3-13-1315/42

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Määruse tegemise aeg ja koht

1. august 2013, Tallinn Haldusasja number 3-13-1315 Haldusasi U.R.i kaebus keskkonnaministeeriumi kohustamiseks Menetlustoiming Kaebuse tagastamine RESOLUTSIOON
2. Tagastada kaebus U.R.ile.
3. Sekretäril saata käesoleva määruse ärakiri teadmiseks kaebuse esitajale. Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest arvates. Edasikaebamise kord ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. U.R. on tunnistatud Tallinnas, endisel Harjumaal Kuma vallas Mõigu mõisast eraldatud maaüksuse „Saluoja nr 83“ endisel kinnistul nr 89 asunud krundi suhtes omandireformi õigustatud subjektiks 9/10 osas. Keskkonnaministeeriumi 10.05.2011 kirja nr 12-15/3640-1 alusel kanti keskkonnaregistri seaduse (KeRS) § 39 lõike 3 alusel keskkonnaregistrisse veekogude nimistusse 3724 objekti, nende seas ka seisuveekogud (nimekirjas pos 82 ja 83) registrikoodidega VEE2006190 ja VEE
5. Keskkonnaregistrisse ei kantud VEE2006210 all registreeritud tehisjärve.
6. U.R. taotles 07.05.2013 kirjaga Keskkonnaministeeriumilt registrikoodide VEE2006190 ja VEE2006200 all tehtud kannete kustutamist. Keskkonnaministeerium keeldus 17.05.2013 kirjaga nr 12-15/12/6342-7 keskkonnaregistris registrikoodide VEE2006190 ja VEE2006200 all tehtud kannete kustutamisest.
7. U.R. esitas Tallinna Halduskohtule 14.06.2013 kaebuse vastustajale ettekirjutuse tegemiseks, millega kohustataks vastustajat kustutama ja sulgema keskkonnaregistris registrikoodide VEE2006190 ja VEE2006200 all tehtud ebaõiged kanded. Alternatiivselt taotleb kaebaja kannetega põhjustatud kahju hüvitamist. Kaebaja leidis, et registrikoodide VEE2006190 ja VEE2006200 all registreeritud veekogude puhul on tegemist lodualaga, mis on muda, pilliroogu ja kõrgemat taimestikku täiskasvanud, süvendamata ning korrastamata, mis ilmselt rikub esteetilist maastikupilti. Nn Mõigu poldritiikidel puudub looduskaitseline väärtus ning tiikide kalda kaitseks ei tule kohaldada veeseaduses ja looduskaitseseaduses sätestatud piiranguid, kuna tegemist on Tallinna sademeveesüsteemi osaga, kuhu pumbatakse Mõigu asumi teedelt ja tänavalt ning Tallinna lennuväljalt kogutavat sademevett. Eksitud on veekatastri pidamise nõuete vastu, kuna on saanud võimalikuks ebaõigete kannete tegemine registrisse, millel puuduvad viited Riigi veekatastrisse andmete esitajate ja andmete esitamise aluse kohta. Ilmselgelt on vaidlusalused nimetud tehisjärved (keskkonnaregistris registrikoodidega VEE2006190; VEE2006200 ja VEE2006210) kantud registrisse õigusvastaselt. Mõigu poldritiikidesse pumbatav sademevesi ei saa moodustada veekogu, mida kaitstakse veeseaduses ja looduskaitseseaduses sätestatud korras ja eesmärkidel. Kui selline kanne on aga siiski tehtud, siis ei saa õigusvastaselt ühte registrisse kantud andmete sisestamisega rakendada veeseaduses ja looduskaitseseaduses sätestatud piiranguid sademeveesüsteemi osale, kuhu koondatakse Tallinna lennuväljalt või Suur-Sõjamäe tööstusrajoonist lähtuv reostus. Eesti põhikaart ei saa olla õigusaktiks KeRS § 38 lg 2 punkti 6 tähenduses ning seetõttu ei saa Eesti põhikaart olla veekogu kandmise alusdokumendiks keskkonnaregistri veekogude nimistusse. Samuti ei olnud asekantsleril kantsleri ülesannetes õigust allkirjastada taotlust veekogude nimistusse kandmiseks ning selline kiri ei ole õigusakt KeRS § 38 lg 2 kohaselt. Koos kaebusega esitati esialgse õiguskaitse taotlus kohustada Keskkonnaministeeriumit sulgema juurdepääs keskkonnaregistri registrikoodide VEE2006190 ja VEE2006200 all registreeritud kannetele.
