4-13-2026/7

(13006921)Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi sekretär Eda Loor Tõlk Maksim Tšurkin Väärteoasi Vjatšeslav Zimini kaitsja kaebus Tallinna Linnavalitsuse (Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kaudu) menetlusosakonna vaneminspektor Pavel Pantšenko 01.04.2013 otsusele nr 13006921 Vjatšeslav Žimini karistamises ÜTS § 542 lg 1 järgi 200 trahviühiku ulatuses, so 800 eurot. Kohtuvälise menetleja esindaja: Ülle Aliorg Istungil osalenud isikud Menetlusalune isik: Vjatšeslav Zimin, ik 36907080263 elukoht XXX Kaitsja: Kristina Suvalova, Kristina Suvalova AB, asukoht: Endla 4, Tallinn, 10142 RESOLUTSIOON

1. Jätta Vjatšeslav Zimini kaitsja kaebus Tallinna Linnavalitsuse (Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kaudu) menetlusosakonna vaneminspektor Pavel Pantšenko 01.04.2013 otsusele nr 13006921 Vjatšeslav Zimini karistamises ÜTS § 542 lg 1 järgi 200 trahviühiku ulatuses, so 800 eurot, rahuldamata.
2. Jätta Tallinna Linnavalitsuse (Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kaudu) menetlusosakonna vaneminspektor Pavel Pantšenko 01.04.2013 otsus nr 13006921 Vjatšeslav Zimini karistamises ÜTS § 542 lg 1 järgi 200 trahviühiku ulatuses, so 800 eurot, muutmata. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks 1 kättesaadav alates 10.05.
3. Kui kassatsiooniõiguse kasutamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 18.05.
4. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev 10.06.
5. Kui kohtuotsusele kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 11.06.
6. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Tallinna Linnavalitsuse (Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kaudu) menetlusosakonna vaneminspektori Pavel Pantšenko 01.04.2013 otsusega nr 13006921 karistati V. Ziminit ÜTS § 542 lg 1 järgi 200 trahviühiku ulatuses, so 800 euroga selles, et menetlusalune isik autojuhina rikkus taksoveo üldeeskirja nõudeid sellega, et kasutas tema juhitud sõidukil, mille kohta ei ole välja antud sõidukikaarti taksoveoks, taksotunnust matkivat tunnust, so taksoplafooniga sarnast plafooni. Rikkumine seisnes selles, et V. Zimini kasutataval mootorsõidukil Mercedes-Benz E200CDI registreerimismärgiga XXXpuudus kehtiv sõidukikaart taksoveoks, kuid sõiduki katusel oli taksoplafooniga sarnane plafoon, millega luuakse sõitjale ebaõige ettekujutus, et tegemist on taksoga. Sellise käitumisega rikkus V. Zimin Majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.05.2004 määruse nr 141 § 15 lg 7 ja 71 p 1 nõudeid ja pani toime ühistranspordiseaduse § 542 lg-s 1 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas V. Zimini kaitsja kaebuse, milles taotleb vaidlustatava otsuse tühistamist ja menetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Samuti taotleb ta vastustajalt V. Zimini kasuks tema poolt kantud õigusabikulude väljamõistmist. Kaebuse sisulised põhjendused on järgmised. Kaebuse esitaja leiab, et vaidlustatav otsus on põhjendamata, kuna V. Zimini teos väärteotunnused puuduvad. Samuti ei selgu ei väärteoprotokollist ega otsusest, mille poolest sarnaneb kaebaja kasutuses oleva sõiduki plafoon taksoplafooniga. Kaebuse esitaja osutab kõrgeima astme kohtu lahendile asjas nr 3-1-1-77-12 ja leiab, et antud väärteoasjas koostatud väärteoprotokoll seaduses sätestatud nõuetele ei vasta. Nimelt ei nähtu sellest need faktilised asjaolud, mille alusel jõuti järelduseni, et kaebaja plafoon on taksoplafooniga sarnane. Kaebuse esitaja hinnangul pole V. Zimini kasutatava sõiduauto katusele