← Eesti

3-12-1007/24

Obsah (10)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 157§ 152§ 38§ 167§ 46

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Lauri Madise ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 12. august 2013, Tallinn Haldusasja number

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

3-12-1007 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. A-L R esitas 22.09.2010 Kiili Lasteaia juhatajale taotluse lisada lasteaiakoha saamiseks Kiili Lasteaia järjekorda 11.09.2010 sündinud M R.
  2. M R isa I R pöördus 13.10.2011 e-kirja teel Kiili vallavanema poole, paludes teatada, millal saavad tema lapsed Kiili valla lasteaeda lasteaiakoha. Ühtlasi avaldas I R soovi, et M R saaks lasteaiakoha alates
  3. a sügisest. Alternatiivselt palus I R kuni lasteaiakoha vabanemiseni kompenseerida erasektorilt hoiuteenuse tellimisega seonduvad täiendavad kulud.
  4. Kiili vallavanem teatas 31.10.2011 e-kirjas vastuseks I R 13.10.2011 e-kirjale, et M R on lasteaiakohtade järjekorras
  5. kohal ja võib jääda
  6. a lasteaiakohast ilma.
  7. I R esitas 10.05.2012 Kiili Vallavalitsusele kirjaliku taotluse nõudega tagada M Rle lasteaia- või lastehoiukoht või alternatiivina finantseerida Kiili vallas tegutseva OÜ Lastepesa hoiuteenust summas 340,64 eurot kuus.
  8. Kiili Vallavalitsus selgitas 14.05.2012 vastuses nr 11-5/2270-3 I R 10.05.2012 taotlusele, et valla eelarve seis ei võimalda viivitamatult tagada lasteaia- või lastehoiukohta. Kuna lasteaiakohti ei ole piisavalt, kompenseerib Kiili Vallavalitsus koha puudumisel lapsevanemale osaliselt kulud juhul, kui laps käib eralasteaias või kasutatakse lastehoiuteenust. Vastavalt Kiili Vallavolikogu otsusele on eralasteaia puhul kompenseeritav määr
  9. aastal 197 eurot ehk sama summa, mis on vallale ühe lapse kohatasu maksumuseks Kiili Lasteaias. Lastehoiuteenust kompenseerib Kiili Vallavalitsus vastavalt volikogu otsusele maksimaalselt 95,87 eurot kuus.
  10. M R seaduslik esindaja I R esitas 16.05.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada Kiili valda võimaldama kaebajale lasteaiakoht teeninduspiirkonna lasteasutuses ning kompenseerima kaebajale alates 03.09.2012 kuni lasteaiakoha saamiseni kulu, mis ületab samal ajal Kiili valla lasteaias käivate laste vanemate omaosaluse summat. Kaebuse põhjendused olid järgmised. M R elukoht on Kiili vallas ning ta on kantud lähtudes 22.09.2010 avaldusest teeninduspiirkonna lasteasutuste nimekirja, kuid ei ole seni saanud Kiili valla lasteaeda lasteaiakohta. Vastustaja on jätnud täitmata koolieelse lasteasutuse seaduse (KELS) § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse luua kõigile vallas elavatele pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle vanemad seda soovivad, võimalus käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. M Rl puudub võimalus alushariduse saamiseks ning sellega rikutakse põhiseaduse (PS) §-des 12, 14 ja 37 sätestatud õigusi. M R vanemad on pöördunud M Rle lasteaiakoha tagamiseks korduvalt Kiili Vallavalitsuse poole. Lisaks palus kaebaja oma 10.05.2012 taotluses alternatiivina finantseerida Kiili vallas tegut- 2

(10)3-12-1007 seva OÜ Lastepesa hoiuteenust summas 340,64 eurot kuus. Vastustaja viitas alternatiivsele ettepanekule vastates, et Kiili Vallavolikogu otsus seab hoiuteenuse hüvitamisele piirid. Kaebaja palus 24.10.2012 kohustada vastustajat võimaldama kaebajale lasteaiakoht teeninduspiirkonna lasteasutuses ning kompenseerida kaebajale alates 03.09.2012 kuni lasteaiakoha saamiseni kulu, mis ületab samal ajal Kiili valla lasteaias käivate laste vanemate omaosaluse summat. Kaebuse esitamise hetkel tegutses Kiili valla haldusterritooriumil eraomandis lastehoid OÜ Lastepesa. Kaebaja esindaja pidas alternatiivse nõude esitamisel silmas nimetatud lastehoidu. Kuna tänaseks on ülalnimetatud lastehoid oma tegevuse lõpetanud, pole Kiili valla haldusterritooriumil eralasteaeda ega -hoidu. Vastustaja on OÜ Lastepesa tegevuse lõpetamisest teadlik, kuna antud ettevõte tegutses valla osalise toetusega. Alates 03.09.2012 on kaebaja M R Kallipai OÜ Tallinnas tegutseva lasteaia nimekirjas. Lasteaia kohatasu on 2012./
  1. õppeaastal 380 eurot kuus ning kaebaja on vastustajat nimetatud asjaolust informeerinud.
  2. Kiili vald palus kirjalikus vastuses jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Kaebaja nõue ei ole õiguslikult põhjendatud ja teostatav. Kaebajat on koheldud kooskõlas kehtiva õigusega ning võrdselt teiste lastega, kes soovivad käia Kiili valla munitsipaallasteaias. Vald kompenseerib kõigi laste vanematele, kelle laps ei saa kohta Kiili lasteaias, lastehoiu või -aia rahalise kulu, mis on võrdne Kiili lasteaiakoha maksumusega. Kui lastehoiu või lasteaia rahaline kulu on suurem kui Kiili lasteaiakoha maksumus, kohustuvad selle osa tasuma kõik vanemad täiendavalt ise. Vastustajal puudub lähtudes PS §-s 154 ja KELS § 27 lg-s 1¹ sätestatust KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustus luua kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on antud valla või linna haldusterritooriumil ning kelle vanemad seda soovivad, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses, täitmise kohustus ilma riigipoolse abita. Ebaproportsionaalne ja õiguslikult põhjendamatu on nõuda ajal, kui lasteaia järjekorras on ca 170 last, Kiili vallalt lasteaiakohtade loomist mahus, mis tagaks lasteaiakoha kõigile lasteaiajärjekorras olevatele 1,5-7 aastastele Kiili valla lastele. Viimase 10 aasta jooksul on Kiili vallas laste arv suurenenud 49%. Vald on oma finantsvõimete piiril tegutsedes ning ilma riigipoolse abita loonud viimase kolme aasta vältel 01.09.2012 seisuga 70 lasteaiakohta. Lasteaiakohtade koguarv vallas on
  3. Kolm aastat tagasi oli lasteaiakohtade koguarv 228, kasv on olnud ca 23,5%. Kokku seisuga 31.12.2012 on nelja uue lasteaiarühma loomisega lisandunud valla eelarvest väljamaksmisele kuuluv palgakulu summas 336 384 eurot aastas. Lisaks nõuab lasteaiarühmade loomine suurt ühekordset investeeringut ruumide ehitamise/remondi ja sisustamise osas. Ühe uue olemasoleva hoone ettevalmistamine lasteaiaks aastatel 2010-2012 koos sisustusega on maksnud 220 000 eurot. Asenduspindade leidmine (rentimine) ja ettevalmistamine on vallale täiendavalt maksnud ligi 60 000 eurot. Eelnimetatud lasteaiakohtade loomine on olnud võimalik eelkõige põhjusel, et vallal olid olemas ruumid, mida oli võimalik rekonstrueerimise käigus muuta lasteaia ruumideks. Uue hoone ehitamiseks vallal vahendid puuduvad. Tänase seisuga puudub vallal tulevikus võimekus täiendavate lasteaiakohtade loomiseks ilma riigipoolse abita, kuna rohkem kohandamiskõlbulikke pindu vallal ei ole ja edasine rühmade arvu suurendamine eeldaks juba uue maja ehitamist, mille tarbeks igasugused rahalised võimalused lähiajal puuduvad. Vastustaja on kasutanud ära lasteaiakohtade puuduse leevendamiseks Kiili vallas ning KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmiseks kõik Kiili valla olemasolevad ja realiseeritavad võimalused. 3
(10)3-12-1007 Tulenevalt sellest, et vald ei ole võimeline tagama ilma riigi abita lastaiakohta igale 1,5-7 aastasele Kiili valla lapsele, tuleb lahendada ja tagada vabade ja vabanevate lasteaiakohtade jagamine võrdsetel alustel. Teatud omavalitsustes, kus lasteaiakohta soovivate laste arv on oluliselt suurem kui olemasolevate lasteaiakohtade vakants, on seadusandja näinud KELS § 15 lg-s 4 sätestatuga ette võimaluse vabad lasteaiakohad jagada järjekorra alusel. Kiili Vallavalitsus on 25.04.2006 määruse nr 4 „Lasteaia vastuvõtu ja väljaarvamise kord” §-s 2 sätestanud lasteaeda vastuvõtmise alused, mille kohaselt toimub lasteaeda laste vastuvõtmine avalduse alusel. Kui lasteasutuses puuduvad vabad kohad, võib laps jääda lasteasutuses koha taotlejana järjekorda. Lasteasutuse koha taotlejate järjekord on koostatud vanemate kirjalike avalduste ajalise esitamise alusel. Tulenevalt asjaolust, et vald ei suuda tagada lasteaiakohta kõikidele lasteaiakohta soovivatele lastele, on vald ette näinud võimaluse, et lapsevanem leiab lapsele lasteaiakoha eralasteasutuses ning vald kompenseerib eralasteaia kohamaksumusest summa, mis on võrdne valla poolt tehtavate kulutustega lapse kohta juhul, kui laps käib Kiili valla munitsipaallasteaias. Selline lahendus tagab Kiili valla laste ja maksumaksjate võrdse kohtlemise lasteaiakohaga seotud valla poolt tehtavate kulutuste osas ning maksutulude jaotamise osas. Lasteaiakohast ilma jäänud laste käimist eralasteasutuses toetab vald lähtudes Kiili Vallavolikogu 25.08.2011 määruses nr 6 „Koolieelsete eralasteasutuste toetamise kord” sätestatud korras ja alustel. Nimetatud korra § 1 lg 4 sätestab, et eralasteasutuse toetuse määr kalendrikuus on võrdne summaga, mida tasub Kiili Vallavalitsusele teine omavalitsus, kelle registris olev laps kasutab Kiili Lasteaia teenust. Nimetatud summa on aastate lõikes muutuv,
  1. aastal on selle suuruseks 197 eurot. Kiili Vallavolikogu määrused on täitmiseks kohustuslikud ka Kiili Vallavalitsusele, mistõttu puudub vastustajal õigus maksta kaebajale toetust suuremas määras kui Kiili Vallavolikogu poolt kehtestatud korras sätestatud maksimaalmäär.
  2. Tallinna Halduskohus rahuldas 12.11.2012 otsusega kaebuse ja kohustas Kiili Vallavalitsust looma M Rle võimalus käia Kiili valla lasteaias ning kuni selle võimaldamiseni finantseerida M R lapsehoiuteenust igakuiselt summas, mis ületab samal ajal Kiili valla lasteaias käivate laste vanemate omaosaluse summat (resolutsiooni p 1); kohustas kompenseerima M R lapsehoiuteenuse või eralasteaia kulud Kiili valla lasteaias käivate laste vanemate omaosaluse summat ületavas osas tagasiulatuvalt alates 03.09.2012 (resolutsiooni p 2). Halduskohtule esitatud kohustamiskaebuse rahuldamiseks peavad olema täidetud järgmised eeldused: avaliku võimu kandjal, kelle vastu kaebus esitatud on, on seadusest, muust õigustloovast aktist, haldusaktist või lepingust tulenev kohustus vastav haldusakt anda või toiming sooritada; avaliku võimu kandja ei ole vaatamata kaebaja taotlusele seda toimingut veel sooritanud ning ei esine muid põhjendatud vastuväiteid, millest tulenevalt võiks õigus toimingule olla ära langenud (vt Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-2-01, 3-3-1-77-09 ja 3-3-1-5-09). KELS § 10 lg-s 1 on sätestatud, et valla- või linnavalitsus loob kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on antud valla või linna haldusterritooriumil ning kelle vanemad seda soovivad, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Sama paragrahvi lõikes 2 on aga täpsustatud, et selles seaduses ja selle alusel antud määrustes käsitletakse rahvastikuregistri objektiks oleva isiku elukohana rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi või kui isik ei ole rahvastikuregistri objekt, määratleb ta oma elukoha ise. Poolte vahel pole vaidlust selles, et M R on sündinud 11.09.2010, olles kohtuotsuse tegemise ajal seega 2-aastane. Samuti pole vaidlust selles, et rahvastikuregistri kohaselt asub M R elukoht Kiili vallas. Vaidlust pole ka selles, et M R ema on Kiili vallale avaldanud soovi, et M R saaks käia Kiili valla lasteaias. Seega esinevad kõik asjaolud, mis on KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohaliku omavalitsuse kohustuse luua M Rle võimalus käia teeninduspiirkonna lasteaias tekkimise aluseks. 4
(10)3-12-1007 KELS § 10 lg-s 1 on sätestatud sõnaselge ja üheselt mõistetav kohustus, mis tekib samas normis sisalduvate aluste esinemisel. Vastustaja seisukoht, nagu saaks kohalik omavalitsus sellest normist tulenevat isiku õigust KELS § 15 lg 4 alusel piirata, on ekslik. KELS § 15 lg-s 4 on sätestatud, et laste lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise korra kehtestab valla- või linnavalitsus. Tegemist on delegatsiooninormiga seadusest alamal seisva õigusakti andmiseks, mis annab kohalikule omavalitsusele õiguse kehtestada teatud menetluskord, mille alusel laste lasteaedadesse vastuvõtmine toimub. Muu hulgas võib sellises korras ette näha selle, millises vormis ja millal peavad vanemad esitama kohalikule omavalitsusele sooviavalduse lapse lasteaeda vastuvõtmiseks, millistest põhimõtetest lähtudes jagatakse lapsed erinevate lasteaedade vahel jne. Sellised tingimused peavad aga olema proportsionaalsed ning kooskõlas KELS § 10 lg-st 1 tuleneva kohustuse olemusega. See tuleneb PS § 3 lg-s 1 sätestatud seadusereservatsiooni põhimõttest. Üldist seadusereservatsiooni konkretiseerivast seaduslikkuse põhimõttest tulenevalt peab volituse alusel antud määrus vastama volitavale seadusele. Seadusele vastavus tähendab seejuures nõuet, et volitusest ei astutaks üle ega asutaks reguleerima küsimusi, mis pole volitusega hõlmatud (vt Riigikohtu lahendid põhiseaduslikkuse järelevalve asjades nr 34-1-5-05 ja 3-4-1-3-09). Samuti tuleneb volitusnormi nõue haldusmenetluse seadusest (HMS), mille § 90 lg 1 kohaselt võib määruse anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ning kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. Eelnevast tuleneb, et KELS § 15 lõikes 4 sisalduv volitusnorm laste lasteasutusse vastuvõtmise korra kehtestamiseks tähendab üksnes volitust kehtestada menetlusnormid, mis reguleerivad laste lasteasutustesse vastuvõtmise korraldamist ning seda, kuidas seaduses sätestatud kohustusnorme (eeskätt KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustusnormi) täita. Riigikohus on selgitanud, et kord tähendab seaduses sisalduva üldkorra tehnilist täpsustamist ning korra kehtestamiseks antud volitusnorm ei hõlma volitust kehtestada seadusega võrreldes täiendavaid sisulisi piiranguid (vt lahend nr 3-4-110-02). Muu hulgas ei või sellise korraga kehtestada menetlust, mille tulemusena võib konkreetne laps üldse ilma jääda lasteaias käimise võimalusest või saab selle võimaluse vaid (tema vanemate sooviga võrreldes) väga piiratud aja jooksul. Ekslik on vastustaja seisukoht, nagu välistaks kohustamiskaebuse rahuldamise Kiili Vallavalitsuse 25.04.2006 määrus nr 4 „Lasteaia vastuvõtu ja väljaarvamise kord”. Kõnealuse määrusega ei reguleerita ega saagi reguleerida KELS § 10 lg-s 1 nimetatud isikute õigust sellele, et vald looks valla elanikuks olevale lapsele, kelle vanemad seda soovivad, võimaluse käia lasteaias. Kõnealust vallavalitsuse määrust ei ole alust tõlgendada selliselt, nagu tuleks Kiili Vallavalitsusel KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustust täita üksnes vabade lasteaiakohtade olemasolul või et lapsevanemal poleks õigust nõuda lapsele lasteaias käimise võimalust üksnes põhjusel, et vallas reaalselt lasteaiakohti ei ole. Seetõttu puudub käesoleval juhul vajadus kaaluda Kiili Vallavalitsuse 25.04.2006 määruse mõne normi kohaldamata jätmist ning põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. See, et vallavalitsus on nimetatud määrusega otsustanud koostada järjekorranimekirja, mille alusel ta lapsi lasteaedadesse vastu võtab, puudutab üksnes seda, kuidas laste lasteaeda vastuvõtmine tehniliselt toimub, mitte aga seda, kas või millistel tingimustel on KELS § 10 lg-s 1 nimetatud tunnustele vastaval lapsel õigus saada vallalt võimalus lasteaias käia. Vaidlust pole selles, et Kiili vald ei ole täitnud KELS § 10 lg-st 1 tulenevat kohustust tagada M Rle võimalus käia Kiili valla lasteaias. Reaalselt ei ole M R, vaatamata vanemate poolt esitatud sellekohasele sooviavaldusele, ühegi Kiili lasteaia nimekirja kantud. Seega on täidetud ka teine kohustamiskaebuse eeldus. Ei esine ka muid põhjendatud vastuväiteid, millest tulenevalt võiks õigus toimingule olla ära langenud. Kohalik omavalitsus ei saa KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmata jätmist õigustada selliste asjaoludega nagu reaalsete lasteaiakohtade vähesus või üldine rahapuudus. Seetõttu ei ole vajadust põhjalikult käsitleda ega hinnata vastustaja esitatud väiteid seoses valla elanike 5
(10)3-12-1007 arvu pideva suurenemise ning lasteaiakohtade vähesusega. KELS § 10 lg 1 ei ole deklaratiivse iseloomuga säte, vaid sellest normist tuleneb igale konkreetses kohalikus omavalitsus elavale pooleteise kuni seitsme aasta vanusele lapsele (ja tema vanemale) õigus nõuda, et kohalik omavalitsus võimaldaks lapsel lasteaias käia. Kõnealusest normist tuleneb Kiili Vallavalitsusele kohustus pidada lasteaiakohtade vajadust arvestades ülal piisaval arvul lasteasutusi. Kohalik omavalitsus peab eelarves lasteasutuste majandamisel ja finantseerimisel arvestama oma haldusterritooriumil elavate laste arvuga. On ilmne, et kõik Kiili vallas elavad poolteise kuni seitsmeaastased lapsed ei ole seal elanud sünnist saati ning seega on ilmne, et väga täpselt ei ole kohalikul omavalitsusel võimalik prognoosida, kui palju lasteaiakohti mingil ajal vaja on, ent üldjoontes peavad valla demograafilised arengud olema kohalikule omavalitsusele teada. On ilmne, et sedavõrd märkimisväärse elanike arvu kasvu eelduseks on olnud ka eluruumide arvu suurenemine. Eluruumide arv suureneb tõenäoliselt ennekõike uusehitiste arvelt, mis tähendab seda, et kohalik omavalitsus on kehtestanud planeeringud, mis võimaldavad uute elamute ehitamist. Planeerimisseaduse § 4 lg 2 p 2 kohaselt on kohalikul omavalitsusel planeerimisalase tegevuse korraldamisel kohustus tagada planeeringute koostamisel avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamine, mis on planeeringu kehtestamise eeldus. Seega tuleb selliste küsimuste nagu uute lasteaiakohtade loomise vajalikkuse peale mõelda juba kohaliku omavalitsuse territooriumi ruumilisel planeerimisel. Asjaoluga, et seda piisavalt tehtud pole, ei saa hiljem õigustada lapsele, kellel on seadusest tulenev õigus lasteaias käia, lasteaiakoha mittevõimaldamist. Kohalik omavalitsus ei saa isiku ees seadusest tuleneva kohustuse täitmata jätmist õigustada viitega isikute võrdse kohtlemise põhimõttele. Asjaolu, et avaliku võimu kandja rikub samamoodi ka paljude teiste isikute õigusi, ei võta konkreetselt isikult, kes oma õiguste rikkumisega rahul ei ole, õigust rikkumise lõpetamiseks kohtusse pöörduda ega välista ka selleks esitatud kohustamiskaebuse rahuldamist. Kaebaja esitatud alternatiivnõue on põhjendatud. Kiili vald peab kuni M Rle Kiili valla lasteaias lasteaiakoha võimaldamiseni kompenseerima Kiili lasteaia omaosalust ületavad eralasteaias käimise või muu lastehoiu kulud, mis kaebaja vanematele tekivad seoses sellega, et M Rle Kiili valla lasteaiakohta võimaldatud ei ole. Kuna vald ei ole kohtuotsuse tegemise ajaks oma kohustust lasteaiakoht võimaldada täitnud, kuulub rahaline nõue rahuldamisele tagasiulatuvalt alates 03.09.2012 (kuupäevast, mil M R vanemad talle lasteaiakohta soovisid). Kuna Kiili vallal on kohustus M Rle lasteaiakoht tagada alates 03.09.2012, puuduvad mistahes põhjendused kompenseerida kaebaja vanemate otsitud muu lapsehoiu kulud väiksemas summas, s.o nii, et M R vanemad peaksid tasuma suurema summa kui nad tasuksid Kiili lasteaias käimise eest. Vastasel korral koheldaks M Rt ja tema peret ebavõrdselt nende 1,5-7 aastaste lastega, kelle ees Kiili vald oma KELS § 10 lg-st 1 tulenevad kohustused täidab. Kiili Vallavolikogu 25.08.2012 määruse „Koolieelse eralasteasutamise toetamise kord“ § 1 lg-s 4 sätestatud eralasteaia toetuse määr 197 eurot kalendrikuus on ilmselgelt ebapiisav ja ei ole käsitletav alternatiivina Kiili valla KELS § 10 lg-st 1 tuleneva kohustuse täitmisele. Kiili vald saab eelnimetatud kompensatsiooni arvestamiseks võtta arvesse vastava perioodi suurima Kiili valla lasteaia vanemate omaosaluse määra, jättes M R eralasteaia või lapsehoiukulud selles osas hüvitamata. M R vanemad peavad esitama rahalise kompensatsiooni saamiseks Kiili vallale M R lapsehoiu kulude kohta arved perioodi kohta alates 03.09.2012. Siinjuures ei ole vahet, kas M R kasutas lapsehoiuteenust või eralasteaeda ja kas seda teenust osutati Kiili valla või mõne muu omavalitsuse territooriumil. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6
(10)3-12-1007
  1. Kiili vald esitas 11.12.2012 apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu 12.11.2012 otsuse tühistamiseks ja menetluskulude kaebaja kanda jätmiseks, leides järgmist. Kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, jättes kohtuotsust tehes arvestamata Kiili Vallavolikogu 25.08.2011 määrusega nr 6 „Koolieelsete eralasteasutuste toetamise kord“. Nimetatud määruse kohaselt ei hüvitata eralasteaias käiva lapse lapsehoiuteenust igakuiselt summas, mis ületab Kiili Vallavolikogu poolt kindlaks määratud hüvitise piirmäära. Kiili Vallavolikogu 28.08.2011 määruse nr 6 § 1 lg 5 sätestab, et eralasteasutuse toetuse määr kalendrikuus on võrdne summaga, mida tasub Kiili Vallavalitsusele teine omavalitsus, kelle registris olev laps kasutab Kiili Lasteaia teenust. 2012/
  2. õppeaastal on toetuse määraks 197 eurot, mistõttu ei saa kaebajale makstava hüvitise määr ühes kalendrikuus seda summat ületada. Halduskohus on oluliselt rikkunud menetlusnormi, asudes seisukohale, et Kiili Vallavolikogu 25.08.2011 määrus nr 6 tuleb jätta tähelepanuta. Halduskohtul puudub õigus kehtiva õigusega vastuolus oleva kohtuotsuse tegemiseks kohtuotsuse p-s 26 sätestatud vormis ja sõnastuses. Halduskohtumenetluse seadustik (

) sätestab halduskohtu pädevuse ja vormireeglid juhuks, kui kohus peab vajalikuks jätta kohaldamata või arvestamata asjaomase õigusnormiga (

§ 157lg 1, § 158 lg 4, § 162 lg 2).

PS § 152 lg 2 kohaselt on Riigikohtu ainupädevuses õigus tunnistada põhiseaduslikkuse järelevalve korras kehtetuks põhiseadusevastane seadus või muu õigusakt. Halduskohus on jätnud nõuetekohaselt kontrollimata Kiili Vallavolikogu 25.08.2011 määruse nr 6 põhiseadusele vastavuse põhiseaduslikkuse järelevalve korras. Samuti ei ole kohtuotsuse resolutsioonis tehtud märget, et kohus on asja lahendamisel jätnud kohaldamata asjakohase õigustloova akti põhjendusega, et see on vastuolus põhiseadusega. Halduskohus ei kontrollinud sisuliselt kaebaja väidet, et KELS § 10 lg 1 on kehtivas sõnastuses vastuolus PS §-ga

  1. Kaebaja on seisukohal, et KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustus on kehtivas sõnastuses õiguspärane ja täidetav vaid juhul, kui selle kohustuse täielikuks täitmiseks eraldatakse raha riigieelarvest. Tänase seisuga riik kohalikele omavalitsustele, k.a kaebajale, KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmiseks riigieelarvelisi rahalisi vahendeid ette ei näe. Kiili vald ei ole keeldunud kaebajale lasteaiakoha andmisest Kiili valla munitsipaallasteaias. Koha andmine toimub järjekorra alusel ning kaebajale tagatakse järjekorrajärgne koht Kiili valla munitsipaallasteaias 2013/
  2. õppeaastaks. Lasteaiakoha tagamiseni hüvitab Kiili vald kaebajale tema taotluse alusel lähtudes Kiili Vallavolikogu 25.08.2011 määruses nr 6 sätestatust 197 eurot ühes kalendrikuus. Hüvitise suurus on võrdne Kiili valla munitsipaallasteaiakoha maksumusega ehk summaga, mis nähakse Kiili valla eelarves ette ühe lasteaiakoha pidamiseks Kiili valla munitsipaallasteaias.
  3. Kaebaja palub kirjalikus vastuses apellatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud vastustaja kanda jätta. Halduskohtu otsus on motiveeritud ja sisuliselt õige, selle tühistamiseks puudub alus. Kiili Vallavolikogu 25.08.2011 määrus nr 6 „Koolieelsete eralasteasutuste toetamise kord“ reguleerib koolieelsete eralasteasutuste toetamist. Nimetatud määrus ei reguleeri KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse alternatiivset finantseerimist ega kompenseerimist, mistõttu halduskohus ei pidanudki sellega arvestama. Vastustaja viide määruse võimalikule vastuolule põhiseadusega pole seetõttu asjassepuutuv. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on lasteaiakohtade otsene võimaldamine, kuna tegemist on eelkõige kohaliku küsimusega. Kui vastustaja leiab, et riik ei taga piisavalt vahendeid kohali- 7

(10)3-12-1007 ku omavalitsuse ülesannete täitmiseks, tuleb tal selles osas vaielda riigiga, mitte keelduda kaebaja ees oma kohustuste täitmisest. Asjakohatu on vastustaja väide, et ta pole keeldunud kaebajale koha andmisest. Vastustaja on keeldunud lasteaiakoha andmisest vastavalt kaebaja nõudele ja seadusandlusele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus määras 14.06.2013 määrusega asja läbivaatava kohtukoosseisu Oliver Kask, Lauri Madise ja Kaire Pikamäe. Tulenevalt kohtunik Kaire Pikamäe puhkusest ja ringkonnakohtu halduskolleegiumi tööjaotusplaanist vaatab ringkonnakohus asja läbi koosseisus Oliver Kask, Lauri Madise ja Ruth Plaks.
  2. Kaebaja esitas kohtule kaks nõuet: kohustamisnõude talle lasteaiakoha võimaldamiseks ning hüvitise maksmise nõude aja eest, mil vastustaja ei ole kaebajale lasteaiakohta võimaldanud, summas, mis kataks eralastehoius viibimise eest tehtavad kulutused. Halduskohus rahuldas kaebuse tervikuna.
  3. Ringkonnakohus peatub esmalt Kiili valla lasteasutuses lasteaiakoha võimaldamiseks kohustamise nõudel. KELS § 10 lg 1 sätestas nii vallale taotluse esitamise ajal kui kohtuotsuse tegemise ajal, et valla- või linnavalitsus loob kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on antud valla või linna haldusterritooriumil ning kelle vanemad seda soovivad, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et sätte tõlgendamisel, kasutades nii grammatilist kui eesmärgikeskset tõlgendusmeetodit, saab jõuda järelduseni, et selle sättega antakse isikule õigus nõuda vallalt lasteasutuses käimise võimaldamist. Sellist kohustust ei saa täita pelgalt lasteaiakohtade järjekorda isiku lisamisega, vaid kohustuse eesmärk on võimaldada lapsel saada alusharidust ning tema vanematel korraldada oma elu viisil, kus lasteasutuse tööajal ei ole nad seotud lapse kasvatamisega ega pea leidma võimalusi muul viisil lapsehoiu korraldamiseks, nt tööl käimise võimaldamiseks. Seetõttu võib KELS § 10 lg 1 sätestatud kohustuse täitmata jätmine rikkuda nii lapse kui tema vanema õigusi. Seda kohustust ei ole Kiili vald täitnud, jättes rahuldamata kaebaja vanemate taotluse võimaldada kaebajal käia munitsipaallasteaias alates 01.09.
  4. Menetlusosaliste väidetest nähtuvalt ei olnud seda kohustust täidetud halduskohtu otsuse tegemise ajaks ega ka ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks. Kui vald sellise võimaluse oleks loonud, oleks tulnud menetlus selle nõude osas lõpetada

§ 152lg 1 p 4 alusel.

  1. Ringkonnakohus ei jaga apellandi seisukohta, et KELS § 10 lg 1 tuleb jätta kohaldamata vastuolu tõttu PS § 154 lõikega
  2. Viidatud sättes sisalduv kohaliku omavalitsuse garantii ei tähenda, et omavalitsusüksusele seadusega kohustuse panemine on põhiseadusevastane ning isik, kellele seadusega on antud õigus nõuda kohaliku omavalitsuse üksuselt sellise kohustuse täitmist, sellise kohustuse täitmist kohustuse põhiseadusevastasuse tõttu nõuda ei saa. Kohaliku omavalitsuse garantii kaitseb kohaliku omavalitsuse üksust riigi eest ning kohaseim viis kaitsta seadusega kohaliku omavalitsuse finantsilist sõltumatust ülemääraselt piiravate kohustuste panemise eest ei ole mitte sellise kohustuse panemise põhiseadusevastaseks tunnistamine, vaid rahaliste vahendite eraldamata jätmise õigusvastaseks tunnistamine. Kohalikule omavalitsusele ülemääraste rahaliste kohustuste panemise korral ei saa vastuolu põhiseadusega kõrvaldada kohaliku omavalitsuse ja temalt kohustuse täitmist nõudva üksikisiku vahelise õigussuhte muutmise teel põhiseadusele tuginedes. Seda tuleb lahendada läbi riigi ja kohaliku omavalitsuse vahelise õigussuhte, praegusel juhul valla kohustuste riigi poolse rahastamise kohustuse kaudu, kohustades vajadusel riiki finantseerima kohaliku omavalitsuse üksust kooskõlas põhiseaduse § 154 nõuetega. Sellist seaduse põhiseadusega vastuolu kõrvaldamise viisi õigustab asjaolu, et kohaliku omavalitsuse garantii on suunatud kohaliku omavalitsusük8

(10)3-12-1007 suse kaitseks riigi eest ning selle PS §-s 154 sätestatud põhiõiguse kohustatud subjektiks ei ole üksikisikud. Üksikisikute KELS § 10 lõikest 1 tulenevad õigused ei sõltu seega kohaliku omavalitsuse üksuse rahalisest seisundist ega sellest, millisel määral riigieelarvest munitsipaallasteasutuste pidamise rahastamist toetatakse.
  1. Ekslik on ka apellandi seisukoht, et KELS § 15 lõiget 4 saab tõlgendada nii, et sellega on kohaliku omavalitsuse üksusele antud võimalus lasteaiakohti kõigile soovijatele koheselt mitte luua. Sätte kohaselt kehtestab valla- või linnavalitsus laste lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise korra. Sättest ei tulene, et korraga võidakse kõrvale kalduda KELS § 10 lõikega 1 pandud kohustusest ja kõigi soovijate KELS § 10 lõikele 1 vastavaid taotlusi mitte rahuldada või võimaldada lasteaiakohti olulise viivitusega. Halduskohus selgitas õigesti, et selle korraga tuleb ette näha, kellele ja millises vormis tuleb lasteaiakoha saamise taotlus esitada, kes selle peab esitama ning kuidas taotluse läbivaatamine aset leiab. Nii ei saa ka sotsiaaltoetuste või pensioni taotlemise korras ette näha, et toetust või pensioni isikule ei maksta, kui puuduvad piisavad rahalised vahendid, kui sellise toetuse või pensioni maksmine on seadusega ette nähtud.
  2. Halduskohus selgitas aga ka õigesti, et KELS § 15 lg 4 alusel kehtestatud kord ei välista kaebuse selle nõude rahuldamist. Kiili Vallavolikogu 25.04.2006 määruse „Lasteaia vastuvõtu ja väljaarvamise kord“ § 2 lg 5 sätestab: „Kui lasteasutuses puuduvad vabad kohad, võib laps jääda lasteasutuses koha taotlejana järjekorda. Lasteasutuse koha taotlejate järjekord on koostatud vanemate kirjalike avalduste ajalise esitamise alusel.“ Sellest sättest ei tulene, et vald ei pea kõigile taotlejatele vaba kohta viivitamatult looma ega lasteaiakohta võimaldama. Seetõttu ei saa määrust pidada ka seadusega vastuolus olevaks ega ole alust jätta seda vastuolu tõttu põhiseadusega kohaldamata. Apellatsioonkaebus tuleb nimetatud nõuet puudutavas osas jätta seetõttu rahuldamata.
  3. Kaebaja taotles valla kohustamist kompenseerima kaebajale alates 03.09.2012 kuni lasteaiakoha saamiseni kulu, mis ületab samal ajal Kiili valla lasteaias käivate laste vanemate omaosaluse summat. Halduskohtu otsuse resolutsiooniga kohustati valda finantseerima M R lapsehoiuteenust igakuiselt summas, mis ületab samal ajal Kiili valla lasteaias käivate vanemate omaosaluse summat, ning kompenseeriti M R lapsehoiuteenuse või eralasteaia kulud Kiili valla lasteaias käivate laste vanemate omaosaluse summat ületavas osas tagasiulatuvalt alates 03.09.
  5. Ringkonnakohus märgib, et kompensatsiooni (hüvitise) maksmist sellisel viisil ükski õigusakt ette ei näe. Sellise rahalise toetuse maksmine ei tulene ka Kiili Vallavolikogu 25.08.2011 määrusest nr 6 „Koolieelsete eralasteasutuste toetamise kord“, mis reguleerib valla poolt koolieelsetele eralasteasutustele, mitte aga lastele või nende vanematele toetuse maksmist.
  6. Kohustamisnõuded eralasteasutuses käimise kulude kandmiseks tuleb seetõttu jätta rahuldamata.
  7. Nende nõuete käsitlemine kahju hüvitamise nõuetena RVastS § 7 lg 1 alusel ei ole ringkonnakohtu arvates kaebusest nähtuvalt võimalik. Esiteks on nende kulude kandmise kohustus mitte kaebajal, vaid tema vanematel. Kaebaja, kes tulenevalt perekonnaseaduse § 97 p-st 1 on õigustatud oma vanematelt saama ülalpidamist, ei maksa lasteasutusele enda hoidmise eest tasu. Ka kahju ei saa olla tekkinud seetõttu temal, vaid tema vanematel. Kaebuse esitajaks on aga kaebusest nähtuvalt peetud M Rt, mitte tema vanemat, kes tegelikult eralasteasutusele tasu maksis. 9
(10)3-12-1007
  1. Teiseks ei ole ringkonnakohtu arvates kaebaja taotlust pidanud kahju hüvitamise taotluseks kaebaja ega halduskohus. Kahju hüvitamise eelduseks on isikul kahju tekkimine. Osas, milles kaebaja vanemad ei ole kohtuotsuse tegemise ajaks teinud kulutusi, mida vastustaja õiguspärase käitumise – lasteaiakoha võimaldamine lasteasutuses – korral ei tulekski teha, ei saa rääkida tekkinud kahjust. Kahju hüvitamise nõude eelduseks RVastS § 7 lg 1 kohaselt on isikul tekkinud kahju. Kahju hüvitamise nõuet ei saa esitada tulevikus tekkiva kahju hüvitamiseks. Vastustajale enne kohtumenetlust esitatud taotlustele polnud lisatud ega kohtule esitatud tõendeid eralasteasutusele alates
  2. a septembrist makstud summade suuruse kohta.

§ 38

lg 2 kohaselt märgitakse rahalise hüvitise nõudmisel kaebuses muu hulgas hüvitise suurus. Riigilõivu ei ole kaebuselt tasutud summas, mida tasutakse kahju hüvitamise nõude esitamisel. Ka kohtu poolt hüvitamisele kuuluva summa määramata jätmiseks

§ 167lõikes 1 ettenähtud alused käesoleval juhul puudusid.

  1. Kaebus nõudega kohustada vastustajat kompensatsiooni maksma esitati 16.05.2012 ning menetluse käigus esitatud dokumentidest ilmneb, et kaebaja käib eralasteasutuses alates sama aasta septembrist. Täiendava taotluse kompensatsiooni maksmiseks, mille halduskohus rahuldas, esitas kaebaja isa 24.10.
  2. Arvestades, et kahju ei tekkinud kaebaja vanematele enne
  3. a septembrit ning kahju hüvitamise nõude saab esitada kolme aasta jooksul kahju (eralasteasutusele tasu maksmine) ja selle põhjustaja teadasaamisest arvates (

§ 46lg 4), ei ole kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg möödunud.

Sellise nõude saavad kaebaja vanemad veel esitada.

  1. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et kahju hüvitamise taotlusele tuleb kaebaja vanematel lisada tõendid eralasteasutuses käimise eest kantud kulude suuruse ja tasu maksmise kohta. Olukorras, kus seadusega ega valla määrustega ei ole ette nähtud tähtaega, mille jooksul valla lasteasutusse vastuvõtmise taotluse esitamisest arvates tuleb lasteaiakoht võimaldada, tuleb vallal selline taotlus läbi vaadata mõistliku aja jooksul. Arvestades, et kaebaja ema esitas taotluse kaebajale lasteaiakoha saamiseks 22.09.2010 ja nõue saada lasteaiakoht alates
  2. a septembrist esitati
  3. a sügisel, ei saa vastustajale jäetud tähtaega lasteaiakoha andmiseks pidada ebamõistlikult lühikeseks.
  4. Eeltoodud põhjustel tuleb Kiili valla apellatsioonkaebus rahuldada osas, millega palutakse halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamata jätmist kompensatsiooni maksmist puudutavate nõuete osas. Kaebus tuleb selles osas jätta rahuldamata. Ringkonnakohus peab vajalikuks sõnastada apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu ümber halduskohtu otsuse resolutsiooni ka selles osas, millega kaebus rahuldati õigesti.
  5. Apellant ei ole ringkonnakohtule kaebajalt menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud. Kaebaja ei ole apellatsioonimenetluses menetluskulude nimekirja esitanud. Seetõttu jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Lauri Madise /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.