; 309 lg 1,2; 311; 312, 314; 315; 318 lg 1; 319 lg 1,2, kohus Süüdistatav O T S U S T A S: ANATOLY KUKHARUK talle esitatud süüdistuses KarS § 298 lg 1 järgi õigeks mõista tema teos kuriteo tuvastamatuse tõttu. Rahuldada vandeadvokaat Kaido Kooga taotlus ja määrata tema poolt Anatoly Kukharukile osutatud õigusabi tasu suuruseks kohtulikus menetluses osalemise eest 364,80 eurot (s.h kohtulikus kriminaalmenetluses osalemise eest 304 eurot, käibemaks 60,80 eurot). 2 Menetluskulud: 364,80 eurot kaitsjatasu kohtulikul arutamisel osutatud õigusabi eest, 57,60 eurot kaitsjatasu kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest, 0,45 eurot toimiku paljundamise eest - jätta riigi kanda
Asitõend- CD-R plaat ja DVD plaat, mis asub kriminaalasja juures- hävitada kohtuotsuse jõustumisel. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kätte saadav. Apellatsiooni kasutamise soovist tuleb teatada kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 04.04.2013 Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav alates 28.03.2013 Kohtuotsus jõustub 15-päevase tähtaja jooksul alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest ehk 13.04.2013 juhul kui ükski menetluspool ei esitanud apellatsiooni kohtuotsuse peale. Süüdistus Anatoly Kukharuk on antud kohtu alla ja süüdistatakse KarS § 298 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mis seisnes selles, et tema 11.07.2011 kella 11.00 ajal, Jõhvis Maanteeameti Liiklusregistri Jõhvi büroos aadressil: Pargi tn 54, enne liiklusteooria eksami algust, sisenes eksamiklassi, sulges ukse ning hoides seda kinni, teatades eksamineerija, Jõhvi büroo peaspetsialist M. M.’ele, et soovib temaga kokku leppida selles, et eksamineerija paneks kella 12.00 algava teooriaeksami tulemuseks positiivse hinde, pakkudes selle eest eksamineerijale 30 eurot. Altkäemaksu lubades, selgitas Anatoly Kukharuk, et Tööhõiveamet ei maksa talle stipendiumi seni, kuni ta sooritab liiklusteooria eksami. Sel moel Anatoly Kukharuk, lubades altkäemaksu, pani toime KarS § 298 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED 3 Kohtuistungil ülekuulatud süüdistatav ei tunnistanud ennast süüdi ja selgitas, et ta ei ole ametnikule altkäemaksu lubanud. Süüdistatava positsioon põhineb järgmistel väidetel. Süüdistatav ei vaidle järgmistele kohtuliku arutamise käigus tuvastatud asjaoludele. Seisuga juuli 2011 oli süüdistatav töötu, arvel Töötukassas. Ta soovis saada C-kategooria juhtumiõigust. B-kategooria juhtimisõigus oli isikul kehtiv. Enne seda oli süüdistatav käinud teooriaeksami sooritamas juunis 2011, mida ei õnnestunud sooritada. Selle esimese eksami sooritamise eest tasutud riigilõivu hüvitas talle Töötukassa. Töötukassa hüvitab kulu ainult ühel korral, korduva eksami tegemine on töötu oma kulul. Pärast juuli 2011 on isik käinud teooriaeksami sooritamas veel kuuel korral kuni see sai edukalt sooritatud oktoobris
lg 1 p 1-4 kohaselt peab kohus lahendama: 1) kas leidis aset tegu, milles süüdistatavat süüstatakse; 2) kas teo on toime pannud süüdistatav; 3) kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida; 4) kas süüdistatav on süüdi kuriteo toimepanemises; Järelikult peab kohus eeskätt tuvastama faktilised asjaolud, pärast seda määratlema, milles seisneb tegu (mitte väljudes isikule esitatud süüdistuse piiridest), kas tegu on toime pandud süüdistatava poolt ja lõpuks anda teole õigusliku hinnangu vastavalt seadusele. Faktiliste asjaolude kogumi tuvastamisel peab kohus arvestama tõendite lubatavusega. Kui tõend on lubatav, tuleb kontrollida tõendi usaldusväärsust. Antud kriminaalasjas süütõenditeks, mis süüdistaja arvamusel kinnitavad isiku poolt kuriteo toimepanemist, on tunnistaja M. M. ütlused, eksaminaatorite toas tehtud helisalvestis ning eksamiklassis tehtud videosalvestis. Kohus rõhutab eeskätt, et
lg 1 ja 5 kohaselt toimub kohtulik arutamine ainult süüdistusakti järgi ning kohus ei või tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses kirjeldatud tõendamisesemete asjaoludest. Sellest lähtuvalt tuletab kohus meelde, et süüdistatavale on süüdistus konkreetselt esitatud selles, et „11.07.2011 kella 11.00 ajal, Jõhvis Maanteeameti Liiklusregistri Jõhvi büroos aadressil: Pargi tn 54, enne liiklusteooria eksami algust, sisenes eksamiklassi, sulges ukse ning hoides seda kinni, teatades eksamineerija, Jõhvi büroo peaspetsialist M. M.’ele, et soovib temaga kokku leppida selles, et eksamineerija paneks kella 12.00 algava teooriaeksami tulemuseks positiivse hinde, pakkudes selle eest eksamineerijale 30 eurot.“ Kohus toonitab, et kohtuliku arutamise piiridest väljumise keelu vajadus on tingitud isiku kaitseõiguse järgmise ja tagamise nõudest. Esitatud süüdistus peab olema piisavalt konkreetne ja selles tuleb ära märkida kõik süüdistuse aluseks olevad faktilised asjaolud. Sel juhul on isikul võimalus hakata ennast kaitsma, valmistuma ja esitama süüdistust ümberlükkavaid tõendeid ja argumente. Antud kriminaalasjas on süüdistus formuleeritud piisavalt konkreetselt ja selgelt ja seisneb selles, et viibides liiklusbüroo hoones aadressiga Pargi 54 Jõhvi, astus süüdistatav eksamiklassi, pani ukse kinni, hoides seda kinni, pakkus eksamineerijale M. M.ele 30 eurot, soovides kokku 5 leppida, et eksaminaator hindaks tema kl 12 algava eksami tulemust sooritatuks. Teisisõnu, süüdistatav lubas tunnistajale M. M.ele altkäemaksu. Kohtuliku arutamise käigus oli tuvastatud, et eksamiklassis toimus tõepoolest vestlus tunnistaja M. M. ja süüdistatava vahel, seda fakti ei vaidlustata. Vestluse sisu hinnangu andmisele tuleb kohus tagasi veidi hiljem. Kohus märgib, et süüdistuse kohaselt on kuriteo toimepanemise koht määratletud mitte ainult aadressi äranäitamisega Pargi 54 Jõhvi, mitte ainult asutuse täpsusega (liiklusregistri büroo), vaid fikseeritud on täpne kuriteo toimepanemise koht, kus toimus väidetava altkäemaksu lubamine, eksamiklass.
Seadus ei näe ette, millise täpsusega peab süüdistuses näitama kuriteo toimepanemise kohta. Kohus on seisukohal, et nagu kuriteo toimepanemise aja puhul ei ole nõutav aja näitamine ühe konkreetse ajaühiku täpsusega, ei ole kohtu arvates nõutav ega kohustuslik kuriteo toimepanemise koha näitamine meetri või toa täpsusega. Samas aga peab süüdistaja arvestama sellega, et juhul, kui ta peab vajalikuks määratleda ja piiritleda kuriteo toimepanemise kohta hoone konkreetse ruumi täpsusega, tähendab see kaitseõiguse teostamise seisukohalt konkreetset faktilist asjaolu, mida arvestades on kaitsepoolel täielik õigus moodustada vastava kaitsepositsiooni. Teisisõnu, tutvudes esitatud süüdistusega, on kaitsjal õigus arvestada sellega, et süüdistuse ümberlükkamisel tuleb tal tugineda faktilistele asjaoludele, mis puudutavad 11.07.2011 kell 11 paiku eksamiklassis toimunud sündmusi. Mis toimus pärast tunnistaja M. M. ja süüdistatava vestlust eksamiklassis, olgu see millal või mis hoones või ruumis, väljub esitatud süüdistuse piiridest. Sellele asjaolule osutas kaitsja kohtuvaidlustes ja kohus sellega ka nõustub. Prokurör selgitas kohtuvaidlustes repliigi korras, et tema arvates ei mõjuta tuvastatud faktiliste asjaolude kogum, et raha lubamine toimus mitte eksamiklassis vestluse käigus, vaid pärast seda veidi hiljem ja teises ruumis ja teistel asjaoludel, süüdistust oluliselt, sest kuriteo toimepanemise kohaks on üldises mõttes aadress Pargi 54 Jõhvi, ehk kuriteo toimepanemise koha all on mõeldav mis iganes ruum liiklusbüroo hoones, hoone tervikuna. Kohus ei nõustu selle mõttekäiguga ja lisab, et ei ole välistatud olukordi, mil kuriteo toimepanemise kohta on võimalik kirjeldada aadressi täpsusega. Näidisena võib kohus tuua kuriteo toimepanemise koha näitamine aadressi täpsusega varguse toimepanemisel – isik varastas asjad kannatanu korterist asukohaga xxx linn, yyy tänav, maja nr ja korteri nr. Nagu nähtub näidisest, oleneb kõik konkreetsest teost ja asjaoludest, kuidas kirjeldada kuriteo toimepanemise kohta piisavaga konkreetsusega. Arutatava kriminaalasja ja isikule esitatud süüdistuse konteksti arvestades, on teo toimepanemise kohal omaette tähendus konkreetse teo asjaolude tuvastamise seisukohalt. Seda sellel põhjusel, et pärast eksamiklassis toimunud vestlust lõppes tunnistaja ja 6 süüdistatava vaheline suhtlus sellega, et süüdistatav lahkus klassist ja hoonest ja jäi ootama välistrepil ( süüdistatava sõnul eksami algust, ja see ei ole millegagi ümber lükatud) ja edasine suhtlemine oli initsieeritud ainult ja üksnes tunnistajapoolsel algatusel. Teine vestlus toimus hiljem (kuigi see jääb süüdistuses märgitud ajalistesse piiridesse - kella 11 paiku), teises kohas – eksaminaatorite toas ning teistel asjaoludel, mis teopildi järgi oluliselt erinevad esimese vestluse asjaoludest, - esimeses vestluses süüdistuse järgi astus süüdistatav klassi, pannes ukse kinni, hoides ust kinni teatas, et soovib kokku leppida, et eksaminaator paneks talle positiivse hinde ja lubas selles eest 30 eurot; teises vestluses kutsus eksamineerija süüdistatava eksaminaatorite tuppa, pani lauale sisselülitatud diktofoniga mobiiltelefoni ja küsis kui palju saaks süüdistata eksami eest maksta, mille peale süüdistatav pakkus 30 eurot (teise vestluse faktilised on asjaolud on tuvastatavad tunnistaja M. M.e ja süüdistatava ütlustele tuginedes ja selles puudub sisuline vaidlus). Ülaltoodust nähtub, et kahes erinevas kohas toimunud sündmuste faktilised asjaolud on siiski olulisel määral erinevad, eriti osas, mis puudutab tunnistaja ja süüdistatava initsiatiivi suhtlemisel. Lähtudes ülaltoodust peab kohus märkima, et isiku vastutuse aluseks olevate asjaolude tuvastamisel lähtub kohus isikule esitatud süüdistuses näidatud faktilistes asjaoludest, piiridest väljumata. Kohus ei saa omistada süüdistatavale faktilisi asjaolusid, mida ei olnud talle süüdistuses vastutuse alusena esitatud, sõltumata kohtuliku arutamise käigus tuvastatud faktiliste asjaolude kogumist (3-1-1-61-09; 3-1-1-99-09; 3-1-141-11; 3-1-1-109-12). Sündmuse kohta, mis leidis aset 11.07.2011 kell 11 paiku liiklusbüroo eksamiklassis asukohaga Pargi 54 Jõhvi on esitatud järgmised tõendid: prokuröri poolt videosalvestis ja tunnistaja M. M.e ütlused, kaitsja pooltsüüdistatava ütlused. Tunnistaja M. M. andis ütlusi, et 11.07.2011 enne kella 11 pidi ta viibima eksamiklassis, et panna valmiks arvutid kell 11 toimuvale eksamile. Kui kõik oli ette valmistatud, sisenes klassi süüdistatav. Kuna enne eksamit tutvub eksaminaator isikute fotodega ja andmetega, siis tunnistaja sai aru, et see on üks eksamineeritavatest, kuid tema eksam peaks toimuma kell 12. Eksamiklassis toimub pidev videosalvestamine ja klassi sisenemine ilma loata on keelatud. Selle pärast tunnistaja palus süüdistatavalt lahkuda klassist, kuna viibimine on keelatud. Süüdistatav hoidis ust kinnisena ja takistas klassist väljuda. Tunnistaja ütles, et klassist tuleb välja minna, kuid süüdistatav ütles, et ei ta peab tunnistajaga rääkima. Tunnistaja küsis, et millest rääkida, klassis toimub videosalvestamine. Süüdistatav ütles, et ta tahab, et tema tulemus oleks 100% positiivne. Tunnistaja ei saanud mõttest aru ja küsis üle, mille peale süüdistatav kordas, et ta sooviks positiivset tulemust selgitades, et töötukassa ei maksa talle korduva eksami eest. Vestlus kestis 5 minutit ja 7 lõppes sellega, et tunnistaja ütles, et tulemus on garanteeritud eksamineeritava teadmistega ja palus süüdistatavalt lahkuda. Süüdistatav lahkus klassist. Algul ta läks koridori ja pärast seda läks välja suitsetama. Tunnistaja suundus kohe oma ülemuse kabinetti ja kandis talle juhtunust ette, kuna kehtestatud korda järgitakse liiklusbüroos nõudlikult ja salvestiselt oleks kohe tuvastatav, et tunnistajal toimus isikuga vestlus, kuigi sisenemine klassi on keelatud. Kohtule on tõendina esitatud eksamiklassis toimunud sündmuse videosalvestis, mis on kriminaalasja juures asitõendina ning mis oli kohtuistungil vahetult uuritud. Kohus märgib, et antud salvestis on lubatud tõend
Majandus- ja kommunikatsiooniministri 21.06.2011 määrusega nr 50 on kehtestatud „Mootorsõidukijuhi eksmineerimise, talle juhtimisõiguse andmise kord ja juhiloa vormid ning nõuded eksamisõidukitele“. Selle määruse § 5 lg 2 näeb ette tehniliste vahendite kasutamist eksamite sooritamisel, kasutamise korda kehtestab Maanteeameti peadirektor. Kuigi määrusest ühiselt ei selgu, kas tehniliste vahendite kasutamise all on mõeldud ka kaamerad ja eksamite salvestamist, leiab kohus, et § 5 grammatilise ja süstemaatilise tõlgendamise pinnal kogumis käesoleva määruse kehtestamise eesmärgiga on võimalik järeldada, et teooriaeksami sooritamise korda kehtestav peadirektori akt näebki ette tehnilise vahendina kaamera, kuigi määrus ei osuta kordagi sellele, et eksami läbiviimist salvestatakse ega näe ette eksamineerija kohustust hoiatada eksamineeritavaid ette, et eksamiklassis toimub videosalvestamine (§ 5 lg 3 näeb ette, et enne eksami algust tutvustab eksamineerija eksamineeritavatele teooriaeksami korda, kohus rahuldub sellega, et ilmselt selle tutvustamise käigus selgitatakse klassis viibijatele, et eksam salvestatakse). Asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et on uuritud kaks videosalvestist, mõlema kestus on 1 minut 23 sekundit. Salvestised on tehtud kahe kaameraga, mis on eksamiklassis paigutatud kahes kohas. Vaatlusprotokollist nähtub, et meesterahva sisenemisest kuni tema ruumist lahkumiseni on aega 29 sekundit. Vestluse algusest kuni klassist lahkumiseni möödub 22 sekundit. Vaatlusprotokollist nähtub, et naisterahva ja meesterahva vahel toimub vestlus, mille käigus meesterahvas hoiab kätte ukselingil ja pärast seda väljuvad mõlemad eksamiklassist. Videosalvestised olid uuritud kohtuistungil ja kohtuliku arutamise käigus ei tekkinud vaidlust fakti üle, et salvestistele on jäädvustatud süüdistatava ja tunnistaja M. M.e eksamiklassis toimunud vestlus. Kohus märgib, et kohtuliku arutamise käigus uuritud salvestiste pinnal ei ole tuvastatav, et süüdistatav takistaks tunnistaja väljumist eksamiklassi ruumist. Suhtlemine toimus ukse juures ja süüdistatav tõepoolest hoiab kätt ukselingil. Ta seisab ukse juures, kuid tema asendist ukse juures ei saa järeldada, et ta seisab niiviisi eesmärgiga takistada tunnistaja väljumast. Pigem on süüdistatava kehakeel selline, et ta astus hetkeks, tahab küsida, küsib midagi, 8 saades vastuse lepib sellega. Tunnistaja selgele liigutusele ukse suunas, teeb süüdistatav ukse lahti. Seega tunnistaja M. M.e ütlused selles osas, et ta pidas süüdistatavaga vestlust umbes viis minutit ja süüdistatav takistas teda klassist väljumast,ei ühti uuritud salvestisega. Kohus märgib, et tunnistaja ei hinnanud adekvaatselt vestluse pikkust– kas see kestis 22 sekundit või 5 minutit, vahe on liiga suur, samuti tunnistajal tekkis mulje, et süüdistatav takistab teda, kuigi kõrvalvaataja seisukohalt ei ole sellise järelduse tegemiseks alust. Kohus märgib, et arvestades vestluse äärmiselt lühikest aega- 22 sekundit, ei ole tõsiseltvõetav ega tõenäoline, et süüdistatava ja tunnistaja vahel võiks toimuda pikem kui mõnest lausest koosnev vestlus. Sellise vestluse käigus ei olnud võimalik anda isikule pikemaid selgitusi oma soovidest või pikemalt selgitada isikule oma seisukohti (olgu see süüdistatava või tunnistaja puhul). Siinjuures peab kohus vajalikuks korduvalt juhtida tähelepanu asjaolule, et isikuline tõend on alati subjektiivne tõend, mille sisu võib olla tingitud tõendi allikast olenevatest või mitteolenevatest asjaoludest. Kohus märgib, et ei ole alust tunnistada tunnistaja M. M.e ütlused ebausaldusväärseteks või deklareerida tema ütluste kvaliteedi olulist kahanemist. Tunnistaja M. M.e ütluste ja salvestise sisu erinevus kohtu poolt osutatud osas ei ole oluline tunnistaja kui tõendi allika usaldusväärsuse seisukohalt. Ühtlasi nende kahe tõendi erinevus osutab veekord asjaolule, kuivõrd on isikulise tõendi objektiivsus haavatav ja selliste tõenditesse tuleb suhtuda ettevaatlikult ja allutada neid hoolikale kontrollile. Konkreetselt tunnistaja M. M.e kui tõendi allika puhul peab kohus arvestama sellega, et tunnistaja ei oska teha vahet näiteks sündmuse ajalise pikkuse kohta- kas sekundeid või minuteid kestis sündmus, samuti tunnistaja võib faktina esitada asjaolu, mis on tegelik tunnistaja subjektiivne hinnang (väitis , et süüdistatav takistas teda eksamiklassist väljumas, samas salvestise pinnal on tuvastatav, et konkreetseid tegusid, liigutusi tunnistaja takistamiseks sooritatud ei olnud; tunnistaja käsitles takistamisena süüdistatava seismist ukse juures ja käe ukselingil hoidmist). Kohtuistungil ülekuulatud süüdistatav andis ütlusi, et 11.07.2011 ta saabus liiklusbüroosse teooriaeksami tegemiseks. Ta tuli kl 11, kuigi talle oli määratud kl
Süüdistuses on tegelikult ühe katuse alla viidud (eksamiklassis toimunud vestluse alla) ka teine vestlus, mis tegelikult toimus muus kohas ja muul ajal. Kohtuliku arutamise käigus on tunnistaja M. M.e ja tunnistaja I. P.a ütlustega tuvastatud, et Jõhvi liiklusbüroo juhi I. P.a korraldusel initsieeris tunnistaja M. M. tema ja süüdistatava vahel eksaminaatorite toas toimunud vestluse salajast salvestamist mobiiltelefonile ja edastas salvestise pärast selle lõppu liiklusbüroo juhile. Liiklusbüroo juht oli see isik, kes andis tunnistajale korralduse vestluse salvestada ja seda sisuliselt salajaselt ilma vestluse teise osaleja hoiatamiseta. Selleks andis liiklusbüroo juht tunnistajale sisselülitatud diktofoniga mobiiltelefoni, andis korralduse vestluse käigus välja selgitada, mida süüdistatav tahab, samal ajal kutsus ta kohale politsei, sai tunnistajalt kätte mobiiltelefoni salvestatud vestlusega ja selle esitati uurimisele tõendina. Nimetatud tõend oli kohtule tõendina esitatud. Süüdistatav avaldas ja see on kooskõlas tunnistaja N. M.e ütlustega, et vestlus eksaminaatorite toas toimus tunnistaja N. M.e initsiatiivil ja vestlust alustas tunnistaja. Süüdistatav väidab, et tunnistaja hakkas sisuliselt välja pressima temalt raha, küsis konkreetselt kui palju süüdistatav tasub. Kohus jätab praegu kõrvale tunnistaja ja süüdistatava hinnangu nende vahel toimunud vestluse sisule vaid keskendub selle salvestisele kui tõendile tervikuna, hinnates selle lubatavust. Kohus märgib järgmist. Kohtule esitatud audiosalvestis ei ole kohtu arvates lubatud tõend, küsimus selle tõendi usaldusväärsuse kohta ei tõusugi. Audiosalvestis kui lubamatu tõend tuleb tõendite baasist välja jätta ja sellele tuginemine kohtuotsuse tegemisel oleks kriminaalmenetluse oluline rikkumine. Lubamatu on tõend, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures peab kohus hindama rikutud normi eesmärki ning seda, kas sellist tõendit poleks saadud, kui normi ei ole rikutud ( RKKKo 3-1-1-52-09; 3-1-1-33-06). Kohtuliku arutamise käigus tuvastatud faktilistest asjaoludest nähtub (seda sõltumata, kuidas nimetatud toimingut, salajast vestluse salvestamist, tituleerib ühe või teise menetlusosalise või tunnistaja poolt), et Jõhvi liiklusbüroo juht I. P.p otsustas korraldada kuriteo matkimist, mille käigus tunnistaja M. M. tegutses kui kuriteo matkija ehk küsis süüdistatavalt, kui palju süüdistatav saaks maksta eksami tulemuse eest, teisisõnu provotseeris süüdistatavat vähemalt altkäemaksu lubamisele. Ühe isiku poolt teise isiku seadusega lubatud provotseerimine kuriteo toimepanemisele on kuriteo matkimine
M. M. salvestas vestlust salajaselt, seda Jõhvi liiklusbüroo juhi I. P.a korraldusel. Seega tegutsesid J. P.p ja M. M. kui jälitustegevuse teostaja ja kuriteo matkija
lg 1 ja 2 mõttes (juulis 2011 kehtinud
redaktsiooni kohaselt). Jõhvi liiklusbüroo juhi I. P.a lihtsameelne väide, et ta tegutses riikliku järelevalve raames ei kannata kriitikat, sest kuriteo 14 matkimist on lubatud teostada rangelt seaduses ettenähtud korras ja pädeva jälitustegevuse teostaja ning matkija poolt. Kohus leiab, et äärmiselt kahetsusväärne on see, et mitte ainult reaametnik vaid ka riikliku asutuse juht ei ole omaks võtnud ausa ja seadusliku menetlemise põhimõtteid ega näe oma tegevuses midagi taunimisväärset. Juulis 2011 seisuga kehtinud Jälitustegevuse seaduse § 6 kohaselt ei ole Maanteeamet jälitusasutus ja seega puudus Maanteeameti ametnikul õiguslik alus korraldada jälitustegevust, mille käigus organiseerida kuriteo matkimist. Seega nimetatud tõend, audiosalvestis, on saadud
ning Jälitustegevuse seaduse § 6 olulise, sisulise rikkumisega, kuna sisuline kuriteo matkimine kui jälitustoiming oli korraldatud ja läbi viidud isiku poolt, kel puudus vastav pädevus. Kohtul ei ole alust olla kindel, et kui antud juhtumis oleks korraldatud kuriteo matkimine pädeva jälitustegevuse teostaja poolt ja tuginedes kriminaalmenetluse ja Jälitustegevuse seaduse normidele, oleks nimetatud tõend saadud. Ja seda järgmisel põhjusel.
alusel läbiviidud kuriteo matkimise puhul on tähtis ka see, et matkija provotseeriv käitumine jääks lubatu piiridesse ehk provokatsiooni tuleb läbi viia piisavalt oskuslikult, et jätta isikule, keda provotseeritakse, vaba valiku, kas ta mängib kuriteo matkijaga kaasa. Matkimine on seega teatud mõttes kohtukõlbliku tõendi loomise tõeline kunst. Matkimise käigus annab matkija teisele isikule sammsammult vabalt otsustada kas ta ühineb matkija pakutuga. Kohus peab märkima, et kohtuistungil mängitud audiosalvestise ja asitõendi protokolli lisa alusel k 2 lk 2-3 on võimalik tulla ainukesele järeldusele, et M. M. tegutses matkijana ebaprofessionaalselt, mis nurjuks toimingu ka siis, kui see oleks korraldatud pädeva jälitustegevuse teostaja poolt. Tekstist nähtub, et M. M. tegutseb agressiivselt, ise pakkudes, et isik saaks teha eksami teatud summa eest, pärast seda piisava intensiivsusega püüab küsimuste abil välja selgitada konkreetne summa- „no te üldse kui palju võite, no vot kui palju te annaksite selle eest, no ma võin öelda miljon“ (mis tegelikult alkkäemaksu lubamise andmise kuriteo koosseisu puhul üldse ei ole oluline). RKKKo lahend 3-1-1-110-04 p 10.1, tsitaat: „Vestluse juhtimine, initsiatiivi võtmine vestlusteemade kujundamisel on aga üheks lähtepunktiks, hindamaks provokatsiooni olemasolu või selle puudumist.“ Audiosalvestises nähtub, et „matkija“ kiirustab, loob kõnetooniga vestluse juurde närvilist õhkkonda. Sellises olukorras leiab kohus, et sellise „matkija“ tegevus ehk provotseerimine on ületanud lubatud provotseerimise piire. Teisisõnu, ilmutades oma initsiatiivi, kuigi süüdistatav pärast esimest vestlust ei teinud katseid uueks kontaktiks, kutsudes isiku riigi asutuse ruumi, mis tekitab isikus täiendavalt kartuse tunnet ja vähendab tema vaba valiku tegemise võimet, asudes vestlema isikuga ilma igasuguste vihjetega ilmselt raha maksmise teemal, väljendades korduvalt huvi, kui palju isik saaks maksta, mõjutas „matkija“ süüdistatavat selliselt, et, juhul kui süüdistatav ei ole oma 15 iseloomust kindel, sirge ja otsekohene (mis iseenesest ei ole veel kuritegu) vaid piisavalt kergelt mõjutatav või kartlik, ei olnudki süüdistataval psühholoogiliselt piisavalt võimalust vaba valiku tegemiseks. Kohus leiab, et provotseerimise lubatavuse hindamisel tuleb muuhulgas arvestada ka provotseerimise adressaadi isikuomadusi, tema mõjutatavust, tema vanust, terviseseisundit või ms, mis paneb isiku matkimise situatsioonis teadvalt nõrgemasse positsiooni. Kohus peatus matkimise käigus matkija provotseeritava käitumise lubatavuse teemal sellepärast, et soovib selgitada menetlusosalistele, et isegi kui audiosalvestis oleks kohtu poolt lubatud tõendina aktsepteeritud (ning nimetatud vestlus oleks faktilise asjaoluna süüdistuses korrektselt esitatud), ei saaks selle alusel teha isiku suhtes süüdimõistvat kohtuotsust, kuna provotseeriv käitumine ei olnud lubatud. Kohus tugineb RKKKo lahendile 3-1-1-110-04 p 11.3, tsitaat: „On mõistetav, et matkija tegevus ei saa nn "kihutamisel" olla piiramatu ja õiguslike kitsendusteta. Lubamatu on nt teootsuse esilekutsumine isikul, kel puudus see eelnevalt vähemalgi määral ning kelle suhtes uurimisorganil puudus eelnev informatsioon tema võimaliku kuritegeliku käitumise kohta. Hindamaks, millal on tegemist lubamatu ja millal lubatud teoprovokatsiooniga, tuleb lähtuda kriteeriumitest nagu süüdistatava vastu esmase kahtlustuse alus (nt allika usaldusväärsus) ja ulatus (nt kas tegemist kergema-või raskemaliigilise süüteoga), samuti agent provocateuri poolt mõju avaldamise viis ja intensiivsus (nt meelitamine suurte rahasummadega, ähvardamine või hoopis käitumisalternatiivide kirjeldus, mis edasise käitumisotsuse jätab provotseeritu enda valida). Arvesse tuleb samuti võtta provotseeritud isiku enda teovalmidus ja tema isiklikul initsiatiivil ettevõetud käitumisaktid ehk teisisõnu, tema individuaalse osalemise ulatus (peab täitma teatud ülesandeid ilma agent provocateuri juhtimise ja initsieerimiseta jne). Seejuures on oluline tähele panna, et tegemist ei ole üksikute iseseisvate hindamiskriteeriumitega, vaid kõik nimetatud asjaolud tuleb asetada üldhinnangusse ja nende alusel võtta kõnealuses küsimuses seisukoht (vrd nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-94-04 (RT III 2004, 27, 293), otsuse p 10)). Vastata tuleb seejuures küsimusele, kas matkija provotseeriv käitumine oli sellise kaaluga, millega võrreldes provotseeritu enda teopanus jääb tahaplaanile. Provotseeritu vastutus on välistatud vaid juhul, kui matkija osakaal on selles tähenduses põhjendamatus ülekaalus. Kui seda ülekaalu aga ei olnud, siis võib riigipoolselt initsieeritud teo eest ette näha karistuse vähendamise lähtuvalt süü ulatusest.“ Kohus leiab, et M. M.e provotseeriv käitumine oligi sellise ülekaaluga, et provotseeritu teopanus jäi ilmselt tahaplaanile. Süüdistatava suhtes ei olnud ühtegi kuriteo kahtlustust. Ainuke kontakt süüdistatavaga toimus samal päeval, 11.07.2011, 22 sekundit kestnud vestluse käigus, mille peale järgnes liiklusbüroo juhi ja M M.e mitte millelegi tuginev otsustus teostada isiku 16 suhtes toimingut, mis oli oma olemuse poolest kuriteo matkimine Situatsiooni kestel, lühikesel vestlusel kordas „matkija“ vähemalt kolm korda lauset stiilis „no vot kui palju te saaksite maksta“, kutsudes isikut tungivalt anda vastust kui palju, kusjuures eeldatava teo (raha maksmine teooriaeksami positiivse tulemuse eest) raskus ei oleks võrreldav näiteks altkäemaksuga, mida lubatakse näiteks suuremahulise riigihanke suunamise eest või suure partii narkootilise aine mittemärkamise eest. Kohus märgib, et M. M.e ja I. P.a tegevuses võib esineda KarS § 137 järgi ettenähtud kuriteokoosseis - jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt teise inimese jälgimine. Kohus peab vajalikuks märkida ka järgmist. Kohtupraktikas on aktsepteeritud tõendina eraelulise vestluse talletused (RKKKo lahend 3-1-1-33-11). Isikud võivad selliseid teabetalletusi anda menetlejale oma initsiatiivil. Käesolevas kriminaalasjas tõendina esitatud audiosalvestise puhul ei ole tegemist eraelulise vestluse talletamisega (näiteks kui isik paneb oma mobiiltelefoni diktofonile salvestama teise isikuga eraelulist vestlust, mille käigus teine isik väljendab sõnalisi ähvardusi). Kohus on juba ülaltoodu analüüsi käigus näidanud, et audiosalvestis oli saadud sisuliselt „kuriteo matkimise“ situatsiooni mängimisel, mis oli korraldatud ja läbi viidud ebaseaduslikult selleks mitteõigustatud isiku poolt. Teist eksaminaatorite toas toimunud vestlust puudutavad faktilised asjaolud võivad olla tuvastatud süüdistatava ja tunnistaja M. M.e ütlustega. Kuna kohus on juba selgitanud, et need faktilised asjaolud jäävad isikule esitatud süüdistuse piiridest väljapoole ega saa olla omistatud isikule tema vastutuse aluseks olevate asjaoludena, jätab kohus mainitud vestlust puudutavad asjaolud edasise analüüsita. KOHTU MEETMED Süüdistatav kuulub talle esitatud KarS § 298 lg 1 järgi õigeks mõista tema teod kuriteo tuvastamatuse tõttu. Asitõendid CD-R plaat ja DVD-plaat - tuleb hävitada
Kriminaalasja arutamisel tekkisid kriminaalmenetluskulud: 364,80 eurot kaitsjatasu kohtulikul arutamisel osutatud õigusabi eest, 57,60 eurot kaitsjatasu kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest, 0,45 eurot toimiku paljundamise eest. 17
/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Inna Kirsipuu
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.