Obsah (6)

§ 113§ 68§ 117§ 118§ 18§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. mai 2013.a Tallinn Kriminaalasja number 1-12-6699 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Ivi Keskü

§ 113järgi.

Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu

1. detsembri 2012.a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja V. Tugimi kaitsja adv Rünno Roosmaa Prokurör Kristine Tamm Süüdistatav Varmo Tugim isikukood 37302204221, Eesti kodanik, elukoht xxxxxxxxx, ei tööta, varem kolmel korral karistatud, kahtlustatavana kinni peetud 28.01.2012.a. Kaitsja Adv Rünno Roosmaa RESOLUTSIOON Jätta Pärnu Maakohtu
2. detsembri 2012.a otsus muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Välja mõista Varmo Tugimilt riigieelarve tuludesse 709.52 eurot (seitsesada üheksa eurot ja 52 senti) määratud kaitsjale makstud tasu katteks. Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB pangas nr 10220034796011 või Swedbankis nr
3. ( selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik). Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Pärnu Maakohtu
4. detsembri 2012.a otsusega tunnistati Varmo Tugim süüdi

§ 113

järgi ja karistuseks mõisteti 8 aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja karistuse kandmise alguseks loeti 28.01.2012.a. V. Tugim tunnistati süüdi selles, et olles alkoholijoobes, 27.01.2012.a ajavahemikul kl 21.0022.40 xxxxxxxxxx, viibides oma ema E T ühises ühiselamu toas, peksis isiklikul pinnal tekkinud tüli käigus alkoholijoobes E T rusikas- ja lahtise käega vähemalt 14 korral pea- ja kehapiirkonda ja vähemalt kahel korral metallist lauajala osaga paremale poole ülakõhu piirkonda, tekitades E T rebendid maksa parema sagara pealmisel ja alumisel pinnal, rebendi jämesoolekinnistis koos ümbritseva verevalumiga paremal pool, massiivsed verevalumid suurrasvikus, kõhunäärme ümber, mao taga, kõhukelmetaguses ruumis, roietevahelistes lihastes ja seljalihastes paremal pool alumiste roiete piirkonnas, parempoolse 6.-

1. roide murru abaluujoonel koos rinnakelme vigastusega 7.roidel ning 6.
2. roide murru rinnajoonel, vasakpoolse
3. roide murru lülisamba kõrvaljoonel; nahaalused verevalumid, nahamarrastused ja nahakriimustused kehatüvel, alalõualuu lahtise killulise murru põrutus-rebimishaavaga paremal pool igemel, peapõrutushaavad ja limaskestaalused verevalumid suuesikus, verevalumi keelelihases, ninaluude killulise murru, põrutushaava vasakul pool sarna piirkonnas ja põrutushaava koos nahamarrastustega juustega kaetud peanahal vasakul pool kukla piirkonnas, nahaalused verevalumid, nahamarrastused ja nahakriimustused näo piirkonnas, nahaalused verevalumid juustega kaetud peanahal, verevalumid kõõlustanul; nahaaluse verevalumi kaela eespinnal keskmises kolmandikus koos verevalumitega kaelalihastes ja kõri eespinnal pehmetes kudedes, nahaalused verevalumid koos nahamarrastustega vasakul küünarvarrel, nahaalused verevalumid vasaku käe III ja IV sõrmel ning parema käe IV sõrmel ja peopesas V kämblaluu kaugmise otsa kohal, põrutushaav vasaku käe IV sõrme küüslülil, nahaalused verevalumid paremal õlavarrel ja küünarvarrel, nahamarrastuse paremal küünarliigesel, nahamarrastused mõlemal põlvel, nahakriimustused vasakul põlvel, täppverevalumid vasaku sääre alumises kolmandikus eespinnal, nahakriimustuse vasaku sääre tagumisel pinnal. E T surma sündmuskohal põhjustasid eluohtlikud vigastused - maksa ja soolekinnisti rebendid massiivsete verevalumitega soolekinnistis, kõhukelmetaguses ruumis, kõhunääret ümbritsevas koes ja parempoolse 6.-
4. roide murrud mitmel keha anatoomilisel joonel koos rinnakelme rebendiga 7.roide kohal. Vigastuste tagajärjel tekkis verikõht – äge verekaotus sisemisest verejooksust. APELLATSIOONI SISU Süüdistatava kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega V. Tugimi süüditunnistamist

§ 117lg 1 ja 118 lg 1 p 1 järgi ning talle kergema karistuse mõistmist.

