Obsah (8)

§ 1045§ 104§ 134§ 1043§ 1050§ 128§ 130§ 127

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 10. mai 2013, Tartu Tsiviilasja number 2-12-5

) § 127 lg 1, 6; § 128 lg 1, 5; § 134 lg 2, 5; § 1045 lg 1 p 2 ja § 1054 alusel hagi mittevaralise kahju hüvitisena kohtu äranägemisel mõistliku rahasumma väljamõistmiseks. 16.04.2012 määrusega asendas kohus kostja AS Ööklubi Maasikas kostjaga Real Security OÜ. Hagiavalduse kohaselt viibis hageja 14.01.2012 kell 23.00 kuni 15.01.2012 kell 01.30 ööklubis Maasikas. Ühe hageja seltskonnas viibinud naisterahva (O. G.) ja klubi turvatöötaja vahel tekkis rüselus. Hageja astus koos oma elukaaslase, K. R. rüselusele vahele ning küsis, miks kasutab turvatöötaja naisterahva suhtes füüsilist vägivalda. Kui hageja turvamehelt vastust ei saanud, astus ta rüselusest eemale. Veidi aja pärast tuli turvamees hageja juurde ja käskis käed üles tõsta, mida hageja koheselt tegi. Turvamees surus hageja vastu seina, väänas tal käed selja taha ja pani raudu ning toimetas hageja klubi uksest välja näoga seina äärde. Seepeale astus klubi uksest välja ka K. R. ning üritas turvamehi hagejast eemale tõrjuda. 2 Turvamehed kasutasid hageja suhtes jõulisi võtteid ja väänasid käsi, mille tagajärjel murdus hageja vasaku käe pöidlaluu. Üks turvatöötajatest hakkas K. R. käsi väänama ning käitus temaga ebaviisakalt. Hageja möönab, et võis häält tõsta ja käskida neid lõpetada oma elukaaslase ahistamine. Mõni hetk pärast seda toimetati hageja trepist üles ning lükati põrandale pikali, kuigi hageja ei osutanud turvatöötajatele vastupanu. Pärast seda, kui hageja küsis turvatöötajatelt küsimusi, suruti talle jala või põlvega tugevalt kõri peale. Mõne aja möödudes saabusid G4S turvafirma ja politseipatrull. Politseimajja jõudes öeldi hagejale, et neil alust teda kinni pidada ei ole. Koju jõudes oli hagejal raskusi magama jäämisega, sest tal tekkisid hingamisraskused. Järgmisel päeval tuvastati hagejal Tartu Ülikooli Kliinikumis vasaku käe pöidlaluu murd ja kõrikontusioon. Hageja leidis, et talle on tekitatud õigusvastaselt mittevaralist kahju. Kostja tekitas hagejale füüsilist valu (murtud pöidlaluu ja kõrikontusioon). Lisaks alavääristas kostja oma tegevusega hageja isikut, rünnates teda avalikus kohas tuttavate nähes. Hageja ei osutanud vastupanu, kuid tal väänati käed selja taha ja pandi raudu ning lükati pikali ja astuti jalaga kõrile. 2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja tõendanud kehavigastuste tekitamist kostja poolt. Kostja töötajate tegevus ning kahju võimalik tekitamine ei ole õigusvastane tulenevalt

§ 1045

lg 2 p-dest 1 ja 3, kuna kahju tekitamise õigus tulenes seadusest ning kostja töötajad tegutsesid hädakaitseseisundis (enese- ja avaliku korra kaitse). Tuginedes turvaseaduse (TurvaS) § 32 lg 1 p-dele 1, 3, lg 2 p-dele 1, 3; § 39 lg 1 p-le 2 ja § 40 lg-le 4 oli kostja tegevus seaduslik, mistõttu kostja tegevus ei ole õigusvastane ega süüline. Hageja sekkus tahtlikult turvatöötajate töösse ning käitus üleolevalt ja solvavalt, ohustades avalikku korda, valveobjekti turvalisust, teiste isikute turvalisust ja turvatöötaja ohutust. Hagejat hoiatati korduvalt, et ta ei takistaks turvatöötajate tööd, kuid hageja ei reageerinud seaduslikele korraldustele. Hageja astus turvatöötajaga füüsilisse kontakti, mis tõi kaasa olukorra, kus turvatöötaja oli sunnitud avaliku korra ja objekti rahuolukorra tagamiseks hageja objektilt eemaldama, viimase aktiivse vastupanu tõttu kasutama passiivseid kaitsevahendeid ja füüsilist jõudu ning hageja kinni pidama. Hagejale võimalik kahju tekitamine oli vältimatu, mis tähendab, et kostja ei olnud hooletu