8. Tallinna Halduskohus jättis 05.07.2013 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
9. U.R. esitas 22.07.2013 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub tühistada halduskohtu määruse ja rahuldada kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse. Vastustaja vaidles määruskaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata.
10. Tallinna Ringkonnakohus otsustas oma 13.08.2013 määrusega jätta U.R.i määruskaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 05.07.2013 määrus kohtuasjas nr 3-13-1315 muutmata. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
11. Halduskohtumenetlus seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Sama paragrahvi lg 2 p 2 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki.
12. Kohus leiab, et U.R.i kaebus Keskkonnaministeeriumile ettekirjutuse tegemiseks, millega kohustataks vastustajat kustutama ja sulgema keskkonnaregistris registrikoodide VEE2006190 ja VEE2006200 all tehtud ebaõiged kanded või alternatiivselt kannetega põhjustatud kahju hüvitamiseks tuleb HKMS § 121 lg 2 p 1 ja p 2 alusel tagastada. Kohus eeldab niisiis, et kõik kaebuses esitatud faktilised väited on tõendatud ning põhjendab kaebaja kaebeõiguse puudumist ja kaebuse tagastamist alljärgnevalt. HKMS § 44 lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Nagu Tallinna Ringkonnakohus oma 13.08.2013 määruses märkis ei saa andmete kandmine keskkonnaregistrisse kaebaja õigusi rikkuda. Sellest tulenevalt ei saa kaebaja ka nõuda 2 vastustaja kohustamist vastavate andmete registrist kustutamiseks. Kohus nõustub siinkohal Tallinna Ringkonnakohtu poolt märgitud alljärgnevate seisukohtadega põhjendades nendega ühtlasi kaebuse esitaja kaebeõiguse puudumist. Registrikandest ei tulene AS-le Tallinna Vesi suuremaid õigusi nõuda ehituslubade väljastamist olemasolevate rajatiste rekonstrueerimiseks või uute rajatiste püstitamiseks ega kaebajale faktilist vajadust jälgida võrreldes olukorraga, kus vaidlusalused andmed keskkonnaregistrist puuduksid, sagedamini võimalike antud ala puudutavate haldusaktide andmist. Registrikandest ei tulene, et poldritiik on rajatis, mille juurde kuuluv maa tuleb selle omanikule erastada ja selle alune maa jätta tagastamata. Registrikandest ei tulene ka vastupidist. Keskkonnaregistri kanded ei oma veekogu ja selle ümber paikneva ala rajatiseks pidamisel tähtsust. Keskkonnaregistri seaduse (KeRS) § 2 lg 2 p-de 4, 6 ja 8 kohaselt on keskkonnaregistri ülesanne hoida ja töödelda loodusressursside, keskkonnaseisundi ja keskkonnategurite kohta käivaid andmeid ning anda teavet muu hulgas arengukavade ja planeeringute koostamiseks, keskkonnaseisundi avalikustamiseks ja looduslike keskkonnategurite ja nende mõju prognoosimiseks. KeRS-st ei tulene piiranguid omandi kasutamisele ega maa tagastamisele. KeRS § 6 lg 1 sätestab, et keskkonnaregistrisse kandmata keskkonnaandmeid ei tohi kasutada keskkonnalubade ja keskkonnakasutuse registreerimise taotluste menetlemisel ning planeeringute ja arengukavade koostamisel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sellest sättest ei saa teha järeldust, et keskkonnaregistrisse andmete kandmata jätmisega on võimalik välistada maa tagastamine. KeRS §-st 12 ilmneb, et registrisse kantakse veekogud sõltumata sellest, millisel viisil need on tekkinud, eeldusel, et nende pindala on suurem kui 1 ha. Seega tuleks vaidlusalused veekogud kanda registrisse ka juhul, kui maa kaebajale tagastatakse. Kaebuses toodud viide riigi veekatastri pidamise põhimäärusele pole asjakohane, sest nimetatud õigusakt enam ei kehti. Seetõttu on kaebus ilmselgelt perspektiivitu. Kuna kaebuse esitajal puudub kaebeõigus kohustamisnõude esitamiseks, kuivõrd kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud ning kaebaja poolt esitatud alternatiivne kahju hüvitamise nõue ei saa eeltoodust tulenevalt omada samuti eduväljavaateid, siis ei ole kaebuse esitajal võimalik saavutada esitatud kaebusega ka kaebuse eesmärki.
13. Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik 3