.06.2009 (tl 47). Seega oli hagejale teada
tulenev hüvitise nõue liisingulepingu alusel hiljemalt 17.06.2009, millisest ajast oli hageja õigustatud nõudma liisinguvõtjalt nõude täitmist juhindudes TsÜS § 147 lg-st 2, millisest ajast hakkas ka kulgema TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud 3-aastane aegumistähtaeg. TsÜS § 160 lg-st 1 tulenevalt aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. TsÜS § 160 lg 2 p-de 1 ja 3 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud nõude esitamine pankrotimenetluses ja avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses. 23.09.2009 kuulutas Harju Maakohus välja liisinguvõtja pankroti. Hageja esitas 05.10.2009 omapoolse pankrotinõude liisinguvõtja pankrotimenetluses (tl 59-64), mida ta täpsustas 23.12.2009 esitatud võlanõudega (tl 65-78). 01.07.2011 määrusega kinnitas kohus pankrotimenetluses võlausaldajate üldkoosolekul 18.03.2011 vastu võetud kompromissi ja lõpetas pankrotimenetluse. 01.07.2011 määrus jõustus 07.09.
lg-le 1, mille järgi kohustuse lõppemisel lõpevad ka sellega seotud tagatised ja kõrvalkohustused, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus kostja seisukohaga ei nõustu. Esmalt märgib kohus, et nii hageja kui ka kostja on ekslikult märkinud, et Harju Maakohus kinnitas 02.07.2010 määrusega tsiviilasjas 2-09-24749 kompromissotsuse ja see on jõustunud. Kohtuinfosüsteemi andmetest nähtuvalt on nimetatud määrus tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 06.01.2011 määrusega. Harju Maakohus on aga 01.07.2011 määrusega kinnitanud liisinguvõtja pankrotimenetluses võlausaldajate üldkoosolekul 18.03.2011 vastu võetud kompromissi, mille kohaselt tasub võlgnik kompromissotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul võlausaldajatele 10% teise rahuldamisjärgu võlanõuete kogusummast ning ülejäänud osas lõppevad võlausaldajate kõik võlgniku vastu suunatud nõuded, mis olid olemas kompromissotsuse tegemise ajal. Nimetatud määrus jõustus 07.09.2011. Nähtuvalt toimikus olevatest materjalidest laekus 08.09.2011 pankrotimenetlusest kompromissisumma 5 597,03 eurot liisingulepingu nr L07114095 (tl 91) võla katteks, mis tasaarveldati lepinguga nr L08103122 (tl 92). Seega liisingulepingu nr XXX võla katteks ei laekunud sentigi. Pankrotiseaduse (PankrS) § 184 sätestab kompromissi tagajärjed. Nimetatud paragrahvi lg 5 kohaselt kompromiss ei vabasta võlgnikuga kohustuse täitmise eest solidaarselt vastutavat isikut oma 5 2-12-34559 kohustuse täitmisest. Kui võlgnikuga kohustuse täitmise eest solidaarselt vastutav isik on kohustuse täitnud, on tal võlgniku suhtes tagasinõudeõigus üksnes ulatuseni, milles võlgnik vastutaks kohustuse täitmise eest kompromissi järgi. Tegemist on erinormiga. Sarnane säte on PankrS § 176 lg 3, mille kohaselt võlgniku kohustustest vabastamine ei vabasta võlgnikuga solidaarselt vastutavat isikut oma kohustuse täitmisest. Kui võlgnikuga solidaarselt vastutav isik täidab kohustuse, ei saa ta kohustustest vabastamise korral esitada tagasinõuet võlgniku vastu. Pankrotiseaduse eelnõu 1085 SE I seletuskirjas (kättesaadav internetis aadressil: http://www.riigikogu.ee/?op=emsplain2&content_type=text/html&page=mgetdoc&itemid=0215500 24) on PankrS § 176 lg 3 kohta märgitud, et käenduse puhul tähendab see erandit käenduse aktsessoorsuse põhimõttest, mille kohaselt lõpeb käendaja kohustus koos käendusega tagatud kohustuse lõppemisega. Siin jääb käendaja kohustus erandina püsima, kuid ta ei saa esitada tagasinõuet võlgniku vastu. Kuigi PankrS § 184 lg 5 osas puudub seletuskirjas eraldi kommentaar, on kohtu hinnangul sarnase mõju soovinud seadusandja anda ka kompromissi tagajärgedele, sätestades PankrS § 184 lg-s 5 sarnaselt PankrS § 176 lg-ga 3 erandi käenduse aktsessoorsuse põhimõttest. Vastupidise tõlgenduse korral muutuks PankrS § 184 lg 5 sisutuks. Seega on kohus seisukohal, et PankrS § 184 lg-st 5 tulenevalt ei ole kostja kohustused hageja ees lõppenud. 19.
