Obsah (6)

§ 32§ 53§ 217§ 37§ 218§ 28

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Määruse tegemise aeg ja koht 15. aprill 2013 Tartu Tsiviilasja number 2-12-9974 Tsiviilasi Vaidlustat

§ 32lg 4 ja 5 koosmõjus.

Isegi kui eeldada, et täitur on mingisuguseid toiminguid teinud, ei õigustaks nimetatud toimingute tegemine kohtutäituri tasu otsuses toodud summa nõudmist. Seega ei ole kohtutäitur käesoleva ajani teinud seaduslikku kohtutäituri tasu otsust. Täitetoimingute mahtu tuleb hinnata tsiviilasjas nr 2-08-9312 kinnitatud kompromissi kinnitamise (09.06.2010) kuupäevaga, mitte aga uue, 21.05.2012 tehtud, otsuse kuupäevaga. Kohtutäituri tegemised pärast 09.06.2010 ei ole olnud põhjendatud ning neid oleks olnud võimalik vältida korrektset kohtutäituri tasu otsust tehes. Tuginedes Riigikohtu lahendile 3-2-1-102-09, vaidlustab kaebuse esitaja 05.12.2011 otsuse. Kaebuse esitaja ei nõustu kohtutäituri väitega, et kaebus ei vasta vorminõuetele, sest kaebuse esitaja on tõendanud, et 19.12.2011 esitatud kaebusele lisatud digitaalallkiri on kehtiv. Kaebuse esitaja märgib, et isegi kui asuda seisukohale, et kaebus ei vastanud vorminõuetele, ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kaebuse esitas kaebuse esitaja esindaja. Puudutatud isikule on teada, et kaebuse esitajat esindab esindaja, kuna poolte vahel on pooleli menetlus tsiviilasjas nr 2-11-

1. Kaebuse esitaja on teinud kõik endast oleneva, et läbida kohustuslik kohtueelne menetlus. Sissetuleku (töötasu) arestimine ei ole põhjendatud. Õiguspärast ning Tartu Ringkonnakohtu 30.06.2011 lahendiga kooskõlas olevat kohtutäituri tasu otsust ei ole kohtutäitur teinud ning seega ei ole olemas nõuet, mida täita, mistõttu ei ole õigustatud ka täitetoimingute tegemine. 3 Isegi kui eeldada kohtutäituri nõude summas 2 938,78 eurot olemasolu (millisele kaebuse esitaja vastu vaidleb), on antud hetkel arestitud ka kaebuse esitajale kuuluv 20 000 kroonise nimiväärtusega OÜ L.K.W. Service osa. Osa tegelik väärtus ületab oluliselt selle nimiväärtust ning ka kohtutäituri poolt nõutavat täitekulu. Nähtuvalt
2. aasta majandusaasta aruandest ületavad ettevõtte varad oluliselt ettevõtte kohustusi ning kaebuse esitajale kuuluva osa summas 1 278 eurot tegelik väärtus ületab oluliselt summat, mille tasumise tagamiseks on täitur töötasu arestinud. Sissetuleku arestimise aktist ei nähtu, et kohtutäitur oleks arvesse võtnud osa hinnangulist väärtust. Kohtutäitur on rikkunud

§ 53lg-t 1.

1. Kohtutäitur Kristel Maalman vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on 21.05.2012 tasu otsus seaduslik ning kohtutäitur on täitnud Tartu Ringkonnakohtu 30.04.2012 määruses nõutu. Kaebuse väide, et kohtutäitur ei ole teinud mingeid muid toiminguid peale täitmisteate väljasaatmise, on ebaõige. Täitetoimiku sisukorrast nähtub, et alates 03.01.2008 kuni 01.07.2012 on kohtutäitur seoses täitemenetlusega teinud 62 toimingut. Antud juhul tuleb täitetoimingute mahu osas lähtuda kohtutäituri 21.05.2012 otsusest (millise seisuga oli tehtud 58 toimingut). Kohtutäituri tasu nõue 2 443,98 eurot ei ole ebamõistlikult suur. Kohtutäitur arestis kaebuse esitaja töötasu 05.12.2011 arestimisaktiga. Kohtutäiturile esitatud kaebuses kinnitas kaebuse esitaja, et ta sai arestimisakti kätte 07.12.
2. Vastavalt

§ 217

lg-le 1 võib kaebuse kohtutäituri tegevusele esitada 10 päeva jooksul alates päevast, kui kaebuse esitaja sai teada otsuse või toimingu tegemisest. Kuna nimetatud päev oli laupäev, siis oli kaebuse esitamise viimaseks päevaks 19.12.2011. Käesolevas asjas on vaidlus asjaolu üle, kas kaebuse esitaja esitas kohtutäiturile õigeaegselt allkirjastatud kaebuse.

ega TsMS ei näe ette nõuetekohaselt allkirjastamata kaebuse menetlemist. Puudutatud isik juhtis korduvalt esindaja tähelepanu kaebuse puudustele, s.o asjaolule, et kaebus on nõuetekohaselt allkirjastamata, kuid kaebuse esitaja nimetatud puudus ei kõrvaldanud. Kaebuse väited arestimise põhjendatuse kohta ei ole antud juhul asjakohased, kuna kohtutäitur ei ole kaebust sisuliselt läbi vaadanud, vaid on kaebuse tagastanud, kuna kaebaja ei ole kinni pidanud kaebuse esitamiseks ettenähtud tähtajast. Seega on kohtueelne menetlus kaebuse läbivaatamiseks 05.12.2011 arestimise aktile läbimata. MAAKOHTU LAHEND

1. Viru Maakohus rahuldas
2. veebruari 2013 määrusega kaebuse ja tühistas kohtutäitur Kristel Maalmani 21.05.2012 otsuse täiteasjas nr 095/2008/1 kohtutäituri tasu 2 932,78 euro väljamõistmise osas ning määras täiteasjas nr 095/2008/1 kohtutäitur Kristel Maalmani tasuks 1 374,74 eurot, millele lisandub käibemaks 274,95 eurot, kokku 1 649,70 eurot. Samuti tühistas maakohus kohtutäitur Kristel Maalmani 05.12.2011 otsuse täiteasjas nr 095/2008/1 V. Lenski sissetuleku arestimise kohta. Menetluskulud jättis kohus kohtutäituri kanda. Määruses esitatud põhjenduste kohaselt nähtub toimiku materjalide juures olevast 21.05.2012 kohtutäituri tasu väljamõistmise otsusest, et kaebajalt on välja mõistetud täitemenetluse alustamise tasu 15,97 eurot, millele lisandub käibemaks 3,19 eurot, kokku summas 19,16 eurot ning kohtutäituri tasu summas 2 442,98 eurot, millele lisandub käibemaks 488,79 eurot, kokku 2 932,78 eurot. Täitemenetluse alustamise tasu osas poolte vahel vaidlust ei ole. Pooled vaidlevad kohtutäituri tasu suuruse üle. Tartu Ringkonnakohus on 30.06.2011 jõustunud lahendis leidnud, et 26.07.2010 teadet kohtutäituri põhitasu 45 888 krooni (2 932,78 euro) tasumiseks saab käsitleda kohtutäituri tasu otsusena ning seda korranud 18.05.2012 jõustunud määruses tsiviilasjas nr 2-11-
3. Tartu Ringkonnakohus on nimetatud määrustes leidnud ka seda, et kuna kehtiva KTS § 32 lg 4 ja lg 5 on samasisulised kuni 01.01.2010 kehtinud KTS § 23 lg 2 ja lg 3, siis on Riigikohtu 13.10.2009 4 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-88-09 väljendatud seisukohad kehtivad ka antud vaidlusele. 21.05.2012 otsuse tegemise ajal oli rahaliselt nõudelt 30 549,77 eurot (478 000 krooni) kohtutäituri põhitasu 9% nõude summast, kuid mitte rohkem kui 3 355 eurot. Ka eelnevalt kehtinud KTS redaktsiooni kohaselt oli tasu suurus sama.

§ 37

järgi on täitekuludeks kohtutäituri tasu ning täitemenetluseks tehtud vajalikud kulutused. KTS § 32 lg 4 viimase lause kohaselt kui täitedokument täidetakse enne täitedokumendi vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja möödumist, võib võlgnikult nõuda menetluse põhitasu üksnes pooles ulatuses seaduses ettenähtust. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 5 kui täitmisel olev rahaline nõue nõutakse sisse osaliselt, on kohtutäituril õigus saada põhitasu üksnes summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga. Kuni 01.01.2010 kehtinud KTS § 23 lg 2 sätestas, et kui täitedokument täidetakse enne täitedokumendi vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja möödumist, võib võlgnikult nõuda kohtutäituri tasu, sh menetluse alustamise tasu, üksnes pooles ulatuses seaduses ettenähtust. Sama paragrahvi lg 3 esimese lause järgi kui sundtäitmisel olev rahaline nõue nõutakse sisse osaliselt, võib kohtutäitur tasuna sisse nõuda üksnes summa, mis on võrdeline sissenõutud nõudesummaga. Riigikohus on nimetatud otsuses asunud seisukohale, et KTS § 23 lg 3 on võimalik tõlgendada ja kohaldada koostoimes KTS § 23 lg-ga 2 ning KTS § 23 lg 2 eesmärk on see, et kui võlgnikult ei tohi eespool nimetatud juhtudel nõuda tasu üle 50% täismäärast, ei tähenda see seda, et alati võib nõuda täpselt 50%. KTS § 23 lg 2 ja 3 kohaldamisel peab kohtutäitur tegema tasu suuruse kohta otsuse, mis sarnaneb kohtute tehtava diskretsiooniotsusega. Seega on ekslik kohtutäituri seisukoht, et tal on õigus saada põhitasu võrdeliselt sissenõutud summaga ja seda vaatamata sellele, et nõue täideti täitemenetluse väliselt. Selline olukord ei ole kooskõlas ülalmärgitud Riigikohtu otsuses väljendatud seisukoha ega KTS-s täituri tasu reguleerivate sätete mõttega. Seda seisukohta on täiturile eelnevalt selgitanud ka Tartu Ringkonnakohus. Eelviidatud Riigikohtu lahendis on leitud seda, et kohtutäituri tasu sõltub ka täitetoimingute mahust ja tasu võib nõuda proportsionaalselt tehtud täitetoimingute hulga ja mahuga. Seejuures on võimalik üldise eeskujuna lähtuda KTS § 23 lg-s 3 sätestatud tasu proportsionaalsuse põhimõttest – mida suurem osa võlast õnnestub sisse nõuda, seda suuremat tasu võib kohtutäitur võlgnikult nõuda. Ülekantuna täitetoimingute hulgale ja mahule tähendab see KTS § 23 lg 2 tähenduses seda, et mida rohkem ja mahukamaid täitetoiminguid on kohtutäitur teinud, seda suuremat tasu (kuid seejuures mitte üle 50% täismäärast) võib kohtutäitur võlgnikult nõuda. KTS § 23 lg 2 ja 3 selline tõlgendamine loob olukorra, mil kohtutäitur peab tegema tasu suuruse kohta otsuse, mis sarnaneb kohtute tehtava nn diskretsiooniotsusega. Menetluse alustamise tasu on kohtutäituril õigus võlgnikult nõuda täismääras. Kaebuse esitaja on taotlenud kohtult täituri tasu kindlaksmääramist. Vaidlust pole selles, et sissenõudja nõude realiseerimise tulemuslikkus on saavutatud ilma kohtutäituri sekkumiseta, st kohtutäituri võetud meetmed ei omanud sissenõudjale tasumise seisukohalt tähtsust, ehkki võisid mõjutada viimase käitumist ebaolulisel määral. Kohus ei nõustunud kaebuse esitaja väitega, et tehtud toiminguid tuleb hinnata 09.06.2010 seisuga (kompromissi kinnitamise määruse jõustumine) ning seda põhjusel, et pärast kompromissi sõlmimist kohtumenetluses oli küll võlgniku kohustus täidetud, kuid edasi nõuti võlgnikult sisse täituri tasu, milleks oli vaja teha edasisi täitetoiminguid. Justiitsministri 15.12.2009 määruse nr 42 „Kohtutäiturimäärustik“ § 61 lg 1 ja 2 järgi peab kohtutäitur täitekulude kandmisel arvestama võimaliku väiksema kuluga, mida saab teha, et säästa võlgnikku liigselt koormavatest kohustustest. Kohtutäitur lähtub kulutuste suuruse arvestamisel heast raamatupidamistavast ja säästlikkuse põhimõttest. Ehkki otsuses endas pole märgitud täitetoimingute hulka ja mahtu ning kaalutlusi, on täitur kohtule esitanud väljavõtte täitetoimikust. Kohus nõustus kaebaja väitega, et mitte kõik kajastatud toimingud ei ole täitetoimingud ja suurem osa pärast 09.06.2010 tehtud toimingutest on seotud ja tingitud eelkõige täituri poolt nõuetele vastava tasuotsuse tegemata jätmisest. Täitetoiminguteks on

kohaselt vara arestimine ja hindamine, müük, enampakkumise korraldamine, tulemi 5 jaotamine jms, mitte aga võlgniku kaebuste lahendamine ja kohtule vastuste koostamine. Vastupidine käsitlus tooks kaasa olukorra, kus kohtutäituril oleks õigus nõuda võlgnikult tasu täitemenetluse läbiviimisel võlgniku poolt nii täiturile kui kohtule esitatud kaebustega seoses. See oleks aga vastuolus

§ 37

lg-ga 2, mille kohaselt kohtus menetluskulude kandmise otsustab kohus tsiviilkohtumenetluses ettenähtud korras. Väljavõtte kohaselt on täitur saatnud 2008 jaanuaris täitmisteate, teinud päringud vara kohta ja seadnud keelumärke. Veebruaris 2008 on tehtud jällegi päringud krediidiasutustele ja saadetud korduv täitmisteade võlgnikule. 2009 on arestitud rahaline nõue. 2010 on uuendatud täitemenetlus, arestitud võlgniku sissetulek ja tehtud päringuid. Erinevaid päringuid on tehtud ka 2011 ja 2012. 21.05.2012 otsuse tegemise ajal ja ka eelnevalt kehtinud KTS redaktsiooni kohaselt oli rahaliselt nõudelt 30 549,77 eurot (478 000 krooni) kohtutäituri põhitasu 9% nõude summast. Nõudelt 30 549,77 eurot 9% on 2749,48 eurot, mis on täituri tasu täismääraks ning 50% sellest on 1 374,74 eurot. Järelikult on täituril maksimaalselt õigus nõuda tasu selles ulatuses, millele lisandub käibemaks (

§ 32lg 3).

Kohus leidis, et vajalike tehtud täitetoimingute arv ja maht on sellised, mis tingivad täituri tasu väljamõistmise 50% ulatuses tasu täismäärast. Kohtutäitur on saatnud võlgnikule täitmisteated, teinud erinevatele asutustele päringuid ja arestinud kinnistu, osaühingu osa, rahalise nõude ning võlgniku sissetuleku. Lihtpäringute tegemist ei saa pidada keerukaks toiminguks, kuid päringute maht on piisavalt suur. Arvestades sellega, et vara arestimine nõuab suuremat ajakulu (arestimise ulatuse määramine, järjekord, käsutuskeeld) ja on keerukam kui lihtpäringutega seotud toimingud, pidas kohus kohtutäituri põhjendatud tasuks 50% tasu täismäärast, s.o 1 374,74 eurot, millele lisandub käibemaks 274,95 eurot, seega kokku 1 649,70 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, kas kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse korra. Sellest sõltub kaebuse lubatavus. Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja sai arestimisakti kätte 07.12.2011 ja kaebuse esitamise viimaseks päevaks oli 19.12.2011 ning samal päeval esitati kaebus elektrooniliselt kohtutäiturile. Poolte erimeelsus taandub asjaolule, kas elektrooniliselt esitatud kaebust, mille digiallkirjade kinnituslehe järgi on allkiri kehtetu, saab lugeda nõuetekohaselt esitatud kaebuseks. Kohus leidis, et kaebaja viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-102-09 on asjakohane. Lahendis on öeldud, et ka neil juhtudel, mil on tuvastatud kaebuse kohtutäiturile esitamine, kuid kohtutäitur ei ole kaebust mingil põhjusel läbi vaadanud, võib kohtutäituri otsuse või tegevuse peale esitada kaebuse kohtule. Kaebuse esitaja on sel juhul teinud endast oleneva, et läbida kohustuslik kohtueelne menetlus (nr 3-2-1-102-09 p 9). Praeguses asjas on kaebaja kaebuse kohtutäiturile esitanud, kuid täitur pole kaebust läbi vaadanud põhjusel, et kaebuse digitaalallkiri oli esitamise ajal kehtetu. Täitur on esitanud ka tõendid selle kohta, et digiallkirja kinnitusleht näitas kaebaja esindaja allkirja kehtetust. Tuvastatud on ka see, et kaebaja esindaja on korduvalt küsinud, kas täitur soovib kaebust paberkandjal. Täitur seda soovinud ei ole. Toimiku materjalide põhjal on tuvastatud, et täitur on korduvalt e-kirjadega esitatud kaebused kätte saanud, e-kirjad läbi vaadanud ja nendele vastanud. Pooled ei vaidle ka selle üle, et nn allkirjastamata kaebused oleks saatnud keegi teine isik kui avaldaja esindaja. Seetõttu leidis kohus, et

§ 217

lg-s 1 sätestatud kohustuslik kohtueelne menetlus (

§ 218lg 1 teine lause) on läbitud.

Kaebaja palub tühistada 05.12.2011 sissetuleku (töötasu) arstimise akti. Kohus leidis, et kohtutäituril ei olnud sissetuleku arestimisel võimalik võtta arvesse eelnevalt arestitud osaühingu osa turuväärtust, kuna toimiku materjalidest ei nähtu, et täitur oleks osa arestimisel või järgnevalt hinnanud äriühingu osa tegelikku väärtust ja raskuste ilmnemisel määranud hindamise eksperdi poolt. Täitur on lähtunud osa nimiväärtusest. Kaebuse esitaja oma nägemust osa tegelikust väärtusest kohtule esitanud ei ole, väites ainult, et see ületab oluliselt nii nimiväärtuse kui täituri 6 tasu. Kuna täitur ei ole kindlaks teinud arestitud äriühingu osa faktilist väärtust, on rikutud

nõudeid. Arvestades isegi osa nimiväärtusega, on sissetuleku arestimine 2 932,78 euro ulatuses põhjendamatu, sest sissetuleku arestimisel tulnuks täituril arvestada juba arestitud osa nimiväärtusega 1 278 eurot või siis vabastada aresti alt osaühingu osa. Seega on rikutud

§ 53sätestatud ülearestimise keeldu.

Eeltoodu alusel tuleb tühistada kohtutäitur K. Maalmani 05.12.2011 V. Lenski sissetuleku arestimine täiteasjas nr 095/2008/

1. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 1, lg 10 ja § 173 lg 1 alusel kohtutäituri kanda põhjendusel, et kaebus rahuldati täies ulatuses ning arvestades antud asjaolusid on see õiglane. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
2. Kohtutäitur K. Maalman esitas määruskaebuse, milles palub tühistada Viru Maakohtu
3. veebruari 2013 määruse menetluskulude kohtutäituri kanda jätmise osas ja teha uus määrus, millega jätta menetluskulud poolte enda kanda. Määruskaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) puudus poolte vahel vaidlus menetluskulude tasumise vajalikkuse osas, vaidlus oli ainult nende suuruse üle, milles pooltel puudus seadusest tulenev kokkuleppe sõlmimise võimalus. Kohtutäitur lähtus KTS § 28 lg 1, § 29 lg-test 1, 30 ja 32, mille kohaselt on täituril õigus saada tasu summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga. Kohtutäitur tugines ka täitetoimingu tegemise ajal kehtinud

