← Eesti

1-13-578/31

1-13-578 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 07. augustil 2013. a Tallinn Kriminaalasja number 1-13-578 Kohtukoosseis Kriminaalasi Eesistuja Pave

§ 25lg 2 järgi vangistusega 1 kuu ja 29 päeva.

Rein Kiviloo Asja lahendamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

  1. Harju Maakohtu
  2. jaanuari
  3. a kohtuotsus Rein Ilvik’u suhtes jätta muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
  4. augustil
  5. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  6. Harju Maakohus otsustas 22.jaanuari 2013.a. otsusega süüdi tunnistada Rein Ilvik KarS §

§ 25lg 2 järgi ja mõista karistuseks 45 päeva vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra. Lõplikuks karistuseks mõista Rein Ilvikule 30 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka Rein Ilvik´u poolt eelvangistuses viibitud aeg ja karistusaja alguseks lugeda 20.01.2013.a. KrMS § 275 lg 1 alusel kohaldada Rein Ilvik´u suhtes tõkendina vahistamist. Tõkend tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Kui temale mõistetud karistus saab kantud enne kohtuotsuse jõustumist, siis tühistada tõkend kohe pärast karistuse ärakandmist. Välja mõista Rein Ilvik ´ult KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel ja KrMS § 2565 lg 2 alusel sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 240 (kakssada nelikümmend) eurot riigituludesse. Rein Ilvik mõisteti süüdi selles, et tema isikuna, keda on Harju Maakohtu 20.09.2012 otsusega karistatud KarS §

§ 25

lg 2 järgi, uuesti viibides 20.01.2013 kella 13.35 paiku Harjumaal Tallinnas Männiku tee 98 asuva kaupluse Pihlaka Säästumarket müügisaalis, võttis Rimi Eesti AS-le kuuluva DVD filmi maksumusega 3,49 eurot ning möödus kaupluse kassaderivist võetud kauba eest tasumata, kuid vargus jäi tema tahtest olenemata põhjustel lõpule viimata, sest ta peeti turvatöötaja poolt kinni. Võetud kaup tagastati rikkumata kauplusele. ESITATUD APELLATSIOON

  1. Süüdistatava kaitsja leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele materiaalõiguse ebaõige kohaldamise (KrMS § 338 p 2) tõttu. Apellatsiooni põhjendused on järgmised. Süstemaatilise varguse mõistet on Riigikohtu kriminaalkolleegium enda praktikas käsitlenud vaid korra, seda otsuses 3-1-1-87-
  2. Selle otsuse kohaselt on süstemaatilise varguse kriminaliseerimiseks vajalik tuvastada vähemalt kolme pisivarguse toimepanek. Süstemaatilisusega on tegemist siis, kui isik hangib endale vargustega elatist või kui vargused on tema elustiiliks. Tartu Ringkonnakohus tegi 17.08.2012a määruse R.Vürsti süüteoasjas ( krim.asi nr 1-11-11324). Määruses leiti, et süstemaatilisusest ajalise kriteeriumi alusel saab rääkida juhul, kui kolm väheväärtusliku asja vargust on toime pandud kuue kuu jooksul. Need episoodid peavad moodustama ka sisulise süsteemi, mis annab isikule elatise või püsiva sissetulekuallika. Selliseid süüteokoosseisu täitvaid asjaolusid Tartu Ringkonnakohus ei tuvastanud. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja lõpetas kriminaalmenetluse. Prokuröri kassatsiooni jättis Riigikohus 22.10.12 menetlusse võtmata, millega aktsepteeris ringkonnakohtu seisukohta. Apellant leiab, et selle kaasusega on kujundatud Riigikohtu seisukoht tulevase kohtupraktika osas, mis vähegi leevendab praegust ebanormaalset olukorda seonduvalt kunagi tehtud seadusemuudatusega korduvate pisivarguste kriminaliseerimisel. Kaitsja arvates ei ole see seadusmuudatus olnud efektiivne, pole ära hoidnud kauplusevargusi ega nende katseid, on tõstnud Eesti riigi taset niigi kõrges kohas kurjategijate suhtarvu poolest, suurendanud valvekohtunike töökoormust arutamaks sentides maksvate saiapätside või kommipakkide varguse katseid ja toonud riigile ka varalist kahju, sest nendele isikutele makstav kaitsjatasu (mida riik tavaliselt tagasi ei saa) ning muud menetluskulud ületavad kümneid kordi varastatu väärtuse, millist kahju enamusel juhtudel ei ole ka kauplus saanud, kuna varguse katsel on vara tagastatud. R.Ilviku süüteoasjas on leidnud tõendamist tema süü varguse katses (3,49 eurot). Teda on varem karistatud pisivarguste katsete eest 31.05.2012 a. ja 20.09.2012 a. kohtuotsustega. Maakohus ei leidnud, et varguste toimepanemine oleks R.Ilviku elatusallikaks (mis on ka 3 ja 5 euroste summade puhul absurdne), kuid asus seisukohale varguste süstemaatilisuse tuvastamisel, et varguste 2

(4)toimepanemine on R.Ilviku elustiiliks. Kaitsja arusaamise kohaselt on elustiil mõiste, mis on inimesele igapäevaselt omane. R.Ilvik on purjuspäi toime pannud üheksa kuu jooksul kolm mõttetut mõneeurost varguse katset, seda ei saa kuidagi nimetada elustiiliks. Eelmainitud kohtulahendite kohaselt puudub R.Ilviku tegevuses kuriteokoosseis, kuna ta pole 6 kuu jooksul toime pannud kolme pisivargust. R.Ilvik on apellatsiooni ringkonnakohtusse jõudmise ajaks oma karistuse ära kandnud, kuid olenemata sellest tuleb R.Ilviku suhtes kriminaalmenetlus lõpetada ja seda KrMS prg. 274 lg 1 alusel, kuna süüdimõistetu käitumine vastab väärteo tunnustele. Asja arutamise väärteomenetluse korras on temale võimalik mõista ka arest ja lugeda see kantuks vangistuses viibitud ajaga. Maakohtu poolt väljamõistetud menetluskulud tuleb jätta riigi kanda. PROKURÖRI VASTUVÄITED 3. Varasemas menetlusstaadiumis esitas prokurör oma seisukoha, milles leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus. Põhjendused on järgmised. R. Ilviku poolt varguste süstemaatiline toimepanemine on tuvastatud Harju Maakohtu 31.05.2012 otsusega, millega R. Ilvik mõisteti süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ning karistati tingimisi vangistusega 1 kuu, mida ei pööratud KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele. 20.09.2012 Harju Maakohtu otsusega tunnistati R. Ilvik süüdi KarS §

§ 25lg 2 järgi ning kohaldades Kar

S § 65 lg 2 karistati reaalse vangistusega 1 kuu ja 29 päeva. Seega tuvastas kohus veelkord R. Ilviku poolt varguste süstemaatilise toimepanemise. Nimetatud karistuse kandmiselt vabanes R. Ilvik 16.12.

  1. 20.01.2013, seega veidi rohkem kui kuu aega peale karisuse kandmiselt vabanemist, pani R. Ilvik toime varguse, mille eest teda karistati vaidlustatud Harju Maakohtu 22.01.2013 otsusega. Riigikohus on kriminaalasjas 3-1-1-87-08 asunud seisukohale, et üksikud vargused on omavahel seotud eelkõige juhul, kui varastamine on kujunenud isikule elustiiliks – näiteks hangib isik endale varastades elatist, see on talle püsiva või alatise sissetuleku allikas või sooritab süütegusid väljakujunenud harjumusest lähtuvalt ning et süütegude vaheline ajavahemik iseenesest ei ole süstemaatilisuse moodustamiseks oluline. Prokurör leiab, et R. Ilviku poolt varguste süstemaatiline toimepanemine on tuvastatud juba Harju Maakohtu 31.05.2012 otsusega. Tema poolt selliste süütegude toimepanemist väljakujunenud harjumusest kinnitab asjaolu, et vähem kui 4 kuud peale nimetatud kohtuotsust, katseajal, pani R. Ilvik uuesti toime varguse, mille eest teda karistati Harju Maakohtu 20.09.2012 otsusega reaalse vangistusega ning 1 kuu ja 4 päeva peale reaalse vangistuse kandmist pani R. Ilvik toime järgmise varguse. Seega võib nõustuda kaitsja väitega, et arvestades R. Ilviku poolt varastatu väikest väärtust ei ole varguste toimepanemine tema elatusallikaks, kuid Riigikohus on kriminaalasjas 3-1-1-87-08 asunud seisukohale, et varastamine on isiku elustiiliks ka juhul, kui ta sooritab süütegusid väljakujunenud harjumusest lähtuvalt. Varguste toimepanemist väljakujunenud harjumusest lähtuvalt näitab asjaolu, et R. Ilvik pani uue varguse toime nii sarnase teo toimepanemise eest mõistetud karistuse katseajal kui ka veidi rohkem kui kuu möödudes peale sarnase teo toimepanemise eest mõistetud vangistuse kandmist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  2. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, kaitsja apellatsioonis ja prokuröri vastuses toodud väidetega, leiab, et apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. 3

(4)5. Esmalt kohtukolleegium märgib, et käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et Rein Ilvik isikuna, keda on Harju Maakohtu 20.09.2012 otsusega karistatud KarS §

§ 25

lg 2 järgi, uuesti viibides 20.01.2013 kella 13.35 paiku Harjumaal Tallinnas Männiku tee 98 asuva kaupluse Pihlaka Säästumarket müügisaalis, võttis Rimi Eesti AS-le kuuluva DVD filmi maksumusega 3,49 eurot ning möödus kaupluse kassaderivist võetud kauba eest tasumata, kuid vargus jäi tema tahtest olenemata põhjustel lõpule viimata, sest ta peeti turvatöötaja poolt kinni. Vaidluse esemeks on küsimus, kas Rein Ilviku käitumises nn pisivarguste toimepanemisel on elustiili ja/või harjumusliku käitumise elemente. Selleks tuleb hinnata terviklikult R. Ilviku praeguses kriminaalasjas süüksarvatud teo sisemist seost eelmiste asjassepuutuvate tegudega. Seejuures tuleb hinnata tegude tehiolusid, s.h ka ajafaktorit ja isiku eluviisi, s.h isiku harjumuslikku käitumist ning motiive, otsustamaks teo vastavus KarS § 199 lg 2 p 9 või KarS § 218 lg 2 järgi. Kohtukolleegium on seisukohal, et sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Rein Ilvik on varasemalt olnud karistatud KarS § 218 lg 1 järgi 22.09.2011 ja 20.03.2012 ning taas 23.03.2012 (seega 3 päeva peale politsei poolt määratud karistust) varastas kauplusest Maxima 1 paki kohvi maksumusega 5,15 eurot, mille eest oli süüdi mõistetud 31.05.2012 ning karistatud 1 kuu pikkuse vangistusega, mis jäeti tingimisi täitmisele pööramata. (T lk 33, 34). 20.09.2019 oli Rein Ilvik süüdimõistetud Harju Maakohtu poolt 18.09.2012 kauplusest „Pihlaka Säästumarket“ 1 pudeli brändi varguse katse eest (andmed Kohtute Infosüsteemis (KIS) kriminaalasjas nr . 1-12-8891). Nimetatud otsusega oli Rein Ilvik karistatud reaalse vangistusega 1 kuu ja 29 päeva ning vabanes karistuse kandmisest 17.11.

  1. Juba 20.01.2013, seega natuke rohkem kui 1 kuu möödumisel vangistusest vabanemisest, pani Rein Ilvik toime talle käesolevas kriminaalasjas inkrimineeritava varguse katse episoodi. Kohtukolleegium märgib, et kõik varavastased süüteod väheväärtuslike asjade vastu olid Rein Ilviku poolt toime pandud erinevatest kauplustest sarnastel asjaoludel, kui Rein Ilvik möödus kassadest kauba eest maksmata. Käesolevas kriminaalasjas seletas Rein Ilvik varguse katse motiivi sellega, et talle lihtsalt meeldis venekeelse DVD ümbris. Tuleb tähele panna, et Rein Ilvik on kodutu, seega ilmselt puuduvad tal võimalused ning tehnilised vahendid nimetatud DVD esitamiseks. Käesolevas kriminaalasjas Riigikohus märkis, et eluviisi võimaliku tunnusena on kolleegium vaadelnud ka olukorda, kus isikul on lihtsalt harjumus varastada. Need isikud ei varasta selleks, et ära elada, vaid selleks, et neil on lihtsalt nii kombeks. Sellesse kategooriasse paigutuvadki isikud, kes näiteks varastavad kauplustest ühel korral vaid paki kohvi, teisel korral pudeli õlut ja kolmandal korral CD plaadi. (3-1-1-66-13) Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium asub seisukohale, et Rein Ilviku käitumisest tulenevalt saab tulla ainuvõimalikule järeldusele, et Rein Ilvik varastab poodidest kujunenud harjumusest, seega on õige maakohtu seisukoht, et varguste toimepanemine on muutunud Rein Ilvik’u elustiiliks.
  2. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtki apellandi poolt nimetatud ja KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
  3. jaanuari 2013 otsuse Rein Ilvik’u suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Pavel Gontšarov Meelika Aava Virgo Saarmets 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.