Obsah (6)

§ 436§ 122§ 125§ 123§ 162§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja Kohtunik Ann Meriluht Kohtuotsuse avalikult 30. oktoobril 2012.a. kell 16.00 kohtu tsiviilkantselei kaudu Kentmanni 13, Tallin

) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 436lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

1. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 alusel esitatakse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Kooskõlas TMS § 221 lg-ga 1¹ muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis käesoleva seadustiku § 2 lõike 1 punktides 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele.
2. TMS § 2 lg 1 p 19 kohaselt on täitedokumendiks notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Kohtule esitatud dokumentaalsetest tõenditest nähtub, et täitemenetlust on alustatud 25.03.2010.a. kostja avalduse alusel, millisega taotletakse pöörata sundtäitmisele Tartu notar Tiina Tombergi poolt 21.06.2002.a. tõestatud hüpoteegi seadmise leping nr. XXX (t/l 28-29). Nõude sisuks on 270 000 krooni.
3. Kohtule esitatud Tartu notar Tiina Tombergi poolt 21.06.2002.a. tõestatud ostu-müügi ja hüpoteegi seadmise lepingust nr. XXX nähtub, et RR müüs ja VP ostis Tartus, XXX asuva kinnistu (t/l 9-15). Sama lepingu p. 8.2 nähtub, et RR ja VP on kokku leppinud kinnistu hüpoteegiga koormamises ning VP lubab ja RR avaldab soovi Tartu kinnistusameti Tartu linna kinnistusjaoskonna kinnistusregistris registriosa number XXX neljandasse jakku esimesel vabale kohale hüpoteek RR kasuks summaga 220 000 krooni ja kõrvalnõudes 50 000 krooni ning kinnistu igakordse omaniku kohustus alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Kinnistusraamatu väljavõttest nähtub, et asukohaga Tartu XXX omanik on 23.10.2006.a. kinnistamisavalduse alusel hageja (t/l 45). Kohtule on esitatud ka kinkeleping, mille kohaselt VP võõrandas 23.10.2006.a. Tartus XXX asuva kinnistu KT (t/l 19-28).
4. Pooled ei vaidle selle üle, et VP on tasunud RR ostu- müügilepingu sõlmimise päeval 480 000 krooni. Käesoleval juhul on vaidlus selles, kas ostja on täitnud ostu-müügilepingu p. 4.2.
5. endale võetud kohustuse tasuda müüjale 220 000 krooni hiljemalt 30.09.2002.a. Hageja on seisukohal, et viidatud võlakohustus on täidetud hiljemalt 08.12.2003.a. ning seda tõendavad RR allkirjad 30.09.2002.a. ja 08.12.2003.a. õienditel. Kostja on seisukohal, et viidatud õiendid ei kinnita raha üleandmist. Kostjale teadaolevalt ei ole tema isa RR kinnistu müügi eest raha summas 220 000 krooni saanud.
6. Kohtule esitatud 30.09.2002.a. õiendi kohaselt kinnitab RR, et ta on kätte saanud XXX asuva kinnistu müügiga VP ükssada kaheksakümmend tuhat (käsikirjaliselt parandatud 150 000) krooni (t/l 16). 08.12.2003.a. õiendist 2 nähtub, et see on täiendus 30.09.2002.a. Tartus koostatud õiendile ning sellega kinnitab RR, et on kätte saanud XXX, Tartu linn asuva kinnistu müümisega VP sularahas kogu kokkulepitud summa 220 000 krooni (t/l 17). 3 Mõlemad õiendid on allkirjastatud RR nimel. Kohus määras asjas käekirjaekspertiisi (t/l 173). Eesti kohtuekspertiisi Instituudi eksperdid on asunud seisukohale, et 30.09.2002.a. ja 08.12.2003.a. õienditel olevad allkirjad RR nimelt on kirjutatud RR poolt (t/l 180-184).
7. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga selles, et RR ei saanud olla teadlik dokumentide sisust, millele ta võis olla alla kirjutanud. Vaidlust ei ole selles, et RR oli pime ning vajas abi igapäevatoimingute tegemisel. Seda on kinnitanud nii hageja kui ka kostja, kostja on lisaks esitanud ka väljavõtted RR haiguslugudest Tartu Ülikooli kliinikumis (t/l 67-76), millest nähtub, et RR on kaotanud nägemise. Ka kinnitasid nii hageja kui kostja, et Tartu linna poolt oli RR määratud hooldaja, kes teda abistas toimingutes, millega ta ise toime ei tulnud (t/l 77). Samas on hageja esile toonud selle, et RR sularaha üleandmine ja temaga müügitehingu tegemine ei ole ebatavaline, kuivõrd RR oli aktiivne inimene ning tegutses mitmes valdkonnas, muuhulgas oli RR äriühingu ainuosanik ja juhatuse liige ning pidas toiduainete kauplust. Ka oli RR hageja väidete kohaselt EPLjuhatuse liige. Iseenesest on õige kostja seisukoht, et EPL juhatuse liikmeks olek ei ole seostatav nägemisvõime ja allkirjastamisoskusega. Samas ei ole kostja ümberlükanud seda, et RR oli äriühingu omanik ja ainuke juhatuse liige, pidades kauplust ning korraldades selle kaubandustegevust.
8. Kostja on RR käekirjaekspertiisiks võrdlusmaterjalidena esitanud OÜ S kassasissetulekuorderid, milliste kohaselt on RR korduvalt võtnud müüjatelt vastu sularaha (t/l 157-166). Kassa sissetuleku orderitest ei nähtu, et keegi kolmas isik oleks lisaks RR orderid allkirjastanud ja sellega orderil märgitud summa väärtuses sularaha üleandmist kinnitanud. Tunnistaja JP on andnud ütlusi selle kohta, et RR oli tavaks jaotada sularaha erinevatesse taskutesse olenevalt kupüüride väärtusest (t/l 118). Eelpoolviidatud OÜ S kassa sissetuleku orderitest nähtub, et orderite tagumistele külgedele on märgitud muuhulgas üleantavate kupüüride arv ja väärtus (t/l 157-166). Kohtu hinnangul kinnitab selline märkimine tunnistaja ütlusi, et RR orienteerus sularahas lähtudes kupüüride väärtusest. Kohus leiab, et seega oli sularaha vastuvõtmine RR tavapärane tegevus ning ka RR enda hinnangul puudus vajadus sularaha vastuvõtmise täiendavaks kinnitamiseks.
9. Ka ei muuda õiendeid ebausaldusväärseks asjaolu, et kostja hinnangul ei ole võimalik õienditest välja lugeda, millal ja millises summas on kohustus täidetud. Vaidlust ei ole selles, et Raul Ruugale on ostu-müügilepingu kohaselt 480 000 krooni tasutud koheselt lepingu sõlmimise päeval. Kohus leiab, et seega puudus pooltel vajadus allkirjastada mingeid täiendavaid hilisemaid õiendeid selle summa või summa osa üleandmise kohta. Kohtu hinnangul ei muuda raha üleandmist ebausutavaks ka kostja poolt esiletoodud asjaolu, et õiendid sisaldavad kinnistu numbrit ja isikukoode. Käesolevas asjas on tunnistajad JP ning VP andnud muuhulgas ütlusi selle kohta, kuidas toimus sularaha üleandmine RR (t/l 118, 194). Tunnistajate ütlused raha üleandmise koha ja viisi kohta on omavahel kooskõlas. Tunnistajad on kinnitanud, et RR loeti ette õiendite tekst, RR sai sularaha kätte ning seejärel allkirjastas õiendi. Tunnistajad on mõlemad andnud ütlusi, et raha üleandmise läheduses viibis ka RR hooldaja. Kohus leiab, et kui RR oleks tekkinud raha üleandmise kohta mingeid kahtlusi, oli tal võimalus pöörduda rahasumma või õiendi teksti ülekontrollimiseks oma hooldaja või mõne kolmanda isiku poole.
10. Kohtu hinnangul ei lükka kostja vande alla antud seletus selle kohta, et tema teada ei ole tema isa RR kinnistu Tartus, XXX müügi eest raha summas 220 000 krooni saanud ümber teisi asjas kogutud tõendeid. Kostja kinnitas 25.09.2012.a. kohtuistungil, et isa ei ole kordagi talle öelnud, et ta oleks raha saanud (t/l 196). Kostja küsis raha saamise kohta enda väidete kohaselt 2002.a., 2003.a. ja 2004.a. Kostja on nimetatud kohtuistungil andnud seletuse ka selle kohta, et ta nägi isa viimati 2006.a. aprillis. Isa suri XXX Tartus ei ela kostja juba 1982.a. Kohus leiab, et seega kostja ei saanud olla oma isa tegemistega piisavalt kursis. Nimetatud seisukohta toetab kohtu hinnangul ka asjaolu, et pärast oma isa surma nõudis kostja pärandvara inventuuri. Seega ei teadnud kostja kõiki oma isa tegemisi ja võlasuhteid 4 ning tema kahtlused raha mittesaamise kohta ei lükka ümber RR poolt allkirjastatud õiendeid ning tunnistajate ütlusi.
11. Ka ei ole kohtu ette toodud asjaolu, et RR või kostja oleks kinnistu ostjalt nõudnud väidetavalt võlgnetava summa 220 000 krooni tasumist. Ka kostja enda poolt kohtule esitatud 01.12.2006.a. kirjast VP ei tulene, et kostja oleks vastavasisulise nõudega kinnistu ostja poole pöördunud (t/l 84). Osundatud kirjas avaldab kostja, et ta on leidnud isa dokumentide hulgast 21.06.2002.a. müügilepingu ja palub kirjalikult teatada, kas ja millisel moel on täidetud ostuhinna tasumise kohustus. Kui kostja oli oma väidete kohaselt 21.06.2002.a. müügilepingu sõlmimisest alates teadlik, et osa ostuhinnast on tasumata, oleks ta seda viidatud kirjas saanud ka avaldada ja nõuda tasumata ostusummat. Seda kostja teinud ei ole ning viidatud kostja pöördumine kinnitab kohtu hinnangul asjaolu, et tegelikkuses ei teadnud kostja Tartu, XXX kinnistu müügiga ja ostuhinna tasumisega seonduvat.
12. Kohus leiab, et asjas kogutud tõenditega on seega leidnud kinnitust asjaolu, et RR ja VP vahel 21.06.2002.a. sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu nr. XXX alusel sissenõudmiseks esitatud nõue on rahuldatud täies ulatuses 08.12.2003.a., so enne täitmisavalduse esitamist ning sundtäitmine täiteasjas nr. XXX tuleb tunnistada lubamatuks.
13. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine
14. Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus

§ 122

lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind ja hagita asja hind.

§ 125

kohaselt tuvastushagi hind määratakse hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Vastavalt

§ 123

tsiviilasja hinna arvestamisel võetakse aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Riigikohus on 28.09.2011.a. kohtulahendis tsiviilasjas nr. 3-2-1-6011 p. 33 asunud seisukohale, et käimasolevates kohtumenetlustes tuleb lähtuda

§ 123ja määrata hagi hind jätkuvalt hagi esitamise seisuga, s.t.

varalise nõudena. Hageja soovib vabaneda kohustusest tasuda 270 000 krooni ehk 17 256,15 eurot. Käesoleval juhul on seega hagihinnaks 17 256,15 eurot. Menetluskulude jaotamine 19.

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuivõrd kohus rahuldab hagi, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. 20.

§ 174

lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Vastavalt

§ 174

lg 3 hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Ann Meriluht Kohtunik 5