§-ile 143 võtab kohus või muu vaidlust lahendav organ nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Käesoleval juhul esitas kostja taotluse aegumise kohaldamiseks 09.04.2013.a. (t/l 33).
lõikele 1 aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt seaduses sätestatud juhtudel nõudeõigus ei aegu.
lõikele 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 (kolm) aastat.
lõikele 4 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 (kümme) aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. 14.2. Käesoleval juhul leiab hageja, et tema nõude aegumistähtaeg on 10 (kümme) aastat, kuna kostja ei täitnud oma kohustust pikema aja jooksul vaatamata hageja mitmekordsetele meeldetuletustele, samuti seetõttu, et kostja ei ole avaldanud soovi võla ositi tasumiseks ja on võla tasumisest pääsemiseks lahkunud Soome Vabariiki, oma sealset elukohta hagejale teatamata. Kohus on seisukohal, et tulenevalt asjaolust, et hageja ei ole tõendanud, et kostja rikkus oma kohustust tahtlikult, ei kohaldu käesolevas asjas hageja nõudele TsÜS § 146 lõikes 4 sätestatud 10 (kümne) aastane aegumistähtaeg. Ainuüksi asjaolu, et kostja väidetavalt ei ole pikema aja vältel kohustust täitnud, ei tähenda, et tegemist oleks tahtliku rikkumisega. Ka vastavalt Riigikohtu 16.09.2009.a. otsuse tsiviilasjas 3-2-1-79-09 punktile 11 kohaldub TsÜS § 146 lõikes 4 sätestatud aegumistähtaeg üksnes nõuetele, mis tulenevad lepingupoole tahtlikust heade kommete vastasest teost, kui viimane soovib õigusvastase tagajärje saabumist. Ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lõike 4 kohaldamiseks piisav. Kuivõrd käesoleval juhul ei ole hageja esitanud asjaolusid, mille põhjal saaks teha järeldust, et kostja käitus tahtlikult heade kommete vastaselt, soovides õigusvastase tagajärje saabumist, kuulub käesolevas asjas kohaldamisele TsÜS § 146 lõikest 1 tulenev nõude aegumistähtaeg 3 (kolm) aastat. 14.3.
lõike 1 esimesele lausele algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt algab kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Töövõtulepingu järgi makstav tasu muutub sissenõutavaks VÕS § 637 lõike 3 järgi, kas töö valmimisest või § 637 lõike 4 järgi töö vastuvõtmisest või vastuvõetuks lugemisest. Seega tuleb aegumistähtaja alguse tuvastamiseks lahendada küsimus, kas ja millal on hageja nõue muutunud sissenõutavaks. Kuivõrd käesoleval juhul teostati töid 2007.a. sügisel, ning täpsemat tööde teostamise perioodi ei ole pooled menetluse jooksul välja toonud, on kohtu hinnangul käesoleval juhul põhjendatud nõude aegumistähtaja alguseks lugeda 01.01.2008.a. 14.4. TsÜS § 158 lõige 1 sätestab, et aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Käesolevas asjas on hageja oma nõude tõendamiseks esitanud kohtule dokumentaalse tõendina kostja poolt antud võlatunnistuse (t/l 9). Kuivõrd hageja sõnul on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega, millega esialgne põhikohustus on seotud üksnes niivõrd, kuivõrd kostja poolt võlatunnistuses näidatud kohustuse täitmisel, loetakse täidetuks 4 ka esialgne kohustus, ja tulenevalt konstitutiivse võlatunnistuse andmisega kostja poolt algas aegumistähtaja arvestamine 31.08.2011.a., analüüsib kohus alljärgnevalt, kas nimetatud kirjalikku dokumenti saab vaadelda deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistusena. VÕS § 30 lõike 1 kohaselt on leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, võlatunnistus. Vastavalt Riigikohtu 24.04.2006.a. otsuse tsiviilasjas 3-2-1-21-06 punktile 13 reguleeritakse nimetatud sättes iseseisva kohustuse võtmist võlatunnistusega ehk nn konstitutiivset (abstraktset) võlatunnistust, millega luuakse iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse, ja mis eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, s.t poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Eeltoodud Riigikohtu lahendi punktis 17 rõhutab Riigikohus, et poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus või senine kohustus asendada sellega, peab tõendama võlausaldaja. Vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Eeltoodud lahendi punktis 15 selgitab Riigikohus, et mitte igasugune võlatunnistus ei ole konstitutiivne, s.t VÕS § 30 ei reguleeri kõiki võimalikke võla tunnistamise vorme. Võimalik on ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine, mille põhiliseks tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või võlasuhe on lõppenud. Lisaks katkestab sellise võlatunnistuse andmine TsÜS § 158 järgi nõude aegumise. Kuivõrd käesolevas asjas kohtule esitatud kirjaliku dokumendi sõnastusest nähtub, et selle andmise eesmärgiks oli kinnitada esialgse kohustuse olemasolu (sellele viitab eelkõige dokumendi sõnastus, et võlgnetava summa suurus võib muutuda, kui üle on vaadatud „valu“ andmed) ja see anti põhjusel, et kostja ei olnud väidetavat võlga tasunud, ning hageja ei ole tõendanud, et poolte eesmärgiks oli luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus, ning see tahe ei kajastu ka nimetatud dokumendis, siis on kohtu hinnangul hageja poolt kohtule esitatud kirjaliku dokumendi näol tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, mis võis aegumise katkestada TsÜS § 158 lõike 1 kohaselt. Et teha kindlaks, kas aegumine on katkenud ja alanud uuesti, sõltub seega deklaratiivse võlatunnistuse sõlmimise kuupäevast. Nimetatud dokumendil aga selle sõlmimise kuupäev puudub. Hageja sõnade kohaselt toimus nimetatud dokumendi allkirjastamine 1 (üks) kuu enne nimetatud võlatunnituses fikseeritud maksetähtaega, millest tulenevalt algas aegumistähtaja arvestamine 31.08.2011.a. Kostja on oma vastuses hagiavalduses leidnud vaid, et kuna dokumendil puudub allkirjastamise kuupäev, ei ole tõendatud, et nimetatud dokument sel ajal ka allkirjastati. Kuivõrd võlatunnistusel ei ole selle koostamise kuupäeva ja hageja ei ole tõendanud asjaolu, millal poolte poolt allkirjastatud lihtkirjalik dokument võla tunnistamise kohta on koostatud, asub kohus seisukohale, et aegumine ei ole käesoleval juhul katkenud
14.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.