2 Kaitsja hinnangul rikkus kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 338 p 3) ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigust (KrMS § 338 p 2). Kaitsja märgib, et kohus peab hindama tõendeid nende kogumis. Asjas esineb erakordne asjaolu – pojale on esitatud ematapmise süüdistus, mis omakorda peaks samuti kohut tõendite hindamisel ja lõppjärelduse tegemisel olema arvestatav koguaegselt. Apellant osundab tunniajasele vahemikule, mis jäi E T lahkumisest V. N juurest kuni Varmo Tugimi kojujõudmiseni ning V. T ütlustele, milles on kirjeldatud pilti, mis talle koju jõudes avanes, sealhulgas marrastustele ja verele ema näol. V. Tugim on viidanud ka, et 2012.a jaanuaris ema kukkus trepilt, mille tagajärjel kurtnud nii sisemisi valusid kui rasket hingamist. V. Tugim on veel väitnud, et ema oli pekstud ja röövitud 2011.a detsembris. Seejärel viitab apellant surnu ekspertiisiaktile, milles loetletud vigastused on küll elupuhused, aga ajalist määrangut ei ole, st küsimus „millal“ on jäänud vastuseta. Osa neist võisid olla saadud teel koju. E. Tugimi veres tuvastati etanoolinäit 2,38 mg/g. Tunnistaja M. K on öelnud, et tavaliselt, kui E. Tugim jõi ennast täis, siis ei seisnud ta enam püsti. Seega pole välistatud, et osa vigastusi võisid olla saadud varasematest traumadest või 27.01.2012.a V. N juurest koju minnes. Seetõttu ei nõustu apellant kohtu järeldustega V. Tugimi soovide kohta kohut eksitada ja vastutusest vabaneda. Kaitsja viitab V. Tugimi omakäelisele riigi õigusabi taotlusele, milles viitab, et on põhjustanud ema surma. Kohus on aga V. Tugimi süüdi tunnistanud

§ 113järgi, s.o tapmises.

Kohtu veendumuse kujunemine ei ole jälgitav, V. Tugim, võttes omaks surma põhjustamise, saaks kanda vastutust

§ 117lg 1 järgi.

Arvestades, et V. Tugim on ennast osaliselt süüdi tunnistanud, täpsustades, et tõukas ja lõi ema (

§ 118

lg 1 p 1), kuid ei soovinud ema surma (

§ 117lg 1), surma saanuks oli tema ema ning arvestades veel V.

Tugimi käitumist pärast juhtunut, kus poeg tegi kunstlikku hingamist e kõikvõimaliku ema elustamiseks, mis kõik näitab seda, et V. Tugimil ei saanud olla kaudset tapmistahtlust. Ta küll põhjustas E. T surma, kuid seda ettevaatamatusest. Ning seda põhjusel, et tema poolt 27.01.2012.a realiseeritud vägivald polnud selline, mis andnuks vähimagi tõuke võimaliku surma saabumisega soostumiseks, selle möönmiseks. Seda on aga V. Tugim tunnistanud ja kahetsenud. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS Süüdistatav ja kaitsja toetasid esitatud apellatsiooni, rõhutades, et E. T surma põhjustas süüdistatav ettevaatamatusest ning taotlesid kuriteo ümberkvalifitseerimist ja kergema karistuse mõistmist. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning palus jätta apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooniga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioon tuleb jätta rahuldamata, maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. 3 Vastupidiselt apellandi arusaamale on maakohus analüüsinud ja hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, eelistamata ühtesid tõendeid teistele, nagu seda nõuab KrMS §-s 61 lg 2 sätestatu, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav. Kaitsja leiab apellatsioonis, et maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme, kuid on jätnud märkimata, milles tema arvates rikkumine seisnes. Kohtukolleegium ei tuvastanud kriminaalmenetlusõiguse normide rikkumist. Kui kaitsja leiab, et rikkumine võis seisneda selles, et kohus ei pidanud süüdistatava ütlusi usaldusväärseiks, siis kohtuotsusest tuleneb, et kohus kõrvutas V. Tugimi ütlusi teiste asjas kontrollitud tõenditega, leidis, et süüdistatava ütlused nendega ei riimu ja alles siis andis V. Tugimi ütlustele hinnangu – leidis, et need on kohut eksitavad ja kantud soovist vastutusest vabaneda. Olulises osas kattuvad apellatsioonis esitatud väited juba maakohtus esitatutega ning maakohus on neid ka käsitlenud. Et kohtukolleegium maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega täiel määral nõustub, ei ole nende kordamine KrMS § 342 lg 3 p 2 alusel täiel määral vajalik. Seoses apellatsiooniga märgib kohtukolleegium järgmist. Kaitsja, viidates tõendite kogumis hindamise kohustusele, rõhutab, et ei saa märkimata jätta asjas esinevat erakordset asjaolu – pojale on esitatud ematapmise süüdistus, mis peaks olema tõendite hindamisel ja lõppjärelduse tegemisel arvestatav koguaegselt. Kohtukolleegiumile jääb kaitsja käsitlus arusaamatuks. Karistusseadus ega ka kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette oma pereliikme tapnud isiku erikohtlemist. Prokurör märgib oma apellatsioonile esitatud vastuväidetes põhjendatult, et karistusseadustikus on ainus erilise isikutunnusega süüteokoosseis tapmistest üksnes ema poolt oma sündiva või vastsündinud lapse tapmine. Kaitsja, viidates ühele tunnile, mis jäi E. T lahkumisest V. N juurest kuni V. Tugimi kojujõudmiseni, tõstatab kahtluse, et E. T võis saada osa vigastustest teel koju ise kukkudes. Kohtukolleegium osundab, et maakohus on selle kahtluse täielikult välistanud, tuginedes sealjuures väga mitmetele objektiivsetele tõenditele (vt otsuse lk 6-7). Nii nähtub näiteks surnu ekspertiisiaktist, et E. Ti surma põhjustasid maksa ja soolekinnisti rebendid massiivsete verevalumitega soolikinnistis, kõhukelmetaguses ruumis, kõhunääret ümbritsevas koes ja parempoolse 6.-

1. roide murrud mitmel keha anatoomilisel joonel koos rinnakelme rebendiga
2. roide kohal … kõik E. T surnukehal sedastatud tervisekahjustused on saadud tömbi vägivalla toimel. Pea ja kehatüve piirkonna vigastused võivad olla tekitatud korduvatest jõulistest löökidest näkku ja juustega kaetud peanahale ning kehatüve piirkonda kõvade piiratud pinnaga esemetega, nende hulgas ka rusikatega ja kängitsetud jalaga ja osad vigastused võivad olla saadud kukkumisest, hooga paiskumisest vastu ümbritsevaid kõvasid pindu … löökide arva pole täpselt määratav, võttes arvesse pea piirkonnas paiknevate vigastuste arvu ja erinevat lokalisatsiooni, on alust arvata, et lööke pea piirkonda on olnud vähemalt 14 … tervisekahjustused on tekitatud lühikese ajavahemiku jooksul … on alust arvata, et kehaasend vigastuste tekitamise momendil oli ajas ja ruumis muutuv, nii püstine, istuv kui ka lamav … küünarvartel tuvastatud vigastused võivad olla saadud enesekaitse käigus … arvestades surnukehal sedastatud tervisekahjustuste paiknemist keha eesmisel pinnal, kuid erinevates keha anatoomilistes piirkondades, on alust arvata, et vigastused võivad olla tekitatud istuvale, lamavale kannatanule /I kd tl 98-106/. Ekspertiisiaktis esitatuga haakuvad tunnistaja M. K (Tugimite vahetu naaber) ütlused, mille kohaselt algas kõrvaltoas peksmine ja rüselemine kella 21.30 ajal, kosta oli peksmise hääli, vaikseks jäi kell 22.
3. Tunnistaja V. N, kelle juurest E. T enne surma lahkus ja K. O (viibis Tugimite toas enne kuriteosündmust) on kinnitanud, et ei näinud E. T mingeid vigastusi, E. T oli tegutsemisvõimeline /I kd tl 183; 185-186/. Eelnevat silmas pidades ei haaku apellandi tõstatatud kahtlus mingil moel objektiivselt tuvastatud asjaoludega. 4 Kaitsja märgib eksitavalt, et surnu ekspertiisiaktis ei ole määratletud E. T vigastuste tekitamise aega. Ekspertarvamuse kohaselt on eluohtlikud vigastused, mis olid E. T surma saabumisega põhjuslikus seoses, tekitatud lühikese ajavahemiku jooksul enne surma saabumist. Pärast eluohtlike vigastuste tekitamist ei olnud kannatanu enam võimeline teaduviisiliselt ja iseseisvalt oma asukohta muutma /I kd tl 105-106/. Mis puudutab V. Tugimi poolt koostatud riigi õigusabi taotlust, milles märgib, et on põhjustanud ema surma ning millest johtuvalt leiab kaitsja, et V. Tugim, võttes ise omaks surma põhjustamise, saaks kanda vastutust

§ 117

lg 1 järgi, ei ole asjakohane, sest karistusõigusliku hinnangu teo toimepanija käitumisele annab kohus ega ole sealjuures seotud süüdistatava subjektiivse arvamusega oma teo kohta. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, mille kohaselt on E. Tugimi suhtes toimepandu hinnatav

§ 118p 1 ja 117 lg 1 järgi, s.o surma põhjustamisena ettevaatamatusest.

Kohtukolleegiumi hinnangul on andnud maakohus süüdistatava tegudele õige juriidilise hinnangu ning leidnud muuhulgas põhjendatult, et E. Tugimi tapmise pani V. Tugim toime kaudse tahtlusega. Kohtukolleegium peab siinkohal vajalikuks märkida järgmist. Surnu ekspertiisiaktis on esitatud laiba välisvaatlusel ja siseuuringu tulemusel tuvastatud hulgalised vigastused, nende hulgas rebendid maksa parema sagara pealmisel ja alumisel pinnal, rebendi jämesoolekinnistis koos ümbritseva verevalumiga paremal pool, massiivsed verevalumid suurrasvikus, kõhunäärme ümber, mao taga, kõhukelmetaguses ruumis, roietevahelistes lihastes ja seljalihastes paremal pool alumiste roiete piirkonnas, parempoolse 6.-

1. roide murru abaluujoonel koos rinnakelme vigastusega 7.roidel ning 6.
2. roide murru rinnajoonel, vasakpoolse
3. roide murru lülisamba kõrvaljoonel; nahaalused verevalumid, nahamarrastused ja nahakriimustused kehatüvel, alalõualuu lahtise killulise murru põrutusrebimishaavaga paremal pool igemel, peapõrutushaavad ja limaskestaalused verevalumid suuesikus, verevalumi keelelihases, ninaluude killulise murru, põrutushaava vasakul pool sarna piirkonnas ja põrutushaava koos nahamarrastustega juustega kaetud peanahal vasakul pool kukla piirkonnas, nahaalused verevalumid, nahamarrastused ja nahakriimustused näo piirkonnas, nahaalused verevalumid juustega kaetud peanahal, verevalumid kõõlustanul; nahaaluse verevalumi kaela eespinnal keskmises kolmandikus koos verevalumitega kaelalihastes ja kõri eespinnal pehmetes kudedes, nahaalused verevalumid koos nahamarrastustega vasakul küünarvarrel, nahaalused verevalumid vasaku käe III ja IV sõrmel ning parema käe IV sõrmel ja peopesas V kämblaluu kaugmise otsa kohal, põrutushaav vasaku käe IV sõrme küüslülil, nahaalused verevalumid paremal õlavarrel ja küünarvarrel, nahamarrastuse paremal küünarliigesel, nahamarrastused mõlemal põlvel, nahakriimustused vasakul põlvel, täppverevalumid vasaku sääre alumises kolmandikus eespinnal, nahakriimustuse vasaku sääre tagumisel pinnal. Seega annab objektiivselt tuvastatud vigastuste hulk, iseloom ja paiknemine põhjendatult aluse järeldada, et E. Tugimit on pekstud süstemaatiliselt nii rusikate kui metallist lauajala osaga keha elutähtsatesse piirkondadesse, nagu pea ja rindkere ning sellisel viisil pekstes möönab isik mistahes tagajärje, sealhulgas kannatanu surma saabumist. Siinjuures osundab ringkonnakohus Riigikohtu otsusele 3-1-1-128-06, milles Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab, et isiku käitumise subjektiivsele küljele antav hinnang tuleb lahendada tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje eristamise kaudu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-142-05). Tuleb arvestada seda, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse korral on subjektiivse külje intellektuaalne moment kokkulangev, st vältimatult tuleb eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisel analüüsida, kas kehavigastuse tekitamisel möönis teo 5 toimepanija kannatanu surma saabumist enda tegevuse tulemina või lootis, et see ei saabu (vt siinjuures ka Riigikohtu poolt kohtuasjas nr 3-1-1-124-03 - RT III, 2003, 32, 328 tehtud otsuses märgitut). Otsuses nr 3-1-1-142-05 on Riigikohtu kriminaalkolleegium seejuures toonitanud, et isegi siis, kui on tuvastatud, et isik sai täiel määral aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda see automaatselt, et isik oleks arvestanud võimaliku raske tagajärje saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud (p 23). Ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on seega arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida. Lootus, et selline tagajärg - konkreetne ja vahetu oht elule, mis on lähedal võimalikule surmale - ei saabu, peab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest nr 3-1-1-142-05 tulenevalt olema aga isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Juhul kui loetletud tingimused ei ole täidetud, puudub alus rääkida kergemeelsusest

§ 18lg 2 mõttes.