lg 6 alusel, kui oluliselt rikutakse kestvuslepingut, võib kahjustatud lepingupool selle vastavalt käesoleva seaduse §-s 196 sätestatule üles öelda.
lg 1 järgi lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele.
lg 1 alusel kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Liisingulepingu üldtingimuste punkti 11.1.1 kohaselt on hagejal õigus liisinguese liisinguvõtja valdusest ja kasutusest välja nõuda ja lõpetada leping ühepoolselt ennetähtaegselt, kui liisinguvõtja on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt 2 üksteisele järgneva liisingumaksega. Kohus on tuvastanud, et liisinguvõtja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata esitatud arved (tl 35-37). Kuna liisinguvõtja ei täitnud oma kohustusi, edastas hageja liisinguvõtjale 13.05.2009 teatise lepingu ülesütlemise kohta ning palus võlgnevuse tasuda hiljemalt 25.05.2009. Hageja märkis, et loeb vastasel korral alates 26.05.2009 lepingu ennetähtaegselt lõpetatuks (tl 38-39). Liisinguvõtja liisingulepingust tulenevat võlgnevust ei tasunud, mistõttu ütles hageja lepingu ennetähtaegselt ühepoolselt üles 26.05.2009. Kohus leiab, et hageja oli õigustatud lepingu ennetähtaegselt lõpetama. 20. Vastavalt
lg 2, kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Leping öeldi ennetähtaegselt üles 26.05.
lg-le 4 peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. 6 2-12-34559 Liisingulepingu üldtingimuste punkti 11.4 kohaselt lepingu ülesütlemisel p 11.1 alusel viib liisinguvõtja omal kulul liisingueseme liisinguandja poolt näidatud kohta liisinguandja poolt näidatud ajaks. Punkti 11.5 kohaselt kulutused, millised kaasnevad lepingu ülesütlemisega p 11.1 nimetatud alusel, kannab liisinguvõtja. Kui lepingu ülesütlemisega kaasnevad liisinguandjale mistahes kulutused, siis peab liisinguvõtja need viivitamatult hüvitama. Seoses asjaoluga, et hageja lõpetas lepingu ennetähtaegselt, kohustus liisinguvõtja tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist 11.4 andma hagejale üle lepingu esemeks oleva vara valduse. Liisingueseme valdus taastati 21.05.2009, mille kohta vormistati üleandmise-vastuvõtmise akt. Sama aktiga anti liisinguese üle hageja koostööpartner A OÜ-le, kes osutab hagejale müügiteenust (tl 40). Müügiteenuse eest esitas A OÜ hagejale arve nr 906140 (tl 47), mille kohta esitas hageja arve liisinguvõtjale summas 671,07 eurot (tl 48). Müügiteenuse arvel ei nähtu, et see koosneks erinevatest teenustest. Kohtule esitatud müügilepingust nr VO XXX nähtub, et 12.06.2009 müüs hageja vaidlusaluse liisingueseme 300 000 EEK eest A OÜ-le (tl 43). Seega A OÜ esitas arve hagejale selle eest, et ta ostis sõiduki hagejalt. Tavapraktikas ostjad ei esita müüjale arveid selle eest, et temalt kaup osteti. Kohus leiab, et A OÜ ei osutanud müügiteenust, mille tasumise kohustus oleks tekkinud liisinguvõtjal. Kohus leiab, et hagejal oli vaba valik maksta täiendavat tasu ostjale, kuid seda ei saa kostjalt nõuda. Kohus märgib, et on võimalik sõiduauto müügikulude tekkimine, mis on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ja on käsitletavad lisakuludena
lg 4 tähenduses, kuid eeldusel, et müügiteenuse osutaja vahendab sõiduki müüki kolmandale isikule, aga mitte iseendale. Samuti on võimalik teha kulutusi sõiduki müügiks ettevalmistamisel. Kulutuste tekkimisel tuleb need nimetada arvel märkides summa konkreetse teenuse eest. Kuna kohtule esitatud arvetel on märgitud ainult müügiteenus, siis kohus eeldab, et muid kulutusi ei olnud. Tuginedes eeltoodule leiab kohus, et hagejal puudub õigus müügiteenuse eest nõuda kostjalt 671,07 eurot. 22. Vastavalt
lg-le 1 peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.
lg 3 alusel, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisingueseme jääkmaksumus lepingu ülesütlemise seisuga 26.05.2009 oli 24 185,39 eurot (käibemaksuta) (tl 19). Liisinguese pandi koheselt pärast valduse taastamist 21.05.2009 müüki hinnaga 446 535 krooni käibemaksuga, so 28 538,79 eurot, mida langetati 10.06.2009 hinnale 315 000 krooni käibemaksuga, so 20 132,17 eurot (tl 41-42). 12.06.2009 realiseeriti liisinguese hinnaga 300 000 krooni käibemaksuga, so 19 173,49 eurot (tl 43). Liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud nõudest teavitas hageja liisinguvõtjat 21.11.2012 saadetud nõudega (tl 44). Kostja esitatud väljavõtted ei tõenda liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel, kuna nimetatud väljavõtetelt ei nähtu, millisest ajahetkest vastavad kuulutused pärinevad (tl 114-115). Samas leiab kohus, et kuna müügihind erineb selle müükisuunamise hinnast ja kuna pooltel puudub kokkulepe, et pooled loevad liisingueseme väärtuseks selle müügihinna, siis tuleb võtta konkreetse liisingueseme sõiduki määramisel aluseks hageja poolt määratud esmane müügihind 446 535 krooni käibemaksuga (18%), so 28 532,79 eurot, mis eelduslikult oligi liisingueseme turuhinnaks tol ajahetkel. Esmase hinnamääramisel on hageja arvestanud liisingueseme seisukorda. Ühtlasi ei pea kohus põhjendatuks alandada liisingueseme hinda vähem kui kuu aja jooksul pärast selle müüki suunamist ligikaudu 33% võrra, võttes arvesse, et tegemist oli luksusautoga, millisele ostja leidmine ei pruugigi koheselt õnnestuda, võttes täiendavalt arvesse 2009.a valitsenud ebasoodsat majanduslikku olukorda. Samas kohus juhib tähelepanu, et müügiteenuse osutaja tundis isiklikku huvi sõiduki hinna kiire alandamise vastu, kuna ta (A OÜ) ise ostis sõiduki ära. Seega tuleb liisingueseme väärtuseks pidada liisingueseme tagastamisel selle esmane müügihind ehk 28 538,79 eurot (18%-lise käibemaksuga), so 24 185,41 eurot käibemaksuta. 7 2-12-34559 23. Eeltooduga on tõendatud, et liisinguvõtjal on hageja ees liisingulepingu ülesütlemisest tulenev nõue summas 25 636,56 eurot (jääkmaksumus 24 185,39 eurot, debitoorne võlg 1 451,17 eurot). Liisingueseme turuhind selle tagastamise hetkel oli 28 538,79 eurot käibemaksuga, so 24 185,41 eurot käibemaksuta. Seega on liisinguvõtjal liisingulepingu alusel hageja ees võlgnevus 1 451,15 eurot, millise eest vastutab käenduslepingu alusel kostja. Menetluskulud 24. Juhindudes TsMS § 163 lg 1 jätab kohus hageja menetluskulud 14% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 86% ulatuses hageja kanda. TsMS §-st 174 järgi on hagejal õigus esitada hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Maire Lukk kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.