p 2 ja § 418 lg 2 p 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Viljandi kohtumaja)
p 2 järgi ja talle
3. Tühistada Miraid Stanko süüdi tunnistamine ja karistamine
3.1 Tühistada Miraid Stankolt sundraha 725 eurot, riigi õigusabi tasu 1172,46 eurot ja ekspertiisitasu 1024 eurot väljamõistmine. 3.2 Tühistada
lg 4 alusel asitõendite – jahipüss nr 41881 ning 7 laetud padrunit ja 3 kesta – konfiskeerimine. 3.3 Tühistada kohtumenetluses määratud korras esinenud kaitsjale advokaat Pille Toomele riigi õigusabi tasu 844,80 eurot väljamaksmine. 3.4 Eeltoodud tühistatud punktide
5.
lg 1 alusel lugeda nimetatud karistusega kui raskemaga kaetuks talle Tartu Maakohtu 23. jaanuari 2012 kohtuotsusega
lg 2 p 1 järgi mõistetud karistus – 8 kuud vangistust – ning lugeda Miraid Stanko liitkaristuseks vangistus 9 aastat.
Samuti tunnistati ta süüdi
lg 2 p 1 järgi ja mõisteti karistusena vangistus 8 kuud.
Stankole liitkaristuseks 12 aastat vangistust.
Stankole karistusena mõistetud vangistuse kandmise alguseks 09.07.2011 ning tõkend vahistamine jäeti endiseks. Tartu Ringkonnakohtu 09.04.2012 määrusega tühistati maakohtu otsus osaliselt, so M. Stanko süüditunnistamises ja karistamises
Stankole
Tühistatud osas saadeti kriminaalasi maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks samas kohtukoosseisus. M. Stanko suhtes valitud tõkend – vahistamine – jäeti muutmata. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 12.06.2012 otsusega tunnistati M. Stanko süüdi
Samuti tunnistati ta süüdi
lg 2 p 1 järgi ja mõisteti karistuseks 8 kuud vangistust.
lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ning liitkaristuseks mõisteti 12 aastat vangistust.
Stankole karistusena mõistetud vangistuse kandmise alguseks 09.07.2011 ning tõkend vahistamine jäeti muutmata. Maakohus arutas M. Stankole
p 2 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 09.07.2011 kella 14.00 paiku viibides XXX kortermaja ees, tõi tekkinud olmetüli lahendamiseks registreerimata kaheraudse jahirelva kal. 16 nr 41881 ja tulistas tapmise eesmärgil ühe lasu temast 8 meetri kaugusel pingil istuva K.V. suunas, keda tabas rindkere piirkonda, tekitades kannatanule rindkeret läbiva lasuvigastuse lülisamba, südamepauna, südame ja parema kopsu vigastusega, mis tüsistus ägeda verekaotusega sisemisest ja välimisest verejooksust, mille tagajärjel K.V. suri sündmuskohal, kusjuures tapmine oli toime pandud üldohtlikul viisil, sest lisaks kannatanule istusid pingil T.R. ja A.K. , kelle elu M. Stanko samuti ohtu seadis. Süüdistusaktis on M. Stanko tegu kvalifitseeritud
Samuti arutas maakohus M. Stankole
lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema, isikuna, keda on varem karistatud
a suvisel ajal endale kaheraudse jahirelva kal. 16 nr 41881 ja padrunid, mida ta hoidis oma elukohas XXX elamu korteris nr 4 ja vanas laudas ning kasutas ebaseaduslikuks jahipidamiseks XXX . Oma sellise käitumisega rikkus M. Stanko relvaseaduse § 34 lg 2 nõudeid, mille kohaselt vaid füüsilise isiku relvaluba annab selle omajale õiguse relvaloale kantud relva ja selle laskemoona käitlemiseks. Süüdistusaktis on M. Stanko tegu kvalifitseeritud
lg 2 p 1 järgi relva ja laskemoona ebaseadusliku käitlemisena, mis on toime pandud vähemalt teist korda. Maakohus tuvastas, et M. Stankole esitatud süüdistuste asjaolud kuritegude toimepanemises leidsid usaldusväärselt kinnitust järgmiste tõenditega. Tunnistaja A.K. a ütlustest nähtub, et tema istus 09.07.2011 õues puu all. Seal olid veel K.V. ja T.R. . M. Stanko tegi relvaga pauku ja siis kukkus K.V. maha. Tunnistajal oli hirm oma elu pärast, sest ta oli väga lähedal. Tunnistaja T. R. ütluste kohaselt 09.07.2011 istus tema K.V. elukohas õue peal kase all koos A.K. aga. Ka lapsed olid seal. Tunnistaja nägi, et M. Stanko tuli koju, läks korra majja sisse ja siis läks korraks ära. Tagasi tulles oli tal kaasas püss. Läks majja sisse ja tuli uuesti välja ja 3 tulistas nende suunas. Üks lask oli ja K.V. sai surma. Vahemaa nende istumise koha ja tulistaja vahel võis olla kusagil 7 meetrit. Tunnistaja G. V. ütlustest nähtub, et 09.07.2011 istusid nad kase juures. Seal olid veel A.K. ja T.R. ja üks tema koolivendadest. M. Stanko tuli ähvardama, et isa on õhupüssi ära varastanud. Siis läks ta minema, tagasi tulles hakkas juba metsa vahel paugutama. Ühe korra lasi seal, siis läks tuppa ning alla tulles lasi isa. Tunnistajate ütlused on tõendamiseseme asjaolude suhtes määravas osas kattuvad ning maakohtul pole alust kahelda nende usaldusväärsuses. Sündmuskoha vaatlusprotokoll on tunnistajate ütlustega kooskõlas. Surnu ekspertiisiaktis nr 239 märgitud eksperdi arvamusega on tõendatud K.V. surma põhjus, milleks on lasuvigastus. Vaatlusprotokollist nähtuvad kuritegude toimepanemise relv ja 7 laetud padrunit ja 3 padrunikesta. Süüdistatava M. Stanko kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et tema 09.07.2011 hommikul värvis õhupüssi, asetas selle kuivama, kuid K.V. oli vahepeal püssi ära peitnud. Siis läks süüdistatav jahipüssi tooma, kuid K.V. ütles, et pole õhupüssi võtnud. Süüdistatav ja K.V. lõõpisid omavahel, et annavad vastastikku kolaka ning et asi ehtne oleks, tõmbas süüdistatav kuke vinna ja sihtis, siis käis pauk ära. M. Stanko ütlusi, et temal puudus tahtlus K.V. u tulistada, ei pea kohus usaldusväärseks, sest need on vastuolus asjas uuritud teiste tõenditega. Asjas uuritud tõendite kohaselt süüdistatav sihtis relvaga K.V. u. Süüdistatava ütluste kohaselt oli relva R. s kinnikiilunud padrun. Selle eiramisest ja lasu tegemisest saab järeldada süüdistatava otsest tahtlust K.V. u tema tapmiseks tulistada. Süüdistava poolt antud ütlused, et ta oli suhteliselt kindel, et teine toru on tühi ja et torud läksid sassi, on ilmselt enda süüd välistada üritava iseloomuga ja ebausaldusväärsed. Ekspertiisiaktis märgitu kohaselt on süüdistataval pikaajalisest alkoholi liigtarvitamisest kujunenud isiksushäire, mis avaldub emotsionaalses labiilsuses: lame ja aluseta lõbusus koos kergesti vallanduva üleminekuga ärrituvusele või viha- ja agressioonipuhangutele. Maakohus leidis, et süüdistatav tulistas kannatanu pihta nn äkkviha ajel. Seega pole määravat tähtsust süüdistatava ja K.V. suhete iseloomul. M. Stanko väited selle kohta, et püssi suunas ta kannatanu poole ning ka vajutas päästikule vastastikuse lõõpimise jätkuna on ebausaldusväärsed. Seda võimaldavad järeldada süüdistatava poolt relva toomine toast enne K.V. tulistamist, konflikti olemasolu süüdistatava ja K.V. vahel, samuti süüdistatava tegevus relva käsitsemisel (suunamine, päästikule vajutamine) olukorras, kus süüdistatav oli teadlik sellest, et relv on laetud ning laskevalmis. Seega leidis maakohus, et on välistatud M. Stanko tegevuse ümberkvalifitseerimine
Maakohus luges tõendatuks
Tunnistaja T. R. ütluste kohaselt vahemaa nende istumise koha ja tulistaja vahel võis olla kusagil 7 meetrit. Selliselt kauguselt tulistamisel ei olnud tagatud ainult K.V. tabamine olukorras, kus süüdistatav tegutses äkkviha ajel ja ta oli alkohoolset jooki tarvitanud. Tegemist oli olukorraga, kus T. R. ja A.K. a tabamise tõenäosus oli suur. A.K. ast ning T. R. st möödudes ning samuti majast relvaga väljudes nägi M. Stanko, et K.V. kõrval istuvad ka nemad. Seega, olles teadlik teiste isikute viibimisest K.V. vahetus läheduses, sellest hoolimata sooritas süüdistatav K.V. u sihtides ca 7 meetri kauguselt lasu. Nimetatust saab järeldada, et süüdistatav tegutses vähemalt kaudse tahtlusega selle suhtes, et tema tegevus seadis reaalsesse ohtu ka T. R. ja A.K. a elu ja tervise. 4 Kuivõrd K.V. kõrval vahetus läheduses istusid süüdistatava poolt tehtud lasu hetkel T.R. ja A.K. , kelle elu ja tervis seati süüdistava poolt jahirelvast lasu tegemisega kauguselt, mis ei taga kindlat märkitabamist, reaalsesse ohtu ning M. Stanko oli sellest teadlik, samuti süüdistatava relvakäsitsemise oskust ei saa lugeda keskmisest kõrgemaks, siis on tegemist tapmisega üldohtlikul viisil
M. Stanko kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et süüdistatav soetas jahirelva mõni aasta tagasi, luba talle ei anta, sest ta sai karistada, relva kasutas vastavalt vajadusele. M. Stanko on karistatud Tartu Maakohtu 11.09.2006 otsusega
Seega M. Stanko tegu vastab
Maakohus tuvastas M. Stanko õigusvastase käitumise. Maakohus ei tuvastanud M. Stanko süüd välistavaid asjaolusid. Karistuse mõistmisel M. Stanko vastutust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Vastutust kergendava asjaoluna käsitles maakohus M. Stanko puhtsüdamlikku kahetsust. Arvestades süüdistatava poolt toime pandud raskema süüteo toimepanemise asjaolusid, süüdistatava poolt toimepandud teo tagajärgi, samuti K.V. lähedaste sündmuskohal viibimist, siis maakohus leidis, et süüdistatavale tuleb mõista karistuseks vangistus, mis ei ole oluliselt väiksemas määras kui sanktsiooni keskmine. Kohus leidis, et süüdistatavale tuleb mõista raskem karistus, kui seda taotles prokurör, sest karistuse mõistmisel tuleb arvestada eelkõige karistuse eesmärke ja süü suurust. Arvestades karistuse eesmärke ja M. Stanko süü suurust, samuti eelosundatut, leidis maakohus, et M. Stankole tuleb mõista
Samuti karistati M. Stankot
lg 2 p 1 järgi ja mõisteti talle karistusena vangistus 8 kuud.
Kriminaalmenetluse kulude hüvitamiseks mõistis maakohus M. Stankolt välja sundraha 725 eurot, õigusabi tasu 1172,46 eurot ja ekspertiisi tegemise kulu 1024 eurot – riigieelarve tuludesse. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni M. Stanko kaitsja. Esiteks palub kaitsja tühistada maakohtu otsuse M. Stanko süüditunnistamises ja karistamises
Stanko süüdi ja karistada
Alternatiivselt palub kaitsja tühistada maakohtu otsus M. Stanko süüditunnistamises ja karistamises
Stanko süüdi ja karistada
Kui ringkonnakohus jätab M. Stanko süüditunnistamise
p 2 järgi jõusse, palub kaitsja oluliselt kergendada süüdistatavale mõistetud karistust. Teiseks palub kaitsja tühistada M. Stanko süüditunnistamine ja karistamine
1g 2 p l järgi, kuna selles osas ei ole 23.01.2012 Tartu Maakohtu otsust tühistatud ega muudetud. Kolmandaks palub kaitsja tühistada maakohtu otsustuse kriminaalmenetluse kulude ja muude asjaolude osas, sest 23.01.2012 maakohtu otsust selles osas ei ole tühistatud ega muudetud. Järgnevalt on kokkuvõtlikult toodud apellatsioonis esitatud väited. Maakohus on 12.06.2012 otsuse koostanud tervikotsusena vaatamata sellele, et maakohtu 23.01.2012 otsus oli apellandi poolt vaidlustanud osaliselt ja ka ringkonnakohus tühistas otsuse osaliselt. Tekkinud on olukord, kus M. Stanko on
lg 2 p 1 järgi 5 toimepandud kuriteo osas kahe kohtuotsuse alusel süüdi tunnistatud ja karistatud 8-kuulise vangistusega ja temalt on kahekordselt välja mõistetud menetluskulud ja konfiskeeritud relv. Kaitsja arvates on M. Stanko poolt toime pandud kuriteo puhul tegemist teise inimese surma põhjustamisega ettevaatamatusest, mis tuleb kvalifitseerida
Kohtulikul uurimisel on kindlaks tehtud, et süüdistatav hoidis jahipüssi kodu lähedal vana lauda juures eesmärgiga, et aiamaalt metssigu ja linde eemale ajada. 09.07.2011 süüdistatav tulistaski põllul püssist ühel korral vareseid ning lasku kuulsid ka tunnistajad A.K. , T.R. ja kannatanu tütar G. V. . Süüdistatava sõnul oli ta hommikul õhupüssi värvinud ja selle pannud pesunööri posti otsa kuivama. Kui M. Stanko tagasi tuli, siis enam õhupüssi alles ei olnud ning ta kahtlustas, et K.V. on jälle nalja teinud ja püssi ära peitnud. M. Stanko sõnul K.V. ütles, et pole õhupüssi võtnud ning ta paneb süüdistatavale kolaka, ka süüdistatav vastas talle lõõpides, et annan sulle kolaka ja siis käis pauk ära. M. Stanko on andnud üheseid ütlusi, et ta tahtis kannatanut lihtsalt ehmatada, kuid ekslikult vajutas kaheraudse jahipüssi päästikule, millise relvaraud ei olnud tühi. M. Stankol polnud soovi kannatanut tappa, temale endalegi oli ootamatu, et tema tegu põhjustas kannatanu surma. Kui süüdistatav nägi, mis tegelikult juhtus, siis tahtis ta ennast maha lasta. Maakohus on ekslikult otsuses märkinud nagu oleks kannatanu tütar G. V. andnud ütlusi selle kohta, et M. Stanko tuli ähvardama. Tegelikult kohtuistungi protokolli kohaselt G. V. on väitnud, et M. Stanko ja isa said väga hästi läbi, nende vahel ei olnud vihavaenu (protokoll lk 8). Kohtus ükski tunnistajatest ei rääkinud, et süüdistatav oleks K.V. u sõimanud, ähvardanud või oleks olnud vihane tema peale. Tunnistaja A.K. vastas kohtus esitatud küsimusele, kas laskmine oli tahtlik, et „Ma arvan, et ei olnud" (protokoll lk 3). Küll aga kinnitasid kõik tunnistajad, et kannatanu ja süüdistatav said omavahel hästi läbi. Kuna üldohtliku viisiga on tegu, kui konkreetse isiku tapmiseks mõeldud teoga seatakse ohtu kolmanda isiku elu või tervis ja see oht on reaalne, siis oleks pidanud juba süüdistusest nähtuma, kuidas pandi ohtu T. R. ja A.K. a elu. Süüdistus selliseid olulisi andmeid ei sisalda ja ka kohus ei ole neid asjaolusid tuvastanud. Süüdistuses on märgitud, et T.R. ja A.K. istusid pingil, kuid kohtuistungil T. R. ja A.K. a ristküsitlusest nähtub, et T.R. istus toolil ja A.K. taburetil (kohtuistungi protokolli lk 6, 8). Apellant ei nõustu maakohtu järeldusega, et süüdistatav seadis ohtu ka T. R. ja A.K. a elud. M. Stanko sihtis lähedalt ja kuul tabas kannatanut otse südamesse ja seega oli M. Stanko relvakäsitlemise oskus väga hea ja süüdistatav ei pannud ohtu T. R. ja A.K. a elu ja tervist. Asjas ei ole kogutud tõendeid selle kohta, kus konkreetselt kannatanu istus ja kui suur oli vahemaa kannatanu ja tunnistajate T. R. ja A.K. a vahel. Kuigi ringkonnakohus juhtis oma määruses sellele maakohtu tähelepanu, pole maakohus viidanud ühelegi tõendile, mis kinnitaksid, et süüdistatav pani toime teo poolt üldohtlikul viisil ja et tal oleks olnud samaaegselt tahtlus seada reaalsesse ohtu kolmandate isikute elu ja tervis. Maakohus ei ole otsuses motiveerinud, milles kohtu arvates seisnevad vastuolud süüdistatava ütluste ja teiste tõendite vahel ja milliste tõenditega ta loeb süüdistatava ütlused mitteusaldusväärseteks. Seetõttu ei ole otsus jälgitav. Maakohus on leidnud, et süüdistatav tegutses äkkviha ajel, kuid asjas ei ole ühegi tõendiga tõendatud, et süüdistatav oleks olnud enne K.V. sihtimist vihane. Ka on väär kohtu väide, et M. Stanko tõi püssi toast. Jahipüss asus elukohast eemal laudas ja süüdistatav käis selle jahipüssiga linde ja metssigu aiamaalt ära ajamas. M. Stanko ja tunnistaja T.R. kinnitasid kohtus, et süüdistatav tuli jalgrattaga koju ja tal oli laudast toodud püss kaasas. M. Stanko 6 ütluste kohaselt tõi ta püssi koju, et seda õlitada. Tegemist oli vastastikuse lõõpimisega, mis kahjuks lõppes tagajärjega, mida süüdistatav ei soovinud ega ette ei näinud. Apellant ei nõustu ka kohtu järeldusega, et M. Stanko ütlused on enda süüd välistada üritava iseloomuga. M. Stanko on andnud vahistamisest alates üheseid ütlusi ning need riimuvad enamuses tunnistajate ütlustega, seega on need usaldusväärsed. Süüdistatav on oma käitumist kahetsenud ja on igati kaasa aidanud uurimisele. Süüdistatava hea läbisaamine kannatanuga pika aja vältel enne sündmust ja tema käitumine peale sündmust, kus ta peale kannatanu tulistamist üritas endalt elu võtta, samuti tema ja tunnistajate ütlused kinnitavad, et M. Stankol ei olnud soovi kannatanut tappa, vaid kannatanu surm põhjustati süüdistatava poolt hooletusest ja seega tuleb tema tegu kvalifitseerida surma põhjustamisena ettevaatamatusest
Juhul kui kohus ei kvalifitseeri toimepandud tegu
lg 1 järgi, siis taotleb apellant teo kvalifitseerimist
Juhul kui kohus leiab, et süüdistatavale omistatud tegu on õigesti kvalifitseeritud või kui kohus kvalifitseerib toimepandud teo
Stanko karistust kergendada, sest süüdistatav on algusest peale andnud sündmuse kohta usaldusväärseid ütlusi ja on oma tegu kahetsenud. Ringkonnakohus oma määruses heitis maakohtule ette, et mõistes süüdistatavale prokuröri poolt taotletust rangema karistuse, oleks pidanud kohus seda motiveerima. Kaevatavas otsuses ei ole maakohus seda ringkonnakohtu juhist silmas pidanud ja on jätnud motiveerimata, miks kohus leiab, et süüdistatavale tuleb mõista raskem karistus, kui seda on taotlenud prokurör. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäid kaitsja ja süüdistatav apellatsioonis esitatud taotluste juurde ning palusid maakohtu otsuse tühistada kuriteo kvalifikatsiooni osas või selle rahuldamata jätmisel mõista tunduvalt kergem karistus. Samuti taotletakse tühistada maakohtu otsus
lg 2 p 1 järgi süüditunnistamises ja karistamises ning otsustus kriminaalmenetluse kuludes ja muudes asjaoludes, kus tehti uus otsus, kuigi selles osas eelmist otsust ei ole tühistatud ega muudetud. Prokurör vaidles kaitsja apellatsioonile vastu selles osas, kus taotletakse kuriteo kvalifikatsiooni muutmist või kergemat karistust, leides, et see on põhjendamatu ning palus selles osas maakohtu otsuse jätta muutmata. Ülejäänud osas prokurör nõustus kaitsjaga, sest polnud vajadust teha uut otsust osas, milles eelmine otsus oli jäetud muutmata. Ringkonnakohus märgib, et Tartu Ringkonnakohtu 09.04.2012 määrusega tühistati maakohtu 23.01.2012 otsus ainult osaliselt, so M. Stanko süüditunnistamises ja karistamises
p 2 järgi ning talle
Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Tühistatud osas saadeti kriminaalasi maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks samas kohtukoosseisus. Seega uue, so 12.06.2012 kohtuotsuse tegemisel tuli juhinduda eeltoodust ja puudus igasugune õiguslik alus teha uut otsust osas, milles eelmine otsus oli jäetud muutmata. Seetõttu, vältimaks sama süüteo eest mitmekordset karistamist ja menetluskulude väljamõistmist, tuleb tühistada 12.06.2012 kohtuotsuse otsustused M. Stanko
lg 2 p 1 järgi süüditunnistamises ja karistamises ning kriminaalmenetluse kuludes ja muudes 7 asjaoludes ehk otsuse punktid 2.1-2.3, sest eeltoodus on 23.01.2012 otsus jäetud muutmata. Järelikult pole vajadust käesolevas ringkonnakohtu otsuses neid küsimusi veelkord käsitleda. Eeltoodust tulenevalt on käesoleval juhul vaja kontrollida, kas maakohus on uue kohtuotsuse tegemisel juhindunud ringkonnakohtu 09.04.2012 määruses antud juhistest, mis KrMS § 3421 kohaselt olid maakohtule kohustuslikud. Ringkonnakohus märgib, et samas KrMS § 341 alusel kriminaalasja saatmine esimese astme kohtule uueks arutamiseks ei välista uuel kohtuotsuse tegemisel süüditunnistamist ja karistamist kergemas kuriteos kui seda oli süüdistus. Antud juhul ringkonnakohtu 09.04.2012 määruse p 5-5.2 kohaselt tagajärjetuks jäi apellatsioon osas, kus leiti, et tõendatud ei ole M. Stanko poolt kannatanu tahtlik tulistamine süüdistuses näidatud ajal ja kohas. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsuses kirjeldatud tehioludel tulnuks M. Stanko käitumine kvalifitseerida
Kuna aga edasiselt kohtuotsuse kohaselt maakohus leidis, et tegemist on siiski kuriteoga
p 2 järgi, siis 09.04.2012 määrusega kohustati maakohut seda järeldust nõuetekohaselt põhjendama. Kuigi eeltoodust tulenevalt ringkonnakohus tuvastas kuriteo toimepanemise vähemalt
järgi, ei olnud võimalik apellatsiooni lahendada, sest puudusid maakohtu põhjendused süüdistuse tõendatuse kohta
Seega ringkonnakohtul puudus võimalus anda hinnangut maakohtu põhjendustele ja see puudus tuli kõrvaldada uue kohtuotsuse tegemisega. Ringkonnakohtu 09.04.2012 määruse p 6-6.4 kohaselt on maakohus leidnud, et M. Stanko käitumine tuleb kvalifitseerida
p 2 järgi kui tapmine üldohtlikul viisil, kuivõrd kannatanu pihta tulistamisel seadis ta samaaegselt ohtu K.V. kõrval istunud isikute elu ja tervise. Ringkonnakohus leidis, et sellekohane järeldus ei ole maakohtu poolt motiveeritud, s.o tegemist on KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumisega; põhimõtteliselt nendib ka prokurör, et maakohtu asjassepuutuvad argumendid on enam kui napid (täpsemalt 5 rida). Konkreetselt osundas kriminaalkolleegium järgnevale. Vastavalt väljakujunenud praktikale on tapmise üldohtliku viisiga
p 2 tähenduses tegemist siis, kui tapmisteoga seatakse reaalsesse ohtu ka kolmanda isiku elu või tervis. Kui tapmistegu pannakse toime tulirelvaga, tuleb arvestada tulistaja oskusi tulirelva käsitseda, nagu ka muid asjaolusid (nt alkoholi- või narkojoove), millest võib sõltuda kolmanda isiku tabamise tõenäosus. Põhimõtteliselt võib seega sedastada, et tapmisega üldohtlikul viisil on tegemist siis, kui tuli- või muud laskerelva kasutatakse nii, et sellest võib ohvri asemel või temale lisaks tabada samaaegselt ka kolmandat, asjasse mittepuutuvat isikut (kokkuvõtvalt RKKKo 3-1-1-36-09, p 13.1). Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole enda vastavat järeldust nõuetekohaselt põhistanud. Seejuures osundas kohtukolleegium ka sellele, et maakohus on lubamatult väljunud süüdistusakti piirest, leides, et enda teoga seadis M. Stanko ohtu ka K.V. laste elu, kes sündmuskohal viibisid – süüdistusakti kohaselt seadis M. Stanko enda teoga ohtu T. R. ja A.K. a elu, osundust sündmuskohal viibinud K.V. laste elu ohtuseadmisele selles ei sisaldu, mistõttu ei saanud sellekohane fakt aktualiseeruda ka kohtu jaoks. Veel tuleb silmas pidada, et tapmisteoga loodav oht kolmandate isikute elule ja tervisele peab olema reaalne, mitte aga abstraktne, seejuures ei piisa sellest, kuidas tajub toimunut see sündmuskohal viibinud isik. On mõistetav, et kui tulistatakse ühte inimest kolmest, kes istuvad lähestikku, tajuvad tabatud isiku kõrval istuvad inimesed olukorda enda jaoks ohtlikuna (nii ka tunnistaja A.K. , kd 2, tlk 49). Kuid see ei tähenda, et selle isiku elu või 8 tervis oleks ka tegelikkuses ning
p 2 tähenduses ohtu sattunud (ning ümberpöördult – üldohtliku viisiga võib olla tegemist ka siis, kui ohustatud isik seda ise ei tajugi või sellest aru ei saa, nt lapsealiste isikute puhul). Tapmistegu (arvestades mõistagi seejuures ka täideviija isikuomadusi) peab enda olemuselt olema selline, et ohustatud oleks ka kõrvalseisvad isikud, keda teo toimepanija iseenesest ei sihigi. Sellisest situatsioonist võiks rääkida ehk juhul, kui kannatanu pihta tulistatakse haavlitega laetud relvast; sellisel juhul laeng hajub ning on tõepoolest täiesti tõenäoline, et tabamuse võivad saada ka sihitud isiku läheduses viibijad. Käesoleval juhul midagi sellist aga tuvastatud ei ole või täpsemalt, maakohtu otsuses asjakohased motiivid puuduvad. Samuti räägib maakohtu osundus sellele, et M. Stanko viibis lasu tegemisel kannatanust vaid mõned meetrid eemal, pigem üldohtliku viisi vastu – mida lähemal ollakse sihitavale objektile, seda ebatõenäolisem on reegeljuhtumil hoopis tema kõrval asetsevate objektide tabamine. Kuidas see fakt põhistab üldohtlikku viisi mõrva mõttes, maakohus enda otsuses aga ei ava. Samuti on maakohus märkinud, et süüdistatava relvakäsitsemise oskust ei saa lugeda keskmisest kõrgemaks. Millistel tõenditel maakohtu sellekohane väide põhineb, on täielikult arusaamatu ja kohtuotsuses nõutaval viisil sisustamata. Siinkohal toonitas ringkonnakohus, et kohtuotsust ei tohi rajada oletustele ning ka teo kvalifitseerivate tunnuste esinemise/mitteesinemise tõendatuse osas kehtib jätkuvalt põhimõte in dubio pro reo. Kuid määrava tähendusega on siinkohal veel järgmine. Nimelt on teo toimepanemine üldohtlikult viisil tapmisteo objektiivsesse külge kuuluv tunnus, mis tähendab ühtlasi seda, et see peab olema hõlmatud ka täideviija tahtlusest – tegu toime pannes peab tal olema vähemalt kaudne tahtlus selle suhtes, et tema käitumine võib samaaegselt seada reaalsesse ohtu ka kolmanda(te) isiku(te) elu ja/või tervise. Maakohtu otsuses puuduvad absoluutselt igasugused motiivid selle kohta, et M. Stanko oleks üldohtliku viisi suhtes tegutsenud tahtlikult. Karistusõigus ei tunne objektiivset vastutust, mistõttu on motiivid tahtluse esinemise/puudumise kohta kohtuotsuse obligatoorseks osiseks. Nagu öeldud, puuduvad need käesoleval juhul täielikult, mis on ilmne KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumine ning toob kaasa kohtuotsuse tühistamise. Lähtudes maakohtule eelpool antud juhistest ringkonnakohus märgib, et maakohtu 12.06.2012 otsusest (II kd lk 116-122) nähtub, et võrreldes 23.01.2012 otsusega (II kd lk 7277) on täiendavalt välja toodud põhjendused, miks maakohtu arvates on tegemist kuriteoga
Kohtuotsuse kohaselt (II kd lk 119) on need põhjendused järgmised. Tunnistaja T. R. ütluste kohaselt vahemaa nende istumise koha ja tulistaja vahel võis olla kusagil 7 meetrit. Selliselt kauguselt tulistamisel ei olnud tagatud ainult K.V. tabamine olukorras, kus süüdistatav tegutses äkkviha ajel ja ta oli alkohoolset jooki tarvitanud. Tegemist oli olukorraga, kus T. R. ja A.K. a tabamise tõenäosus oli suur. A.K. ast ning T. R. st möödudes ning samuti majast relvaga väljudes nägi M. Stanko, et K.V. kõrval istuvad ka nemad. Seega, olles teadlik teiste isikute viibimisest K.V. vahetus läheduses, sellest hoolimata sooritas süüdistatav K.V. u sihtides ca 7 meetri kauguselt lasu. Nimetatust saab järeldada, et süüdistatav tegutses vähemalt kaudse tahtlusega selle suhtes, et tema tegevus seadis reaalsesse ohtu ka T. R. ja A.K. a elu ja tervise. Kuivõrd K.V. kõrval vahetus läheduses istusid süüdistatava poolt tehtud lasu hetkel T.R. ja A.K. , kelle elu ja tervis seati süüdistava poolt jahirelvast lasu tegemisega kauguselt, mis ei taga kindlat märkitabamist, reaalsesse ohtu ning M. Stanko oli sellest teadlik, samuti 9 süüdistatava relvakäsitsemise oskust ei saa lugeda keskmisest kõrgemaks, siis on tegemist tapmisega üldohtlikul viisil
Maakohtu eeltoodud põhjendusi tuleb käsitleda koos ringkonnakohtu istungil uuritud tõenditega. Ringkonnakohtu istungil M. Stanko andis ütlusi, mille kohaselt tal oli tegemist ainult K.V. ga, keda ta konkreetselt 7 meetri kauguselt sihtis. Oma laskmisoskust peab M. Stanko heaks. Ta nägi küll, et meeter kuni poolteist eemal K.V. st istus T.R. ning A.K. istus hoopis kaugemal, kuid need isikud temasse ei puutunud. Tema tahtlus oli suunatud ainult K.V. nn korralekutsumisele selle eest, et viimane oli tema õhupüssi ära peitnud. Ringkonnakohus märgib, et maakohtus ei esitatud M. Stankole küsimusi, selgitamaks välja tema tahtlust üldohtlikul viisil tegutsemise kohta (II kd lk 56-59). Seega on M. Stanko poolt ringkonnakohtus antud sellekohased ütlused tõendiks, millest tulenevalt saab tuvastada, kas tal süüdistuses näidatud tegu toime pannes oli vähemalt kaudne tahtlus selle suhtes, et tema käitumine võib samaaegselt seada reaalsesse ohtu ka kolmandate isikute elu või tervise. Nagu eeltoodust nähtub, tema ütlused sellist tahtlust ei kinnita. Nüüd tuleb veel vaadelda toimepandu objektiivset külge. Süüdistuse kohaselt seisnes üldohtlik viis selles, et lisaks kannatanule istusid pingil T.R. ja A.K. , kelle elu M. Stanko samuti ohtu seadis. Ringkonnakohus märgib, et sündmuskoha vaatlusprotokolli fototabeli kohaselt (II kd lk 3-8) ei olnud tegemist pingiga, vaid kahe tooli ja kahe taburetiga, mis asetsesid üksteisest teatud kaugusel. Tunnistaja T. R. ütlustest (II kd lk 52-53) nähtub, et nad ei istunud mitte ühes reas, vaid L tähe kujuliselt. Seega ei ole tõendatud, et nimetatud 3 isikut oleks istunud ühel pingil üksteise kõrval, nagu seda võib süüdistusest välja lugeda. Nagu on märgitud ringkonnakohtu 09.04.2012 määruse p 6.3, tuleb silmas pidada, et tapmisteoga loodav oht kolmandate isikute elule ja tervisele peab olema reaalne, mitte aga abstraktne, seejuures ei piisa sellest, kuidas tajub toimunut sündmuskohal viibinud isik. On mõistetav, et kui tulistatakse ühte inimest kolmest, kes istuvad lähestikku, tajuvad tabatud isiku kõrval istuvad inimesed olukorda enda jaoks ohtlikuna (nii ka tunnistaja A.K. , kd 2, tlk 49). Kuid see ei tähenda, et selle isiku elu või tervis oleks ka tegelikkuses ning
Tapmistegu (arvestades mõistagi seejuures ka täideviija isikuomadusi) peab enda olemuselt olema selline, et ohustatud oleks ka kõrvalseisvad isikud, keda teo toimepanija iseenesest ei sihigi. Sellisest situatsioonist võiks rääkida ehk juhul, kui kannatanu pihta tulistatakse haavlitega laetud relvast; sellisel juhul laeng hajub ning on tõepoolest täiesti tõenäoline, et tabamuse võivad saada ka sihitud isiku läheduses viibijad. Käesoleval juhul midagi sellist aga tuvastatud ei ole. Samuti räägib maakohtu osundus sellele, et M. Stanko viibis lasu tegemisel kannatanust vaid mõned meetrid eemal, pigem üldohtliku viisi vastu – mida lähemal ollakse sihitavale objektile, seda ebatõenäolisem on reegeljuhtumil hoopis tema kõrval asetsevate objektide tabamine. Eeltoodut arvestades ja kogutud tõendeid hinnates ringkonnakohus leiab, et tapmisteoga loodav oht kolmandate isikute elule ja tervisele ei olnud antud juhul reaalne, sest tegemist oli ühe lasuga, mis tabas isikut, keda sihiti, so K.V. u rindkere piirkonda ja põhjustas tema surma sündmuskohal. Kuigi M. Stanko jäi ka ringkonnakohtus selle juurde, et tema ei tahtnud K.V. u tappa ja tegemist olevat surma põhjustamisega ettevaatamatusest, ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. Ringkonnakohus leiab sarnaselt 09.04.2012 määruse p 5.2 järeldusega, et olukorras, 10 kus teist inimest tulistatakse lähedalt distantsilt rindkerre, on M. Stanko väide, et ta ei kiitnud samal ajal sisimas heaks ega ka soostunud surma kui võimaliku tagajärje saabumisega, ilmselgelt asjakohatu. Maakohtus ja ringkonnakohtus uuritud tõendeid kogumis hinnates ringkonnakohus leiab, et süüdistus
p 2 järgi ei ole tõendatud, sest puuduvad tõendid tapmise toimepanemise kohta üldohtlikul viisil. M. Stanko sellekohane tahtlus ehk kuriteo subjektiivne külg ei leidnud tõendamist ja ka objektiivsest küljest pole tuvastatud reaalne oht süüdistuses näidatud isikute elule ja tervisele. Ringkonnakohus leiab, et kuna mõrv kui tapmise raskem koosseis ei leidnud tõendamist, siis M. Stanko pani K.V. suhtes toime
Selle eest on karistusena ette nähtud vangistus 6 kuni 15 aastat. Karistuse mõistmisel ringkonnakohus arvestab
§-s 56 sätestatud nõudeid. M. Stanko vastutust raskendavad asjaolud puuduvad. Tema karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus, mida ta jätkuvalt väljendas ka ringkonnakohtu istungil. Teda on varem kohtulikult karistatud ühel korral, so 11.09.2006
Eeltoodud iseloomustavaid andmeid ja süü suurust arvestades ringkonnakohus leiab, et karistuse võib M. Stankole mõista alla
sanktsiooni keskmist määra ning peab vajalikuks teda karistada 9 aastase vangistusega.
lg 1 alusel lugeda selle kui raskema karistusega kaetuks talle
lg 2 p 1 järgi mõistetud karistus – 8 kuud vangistust - ning lõplikuks karistuseks kuritegude kogumis lugeda vangistus 9 aastat. Seega apellatsioon kuulub osaliselt rahuldamisele. Kaitsja esitas koos apellatsiooniga (II kd lk 132-133) kaitsjatasu nõude apellatsiooni koostamise ja sellega seotud kulutuste kohta 435,15 euro (sh käibemaks 72,53 eurot) nõudes ning ringkonnakohtu istungil vastava taotluse istungist osavõtu ja sellega seotud kulutuste kohta 219,36 euro (sh käibemaks 36,56 eurot) nõudes. Ringkonnakohus peab neid nõudeid põhjendatuks. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lõike 1 punktides 2-4 nimetatud lahend, siis kannab menetluskulud riik. Antud juhul tehti KrMS § 337 lg 1 p 4 nimetatud lahend ja seega jäävad menetluskulud 654,51 euro ulatuses riigi kanda. Mati Kartau Tiit Lõhmus 11 Viivi Tomson
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.