KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 16.08.2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-2304 Haldusasi Menetlusosalised K.R.i kaebu

§ 82

ei sisalda endas ühtegi piirangut, vaid see sisaldab hoopis kinnipeetava õigust suitsetada üksnes selleks ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohtades ja ajal, mil kinnipeetaval on õigus seal viibida. Kaebaja leiab, et kuna keeldu suitsetada reguleerib tubakaseaduse (TubS) § 29 punkt 9, siis ei saa seda reguleerida

-s. Kaebaja nõustub vanglaga selles, et vanglal ei ole pädevust viia läbi väärteomenetlust ega karistada väärteo korras, kuid ei nõustu vanglaga selles, et vangla ei saa karistada distsiplinaarkorras tubakaseaduse nõuete rikkumise eest. 5.

1. Distsiplinaarmenetluse viis läbi ning vaideotsuse koostas neljanda üksuse inspektorkontaktisik, kes allub üksuse juhile, kes käskkirja allkirjastas. Kaebaja on seisukohal, et kui distsiplinaarmenetluse läbiviimine võis olla õiguspärane, siis vaidemenetluse läbiviimisel tekkis huvide konflikt neljanda üksuse inspektor-kontaktisiku ja sama üksuse juhi vahel, mis tähendab seda, et üksuse juhi alluv kontrollis oma vahetu juhi poolt antud haldusakti õiguspärasust. Inspektor-kontaktisikul, kes allub karistuse määrajale, puudub põhjus asuda teistsugusele seisukohale oma juhist. Vaideotsuse on küll allkirjastanud vangla direktor, kuid 2 see on siiski formaalsus ja vangla direktor reeglina ei süvene vaidemenetluse läbiviimisesse, mistõttu leiab kaebaja, et vaidemenetluses on rikutud tema õigusi efektiivsele vaidemenetlusele ja hea halduse tava.
2. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. 6.
3. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 1 kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. VangS § 64 lg 2 kohaselt informeeritakse kinnipeetavat kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse. Kinnipeetaval on õigus anda selgitusi. Distsiplinaarmenetluse materjalidest (28.07.2012 ettekanne nr 2451) nähtub, et vanglaametnik teavitas kinnipeetavat distsipliinrikkumisest ning andis ka võimaluse koheselt selgituste andmiseks. Lisaks on kaebaja menetluse käigus tutvunud ettekandega 06.08.2012, mida on kinnitanud oma allkirjaga ettekandel. Täiendavalt on kaebaja saanud anda selgitusi 07.08.2012 ning enne käskkirja andmist oli tal võimalik ka 27.08.2012 esitada vastuväiteid protokollile, kuid seda ta teha ei soovinud. Vastuväidete puudumist on kaebaja samuti allkirjaga protokollil kinnitanud. Eelnevast nähtub, et kaebajal on mitmel korral enne haldusakti andmist võimaldatud anda selgitusi ja esitada vastuväiteid, mistõttu tema etteheide selgituste andmise kohta on põhjendamatu. 6.2.

§ 82

lg 2 kohaselt võib kinnipeetav vanglas suitsetada üksnes selleks ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohtades ja ajal, millal kinnipeetaval on õigus seal viibida. Kodukorra punkti 14.11.1 kohaselt on kinni peetaval isikul lubatud suitsetada ainult selleks ettenähtud märgistatud kohtades ja ettenähtud aegadel. Kodukorra punkti 14.11.1.2 kohaselt on vangistussektsiooni paigutatud kinnipeetaval võimalik suitsetada jalutuskäigu ajal jalutushoovis. Justiitsministri 22.02.2010 määruse nr 5 „Justiitsministri

1. novembri
2. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ muutmine“ seletuskirjast nähtub, et TubS § 30 lõige 2 punkti 1 kohaselt on suitsetamine riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuse ruumides lubatud üksnes suitsetamisruumis või suitsetamisalal. Sama paragrahvi lõike 1 kohaselt otsustab ruumis või piiratud maa-alal suitsetamise lubamise vastavalt ruumi või piiratud maa-ala valdaja enda äranägemisel. Nendeks kohtadeks, kus kinnipeetavad võivad suitsetada, määratakse vanglas välikeskkonnas sobilikud kohad. Kinnipeetaval on õigus suitsetada ainult siis, kui tal on õigus nendes kohtades viibida. Nendesse kohtadesse paigutatakse suitsetamist lubav märgistus, kuhu on märgitud alljärgnev teave: „Suitsetamine kahjustab tervist!” ja viide sellele, kelle poole tuleks kinnipeetaval suitsetamise mahajätmise küsimuses vanglas pöörduda. Juhul, kui kinnipeetav suitsetab kohas, mis ei ole vastavalt märgistatud või ajal, mil tal ei ole selles kohas õigus viibida, on see kinnipeetava distsiplinaarvastutuse aluseks VangS § 63 lõige 1 kohaselt. Suitsetamine võimaldatakse vaid välikeskkonnas seetõttu, et kõikidel vanglas viibivatel kinnipeetavatel, vanglas töötavatel ja vanglat külastavatel isikutel on õigus suitsuvabale keskkonnale. Vanglas ei ole lubatud suitsetamine tualettruumis. Kinnipeetaval on vanglas lubatud suitsetada üksnes jalutuhoovis või -boksis jalutuskäigu ajal. Kaebaja leiab, et teda oleks pidanud karistama hoopis TubS § 29 punkti 9 rikkumise eest, mille kohaselt on keelatud suitsetada riietusruumis ja tualettruumis, kui need ei ole erakasutuses. Antud juhul ei saa vangla üksustes kasutatavaid tualettruume käsitleda 3 tualettruumidena TubS § 29 punkti 9 mõttes, kuna need on antud kinnipeetavate käsutusse, mis omakorda loomulikult ei tähenda seda, et seal oleks lubatud suitsetada. TubS § 30 lg 2 punkt 1 ütleb, et riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuse ruumides on suitsetamine lubatud üksnes suitsetamisruumis või suitsetamisalal. TubS ei täpsusta, missuguses ruumis või alal on riigiasutuse ruumides suitsetamine lubatud, mistõttu on see täpsustus vangla osas toodud vangistusalastesse õigusaktidesse nagu

ja Kodukord. Vangistusalaste õigusaktide rikkumise eest kaebajat ka karistati, mistõttu tema väidet valel alusel karistamise eest võib pidada alusetuks. 6.3. VangS § 64 lg 4 alusel määrab distsiplinaarkaristuse vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. Distsiplinaarkaristuse määramine vormistatakse käskkirjana ja seda tuleb põhjendada. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri antakse kinnipeetavale allkirja vastu.

§ 12

sätestab, et üksuse juhi pädevuses on teha otsus „Vangistusseaduse” § 8 lõike 2, § 24 lõike 1, § 25 lõigete 1 ja 2, § 30 lõike 2, § 31 lõike 2, § 32, § 38 lõike 21, § 39 lõike 3, § 43 lõike 3, § 63 lõike 4, § 64 lõike 4, § 65 lõike 2, § 651 lõike 4, § 69 lõike 4 esimese lause, § 93 lõigete 3 ja 7 ja § 103 alusel ning anda üksikjuhtumit reguleeriv haldusakt § 46 lõike 2 alusel. Vaidlusaluse käskkirja andmise ajal kehtinud VangS § 41 ütles, et Justiitsministeerium vaatab läbi vangla direktori haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid. Direktor vaatab läbi muu vanglas töötava isiku haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid. Tallinna Vanglas viivad distsiplinaarmenetlusi ja distsiplinaarkaristusele esitatud vaiete menetlusi läbi inspektor-kontaktisikud, kuid otsuse teevad vastavat pädevust omavad isikud. Distsiplinaarkaristuse määrab peaspetsialist-üksuse juht ning vaideotsuse allkirjastab direktor. Antud juhul menetles kaebaja distsipliinirikkumist inspektor-kontaktisik, kes tegi üksuse juhile ettepaneku määrata kaebajale karistuseks kartserisse paigutamise kolmeks ööpäevaks kahekuulise katseajaga. Karistuse määras vastavalt otsustuspädevusele üksuse juht. Vaideotsuse koostas samuti inspektor-kontaktisik, kuid allkirjastas selle vastavalt pädevusele vangla direktor. Seega ei ole kaebaja suhtes ühtegi otsust tehtud pädevust ületades ning tema etteheited õiguste ja hea halduse tava rikkumisele on põhjendamatud. 6.4. Kaebajale määratud karistust ei ole täitmisele pööratud ning see on lõppenud kahekuulise katseaja läbimise tõttu. KOHTU PÕHJENDUSED 7. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. 7.1. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et distsiplinaarkaristus on määratud vale õigusnormi alusel. Vangistust ja selle korraldust reguleerivad õigusnormid sisalduvad vangistusseaduses ja selle alusel antud õigusaktides. Erandiks ei ole ka kinnipeetavate suitsetamist puudutav regulatsioon. VangS § 67 punkti 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele.

§ 82

lg 2 kohaselt võib kinnipeetav vanglas suitsetada üksnes selleks ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohtades ja ajal, millal kinnipeetaval on õigus seal viibida. 4 Kodukorra punkti 14.11.1 kohaselt on kinni peetaval isikul lubatud suitsetada ainult selleks ettenähtud märgistatud kohtades ja ettenähtud aegadel. Kodukorra punkti 14.11.1.2 kohaselt on vangistussektsiooni paigutatud kinnipeetaval võimalik suitsetada jalutuskäigu ajal jalutushoovis. Seega on vanglas suitsetamine reguleeritud eraldi vangistust puudutavates õigusaktides ning selles osas tubakaseadus kohaldamisele ei kuulu.

§ 82lg 2 lubab suitsetada üksnes selleks ettenähtud kohas.

Ettenähtud kohaks on jalutushoov (kodukorra punkt 14.11.1.2). Samuti sisaldub viidatud normides regulatsioon, mis ajaliselt piirab kinnipeetava õigust suitsetada. Suitsetamine on lubatud ainult jalutuskäigu ajal (kodukorra punkt 14.11.1.2 ). Kuna muul ajal ja muus kohas suitsetamine vangistusalaste õigusaktide kohaselt lubatud ei ole, on viidatud normide mittejärgimisel tegemist vangla sisekorraeeskirjade (sh ka kodukorra) rikkumisega. 7.2.

§ 1² kohaselt on distsiplinaarkaristuse määramine Vang

S § 64 lg 4 alusel üksuse juhi pädevuses. Kaevatava käskkirja on allkirjastanud pädev ametnik. 7.

1. Kohus nõustub kaebajaga selles, et VangS § 64 lg 2 kohaselt on kinnipeetaval õigus anda selgitusi väidetava distsipliinirikkumise kohta. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et talle oleks antud juhul jäetud ärakuulamisõigus tagamata. Pooltel puudub vaidlus selles, et kaebaja sai anda seletuse esmalt 28.07.2012 ja seejärel 07.08.2012, milles väitis, et vanglaametniku ettekanne ei vasta tõele. Puudub vaidlus, et ettekandes oli märgitud, et kinnipeetav seisis tualettruumis akna all ja hoidis käes põlevat sigaretti, mida asus kustutama valvuri nähes, puhudes samal ajal välja suitsujoa. Puudub vaidlus, et distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustati kaebajale 27.08.2012 ning kaebaja ei soovinud sellele vastuväiteid esitada. Seega on kaebaja väide ärakuulamisõiguse tagamata jätmisest ilmselgelt põhjendamatu. Kaebaja ei ole samas ka märkinud, millised asjas tähtsust omavad asjaolud jäid tal väidetava menetlusliku rikkumise tõttu menetlejale selgitamata ning mis takistas ammendavaid selgitusi esitamast distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvumisel. 7.
2. Käesolevas asjas on peamiseks vaidlusaluseks küsimuseks, kas kaevatavas haldusaktis kaebajale süüks pandud distsipliinirikkumine on tõendatud. Kohus leiab, et kaebaja väide kellegi teise mahavisatud suitsukoni üleskorjamisest, et see ära visata, ei ole eluliselt usutav. Samas on kohtupraktikas tuginetud loogilisele järeldusele, et kinnipeetav ilmselt ei ole huvitatud oma rikkumise tunnistamisest ning vanglaametnikul puudub üldjuhul põhjus valeväiteid sisaldava ettekande koostamiseks. Ettekande usutavuse saab kahtluse alla seada mingite konkreetsete asjaolude väljatoomisega, milliseid kaebaja ei ole esitanud distsiplinaarmenetluses, kus talle võimaldati seisukoha esitamist korduvalt. Kohtumenetluses on esitatud kaebaja paljasõnalised väited tunnistajana ülekuulatud A.Naaritsa erilisest ja ülbest suhtumisest kinnipeetavatesse üldiselt. Esitatud on M.S. distsiplinaarasjas koostatud ettekanne (tlk 46), mille alusel jäeti distsiplinaarkaristus määramata, kuna selle ettekande sisu ei ühtinud sündmuse videoga (distsiplinaarmenetluse protokoll, tlk 47-49). Esitatud on kaebaja paljasõnaline väide A.Naaritsa viibimisest töökohal joobes olekus ja tööülesannete 5 täitmise asemel muude tegevustega tegelemise kohta, millel kohtu arvates puudub ka seos käesolevas asjas tuvastamist vajava asjaoluga. M.S. asjas selgitas vastustaja 19.06.2013, et A.Naarits eksis M.S. kohta ettekande koostamisel sündmuse toimumise kellaajaga, mistõttu ei ühtinud videopilt ettekandes tooduga ning tegemist oli inimliku eksitusega. Kohtul ei ole mõistlikku alust kahelda selgituse õigsuses ning see põhjendab loogiliselt ka A.Naaritsa jätkuvat töötamist vanglaametnikuna ja tema suhtes igasuguse menetluse puudumist seoses eelkäsitletud sündmusega. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi väidet ega tõendit, millest võiks järeldada mingit isiklikku vihavaenu kaebaja suhtes või kättemaksusoovi. Kinnipeetavate poolt vanglaametnike peale kaebamine on pigem tava, kui erakordne sündmus. Samas kaebaja märkis ise kohtuistungil, et ei ole A.Naaritsa peale esitanud vanglale kaebusi. Kaebaja ei ole välja toonud tema ja A.Naaritsa vahel tekkinud konflikte või isiklikke kokkupuuteid, mis annaksid alust kahtlustada ametnikku ebakorrektses käitumises. Võimaliku isikliku motiivi olemasolu ei ilmnenud ka tunnistaja ülekuulamisel. Kohtul ei ole ka põhjendatud kahtlusi, et tunnistaja võis sündmust ekslikult interpreteerida. Tunnistaja ütluste kohaselt koostatakse ettekanne vaid juhul kui kinnipeetav tabatakse keelatud tegevuselt ning jäetakse koostamata, kui suitsetamisele viitavad asjaolud ei ole selged. (kohtuistungi protokoll, tlk 59) Kohtul ei ole eeltoodust tulenevalt põhjust kahelda tunnistaja ütlustes selle kohta, et kaebaja suitsetas selleks mitteettenähtud kohas ja ajal ehk pani toime distsipliinirikkumise. Kui asjas ei ole võimalik täiendavaid tõendeid koguda, ei pea jätma distsipliinirikkumisele reageerimata põhjusel, et selle toimumist tõendab üksnes ühe vanglaametniku ettekanne. Vastasel juhul oleks raskendatud vanglas julgeoleku tagamine. Sama seisukohta toetab kohtupraktika (nt Tallinna Ringkonnakohtu 23.11.2012 lahend asjas 3-11-1690). Seega ei ole põhjendatud kaebaja väide, et kaevatavas haldusaktis talle süüks pandud distsipliinirikkumine ei olnud tõendatud. 7.
3. Kohtul ei ole alust kahelda ka määratud karistuse proportsionaalsuses. 7.
4. Kaebus Tallinna Vangla 27.08.2012 käskkirja nr 1106-d tühistamise nõudes tuleb jätta rahuldamata. 7.
5. Vangla direktor vaatab läbi vaided alluva haldusaktile (VangS § 1¹ lg 4¹). Vaideotsus on antud pädeva ametniku poolt. Kaebaja oletusel põhinev väide, et vaidemenetluse läbiviija oli vaidlustatud käskkirja andnud ametniku alluv ning seetõttu esines huvide konflikt, mis tekitab kahtlusi vaideotsuse õiguspärasuses, ei ole veenev. Menetleja on samamoodi vangla direktori alluv. Menetlust läbiviinud ametnik täitis oma teenistusülesannet, mida tehes on ta kohustatud järgima kehtivat õigust, sh vastutama menetluse õiguspäraselt läbiviimise eest. Mingit menetleja isiklikku huvi kehtiva õiguse mittejärgimiseks kaebuses väljatoodud ei ole. Distsiplinaarmenetluses tehtavad otsused on kohtulikult kontrollitavad, mistõttu menetleja peab arvestama teadlikult tehtavate vigade ilmnemise ja selle tagajärgedega. Vaideotsuse allkirjastab vangla direktor, kelle puhul kaebaja huvide konflikti olemasolu ei väida. Kohus on distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja lugenud õiguspäraseks, mistõttu ei ole juba ainuüksi sellest tulenevalt võimalik pidada vaideotsust kaebaja väidete alusel õigusvastaseks. Seega tuleb kaebus jätta ka vaideotsuse tühistamise osas rahuldamata. 6
6. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud poolt, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskuluks on antud asjas riigilõiv 15 eurot, mille on tasunud kaebaja eest H. R. Kuna kaebus jääb täies ulatuses rahuldamata, ei kuulu riigilõiv vastustajalt väljamõistmisele. Vastustaja ei ole esitanud taotlust menetluskulude kohta. Seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristina Maimann 7