§ 104lg 3 tähenduses. Hageja käitumises esinesid karistusseadustiku (Kar

S) § 263; § 274 lg 1 ja § 275 süüteokoosseisu tunnused. Hageja tekitatud vigastused ei ole mittevaraline kahju

§ 134

lg 2 tähenduses ja hüvitise väljamõistmine ei ole kostja suhtes õiglane ega mõistlik. MAAKOHTU LAHEND

1. Tartu Maakohus jättis
2. detsembri 2012 otsusega hagi rahuldamata ja poolte menetluskulud poolte endi kanda. Kohus mõistis otsuse jõustumisel Real Security OÜ-lt välja riigituludesse tunnistajakulu 13,91 eurot. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleb delikti üldkoosseisul (

§ 1043

) põhineva vastutuse eeldustena kõigepealt kindlaks teha kahju põhjustamine kostja poolt, kostja teo õigusvastasus ja nende kahe vahel põhjuslik seos ning seejärel eeldada

§ 1050lg 1 järgi kostja süüd.

Kohus leidis, et arvestades toimunud rüselust, kus turvatöötajate poolt hoiti hagejat kaelast kinni, väänati käsi, paigaldati käerauad ja suruti kahel korral põrandale teda jalgadega survestades, ning tekitatud kehavigastuse iseloomu, on alust pidada hagejal tekkinud vasaku käe pöidlaluu murdu ja kõrikontusiooni kostja turvatöötajate tegude tagajärjeks vaidlusaluse intsidendi käigus. Hagejale kehavigastuse tekitamine on eelduslikult õigusvastane tegu

§ 1045

lg 1 p 2 järgi.

§ 128

lg-st 5; § 134 lg-st 2 ja § 130 lg-st 2 tulenevalt eeldatakse hagejal kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral mittevaralise kahju olemasolu. 3 Tuginemisel

§ 1045

lg 2 p-dele 1 ja 3 peab isik olema kahju tekitamisel tegutsenud enda või teise isiku kaitsmise tahtlusega, s.o kahju tekitanud kas otsese või kaudse tahtlusega. Kostja ei ole väitnud, et ta oleks hagejale kehavigastuse tekitamisel käitunud tahtlikult. Kohus ei tuvastanud tunnistajate ütluste ega videosalvestise põhjal hageja taolist intensiivset ja vahetut rünnet, mis annaks kostjale aluse tugineda hädakaitseseisundile. Kahju õigusvastase, kuid tahtmatu tekitamise korral vabaneb kostja kahju hüvitamise kohustusest süü puudumisel

§ 1050lg 1 järgi, kui ta tõendab hooletuse puudumist.