§ 28

lg-le 2, mille kohaselt kohtutäituril on õigus võtta tasu ainult

sätestatud ulatuses ja korras ning kohtutäituril on keelatud sõlmida kokkuleppeid

sätestatud tasumäärade või tasu võtmise korra muutmiseks. Kohtutäituri seadus ei sätesta kohtutäiturile võimalust ega alust tasu osas diskretsiooniotsuse tegemiseks. Ka Tartu Ringkonnakohus asus oma 30.04.2012 määruses tsiviilasjas nr 2-11-55546 seisukohale, et maakohtul on võimalik kaebuse esitamise korral kohtutäituri tasu suuruse osas, mis käesoleval juhul oligi vaidluse esemeks, vajaduse korral kohtutäituri tööd hinnata ja kohtutäituri tasu määrata (p 7). Kuna maakohus määras poolte nõusolekul ise kohtutäituri tasu suuruse, on ebaõige jätta poolte menetluskulud kohtutäituri kanda põhjendusel, et kaebus rahuldati täies ulatuses. Menetluskulude täielikult tema kanda jätmine saaks toimuda juhul, kui kohtutäituri otsus tasu osas täielikult tühistatakse põhjendusel, et see oli ebaseaduslik ning kohtutäituril puudus õigus tasu saamiseks. Kui nii kohtutäituril kui ka kohtul on õigus kohtutäituri tasu osas diskretsiooni otsuse tegemiseks, siis selle kohtupoolsel muutmisel ei saa asuda seisukohale, et avaldaja kaebus rahuldatakse täielikult. Vastasel korral tekib olukord, kus kohtutäitur ei saa enam teha otsust kohtutäituri tasu väljamõistmiseks, kuna selles väljendatud summa kohtupoolsel korrigeerimisel, mida kohtutäituril ei ole võimalik kohtu diskretsiooniõiguse puhul ette näha, jäävad menetluskulud tema kanda; 2) on menetluskulude määramisel rikutud TsMS § 465 lg 2 p-i