paigaldatud plafoon ka sarnane taksoplafooniga. Osutustega MKM määruse nr 141 § 15 lg-le 6 ning Tallinna taksoveo eeskirja § 6 lg 3 p-le 1 leitakse, et taksotunnused on ammendavalt kirjeldatud ja nendeks on: 1) sõna TAKSO esiküljel ja 2) sõna TAKSO tähemärgi vähima kõrgusega 4 cm. Muid taksoplafoonile viitavaid tunnuseid seadus ette ei näe. Seega peab plafoon, mis sarnaneb taksoplafooniga või matkib seda, omama eelmainitud kahe tunnusega sarnasust. Väärteoprotokollist ega otsusest ei tulene, millega V. Zimini sõidukil olev plafoon sarnaneb taksoplafooniga.V. Zimini kasutatava sõiduki plafoonil on kirjutatud tähed „A R“ (autorent), mis ei oma mingit seost taksoplafooniga. V. Zimin on FIE ning üheks tema tegevusvaldkonnaks on sõiduautode väljaüürimine koos juhiga ning sõiduautode rentimine ja kasutusent. Kohtu tähelepanu juhitakse asjaolule, et sõiduki katuseplafoone kasutatakse erinevatel eesmärkidel ning ka kõikidel õppesõiduautodel peab olema vastav katuseplafoon, samuti kasutavad katuseplafooni eritalituse sõidukid. Kokkuvõtvalt leitakse kaebuses, et V. Zimin pole vähimalgi määral rikkunud taksoveo nõudeid ning tema teos puudub talle inkrimineeritava väärteo koosseis. Seega kuulub väärteomenetlus tema suhtes lõpetamisele VTMS § 29 lg 2 p 1 alusel. Kohtuistungil jäi menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse juurde ja leidis, et väärteoprotokollis peavad olema kirjeldatud faktilised asjaolud, millest nähtub väärteokoosseis. Väärteoprotokollis heidetakse ette taksoplafoonile sarnase plafooni kasutamist, kuid ei ole märgitud millest sarnasus tuleneb: värvus või muu asjaolu. Riigikohtu lahend paneb ranged piirid, mille raames tuleb asja arutada. Seadus näeb ette, kuidas erineb taksoplafoon teistest plafoonidest. Erineb vaid seetõttu, et sellel peab olema sõna TAKSO ja ette on nähtud sõna suurus. Tuvastamaks väärteokoosseisu, et plafoon on sarnane, peab plafooni välimus olema sarnane, peab olema plafoonil sõna, mis on sarnane sõnaga TAKSO. Plafooni kui sellise kasutamine ei ole keelatud. Plafoone kasutatakse erinevatel eesmärkidel: reklaam, õppesõit, eritalitus jne. Kaebusele on lisatud valik fotodest, milledel plafoonid. Mingit vormi plafoonide kohta kehtestatud ei ole. Ainuke tunnus, mis eristab, on sõna TAKSO. Sõiduki katusel on A R, autorent. Kaebuse esitajal on tegevusluba autorendiga 2 tegelemiseks. Plafoonil olevad tähed ei ole sarnased sõnaga TAKSO. Seega puudub menetlusaluse isiku käitumises väärteokoosseis ja menetlus tuleb lõpetada. Menetlusalune isik Vjatšeslav Zimin selgitas, et seisis seal, reklaamides oma tegevusala. Kui klient tuleb, sõlmivad lepingu. Kas sel kuupäeval õnnestus lepingut sõlmida, seda ei mäleta. Pärast väärteoprotokolli koostamist jäi edasi sinna seisma. Seisab seal pidevalt. Elab pensionist ja juhuslikest lepingutest, on invaliid. Väärteoprotokolli märgitud väljend tööle sõitmise kohta tähendab oma tegevuse reklaamimist. Kohtulikus vaidluses leidis kaitsja, et kaebust saab lahendada vaid selles raamis, kas plafoon on sarnane taksoplafoonile või mitte. Kui õiguspäraselt ta millegagi tegeleb, kas maksab makse, milliseid lepinguid sõlmib, see ei ole asjasse puutuv. Riigikohus ei ole vastavaid probleeme oma lahenditega lahendanud, vaid on lahendanud teistsuguseid probleeme. Kohtuvälise menetleja lahendis märgitud riigikohtu lahend ei ole asjassepuutuv. Väärteoprotokoll on nagu süüdistusakt, selles ei ole tõendatud, millega sarnanes vaidlusalune plafoon taksoplafooniga. Kaebuse esitaja jääb kaebuse juurde. Kohtuväline menetleja kaebusega ja kaitsja väidetega ei nõustunud. Kohtulikul arutamisel on kinnitust leidnud, et V. Zimin tegeleb tasulise sõitjateveo teenuse osutamisega. Selleks peab olema tegevusluba, sõidukikaart. Sõidukikaart peab olema registreeritud majandustegevuse registris. V. Zimin kasutas sõidukil kollast värvi sisselülitatud valgustusega plafooni, mida loetakse taksotunnust matkivaks tunnuseks. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-81-10 öeldakse kokkuvõtvalt, et isikutel, kellele ei ole väljastatud sõidukikaarti, on keelatud kasutada taksotunnust või sellele sarnanevaid tunnuseid. Valdkonnas, milles V. Zimin tegutseb, peab täitma valdkonda puudutavaid nõudeid. Kui V. Ziminil ei ole sõidukikaarti, on koosseis täidetud, kui kasutab taksotunnust matkivat tunnust. Rikkumine on õigesti kvalifitseeritud ÜTS § 542 lg 1 järgi. Maksimumkaristus on trahv 200 trahviühikut. Kohtuväline menetleja on arvestanud V. Zimini isikut, süü suurust, kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, võimalust mõjutada isikut edaspidi. Seetõttu ongi määratud karistus määras 200 trahviühikut. Otsus on igati seaduspärane, otsuse tühistamiseks alus puudub. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja ja tema kaitsja selgitused ning kohtuvälise menetleja arvamuse, kontrollinud kaebusele lisatud ja kohtule saadetud väärteotoimiku kohtuistungil avaldatud materjale, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on menetlusalust isikut karistatud ÜTS § 542 lg-1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest. Kohtule adresseeritud kaebuses on asutud seisukohale, et V. Zimini teos väärteokoosseis puudub, kuna tema autol kasutatav plafoon ei sarnane taksoplafooniga plafoon ei oma taksoplafoonil nõutava plafooniga sarnaseid tunnuseid sõna TAKSO näol ning samuti pole seal sedastatav sõna TAKSO tähemärgi kõrgusega vähemalt 4 cm. Vastuseks eeltoodule märgib kohus, et kaebuse argumentidega pole õiguslikus mõttes võimalik nõustuda. Võttes aluseks kaebuse konstruktsiooni, mille kohaselt peab taksotunnusega sarnanev plafoon sarnanema Üldeeskirja § 15 lg 6 p-s 1 nimetatud tunnustega, st omama plafooni esiküljel sõnaga TAKSO sarnast sõna, mis ei või olla väiksem kui 4 cm, siis on kohtu hinnangul raske ette kujutada, kuidas võiks reaalsuses selliselt kirjapandu teostuda. Teisisõnu märgituna jääb kaebuse pinnalt täielikult mõistmatuks, mida võiks tähendada sõnaga TAKSO sarnane sõna. Kui kaebuse esitaja peab silmas seda, et väärteorikkumise kvaliteedi omandaks vaid selline tegu, kus plafooni esiküljel oleks kirje „TAKSO“ ja seda ka nõutava tähekõrgusega, siis on selline käitumine vaadeldav taksotunnuse kasutamisena. Antud juhul on menetlusalusele isikule inkrimineeritud aga taksotunnust matkiva, so taksoplafooniga sarnase plafooni kasutamist. Ühtlasi tähendaks kaebuses tooduga nõustumine seda, et isikute suhtes oleks väärteomenetluse alustamine ja läbiviimine välistatud, kui plafooni ennast küll kasutatakse, kuid plafoonil kirje TAKSO puudub. Mõistetavalt ei ole selline seisukoht, arvestades vastavate õigusnormide sõnastust, olnud seadusandja eesmärgiks. Üldeeskirja § 15 lg 7 kohaselt on sõidukil, mille kohta ei ole välja antud sõidukikaarti taksoveoks, keelatud kasutada taksotunnuseid või seda matkivat tunnust; taksoveoteenuse mitteosutamisel peavad olema eemaldatud plafoon ja hinnakiri. Taksotunnuseks üldeeskirja § 15 lg 6 p 1 3 tähenduses on sõiduki katusel sisevalgusega plafoon, mille esiküljel on ainult sõna TAKSO minimaalse tähemärgi kõrgusega 4 cm. Üldeeskirja § 15 lg 71 p 1 kohaselt loetakse taksotunnuse või seda matkiva tunnuse kasutamiseks sõidukile plafooni paigaldamist, mis sarnaneb lg 6 p-s 1 nimetatud plafooniga või millega luuakse sõitjale ebaõige ettekujutus, et tegemist on taksoga. Analüüsides viimatiosutatud sätte sõnastust, asub kohus seisukohale, et kõnalune õigusnorm ei reguleeri plafoonil olevat mis tahes sõnalist või alternatiivselt numbrilist teksti ning käsitleb üksnes plafooni paigaldamist, millest omakorda järeldub, et seadusandaja tahteks on olnud välistada plafooni kasutamine taksodest erinevatel mootorsõidukitel. Sellist seisukohta toetab ka üldeeskirja § 15 lg 7 teine lause, mis sätestab, et taksoveoteenuse mitteosutamisel peab plafoon olema eemaldatud. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et plafooni kasutamine on üldjuhul lubatud vaid taksodel, võimaldamaks taksoveoteenuse tarbijatel suuremate raskusteta nende eristamist teistest liikluses kasutavatest sõidukitest. Muudel eesmärkidel, sh auto rendiks nagu käesoleval juhul on kaebuses viidatud, plafooni kasutamine lubatud ei ole. Käesoleval juhul on menetluse käigus kogutud tõenditega, so 02.03.2013 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokolliga ja sellele lisatud fototabeliga, samuti väärteoprotokollis kajastatuga tõendamist leidnud menetlusaluse isiku kasutuses olnud sõidukil taksotunnusega sarnase plafooni kasutamine. Plafooni kasutamist kõnealusel ajal pole vastustatud ka kaebuses. Samas tuleneb sõiduki XXXsuhtes teostatud päringu vastusest, et sõidukikaart kõnealusel sõidukil puudus. Kõne all olevas kontekstis väärib kohtu hinnangul äramärkimist ka see, et kaudselt annab teavet võimaliku taksoteenuse osutamise kohta asjaolu, et väärteomaterjalidele lisatud fototabeli kohaselt on menetlusaluse isiku sõiduk peatunud/parkinud kohas, kus taksod ootavad kliente (vt fototabeli foto nr 1). Taksoteenuse osutamist menetlusaluse isiku poolt süvendab ka sõiduki külgedel kasutatav märgis (fototabeli foto nr 1), mis üldiselt teadaolevalt on samuti omane taksoteenust pakkuvatele sõidukitele. Seega leiab kohus, et menetlusaluse isiku tegevus 02.03.2013 kell 11.59 Tallinnas Hobujaama 1/3 juures on vaadeldav taksotunnust matkiva tunnuse kasutamisena, so taksoplafooniga sarnase plafooni kasutamisena sõidukil, mille kohta ei ole välja antud sõidukikaarti taksoveoks. Kuivõrd kaebuses on viidatud, et sõiduki katuse plafooni kirje A R viitab autorendile, siis selle kui võimaliku reklaami valguses osutab kohus, et valgusreklaami kasutamine sõidukitel on seadusandja poolt reguleeritud ja nii tuleneb majandus- ja kommunikatsiooniministri 13.06.2011 määruse nr 42 lisa 1 p-st 224, et valgusreklaamseadme võib paigaldada ainult sõiduki katusele nii, et kirjed ja pildid paiknevad sõiduki pikiteljesuunaliselt. Kuna väärteomaterjalide kohaselt menetlusaluse isiku kasutuses olevale sõidukile paigaldatud võimalik reklaamseade ning selle kirjed ei asetse pikiteljesuunaliselt, pole võimalik plafooni ning sel asetsevaid kirjeid vaadelda reklaamina. Lisaks ei vasta plafoonil kirjapandu reklaamiseaduse teises peatükis sätestatud reklaami üldnõuetele. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et plafoon ja selle kirjed pole hinnatavad reklaamina, millest saaks teha järeldusi menetlusaluse isiku tegevusala, so autode väljaüürimise kohta koos juhiga, samuti sõiduautode rentimise ja kasutusrendi kohta. Kohtu hinnangul ei ole õiguslikult relevantsed ka kaebuse viited erinevatel sõidukitel plafoonide kasutusele, osutusega õppesõiduautodele ning erinevatele eritalituse sõidukitele. Puutuvalt õppesõiduautodesse tuleb märkida, et liiklusseaduse § 109 lg 6 kohustab õppesõiduautol, veoautol, -bussil ja -autorongil ning mootorsõidukil, mida kasutatakse sõidupraktika saamise eesmärgil, kasutama õppesõiduki tunnusmärki, mis peab olema nähtav eest ja tagant. Seega õppesõiduautode katustel kasutatav plafoon koos vastava õppesõiduki tunnusmärgiga on paigaldatud sinna eesmärgiga tagada teiste liiklejate teadlikkus õppesõidu läbiviimisest ja liiklusohutus. Samuti pole õppesõiduki tunnusmärgi tõttu võimalik õppesõidukit segamini ajada taksoga. Ülejäänud erisõidukitel toimub plafoonide kasutus aga konkreetsete õigusnormide alusel. Tulles tagasi menetlusaluse isiku tegevusvaldkonna, so sõiduautode rentimise juurde, on kohane märkida sedagi, et vastavalt rendilepingu legaaldefinitsioonile, so VÕS §-le 339 kohustub rendilepinguga üks isik ehk rendileandja andma teisele isikule (rentnikule) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Sellest tuleneb, et rendilepingu eseme kasutamiseks andmise kohustus seisneb valduse loovutamisel. Tulenevalt menetlusaluse isiku kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et reaalselt lepingu eseme ehk sõiduauto valdust üle ei anta. Seega sõltumata sellest, et menetlusalune isik on oma tegevuse registreerinud kui sõiduautode rentimine, pole isiku tegevust 4 sellisena võimalik vaadata. Pidades võimalikuks, et menetlusaluse isiku tegevus võib vastata VÕS §-s 824 sätestatud reisijateveolepingule, siis siinkohal tuleb selgitada, et siseriiklikul tasandil kehtivad reisijate veole maanteedel lisaks VÕSis sätestatule majandus ja kommunikatsiooniministeeriumi määrusega kehtestatud „Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo eeskirjad“, mis reguleerivad sõitjate ja nende pagasi tasulist vedu bussi, trollibussi, trammi ja sõiduautoga (taksoga). See üldeeskiri ehk majandus ja – kommunikatsiooniministri 26.05.2004 määrus nr 141 on kohustuslik kõikidele ühistranspordi korraldajatele, vedajatele, ühissõidukijuhtidele ja sõitjatele ning sõitjate juhuveole. Märgitust tuleneb, et juhul, kui menetlusalune isik teostab juhuvedusid, siis ka sellisel juhul tuleb tal lähtuda eelosutatud määrusest ehk sellest samast määrusest, milles kajastatut menetlusalusele isikule käesoleva väärteomenetluse raames ette heidetakse. Kaebuses on tõstatatud küsimus ka sellest, et väärteoprotokoll ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, kuna sellest ei nähtu faktilisi asjaolusid, kuidas jõuti järeldusele, et kaebuse esitaja sõidukil asetsev plafoon on taksoplafooniga sarnane. Kohus sellesisulise etteheitega ei nõustu. Olgu märgitud, et VTMS § 69 lg-s 2 nimetatud „väärteo lühikirjeldus“ ei anna selle tõlgendamisel vastust küsimusele, milliseid andmeid see kirjeldus peab sisaldama ning seetõttu tuleb hindamisel lähtuda regulatsiooni eesmärgist. Käesoleval juhul on regulatsiooni eesmärgiks vaatluse all oleva rikkumise kontekstis ebaseadusliku taksoveoteenuse osutamise takistamine ja osutatava taksoteoteenuse kvaliteedi ja nõuetele vastavuse tagamine. Seega, kõrvutades eelmärgitut väärteoprotokollis kajastatu ning väärteomenetluse raames kogutuga, leiab kohus, et väärteoprotokollis on üheselt ja selgesti mõistetavalt välja toodud nii see, milles menetlusalust isikut süüdistatakse, kui see, millest lähtuvalt väärteoprotokolli koostaja leiab, et väärteokoosseis on täidetud. Teiseks on kohus arusaamisel, et kohtuvälise menetleja jaoks muutuks ebamõistlikult koormavaks üksikasjaliku plafoonikirjelduse, so plafooni suuruse, kuju jms äratoomine olukorras, kus väärteoprotokollile lisatakse vaatluse protokoll koos fototabeliga, ning mis peamine, see ei annaks menetlusalusele isikule täiendavad teavet rikkumise sisu, süüdistuse või väärteokoosseisu täidetuse osas. Vaidlusaluses otsuses on inkrimineeritud kaebuse esitanud isikule sõiduki kasutamist, millele ei ole välja antud sõidukikaarti taksoveoks ning sõidukil oli taksotunnuseid matkiv tunnus, so taksoplafooniga sarnane plafoon. Vastavalt ülalosutatud Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirja § 15 lg 71 p-le 1 loetakse taksotunnuse või seda matkiva tunnuse kasutamiseks seda, kui sõidukile on paigaldatud plafoon, mis sarnaneb üldeeskirja § 15 lg 6 p-s 1 nimetatud plafoonile või millega luuakse sõitjale ebaõige ettekujutus, et tegemist on taksoga. Vastavalt sama paragrahvi lõikele 7 on sõidukil, mille kohta ei ole välja antud sõidukikaarti taksoveoks, keelatud kasutada taksotunnuseid või seda matkivat tunnust. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et kaebuse esitanud isiku kasutuses olnud ja juhitud sõidukisse Mercedes-Benz E220 CDI registreerimismärgiga XXXpaigaldatud taksoplafooniga sarnase plafooni olemasolu ajal, mil sõidukile ei olnud väljastatud sõidukikaarti taksoveoks, sisaldab endas MKM määruse nr 141 § 15 lg 7 ja 71 p-s 1 sätestatud keelu rikkumist ning selline käitumine on hinnatav ühistranspordiseaduse § 542 lg-s 1 ettenähtud väärteona. Seetõttu asub kohus seisukohale, et menetlusaluse isiku käitumine on õigesti kvalifitseeritud ÜTS § 542 lg 1 järgi ja inkrimineeritud teo toimepanemine on väärteoasjas kogutud tõenditega täies ulatuses tõendamist leidnud ning alus kaebuse esitanud isiku käitumisele antud karistusõigusliku hinnangu muutmiseks puudub. Ühistranspordiseaduse § 542 lg-1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü ning karistuse määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vastavalt kohtupraktikale lähtutakse esmalt süü suurusest, mis on eelduseks karistuse mõistmisele ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning seejuures arvestatakse karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, millede olemasolul siis vastavalt kas kergendatakse või raskendatakse karistust. Samuti lähtutakse võimalusest süüdlast mõjutada edaspidi ning õiguskorra kaitsmise huvidest. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati kaebuse esitanud isikut rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, so sanktsiooni maksimaalmääras. 5 Hinnates kohtuvälise menetleja poolt menetlusaluse isiku karistamist sanktsiooni maksimaalmääras, leiab kohus, et sellise karistusmäära kohaldamine on olnud seaduslik ja põhjendatud. Nagu kohus eelnevalt selgitas, ei piirduta süüküsimuse ja karistuse määramisel üksnes süü suurusega, vaid karistuse määra suuruse hindamisel lähtutakse oluliselt laiematest aspektidest. Antud juhul on selliseks arvestamisele kuuluvaks aspektiks kahtlusteta ka väärteoasjade registri õiendi väljatrükk V. Zimini isiku kohta, millest nähtub menetlusaluse isiku süstemaatiline ja pikemaajaline väärteorikkumiste toimepanemine ÜTS § 542 lg 1 alusel. Sellistest isikuandmetest järeldab kohus menetlusaluse isiku üleolevat ning ükskõikset suhtumist õiguskorda, samuti seda, et eelnevad karistused ei ole oma eesmärki täitnud. Seega sanktsiooni maksimaalmääras kohaldamisega on menetleja arvestanud nii isiku süü suurust, kuid proportsionaalselt ka ühistranspordi korrastamise huvisid. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming kohtunik 6