Obsah (6)

§ 209§ 201§ 64§ 68§ 73§ 14

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. detsember 2012, Tartu Kriminaalasja number 1-07-14727 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Maarika

§ 209lg 2 p-de 1,2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu 28.

septembri 2012 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava kaitsja advokaat Küllike Namm, prokurör Irina Karo, kannatanud S.E. , A.M. ja O.J. Prokurör Irina Karo Süüdistatav Kaitsja Halida Mavljanova (Agapova), ik: 46111213724, eluk: XXX, EV kodanik, kõrgharidusega, töökoht XXX MTÜ, emakeelvene keel, tõkend - elukohast lahkumise keeld, kriminaalkorras varem karistamata Advokaat Küllike Namm RESOLUTSIOON 1. Maakohtu otsus tühistada osaliselt, täpsemalt: 1.1 Halida Mavljanova süüditunnistamises ja karistamises

§ 209lg 2 p 1 järgi OÜ-ga R.

seotud episoodis; 1.2 OÜ R. tsiviilhagi rahuldamise osas. 2. Teha nimetatud osas uus otsus, millega: 2.1 Tunnistada Halida Mavljanova OÜ-ga R. seotud episoodis süüdi

§ 201

lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 6 kuud vangistust; 2.2 Mõista Halida Mavljanovalt OÜ R. kasuks välja 8417.16 eurot. 1 3. Maakohtu otsus Halida Mavljanova süüditunnistamises nn Inglismaaga seotud episoodides

§ 209lg 2 p 1 järgi jätta muutmata.

Muutmata jätta ka Halida Mavljanovale selle sätte alusel mõistetud karistus 2 aastat vangistust. 4.

§ 64

lg 1 alusel moodustada liitkaristus, lugedes kergem karistus kaetuks raskemaga ning lõplikuks karistuseks mõista Halida Mavljanovale 2 aastat vangistust. 5. Maakohtu otsus jätta muutmata osas, millega arvati

§ 68

lg 1 alusel karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning kandmata karistuseks loeti 1 aasta 9 kuud ja 21 päeva vangistust. 6.

§ 73

lg –te 1,3 kohaldamise ning tingimuste osas jätta maakohtu otsus samuti muutmata. 7. Süüdistuses

§ 209lg 2 p 2 järgi mõista Halida Mavljanova õigeks.

1. Mõista Eesti Vabariigilt Halida Mavljanova kasuks välja 1008 (üks tuhat kaheksa) eurot apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
2. Selleks eraldatud eelarveliste vahendite arvel hüvitada kannatanu A.O. le (ik: XXX) saamata jäänud sissetulek summas 38.32 eurot seoses tema osalemisega kohtuistungil. Nimetatud summa mõista KrMS § 175 lg 1 p 2 ja § 180 lg 1 ls 1 alusel välja Halida Mavljanovalt Eesti Vabariigi kasuks.
3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
4. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt.
5. Prokuröri ning kannatanute S.E. , A.M. i ja O.J. e apellatsioonid jätta läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Kohus arutas järgmist H. Mavljanovale esitatud süüdistust. 1.1 Süüdistatav määrati 18.02.2003.a OÜ R. Autotranspordi Instituudi rektori käskkirja nr. 2 alusel Instituudi Narva osakonna juhataja ametikohale alates 20.02.2003.a. Tema ülesandeks oli üliõpilaste loengutest osavõtu pidev kontroll; tunniplaani koostamine, vajaduse korral muutmine, kõikide instituudile kuuluvate ruumide korrashoid, kuid puudusid OÜ R. Autotranspordi Instituudi direktori volitused tudengitelt õppemaksu vastuvõtmise kohta, seega puudus temal selleks õigus. Vaatamata sellele lõi ta Instituudi tudengitel ettekujutuse vastavate volituste olemasolust ning teavitades vale informatsiooni Instituudi panga arvelduskonto arestimise kohta, mille kohaselt ei saa õppemaksu üle kanda otse OÜ R. Autotranspordi Instituudi arvelduskontole. Luues ebaõige ettekujutuse õppemaksu vastuvõtmisest ning fiktiivsete dokumentide vormistamise teel MTÜ Narva Integratsiooni Ühiskondliku Algatuskeskuse nimel võttis Instituudi tudengitelt Narva osakonnas asukohaga Narva linn Peetri plats 1, sularahas õppemaksu vastu eesmärgiga saada varaline õigus pettuse teel. Saades tudengitelt õppemakse, ei kandnud ta seda raha summas 317176.87 krooni üle Autotranspordi Instituudi panga kontole ega edastanud ka kannatanule. Pettuse teel lõi Halida Mavljanova (Agapova) tingimused, kus OÜ R. Autotranspordi Instituudi Narva osakonna tudengid olid sunnitud maksma õppemaksu mitte lepingus märgitud pangaarvele, 2 vaid sularahas Narva Mittetulundusühingu Narva Integratsiooni Ühiskondliku Algatuskeskus töötajatele L.S. le, A.S. le ja G.S. le, kes vastavalt tema korraldusele andsid tema kätte tudengitelt laekunud sularaha ja süüdistatav kasutas oma isiklikku AS Hansapanga pangaarvet nr. XXX tudengitelt saadud rahaliste vahendite omastamiseks. Peale selle lõi Halida Mavljanova pettuse teel tingimused, kus OÜ R. Autotranspordi Instituudi Narva osakonna tudengid olid sunnitud maksma õppemaksu mitte lepingus märgitud pangaarvele, vaid Mittetulundusühingu Narva Integratsiooni Ühiskondlik algatuskeskus AS Hansapanga arvelduskontole nr. XXX , eesmärgiga saada varaline õigus OÜ R. Autotranspordi Instituudi rahalistele vahenditele pettuse teel. Süüdistatav ei kandnud seda raha üle Autotranspordi Instituudi panga kontole ega edastanud ka kannatanule. Peale juhtkonna poolt avastatud finantsdistsipliini rikkumist ning olles vallandatud OÜ R. Autotranspordi Instituudi Narva osakonna juhataja ametikohalt alates 15.03.2004.a ning omamata volitust Instituudi asjaajamiseks, samuti ei omanud volitust Instituudi tudengitelt õppemaksu vastuvõtmise kohta, seega puudus Halida Mavljanoval (Agapova) selleks õigus, luues ebaõige ettekujutuse õppemaksu vastuvõtmisest pettuse teel võttis ta 30.03.2004.a vastu Maksim Razguljajevilt õppemaksu summas 5000.00 krooni, eesmärgiga saada varaline õigus Instituudi rahalistele vahenditele pettuse teel ning pöörata see oma kasuks. Seega ajavahemikul alates 20.02.2003.a kuni 30.03.2004.a võttis Halida Mavljanova tudengitelt vastu sularaha ja kandis selle oma pangaarvele, seega vastavalt OÜ R. avalduste materjalidele omastas ta raha summas (317176.87 krooni) 20271,30 eurot, tekitades seega OÜ-le R. , kes luges kaetuks tudengite poolt makstud raha täies mahus, materiaalse kahju märgitud summa ulatuses. Süüdistuse kohaselt pani Halida Mavljanova (Agapova) toime kuriteo, isiku poolt, kes on varem toime pannud kelmuse, suures ulatuses, s.o pani ta toime

§ 209lg 2 p-de 1,2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1.2 Lisaks eeltoodule süüdistati H. Mavljanovat veel ka järgnevas. H. Mavljanova varalise kasu ebaseadusliku saamise eesmärgil esitas D.J. ele ennast Inglismaa agentuuri esindajana, kes töötab noorsooprojektides, mille üheks suunaks on Ida-Euroopast ja Aasiast noortele tööpakkumise projekt Inglismaal. Nii juuli alguses 2006 tema lubas D.J. ele ametliku ja kindlat tööd Inglismaal, Bostoni linnas lihatööstuses lihatoodete pakendamisel tunnitasuga 7 naelsterlingit, lubades ka kindla elamise töökoha lähedal. Töökoha kindlustamise ees tasus D.J isa O.J. H.Mavljanovale 150 naelsterlingit. Tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel teavitas H.Mavljanova, et tööga on kiire, tema broneeris lennupileti ja väljalend toimub 06.07.2006.a Tallinna Lennuväljast. Lennupileti ostmise eest maksti talle 1200 krooni. Mõne aja pärast H.Mavljanova teavitas, et Tallinna Lennuväljas 06.07.2006 pileteid ei ole ning ta muretseb lennupiletid Riia Lennuväljast. Pärast seda ta teavitas, et lennupiletid on broneeritud ja kinni makstud ning Riia Lennuvälja sõidutab ta D.J. ise oma autoga, mille eest tuleb täiendavalt tasuda 800 krooni. 09.07.2006.a kui nad saabusid Riia Lennuväljale selgus, et lennupilet D.J. nimele on broneeritud, kuid ei ole kinni makstud ning selle eest HM nõudis noormehelt 130 naelsterlingit lennupiletite tasu. Süüdistatav lubas, et piletiraha ta püüab kompenseerida hiljem. Inglismaal selgus, et D.J. ei saanud lubatud tööd, ta töötas vaid esimesel päeval prügilas. D.J. isa nõudis H.Mavljanova poolt selgitusi toimunu kohta. Süüdistatav andis talle infot, mis ei vastanud tõele. 3 Kuna D.J. elule tekkis oht, 12.07.2006.a ta koos S.M. iga pöördus politsei poole, seejärel tuttavate kaudu olid muretsetud 2 lennupiletit D.J. ja S.M. i nimele ning 13.07.2006.a noormehed naasid Riia Lennuväljale. Varalise kasu ebaseadusliku saamise eesmärgil esitles ta ennast ka A.M. ile Inglismaa tööhõive agentuuri presidendina, kes töötab noorsooprojektides, mille üheks suunaks on Ida-Euroopast ja Aasiast noortele tööpakkumise projekt Inglismaal, sellepärast võivad selle projekti kohaselt töötada lapsed välismaal ka 17.-aastaselt. Nii juuli alguses 2006 tema lubas A.M. ile tema alaealise poja S.M. i (12.06.1989.s.a) jaoks ametlikku ja kindlat tööd Inglismaal, kondiitrivabrikus tunnitasuga 7,35 naelsterlingit, lubades ka töökoha lähedal kindla elamise. Tingimusega, et noormees peab Inglismaal töötama 2 täis kalendrikuud. Eesmärgil, et kannatanule tekitada muljet kindla töökoha kohta, lubas H.Mavljanova, et alates 10.07.2006.a, so. Peale saabumist järgmisel päeval S.M. alustab tööd ning kohapeal sõlmib temaga töölepingu tööandja. Töökoha kindlustamise eest H.Mavljanova nõudis A.M. ilt 150 naelsterlingit, mis A.M. süüdistatavale maksiski. Edasiselt oli sündmuste käik sarnane eelnevalt kirjeldatule. Peale selle H.Mavljanova varalise kasu ebaseadusliku saamise eesmärgil 2006.a juuni alguses lubas A.O. ja tema abikaasa Jekaterina Olli jaoks ametlikku ja kindlat tööd Inglismaal Londoni äärelinnas šokolaadivabrikus või pehmete mänguasjade vabrikusse. Kui töö ei meeldi, siis H.Mavljanova firma tasuta vahetab töökohta. Töökoha kindlustamise eest võttis H.Mavljanova A.O. ´i käest 150 naelsterlingit kummagi eest. Kindla tunde tekitada eesmärgil teavitas H.Mavljanova, et tööga on kiire ja lubas tööd alates 12.06.2006.a, so. peale saabumist järgmisel päeval, töötasu 200 naelsterlingi eest nädalas, täpsustades, et kui töö ei meeldi, siis seda saab alati vahetada teise töö vastu, see teenus on tema firmas tasuta. 9.06.2006.a A.O. koos abikaasa Jekaterinaga lendasid Londonisse, kus nad ei saanud H.Mavljanova poolt lubatud töid ega elamiskohta. Küsimusele lubatud töö kohta süüdistatav vastas, et tema tegi oma tööd, ta toimetas välismaale inimesi, rohkem talt pole vaja midagi nõuda. Peale selle H.Mavljanova, varalise kasu ebaseadusliku saamise eesmärgil esitles J.E. le ennast firma FPMB presidendina, kelle kontor asub Londonis ja ta on Inglismaa agentuuri esindaja, kes töötab noorsooprojektides, mille üheks suunaks on Ida-Euroopast ja Aasiast noortele tööpakkumise projekt Inglismaal. Tema firma kannab täielik vastutust Inglismaale töölesaamise ja elukoha kohta. Oma sõnade kinnitamiseks andis J.E. le oma visiitkaardi. Tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise lubas H.Mavljanova 2006.a juuni alguses J.E. le ametliku ja kindla töö kohta Inglismaal Londonis ehitusel, šokolaadivabrikus, lihakombinaadis, juurviljabaasis või pehmete mänguasjade vabrikusse tunnitasuga 5,85 kuni 9-10 naelsterlingit. J.E. töökoha kindlustamise eest tema ema S.E. maksis H.Mavljanovale tasu 150 naelsterlingi. Kindla tunde tekitada eesmärgil, süüdistatav selgitas, et tuleb maksta tema firma deposiitarvele veel 70 naelsterlingit e. 1561 krooni, mille agentuur tagastab kliendile Eestisse tagasisõitmise ajal, mida S.E. H.Mavljanovale maksiski. Peale selle H.Mavljanova teavitas, et tööga on kiire ja veenis, et sõidetakse kohe tööle, töölepingut vormistatakse tööandja poolt kohapeal. Kui töö ei meeldi, siis võib seda vahetada, süüdistatava firma esitab seda teenust tasuta. Mobiiltelefone pole vaja kaasa võtta, kuna seal on nad odavamad kui Eestis. Viibides Inglismaal selgus, et J.E. ei saanud lubatud tööd. Tema ema S.E. nõudis H.Mavljanova poolt selgitusi toimunu kohta. Süüdistatav andis infot, mis ei vastanud tõele. 4 Peale selle H.Mavljanova varalise kasu ebaseadusliku saamise eesmärgil 2006.a juuni alguses lubas Y.K. ile, kes kavatses oma venna V.K. iga töötada välismaal, ametlikku ja kindlat tööd Inglismaal Londonis kondiitrivabrikus, nädalatasuga 300 naelsterlingit. Elukoht asub tunniajalise sõidu kaugusel Londonist, kusjuures töötajaid sõidutakse igal hommikul töökohale. Ebaseaduslikult sai H.Mavljanova Y.K. i poolt töökoha kindlustamise eest tasu 150 naelsterlingi kummagi eest. Kumbki kannatanutest Inglismaal tegelikkuses tööd ei saanud. Süüdistuse kohaselt pani Halida Mavljanova kirjeldatud viisil toime varalise kasu saamise tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel isiku poolt, kes on varem toime pannud kelmuse, s.o kuriteo

§ 209lg 2 p 1 järgi.

2. detsembril 2011 avaldas Viru Maakohtu kohtunik kriminaalasjas kohtuotsuse resolutiivosa (kd 3, tlk 140), millega tunnistati H. Mavljanova süüdi

§ 209

lg 2 p 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 2 aastat vangistust, mis jäeti

§ 73

lg-te 1,3 alusel 3-aastase katseajaga tingimuslikult täitmisele pööramata.

§ 68lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg – 69 päeva – karistusaja hulka.

Lisaks menetluskulude mõisteti süüdistatavalt välja järgmised summad: Osaühing R. kasuks 18 894 eurot ja 39 senti; S.E. kasuks 218 eurot ja 39 senti; J.K. i 430 eurot ja 50 senti; O.J. e kasuks 220 eurot ja 50 senti; A.M. i kasuks 220 eurot ja

1. A.O. tsiviilhagi, samuti ülaltoodud kannatanute tsiviilhagi osa, mis ei ole välja mõistetud antud otsusega, jättis kohus läbivaatamiseks tsiviilkohtumenetluse korras.
2. Maakohtule andsid apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teada süüdistatava kaitsja advokaat K. Namm (kd 4, tlk 144), riiklik süüdistaja I. Karo (kd 4, tlk 147) ning kannatanud J.K. ja V.K. (kd 4, tlk 152-153). Peale seda koostas kohtunik kriminaalasjas motiveeritud kohtulahendi. Ainukesena esitas apellatsiooni maakohtu otsuse peale süüdistatava kaitsja advokaat K. Namm.
3. Tartu Ringkonnakohtu
4. aprilli 2012 määrusega maakohtu
5. detsembri 2011 otsus seoses KrMS § 339 lg 1 p-s 7 nimetatud rikkumise tuvastamisega tühistati ning saadeti kriminaalasi maakohtu samale koosseisule uue kohtuotsuse tegemiseks. Kaitsja apellatsioon rahuldati osaliselt.
6. Uus kohtuotsus avaldati Viru Maakohtu kantselei kaudu
7. septembril
8. Kohtuotsuse resolutiivosa oli enda õiguslike järelmite osas identne
9. detsembri 2011 otsuses märgituga (vt p 2). Kohtuotsuse motiivid on kokkuvõtvalt järgmised. 5.1 Kohus tuvastas, et kokku on Narva Mittetulundusühingu Narva Integratsiooni Ühiskondliku Algatuskeskus poolt võetud R. is õppijate käest vastu rahalisi vahendeid kogusummas 580 000 krooni. Sellest summast on H.Mavljanova isiklikult arvelt poolt kantud Instituudi arvele 70 000 krooni, siis veel 30 000 krooni 13.10.2003 ja 6 000 krooni veel 18.02.2004 . Kokku kandis H.Mavljanova oma arvelt instituudile 106 000 krooni. Kahjusummaks jäi vastavalt aastaaruandele 295 633 krooni, milline summa jäi aastateks 2004 kuni 2010 majandusaruandesse kui ettemakstud tulevaste perioodide kulud. ( I kd lk 154-155 ja asitõendite kaust ) Instituudi poolt arvestatud kulutused, mis on arvestatud MTÜ poolt kogutud õppemaksudest maha on kajastatud II kd lk 29 – 46 , originaaldokumendi asuvad asitõendite kaustas , ning seetõttu ei 5 vasta tõele H.Mavljanova väited, et kulutused reklaamile, kommunaalteenustele ja telefonidele pidid nad tegema keskuse raha eest, ja neid instituut ei hüvitanud. Süüdistatava H.Mavljanova ütlused, et kogu raha, mis nad tudengitelt õppemaksudena vastu võtavad, oli lubatud jätta MTÜ-le, ei ole leidnud kinnitust ühegi tõendiga. Mingeid pretensioone MTÜ siis Instituudi vastu ei esitanud, vastupidi, oma allkirjaga tõendas H.Mavljanova puudujäägi olemasolu ning 17.12 .2003 on H.Agapova omakäeliselt andnud allkirja, et puudujäägi summa 310 000 krooni kohustub ta üle kandma R. i a/arvele 4-kuu jooksul. Kohus ei pea tõenäoliseks ega võta tõendina arvesse ka H.Mavljanova ütlusi selle kohta, et ta viis mitmel korral sularaha V.G. ile Tallinna, ilma selle eest mingit kviitungit saamata. Kohus nentis, et kuigi H.Mavljanovale on esitatud süüdistus

§ 209

lg 2 p 1, 2 järgi, kuid Viru Maakohtu 21 detsembri 2011 otsuses on H.Mavljanova süüdi mõistetud vaid

§ 209lg 2 p 1 järgi.

Suure ulatuses süüdimõistmise puudumise kohta ei ole prokurör apellatsiooni esitanud, seega puudub käesoleval ajal kohtul võimalus ilma uut istungit korraldamata halvendada süüdistatava olukorda ning süüdi mõista ta suures ulatuses kahju tekitamises. Ülaltoodust tulenevalt ei hakka kohus ka analüüsima suure kahju tekitamist. Kohus leiab, et varalise kasu saamine H.Mavljanova poolt on tõendamist leidnud. Üliõpilastelt õppemaksuna vastuvõetud raha, mis oli Mavljanova väidetu kohaselt mõeldud Narva filiaali õppe-ja majanduskuludeks, sellest osa raha kanti otse süüdistatava enda isiklikule arveldusarvele ning osa raha on kadunud teadmata kuhu. MTÜ likvideerimisdokumentide alusel MTÜ-le keegi võlgu ei jäänud ega ei olnud MTÜ-l nõudeid kellegi vastu. Üliõpilastelt õppemaksuna vastuvõetud sularaha, mis pandi hoiule seifi, liikumist juhatas H.Mavljanova ainuisikuliselt ning mingeid dokumente selle instituudi huvides liikumise kohta kohtule esitatud ei ole. Sularaha ülekandmist H.Mavljanova isiklikule arvele tõendab Hansapanga konto väljavõte 18.02. 2003 kuni 15.03.2004, millest nähtub, et ta on korduvalt maksnud oma arvele sisse suuri summasid, nii on ta 29.08 maksnud oma arvele 120 200 krooni, millest kandis samal päeval R. üle 70 000 krooni. 22.09.2003 on ta maksnud sisse 30 000 krooni 13.10.2003 16 000 krooni , millest tasunud R. samal päeval 30 000 krooni. 19.11.2003 on ta maksnud sisse 37 500 krooni , 22.12.2003 8 000 krooni , 12.01.2004 4 000 krooni 15.01.2004 6 000 krooni ja 16.01.2004 5 000 krooni ; 03.02.2004 4500 krooni, 18.02.2004 6 500 krooni , millest samal päeval kantud R. 6 000 krooni. ( I kd, lk 11-16 ) . Tuludeklaratsioonis sissetulekutena nimetatud summasid kajastatud ei ole. II kd, lk 94 ) Ka Ühispanga konto väljavõttest nähtub H.Mavljanova poolt sissemakstud raha, ning tehtud kulutused, mis ületavad ametlikult deklareeritud sissetulekut. ( I kd, lk 18-19 ). 5.1.1

§ 209

kohaselt on kelmusena karistatav varalise kasu saamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, mille tulemusena satub kannatanu eksimusse ja teeb varakäsutuse, süüdlane aga saab varalist kasu. Tegelike asjaoludena kelmuse koosseisu tähenduses tuleb mõista objektiivselt kontrollitavaid sündmusi, olukordi või seisundeid, mille kohta väär väide esitatakse. Antud juhul on asjas kannatanuks tunnistatud OÜ R. i Autotranspordi Instituut. Üliõpilased, kes tegelikult maksid õppemaksu, said vastavalt makstud õppemaksule ka koolituse ning õppetegevuse lõpetamise puhul ning edasise õpingute jätkamise puhul aktsepteeriti nende poolt sooritatud eksameid ning arvestusi R. `i Autotranspordi Instituudis. Need üliõpilased, kes mingil põhjusel katkestasid õpingud, said nende poolt makstud õppemaksu tagasi. Seega üliõpilased mingit varalist kahju ei kannatanud. 6 Varalist kahju kandis OÜ R. , kes koolitas üliõpilasi edasi ja maksis õppejõududele töötasu peale H.Mavljanova vallandamist 2004 aastal, samuti tasus maksuametile riigimaksud, mis Mavljanova oli jätnud maksmata. Tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomine seisnes selles, et OÜ R. `ile kui ka üliõpilastele ja MTÜ töötajatele oli H.Mavljanova poolt teadvalt tekitatud ettekujutus, et ta tegutseb OÜ R. nimel ja huvides, on ametlikult tööle võetud ning töötab Narva filiaali juhatajana ning on oma töökohustustest teadlik ja täidab oma kohustusi temale antud volituste piires. Kuigi tal ei olnud volitust õppemaksu sularahas vastu võtta, jättis ta OÜ R. Autotranspordi Instituudi raamatupidajale B. le kui ka direktor G. ile mulje, et sularahas õppemaksu üliõpilastelt vastuvõtmine on tehtud üliõpilastele soodsama maksevõimaluse loomiseks. Kuna esialgu töötas instituut MTÜ ruumides, siis laekunud õppemaksudest tehti ka mahaarvamised tekkinud kulude katteks. Kui OÜ R. raamatupidaja B. käis kontrollimas õppemaksude vastuvõtmist ning tegi tasaarvestusi tehtud kulude katteks, siis avastas, et peale tehtud mahaarvamisi ei ole kassas seda sularaha, mis seal pidi olema. Juhatajana tegutsev H. Mavljanova aktsepteeris korduvalt puudujääki ning andis koheselt lubaduse ilmnenud puudujääk OÜ-le R. hüvitada. Seega lõi ta OÜ-le R. väärettekujutuse, et tegemist on lihtsalt puudujäägiga, mille ta on kohustatud hüvitama ning nimetas isegi kuupäeva, mis ajaks ta selle hüvitab. Peale esimest kontrollakti, milline koostati 02.10.2003 ning mis hõlmas perioodi aprill 2003 kuni september 2004 tekitas H.Mavljanova instituudi direktorile V.G. ile teadvalt ebaõige ettekujutuse, et tema poolt sularahas vastu võetud õppemaksud kuuluvad üle kandmisele instituudi arveldusarvele, seega puudujääk kuulub tema poolt hüvitamisele. Seega on H.Mavljanova väited, et kogu õppemaksudena kogutud raha pidi jääma temale ja MTÜ-le, väärad ning ei vasta tõele ega ole kinnitatud läbiviidud kontrollaktidega ega muude kohtulikul uurimisel kogutud tõenditega. Lubades tekkinud puudujäägi hüvitada, aktsepteeris instituut peale esimest kontrollakti veel ka edaspidi, et H. Mavljanova (Agapova) juhitud MTÜ töötajad võtavad tudengitelt vastu sularahas õppemaksu kuna usaldas teda ega arvanud, et Mavljanova endale võetud kohustusi ei täida. H. Mavljanova ei avaldanud instituudi direktorile, et laekunud õppemaksudest on ta suured summad kandnud mitte MTÜ, vaid enda isiklikule arvele. Kohus leiab, et nimelt sularaha õliõpilastelt vastuvõtmine suures koguses andiski Mavljanovale võimaluse raha paigutamiseks isiklikule pangakontole ehk siis varalise kasu saamiseks teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Seega lõi H.Mavljanova OÜ R. ebaõige ettekujutuse, et võttes õppemaksudena sularaha vastu, tasaarveldab ta vaid kulud ja kannab kõik kulutustest ülejäänud summad instituudile üle. 5.2 Nii S.M. i, D.J. e kui nende isade A.M. i ja O.J. e ütlustest nähtub, et tegelikkuses selgus, et H.Mavljanova poolt edastatud informatsioon oli eksitav ja ebatõene. Süüdistatav esitles end rahvusvahelise noorsooprojekti juhina, kes juba 5 aastat korraldab noorte tööd Inglismaal. Ta andis olematu firma nimel katteta lubadusi, millel puudusid sotsiaalsed tagatised ja garantiid. Nii pakuti nii S.M. ile kui D.J. ele tööd Bostonis lihapakkijatena töötasuga 7 naela tunnis, elamistingimused soodsad , selle eest 2 nädalat tasutud, tööle saab asuda kohe järgmisel päeval ja kui on soov rohkem teenida, siis võib töötada ka puhkepäeviti. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate ja kannatanute ütluste kohaselt Mavljanova selgitas üksikasjalikult ja veenvalt, et isik, kes Londonis vastu tuleb, korraldab töölepingute sõlmimise ning töö saamine on kindel. Kuna S.M. il ja D.J. el Eestis tööd ei olnud, kuid Mavljanova poolt pakutud tingimused olid veenvad, mida kinnitasid ka nende isad, võtsid nad Mavljanova tööpakkumised vastu. Mavljanova jutt vastas tõele ainult osas, et lennujaama tuleb vastu meeskodanik, kes võtab nende käest raha, mis oli mõeldud 2 nädala elamise peale ning transpordi peale Bostonisse. Meeskodanik, kelleks osutus keegi Ahmed , tuligi hilinemisega , võttis raha ning rohkem teda ei nähtud. 7 Mavljanova tööpakkumised kumbagi noormehe jaoks olid konkreetsed, need sisaldasid nii konkreetset töökohta, töötasu ja elamistingimuste kirjeldust. Nii S.M. kui D.J. sõitsid Inglismaale konkreetselt Bostonisse lihapakkijatena tööle. Kohapeal viidi neid tundmatusse kohta, keegi midagi ei selgitanud ning lubatud tööd ei pakutud, vaid D.J. töötas ühe päeva prügimäel ning siis lubas keegi Rui nad kuskil mujal tööle panna ning teatas, et maja, mis oli niigi ülerahvastatud, eest tasutud ei ole ja nad viiakse sealt ära. Seega ka elamistingimused ei vastanud lubatule. Kuigi S.M. oli alaealine, ning tööpakkumine pidi toimuma noorsooprojekti raames, siis seda tegelikkuses ei toimunud. Kohus on seisukohal, et kannatanute, A.M. i ja D ja O.J. e puhul on pettuse toimepanemisega H.Mavljanova poolt. Ta lõi kannatanutel tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse, see on kannatanud viidi eksimusse. Vajalik on põhjuslik seos petmise ja eksimuse vahel. Iga erinevus tegelikkuse ja ettekujutuse vahel on eksimus. Mavljanova poolt olid tööpakkumised kumbagi noormehe jaoks konkreetsed. . Mavljanova poolt pakutud töötingimused Inglismaal olid esitatud tööotsijatele viisil, mis võimaldas veenda neid tööpakkumisi vastu võtma. Seega viidi nad eksitusse ning seetõttu tegid nad ka varakäsutuse , tasusid Mavljanovale 150 naela ning kandsid veel täiendavaid kulutusi. Süüdistuse episoodis, mis puudutas J.E. t, J.K. it ja V.K. it, märkis kohus, et tõele vastas Mavljanova lubadustest ainult fakt, et lennujaama tuli vastu Alex, keda nad ootasid 3 tundi ja kes kohe võttis neilt raha 360 naela, mis pidi olema majutuse ja tööle sõitmise eest. Rohkem nad Alexit ei näinud ja kui keegi Ahmed viis nad kuhugi korterisse, siis selgus, et midagi makstud ei ole ja raha olid nad kõik Alexile ära andnud ning seal majutust ei saanud. Lõpuks viidi nad Lincolni linna , kus töötasid šokolaadivabrikus juhutöölistena tasuta 5-6 vahetust. Rohkem neid tööle ei vajatud, töölepingut nendega ei sõlmitud, töötatud aja eest töötasu ei makstud ning keegi ei selgitanud ka, kuhu pöörduda, sest vabrikusse lasti vaid nimekirja alusel ja neid nimekirjas enam ei olnud. Keegi neile kolmele rohkem tööd ei pakkunud, hoolimata pidevatest helistamistest nii Mavljanovale kui Alexile ja ise nad ka kuskilt ei osanud otsida. Pidasid sidet J.E. telefoniga ja elasid koos paadialustega ning elasid sugulaste saadetud rahast ning kuu aja möödumisel sõitsid koju tagasi. Kohus leiab, et Mavljanova poolt pakutud töötingimused Inglismaal olid esitatud tööotsijatele veenvalt ning viisil, mis võimaldas maksimaalselt veenda neid tööpakkumisi vastu võtma. Mavljanova kinnitas kõigil juhtudel, et töölepingu sõlmimine ning töö saamine on absoluutselt kindel. Sarnaselt eelviidatud kannatanutele ka viidi ka A.O. Mavljanova poolt eksitusse, mille tulemusel nad abikaasaga sõitsid Inglismaale Mavljanova poolt lubatud tööle, olles Mavljanova poolt veenva tööpakkumise mõju all. Neile oli loodud tegelikest asjaoludest ebaõiged ettekujutused. Mavljanova tööpakkumine oli konkreetne. See sisaldas konkreetset töökohta šokolaadivabrikus, tööd pidi alustama koheselt peale Inglismaale saabumist, so 12.06, töötasu pidi olema 200 naela nädalas. Elamispaigaks pidid olema mingid korralikud boksid ja see pidi maksma 30 naela nädalas. Inglismaale jõudes sõitsid mingisse kontorisse, kus maksid 20 naela registreerimise eest, kuid töökohti keegi neile ei pakkunud. Mingit elamist boksis neile ei pakutud vaid soovitati minna hotelli, lõpuks viidi nad Hastingsisse, kus leidsid majutuse 40 naela eest nädalas, kuid tööd ei pakkunud keegi ning nad olid ise sunnitud käima mööda tööhõivebüroosid ning otsima tööd. Mavljanova öelnud telefonikõne peale, et tööd peabki ise otsima, aga sellist kokkulepet ju Narvas ei olnud. Nad elasid Inglismaal 6 kuud, tegid juhutöid ning otsisid elamiskohti. Kui nad oleks teadnud, et töökoht tuleb ise otsida ja majutust ei ole, ei oleks nad Inglismaale sõitnud. Antud asjas on tegemist 7 inimesega, kes sõitsid Inglismaale kolmes erinevas grupis ja kes suhtlesid Mavljanovaga erinevatel aegadel ning kõik nad kinnitavad, et Mavljanova ei rääkinud sellest, et ta vahendab vaid internetist leitud informatsiooni vaid ta jättis kõigile mulje kui Inglismaal tööhõive 8 firmas töötav ametnik kellel on vastavad volitused ning tema kinnitused et töökohad on konkreetselt olemas ning vastavalt tema poolt nimetatud tasuga on tõesed. Subjektiivsest küljest eeldab kelmus tahtlust koosseisu kõigi asjaolude suhtes. Koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Lisaks sellele peab süüdlane looma tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse teadvalt, seega tegutsema otsese tahtlusega. Kohus leiab, et H.Mavljanova poolt toimepandu on kvalifitseeritav kelmusena, mis on toime pandud kaudse tahtlusega isiku poolt, kes on varem toime pannud kelmuse. Kelmuse koosseis hõlmab varalise kasu saamist tegelikes asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Käesolevas kriminaalasjas on tõendatud, et H.Agapova poolt on toime pandud kelmus. Maakohtus on vastuvaidlematult kindlaks tehtud fakt, et S.E. on maksnud H.Agapovale 150 naela, J.K. enda ja venna eest 300 naela, O.J. 150 naela, A.M. 150 naela. Ülejäänud osad tsiviilhagidest, mis on konkretiseerimata ning hõlmavad nii sõidupiletite hindu kui Inglismaal teistele isikutele (Alex) maksutud summasid kui ülalpidamiskulusid, jätab kohus läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras. 5.3 Kohus käsitles otsuses ka nn mõistliku menetlustähtaja küsimust. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt alustati kriminaalasjas nr 04240100113 menetlust 07.06.2004. kahtlustatavana kuulati H.Agapova üle 23.09.2005 ning teda kahtlustati

§ 201

lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis seisnes selles, et H.Agapova, ajavahemikul alates 20.02.2003 kuni 15.03.2004 ametiisikuna, nimelt R. OÜ instituudi Narva osakonna juhatajana, omastas R. instituudi tudengitelt õppemaksuna kogutud rahalised vahendid, tekitades OÜ-le R. materiaalse kahju summas 295 919 krooni, seega oma tahtlike tegudega pani H.Agapova toime

§ 201lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo- omastamise ametiisiku poolt.

Seega mõistliku menetlusaja algus algab 23.09.2005, sest sellel kuupäeval sai H.Agapova teada riigipoolsest kuriteokahtlusest tema suhtes. Süüdistusakt antud kuriteo kohta on koostatud 19.11.2007 ning Viru Maakohtu määrusega 22.11.2007 on Halida Agapova antud süüdistuses

§ 209lg 2 p 1, 2 järgi kohtu alla.

Kriminaalasi oli kohtunik A.L. menetluses ning seoses tema pensionile minekuga anti tema menetluses olnud kriminaalasjad üle 19.10.2009 kohtunik M.K. ile, kes määras eelistungi

1. Jaanuariks
2. Seoses kohtunik M.Komtšatnikovi vahistamisega anti nimetatud kriminaalasi üle kohtunik Eeva Levinale, kes 15 jaanuari 2010 määrusega määras antud asjas eelistungi 16 veebruariks
3. Vastavalt eelistungi määrusele 16 veebruarist 2010 oli määratud kriminaalasi läbivaatamiseks esimese päevaga 20 aprill 2010 . Edasi järgnesid H.Mavljanova avaldused kohtuistungi edasilükkamiseks seoses tema haigestumisega, samuti saabus 06.09 2010 H.Mavljanovalt ja tema kaitsjalt taotlus kriminaalasjade ühendamiseks, see tähendab, et antud kriminaalasjaga ühendataks veel kriminaalasi 1-10-4085 ning lükataks edasi 07,08 ja 10.09 2010 määratud istungid. Uued istungid määrati 2011 aastaks sessioonide kaupa seoses lepingulise kaitsja Küllike Nammi hõivatusega. Euroopa inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb menetlusaja mõistlikkust hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtuda eeskätt järgmistest kriteeriumidest :1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste ( riigivõimu ) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul. Antud kriminaalasi seisis Viru Maakohtu Narva kohtumajas alates
4. novembrist 2007 kuni 19 oktoobrini
5. Selle aja jooksul ei tehtud ühtki menetlustoimingut. Menetlustoimingud, millel on 9 protsessuaalne tähendus, algasid uuesti 15 jaanuaril 2010 ja sellest ajast alates on asja arutamine viibinud mitte kohtu süül, vaid tulenevalt H.Agapova haigusest, taotlusest kriminaalasjade liitmise kohta ning H.Agapova tagaotsimisest. Aega alates 15 jaanuarist 2010 kuni 22 detsembrini 2011 ( esimese otsuseni ) ajani ei ole õige lugeda mõistliku menetlustähtaja sisse, kuna need ajavahemikud on tekkinud süüdistatava ja tema kaitsja taotluste alusel. Õiguskaitse organite süül on tekkinud ajavahemik
6. novembrist 2007 kuni
7. jaanuarini 2010, mil ei tehtud ühtki õigusliku tähendusega menetlustoimingut. See aeg on 2 aastat ja ligi 2 kuud. Kohus on seisukohal, et tegu on keskmise keerukusega asjaga, asjas on hulgaliselt asitõendeid, raamatupidamisdokumente ning kohtumenetlus on pikalt kulgenud seetõttu, et kannatanute ja tunnistajate leidmiseks ja ülekuulamiseks kulus keskmiselt rohkem aega, kuna paljud olid elukohta muutnud või kohtusse kutsumise aeg neile töö või õppimise koha pealt ei sobinud ning tuli valida uus aeg, mis oli raskendatud seoses kaitsja hõivatusega. H.Mavljanova vahetas oma nime ja elukohta, sellest uurimisorganit või kohut teavitamata, seetõttu oli ta kuulutatud tagaotsitavaks ning osaliselt oli kohtumenetlus juba liidetud kriminaalasjas veninud ka tema süül. Kohus on seisukohal, et aeg 2 aastat ja 2 kuud, mil asi seisis Narva kohtumajas, läheb mõistliku menetlusaja rikkumise alla ning selle arvel tuleb H.Mavljanova karistust kergendada ning talle mõista karistus tingimisi ilma kontrollnõuete kohaldamiseta. 5.4 Kohus leidis, et OÜ R. i tsiviilhagi tuleb rahuldada summas 295 633 krooni ulatuses, mis võrdub 18 894, 33 euroga. Kuigi süüdistuses on märgitud tekitatud kahju summaks 317176,87 krooni, siis aastaaruannetes on märgitud võlgnevuse summaks 295 633 krooni, milline summa on väiksem kui süüdistuses toodud ning tsiviilhagi väljamõistmisel lähtub kohus väiksemast summast, sest kohtule ei ole esitatud dokumenti, mille arvel tasaarvestus tehti ning seeläbi kahjusumma väiksemaks muutus.
8. Maakohtu selle otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras süüdistatava kaitsja advokaat Küllike Namm, prokurör Irina Karo, aga ka kannatanud S.E. , A.M. ja O.J. . 6.1 Kannatanud S.E. , A.M. ja O.J. taotlevad kõik maakohtu otsuse tühistamist nende tsiviilhagi puudutavas osas ning paluvad rahuldada nende tsiviilhagid täies ulatuses. 6.2 Ka prokurör taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist ning uue otsuse tegemist. 6.2.1 Nii osundab prokurör, et maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust, jättes H. Mavljanova süüdi tunnistamata

§ 209lg 2 p 2 järgi, nagu seda taotles süüdistus.

6.2.2 Edasiselt palub prokurör tühistada maakohtu otsus kannatanute A.O. , S.E. , A.M. i, O.J. e, J.K. i ja V.K. i tsiviilhagide osas ning rahuldada need suuremas ulatuses. 6.2.3 Viimasena vaidlustab prokurör maakohtu poolt süüdistatavale mõistetud karistust. Prokuröri hinnangul tuleb mõista süüdistatavale karistuseks 3 aastat vangistust, kusjuures puuduvad erandlikud asjaolud, mis võimaldaks jätta see tingimuslikult täitmisele pööramata. 6.3 Süüdistatava kaitsja apellatsioonis taotletakse maakohtu otsuse tühistamist ning H. Mavljanova õigeksmõistmist talle esitatud süüdistuses. Apellandi põhiväited on seejuures järgmised. 10 6.3.1 Kaitsja hinnangul ei ole süüdistus suutnud korrektselt sõnastada süüdistatavale etteheidetavat tegu. Riigikohtu praktikale viidates (3-1-1-99-09; 3-1-1-41-11) toonitab apellant ühtlasi, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud asjaolud. Seega sai kohus kontrollida vaid seda, kas süüdistuses kirjeldatud asjaolud moodustavad kelmuse koosseisu ning kaitsja hinnangul tuleb seda eitada; ei ole tuvastatav, et kannatanuks tunnistatud OÜ R. olnuks eksimuses ning teinuks selle ajel varakäsutuse. Süüdistuses on seejuures ühemõtteliselt kirjas, et H. Mavljanova tekitas ebaõige ettekujutuse tudengitel. Ebapiisavalt on käsitletud ka kelmuse koosseisu subjektiivset külge. Ühtlasi märgib apellant, et H. Mavljanovale inkrimineeritakse üliõpilaste poolt tasutud õppemaksude enda kasuks pööramist ning osundab sellelegi, et kohtul on õigus muuta süüdistuse õiguslikku kvalifikatsiooni. 6.3.2 Maakohus ei ole selgitanud, millal, millistel tingimustel ning kellena H. Mavljanova OÜ-s R. töötas. Et ta sai 2003-2004 Maksu-ja Tolliameti õiendi kohaselt töötasu, ei tähenda seda, et ta oleks sellel perioodil OÜ-s R. ka töötanud. Süüdistatavate ütlustele, et ta OÜ-s R. ei töötanud, ei ole hinnangut antud. Süüdistatav töötas MTÜ-s Narva Integratsiooni Ühiskondlik Algatuskeskus ning vastavalt kokkuleppele OÜ-ga R. oli tal lubatud üliõpilaste poolt tasutud summasid kasutada osakonna arendamiseks. Seejuures on ka maakohus osad kulutused lugenud põhjendatuks. 6.3.3 Kohtuotsusega mõisteti OÜ R. kasuks välja 18 894.39 eurot, mis ei haaku aga süüdistusaktis välja toodud summaga. Ka ei ole kohus analüüsinud raamatupidamise algdokumente, mille alusel saaks tuvastada võimaliku puudujäägi. Arusaamatuks jääb seegi, millist tähendust omavad tunnistaja B. poolt koostatud kontrollaktid, millele kohus viitab; seejuures käsitleb üks neist perioodi, mis jääb väljapoole süüdistuses kirjeldatud aega. Ka tuleneb RKKK otsusest 3-1-1-22-07, et kriminaalasja lahendav kohus peab tsiviilhagi lahendamisel ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse; käesoleval juhtumil on maakohus teinud seda ebapiisavalt. 6.3.4 Puutuvalt nn Inglismaa episoodi märgib apellant esmalt, et arusaamatult on osades osategudes kannatanuteks tunnistatud tööle sõitnud isikute isa või ema, mida on põhjendatud sellega, et töö otsimisega seotud kulud kandsid vanemad. Samas jääb aga arusaamatuks, keda H. Mavljanova siis pettis; kas tööotsijaid või nende vanemaid. Seejuures on S.M. ja D.J. käesolevas kriminaalasjas hoopis tunnistajateks ning alaealine oli tööotsijatest ainult S.M. . Kannatanuks saab KrMS § 37 lg 1 kohaselt lugeda vaid isiku, kelle kahju on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga seotud nii faktiliselt kui ka õiguslikult (RKKKo 3-1-1-97-10, p 17). Kaitsja osundab, et menetleja hinnangul on petetud D.J. t, S.M. i ja J.E. t, mitte aga nende vanemaid. Seega ei ole kohus pööranud tähelepanu sellele, kas petetud ning kahju on saanud ühed ja samad isikud. 6.3.5 Samuti kandis H. Mavljanova seoses inimeste lähetamisega Inglismaale nende huvides erinevaid kulusid (telefonivestlused, kütusekulu). Ka ei ole H. Mavljanova käitumist võimalik hinnata selliselt, et tal puudus kavatsus täita sõlmitud kokkuleppeid. Perekond O tegi seejuures ülekande OÜ-le XXX , mitte aga süüdistatavale, mistõttu ei saanud kasu H. Mavljanova). 6.3.6 Järgnevalt märgitakse apellatsioonis, et kuigi kohus on leidnud, et teatud kelmuse koosseisulised tunnused tuleb panna toime otsese tahtlusega, on edasiselt maakohus asunud seisukohale, et H. Mavljanova pani toime kelmuse kaudse tahtlusega. Kannatanute J.K. i, V.K. i ja J.E. osas märgib apellant sedagi, et nimetatud isikud said töökoha lubatud kohas ja neile kindlustati ka elamine 2 nädala jooksul. Tõele ei vasta seegi, nagu oleks H. Mavljanova lubanud kellelegi neist konkreetset töökohta. Töö-ja elukoha said apellandi kinnitusel ka D.J. ja S.M. ; süüdistatavale ei saa ette heita, et nad teadmata põhjustel töö-ja elukohast lahkusid. 11 6.3.7 Kaitsja leiab sedagi, et kriminaalasjas on rikutud nn mõistlikku menetlusaega ning seda ka asja arutanud maakohtu süül, kes tegi puuduliku otsuse ning pikendas sellega menetlust omakorda 10 kuud. Apellant toonitab, et OÜ R. episoodis alustati kriminaalmenetlust juba 2004 aastal. Seega tuleks H. Malvljanova mõista õigeks seoses mõistliku menetlustähtaja riivega, eriti arvestades, et H. Mavljanova süül ei ole kohtumenetlus veninud. 6.3.8 Viimasena osundab apellant, et kuigi H. Mavljanova anti kohtu alla süüdistatuna ka

§ 209

lg 2 p 2 järgi, ei nähtu kohtuotsusest, et ta oleks selles osas süüdi või õigeks mõistetud.

1. Ringkonnakohtu istungil jäid nii prokurör kui ka kaitsja enda apellatsioonide juurde ning palusid need rahuldada. Kaitsja oli seejuures seisukohal, et prokuröril ja kannatanutel puudub kriminaalasjas praegusel juhul apellatsiooniõigus, viidates KrMS § 341 lg-le
2. Prokurör omakorda leidis, et kaitsja apellatsioon on põhjendamatu ning palus jätta see rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb kaitsja apellatsioonile tuginevalt osaliselt tühistada. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha prokuröri ja kannatanute esitatud apellatsioonide lubatavuse kohta (I), hindab seejärel materiaalõiguslikust ja tõenduslikust küljest süüdistatavale omistatavaid episoode (II-III), lahendab maakohtu poolt tuvastatud mõistliku aja rikkumise taustal süüdistatavale mõistetava karistuse küsimuse (IV) ning viimasena käsitleb menetluskuludesse puutuvat (V) ja sedastab apellatsioonimenetluse tulemused (VI). Nendes küsimustes on kriminaalkolleegiumi seisukohad järgmised. I
3. Kohtukolleegium on seisukohal, et riikliku süüdistaja ning kannatanute esitatud apellatsioonid tuleb jätta läbi vaatamata, kuivõrd nad ei ole käesolevas menetluslikus situatsioonis lubatud. Konkreetselt osundab ringkonnakohus järgnevale. 8.1 Nimelt tuleb silmas pidada, et käesolev kriminaalasi on ringkonnakohtu menetluses teistkordselt, mis mõjutab vahetult ka isikute õigust apelleerida maakohtu otsust. Antud kriminaalasjas tegi maakohus esimese otsuse
4. detsembril 2011, misjärel see vaidlustati Tartu Ringkonnakohtus; siinkohal on aga oluline pidada silmas eelnevalt p-s 3 märgitut – kuigi apellatsiooniõiguse kasutamise soovist andsid maakohtule teada mitmed isikud, siis realiseeris selle õiguse ainuüksi süüdistatava kaitsja, s.o ringkonnakohus vaatas kriminaalasja läbi ainult süüdistatava kaitsja esitatud apellatsiooni alusel. See seab aga koheselt piirid kriminaalasja uuele arutamisele n.ö uuel ringil. 8.2 Nii on ka seaduse tasandil fikseeritud isiku olukorra raskendamise ehk siis reformatio in peius keeld juhul, kui otsus on vaidlustatud vaid süüdistatava enda poolt (või tema huvides). KrMS § 341 lg 5 sätestab üheselt põhimõtte, mille kohaselt juhul, kui ringkonnakohus on kohtuotsuse tühistanud üksnes süüdistatava või kaitsja apellatsiooni põhjal, võib esimese astme kohus kriminaalasja uuesti arutades mõista süüdistatava küll süüdi raskemas kuriteos, kuid ei või mõista süüdistatavale raskemat karistust kui see, mis oli mõistetud tühistatud esimese astme kohtu otsusega. Samuti ei või kohus eelmises lauses nimetatud juhul kohaldada süüdistatava suhtes muid õigusjärelmeid, mis võrreldes tühistatud esimese astme kohtu otsusega raskendaksid süüdistatava olukorda. 12 Sama sätte lg 6 sedastab edasiselt, et uue otsuse tegemisel saab süüdistatava olukorda raskendada vaid juhul, kui kohtuotsuse ringkonnakohtu poolt tühistamise üheks aluseks oli prokuratuuri või kannatanu apellatsioon, milles süüdistatava olukorra raskendamist vastavas ulatuses taotleti. Nagu ringkonnakohus eelnevalt aga märkis – maakohtu
5. detsembri 2011 otsust riiklik süüdistaja ja kannatanud ei vaidlustanud. 8.3 Seega juhul, kui kriminaalasja vaadatakse läbi n.ö teist korda, saab isik kaebeõigust omada ning seda realiseerida reegeljuhtumil vaid juhul, kui ta on seda kasutanud juba esimesel korral. Vastaselt juhul võiks süüdistatava kaebeõiguse realiseerimine tuua lõppastmes talle kaasa negatiivsemad tagajärjed võrreldes sellega, kui ta endale kuuluvat kaebeõigust ei oleks kasutanud. Kui aktsepteerida praegusel juhul prokuröri ja kannatanute kaebeõigust, oleks süüdistatava olukorra potentsiaalne halvenemine ilmne, mis läheks aga koheselt vastuollu KrMS § 341 lg-s 5 märgitud reformatio in peius keeluga. 8.4 Ringkonnakohus märgib, et varasemalt apellatsiooniõigust mittekasutanud menetlusosalistel oleks tekkinud maakohtu
6. septembri 2012 otsuse suhtes apellatsiooniõigus vaid juhul ning ulatuses, millega oleks
7. detsembri 2011 otsuse seisukohti revideeritud neile kahjulikus suunas ehk teisisõnu vaid siis, kui uue otsuse tegemisel oleks temasse puutuvas osas võrreldes varasemaga tõesti tegemist „uue“ otsusega (analoogne regulatsioon ka KrMS § 344 lg-s 1 – kassatsiooniõigus tekib vaid juhul ning ulatuses, milles ringkonnakohtu uus otsus on apellatsiooniõigust mittekasutanud isiku kahjuks. Selliselt ka KrMSKomm, § 344, komm 8.3.1: kui ringkonnakohtu otsus ei muuda apellatsiooniõiguse kasutamata jätnud kohtumenetluse poole jaoks midagi võrreldes maakohtu otsusega, ei teki tal ka kassatsiooniõigust). Käesoleval juhtumil tuleb sellist situatsiooni aga eitada; maakohtu
8. septembri 2012 otsuse õigusjärelmid on identsed
9. detsembri 2011 otsuses sedastatud õigusjärelmitega. Kuivõrd esimest kohtuotsust kannatanud ja riiklik süüdistaja ei vaidlustanud ning uus kohtuotsus negatiivset muudatust võrreldes varasemaga nende suhtes kaasa ei toonud, puudub neil ka õigus maakohtu otsust vaidlustada (vt seejuures ka Tartu Ringkonnakohtu
10. aprilli 2012 määruse p 1 – prokurör leidis siis, et maakohtu otsus on täiesti seaduslik ja põhjendatud ning palus kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata). 8.5 Iseenesest võib tõstatada küsimuse, mida peetakse silmas KrMS § 341 lg 5 ls 2 märgitud muude õigusjärelmite all ehk teisisõnu – kas oleks võimalik seaduse selline tõlgendus, et isiku olukorra raskendamise keelu all isikliku kaebeõiguse realiseerimise tulemil peetakse silmas ainuüksi karistust ning selle võimaliku individualiseerimisega seonduvat. Sellist lähenemist tuleb ringkonnakohtu hinnangul eitada. Jätkuvalt tuleb siiski lähtuda kaebeõigust realiseerinud isiku situatsioonile antavast üldhinnangust, s.o tuleb võrrelda situatsioone, milles isik oli enne ja pärast kaebeõiguse realiseerimist. Üldpõhimõte on, et isiku seisund ei tohi ainult tema kaebeõiguse kasutamise tulemil halveneda ning siinkohal tuleb võtta arvesse kõiki KrMS §-s 313 märgitud asjaolusid, mille suhtes kohus peab otsuse tegemisel seisukoha võtma. Selline seisukoht on väljeloetav ka RKKK otsusest nr 3-1-1-28-08, kus märgitakse, et kooskõlas reformatio in peius keelu põhimõttega ning tulenevalt KrMS § 340 lg-s 4 sätestatust on ringkonnakohus pädev süüdistatavate olukorda raskendama üksnes siis ja niivõrd, kui ja kuivõrd on seda enda apellatsioonis taotlenud prokurör või kannatanu (p 11) ning edasiselt, et reformatio in peius keelu põhimõttest tulenevalt ei saaks maa- ega ringkonnakohus teha süüdistatavate suhtes sisuliselt raskemat kohtuotsust kui seda tegi maakohus (p 14). KrMS § 341 lg-st 5 tuleneb seega, et isiku olukorra halvenemine saab toimuda vaid kvalifikatsiooni „välise“ muutuse (n.ö materiaalse tõe) osas, muus suunas ning süüdistatava olukorra reaalne halvendamine vaid tema huvides esitatud apellatsiooni alusel/tulemil ei ole lubatud. Erandi sellest üldpõhimõttest saab teha vaid seaduse tasandil mingi konkreetse eriregulatsiooniga. Nii võivad mingid uued ilmnenud asjaolud uue otsuse tegemisel tuua tõesti kaasa näiteks isiku 13 suhtes valitud tõkendi muutmise; silmas tuleb pidada ka KrMS § 191 lg-s 3 märgitut, mille kohaselt jäävad väljapoole apellatsioon- ning kassatsioonkaebuse piire kriminaalmenetluse kulude jaotust puutuvad küsimused, s.o selles osas on isiku olukorra halvendamine võrreldes varasemaga tõepoolest võimalik (selliselt ka KrMSKomm, § 191, komm 3; erinevalt sellest seisukohast aga veelgi ulatuslikumalt RKKK otsuses 3-1-1-91-11, mille p-s 14.2 on Riigikohus laiendanud reformatio in peius keeldu ka menetluskuludele, nõudes ka selles osas süüdistatava vastu suunatud kassatsiooni esitamist prokuratuurilt). 8.6 Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus seega, et riiklikul süüdistajal ning kannatanutel puudub käesolevas kriminaalasjas apellatsiooniõigus, mistõttu juhindudes KrMS § 341 lg-st 5, § 326 lg 2 ls-st 1 ja § 323 lg 2 p-st 2 jätab ringkonnakohus süüdistatava kahjuks esitatud apellatsioonid läbi vaatamata ning tagastab need apellantidele. Seetõttu ei peatu kriminaalkolleegium ka asjaolul, et kannatanu A.M. i (kd 7, tlk 105) ja kannatanu O.J. e (kd 7, tlk 107) apellatsioonid on allkirjastamata, mis annaks esmaselt aluse nende apellatsioonide käiguta jätmiseks KrMS § 326 lg 1 alusel; tulenevalt apellatsiooniõiguse terviklikust puudumisest ei ole sellise toimimise jaoks antud juhul mingit vajadust ega ka menetlusökonoomilist mõtet. II
11. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus H. Mavljanovale süüks arvatud OÜ-ga R. seonduvat kelmuse episoodi ning leiab, et selles osas saadab kaitsja esitatud apellatsiooni osaline edu.
12. Kaitsjaga soostuvalt tuleb esmalt märkida, et juba süüdistuses kirjeldatud tehioludel ei saa rääkida H. Mavljanova käitumisest, mis vastaks kelmuse koosseisu tunnustele. 10.1 Lühidalt väljendatuna tähendab kelmus enesekahjustusdelikti; isik viiakse süüdistatava poolt vahetult või vahendlikult mingites tegelikes asjaoludes eksimusse, mis toovad edasiselt kaasa varakäsutuse tegemise kannatanu (petetu) poolt, s.o tema majandusliku seisu halvenemise võrreldes varasemaga (tõsi, kahju tekkimist ei ole Riigikohtu kriminaalkolleegium kelmuse koosseisu osiseks viimase aja praktikas enam lugenud; vt nt RKKKo 3-1-1-32-11, kus loetakse koosseisuliseks tagajärjeks kasu saamist täideviija poolt, mitte aga kahju põhjustamist kannatanule). Ehk siis – petetu peab tegema ise varakäsutuse, mis kahjustaks tema majanduslikku sfääri (vt RKKKo 3-1-128-12). Tõsi, on võimalik ka nn kolmnurkkelmus, mil varakäsutust ei tee mitte kannatanu, vaid selle võib teha ka kahjustatud isikuga mingis lähisuhtes seisev isik, keda petetakse; kuivõrd käesolevas kaasuses selle olukorraga ilmselgelt tegemist ei ole (ei saa rääkida mingist lähi- või usaldussuhtest varakäsutuse teinud üliõpilaste ja OÜ R. vahel), siis sellel alternatiivil ringkonnakohus rohkem ei peatu. 10.2 Petmisena on maakohus sisuliselt käsitlenud olukorda, kus H. Mavljanova, olles võtnud üliõpilaste poolt sularahas antud õppemaksu enda valdusesse, lubas selle anda OÜ-le R. , mida ta aga ei teinud (vt käesoleva otsuse p 5.1.1). Iseenesest võis see nii ju ka olla; kuid tuleb nentida, et selline valelubaduste andmine ei toonud kaasa mingit varakäsutust OÜ R. poolt. Põhimõtteliselt on tõesti võimalik, et varakäsutuseks loetakse ka tegevusetuks jäämist, seda aga ennekõike olukorras, mil petetu loobub mingi talle kuuluva tegeliku õiguse/nõude realiseerimisest pettuse tulemusel. Puuduvad aga igasugused andmed selle kohta, et petmise tulemusel oleks OÜ R. loobunud H. Mavljanovalt tudengitelt sularahas vastuvõetud summade üleandmise nõudmisest. Vastupidi – ka kohtus ütlusi andnud tunnistajad on kestvalt kinnitanud, et nad küsisid korduvalt H. Mavljanovalt sularahasummade ülekandmist (vt V.G. i ütlused kd 3, tlk 156 pöördel jj ja N. B. ütlused kd 3, tlk 162 jj ning tlk 214 jj). Seega ei vasta süüdistuses kirjeldatu ning ka maakohtu poolt tuvastatu

§ 14

209 sätestatud kelmuse koosseisu tunnustele, mistõttu on vääralt kohaldatud materiaalõigust ning selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada, nagu seda taotleb ka apellant. 11. Eelöeldu ei tähenda aga seda, et H. Mavljanova tuleks OÜ-ga R. seotud episoodis koheselt õigeks mõista. Maksva kohtupraktika kohaselt tuleb situatsioonis nagu praegune kohtul isiklikul initsiatiivil kontrollida, kas süüdistatava käitumine ei vasta mõne muu süüteokoosseisu tunnustele (selliselt ka kaitsja p-s 6.3.1). Seda kinnitab ka KrMS § 268 lg 6 ls 1 regulatsioon, mille kohaselt võib kohus uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni. Kriminaalkolleegium leiab, et süüdistusaktis kirjeldatu ning maakohtu poolt tuvastatu annab alust vaagida, kas H. Mavljanova käitumine ei vasta mitte

§-s 201 kriminaliseeritud omastamise koosseisu tunnustele. Siinkohal tuleb aga garanteerida, et süüdistatavale tagataks ärakuulamisõigus, mis tähendab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt seda, et tal peab olema küllaldane võimalus ennast uue kvalifikatsiooni vastu kaitsta (vt nt RKKKo 3-1-1-13-12). Kriminaalkolleegiumi hinnangul praegusel juhul sellist riivet ärakuulamisõiguse suhtes – s.o ümberkvalifitseerimise korral – ei esine. Nimelt on juba süüdistusakti (vt kd 4, tlk 25

1. jj)tekstis kestvalt räägitud sellest, kuidas H. Mavljanova, saades üliõpilaste tasutud summad enda valdusesse, ei edastanud seda raha OÜ-le R. , vaid omastas selle. Seega on juba süüdistusaktis sõnaselgelt keskendutud H. Mavljanova poolt võõra raha omastamisele. Teiseks tuleb vaadata seda, mille üle on maakohtus selle episoodi kontekstis vaieldud – kas H. Mavljanoval oligi õigus need summad jätta OÜ-le R. üle kandmata (enda väitel instituudi arendustegevuseks Narvas) või mitte. Järelikult ei esine ühtegi uut koosseisulist tunnust, mille ringkonnakohus süüdistatava käitumisele uut õiguslikku hinnangut andes talle üllatuslikult inkrimineeriks ning nendes küsimustes, mis puudutavad tudengitelt vastuvõetud raha väidetavat enda kasuks pööramist, on H. Mavljanova ning ka tema kaitsja saanud enda seisukoha kohtumenetluses vägagi esitada. 12. Enne võimaliku omastamise koosseisu analüüsimist H. Mavljanova käitumises peab ringkonnakohus vajalikuks osundada aga kohtuliku arutamise piiridele, millele viitab ka süüdistatava kaitsja enda apellatsioonis. Nimelt tuleb silmas pidada, et KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Tulenevalt sama paragrahvi 5. lõike esimesest lausest ei või kohus süüdistatavat süüdi tunnistades tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada (vt RKKKo 3-1-1-109-12, p 10). Kirjeldatud arusaama valguses peab ringkonnakohus vajalikuks kriitiliselt osundada H. Mavljanovale esitatud süüdistuses, mis puudutab OÜ-d R. , järgnevale. 12.1 H. Mavljanovale esitatud süüdistust (kd 4, tlk 25
2. jj)OÜ-ga R. seotud episoodis võib lihtsustatuna kirjeldada järgmiselt:
3. a)ta pööras enda kasuks sularaha, mille üliõpilased tasusid seoses enda õppimisega OÜ R. Autotranspordi Instituudi Narva osakonnas; selle jaoks kasutas ta süüdistuse kohaselt enda pangaarvet Hansapangas (selle pangaarve kasutamist ei ole nimetatud ainult M.R. ilt sularaha vastuvõtmise episoodis) ning
4. b)ta omastas raha, mille instituudis õppijad 15 kandsid tema poolt juhitud Mittetulundusühingu Narva Integratsiooni Ühiskondlik algatuskeskus (edaspidi: MTÜ) arveldusarvele. Selle kirjelduse kohaselt omastas H. Mavljanova nii võõrast sularaha kui ka MTÜ arvele kantud summad. 12.2 Süüdistusakti lõpposas sedastatu sellist järeldust aga enam ei kinnita. Nimelt on seal märgitud kokkuvõtvalt hoopis järgmist: „Seega ajavahemikul alates 20.02.2003 kuni 30.03.2004 võttis Halida Mavljanova tudengitelt vastu sularaha ja kandis selle oma pangaarvele…“ (kd 4, tlk 31). Seega tuleb süüdistuse piiride osas märkida, et kõne alla tulevad omastamise koosseisu võimalikul inkrimineerimisel ainult ning ainult need summad, mida H. Mavljanova süüdistuses näidatud ajavahemikul sai enda valdusesse sularahas ning mille ta kandis edasiselt enda arveldusarvele Hansapangas (et sellisel eesmärgil oleks kasutatud ka H. Mavljanova arveldusarvet SEB pangas, millele maakohus enda motiivides justkui viitab, süüdistuses ei kajastu). Seega ei saa aktsepteerida maakohtu otsuses märgitut, kus kohus käsitleb omastatud rahasummadega seonduvat, et „osa sellest (omastatud rahast) kanti otse süüdistatava enda isiklikule arveldusarvele ning osa raha on kadunud teadmata kuhu“ (vt otsuse lk 21); nimelt tuleb silmas pidada, et süüdistuse kohaselt selles „teadmata kuhu“ kadunud raha omastamises H. Mavljanovat sootuks ei süüdistatagi. 13. Need sularahasissemaksed, mida on maakohus seostanud instituudi õpilastelt vastuvõetud sularahaga, on esimese astme kohus samuti fikseerinud, nimetades nendena järgmised summad (vt maakohtu otsuse lk 21): 29.08.2003 120 200 krooni; 22.09.2003 30 000 krooni; 13.10.2003 16 000 krooni; 19.11.2003 37 500 krooni; 22.12.2003 8000 krooni; 12.01.2004 4000 krooni; 15.01.2004 6000 krooni; 16.01.2004 5000 krooni; 3.02.2004 4500 krooni ja 18.02.2004 6500 krooni. Seega saab süüdistusaktis nimetatu ning maakohtu poolt tuvastatu taustal rääkida H. Mavljanova poolt OÜ-le R. kuulunud summade võimalikust omastamisest ulatuses 237 700 krooni. 13.1 Sama kontoanalüüsi taustal on maakohus tuvastanud edasiselt sedagi, et nimetatud ajaperioodil on H. Mavljanova teinud OÜ-le R. enda kontolt ülekandeid summas 106 000 krooni (vt maakohtu otsuse lk 19; selle summa – ja ainult selle - saamisele on viidanud ka OÜ R. raamatupidaja, tunnistaja N. B. ). Seega tuleb see summa maha arvata eelnevalt osundatud summast 237 700 krooni, mistõttu saab lõppastmes rääkida H. Mavljanova poolt OÜ-le R. kuulunud raha omastamisest summas 131 700 krooni (s.o 8417.16 eurot); vaid see summa saab olla H. Mavljanovale esitatud süüdistuse osiseks kui tema poolt omastatu. 14.

§-s 201 kriminaliseeritud omastamise koosseis tähendab valduses oleva või usaldatud võõra vallasasja või vara ebaseaduslikku pööramist enda või kolmanda isiku kasuks. Võõras on isikule

§ 201mõttes seejuures asi, mis ei ole tema omandis asjaõigusseaduse § 68 tähenduses.

Enda kasuks pööramine tähendab seejuures võõra vara/vallasasja omaniku kestvat ilmajätmist sellest varast/vallasasjast. Kohtupraktikas on seejuures leitud, et omaniku varast kestvale ilmajätmisele osutab üldjuhul just tegevus, millega süüdlane manifesteerib senise omaniku seisundi muutumise, mis seisneb tema käsutusvõimaluse halvenemises asja või vara suhtes (RKKKo 3-1-1-109-12). Kriminaalkolleegium leiab kriminaalasjas sisalduvaid tõendeid hinnates, et H. Mavljanova pani toime tema jaoks võõra vara omastamise

§ 201lg 1 mõttes ning põhjendab seda järgmiselt.

14.1 Nagu ringkonnakohus p-s 13 osundas, on süüdistuses näidatud perioodil teinud H. Mavljanova enda kontole korduvalt suurte summadena sularahasissemakseid. Ühtlasi on tõendamist leidnud – ja seda ei vaidlusta ka apellant ega ka mitte H. Mavljanova ise –, et sellel 16 ajaperioodil võtsid süüdistatava poolt juhitud MTÜ töötajad vastu OÜ R. Narva instituudis õppida soovijatelt õppemaksu sularahas. Et asjad toimisid just selliselt, ei vaidlusta sisuliselt keegi kohtus üle kuulatud asjassepuutuvatest isikutest. Nii on tunnistajad M.R. (kd 3, tlk 176 jj), V.I. (kd 3, tlk 178

1. jj)ja K. I (kd 3, tlk 179 pöördel
2. jj)kirjeldanud, kuidas nad käisid enda õppimise eest tasumas just sularahas. Ühtlasi on kõik nimetatud tunnistajad enda ütlustes kinnitanud enda arusaama H. Mavljanovast kui isikust, kes juhatas OÜ R. Narva osakonda ning kellega tuli suhelda küsimustes, mis puudutas õppemaksu tasumist (seejuures osundab ringkonnakohus, et karistusõiguse seisukohalt ei oma mingit sisulist tähendust küsimus, kas H. Mavljanova ja OÜ R. vahel esines lepinguline töösuhe või mitte; võõra vara omastamise seisukohalt on see ilma igasuguse tähenduseta; kuivõrd see küsimus karistusõiguslikku relevantsust ei oma ning apellant kinnitab, et mingit töösuhet OÜ R. ja süüdistatava vahel ei olnud, aktsepteerib ringkonnakohus edasiselt apellandi seda väidet, lähtudes sellest ka tsiviilhagi rahuldamise aluste määratlemisel, vt edasiselt otsuse p 15). Narva osakonnas õppijatelt õppemaksu sularahas vastuvõtmist on tunnistanud ka H. Mavljanova kaastöötajad MTÜ-s A.S. (kd 3, tlk 181
3. jj)ja G.S. (kd 3, tlk 209). Seejuures ei vaidlusta apellant ka maakohtu poolt osundatut, et kokku võeti üliõpilastelt vastu õppemaksu summas 580 000 krooni (vt maakohtu otsus lk 19; sellises summas õpilastelt raha vastuvõtmist ei eita ka süüdistatav ise).

§ 201objektiivse koosseisu mõttes olid need summad seega usaldatud H.

Mavljanova valdusesse. 14.2 Seejuures ei tohiks olla mingit vaidlust selles, et see üliõpilastelt vastuvõetud raha oli H. Mavljanova kui füüsilise isiku jaoks võõras; on selge, et seda raha ei antud temale, vaid tema esindatavale juriidilisele isikule OÜ R. seal õppimise eest. Seejuures ei näe ringkonnakohus alust kahelda tunnistajatena üle kuulatud V.G. i (kd 3, tlk 157 pöördel) ja N. B. (kd 3, tlk 216) kui OÜ R. i juhataja ning raamatupidaja ütlustes selle kohta, et tegelikkuses sularahas H. Mavljanova õppemaksu vastu võtta ei tohtinud ning nendeni nendest vastuvõetud summadest midagi ei jõudnud. Puuduvad vähimadki kinnitused H. Mavljanova väite kohta, mille kohaselt võttis ta sularahana vastuvõetud õppemaksusummad kaasa ning viis need - seejuures ilma mingeidki pabereid vormistamata – Tallinnasse V.G. i kätte (kd 4, tlk 47 ja 48). Seejuures tuleb pöörata tähelepanu ka süüdistatava esitatud kaitseteesi vastuolulisusele; kui ühest küljest väidab ta, et vastavalt kokkuleppele võis tema juhitud MTÜ jätta õppemaksu tervikuna endale väidetava arendustegevuse katteks (kd 4, tlk 38; sellele viitab nt ka tunnistaja A.S. kd 3, tlk 183 pöördel), siis selle teesi taustal jääb täielikult arusaamatuks samaaegne sularaha viimine Tallinnasse OÜ-sse R. ning ka tema pangakontol kajastuvad ülekanded, kus on ka H. Mavljanova enda kinnitusel tegemist õppemaksusummade ülekandmisega OÜ R. kontole. Ehk teisisõnu – juba see kaitsetees iseenesest on vastuoluline. 14.3 Teisalt tuleb märkida sedagi, et keegi – ei H. Mavljanova ise ega mitte ka tema kaastöötajad MTÜ-s, kes sellele kaitseteesile on viidanud – ei ole suutnud arusaadavalt selgitada, milline siis lõppeks see nende poolt väidetavalt OÜ R. huvides tehtud arendustegevus oli ja millele need märkimisväärsed summad ikkagi kulutati. Nii on ka tunnistaja G. S iseenesest tõesti märkinud, justkui olnuks tudengitelt saadud summad mõeldud OÜ R. Narva osakonna arendamiseks, kuid on suutnud nimetada vajalike kulutustena vaid kantseleitarbeid, reklaami, telefoniarveid ja renti (kd 3, tlk 210 pöördel); ka H. Mavljanova on väljaminekuna suutnud konkretiseerida vaid seda, et tuli maksta renti ning et oli palju helistamist ning koopiate tegemist (kd 4, tlk 39). Tähelepanuväärne on seegi, et kuigi H. Mavljanova kinnitusel oli kulutusi äärmiselt palju ning suures mahus, ei ole säilinud nende tegemise kohta mitte ühtegi dokumenti (kd 4, tlk 42). Nii võibki mõista H. Mavljanova kaitseteesi sellisena, et eksisteeris väidetavalt mingi suurejooneline äriplaan osakonna arenguks, mille realiseerimiseks tehti märkimisväärseid kulutusi, kusjuures sellest äriplaanist ei realiseerunud tegelikkuses mitte midagi (kd 4, tlk 49) ning ka tehtud kulutusi ei ole võimalik dokumentaalselt vähimalgi määral tõestada. 17 Seejuures tuleb tähelepanu pöörata veel ühele märkimisväärsele tõendile, mille käsitlemisest on apellant kummatigi täielikult mööda läinud. Nimelt on H. Mavljanova (tollase nimega Agapova)

1. detsembril 2003 enda käega koostatud ning allkirjastatud paberil (kd 1, tlk 3) tunnistanud, et ta võlgneb OÜ-le R. 310 000 krooni ning ta kohustub selle summa tasuma 4 kuu jooksul. Midagi mõistlikku selle paberi koostamise asjaolude kohta enda esitatud kaitseteesi taustal H. Mavljanova selgitanud aga ei ole. See saab tähendada vaid seda, et H. Mavljanova tunnistas sellel ajahetkel võõra vara lubamatut enda kasuks pööramist ning nõustus selle teatud ajaperioodi jooksul tasuma, mida ta aga ei teinud. Need asjaolud kogumis näitavad ringkonnakohtu hinnangul, et H. Mavljanova kaitsetees on täielikult paljasõnaline, ei leia kriminaalasjas uuritud tõendite taustal vähimalgi määral kinnitust ning tuleb seetõttu jätta tähelepanuta. Süüdistatava terviklikku usaldusväärsust iseloomustava asjaoluna peab ringkonnakohus seejuures vajalikuks osundada veel näiteks ka faktile, et tema poolt juhitud MTÜ raamatupidamise eest vastutavaks isikuks oli märgitud keegi R. L. Kohtumenetluses ilmnes, et nimetatud isik oli tunnistaja M. S ema ning tütre kinnitusel saadi ema andmed tema käest pettusega ning emal ei olnud H. Mavljanovaga (ning tema poolt juhitud MTÜ-ga) mingit pistmist. Seejuures on tunnistaja kinnitanud, et tema ema töötas varasemalt hoopis lasteaias õpetajana ning süüdistuses märgitud perioodil, mil ta väidetavalt pidi tegelema H. Mavljanova poolt juhitud MTÜ-s raamatupidamisega, oli tema ema ka pime (kd 3, tlk 174-175). 14.4 Nagu öeldud, kinnitab võõra vara enda kasuks pööramist ennekõike süüdistuses näidatud perioodil tehtud sularaha sissemaksed H. Mavljanova arveldusarvele süüdistatava poolt. Seega leiab ringkonnakohus, et kontole kantud sularaha pärineb nendest summadest, mille OÜ R. Narva osakonnas õppivad tudengid tõid sularahas H. Mavljanova juhitud MTÜ-sse ja mille süüdistatav sealt võttis. Seejuures ei ole H. Mavljanova enda selgitused selle kohta, kust pärinesid need mitmel puhul märkimisväärsed summad, vähimalgi määral kontrollitavad. Nii on ta vaid tunnistanud, et esimene sissemakse 120 200 krooni on tudengite toodud sularaha (kd 4, tlk 42; seejuures on täielikult arusaamatu ka süüdistatava selgitus põhjuste kohta, miks tuli rahad kanda tema kontole: „sest arve aluseks ei olnud alust“), ülejäänud osas ei ole H. Mavljanova selle raha päritolu kohta mingeid kontrollitavad selgitusi jaganud (kd 4, tlk 43) ega ka mitte ise vastavaid tõendeid esitanud või taotlenud nende kogumist. Seejuures on tähelepanuväärne, et nt kinnitab ta, et ühel korral sai ta 16 000 krooni sissemakse tegemiseks enda tollaselt abikaasalt (kd 4, tlk 43), kelle käest sellekohast kinnitust ei ole kaitsja aga pidanud vajalikuks küsida (kd 3, tlk 227 jj). Mida tähendab sularahas sissemakstud 37 500 krooni õppemaksu Venemaal õppimise eest, H. Mavljanova samuti ei ava (kd 4, tlk 43). Teisisõnu ning lihtsalt väljendatuna annab süüdistatav sularahas sissemakstud summade päritolu kohta täielikult kontrollimatuid selgitusi, mis tuvastatud tehiolude taustal ei jäta kahtlust, et need summad pärinesid tegelikkuses OÜ R. Narva osakonnas õppivatelt tudengitelt ning nende summade enda kontole kandmisega manifesteeris H. Mavljanova selle raha kestvat enda kasuks pööramist, s.o omastamistahet (v.a siis selle 106 000 krooni osas, mis ta tegelikkuses ka OÜ-le R. üle kandis). H. Mavljanova järjepidev käitumine, enda tegevuse pidev väljavabandamine OÜ R. ees, kuid samaaegne juba väljakujunenud käitumismustri kestev järgimine (s.o õppemaksu kestev sularahas vastuvõtmine, nende summade osaline enda kontole kandmine) ei jäta kahtlust, et süüteo pani ta toime otsese tahtlusega. Ta teadis, et need summad on tema jaoks võõrad ning enda kontole kandmisega kinnitas ta nende summade suhtes omastamistahtlust. Mingeid õigusvastust või süüd välistavaid asjaolusid, millel oleks vajalik või asjakohane edasiselt peatuda, ringkonnakohus ei tuvastanud.
2. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus seega, et maakohtu otsus H. Mavljanova süüditunnistamises

§ 209lg 2 p 1 järgi selles episoodis tuleb tühistada.

Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse ning tunnistab H. Mavljanova nn OÜ-ga R. seotud episoodis süüdi

§ 201lg 1 järgi (karistuse kohta vt p 24 jj).

18 Maakohtu otsus tuleb tühistada ka OÜ R. kasuks välja mõistetud tsiviilhagi osas. Nagu ringkonnakohus eelnevalt osundas, tuleb süüdistuse piiridest nähtuvalt lugeda tõendatuks, et H. Mavljanova omastas tahtlikult ning õigusvastaselt süüdistuses näidatud ajal ning viisil OÜ-le R. kuulunud 131 700 krooni, s.o 8417.16 eurot. Tuginedes VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-le 5 tuleb OÜ R. tsiviilhagi rahuldada seega osaliselt, s.o summas 8417.16 eurot. Ülejäänud osas tuleb KrMS §-st 310 juhindudes jätta tsiviilhagi läbi vaatamata, kusjuures kannatanul on selles osas õigus esitada hagi uuesti tsiviilkohtupidamise korras. III

1. Järgmise, nn Inglismaa episoodi osas leiab ringkonnakohus, et süüdistatava huvides esitatud apellatsioon jääb täielikult tagajärjetuks, põhjendades seda järgmiselt.
2. Lihtsalt väljendatuna seisneb süüdistatavale etteheidetav käitumine järgnevas - ta esitles ennast inimesena, kellel on vastav oskusteave ning võimalused vahendada inimesi tööle Inglismaale. Seejuures kinnitas ta, et ta garanteerib inimestele Inglismaal kindla tasuva töö, mida saab hõlpsasti soovi korral ka vahetada teise samaväärse vastu. Ühtlasi oli tema poolt vahendatud teenuse sees ka isikutele garanteeritud kvaliteetne elukoht töökoha läheduses. Sellise teenuse osutamise eest võttis ta kannatanutelt ka raha; tegelikkuses ta enda poolt lubatut aga ei täitnud, s.o Inglismaale reisinud isikud neile eelnevalt lubatud tööd ei saanud, samuti tuli neil kanda erinevaid lisakulusid, millest H. Mavljanova neid eelnevalt ei teavitanud.
3. Nagu ringkonnakohus juba eelnevalt p-s 10.1 märkis, tähendab kelmus enesekahjustusdelikti, kus isik viiakse süüdistatava poolt kas vahetult või vahendlikult mingites tegelikes asjaoludes eksimusse, mis toovad edasiselt kaasa varakäsutuse tegemise reegeljuhtumil kannatanu enda poolt. Seejuures on täiesti võimalik ning praktikas isegi tavapärane, et eksimusse viidud isik teeb varakäsutuse mitte enda, vaid nt mõne teise isiku huvides (ehk siis olukord, kus petetule lubatud teenuse/asja saajaks peaks olema keegi teine kui petetu). Eksimusest tingitud varakäsutus seisneb praeguses kaasuses süüdistuse kohaselt tehingusse astumises, mis kohustas petetuid tasuma H. Mavljanovale kindel kokkulepitud summa, kui nad soovivad saada teatud – neile lubatud vastuteenust. Sellest tulenevalt oli varakäsutuse teinud isikutel õigus nõuda süüdistatavalt vastusooritust, mis oleks vastanud nendele tingimustele, millest juhinduvalt nad tehingusse astusid ning varakäsutuse süüdistatava huvides tegid. Ehk siis – esmalt tuleb vaadata, kelle süüdistatav väidetavalt tegelikest asjaoludest eksitusse viis ning kes selle eksimuse ajel tegid varakäsutuse.
4. Apellatsioonis leiabki kaitsja esmalt seda, et isikuid, kes tegid varakäsutuse, H. Mavljanova petnud ei ole (vt p 6.3.4). Ringkonnakohus selle etteheitega ei nõustu, selgitades selles osas järgmist. On iseenesest tõsi, et lubatud töö eest maksnud ning tegelikkuses Inglismaale sõitnud isikud on puhuti erinevad, kuid nagu öeldud, ei oma see kelmuse koosseisu inkrimineerimise seisukohalt määravat tähendust – nagu eelnevalt märgitud, saab varakäsutuse teha ka teise isiku huvides. Määravaks on, kas varakäsutuse teinud isik viidi varakäsutuse tinginud asjaoludes eksimusse (teda peteti) H. Mavljanova poolt või mitte (seejuures selgitab ringkonnakohus, et eitava vastuse korral sellele küsimusele tuleks edasiselt teoreetilises plaanis kõne alla ka kelmuse toimepanek vahendliku täideviimise vormis). Käesolevas kaasuses tuleb seda jaatada. 19.1 Nagu öeldud, vastab küll tõele, et käesolevas kaasuses tegid O.J. , A.M. ja S.E. varakäsutuse enda laste huvides, ise Inglismaale sõitmata, ning J.K. ka enda venna ning A.O. ka enda abikaasa eest (sõites mõlemad ka ise samaaegselt Inglismaale), kuid kõikidel puhkudel olid varakäsutuse teinud isikud, keda käesolevas kriminaalasjas käsitletakse kannatanutena, enda 19 kinnitusel vahetus kontaktis H. Mavljanovaga ning nende varakäsutuse tegemine oli tingitud vahetult süüdistatava poolt antud lubadustest. 19.2 Nii on kirjeldanud kannatanu S.E. , kuidas ta kohtus mitmel korral koos pojaga H. Mavljanovaga, jutt töökohtadest Inglismaal oli konkreetne, kusjuures tema - s.o süüdistatava – firma lubas võtta töökohtade olemasolu osas täieliku vastutuse (kd 3, tlk 165 pöördel). Kannatanu O.J. on selgitanud, et esmalt kuulis ta lubatud tööst küll enda poja vahendusel, kuid ta kohtus H. Mavljanovaga ka ise ning kui viimane kinnitas täielikult pojalt kuuldut, s.o ta pakkus tema pojale tööd Inglismaal noorteprojekti raames, otsustas ta tehtud pakkumise vastu võtta ning maksta küsitud rahasumma (kd 3, tlk 191). Ka kannatanu A.M. on kirjeldanud, kuidas ta oli enne varakäsutuse tegemist H. Mavljanovaga telefonitsi ühenduses; vestluste käigus jagas süüdistatav vägagi konkreetseid lubadusi töö ja elukoha osas ning kuna ta esines äärmiselt veenvalt, otsustas ta küsitud summa maksta (kd 3, tlk 195). Vahetus ühenduses süüdistatavaga oli lisaks endale ka enda venna huvides süüdistatavale varakäsutuse teinud J.K. (kd 3, tlk 202) ja kannatanu A.O. (kd 4, tlk 5), kes maksis lisaks endale ka enda abikaasale Inglismaal kindla töö lubamise eest. Seega on väär apellandi väide, et petetu ning varakäsutuse tegija ei lange tuvastatud tehioludel käesolevas kriminaalasjas kokku; osundatud asjaolud näitavad, et kannatanuks tunnistatud isikud olid samaaegselt nii petetuteks kui ka varakäsutuse tegijateks.
5. Edasiselt tuleb lahendada küsimus selle kohta, kas süüdistatava poolt lubatu, mille eest kannatanud tegid tema huvides varakäsutuse, langes kokku tegelikkusega, s.o kas H. Mavljanova täitis need lubadused, mis olid kannatanute poolt talle raha maksmise eelduseks. Sellele küsimusele tuleb vastata kindlalt eitavalt. Kannatanute ning tunnistajate ütlusi hinnates ei ole võimalik lugeda tõeseks süüdistatava väiteid, et tema tegeles Inglismaal töötada soovijatele vaid kontaktide, s.o info vahendamisega (kd 4, tlk 52-53) ning kellelegi mingit tööd Inglismaal tema ei lubanud (kd 4, tlk 58, 59, 61); uskuda ei saa süüdistatava kinnitust selle kohta, et kannatanud olid nõus maksma 150 naela isiku pealt pelgalt info eest, mis oli seejuures internetis ka vabalt saadaval (kd 4, tlk 66-67). Sisuliselt tähendaks see, et kõik kohtus käesolevat episoodi puudutavaid tunnistusi andnud kannatanud ja tunnistajad annavad H. Mavljanova suhtes teadvalt valeütlusi, millist versiooni ei ole aga ka mitte hüpoteetiliselt mõistlik uskuda; milline peaks olema nende isikute vastavasisuline motiiv, ei H. Mavljanova ega ka mitte apellant seejuures ei ava. Konkreetselt nähtub kannatanute ning tunnistajate ütlustest järgnev (vt ka kohtuotsuse eelmine punkt). 20.1 Nii sõitsid Inglismaale H. Mavljanova vahendustegevuse tulemusel alaealine S.M. ja napilt täisealine D.J. . Vaidlust ei ole (ei siin ega ka mitte teistes episoodides), et enda vahendustegevuse eest küsis H. Mavljanova kannatanutelt mh 150 naela iga Inglismaale läinud isiku pealt, mille ta ka sai. Nagu öeldud, tuleb kelmuse kooseisu inkrimineerimiseks esmaselt vaadata, kas H. Mavljanova tekitas vahetult väärettekujutuse tegelikest asjaoludest varakäsutuse tegijatele, s.o Inglismaale sõitnud laste vanematele. 20.1.1 Nagu ringkonnakohus eelmises punktis juba viitas, kinnitas A.M. , kuidas ta oli süüdistatavaga vahetus kontaktis ning H. Mavljanova lubas tema pojale garanteerida Inglismaal tasuva töö. Seejuures lõi ta kannatanule ettekujutuse, et tal on suured kogemused just alaealise tööjõu vahendamisel Inglismaale, mis lõppeks veeniski A.M. i varakäsutust tegema. Tema pojale pakuti seejuures konkreetset tööd, täpsemalt tehases lihapakkijana tasuga 7 naela tunnis ning kestusega 2 kuud (kd 3, tlk 195). Seejuures veenis H. Mavljanova teda, et väljasõiduga on kiire, tööle tuleb asuda kohe peale saabumist ning kui nad hilinevad, siis tööd enam ei ole. Samuti lubas süüdistatav lastele mugavaid elamistingimusi, sh võimalust elada koos ühes toas (samas). Enda isa 20 ütlustega täielikult kokkulangevat teavet annab H. Mavljanova poolt jagatud lubaduste kohta ka Inglismaale sõitnud S.M. – kindel, konkreetne ja tasuv töö Inglismaal 2 kuu vältel, väljasõiduga on kiire ning elamiskohaga probleeme ei teki (kd 3, tlk 186 pöördel). 20.1.2 Eelnevaga analoogiline teave tuleneb ka kannatanute O.J. e ja D.J. e ütlustest. Nii kinnitab O.J. , kuidas enne varakäsutuse tegemist kohtus ta H. Mavljanovaga, kes lubas tema lapsele Inglismaal 2 kuuks kindlat töökohta lihapakkijana ning head tasu (kd 3, l 191). Ka D.J. andis kohtus ütlusi selle kohta, et tõuke Inglismaale sõiduks andsid just H. Mavljanova jagatud kindlad lubadused. Talle pakuti pikka nimekirja võimalikest töödest, millest tema valis välja lihapakkija oma palgaga 7 naela tunnis (kd 3, tlk 168 pöördel), töö pidi kestma suve lõpuni ning algama järgmisel või ülejärgmisel päeval pärast Inglismaale saabumist (kd 3, tlk 169). 20.1.3 Põhimõtteliselt ei vaidlusta seda ka apellant, et Inglismaale jõudnud D.J. ja S.M. tegelikkuses mingit tööd ei saanud, erinevate väljamõeldud kulutuste katteks võeti neilt ära kogu kaasasolnud raha ning elama paigutati nad tingimustesse, mis olid pehmelt öeldes allpool igasugust arvestust; samuti viidi nad algselt lubatust erinevasse kohta (vt D.J. e ütlused kd 3, tlk 170 jj ja S.M. i ütlused kd 3, tlk 187 jj). Mingit tööd sai vaid D.J. , kes saadeti nimelt üheks päevaks prügi sorteerima ning tema hindas toimunut sellisena, et jagatud lubadustest ei täitnud H. Mavljanova mitte midagi. Seejuures on kaalukas S.M. i kirjeldus selle kohta, kuidas nad sattusid H. Mavljanova lubadusi uskudes Inglismaal elukohta, kus valitsenud olukorda ning õhustikku hindasid nad ohuna enda elule, mistõttu nad sealt sõna otseses mõttes põgenesid (kd 3, tlk 190 pöördel; asjade sellist käiku kinnitab enda ütlustes ka D.J. ). Sellest, et olukord ei vasta vähimalgi määral H. Mavljanova poolt lubatule, informeerisid D.J. ja S.M. ka enda vanemaid, kes küsisid omakorda selgitusi süüdistatavalt. Siinkohal on tähelepanuväärne see, kuidas H. Mavljanova murelike vanemate küsimustele reageeris. Nii kirjeldab O.J. , kuidas H. Mavljanova käest enda lapse käekäigu kohta pärides vastas süüdistatav, et lapsed läbisid Inglismaal keeletesti, tööandjad on nendega rahul ning et tema laps otsustas töötada mitte tehases pakkijana, vaid hoopis ehitusel (kd 3, tlk 191 pöördel). Analoogselt kirjeldab toimunut ka A.M. , kes samuti omapoolsete küsimustega pöördus H. Mavljanova poole; ka temale kinnitas süüdistatav, et laps läbis keeletesti, kõik on tegelikkuses korras ning paanitsemiseks pole põhjust (kd 3, tlk 196). See näitab üheselt, et H. Mavljanova tegeles kestvalt kannatanutele valetamisega nii enda poolt pakutava teenuse olemuse osas kui ka edasiselt siis, kui vanemad hakkasid välismaale saadetud laste käekäigu pärast muret tundma ning vastavate küsimustega tema poole pöördusid. 20.1.4 Eeltoodud asjaolusid hinnates võib ringkonnakohtu hinnangul rääkida kõhklematult kelmuse toimepanemisest H. Mavljanova poolt; tegelikkusele mittevastava informatsiooni edastamisega pettis ta O.J. elt ja A.M. ilt kummaltki välja 150 naela, mille maakohus on nende kasuks VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel ka välja mõistnud. Arvestades süüdistatava väiteid selle kohta, et tema täitis tegelikkuses kõik enda lubadused (mille ringkonnakohus luges eelnevalt tõenditega ümberlükatud valeväiteks), samuti tema kestvaid ning tegelikkusele mittevastavaid seletusi lapsevanematele, kes enda laste käekäigu vastu huvi tundsid, võib asuda seisukohale, et H. Mavljanova oli algusest peale teadlik, et mingit tööd tema abil Inglismaale sõitvad isikud seal ei saa, s.o ta andis algusest peale teadvalt ning eesmärgipäraselt kannatanutele tegelikkusele mittevastavat informatsiooni, s.o pani kuriteo toime minimaalselt otsese tahtlusega (tahtluse kohta vt veel p 22). 20.2 Sisult sarnaselt toimis H. Mavljanova „skeem“ ka siis, kui Inglismaale sõitsid neile eelnevalt lubatud tööd tegema J.E. , V.K. ja J.K. (vt ka p 19.2). 21 20.2.1 Analoogselt eelnevalt tuvastatuga on kõik kolm nimetatud isikut kirjeldanud konkreetseid lubadusi, mida uskudes tehti H. Mavljanova huvides varakäsutus ning sõideti Inglismaale. Juba eelnevalt viitas ringkonnakohus kannatanu S.E. kirjeldusele selle kohta, kuidas ta kohtus mitmel korral H. Mavljanovaga, süüdistatava jutt töökohtadest Inglismaal oli vägagi konkreetne ning süüdistatava „firma“ lubas võtta töökohtade olemasolu osas täieliku vastutuse (kd 3, tlk 165 pöördel). Neid ütlusi kinnitab ka J.E. , kelle kirjelduse kohaselt pakkus H. Mavljanova Inglismaal konkreetset tööd ning kui see ei peaks sobima, saab 5 minuti jooksul valida endale uue sobiva ning sama tasuva töö. Seejuures pidi töö algama kohe peale Inglismaale jõudmist (kd 3, tlk 197). Ka kannatanu J.K. on üheselt kirjeldanud kohtumisi süüdistatavaga, mille käigus pakuti talle ning ta vennale konkreetseid ning tasuvaid töid Inglismaal, tööga tuli alustada kohe peale Inglismaale jõudmist (kd 3, tlk 202). Eeltoodut kinnitavad ka V.K. i kohtus antud seletused, kuidas H. Mavljanova lubas neile organiseerida ja kindlustada tasuva töö Inglismaal, kusjuures konkreetselt pakuti neile erialast tööd ehitajana (kd 4, tlk 10), töö saamise kindluseks väitis süüdistatav olevat 100% ning just selle eest maksti talle ka küsitud 150 naela (kd 4, tlk 11). 20.2.2 Edasiselt tuleneb J.E. , V.K. i ja J.K. i ütlustest aga selgelt, et mitte midagi lubatust neid Inglismaal ei oodanud. Nii kirjeldab J.E. , kuidas oodatud tööd ta ei saanud (kd 3, tlk 198), kusjuures kui ta korduvalt H. Mavljanovaga selles küsimuses telefonitsi ühendust võttis, kinnitas süüdistatav talle, kuidas kõik saab korda, pakkudes mh kindlat tööd ka lihakombinaadis (kd 3, tlk 198 pöördel). Ka nendest lubadustest mitte ükski aga ei realiseerunud. Lubatud tööd ei saanud ka J.K. (kd 3, tlk 204) ja V.K. (kd 4, tlk 12); viimane kirjeldab küll, kuidas nad said mingil hetkel ajutiselt võõrtöölistena rakendust šokolaadivabrikus, millel ei olnud H. Mavljanovaga aga mingit pistmist ning sellegi töö eest neile lõppeks tasu ei makstud (samas). 20.2.3 Sarnaselt eelnenuga leiab ringkonnakohus asjaolusid kogumis hinnates, et H. Mavljanova andis varakäsutuse teinud isikutele teadvalt valeinfot väidetavalt Inglismaal ootava töö kohta, mille saamise suudab tema talle makstava raha eest garanteerida. Tegemist oli lihtsa valetamisega selleks, et isikutelt katteta lubadusi jagades raha välja petta, s.o süüteokoosseisu realiseerimise osas saab H. Mavljanova käitumises rääkida taaskord minimaalselt otsesest tahtlusest. 20.3 Ringkonnakohus ei pea vajalikuks peatuda pikalt osateol, kus H. Mavljanova vahendustegevuse tulemusel reisisid Inglismaale A.O. koos abikaasa J. Olliga; enda olemuselt on see pea täielikult kattuv eelnevalt kirjeldatuga. Enda ja enda abikaasa huvides pettuse ajel varakäsutuse teinud A.O. on kirjeldanud, kuidas H. Mavljanova kinnitusel oli Inglismaal ees ootamas palju töökohti, mida saab valida ja vajadusel/soovi korral tasuta ka vahetada (kd 4, tlk 4). Seejuures oli H. Mavljanova poolt lubatud teenuse sees ka tööle vormistamine (kd 4, tlk 9). Nemad abikaasaga valisid süüdistatava poolt tehtud konkreetsete pakkumiste seast endale töökohaks šokolaadivabriku. Seejuures ei vasta tõele apellandi poolt väidetu, nagu oleks A.O. teinud varakäsutuse OÜ-le XXX ; A.O. on üheselt kirjeldanud, kuidas nõutud 300 naela maksis ta sularahas H. Mavljanova kätte (kd 4, tlk 5); selles väites ei näe ringkonnakohus vähimalgi määral põhjust kahelda. Kui nad Inglismaale jõudsid, siis midagi lubatust ka nende puhul tegelikkusele ei vastanud. Ükski võimalikest töödest, mida oli lubatud, neid ees ei oodanud ning kui nad H. Mavljanova käest seletust küsisid, vastas see, et tema toob inimesed Inglismaale ainult kohale ning ülejäänuga - sh töö leidmisega - tuleb hakkama saada juba ise (kd 4, tlk 6-7). Ka selles osateos tegeles süüdistatav ringkonnakohtu hinnangul seega teadvalt tegelikkusele mittevastava info jagamisega kannatanule, s.o petmisega, mille ajel tehti tema huvides varakäsutus, midagi lubatust aga vastu saamata. Ka siinkohal on H. Mavljanova käitumises minimaalselt tuvastatav kuriteo toimepanek otsese tahtlusega. 22
6. Pidades silmas, et eelnevalt tuvastas ringkonnakohus H. Mavljanova käitumises kuriteo

§ 201

lg 1 tunnustel, tuleb nn Inglismaa episoodis süüdistatava käitumine seetõttu kvalifitseerida nagu seda on teinud ka maakohus –

§ 209

lg 2 p 1 järgi kui kelmuse toimepanek isiku poolt, kes on varem pannud toime omastamise.

1. Kriminaalkolleegium sedastas eelnevalt, et talle süüks arvatava kuriteo pani H. Mavljanova toime minimaalselt otsese tahtlusega. Iseenesest tuleb nõustuda apellandi osundusega, et tahtluse küsimuse lahendamisel on maakohus mõnevõrra vastuoluline; märkides, et teatud kelmuse objektiivse koosseisu tunnuste toimepanemise suhtes peab isik tegutsema minimaalselt otsese tahtlusega, on kohus edasiselt tõesti märkinud, et süüdistatav pani kelmuse toime kaudse tahtlusega (vt käesoleva otsuse p 5.2). Ringkonnakohus leiab, et selline maakohtupoolne ebaõnnestumine ei väära aga vähimalgi määral tahtluse vormi täpse(ma)t fikseerimist ringkonnakohtu poolt. Nimelt ei raja ringkonnakohus enda järeldust mingitele uutele asjaoludele, mida maakohus ei oleks hinnanud ning mida teise astme kohus ilma prokuröri või kannatanu vastava apellatsioonita nüüd lubamatult käsitleks. Ringkonnakohus käsitleb täpselt neid tõendeid, mida hindas ka esimese astme kohus ning ka järeldused neist on täpselt samad; kui hinnata maakohtu asjassepuutuvaid järeldusi, siis tuleneb neistki üheselt, et ka maakohtu arvates pani H. Mavljanova talle inkrimineeritava teo tegelikkuses toime minimaalselt otsese tahtlusega. Maakohtu poolt viidatud ja tuvastatud asjaolud ei jäta ringkonnakohtule selles küsimuses vähimatki kahtlust. Samuti osundab ringkonnakohus, et selliste juriidiliste ebatäpsuste korrigeerimist tegelikkuses tuvastatud tehiolude taustal on pidanud aktsepteeritavaks ka Riigikohtu kriminaalkolleegium (vt nt RKKKo 3-1-1-31-07, p 9.2). Eelneva alusel jääb apellatsioon selles osas seega tagajärjetuks.
2. Õige on aga apellandi märgitu, et kuigi H. Mavljanova anti kohtu alla süüdistatuna ka

§ 209

lg 2 p 2 järgi, ei ole selles osas maakohtu otsuse resolutiivosas selget seisukohta võetud. Iseenesest ei omagi praegusel ajahetkel enam suurt tähendust fakt, et maakohtu

1. detsembril 2011 otsusega selles kvalifikatsioonis H. Mavljanovat süüdi ei tunnistanud ning prokurör sellele minetusele adekvaatselt ei reageerinud. Apellatsioonimenetluse tulemil jõudis kriminaalkolleegium ka ise järelduseni, et kelmuse koosseisu kvalifitseerivat tunnust – suurt ulatust – süüdistatav ei realiseerinud. Seega tuleb süüdistuse selles punktis H. Mavljanova õigeks mõista. IV
2. Järgnevalt lahendab ringkonnakohus H. Mavljanovale mõistetava karistuse küsimuse, käsitledes seejuures ka võimalikku menetluse mõistliku aja riivet. 25.

§-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (RKKKo 3-1-1-99-06).

1. Seejuures on kohtupraktikas pääsenud maksvusele ka arusaam, mille kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta esmaseks aluseks konkreetse sanktsiooni keskmine määr, mida siis vastavalt kas 23 kergendavate/raskendavate asjaolude esinemisele nihutada edasiselt kas üles- või allapoole (vt RKKKo 3-1-1-77-11, p 11).
2. Samuti selgitab ringkonnakohus, et kui isiku teosüüle vastavaks karistuseks loeb kohus vangistuse, siis maksva arusaama kohaselt saavad vaid erandlikud asjaolud väärata selle reaalset ärakandmist ehk teisisõnu – isikule mõistetud karistus kuulub reegeljuhtumil ka reaalsele ärakandmisele. Selline arusaam tuleneb üheselt RKKK otsuses nr 3-1-1-99-06 märgitust, et süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama ning kui kohus seda ei tee, ei ole tegemist KrMS § 337 lg 1 p 7 rikkumisega. Seega on isiku talle mõistetud karistusest edasise tingimisi vabastamise näol tegemist reeglist irduva erandiga, mille rakendamisele on seatud konkreetsed tingimused. Need tingimused oleksid

§ 73

lg 1 ja § 74 lg 1 kohaldamist käsitlevat kõrgema kohtu praktikat silmas pidades järgmised - vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja/või süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära). 28.

§ 201

lg 1 näeb sanktsioonina ette rahalise karistuse või vangistuse kestusega kuni 1 aasta;

§ 209lg 2 näeb õigusjärelmina ette vaid vangistuse ja seda kestusega 1 kuni 5 aastat.

Eelnevates punktides osundatud arusaamasid silmas pidades sedastab ringkonnakohus järgmist.

1. H. Mavljanova teosüüd hinnates leiab ringkonnakohus, et seda tuleb hinnata keskmisest kõrgemaks ning sanktsiooniliigina tuleb tema suhtes kõne alla vaid vangistus. On seejuures tähelepanuväärne, et talle nn Inglismaa episoodis süüks arvatava kelmuse pani H. Mavljanova toime siis, kui tema suhtes käis juba menetlus OÜ R. suhtes toimepandud kuriteoepisoodis. Iseäranis küüniliseks loeb ringkonnakohus H. Mavljanovale süüks arvatavast käitumisest just p-s 20.1 jj kirjeldatud osateo, kus ta teadlikult saatis välismaale ühe alaealise ning teise napilt täisealise nooruki, nende edasisest käekäigust vähimalgi määral hoolimata ning vanematele, kes enda laste olukorra vastu huvi tundsid, jätkuvalt valetades. Seejuures ei saa nõustuda maakohtu otsuses märgituga, et arvesse tuleb nn Inglismaa episoodis võtta ka kannatanute enda käitumist; neile ei saa ette heita süüdistatava äärmist valetamisoskust, kes oli võimeline jagama katteta lubadusi sellise veenvusega, et selle tõelevastavuses ei tekkinud kahtlusi ka politsei- ja prokuratuuritöötajast kannatanutel. Seejuures ei ole – nagu seda märgib ka maakohus – süüdistatava käitumises tõesti võimalik karistust kergendavaid asjaolusid tuvastada.
2. Need asjaolud annaksid aluse mõista süüdistatavale karistuseks vangistuse kummagi sätte kohaselt sanktsiooni keskmises määras, s.o

§ 201

lg 1 järgi pool aastat vangistust ja

§ 209lg 2 p 1 järgi 3 aastat vangistust.

Siinkohal tuleb aga võtta arvesse maakohtu poolt mõistetud karistust – 2 aastat vangistust – mis prokuröri apellatsiooni puudumisel jääb ka vangistuse ülempiiriks. Eelnevast johtuvalt mõistab ringkonnakohus H. Mavljanovale

§ 201

lg 1 järgi karistuseks 6 kuud vangistust ning maakohtu poolt süüdistatavale

§ 209

lg 2 p 1 järgi mõistetud karistuse - 2 aastat vangistust – jätab ringkonnakohus muutmata, lugedes edasiselt

§ 64lg 1 alusel kergema karistuse kaetuks raskema karistusega.

1. Järgnevalt tuleb ringkonnakohus kriminaalmenetluse mõistliku aja riive küsimuse juurde. Iseenesest soostub kriminaalkolleegium maakohtu asjakohaste motiividega (p 5.3) ning ei pea vajalikuks neile palju lisada; maakohus on tunnistanud, et riigi süül on toimunud põhjendamatuid viivitusi kriminaalasja menetlemisel ning selle seisukohaga tuleb kahtlemata soostuda. Samas tuleb nõustuda ka kaitsjaga selles, et maakohtu nn esimeses otsuses sisaldunud minetustest tingituna tuli kohtul koostada kriminaalasjas uus otsus, mis süvendas seda riivet veelgi. Nõustuda ei saa aga 24 kaitsja seisukohaga, nagu ei oleks H. Mavljanova enda käitumine kohtumenetluse põhjendamatu venimisega üldse seotud. Siinkohal osundab ringkonnakohus nt asjaolule, et kohtuistung tuli lükata edasi johtuvalt asjaolust, et süüdistatav ei ilmunud kohtusse (vt kd 3, tlk 47), samuti on esitanud taotluse kohtumenetluse edasilükkamiseks tema kaitsja (kd 3, tlk 52). Kriminaalmenetluse kulgemine oli takistatud ka seetõttu, et H. Mavljanova, kelle suhtes oli kohaldatud tõkendina elukohast lahkumise keeld, andis enda elukoha kohta tegelikkusele mittevastavat informatsiooni, ta ei olnud menetlejale kättesaadav ning seetõttu kuulutati ta tagaotsitavaks (kd 6, tlk 259) ning kriminaalmenetlus sai jätkuda alles pärast tema kinnipidamist (kd 5, tlk 27). Neid asjaolusid kogumis hinnates tuleb kriminaalmenetluse mõistliku aja riivet seega vaieldamatult küll tunnistada, kuid kindlasti ei ole see sedavõrd kaalukas, et tingiks süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise KrMS § 2742 alusel (seejuures märgib ringkonnakohus, et isiku õigeksmõistmine selle riive tõttu, nagu seda taotleb apellatsioonis kaitsja, ei ole sootuks võimalik).
2. Küll tuleb aga mõistliku menetlusaja riivet arvestada karistuse mõistmisel, nagu seda nõuab selgesõnaliselt KrMS § 306 lg 1 p
3. Nagu ringkonnakohus otsuse p-s 27 märkis, tuleb maksva arusaama kohaselt isikule mõistetud karistus pöörata reegeljuhtumil täitmisele ning ainult erandlike asjaolude esinemine, mis iseloomustavad kas tegu või toimepanijat, võib tingida selle tingimuslikult täitmisele pööramata jätmise. Siinkohal leiab ringkonnakohus sedagi, et kriminaalasjas ei saa rääkida mingistki erandlikust asjaolust, mis iseloomustaks kas H. Mavljanovat või siis tema tegu sellises tähenduses, et võimaldaks vaagida mõistetud karistuse täitmisele pööramata jätmist. 32.1 Iseenesest tuleb tunnistada sedagi, et isikule mõistetud karistuse kas tervikuna või osaliselt täitmisele pööramata jätmine ei ole mitte iseseisvaks karistuse liigiks, vaid üksnes selle individualiseerimise viisiks. Samas leiab ringkonnakohus, et seda võimalikku individualiseerimise meetodit saab rakendada ka siis, kui selleks erandlikuks asjaoluks on just eelnevalt märgitu – nimelt kriminaalasja menetlemise mõistliku aja riive. Ehk teisisõnu - mõistliku menetlusaja riive võib olla iseseisvaks mõistetud karistuse individualiseerimist tingivaks asjaoluks. Mööda ei saa just vaadata faktist, et ajas minetab enda tähendust/toimet ka karistuselt oodatav üld- ja eripreventiivne toime, mis peaks siis avaldama positiivset mõju nii süüdistatavale kui ka õiguskorrale tervikuna. 32.2 Nagu eelnevalt märgitust tuleneb – on mõistliku aja riive ainukeseks erandlikuks asjaoluks, mis mingil määral praegust kriminaalasja iseloomustab ja seda just ennekõike OÜ R. suhtes toimepandud kuriteo tähenduses. Seejuures on ka maakohus süüdistatavale mõistetud karistuse individualiseerimist puudutavates motiivides selgesõnaliselt märkinud, et

§ 73sätete kohaldamise tingib mh just ka mõistliku menetlusaja riive.

Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga eelnevalt sedastatud arusaamadest johtuvalt täielikult. Nagu eelnevalt mainitud, ei oleks ilma selle riiveta olnud mingitki alust rääkida mõnest erandlikust asjaolust, mis oleks saanud väärata mõistetud karistuse reaalset täitmisele pööramist. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et lõplikku tulemit silmas pidades on mõistetud karistuse individualiseerimise näol kohus arvestanud täiel määral KrMS § 306 lg 1 p-s 61 märgitut ning mingit täiendavat korrektiivi ei pea kriminaalkolleegium siin vajalikuks ega ka mitte võimalikuks teha. V 33. Järgnevalt lahendab ringkonnakohus menetluskuludesse puutuva, võttes esimesena seisukoha kaitsja taotluse suhtes jätta riigi kanda H. Mavljanova poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud. Nende kandmise kinnituseks esitas kaitsja ringkonnakohtu istungil ka taotluse, mille kohaselt on H. Mavljanova kohustatud tasuma Küllike Namm OÜ-le talle osutatud õigusabiteenuse eest koos käibemaksuga 3384 eurot. 25 34. Nagu eelnevast tuleneb, teeb Tartu Ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-s 4 märgitud lahendi. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et sellisel juhul kannab menetluskulud riik. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka ka valitud kaitsjalemakstud mõistliku suurusega tasu. Eelmises punktis märgitud kaitsjatasu mõistlikkuse osas asub ringkonnakohus järgmisele seisukohale. 34.1 Taotlusele esitatud arve kohaselt on osutatud õigusabiteenuse ühikuhinnaks märgitud 120 eurot, mida tuleb lugeda sellekohast praktikat silmas pidades mõistlikuks. Küll aga ei pea kohtukolleegium taotluse rahuldamist sellises summas kindlasti mitte põhjendatuks. Nii tuleb seda taotlust lahendades esmalt märkida, et Tartu Ringkonnakohtu 30. aprilli 2012 määrusega, millega maakohtu 21. detsembri 2011 otsus tühistati, mõisteti apellatsioonimenetluse kulude katteks H. Mavljanova kasuks Eesti Vabariigilt välja 2664 eurot (kd 7, tlk 22 pöördel). Kui nüüd võrrelda seda apellatsiooni, mille esitas advokaat K. Namm maakohtu 21. detsembri 2011 otsuse peale (kd 4, tlk 178

1. jj)apellatsiooniga, mida ringkonnakohus käsitles käesolevas kriminaalasjas (kd 7, tlk 87 jj), siis tuleb nentida, et nende sisuline erinevus on minimaalne. Võib täheldada küll mõningaid erisusi apellatsioonide ülesehituses, mõnevõrra on muudetud ja täiendatud ka sõnastust, kui mööda ei saa ühest selgest järeldusest – tegemist on sisuliselt siiski sama dokumendi teistkordse esitamisega. Ringkonnakohus tunnistab, et kindlasti on advokaat selle koostamisel mõnevõrra pidanud rakendama enda kutseoskusi, kuid kindlasti mitte 18,5 tunni ulatuses, nagu seda märgitakse taotluses. 34.2 Ringkonnakohus leiab, et selle uue apellatsiooni koostamisele ei saanud kaitsja kulutada rohkem kui 5 tundi. Maksimaalselt 1 tund sai kuluda juriidilist haridust omaval inimesel „uue“ kohtuotsusega tutvumisele ning teist samapalju prokuröri ning kannatanute apellatsioonide lugemisele (ning järelduse tegemisele, mille kaitsja sõnastas ringkonnakohtu istungil äärmiselt lühidalt – neil isikutel puudub nimelt apellatsiooniõigus). Seega rahuldab ringkonnakohus esitatud taotluse summas 840 eurot, millele lisandub käibemaksuna 168 eurot, s.o kokku 1008 eurot. Ülejäänud osas jäävad apellatsioonimenetluse kulud süüdistatava enda kanda. 35. KrMS § 191 lg 3 kohaselt on ringkonnakohus pädev tegema uue menetluskulude hüvitamise otsustuse sõltumata sellest, kas seda on vaidlustatud või mitte. Sellele sättele tuginevalt ja juhindudes KrMS § 178 lg 1 p-st 1 leiab kriminaalkolleegium, et rahuldada tuleb kannatanu A.O. maakohtule esitatud taotlus hüvitada talle seoses kohtuistungil osalemisega saamata jäänud sissetulek. Kannatanu osales maakohtu istungil 18. novembril 2011 (kd 4, tlk 3
2. jj)ning ta on esitanud Ida-Viru Keskhaigla tõendi selle kohta, et tema päevatasuks on 38.32 eurot (kd 4, tlk 16). Seega tuleb see saamata jäänud töötasu talle hüvitada. KrMS § 175 lg 1 p 2 kohaselt on tegemist menetluskuluga, mis tuleb seoses süüdimõistva otsusega mõista edasiselt H. Mavljanovalt riigi kasuks välja. VI 36. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2, § 340 lg 2 p-dest 2,3,5 tühistab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse osaliselt ning teeb tühistatud osas uue otsuse. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. Prokuröri ja kannatanute apellatsioonid jätta läbi vaatamata ning tagastada nende esitajatele. 26 Paavo Randma Maarika Kuusk Viivi Tomson 27