1. Maakohtu määrusest ei selgu, milliseid asjaolusid arvestades on õiglane jätta kõik menetluskulud kohtutäituri kanda; 3) on maakohus õigesti viidanud menetluskulude jaotusel TsMS § 172 lg-le 1, kuid on nimetatud sätet ebaõigesti kohaldanud. Nimetatud sätte kohaselt peaks menetluskulud kandma avaldaja, kes nõudis kohtult menetluskulude kindlaksmääramist. Kohtulahendist ei nähtu, et kohtutäitur oleks tsiviilasjas esitanud põhjendamatu taotluse, väite või tõendi, mis oleks andnud aluse menetluskulude tema kanda jätmisele. Ka ei saa antud juhul, s.o menetluskulude kohtupoolse kindlaksmääramise korral, asuda seisukohale, et lahend tehti kohtutäituri kahjuks, mis annaks aluse TsMS § 172 lg 10 kohaselt riigilõivu kandmise jätmise kohtutäiturile. 7 VASTUSTAJA SEISUKOHT
2. V. Lenski vaidleb määruskaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) taotles vastustaja kohtutäituri otsuse tühistamist ning kohtu poolt kohtutäituri tasu määramist ning kohus rahuldas taotluse täies ulatuses. Kohus kinnitas vaidlustatud määrusega, et määruskaebuse esitaja otsus ei olnud seadusega kooskõlas ning seetõttu vastustaja poolt kaebuses esitatud taotlus ka täies ulatuses rahuldati. Seetõttu on põhjendatud menetluskulude täies ulatuses määruskaebuse esitaja kanda jätmine; 2) on maakohus määruse põhjendavas osas selgitanud, millest tulenevalt ta vastustaja kaebused rahuldab. Põhjendustes on ära toodud nii kaebuste rahuldamise põhjendused kui ka viited õigusaktidele. Kohus on viidanud korrektselt nii TsMS § 172 lg-le 1 kui ka eelnevalt määruses toodud põhjendustele; 3) ei ole TsMS § 172 lg-s 1 toodud ammendav loetelu juhtudest, millal kohus võib jätta menetluskulud teise menetlusosalise kanda. Arvestades, et kohtutäitur on põhjustanud oma seadusega kooskõlas mitteoleva otsusega vastustaja kohtusse pöördumise, on õiglane jätta menetluskulud määruskaebuse esitaja kanda. Põhjendamatu on väide, et kohus on vääralt kohaldanud TsMS § 172 lg-t 10, jättes vastustaja poolt kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu määruskaebuse esitaja kanda. Kuna määruskaebuse esitaja otsused tühistati, on kohus vastavuses TsMS § 172 lg-ga 10 jätnud riigilõivu määruskaebuse esitaja kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu
4. veebruari 2013 määrus muutmata. Vastavalt TsMS §-le 659 ringkonnakohtusse määruskaebuse esitamisele ja seal menetlemisele kohaldatakse apellatsioonimenetluse kohta sätestatut, kui käesolevast peatükist ja määruskaebuse olemusest ei tulene teisiti. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Määruskaebuses on vaidlustatud maakohtu määruses kindlaksmääratud menetluskulude jaotust ning ringkonnakohus kontrollibki maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust vaid vaidlustatud osas. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu vaidlustatud määruse tühistamiseks menetluskulude jaotuse osas.
5. Nähtuvalt asja materjalidest esitas avaldaja kaebuse kohtutäituri 05.12.2011 ja 21.05.2012 otsuste peale täiteasjas nr 095/2008/
6. Maakohus vaidlustatud määrusega rahuldas kaebuse, tühistas kohtutäituri 05.12.2011 ja 21.05.2012 otsused täiteasjas nr 095/2008/1 ning määras kohtutäituri tasu. Seega on kaebus kohtutäituri otsuste peale rahuldatud täielikult. Alusetu on määruskaebuse esitaja seisukoht, et menetluskulude täielikult tema kanda jätmine saaks toimuda juhul, kui kohtutäituri otsus tasu osas täielikult tühistatakse põhjendusel, et see oli ebaseaduslik ning kohtutäituril puudus õigus tasu saamiseks. Menetluskulude jaotus oleneb kaebuse rahuldamisest või mitterahuldamisest, kuid mitte põhjustest, miks kaebus rahuldatakse või jäetakse rahuldamata. Kaebuse esitaja on vaidlustanud 21.05.2012 kohtutäituri tasu otsuse ja palunud kohtul määrata kohtutäituri tasu. Kuna kohus tühistas kohtutäituri 21.05.2012 otsuse ja määras kohtutäituri tasu, 8 siis rahuldas maakohus kaebuse täielikult ning määruskaebuses esitatud vastupidine väide on põhjendamatu.
7. Alusetu on määruskaebuse esitaja väide, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud TsMS § 172 lg-t
8. Vastavalt TsMS § 172 lg-le 1 kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Antud juhul osaleb menetluses mitu isikut ning maakohus on õigesti asunud seisukohale, et kuna kaebus rahuldatakse täies ulatuses, siis on õiglane jätta menetluskulud kohtutäituri kanda. Siinkohal on ebaõige määruskaebuses esitatud väide, et vaidlustatud määrusest ei nähtu, milliseid asjaolusid arvestades on õiglane jätta kõik menetluskulud kohtutäituri kanda. Maakohus on lähtunud sellest, et kaebus kohtutäituri vastu rahuldati täielikult.
9. TsMS § 171 lg 10 kohaselt kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse kohtule esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti. Kuna kaebus kohtutäituri otsuste peale rahuldati täielikult, siis on lahend tehtud kohtutäituri kahjuks ning riigilõiv jääb TsMS § 171 lg 10 kohaselt kohtutäituri kanda.
10. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta määruskaebuse esitaja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja 9 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson