1-10-46/55

KOHTUMÄÄRUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. september 2012, Tartu Kriminaalasja number 1-10-46 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Tiit Lõhmus ja Agu Timmi Tõlk Alla Lašmanova Kohtuistungi sekretär Liina Parv Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. september 2012, Tartu Kriminaalasi Vladimir Muravljovi süüdistuses KarS § 275 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu
3. aprilli 2012 otsus Apellatsiooni esitaja Vladimir Muravljov ja tema kaitsja advokaat Eduard Bulattšik Prokurör Ringkonnaprokurör Irina Karo Vladimir Muravljov, isikukood 35402122234, elukoht XXX, EV kodanik, kõrgharidus, emakeel - vene keel, töötu; varasemalt kohtulikult karistatud ühel korral. Advokaat Oleg Gorškaljov (asenduskaitsja) Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON
4. Maakohtu otsus Vladimir Muravljovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 275 järgi tühistada täies ulatuses.
5. Kriminaalmenetlus käesolevas kohtuasjas lõpetada.
6. Apellatsioonid rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib 10 päeva jooksul alates kohtumääruse Tartu Ringkonnakohtu kantselei kaudu teatavaks tegemisest esitada määruskaebuse Riigikohtule. Süüdistatav võib määruskaebuse esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Viru Maakohtu
8. augusti 2011 otsusega mõisteti V. Muravljov talle esitatud süüdistuses KarS § 275 järgi õigeks. Süüdistuse kohaselt kasutas V. Muravljov 9.02.2009 kella 17.00 ajal Vaivara vallas XXX külas oma maja lähedal oma elukaaslase O.S. ja tema poja, A.S. i ning Ida Politseiprefektuuri politseiametnike J.V. i, A.T. u, P.K. i juuresolekul tahtlikult ja korduvalt solvavaid väljendeid vormiriietuses viibivas ning oma ametikohustust täitva politseiametniku, Ida Politseiprefektuuri Narva politseiosakonna konstaabel M.D. i suhtes.
9. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
10. novembri 2011 määrusega Viru Maakohtu
11. augusti 2011 otsus tühistati ning saadeti kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
12. Viru Maakohtu
13. aprilli 2012 otsusega tunnistati V. Muravljov süüdi KarS § 275 järgi ja mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 180 miinimumpäevamäära, s.o summas 576 eurot. Kohus arutas kriminaalasja prokuröri poolt
14. märtsil 2012 esitatud muudetud süüdistuse alusel, mille kohaselt kasutas V. Muravljov 9.02.2009 kella 17.00 ajal Vaivara vallas XXX külas oma maja lähedal oma elukaaslase O.S. ja tema poja, A.S. i ning Ida Politseiprefektuuri politseiametnike J.V. i, A.T. u, P.K. i juuresolekul tahtlikult solvavat väljendit „kozjol (kits vene k.)“ vormiriietuses oleva ning oma ametikohustust täitva politseiametniku, Ida Politseiprefektuuri Narva politseiosakonna konstaabel M.D. i suhtes.
15. Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras V. Muravljov ja tema kaitsja advokaat E. Bulattšik, kes taotlevad maakohtu otsuse tühistamist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Mõlema apellatsiooni keskseks väiteks on, et kohtus tunnistajatena/kannatanuna ütlusi andnud politseitöötajad annavad toimunu tehiolude kohta valeütlusi.
16. Ringkonnakohtu istungil jäid nii süüdistatav kui ka tema kaitsja esitatud apellatsioonide juurde ning palusid maakohtu otsus tühistada ning teha õigeksmõistev otsus. Prokurör leidis, et apellatsioonid on põhjendamatud, palus jätta need rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ning menetlus käesolevas kriminaalasjas lõpetada. Seejuures väljub ringkonnakohus KrMS § 340 lg 1 alusel esitatud apellatsioonide piirest, kuivõrd kriminaalkolleegiumi poolt tuvastatud süüdistatava olukorda raskendavat asjaolu/kriminaalmenetluse lõpetamise alust ei ole neis käsitletud.
17. Apellatsioonide piirest väljudes leiab ringkonnakohus, et käesolevas kriminaalasjas on tuvastatav põhimõtte ne bis in idem ehk siis topeltkaristamise keelu rikkumine. 6.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-20-12 märkinud, et Põhiseaduse § 23 lg 3 kohaselt ei tohi kedagi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse 2 konventsiooni (konventsioon)
18. lisaprotokolli
19. artikli esimene lõige sätestab, et mitte kellegi üle ei või sama riigi jurisdiktsiooni alusel teistkordselt kohut mõista ning kedagi ei või kriminaalkorras karistada teo eest, mille eest ta on juba selle riigi seaduse alusel ja kriminaalprotsessuaalses korras lõplikult õigeks või süüdi mõistetud. Samad põhimõtted kajastuvad ka KarS § 2 lg-s 3, mille kohaselt ei või kedagi sama süüteo eest karistada mitu korda, sõltumata sellest, kas karistus on mõistetud Eestis või mõnes teises riigis. Eelnevas väljendub ne bis in idem põhimõte ehk sama teo eest teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keeld. Sellest keelust tuleneva põhiõigusega tagatakse isiku võimalus teada, millised on need riikliku sunni iseloomuga järelmid, mida võidakse kohaldada tema toimepandud süüteo tuvastamise korral. Samuti tagatakse selle põhiõiguse abil õigusrahu ja välistatakse võimalus, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma täiendavat karistamist sama teo eest. Seega kujutab ne bis in idem põhimõte endast ühest küljest menetlustakistust, teisalt aga isiku subjektiivset õigust eeldada, et talle ei esitata sama teo eest uuesti süüdistust. 6.2 Seega tuleb järgnevalt määratleda, mida tähendab mõiste sama tegu kahes erinevas (süüteo)menetluses, mida omavahel võrreldakse. Osundatud lahendis juhindus Riigikohtu kriminaalkolleegium EIÕKohtu
20. veebruari
21. a otsusest asjas Sergey Zolotukhin vs. Venemaa, milles sedastatakse, et konventsiooni
22. protokolli
23. artikli esimest lõiget tuleb mõista selliselt, et see keelab isiku suhtes teistkordse menetluse läbiviimise juhul, kui see menetlus käsitleb samu või sisuliselt samu fakte. Ne bis in idem põhimõtte rikkumise väite kontrollimiseks tuleb alustada faktide võrdlemisest ja sealjuures on tähtsusetu, millised uue süüdistuse osad järgnevas menetluses kinnitust leiavad või tagasi lükatakse. Ainult sellisel juhul on tagatud isiku kaitse mitte ainult uue karistamise, vaid ka uue menetluse eest. 6.3 Eelnevast järeldub, et kõnealuse küsimuse otsustamisel ei ole raskuspunkt mitte ainuüksi sellel, kas isikut on juba mingi teo eest karistatud (selle materiaalses tähenduses) või mitte; tegemist on ka mitmekordse menetluse takistusega, mis on määratud tagama õigusrahu ning ka õiguskindlust, millele puudutatud isik saab tugineda. Edasiselt on oluline ka tähele panna, et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi ei hõlma PS § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhiõiguse esemeline kaitseala mitte ainult kuritegusid, vaid ka väärtegusid (ning teatud juhul ka distsiplinaarüleastumisi, vt RKKKo nr 3-1-1-21-06, p 9.1). Väärtegudega seonduvalt tuleb samal ajal veel toonitada, et väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses - ka seal fikseeritakse toimunu ehk siis isikule etteheidetav käitumine, mis tähendab faktiliste asjaolude, s.o toimunud sündmuse asjaolude kirjeldamist. Ehk teisisõnu – ne bis in idem põhimõtte valguses on väärteo- ja kriminaalsüüdistusmenetlus samase tähendusega. 6.4 Seega tuleb võimaliku ne bis in idem põhimõtte rikkumise tuvastamiseks teha kindlaks, kas mingis süüteomenetluses on juba käsitletud samu faktilisi asjaolusid, mis on aluseks V. Muravljovile süüdistuse esitamisele käesolevas kriminaalasjas ning edasiselt, millega see menetlus on päädinud. Sellega seoses osundab kriminaalkolleegium järgnevale.