Oma otsuses nr 3-1-1-124-03 on Riigikohtu kriminaalkolleegium veel sedastanud: "

§de 16 lg 4 (kaudne tahtlus) ja 18 lg 2 (kergemeelsus) võrdlusest tuleneb, et mõlemal juhul näeb isik ette tagajärge. Seega intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - langeb neil kahel süüteo subjektiivsel tunnusel kokku. Järelikult ei ole neid võimalik selle tunnuse alusel eristada. See saab toimuda üksnes voluntatiivse ehk tahtelise elemendi abil - kui intensiivselt suhtus isik tagajärje saabumisse; mida ta oma tegevusega tahtis saavutada. Kaudse tahtluse ja hooletuse vahel asuvat süüteo subjektiivset tunnust - kergemeelsust - ongi võimalik kaudsest tahtlusest piiritleda peamiselt voluntatiivse elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Käesolevas süüdistusasjas on tuvastatud, et V. Tugim ei löönud E. T mitte mõned korrad, vaid jätkuvalt ning just keha elutähtsatesse piirkondadesse, eelkõige pähe ja rindkerre (pea piirkonda vähemalt 14 korda). Seega pidas V. Tugim võimalikuks, et saabub oht kannatanu elule (tahtluse intellektuaalne ehk teadmismoment) ning sisimas ta ka soostus sellega (tahtluse voluntatiivne ehk tahtmisaspekt). Kannatanu ei olnud ilmselgelt vastupanuvõimeline, see oli süüdistatavale selge, talle oli selge oma käitumise objektiivne ohtlikkus ning tema tegevus ei viita tõsimeelsele lootusele, et tagajärg ei saabu, ta möönis mistahes tagajärje, sealhulgas surma saabumist. V. Tugimi arengutasemest ja elukogemustest lähtudes kujutas ta ette põhjuslikku seost oma tegude ja saabunud tagajärje – ema surma vahel. Kohtukolleegium möönab, et süüdistatav võis küll loota surma mittesaabumisele, kuid rõhutada tuleb, et selline lootus peab olema isiku üldist elukogemust silmas pidades adekvaatne, tõsimeelne ning toetuma konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses isiku poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Käesolevas kriminaalasjas tuvastatud objektiivsed faktilised asjaolud – kannatanu vastupanuvõimetus, peksmise kestus ja intensiivsus ei anna alust väita, et V. Tugimil olnuks põhjust adekvaatselt ja tõsimeelselt loota, et E. T surm jääb saabumata. Süüdistatava käitumine tõi kaasa tema poolt mittekontrollitava sündmuste käigu ning tema poolt loodud konkreetse ohu võimaliku tagajärje – kannatanu surma. Kohtukolleegium peab vajalikuks veel esile tuua Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-128-06 väljendatut, mille kohaselt juhtudel, mil isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis on konkreetseks ohuks tema elule, saab juba välise teopildi alusel teha järeldusi võimaliku 6 tapmisteo tahtluse kohta. Tähele tuleb panna, et

§-ga 113 kaitstakse õigushüvena isiku elu, samal ajal kui

§ 118p-s 1 kaitstavaks õigushüveks on inimese tervis.

See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost. Eelnevat silmas pidades on maakohus kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult leidnud, et V. Tugim tappis oma ema E. T kaudse tahtlusega. Tuvastatud tehioludele tuginevalt on välistatud süüdistatava käitumise kvalifitseerimine

§ 118

ja 117 järgi, s.o surma ettevaatamatu põhjustamine tingituna kergemeelsusest või hooletusest. Maakohus on V. Tugimile karistust mõistes juhindunud

§ 56sätetest, karistus on põhjendatud ja seaduslik. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes Kr

MS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu

1. detsembri 2012.a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. V. Tugimi kaitsja adv Rünno Roosmaa esitas taotluse määrata tema poolt V. Tugimile apellatsioonimenetluseks ettevalmistamises ja apellatsioonimenetluses (konsultatsioonid kaitsealusega, apellatsiooni koostamine, ringkonnakohtu istungil osalemine) osutatud õigusabi eest ning õigusabi osutamise kohta jõudmiseks kulutatud aja ja sõidukulude katteks Advokaadibüroole Roosmaa makstavaks tasuks 709.52 eurot (sealhulgas 20% käibemaksu). Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1, 21 lg 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
2. detsembri 2009.a otsuse punktidest 5, 16, 18, 19, 47.3, 52 ja 54 rahuldada. KrMS 185 lg 2 kohaselt jäävad § 337 lg-s 1 p-s 1 nimetatud lahendi tegemisel kulutused riigi õigusabile süüdistatava kanda. Malle Preimer Ivi Kesküla 7 Urmas Reinola