← Eesti

3-10-1892/91

Obsah (7)§ 212§ 213§ 223§ 201§ 200§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Virgo Saarmets ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 18. aprill 2013, Tallinn Haldusasja number 3-10

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus (PMTK) kontrollis AS Abe

Stock käibemaksu arvestamise ja tasumise õigsust maksustamisperioodil detsember

  1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 16.04.2010 maksuotsusega nr 12.23/1050-7 määrati AS-le AbeStock maksustamisperioodi
  2. a detsember eest käibemaksu 27 244 351 krooni, loeti määratud summa 24 177 931 krooni ulatuses täidetuks enammakse 3-10-1892 arvelt ja kohustati tasuma 3 066 420 krooni Maksu- ja Tolliameti (ka MTA) arvelduskontole. Maksuotsuses leiti, et Oma Varahalduse AS (AS Tungren, alates 30.12.1997 kuni 31.12.2009 Oma Varahalduse AS) ja AS AbeStock vahel ei ole toimunud kinnistu (Randvere tee 6) müügitehingut, mis annaks AS-le AbeStock aluse 27 244 351 krooni sisendkäibemaksu mahaarvamiseks, vaid aset leidis ettevõtte (majandusüksuse) üleminek järgmiste asjaolude põhjal: AS AbeStock ja Oma Varahalduse AS kuulusid tehingu toimumise ajal (14.12.2009) ühte kontserni, kus ABC Grupi AS on emaettevõtja, seega tehingu toimumise ajal oli Oma Varahalduse AS ja AS AbeStock näol tegemist seotud äriühingutega. Soetades Oma Varahalduse AS-lt kinnistu kaasomandiosa, läksid AS-le AbeStock üle ka kehtivad üürilepingud ning nendest tulenevad kommunaal-, side- ja hooldusteenuste lepingud. AS AbeStock ei öelnud üürilepingud üles, vaid jätkas üürileandmist. Ettevõtte üleminekule iseloomulik on Lindström OÜ-ga (vahetusvaipade üürileping), Faminer OÜ-ga (näriliste ja putukatõrje leping), K Grupp Turvateenused OÜ-ga (valve), ISS Eesti AS-ga (koristusleping), ASga Cleanaway (olmejäätmete veoteenuse leping) sõlmitud lepingute üleminek. AS Oma Varahalduse tegevus seisnes kinnisvara arendamises ja üürile andmises. Oma Varahalduse AS ehitas Viimsi kaubanduskeskuse väljaüürimise eesmärgil ja selle aastane üüritulu on suurusjärgus 11 000 000 krooni. Pärast kinnistu Randvere tee 6 müüki lõppes Oma Varahalduse AS tegevus suurima projekti osas. Alates 01.01.2010 lõpetas Oma Varahalduse AS tegevuse täielikult ja juhatuse liikme J S sõnul on äriühingu peamiseks prioriteediks käesoleval ajal MTA-ga kokkuleppe saavutamine maksuvõla ajatamise osas. J V ja J S selgitustes ilmneb vastuolu, kuna ühelt poolt soovitakse lõpetada kontserni poolt kinnisvaraalane tegevus ja kinnistute üürileandmine, samas läheb AS-le AbeStock üle kinnistu koos kehtivate üürilepingutega. Tegelikkuses sooviti viia kinnisvara arendamise, haldamise, üürileandmise jms seonduv tegevus Oma Varahalduse AS-st üle teistesse kontserni kuuluvatesse äriühingutesse. Seda seisukoha toetab ka asjaolu, et
  3. a läks Oma Varahalduse AS-st 27 kinnistust AS-le ABC Vara üle
  4. Seisuga 01.01.2010 kuulub ABC Grupi AS-le 100% AS ABC Vara aktsiatest, varem kuulus ABC Grupi AS-le ainult 1,8% aktsiatest ning 98,2% aktsiatest kuulusid Oma Varahalduse AS-le. Oma Varahalduse AS-l on kinnistu müügilt deklareeritud käibemaks riigieelarvesse tasumata. Just tehingud Oma Varahalduse AS ja seotud isikute vahel põhjustasid Oma Varahalduse AS maksuvõla tekkimise. Oma Varahalduse AS ei saanud kinnistu müügist reaalselt rahalisi vahendeid, kuna ühelt poolt võttis AS AbeStock üle Oma Varahalduse AS laenu ja teiselt poolt toimus 85 000 000 krooni ulatuses kontsernikontol tasaarveldus, mille tulemusena vähenes Oma Varahalduse AS kohustus ABC Grupi AS ees. Seega, lisades kinnistu hinnale käibemaksu 27 244 351 krooni, olid Oma Varahalduse AS, AS Abestock ja ABC Grupi AS teadlikud sellest, et Oma Varahalduse AS-l puuduvad rahalised vahendid tasumisele kuuluva käibemaksu riigile tasumiseks. Tehingule käibemaksu lisamine oli kasulik eelkõige ABC Grupi AS-le ja AS-le AbeStock. Pärast seda, kui Oma Varahalduse AS müüs
  5. a detsembris sisuliselt oma viimase kinnisvara, oli isikul maksuvõlg üle 40 000 000 krooni, kahjum 196 684 915 krooni ja omakapital miinus 13 234 287 krooni, müüs ABC Grupi AS Oma Varahalduse AS aktsiad 1 krooni eest maha. Kuigi kõnealuse tehingu toimumise ajal ei olnud J V enam Oma Varahalduse AS ja AS AbeStock juhatuses (oli AS Oma Varahalduse ainus juhatuse liige kuni 20.01.2009 ja AS AbeStock ainus juhatuse liige kuni 19.08.2009), võttis otsuse viia kinnistu Oma Varahalduse AS-lt üle AS-le Abestock vastu ABC Grupi AS, kelle ainus juhatuse liige on J V. Asjaolu, et eksperthinnangu nr 0435/2009 jaoks esitasid algandmed ABC Grupi AS töötaja H V ja J V ning ka kinnistu ülevaatus viidi läbi koos ABC Grupi AS töötaja H. V, kinnitab, et reaalselt korraldas antud tehingut ABC Grupi AS. 2

(11)3-10-1892 ABC Grupi AS juhatuse liikme J V ja Oma Varahalduse AS juhatuse liikme J S selgitustest ilmneb, et ABC Grupi AS soovis ennetada olukorda, kus pank oleks kinnistu võõrandanud ning see tekitanuks ohu, et kogu kontsern võib pankrotistuda. Asjaolu, et AS AbeStock juhatuse liige S M veendus väidetavalt, et Oma Varahalduse AS teavitas Maksu- ja Tolliametit käibemaksu lisamisest kinnistu maksustatavale väärtusele, ei tõenda antud juhul ostja heausksust põhjusel, et S. M oli J V poolt väljastatud volitus esindada Oma Varahalduse AS Maksu- ja Tolliametis ning Oma Varahalduse AS
  1. a detsembrikuu käibedeklaratsiooni esitas ja kinnitas just S. M. Viimsi kaubanduskeskus säilitas pärast ettevõtte üleminekut varasema identiteedi. Katkematult jätkus äripindade väljaüürimine Viimsi kaubanduskeskuses, sõlmitud üürilepingud jäid kehtima ning edasi kestis koostöö teenusepakkujatega Viimsi kaubanduskeskuse teenindamiseks. Järelikult viidi AS AbeStock koosseisus Viimsi kaubanduskeskuse kaudu katkematult läbi samasugust majandustegevust, mida eelnevalt Oma Varahalduse AS koosseisus.
  2. AS AbeStock taotles kaebuses PMTK 16.04.2010 maksuotsuse nr 12.2-3/1050-7 tühistamist järgmistel põhjendustel: Väidetavad vastuolud J. S ja J. V selgitustes ning tegelikkuses toimunu vahel on näilised. Maksuhaldur võrdsustas ebaõigesti kinnisvara arendamise ja haldamise mõiste. Vastustaja ei vaidle vastu faktile, et AS Tungren mitte ainult ei otsustanud lõpetada kinnisvara arendamistegevust, vaid ka lõpetas. AS-l Tungren polnud vastavas osas isegi teoreetiliselt võimalik võõrandada AS-le AbeStock kinnisvara arendamistegevusega tegelevat ettevõtet. Üürilepingute üleminek kaebajale kinnistu võõrandamisel on tingitud võlaõigusseaduse (VÕS) § 291 lg 1 kohustuse täitmisest. Vastustaja seisukohtades puudub loogiline seletus, miks pidi kaebaja seadust ja lepinguid rikkudes lõpetama üürilepingud. Maksuotsuses asuti demagoogiliselt käsitlema kaebaja mis tahes tegevust AS Tungren varasema tegevuse jätkuna ja omistama selle kaudu kinnistu müügi tehingule meelevaldselt vastustajale sobivat sisu. Kinnistu võõrandamine oli kontserni jaoks vajalik ja tehingu eesmärk seaduslik. Kaebaja poolt kinnistu omandamise tagajärjel lõppes topelttagamise olukord, kus kinnistu arendamiseks võetud kohustuste ning nende tagatiste maht ja vorm ohustas nii kaebajat kui ka AS-i Tungren. Eelnev oligi kinnistu võõrandamise tehingu majanduslikuks sisuks. Ka maksuotsuse p 2.1.3 viimases lõigus märgiti, et kinnistu võõrandamise sisuks oli topelttagamise vältimine. Alates maksuotsuse p-s 2.1.3 väljendatud seisukohtadest nähakse ühe ja sama tehingu sisuna nii topelttagamise vältimise kui ka ettevõtte võõrandamise koosvormistamist. Maksu deklareerimise õigsus ei sõltu tehingu tegemisest kontsernisuhte kestmise ajal, sest kinnistu võõrandamise lepingu allkirjastas AS Tungren juhataja J. S. Asjaolu, et eelmine juhatuse liige oli mingi otsuse vastu võtnud, ei mõjuta talle ajaliselt järgnevate volitustega juhatuse liikme otsustuspädevust. Vastustaja leiab ekslikult, et otsus kinnistute müügiks oli vastu võetud enne J. S saamist juhatuse liikmeks ja temast ei sõltunud midagi. Lepingu allkirjastanud isik juhatuse liikmena tegutsemisel oli oma otsustes vaba ja ei saanud sõltuda eelmise juhatuse liikme seisukohtadest. J. S tegutses AS Tungren nõukogu volitusel. Alusetu on väide, nagu olnuks kaebaja algusest peale teadlik, et „toimub tegelikkuses ettevõtte üleminek ning lisades tehingu väärtusele käibemaksu, ei asu müüja oma kohustusi riigi ees täitma“. AS Tungren ja kaebaja on erinevad juriidilised isikud, kes vastutavad oma kohustuste eest eraldiseisvalt. AS Tungren ei ole temal tekkinud raskusi maksuhalduri eest varjanud ja on püüdnud leida neile lahendusi. Asjaolu, et mõni äriühing ei suuda koheselt tasuda suurt maksuvõlga, ei saa käsitleda maksukohustuslasele negatiivselt, ilma kaalutlemata ja põhjendamata. Maksuotsus ei sisalda negatiivset käsitlust põhjendavaid kaalutlusi ja põhjendusi. 3
(11)3-10-1892 Väited, mille kohaselt Oma Varahalduse AS, AS AbeStock ja ABC Grupi AS olid teadlikud sellest, et Oma Varahalduse AS-l puuduvad rahalised vahendid käibemaksu riigile tasumiseks, ei tugine seadusel, sest ei eksisteeri keeldu lisada kauba maksustatavale väärtusele käibemaksu ainult selle tõttu, et isik näeb ette, et ta ei suuda maksu õigeaegselt täies ulatuses tasuda. Kontrollaktis väideti, et S. M kinnitas AS Tungren deklaratsioonid. AS Tungren
  1. a detsembri käibedeklaratsiooni kinnitas tegelikult E-maksuametis M L, kes osutas pearaamatupidamisteenust. Maksuotsuse väide, et E-maksuameti lepingu sõlmis S. M, on tõendamata, pole esitatud E-maksuameti lepingut, millele vastustaja oma väidetes tugineb. Vastustaja arvates ei saa kaebaja väita, et ta on heauskne ostja, kes ei olnud teadlik, et müüja jätab oma seadusest tulenevad kohustused täitmata. Seisukoht on ebaloogiline. Kaebaja sai olla hea- või pahauskne ainult AS Tungren suhtes. Ostja heausksust ei saa isegi teoreetiliselt mõjutada see, kui tegelikult eksisteeriva lepingu eseme faktiliselt tõendatud ülemineku korral oleks ostja teadlik, et müüja ei täida oma kohustusi maksude tasumisel. Vastustaja nõustub maksuotsuses, et üürilepingute üleminek on seadusest tulenev, kuid leiab, et kinnisasja omandaja peaks need kõik üles ütlema. Sisuliselt kohustab vastustaja mis tahes kinnistute omandajaid üles ütlema kinnistutega seaduse alusel üle läinud lepinguid, sest vastasel juhul peab ta tehingu sisuks automaatselt ettevõtte üleminekut. Väär on ka vastustaja VÕS § 323 lg 1 tõlgendus. Vastustaja jätab tähelepanuta viidatud lõike teise lause. Ilmselgelt ei saa äriruumi tungivaks omavajaduseks pidada ohtu, et maksuhaldur asub vastasel juhul tehingut käsitlema ettevõtte võõrandamisena. Kui kaebaja käituks nii, nagu näeb ette vastustaja, tooks see tõenäoliselt kaasa vastutuse lepingu lõppemisega tekkinud kahju eest. Isegi kui oleks võimalik leida üksikuid ettevõtte üleminekule viitavaid asjaolusid, pole asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates võimalik teha põhjendatud järeldust, et on toimunud ettevõtte üleminek. Vastustaja pole analüüsinud ja tõendanud enamust asjaolusid, mis peaksid olema eelduseks ettevõtte üleminekule. Vastustaja on oma seisukohta püüdnud põhjendada ainult väidetava „tegeliku“ tahte tõlgendamisega, omistades kaebaja tehtud tehingule lihtsalt meelevaldselt ettevõtte ülemineku aluseks oleva tehingu iseloomu.
  2. Maksu- ja Tolliamet palus jätta kaebuse rahuldamata järgmistel põhjendustel. Puudub vaidlus, et kaebaja soetas 14.12.2009 notarilepinguga nr 3887/2009 AS-lt Tungren hoonestatud kinnisasja kaasomandi osa koos selle oluliste osade ja päraldistega ning alates Viimsi kaubanduskeskuse avamisest toimus äripindade väljaüürimine. Hoone üleandmise hetkel oli sõlmitud äriühingutega 32 üürilepingut. Üüripinnad olid üürnike kasutuses ja üürnikud viisid üüritud äripindadel läbi oma majandustegevust. Olid loodud kõik vajalikud tingimused ettevõtte individualiseeritud majandustegevuse katkematuks jätkamiseks kaebaja poolt. Väljaarendatud kaubanduskeskus kujutab endast varakogumina tervikut. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) sätetest tulenevalt on ettevõte olemuselt teatud majanduslike eesmärkide saavutamisele suunatud üksus. Kaubanduskeskust tuleb mõista äripindade väljaüürimise teel õigusviljana üüritulu saamisele suunatud üksusena. Kaubanduskeskuse kõrvaltegevus seisneb hoone igapäevases majandamises, tagamaks põhitegevuse tõrgeteta toimimine. Pärast Viimsi kaubanduskeskuse omaniku vahetust ei reorganiseeritud olemasolevat vara uue tegevuse alustamise vajadusteks ja esialgset eesmärki teeniv tegevus sai jätkuda. Kaebaja märkis
  3. a majandusaasta aruandes, et oluliseks sündmuseks oli Viimsis aadressil Randvere tee 6 kinnistu soetamine, kus asub Viimsi kaubanduskeskus, sest majandusriskide maandamise eesmärgil oli otstarbekas kinnistu haldamine üle võtta. Enne kaubanduskeskuse omandamist tegutses kaebaja hoopis erinevate toidu- ja esmatarbekaupade hulgimüügi valdkonnas. Kuigi üürilepingute üleminek on üürnikku kaitsev seadusest tulenev imperatiivne kohustus ja uute teenuse osutamise lepingute sõlmimine ei pruugi olla majanduslikult mõistlik, on lepin4
(11)3-10-1892 gute üleminek vaieldamatult üks ettevõtte üleminekule viitav fakt. Ettevõtte üleminekut ei välista see, et kaebaja astus lepingulistesse suhetesse ex lege või ei soovinud majanduslikel kaalutlustel varasemaid lepinguid ümber sõlmida. Nii Euroopa Kohtu kui ka siseriiklikule kohtupraktikale tuginedes saab väita, et klientidega lepinguliste suhete jätkamine kujutab endast ettevõtte ülemineku tundemärki. Üürisuhete püsimine kaebajaga samadel tingimustel, mis AS-ga Tungren, näitab selgelt, et kaebaja huvi oli suunatud toimiva majandusüksuse säilitamisele uue äriühingu koosseisus. Kui kaebaja oleks hakanud kinnisasja kasutama muul majanduslikul eesmärgil, öeldes lepingud üles, siis oleks see võinud potentsiaalselt tekitada küsitavusi AS Tungren ettevõtte üleminekus kaebajale. Kusjuures üürilepingute seaduslik ülesütlemine ei tähendanuks kahju hüvitamise kohustust müüja ees. AS Tungren ja kaebaja notarilepingus ei sisaldu üürilepingute ülesütlemise keeldu VÕS § 323 lg 1 alusel. Seega poleks ülesütlemisel toimunud lepingulise kohustuse rikkumist, mis on VÕS § 115 lg 1 kahjunõude tekkimise vältimatuks eelduseks. Kaebaja juhatuse liikmed S. M ja A R kinnitasid, et kinnistu soetati koos rentnikega, keda teavitati omaniku muutusest ja et uus omanik võtab lepingud üle ning rendile andmise tingimusi muudetud ei ole. Viimsi kaubanduskeskuse omaniku vahetuse järgselt säilis ettevõtte identiteet täiel määral, andes koosmõjus muude asjaoludega tunnistust ettevõtte üleminekust. Lisaks kinnisasjale, selle olulistele osadele ja päraldistele ning lepingutele, võttis kaebaja üle AS Tungren kohustused panga ees; Kaebaja ja AS Tungren
  1. a ja
  2. a käibedeklaratsioonidest nähtub, et jaanuarist
  3. a väheneb AS Tungren deklareeritud maksustatav käive põhimõtteliselt miinimumini, samas suureneb kaebaja maksustatav käive. Sealjuures sai kaebaja äripindade väljaüürimisest samas suurusjärgus tulu, mida sai kaubanduskeskuse väljaüürimisest enne AS Tungren.
  4. Tallinna Halduskohus jättis 04.04.2012 otsusega AS AbeStock kaebuse rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda. Põhjendused: Vaidluse keskne küsimus on, kas aadressil Randvere tee 6 Haabneeme Harjumaa hoonestatud kinnisasja soetamisega võttis kaebaja üle AS-i Tungren ettevõtte või oli tegemist vara võõrandamisega. Maksuhaldur on uurimisprintsiipi rakendades selgitanud asjas välja tähendust omavad asjaolud ja neid koos kogutud tõenditega põhjalikult analüüsinud (I kd, tl 56-63) ning järeldanud põhjendatult, et AS Tungren ja kaebaja vahel toimunud tehingu puhul leidis aset Viimsi kaubanduskeskuse kui iseseisva ettevõtte (majandusüksuse) üleminek. Vastustaja asus põhjendatult seisukohale, et kaubanduskeskus vastas selle üleandmise ajal ettevõtte tunnustele ja kujutas endast varakogumina tervikut ning tema individualiseeritud põhiline majandustegevus seisnes kaubanduspindade väljaüürimises ja sellelt tulu saamises ning hoone haldamisega seotud tegevused toetasid kõrvaltegevusena põhitegevust. Hoone üleandmise-vastuvõtmise akti järgi sai kaebaja kaubanduskeskuse valduse 31.12.
  5. Hoone üleandmise ajal oli sõlmitud üürilepingud 32 äriühinguga, üüripinnad olid üürnike kasutuses ja üürnikud viisid neil pindadel läbi oma majandustegevust. Osundatud aktist (II kd, tl 43-44) nähtuvalt võttis kaebaja ühes ärihoone kasutamise kohta kehtivate üürilepingutega üle ka kehtivad lepingud elektri, vee, kütte, kanalisatsiooni ja teiste kommunaal-, side- ja hooldusteenuste ja kommunikatsioonide liitumiste ja ostu-müügilepingute kohta. Vastustaja ei ole järeldanud ettevõtte üleminekut üksnes üürilepingute üleminekust, vaid on kindlaks teinud ettevõtte üleminekut iseloomustavate tunnuste kogumi. Muu hulgas on vastustaja analüüsinud, kas ja millised oli kaebaja võimalused üürilepingute ülesütlemiseks juhul, kui kaebaja oleks hakanud kinnistut kasutama muul majanduslikul eesmärgil. Vastupidiselt kaebaja väidetule ei ole vastustaja esitanud seisukohti, millest järelduvalt tuleks asjaomastel isikutel teha ebavajalikke ja majanduslikult ebaproportsionaalseid otsustusi ja toiminguid, vältimaks ettevõtte üleminekule kaasnevaid tagajärgi. Jättes hoone lepingute hul5
(11)3-10-1892 gast välja AS-ga Fortum Elekter, AS-ga Fortum Termest ja AS-ga Viimsi Vesi sõlmitud lepingud, on ülejäänud lepingute osas vastustaja õigesti leidnud, et nende lepingutega kaebuse esitaja poolt jätkamine tunnistab ettevõtte üleminekule omast kliendisuhete jätkamist. AS AbeStock omandatud vara koosseis (Randvere tee 6 kinnistu koos kinnistul paiknevate hoonete ja päraldistega, üürilepingud üürnikega, kohustused laenuandjate ees kaubanduskeskuse korrapäraseks käitamiseks ja ettevõtluse korraldamiseks sõlmitud muud lepingud (kehtivad lepingud elektri, vee, kütte, kanalisatsiooni jm kommunaal-, side- ja hooldusteenuste ja kommunikatsioonide liitumiste ja ostu-müügilepingute kohta)) on käsitletav tervikliku majandusüksusena. Majandustegevus ei peatunud kinnistu omaniku vahetusel. Viimsi kaubanduskeskus tegutses katkematult ja kaebaja jätkas kaubanduskeskuse äripindade väljaüürimisel AS Tungren varasemat tegevust, sealjuures säilis ettevõtte identiteet. Kaebaja ei lükanud ümber vastustaja järeldust, et kaebaja huvi ei olnud suunatud ainult kinnisasja omandamisele, vaid huviks oli tegutseva majandusüksuse ülevõtmine. Maksuhaldurile antud selgitustes on kaebaja juhatuse liikmed S. M (II kd, tl 8-9) ja A. R (II kd, tl 16-17) kinnitanud, et kinnistu soetati koos rentnikega, kehtivad rendilepingud võeti üle ja rendile andmist jätkati samadel tingimustel, nagu oli see olnud varem. Vastustaja viitas põhjendatult kaebaja
  1. a majandusaasta aruandele (II kd, tl 79), mille tegevusaruande kohaselt oli majandusaastal oluliseks sündmuseks Viimsi kaubanduskeskuse soetamine, sest majandusriskide maandamise eesmärgil oli otstarbekas kinnistu ära osta, võtta üle sellega seotud laen ning asuda kinnistut haldama. Sealjuures tegutses kaebaja senini erinevate toidu- ja esmatarbekaupade hulgimüügi valdkonnas. Kuna Oma Varahalduse AS ja kaebaja vahelise tehingu korraldajaks oli J. V, on põhjendatud järeldus, et ostja ja müüja on tegutsenud J. Vi juhtimisel. Seega oli ostja algusest peale teadlik, et toimub ettevõtte üleminek ja lisades tehingu väärtusele käibemaksu, pidi kaebaja olema teadlik sellest, et müüjal vahendid käibemaksu tasumiseks puudusid. Vastustaja ei ole väitnud J. Sl juhatuse liikme õiguste puudumist. Kuigi asjassepuutuva tehingu toimumise ajal 14.12.2009 polnud J. V ei Oma Varahalduse AS ega kaebaja juhatuses, võttis otsuse kinnistu ülekandmiseks vastu ABC Grupi AS ainsaks juhatuse liikmeks olev J. V. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  2. AS AbeStock apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja rahuldada uue otsusega kaebus. Põhjendused: Halduskohus on rikkunud uurimisprintsiipi. Kohus on ulatuslikult tsiteerinud vastustaja seisukohti. Otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõude täitmiseks ei piisa menetlusosaliste seisukohtade tsiteerimisest või nendele viitamisest. Kohus ise ei ole põhjalikult tõendeid analüüsinud, vastustaja poolt hindamata asjaolusid ei ole kohus käsitlenud. Kohtuotsus ei rajane tegelikel faktidel, vaid vaidluse ühe poole poolt nendele antud hinnangutel. Riigikohtu praktikast tulenevalt peab enne ettevõtte ülemineku tuvastatuks lugemist määratlema väidetava ettevõtte moodustav vara ja analüüsima kõiki seonduvaid tehinguid. Kui kohus tuvastab ettevõtte ülemineku, peab olema eraldi tuvastatud ettevõtte tuumiku moodustava iga asja või õiguse käsutustehing. Vastustaja ja kohus ei ole sellist vara suutnud piiritleda, analüüsimata on lepingute sisu, puudub töötajate ja organisatsiooniliste seoste hindamine. Kohus jättis käsitlemata kaebaja väidete tegeliku sisu – maksuotsus on vastuoluline ja osaliselt motiveerimata. Vastustaja nägi vastuolu selles, et nii J. S kui J. V väitsid, et AS Tungren poolt kinnistute müük oli ajendatud soovist lõpetada kinnisvara arendamine, kuid väidetavalt viidi sama tegevus üle ABC Grupi AS-i kontserni kuuluvatesse teistesse äriühingutesse. J. S selgitustes on juttu arendamisest, mitte haldamisest. Kinnistu on praeguseks välja arendatud ja seda 6
(11)3-10-1892 haldab kaebaja. Vastustaja ja kohus võrdsustasid sisult erinevad kinnisvara arendamise ja haldamise mõisted. Kuna AS Tungren mitte ainult otsustanud lõpetada kinnisvara arendamistegevust, vaid ka lõpetas selle, polnud tal vastavas osas isegi teoreetiliselt võimalik võõrandada kaebajale kinnisvara arendamistegevusega tegelevat ettevõtet. Kinnistu võõrandamine oli kontserni jaoks vajalik ja tehingu eesmärk seaduslik. Tehingu sisuks oli topelttagamise vältimine. Tehingu eesmärk ei olnud käibemaksupettuse kavandamine. Tehingu pooled on teinud vastustajaga koostööd. AS Tungren omas äriplaani, kuidas tasuda tekkinud maksuvõlg. Seda väidet tõendavad maksuhaldurile esitatud ajatamise taotlus, tagatiseks pakutud ettevõtte turuväärtuse hinnang jm maksuvõlglase poolt antud teave. Tuvastamata on ettevõtte üleandmise tahe. Juhatuse liikmete isikute kattuvus teatud perioodil enne tehingut ei iseloomusta poolte tahet hilisema tehingu tegemisel. Tehingute tegemise ajal J. V poolte juhatuse liige ei olnud. Tehingupoolte tahe oli suunatud üksnes kinnisasja võõrandamisele, mille majanduslikuks sisuks oli topelttagamise lõpetamine. Isegi kui AS Tungren oleks ette näinud, et ta ei suuda käibemaksu riigile tasuda, puudub säte, mis keelaks isikul sellises olukorras tehingule käibemaksu lisada. Kaebajale ei saa ette heita lepingupartneri käitumist. Ostja heausksust ei saa mõjutada see, kui eksisteeriva lepingu eseme ülemineku korral oleks ostja teadlik, et müüja ei täida oma kohustusi maksude tasumisel. Maksuotsus rajanes ebaõigetel faktidel AS ABC Grupi kinnistu väärtuse muutusest tuleneva kahjumi kajastamise osas. Vastustaja ja kohus omistasid kaebajale selgusetuks jäänud olulisust sellele, et J. V oli AS Tungren juhatuse liikmeks enne kinnistu müügitehingut. Üürilepingute üleminek on seadusest tulenev kohustus, mitte ettevõtte ülemineku tunnus. Üürilepingute täitmise jätkamine ei ole ettevõtte omandamine. Üürilepingute jätkamine ei olnud tingitud spetsiifilisest huvist jätkata AS-i Tungren majandustegevust, vaid soovist käituda kooskõlas VÕS sätetega ja üürnike huvidega. Vastustaja tõlgendus toob kaasa ebaproportsionaalsed ja seadusest mittetulenevad tagajärjed. Selliste seisukohtade toetamine viiks kinnisvaraturu seiskumise ja üürilepingu lõpetamisest tulenevate kahjuhüvitusnõuete vaidluste hüppelise kasvuni. Kohtuotsuse põhjendused on selles osas puudulikud. 6. Maksu- ja Tolliamet palub apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Kaebaja on apellatsioonkaebuse p-des 2.6 – 2.12 korranud varem esitatud seisukohti. Vastustaja jääb neile maksuotsuses ja kaebuse vastuses esitatud vastuväidete juurde ja selgitab täiendavalt järgmist: Kohus ei rikkunud uurimisprintsiipi. Otsuse p-des 36-41 kohus analüüsis, miks kõiki asjaolusid ja tõendeid arvesse võttes nõustub ta vastustajaga, et tegemist oli ettevõtte üleminekuga. Kohtuotsus on piisavalt motiveeritud ja kohtu siseveendumuse kujunemine kergesti järgitav. Kaebaja ei selgitanud, millised asjaolud jättis kohus hindamata ja millest tulenevalt jõudis ebaõigetele järeldustele. Asjaolu, et kohus ei pidanud vajalikuks eraldi anda hinnangut väidetele, et kaebaja pole maksumenetlust takistanud ja Turgen AS (varasem nimi Oma Varahalduse AS) omab äriplaani maksuvõla tasumiseks, ei oma antud vaidluses tähtsust, kuna nimetatud asjaolud ei mõjuta hinnangut ettevõtte ülemineku toimumise kohta. Kaebaja üldsõnalise väite alusel jääb arusaamatuks, millised asjaolud jäid maksu- ja kohtumenetluses välja selgitamata. Võttes arvesse, et tegemist oli kaubandusekeskuse, mille pindu üüritakse välja, kui ettevõtte üleminekuga, siis on kõik asjassepuutuvad asjaolud välja selgitatud ning ettevõtte ülemineku hindamisel arvesse võetud. Kaebaja arvates pole antud vaidluses määratletud ettevõtet moodustavat varakogumit. Viimsi kaubanduskeskus kujutab endast varakogumina tervikut. Tegemist on äripindade väljaüürimise teel õigusviljana üüritulu saamisele suunatud üksusega ning kaubanduskeskuse kui ettevõt7
(11)3-10-1892 te tuum peitub kaubanduspindade väljaüürimises. Seejuures on ettevõttes olulise tähtsusega ka üürilepingud, millel alusel renditakse äripindu ja teenitakse üüritulu ning tähtsust omavad ka elektri- ja soojusenergia, kanalisatsiooni ning veevarustuse liitumis- ja võrgulepingud. Samuti ettevõtte tarbeks eksisteerivad abistava iseloomuga lepingud. Ettevõtte üleminek ei ole sõltuvuses poolte tahtest. Ettevõtte ülemineku tuvastamine toimub läbi objektiivsete kriteeriumite. Isegi kui pooled ei pidanud võimalikuks ettevõtte ülemineku regulatsiooni kohaldamise võimalikkust reaalseks, siis võlasuhte poolte selline teadmatus ei mõjuta seaduses sätestatud õiguslike tagajärgede saabumist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna selle tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks alust.