24. Käesoleva kriminaalasja kohtutoimikus sisaldub väärteoprotokoll, mis on koostatud
25. novembril 2010 piirkonnapolitseinik O.T. poolt V. Muravljovi suhtes (kd 2, tlk 73). Väärteo kirjelduses on sedastatud, et V. Muravljov
26. veebruaril 2009 kell 16.43 Vaivara vallas XXX külas „eiras politseiniku seaduslikku korraldust, keeldus politseiautosse minemast, väljendus ebatsensuursete sõnadega, provotseeris kaklust“. Protokollis on kirjeldatud käitumine kvalifitseeritud KarS § 276 järgi. 3 7.1 Kriminaalkolleegium peab ilmselgeks ning põhimõtteliselt väljaspool vaidlust olevaks, et selles väärteoprotokollis käsitletakse täpselt samu tehiolusid, mis on käesoleva kriminaalasja esemeks. Sündmus, mida kirjeldatakse väärteoprotokollis, leidis aset samal ajal ning samas kohas, kus ka praegu vaatluse all olev kriminaalasi. Põhimõtteliselt on asja olemus resümeeritav ju suhteliselt lihtsalt. Sündmuskohal puhkes konflikt politseitöötajate ning V. Muravljovi vahel, ta keeldus talle antud korraldustele allumast, tema politseiautosse viimiseks kasutati jõudu, mille käigus ta kasutas ebatsensuurset sõnavara nii üldisemas plaanis rahulolematuse väljendamiseks kui ka konkreetselt politseitöötaja M.D. i suhtes, keda ta siis väidetavalt nimetas kitseks. See juhtum on siis päädinud kahe paralleelse menetluse läbiviimisega tema suhtes; samaaegselt kvalifitseeriti tema käitumine kui väärtegu KarS § 276 järgi (võimuesindaja korralduste eiramine) ning kui kriminaalkuritegu KarS § 275 järgi (võimuesindaja solvamine). Väärteoprotokollis kirjeldatud (üldine) sõimlemine ja politseitöötaja korraldusele mitteallumine ning praeguses kohtuasjas nimetatud politseiametniku solvamine on kriminaalkolleegiumi hinnangul üks terviklik käitumine, mida ei ole võimalik kunstlikult jagada mitmeks eraldiseisvaks osateoks ning seda jagada erinevate süüteomenetluste vahel. Ehk siis – nii väärteoprotokoll kui ka praegune süüdistus kriminaalasjas käsitlevad sama tegu karistusõiguse mõttes. Seejuures on ka kohtupraktikas märgitud, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist juhul, kui erinevate süüteokoosseisude realiseerimisele viinud käitumine kujutab endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt RKKKo 3-1-1-4-04). Täiendavalt sellele esitatud seisukohale selgitab kriminaalkolleegium veel, et karistusõiguse teoorias leitakse sedagi, et nn „sama teo“ jaatamiseks on nõutav, aga samal ajal ka piisav, kui mitut süüteokoosseisu realiseerivad täideviimisteod on vähemalt osaliselt identsed (seda juhtumil, kui nn välisel vaatlusel on tuvastatavad mitu erinevat tegu). Nagu ringkonnakohus eelnevalt väljendus, peaks olema väljaspool vaidlust see, et osundatud väärteoprotokollis käsitletakse samu asjaolusid – ehk sisuliselt sama tegu – millele on keskendutud käesolevas kriminaalasjas. Selle asjaolu loeb kriminaalkolleegium seega tuvastatuks. 7.2 Järgnevalt tuleb vaadata, millega see väärteomenetlus samas süüteofaktis päädis.
27. detsembril 2010 on kohtuväline menetleja A. Avameri määrusega menetlus selles väärteoasjas lõpetatud VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ehk siis teos väärteo tunnuste puudumise alusel. Iseenesest tuleb tunnistada, et selles määruses konstateeritakse viitega RKKK otsusele 3-1-1-86-08 esmajoones väärteoprotokollis esinevaid puudusi, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei muuda see käesoleval juhul midagi. Nimelt tuleb silmas pidada, et väärteomenetlus nimetab küll menetlusaluse isiku süüditunnistamise (vt nt VTMS § 96 lg 2, § 111 p 2, § 151), mitte aga õigeksmõistmise võimalust (ehk teisisõnu – väärteomenetluses ei olegi võimalik isikut õigeks mõista). Alternatiiviks süüdimõistva lahendi tegemisele ongi sisuliselt ainult väärteomenetluse lõpetamine VTMS §-s 29 nimetatud asjaoludel. 7.3 Ringkonnakohus leiab, et VTMS § 29 lg 1 p-s 1 nimetatud väärteomenetluse lõpetamise alus – isiku käitumises puuduvad väärteo tunnused – tuleb enda toimelt võrdsustada õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisega kriminaalmenetluses. Tegemist oli menetleja minetusega väärteoprotokolli koostamisel ning seda ei saa tõlgendada menetlusaluse isiku kahjuks; on vast selge, et kui lõpetatakse menetlus nimetatud VTMS-i punkti alusel, kuid asja sisuks on see, et toimepandud tegu ei ole piisava detailsusega avatud (s.o puudub nõutav teokirjeldus), ei saa alustada uut väärteomenetlust, et seda viga siis kõrvaldada. Ehk teisisõnu – tegemist on sisulise otsustuse tegemisega süüteomenetluse raames. Ka kohtupraktikast nähtub, et sellisel juhul on tegemist absoluutse, kõrvaldamatu menetlustakistusega edasise menetluse jaoks – sellist olukorda on olemuslikult sarnases (s.o väidetavalt toimepandud väärteo tehiolusid ei olnud piisava ulatusega väärteoprotokollis kajastatud) kaasuses nr 3-1-1-45-11 käsitlenud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium, märkides, et „sellist väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist ei ole võimalik kassatsioonimenetluses või asja uuel arutamisel maa- või ringkonnakohtus kõrvaldada. Seetõttu 4 puudub ka edasine menetluslik võimalus tuvastada menetlusaluse isiku teo koosseisupärasust, õigusvastasust ja süüd“. Ka sellest tuleneb, et tegemist on enda olemuselt õigeksmõistva otsusega võrdsustatava lahendiga, mida kinnitab ka VTMS § 29 lg 1 p
28. 7.4 Seejuures ei ole tegemist n.ö väljapääsmatu olukorraga, kus kord alustatud väärteomenetlus takistaks lõplikult võimaliku kriminaalmenetluse sama fakti suhtes. Selleks näeb VTMS § 29 lg 1 p 4 ette iseseisva väärteomenetluse lõpetamise aluse seoses asjaoluga, et isiku käitumises on kuriteo tunnused. Vaid selle väärteomenetluse lõpetamise aluse rakendamisel võib menetlus sama fakti osas päädida kriminaalsüüdistuse esitamise ning ka süüdimõistva otsuse tegemisega kriminaalkohtumenetluses. Käesoleval juhul seda väärteomenetluse lõpetamise alust aga rakendatud ei ole ning on pöördutud – nagu kriminaalkolleegium eelnevalt leidis – sisult õigeksmõistva lahendi tegemise poole VTMS § 29 lg 1 p 1 näol.
29. Eeltoodu alusel tuleb kriminaalmenetlus V. Muravljovile esitatud süüdistuses võimuesindaja solvamises põhimõtte ne bis in idem rikkumise tõttu lõpetada. Sellest johtuvalt ei pea ringkonnakohtu kriminaalkolleegium vajalikuks apellatsioonides sisalduvate väidete sisulist analüüsimist.
30. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 2 p-st 1, § 340 lg-st 1 ja § 199 lg 1 p-st 5 tühistab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse ning lõpetab käesolevas kriminaalasjas menetluse. Apellatsioonid rahuldada osaliselt. Paavo Randma Tiit Lõhmus Agu Timmi 5