). Täiendavalt märkis kohus, et kostja eeldatavate lepingulise esindaja kulude hindamisel tuleb arvestada ka seda, millises ulatuses on need mõistlikud ja põhjendatud ning tuleks
lg 1 järgi hagejalt välja mõista, kui kostja menetluskulud jäetakse hageja kanda. Hagi võimaliku osalise rahuldamise korral on kohtul võimalus jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda (
Kohus leidis, et kuna hagi on juba 30.10.2012 menetlusse võetud, siis puudub alus hagi menetlusse võtmisest keeldumiseks ning kostja sellekohane taotlus tuleb jätta rahuldamata.
lg 5 kohaselt loetakse hagihinna tähenduses mittevaraliseks ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet. Kohus ei või määrata sellise nõudega hagi hinnaks enam kui 6 000 eurot.
lg 1 kohaselt eeldatakse, et mittevaralise nõude puhul on hagihind 3 500 eurot, kui
Kohtu hinnangul tuleb osundatust üheselt, et hagihinna määramise õigus mittevaraliste nõuete puhul on kohtul ning hagi hind mittevaralise nõude puhul ei tohi ületada 6 000 eurot. Seega ei ole asjakohane kostja viide sellele, et hagihinnaks peaks olema 980 000 eurot. Käesoleval juhul on kohus lugenud hagi hinnaks 3 500 eurot, millelt hageja on riigilõivu ka tasunud. Sellest lähtudes on hagi ka menetlusse võetud.
lg 2 kohaselt määravad hagimenetluses pooled vaidluseseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. Hageja on otsustanud esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, kuna leiab, et nõue, mida täitemenetluses täidetakse, on tasaarvestatud. TMS § 221 lg 1 annab hagejale selleks võimaluse. See, kas hageja nõue on tasaarvestatud ning kas seetõttu on sundtäitmine lubamatu või mitte, peab selguma asja menetluse käigus. Kohus selgitas, et
lg 1 sätestab ka võimaluse välja mõista seni tasumata riigilõiv asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Seetõttu ei ole ka asjas vähem tasutud riigilõiv antud 2 olukorras aluseks hagi läbivaatamata jätmisel ning kostja sellekohane taotlus tuleb jätta rahuldamata. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
Nagu juba märgitud, asus kohus kaevatavas määruses seisukohale, et „hageja on otsustanud esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, kuna leiab, et nõue, mida täitemenetluses täidetakse, on tasaarvestatud. TMS § 221 lg 1 annab hagejale selleks võimaluse“. Selline kohtu käsitlus on arvestades hagiavalduses väidetut täielikult väär, mistõttu tuleb maakohtu määrus tühistada ka materiaalõigusnormi väära tõlgenduse tõttu. Kohus on küll viidanud TMS § 221 lg-le 1, kuid jätnud täielikult tähelepanuta kostja poolt viidatud TMS § 221 lg 2, mis sätestab, et kohtulahendi puhul on võimalik esitada tasaarvestuse vastuväidet vaid siis, kui alus, millele tasaarvestus põhineb, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Hageja on kohtule esitanud hagiavalduse sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks seoses asjaoluga, et hageja esitas pärast kohtuotsuse jõustumist, millega hagejalt mõisteti kostja kasuks välja 895 121,12 eurot, kostjale tasaarvestusavalduse. Seejuures nähtub hagiavalduse lisaks nr 2 olevast tasaarvestuse avaldusest, et tasaarvestusele aluseks on hagejale perioodil 31.03.2007 kuni 17.12.2008 väidetavalt tekkinud kahju. Seega on tasaarvestuse aluseks olev asjaolu tekkinud enne kohtuotsuse jõustumist, mistõttu ei ole hagiavalduse rahuldamine üldse võimalik ka juhul, kui eeldada, et hageja poolt esile toodud asjaolud vastavad tõele. Kuna kaevatavas otsuses mingit sisulist analüüsi hagi rahuldamise võimalikkuse osas ei ole läbi viidud, siis rõhutab kostja veelkord, et TMS-i mõttes ei ole vastuväite aluseks tasaarvestusavaldus, vaid tasaarvestus kui kohustuse lõppemise alus. VÕS § 197 lg 2 kohaselt lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada. Seega loetakse tasaarvestus toimunuks hetkest, mil pooltel tekkisid vastastikused nõuded. Seega, isegi kui pidada hageja nõudeid teoreetiliselt reaalseteks, tuleb lugeda tasaarvestus toimunuks hiljemalt 17. detsembril 2008 (hageja poolt väidetud kahju tekkimise perioodi viimane päev). Kui tasaarvestuse kuupäev on varasem kuupäevast, mil jõustus vastunõude osas tehtud kohtulahend, ei ole võimalik tasaarvestuse vastuväidet täitemenetluses esitada ning vastunõue tuleb (sund)täita tavakorras. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja poolt konstrueeritud tasaarvestuse tegemine võimalik formaalsete eelduste puudumise tõttu, sest hageja poolt tehislikult konstrueeritud nõue on tekkinud enne Tartu Ringkonnakohtu poolt tsiviilasjas nr 2-08-93552 tehtud kohtulahendi jõustumist 15. oktoobril 2012. VASTUSTAJA SEISUKOHT 6. AS Stahlhut vaidles määruskaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 3 1) ei sätesta seadus Tartu Maakohtu 06. veebruari 2013 määruse peale määruskaebuse esitamise õigust. Maakohtu määruse peale võib määrusega puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse ringkonnakohtule üksnes juhul, kui määruskaebuse esitamine on seaduse järgi lubatud (
lg 1).
lg 5 järgi võib vaid hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale hageja esitada määruskaebuse. Määruskaebeõigust välistavad sätted menetlusse võtmata jätmisest keeldumise korral on juba aastaid jõus, mistõttu puudub alus kahelda nende põhiseaduspärasuses; 2)
lg 2 ei kohusta kohut jätma hagiavaldus menetlusse võtmata, vaid annab selleks võimaluse. Kui kohtul tekib analüüsi käigus veendumus, et sellist õigusnormi, mis viiks hagi rahuldamiseni, õiguskorras ei eksisteeri, võib kohus keelduda hagiavalduse menetlusse võtmisest (Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-07). Hagi menetlusse võtmine ei saa tähendada sisulise kohtuotsuse tegemist. Maakohus on õigustatult hagi menetlusse võtnud. Hageja nõude õigusliku perspektiivi kaalumine enne avalduse menetlusse võtmist kuulub maakohtu pädevusse ja tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui on ületatud diskretsiooni piire (Tallinna Ringkonnakohtu määrus tsiviilasjas nr 2-11-862). Kostja määruskaebusest ei tulene, et kohus oleks rikkunud hagi menetlusse võttes diskretsiooni piire. Määruskaebuses esitatud viited, nagu annaks TMS § 221 lg 2 aluse jätta hagi menetluse võtmata, ei vasta tõele. Hageja ei nõustu kostjaga, et TMS-i mõttes ei ole vastuväite aluseks tasaarvestusavaldus, vaid tasaarvestus kui kohustuse lõppemise alus. TMS § 221 lg 2 õigeks mõistmiseks tuleb vaadelda seda koostoimes TMS § 221 lg-ga
Määruskaebuses on vaidlustatud Tartu Maakohtu
lg-le 1 maakohtu määruse peale võib määrusega puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse ringkonnakohtule üksnes juhul, kui määruskaebuse esitamine on seaduse järgi lubatav. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata määruse kohta võib esitada vastuväite apellatsioonkaebuses, kui seadusest ei tulene teisiti. Seadusest ei tulene kostjale õigust esitada määruskaebus maakohtu määruse peale, millega on jäetud rahuldamata tema taotlus jätta hagi menetlusse võtmata.
lg 5 kohaselt võib hageja esitada hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale määruskaebuse, 4 kuid ühestki
-i sättest ei tulene kostja õigust esitada määruskaebus kohtu määruse peale, millega hagiavaldus on menetlusse võetud või esitada määruskaebus määruse peale, millega on rahuldamata jäetud tema taotlus keelduda hagi menetlusse võtmast. Kuna
veebruari 2013 määruse resolutsiooni punkt 2 vaidlustatav, siis on maakohus ebaõigesti võtnud määruskaebuse menetlusse ning ringkonnakohus jätab määruskaebuse
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.