  2. Ettevõte on majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb (TsÜS § 661). Ettevõttesse kuuluvad ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud (VÕS § 180 lg 2). Olemuselt on ettevõte seega individuaaltunnustega varakogum. Ettevõtte üleminekut reguleerib kehtivas õiguses esmajoones VÕS
  3. peatüki
  4. jagu (§-d 180–185). Ettevõte võib omandajale üle minna lepinguga või seaduse alusel (VÕS § 180 lg 1). Käibemaksuseaduse (KMS) § 1 lg-st 1 ja § 29 lg-st 1 tulenevalt maksustatakse käibemaksuga ja saab ostja sisendkäibemaksuna maha arvata üksnes sellise käibemaksusumma, mis on arvestatud tehingutelt, millest tekib Eestis käive ja tingimusel, et neid tehinguid ei käsitata KMS § 16 järgi maksuvaba käibena. KMS § 4 lg 2 p 1 kohaselt ei teki käivet ettevõtte või selle osa üleandmisest VÕS tähenduses. MKS § 37 kohaselt lähevad ettevõtte ülemineku korral ettevõttega olemuslikult seotud MKS § 31 lg-s 1 nimetatud nõuded ja kohustused (s.o maksuseadusest tulenevad rahalised nõuded ja kohustused), välja arvatud sunniraha maksmise kohustus, omandajale üle vastavalt VÕS-s sätestatule. Maksukorralduse seaduse (MKS) §-st 38 tulenevalt vastutab ettevõtte üle andnud isik maksuvõla tasumise eest solidaarselt ettevõtte omandajaga vastavalt VÕS-s sätestatule. Ettevõtte üleminekuga seonduvat on Riigikohus käsitlenud mitmes erinevas kontekstis. Riigikohtu halduskolleegiumi selgitas halduskohtu otsuses viidatud 01.06.2011 otsuse nr 3-3-1-2011 p-s 11, et ettevõtte või selle osa ülemineku hindamisel tuleb analüüsida konkreetsete tehingute asjaolusid ja nii tehingutele eelnevat kui ka järgnevat äriühingute käitumist. Ettevõtte ülemineku hindamisel arvestatavateks kriteeriumiteks on muu hulgas: 1) ettevõtte tüüp; 2) kinnisasja, tootmisvahendite ja muude materiaalsete vahendite üleminek; 3) immateriaalsete vahendite ja organisatsiooni ülevõtmine; 4) kliendi- ja hankijasuhete jätkuvus; 5) üleminekule eelneva ja sellele järgneva tegevuse sarnasus; 6) majandustegevuse jätkuvus, ja kui tegevus oli vahepeal katkenud, siis katkestuse aeg; 7) nn väheste vahenditega ettevõtete puhul on eriti oluline personali säilitamine; 8) ettevõtte omandaja varasem tegevus; 9) üleandja ja omandaja tegevuskoht, juhtorganite liikmete kattuvus. Seejuures on loetletud kriteeriumitel eri tüüpi ettevõtete puhul erinev kaal. Riigikohus rõhutas otsuse p-s 14, et kui tuvastatakse ettevõtte või selle osa üleandmine VÕS tähenduses ning müüja on arvel näidanud käibemaksu, mida seaduse kohaselt ei oleks tohtinud lisada, ja jätab käibemaksu riigile tasumata, siis ei ole ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Lisaks leidis Riigikohus otsuse p-s 15, et KMS § 4 lg 2 p 1 kohaldamisel ja maksukohustuse määramisel ei pea maksuhaldur tuginema MKS § 83 lgle 4 või §-le
  5. Neid seisukohti kordas Riigikohus 16.04.2012 otsuses nr 3-3-1-6-12 (p 10) ja 15.03.2012 otsuses nr 3-3-1-89-11 (p 14). Riigikohus täpsustas lahendis nr 3-3-1-89-11 (p 10), et KMS § 4 lg 2 p-s 1 sätestatud erand käibemaksuga maksustamise üldreeglist on kohaldatav üksnes vahetult ettevõtte üleandja ja ettevõtte omandaja vahel toimunud tehingu puhul, kuid 8
(11)3-10-1892 mitte olukorras, kus ettevõtte üleminek toimub mitme tehingu tulemusena, milles osaleb ka kolmandaid isikuid (v.a MKS § 83 lg 4 või § 84 rakendamise korral). Riigikohtu tsiviilkolleegium tõlgendas ettevõtte üleminekut reguleerivaid sätteid 04.01.2012 otsuses nr 3-2-1-129-11 (p 11), milles viitas oma varasemale praktikale (nt 23.11.2011 otsus nr 3-2-1-113-11, p 47; 20.10.2010 otsus nr 3-2-1-82-10, p-d 12, 13 ja 16; 20.10.2009 otsus nr 3-2-1-105-09, p 12) ning pidas kokkuvõttes oluliseks hinnata esmajoones seda, kas asjade ja õiguste kogumiga on üle läinud ettevõtte majandustegevusega seotud põhiline vara (ettevõtte tuum). Ka 21.12.2011 otsus nr 3-2-1-131-11 (p 10) käsitleti ettevõtte ülemineku hindamist. Riigikohus on muu hulgas möönnud, et äriühingu majandustegevuse jaoks olulise kinnisasja (kui ettevõtte) võõrandamisega võivad kinnisasja omandajale VÕS § 182 lg 2 järgi olulises osas üle minna ka äriühingu võlad, kusjuures nende eest jääb VÕS § 183 lg 1 järgi vastutama ka ettevõtte võõrandaja (vt 04.05.2010 otsus nr 3-2-1-33-10, p 17). Kinnistute võõrandamise kaudu sisuliselt ettevõtte kui iseseisva majandusüksuse üleandmise võimalikkust on aktsepteerinud ka Tallinna Ringkonnakohus 02.03.2012 otsuses nr 3-11-302 ja 15.11.2012 otsuses nr 3-12-211 ning Tartu Ringkonnakohus 07.03.2011 otsuses nr 3-10-415 ja 29.10.2010 otsuses nr 3-10-
  1. Samas on Tartu Ringkonnakohus 30.10.2010 otsuses nr 3-10-370 pooleliolevas elamus asuvate korteriomandite müügi ettevõtte üleminekuna käsitamise asjakohasust pigem eitanud. Kokkuvõtlikult saab kohtupraktika järgi (nii haldus- kui ka tsiviilasjades) kinnistu(te) müüki iseenesest samaaegselt käsitada ka ettevõtte üleminekuna, kui ettevõtte majandustegevuse iseloom põhimõtteliselt võimaldab sellist järeldust ja seda toetavad tehingu tegemisega või tehingu pooltega seotud erandlikud asjaolud. Ettevõtte ülemineku sisustamise osas on asjakohane viidata ka Euroopa Liidu Kohtu praktikale nii ühise käibemaksusüsteemi (s.o seoses direktiividega 77/388/EMÜ ja 2006/112/EÜ) kui ka üleantava ettevõtte töötajate kaitse valdkonnas (s.o seoses direktiividega 77/187/EMÜ ja 2001/23/EÜ). Nii tuleneb Euroopa Kohtu 10.11.2011 otsusest kohtuasjas C-444/10: Schriever (p-d 23-37), et ettevõtte üleminekuks ei saa näiteks pidada pelgalt sellist kauba võõrandamistehingut nagu kaubavarude müük. Üle antud vara osad tervikuna peavad võimaldama iseseisva majandustegevuse jätkamist ja küsimust, kas üleantud vara peab koosnema nii vallasvarast kui ka kinnisvarast, tuleb eraldi analüüsida asjaomase majandustegevuse sisust lähtudes. Samuti on ettevõtte üleminekuks vajalik, et omandajal oleks kavatsus üleantud vara või ettevõtte osa kasutada, mitte asjaomast tegevust kohe lihtsalt lõpetada või vastavalt olukorrale kaubavaru müüa. Euroopa Kohtu 29.07.2010 otsuses kohtuasjas C-151/09: UGT-FSP (p-d 26-30) on toodud välja loetelu ettevõtte ülemineku hindamisel arvesse võetavatest elementidest, mis sarnaneb Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-20-11 (p 11) sisalduvale, ning 06.09.2011 otsuses kohtuasjas C-108/10: Scattolon (p 60) on Euroopa Kohus rõhutanud, et otsustavaks kriteeriumiks tuleb pidada seda, kas asjaomane üksus säilitab pärast ülevõtmist oma identiteedi. Ning selleks, et otsustada, kas majandusüksus on säilitanud oma identiteedi, tuleb arvestada kõiki kõnealust toimingut iseloomustavaid faktilisi asjaolusid, sh eelkõige ettevõtja või ettevõtte tüüpi, seda, kas materiaalne vara, st ehitised ja vallasvara on üle läinud või mitte, immateriaalse vara väärtust ülemineku ajal, kas uus tööandja võttis üle suurema osa töötajaid või mitte, kas toimus klientide üleminek või mitte, samuti enne ja pärast üleminekut teostatud tegevuse sarnasust ning seda, kas tegevus oli vahepeal peatatud ja kui, siis kui kaua (vt Euroopa Kohtu 20.01.2011 otsus kohtuasjas C-463/09: CLECE, p 34).
  2. Käesoleval juhul müüs Oma Varahalduse AS 14.12.2009 sõlmitud notariaalse lepinguga (kinnistu kaasomandiosa müügileping ja hüpoteekidega tagatavate nõuete muutmise leping, asjaõigusleping ja kinnistamisavaldus - I kd, tl 38-46) temale kuuluva Randvere tee 6 asuva 18 000/26 826 mõttelise osa hoonestatud kinnistust nr 6698002 AS-le AbeStock. Kinnistu müügihinnaks oli 163 466 105 krooni (sh käibemaks 27 244 351 krooni). Vaidlus puudub 9
(11)3-10-1892 selles, et müüja müügihinnale lisatud käibemaksu riigile üle kandnud ei ole. Vaidlust ei ole ka selle üle, et juhul, kui vaidlusalust tehingut tuleb vaadelda kinnistu müügina, siis on müüja KMS § 16 lg 2 p-st 3 tulenevalt õigesti lisanud müügihinnale käibemaksu ja ostjal on ka sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Kui aga vaidlusaluse tehingu tulemusena tuleb lugeda Viimsi kaubanduskeskus kui iseseisev ettevõte (majandusüksus) AS-le AbeStock üle läinuks, siis KMS § 4 lg 2 p 1 kohaselt käivet toimunud ei ole ja vastavalt puudub AS-l AbeStock ka õigus tasutud käibemaksu mahaarvamiseks. Maksuhaldur luges maksuotsuses (p 3.1 – I kd, tl 63-65) Oma Varahalduse AS Viimsi kaubanduskeskuse majandusüksusena kaebajale üleandmisele viitavateks kokkuvõtlikult järgmised asjaolud: 1) äriühingud kuulusid ühte kontserni ja tehingut korraldas emaettevõte ABC Grupi AS; 2) enne tehingu toimumist tegeles AS AbeStock toidu- ja esmatarbekaupade hulgimüügiga; Oma Varahalduse AS kinnisvaraalase tegevuse ja äripindade üürileandmise lõppemisel algas AbeStock tegevus sellel alal; 3) koos kinnistuga kehtivate lepingute üleminek (kliendisuhete jätkuvus ning lepingutest tulenevate õiguste ja kohustuste üleminek); 4) majandustegevus ei katkenud, kaebaja jätkas Viimsi kaubanduskeskuse äripindade väljaüürimisel Oma Varahalduse AS tegevust (Viimsi kaubanduskeskus säilitas pärast üleminekut varasema identiteedi); 5) üleandja ja omandaja juhtorganite liikmete kattuvus (Jüri V oli Oma Varahalduse AS juhatuse ainus liige 30.12.1997 - 20.01.2009 ja AS AbeStock juhatuse ainus liige 15.12.1997 - 19.08.2009 (kuni 01.05.2010) – äriregistri teabesüsteemi andmed I kd, tl 31-37), samuti emaettevõtte ABC Grupi AS juhatuse ainus liige; 6) tehing seotud isikute vahel põhjustas Oma Varahalduse AS maksuvõla tekkimise; Oma Varahalduse AS maksustatav käive vähenes ja kaebaja maksustatav käive suurenes. Seega on Oma Varahalduse AS majandustegevus Viimsi kaubanduskeskuse osas läinud tegelikkuses poolte tahtel lepingu alusel varjatult üle kaebajale ning kaebaja jätkab majandusüksuse senist tegevust ehk äripindade väljaüürimist. Asjaolu, et tehinguga sooviti vältida ka topelttagamisest tekkinud ohtusid ja kinnisvara väärtuse vähenemist, ei muuda fakti, et toimus ettevõtte (majandusüksuse) üleminek. Halduskohus nõustus maksuhalduri järeldustega ettevõtte ülemineku toimumise kohta. 10. Ringkonnakohtu arvates ei ole halduskohus rikkunud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet ega uurimisprintsiipi. Halduskohus on otsuses piisavalt põhjendatud, milliseid asjaolusid ja tõendeid arvestades ta maksuhalduri järelduste ja seisukohtadega nõustub. Samuti on halduskohus võtnud seisukoha kaebaja põhiliste väidete suhtes, mida on korratud ka apellatsioonkaebuses. Nõustudes halduskohtu põhjendustega ei pea ringkonnakohus

§ 201lg 4 alusel vajalikuks neid korrata.

Kaebaja pole apellatsioonkaebuses konkreetselt viidanud, milliste väidete käsitlemata jätmist ta silmas peab ning millised asjas tähtsust omavad asjaolud on maksuhaldur ja halduskohus jätnud välja selgitamata.

  1. Alusetu on kaebaja väide, et maksuhaldur ei ole üleantud ettevõtet kui varakogumit piisavalt täpselt identifitseerinud. Ringkonnakohus nõustub vastustaja hinnanguga, et ettevõtte tuumaks oli Viimsi kaubanduskeskus ning sellega seotud üüri- ja teenuslepingud, mis kõik läksid üle kaebajale. Üksnes äripindade haldamisega tegeleva majandusüksuse toimimise jätkumine ei eelda senise identiteedi säilitamiseks tingimata ka mingite töötajate ega organisatsiooniliste struktuuride üleminekut.
  2. Oma Varahalduse AS
  3. a majandusaasta aruande kohaselt avati Viimsi kaubanduskeskus augustis
  4. (II kd, tl 64), täpsemalt 13.08.2008 (J S suuliste selgituste protokoll – II kd, tl 18). Kõnealuse kinnisasja võõrandamine toimus 14.12.2009 ja kinnisasja olulise osa (ärihoone) valdus läks hoone üleandmise-vastuvõtmise akti kohaselt AS-lt Turgen kaebajale üle 31.12.
  5. Järelikult pidi Oma Varahalduse AS (AS Turgen) enne kinnisasja võõrandamist tegelema mitte üksnes kinnisvara arendamisega, nagu väidab kaebaja, vaid ka kinnisvara 10

(11)3-10-1892 haldamisega ning kaebaja väited arendamise ja haldamise mõistete võrdsustamisest halduskohtu ja vastustaja poolt on ilmselt otsitud.
  1. Vastuseks kaebaja väitele tehingu eesmärgi seaduslikkuse kohta, märgib ringkonnakohus, et topelttagamise vältimise eesmärk võis tehingul tõepoolest olla, kuid see ei saa kuidagi iseenesest välistada ettevõtte (majandusüksuse) üleminekut. Topelttagamise olukorrast vabaneti ka juhul, kui toimus ettevõtte üleminek.
  2. Maksuhaldur märgib õigesti, et ettevõtte ülemineku tuvastamisel tuleb lähtuda objektiivsetest kriteeriumitest. Pooltel ei ole seaduse järgi võimalik ise valida, kas nad soovivad tehinguga tekitada ettevõtte üleminekuga kaasnevaid maksuõiguslikke tagajärgi või mitte. Arusaamatuks jääb kaebaja väide, et seadus ei keela käibemaksu tehingule lisamist. Kuna KMS § 4 lg 2 p 1 sätestab selgelt, et ettevõtte või selle osa üleandmisest võlaõigusseaduse tähenduses käivet ei teki, siis pole ka võimalik tehingule käibemaksu lisada.
  3. Isegi kui maksuotsuses on tuginetud AS ABC Grupi kinnistu väärtuse muutusest tuleneva kahjumi kajastamise osas ebaõigetele faktidele, ei tingiks see maksuotsuse tühistamist, sest see ei mõjutanud ettevõtte ülemineku suhtes tehtud lõppjäreldust.
  4. Juhtorganite liikmete kattuvus võib olla üheks asjaoluks kogumis, mis võimaldab tuvastada ettevõtte ülemineku toimumist. Seetõttu oli maksuhalduri poolt J. Vi tegevuse analüüsimine kahtlemata asjakohane. Samas ei ole see olnud sugugi ainsaks asjaoluks, mis käesoleval juhul viitab Viimsi kaubanduskeskuse üleminekule kaebajale.
  5. See, et vähemasti üürilepingute ülevõtmine oli kaebajale omandajana seadusest tulenev kohustus, ei mõjuta ettevõtte ülemineku toimumist. Puuduvad andmed, et kaebaja poleks soovinud Viimsi kaubanduskeskuse haldamist jätkata senisel kujul. Seega oli kaebaja ise lepingute jätkamisest huvitatud, mitte ei otsinud võimalusi nende lõpetamiseks.
  6. Eelneva põhjal ja

§ 200

p 1 alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning vaidlustatud halduskohtu otsus muutmata. 19.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna ringkonnakohus ei tee otsust kaebaja kasuks, jäävad nii kaebaja halduskohtus tema kanda jäetud menetluskulud kui ka apellatsioonimenetluse kulud (riigilõiv 958,67 € ja õigusabi kulud 2000 €) tema enda kanda. Vastustaja ei taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist ega esitanud menetluskulude nimekirja. Seega jäävad ka vastustaja võimalikud apellatsioonimenetluse kulud

§ 109lg 1 neljanda lause kohaselt tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Lilianne Aasma /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.