Kostja tegevus hageja kinnipidamisel ja tema füüsilise vastupanu tõrjumisel oli kooskõlas turvaseaduse sätetega. Videosalvestiselt Cam 8 nähtub, et hageja ei olnud konflikti algataja: kui K. V. ja K. R. selgitavad O. G. toimuvat, seisab hageja käed taskus kõrval. Mingil hetkel hageja siiski sekkub turvatöötajate tegevusse neile lähenedes ja midagi seletades. Turvatöötaja Anti Proškini ütlustest nähtub, et nii tema kui M. M. palusid hagejal rahuneda ja eemalduda, kuid viimane korraldusele ei allunud. Ka hageja ise on kirjalikus arvamuses (tl 59) märkinud, et tal paluti konfliktist eemalduda ja seda ta tegigi. Olukorras, kus O. G. seonduvat asus välja selgitama K. V., kelle ütluste kohaselt proovis ta ühendust saada kellegagi klubi juhtkonnast, ei olnud hagejal mõistlikku põhjust täiendavalt selgituste saamiseks sekkuda ega turvatöötajate tööülesannete täitmist segada. Hageja, sekkudes pileteid kontrollivate turvatöötajate tegevusse, asus takistama turvatöötajate tööülesannete täitmist ning turvatöötajatel oli õigus ta TurvaS § 32 lg 1 p 3 alusel rahunemiseks klubi ruumidest eemaldada. A. Proškini ütlustest nähtub, et ta tajus sedavõrd lähedal seisvat hagejat ohuna ja tema eesmärk hageja ukse taha suunamisel oli hageja maha rahustada. Käeraudade kasutamise vajadus tekkis siis, kui hageja klubi trepil osutas A. Proškinile ägedat füüsilist vastupanu ning turvatöötajat asus ründama hageja elukaaslane, K. R. (videosalvestis Cam 2). Kohus nõustus kostjaga, et sellest hetkest oli edasine rünnak ja vastupanu turvatöötajatele grupiviisiline. Hageja ja K. R. füüsilise aktiivse vastupanu maharahustamiseks kasutati seadusega lubatud (TurvaS § 39 lg 1 p 2; § 40 lg 4) passiivseid kaitsevahendeid (käeraudu) ning füüsilist jõudu, mille abil blokeeriti hageja ja K. R aktiivne kehaline tegevus. Kuna hageja asus koridoris turvatöötajale kui avalikku korda kaitsvale isikule osutama ägedat füüsilist vastupanu, siis tema kinnipidamine ja rauastamine toimuski vahetu sunni kohaldamise kaudu, millega paratamatult kaasnevad ebamugavus ja võimalik füüsiline valu. Kostja on tõendanud süü puudumist

§ 1050lg 1 järgi, mille tõttu vabaneb ta kahju hüvitamise kohustusest.

Hageja kinnipidamise käigus oli ohus nii üldine avalik kord, valveobjekti turvalisus, turvatöötajate ohutus kui ka teiste klubi külastajate turvalisus. Arvestades hageja ja K. R. aktiivset vastupanu turvatöötajate tegevusele, käitusid turvatöötajad seadusega antud õiguste piires neid ületamata. Turvatöötajate tegevus ei toonud hagejale võrreldes avaliku korra kaitsega kaasa silmatorkavalt ebaproportsionaalset kahju. Hageja on selgitanud, et tema vastuhakk isikuvabaduste piiramisele oli loomulik reaktsioon, kuivõrd turvatöötajad kasutasid tema suhtes ilma õigustatud põhjuseta vägivalda. Seega hageja ei eitanud turvatöötajatele füüsilise vastupanu osutamist. Mõistlik klubi külastaja allub turvatöötaja korraldusele, hageja aga ei suutnud rahulikku käitumist säilitada. Pealegi asus otseselt turvatöötajat ründama K. R., milline tegevus võis turvatöötajates veelgi enam süvendada ohtu nende endi julgeolekule. Kohus möönab, et edasine sündmuste käik näitab hageja suhtes ülemäärase jõu kasutamist. Videosalvestiselt Cam 3 (I, II) nähtub, et olukorras, kus hagejal on käed rauastatud ja ta ei osuta trepist ülesviimisel vastupanu, surutakse ta taas kõhuli põrandale ning jätkub talle valu tekitamine: turske turvatöötaja surub hagejale üle kahe minuti parema põlvega seljale, hoides kätega trepi käsipuust, et surve oleks veelgi tugevam. Kohtus asja arutamise käigus on turvatöötajate poolt kaasnenud ennastõigustavate ja asja tehioludele mittevastavate ütluste andmine. Nii on tunnistajad R. R. ja R. L. andnud ütlusi, et K. R. ütles hagejale, et viimane endale ise vigastusi tekitaks, et siis on hea kohtus raha nõuda, ning K. R. läks kätega 4 hagejale kõri kallale, et vigastusi tekitada. Videosalvestiselt Cam 3 (III, IV) aga nähtub, et K. R. püüab hagejat rahustada ja tekkinud sõnavahetuse käigus hageja suu sulgemiseks talle kätt suu ette panna. R. L. on andnud ütlusi, et ta üksnes patsutas hagejat õlale, palus rahulik olla ja hoidis kätt hagejal peal. Videosalvestiselt Cam 3 (I, II) nähtub aga tunnistaja poolt märksa füüsilisemate jõuvõtete kasutamine. Ka on R. L. väitnud, et hageja kasutas tema suhtes äärmiselt ebatsensuurseid väljendeid. Videosalvestiselt Cam 3 (III, IV) nähtavast hageja kehahoiakust võib välja lugeda, et sõnavahetus hageja ja turvatöötajate vahel tekkis siis, kui sündmuskohal viibisid juba G4S turvaekipaaž ja politsei ning ebausutav on, et hageja tunnistaja poolt talle omistatud väljendeid G4S turvatöötajate ja politsei juuresolekul kasutas. Neil asjaoludel on ainetud kostja väited, et hageja käitumises esinesid KarS §-s 263; § 274 lg-s 1 ja §-s 275 sätestatud süütegude tunnused. Kohus, jättes hagi rahuldamata, kuid tuvastades hagejale mittevaralise kahju tekitamise, pidas õiglaseks ja mõistlikuks jätta poolte menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. M. Toll esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 6. detsembri 2012 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma ning jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) nähtub kohtuotsusest asjaolude käik:

1. a)ööklubi fuajees tekkis konflikt turvatöötajate ja hageja tuttava (O. G.) vahel, kuid konflikti osapooleks ei olnud hageja;
2. b)hageja seisab konfliktist eemal ning pöördub ühel hetkel rahulikult turvatöötajate poole, et uurida konflikti põhjust;
3. c)turvatöötaja A. Proškin reageerib pöördumisele sellega, et väänab hageja käed selja taha ja toimetab ta jõuvõtteid kasutades fuajeest välja;
4. d)hageja hakkab kinnipidamisele vastu, sest kinnipidamine on õigusvastane;
5. e)hageja käed rauastatakse, ta toimetatakse treppidest üles ja surutakse maha ning talle tekitatakse selle käigus kehavigastusi;
6. f)intsident lõppeb turvafirma G4S turvatöötajate saabumisega. Kostja tegevus ei olnud kooskõlas turvaseaduse sätetega, kostja töötajate ja hageja vahel tekkinud intsidendi initsiaatoriks olid kostja töötajad ning hageja fuajeest väljatoimetamine ja sellele järgnenud sündmused kuni hageja üleandmiseni G4S turvatöötajatele olid kostja poolt õigusvastased; 2) kohaldas kohus vääralt TurvaS § 32 lg 1 p-i 3. Turvatöötaja poole küsimusega pöördumine ei ole tõlgendatav turvatöötaja ülesannete täitmise sellise takistamisena, mis annaks turvatöötajale õiguse isiku kinnipidamiseks või muude füüsiliste abinõude kasutamiseks. Hageja ei eeldanud ega pidanudki eeldama, et turvatöötaja tajub küsimuse esitamist ründena, mille tagajärjel ta võidakse kinni pidada. Tõenditest (videosalvestis Cam 8) nähtub, et hageja ei kasutanud turvatöötajate suhtes füüsilist jõudu ja tema tegevus piirdus turvatöötajaga suhtlemisega. Videolt nähtub ka see, et mõni hetk pärast hageja pöördumist turvatöötaja poole väänab turvatöötaja tema käed selja taha ning toimetab ta fuajeest välja. See hetk oli kogu kostja ja hageja vahelise intsidendi alguspunktiks, millest kasvasid välja edasised sündmused; 3) osutas hageja pärast fuajeest välja viimist turvatöötajatele vastupanu (üritas haardest lahti rabeleda), kuid selline vastupanu oli loomulik reaktsioon õigusvastasele olukorrale. Mõistlik külastaja allub turvatöötaja korraldustele, kuid antud juhul ei olnud tegemist turvatöötaja korraldustega, vaid õigusvastase ja arusaamatu füüsilise jõu kasutamisega ning inimene ei pea alluma tema suhtes ebatarviliku jõu kasutamisele. Antud intsidenti (hageja kinnipidamisest kuni G4S turvatöötajatele üleandmiseni) tuleb pidada üheks jätkuvaks sündmuseks, mille algatajaks oli kostja oma töötajate kaudu. Hageja tegutses hädakaitseseisundis, kui ta tõrjus turvatöötajate õigusvastast rünnakut; 5 4) on sündmuste käik, mis järgnes hageja käte rauastamisele, selgelt ülemäärase jõu kasutamine. Eriti tuleks arvestada, et intsident sai alguse vaid sellest, et hageja esitas turvatöötajale küsimuse. TurvaS § 32 lg 1 p 3 mõte ei saa seisneda selles, et turvatöötajatele on antud vaba voli otsustada subjektiivsetel kaalutlustel selle üle, keda ja mis põhjustel kinni pidada. Kui turvatöötajatele anda voli reageerida isiku küsimusele tema kinnipidamisega, siis kaasneks sellega oht inimeste turvalisusele; 5) ei olnud hageja käitumine fuajees avaliku korra rikkumine. Hageja ei kujutanud ohtu ei iseendale, turvatöötajatele ega kolmandatele isikutele; 6) oli turvatöötajate käitumine hagejale kehavigastuste tekitamisel õigusvastane ja süüline, sest turvatöötajate tegevuses ilmneb

§ 104lg-s 3 sätestatud hooletus ning kohaldada ei saa ka Turva

S § 32 lg 1 p-i

1. Kostja töötajate käitumine oli selgelt igasuguste mõistlike piiride ületamine ning hageja tegevus (küsimuse esitamine) ei andnud kostja töötajatele õigust hageja kinnipidamiseks.
2. Real Secutity OÜ vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei tugine apellant kohtu tuvastatud asjaoludele, vaid enda jaoks mugavaks kohandatud sündmustele, millele ta tugines ka hagiavalduses; 2) nähtub videosalvestiselt Cam 8, et hageja sekkub turvatöötajate tegevusse neile lähenedes ja midagi seletades. Turvatöötaja A. Proškini ütlustest nähtub, et nii tema kui M. M. palusid hagejal rahuneda ja eemalduda, kuid viimane korraldusele ei allunud. Ka hageja ise on kirjalikus arvamuses (tl 59) märkinud, et tal paluti konfliktist eemalduda. Kaebuse väide, et tegemist ei olnud turvatöötaja korraldusega, vaid õigusvastase ja arusaamatu füüsilise jõu kasutamisega, on üllatuslik ning vastuoluline. Kohus järeldas õigesti, et olukorras, kus O. G. seonduvat asus välja selgitama K. V., ei olnud hagejal mõistlikku põhjust selgituste saamiseks sekkuda. Hageja, sekkudes pileteid kontrollivate turvatöötajate tegevusse, millega kaasnes solvamine, mõnitamine ja ähvardamine, asus takistama turvatöötajate tööülesannete täitmist. A. Proškini ütlustest nähtub, et ta tajus sedavõrd lähedal seisvat hagejat ohuna ja tema eesmärk oli hageja ukse taha suunamisel maha rahustada; 3) tekkis käeraudade kasutamise vajadus siis, kui hageja osutas klubi trepil turvatöötajale ägedat füüsilist vastupanu ja turvatöötajat asus ründama K. R.. Kohus tuvastas õigesti, et arvestades hageja ja K. R. aktiivset vastupanu turvatöötajate tegevusele, käitusid turvatöötajad seadusega antud õiguste piires neid ületamata. Turvatöötajate tegevus ei toonud hagejale võrreldes avaliku korra kaitsega kaasa silmatorkavalt ebaproportsionaalset kahju. Hageja ei eita kinnipidamisel füüsilise vastupanu osutamist. Hageja, kes ei soovinud sõna kuulata, objektilt ära saatmine ei ole turvatöötajate vägivald, vaid TurvaS § 32 lg 2 p-s 1 sätestatud õiguse rakendamine; 4) on hagi esemeks nõue konkreetsete tervisekahjustustega (kõrikontusioon ja pöidlaluu murd) tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kohus on leidnud, millal ja kuidas said sellised tervisekahjustused juhtuda (rauastamise käigus). Apellant ei vaidle sellele vastu. Kõik see, mis leidis aset pärast hagejale tervisekahjustuste tekitamist, ei ole hagi esemega hõlmatud ning kohus on otsuse punktiga 7 väljunud oma diskretsiooni piiridest, kuna käsitles asjaolusid, mis ei ole hagi esemega hõlmatud; 5) hoiatas turvatöötaja hagejat korduvalt, et ta ei segaks turvatöötajate tööd, kuid hageja jätkas turvatöötaja provotseerimist, astudes viimasega füüsilisse kontakti, haarates turvatöötajal käest. Turvatöötaja hindas hageja käitumist kui avalikku korda kaitsva isiku ründamist ja ohustamist, avaliku korra ning valvataval objektil rahu rikkumist. Kohus tuvastas, et hageja 6 asus takistama turvatöötajate tööülesannete täitmist ja turvatöötajatel oli õigus hageja TurvaS § 32 lg 1 p 3 alusel rahunemiseks klubi ruumidest eemaldada; 6) leidis Riigikohus lahendis nr 3-2-1-54-07, et hüvitise suurus oleneb kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Hagejale tekitatud vigastused ei ole mittevaraline kahju

§ 134

lg 2 tähenduses ja hüvitise väljamõistmine ei ole kostja suhtes õiglane ega mõistlik; 7) märkis Riigikohus lahendis nr 3-2-1-85-08, et

§ 130

lg 2 rakendamisel (kehtiva

regulatsiooni kontekstis § 134 lg 2) tuleb järgida põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel peab kohus, sõltumata poolte taotlustest, arvestama rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise.

§ 130

lg 2 järgi tuleb rahalise hüvitise määramisel muuhulgas arvestada sellist kannatanu käitumist, mis oli kahju põhjustanud sündmuse kaaspõhjuseks. Oluline ei ole seejuures, kas kannatanu selline käitumine on hinnatav hooletusena ning kas kannatanu oli enda kahjustamise ajal teovõimeline. Hageja tekitas tahtlikult olukorra, kus tema põhjendamatu ja õigusvastane tegevus tõi kaasa tema tervise kahjustamise. Kostja tegevus hageja ja tema kaaslaste rahustamisel ja kinnipidamisel, nende füüsilise vastupanu ja ründe tõrjumisel oli seaduslik, mistõttu kostja tegevus ei ole süüline. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja maakohtu vaidlustatud otsus, millega jäeti M. Tolli hagi Real Security OÜ vastu mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks rahuldamata, materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi ja mõistab Real Security OÜ-lt M. Tolli kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 1000 eurot ning jätab poolte menetluskulud Real Security OÜ kanda.
2. Hageja tugines mittevaralise kahju nõudes deliktiõiguse sätetele. Maakohus leidis, et kostja on tõendanud süü puudumist

§ 1050lg 1 järgi ning seetõttu vabaneb ta kahju hüvitamise kohustusest.

Ringkonnakohus maakohtu sellise seisukohaga ei nõustu ning leiab, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti

§ 1050lg-t 1.

Vastavalt

§ 1050

lg-le 1 kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Nimetatud säte kehtestab õigusvastase teo toimepanija süü presumptsiooni, mis tähendab õigusvastaselt kahju tekitanud isiku poolse käibes vajaliku hoolsuse rikkumise ehk välise hooletuse rikkumist. Seega lasub kostjal

§ 1050

lg 1 järgi üksnes hoolika käitumise tõendamise koormus (juhul, kui hageja on tõendanud põhjusliku seoses kostja teo ja kahju vahel ning kostja teo õigusvastasuse).

§ 104

lg 3 järgi hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine, mis eeldab isikult objektiivselt oodatavate nõuete täitmist. Maakohus on kohtuotsuse põhjendustes nõustunud kostja seisukohaga, et hageja füüsilise vastupanu korral saigi hageja kinnipidamine toimuda sunni kohaldamise abil, millega kaasnes paratamatult füüsiline valu ja hagejale kahju tekitamine oli paratamatu ning sellises olukorras järgis kostja käibes vajalikku hoolt. Veel nähtub maakohtu otsuse põhjendustest, et turvatöötajate tegevus avaliku korra kaitsel oli kooskõlas turvaseaduse sätetega ega toonud hagejale kaasa silmatorkavalt ebaproportsionaalset kahju. 7 Maakohtu sellekohased põhjendused ei ole õiged. Ringkonnakohus leiab, et turvatöötajate tegevus, mille käigus nad tekitasid hagejale kehavigastuse (vasaku käe pöidlaluu murd ja kõrikontusioon) ei ole kooskõlas turvaseaduse sätetega ning hagejale kehavigastuse tekitamisega rikkusid turvatöötajad käibes vajalikke hoolsusnorme. TurvaS § 22 kehtestab turvatöötajatele esitatavad nõuded (isikuomadused, kõlblus, kehaline ettevalmistus peavad võimaldama täitma turvatöötaja ülesandeid õigusrikkumiste tõkestamisel) ning TurvaS § 27 näeb ette turvatöötaja õpe turvatööks vajalike teadmiste ja oskuste omandamiseks (põhiõpe vähemalt 50 tundi). Eelmärgitud turvaseaduse sätted peavad tagama, et õigusrikkumiste tõkestamisel järgiksid turvatöötajad käibes vajalikku hoolt ning oleks välistatud isikutele kehavigastuse tekitamine. Käeraudade kasutamise lubatavus ei õigusta hagejale kehavigastuse tekitamist, nagu võib järeldada maakohtu otsusest. Kuna kostja ei ole tõendanud, et tema töötajad käitusid vaidlusaluse juhtumi puhul hoolikalt, siis on ta süüdi ja vastutab kahju tekitamise eest. Kostja ei ole oma vastuväidetes tuginenud sisemise hooletuse esinemisele (

§ 1050lg 2) ning sellele viitavad asjaolusid asja materjalidest ei nähtu.

1. Deliktiõigusliku kahju hüvitamise nõude puhul peab hageja tõendama objektiivse teokoosseisu (kostja põhjustas oma teoga talle kahju) ja kahju põhjustanud teo õigusvastasuse. Maakohus on põhjendatult leidnud, et hageja on eelnimetatud deliktilise vastutuse elemendid tõendanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda neid kõiki käesolevas otsuses. 8.
2. Kostja on vastuväidetes tuginenud muuhulgas sellele, et hageja ei ole tõendanud vasaku käe pöidlaluu murru ja kõrikontusiooni põhjustamist kostja poolt. Maakohus on vaidlustatud otsuse p-s 5 õigesti leidnud, et olukorras, kus hagejat hoiti turvatöötajate poolt kaelast kinni, väänati käsi, paigaldati käerauad ja kahel korral suruti põrandale hagejat samal ajal jalgadega survestades ning arvestades hagejale tekitatud kehavigastuste iseloomu, on hagejale tekitatud pöidlaluu murd ja kõrikontusioon turvatöötajate tegude tagajärjeks vaidlusaluse intsidendi käigus. Seejuures on maakohus põhjendatult leidnud, et tunnistajate R. R. ja R. L. ütlused selle kohta, et hagejale tekitas vigastused K. R. (hageja elukaaslane) ei ole usaldusväärsed ning vastuolu teiste tõenditega, sh videosalvestistega. Tunnistajate K. V. ja K. R. ütlustega, videosalvestistega ning patsiendikaardiga on ümber lükatud kostja väide, et hageja võis vigastused saada mujal kui vaidlusaluse intsidendi käigus. 8.
3. Kostja on tuginenud vastuväidetes ka sellele, et kahju tekitamine ei ole õigusvastane

§ 1045

lg 2 p-de 1 ja 3 järgi.

§ 1045

lg 2 p 1 järgi kahju tekitamine ei ole õigusvastane, kui kahju tekitamise õigus tuleneb seadusest. Ringkonnakohus märgib, et kostja viidatud TurvaS § 32 lg 1 p 1 ja 2, lg 2 p 1 ja 3; § 39 lg 1 p 2 ja § 40 lg 4 ei anna kostjale õigust oma ülesannete täitmisel tekitada kannatanule kehavigastusi (kahju).

§ 1045

lg 2 p 3 järgi kahju tekitamine ei ole õigusvastane, kui kahju tekitaja tegutses hädakaitse- või hädaseisundis. Kostja leidis, et turvatöötajad tegutsesid hädakaitseseisundis. Maakohus on asunud õigele seisukohale, et turvatöötajad ei olnud hädakaitseseisundis ning kostja tuginemine sellele on põhjendamatu. TsÜS § 140 kohaselt hädakaitseks tehtud tegu ei ole õigusvastane, kui seejuures ei ületatud hädakaitse piire. KarS § 28 lg 2 kohaselt ületab isik hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. 8 Kui kostja väidab, et ta tekitas kahju hädakaitseseisundis, peab tõendama ka selle, et ta ei ületanud hädakaitse piire. Tunnistajate ütluste ja videosalvestiste alusel on maakohus õigesti tuvastanud, et hageja poolt puudus selline intensiivne ja vahetu rünne, mis õigustaks turvatöötajate poolt talle kehavigastuste tekitamist. 9. Hagiavaldusest nähtuvalt nõudis hageja mittevaralise kahju väljamõistmist seoses talle kehavigastuste tekitamisega ning hüvitise suuruse palus hageja jätta kohtu otsustada.

§ 127lg 6 esimese lause ja Ts

MS § 366 järgi määrab hüvitise sel juhul kohus kõiki asjaolusid arvestades õiglase äranägemise järgi.

§ 128

lg 5 järgi hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Hageja on hagiavalduses märkinud, et pöidlaluu murd ja kõrikontusioon põhjustasid talle füüsilist valu.

§ 134

lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule kehavigastuse tekitamisest või tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta mõistlik rahasumma. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Riigikohus on rõhutanud (22.10.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08), et väljamõistetud hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldisele heaolu tasemele ning olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Kostja tekitas hagejale pöidlaluu murru ja kõrikontusiooni 15.01.2012, hageja pöial paigaldati kipslahasesse kaheks nädalaks ning kõrikontusiooniga käis hageja veel kahel korral järelkontrollis. Eelnevast tuleneb, et kostja tekitatud kehavigastused ei põhjustanud hagejale jäävaid kahjustusi. Ringkonnakohus arvestab hüvitise suuruse kindlaksmääramisel ka sellega, et vaidlusalune intsident sai alguse hageja mitteõiguspärasest käitumisest. Ringkonnakohus leiab, et mõistlik rahasumma, mis tuleb hagejale tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitada, on 1000 eurot. Selline rahasumma vastab ühiskonna üldisele heaolu tasemele (ca ühe kuu keskmine palk Eestis) ning on vastavuses kostja rikkumise ulatusega. 10. Ringkonnakohus rahuldas hageja nõude ning seetõttu jäävad menetluskulud maakohtus TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Kostjalt tuleb TsMS § 179 lg 1 alusel välja mõista tunnistaja sõidukulu 13,91 eurot. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes TsMS § 171 lg 1 alusel vastustaja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 9 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja