Obsah (4)

§ 14§ 1§ 31§ 40

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-12-74 Otsuse tegemise aeg ja koht 18. juuni 2012, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XXX kaebus Keskkonnaameti P

§ 14

lg 3 annab Keskkonnaametile tingimuste esitamise õiguse, ei ole kooskõlastamise menetluses tingimusi, millega oleks saanud tagada nii kaebaja kui ka Keskkonnaameti huvid ja ei oleks nii intensiivselt rikutud kaebaja PS § 32 sätestatud omandiõigust. Kaebaja on seisukohal, et Eestimaa Looduse Fondi ekspertide poolt Otepää looduspargi kaitseeeskirjale koostatud ekspertiisis on öeldud, et Otepää looduspargi põhifunktsioon on kõrgustiku kompleksne, kuid suhteliselt leeberežiimiline kaitse, mille rakendamine ei tohiks kaasa tuua probleeme kohalikule elanikkonnale. VASTUSTAJA VASTUVÄITED

1. Vastustaja on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata, kuna vaidlustatud menetlustoiming on õiguspärane nii formaalselt kui ka sisuliselt. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud 06.12.2011 otsustus on piisavalt motiveeritud ja sisaldab asjakohaseid kaalutlusi. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu vaidlustatud otsuses toodud kaalutlustega, ei anna alust väita, et otsus on põhjendamata. Vastustaja on kõiki asjaolusid kaaludes jõudnud seisukohale, et Vana-Järvesaare kinnistule ei ole võimalik anda nõusolekut projekteerimistingimustele kaebaja poolt soovitud asukohta elamu rajamiseks. Kaebuse esitaja poolt soovitud kohta hoonestusala mittelubamise põhjendus on pärandkultuurmaastiku kaitse. Käesoleva vaidluse aluseks olevas otsustuses vaatles vastustaja 2 konkreetset kinnistut ja selle lähiümbrust ning kaitse-eesmärke ja jõudis seisukohale, et VanaJärvesaare kinnistu asub piirkonnas, mis on põhjendatud säilitada hoonestamata ehk ajaloolise kasutusotstarbega. KAASATUD HALDUSORGANI – OTEPÄÄ VALLAVALITSUSE SEISUKOHAD
2. Otepää Vallavalitsus ei pea võimalikuks anda erialaste teadmistega ametnike puudumise tõttu sisulisi hinnanguid Vana-Järvesaare kinnistul spetsiifilistes looduskaitset puudutavates küsimuste, vaid üksnes vaidlustatud Keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru regiooni haldusaktide õigusvastasuse või õiguspärasuse küsimuse suhtes üldisemalt ja nõustuvad kaebajaga selles, et tegemist on looduskaitseala valitseja diskretsiooniotsusega. Vallavalitsus kaasatud isikuna leiab, et Keskkonnaameti haldusaktis puuduvad kaalutlused selle kohta, millisel moel on kaebajal võimalus omandiõigust realiseerida ja võimalik temale kuuluvat kinnisasja hoonestada. Esitatud põhjendusi looduskaitseala piiranguvööndis mistahes ehitustegevusest keeldumiseks ei saa antud juhul pidada piisavateks. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS
3. Kohus, tutvunud asja kõigi materjalidega, on seisukohal, et kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata.
4. Vaidlust ei ole selles, et kaebajale kuuluv Vana-Järvesaare kinnistu asub Otepää vallas, Otepää külas, hajaasustusalal, osaliselt Otepää looduspargi piiranguvööndis ja osaliselt Lüüsjärve sihtkaitsevööndis, kus tegevust reguleerib Otepää looduspargi kaitse-eeskiri. Vana-Järvesaare kinnistu sihtotstarve on maatulundusmaa. Selle kinnistu pindala on maakatastri andmetel 3,00 ha, millest 1,63 ha on haritav maa; 0,61 ha looduslik rohumaa, 0,04 ha metsamaa; 0,72 ha muu maa, millest 0,04 ha veealune maa. Kaebaja poolt soovitud hoonete asukoht jääb osaliselt Kaarnaoja ehituskeeluvööndisse ja paikneb täielikult Otepää looduspargi piiranguvööndis (tl 17-18).

§ 1

lg 1 kohaselt on

eesmärgiks kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine. Seda eesmärki täidab Otepää looduspark, kus tegevust reguleerib Otepää looduspargi kaitse eeskiri, mille kohaselt on Otepää looduspargi põhieesmärk Otepää kõrgustikule iseloomulike maastike kaitse. Otepää looduspargi piiranguvöönd on looduspargi majanduslikult kasutatav ning pärandkultuurmaastikuna säilitatav osa. Kaitseala on moodustatud riigi huvist lähtudes säilitamaks teatud alasid, mistõttu on sätestatud teatud aladel ka võimalus ehitustegevuse piiramiseks. Seadus on ette näinud, et kaitsealal võib avalik huvi kaaluda üles omaniku huvi.

§ 14

lg 2 kohaselt ei kooskõlastata kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekut vajavat tegevust, kui see võib kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit. Seega on looduspargi valitsejale antud kohustus ja pädevus kaaluda ehitamise võimalikkust looduspargi territooriumil, piiranguvööndis.

§ 31

lg 2 p 8 kohaselt kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisti on piiranguvööndis, keelatud ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise, püstitamine. 3 Tulenevalt kaitse-eeskirja punkt 11 alapunktist 5, on looduspargi valitseja nõusolekuta keelatud projekteerimistingimuste andmine. Otepää looduspargi kaitse-eeskirja punkt 24 alapunkt 3 kohaselt on piiranguvööndis looduspargi valitseja nõusolekuta keelatud uute ehitiste püstitamine. Seega on looduspargi valitsejale antud kohustus ja pädevus kaaluda ehitamise võimalikkust looduspargi territooriumil piiranguvööndis.

ei sätesta täpsemaid kriteeriume, millele peaks tuginema

§ 14kohane otsustus.

Ainus kriteerium on, et tegevus ei tohi kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit. 8. Lähtudes 06.12.2011 keeldumise (tl 6-8) sisust, on Keskkonnaamet kohtu hinnangul piiranguvööndisse ehitamise võimalikkuse üle otsustamisel kaalutlusõigust teostanud lähtudes looduspargi põhieesmärgi kui loodusobjekti kaitse-eesmärgi saavutamise vajadusest ja HMS § 4 lõikest 2, mis sätestab, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Keskkonnamet on otsustust tehes lähtunud ka asjaolust, et seadusandja mõte ei ole olnud täielikult välistada ehitamist kaitseala piiranguvööndis, kuid konkreetset juhtu arvestades analüüsinud ka Otepää looduspargi kaitse-eesmärke ja kaebaja taotluse sisu. Seega on vastustaja oma kaalutlustes lähtunud pärandkultuurmaastiku säilitamise vajadusest nii üldiselt kui ka konkreetse juhtumi eripära arvestatavatest kaalutlustest. Kirjas esitatud kaalutlus on teostatud konkreetselt Vana-Järvesaare kinnistuga seoses ja arvestatud nii

-s sätestatut kui kaitse-eeskirjast tulenevaid kaitseala-eesmärke (Otepää kõrgustikule iseloomulike maastike kaitse, pärandkultuurmaastike kaitse). Kaitseala kaitse-eesmärgi ja põhimõtete avamiseks on tuginetud Otepää looduspargi kaitsekorralduskavale 2010-2012 (kinnitatud Keskkonnameti peadirektori 21.01.2010 käskkirjaga nr 1-4.2/20).

1. 06.12.2011 otsustuses on vastustaja kohtu hinnangul avanud ja selgitanud kaitseväärtusi, mille säilimist kaitseala valitseja peab tagama, s.o kaitsekorralduskava kohaselt Otepää looduspargile iseloomulik maastik, mille all mõistetakse vahelduvat künkliku pinnamoega maastikku, kus avatud (põllu-heina- ja karjamaad) maastik vaheldub suletud maastikuruumiga (metsad, üksikud metsatukad) ning maastiku ilmestavad rohked veekogud. Kuna see maastik on kujunenud aastasadade vältel traditsioonilise maakasutuse tingimustes, väärtustatakse seda pärandkultuurmaastikuna. Pärandkultuurmaastiku säilitamise püüd eeldab senise maakasutuse järjepidevust või tingimuste hoidmist katkenud traditsioonilise inimtegevuse taastamiseks. Kaitsekorralduskavas käsitletakse järvi ja järvekaldaid (järvemaastikud) püsiväärtusena, mida Otepää maastike puhul hinnatakse kõige enam, rõhutades, et nendega seotud avaliku huvide kaitseks tuleb järvede kaldaaladele hoida hoonestusest puutumatuna vähemalt 100-300 m raadiuses kui suletakse vaated.
2. Vaidlustatud otsustuses on vastustaja hinnanud kinnistuga seotud faktilisi asjaolusid ja vaadelnud konkreetse asukoha eripära ning tuvastas, et Vana-Järvesaare on moodustatud (lõigatud) põlise talukoha tänase Järvesaare kinnistu (kinnistusraamatu registriosa nr 2165440, millel asuvad ka ajaloolised taluhooned) maadest. Vana-Järvesaare kinnistul ei ole olnud ajalooliselt hoonestust, mistõttu ei saa rääkida katkenud traditsioonilise inimtegevuse taastamisest antud kinnistul. Vana-Järvesaare kinnistu on olnud ajalooliselt kasutuses põllumajandusliku maana. Kinnistul asuv põllumajanduslikult kasutatav maa (heinamaa ja põllumaa) moodustab koos kinnistu lähiümbruse maastikuga kaitstava maastikumustri (metsatukkade ja avatud heinamaade vaheldumine). Vana-Järvesaare kinnistu on Kaarnajärve põhjakaldal ainus järvele avatud vaatega looduslik, hoonestamata ala, mistõttu on põhjendatud ala säilitamine looduslikuna, hooneteta. Vastasel korral ei säili piirkonnas pärandkultuurmaastikule omane metsast järveni avatud vaade, mis on kaitsekorralduskavas märgitu püsiväärtusena. Eeltoodust tulenevalt ei saa kohus nõustuda kaebajaga, et vastustaja ei ole kaalutlust teostades lähtunud kaebaja huvist, ehitada kinnistule elamu ja et ei ole kaalutud looduskaitselisi huvisid. 4 Kohtu arvates on vastustaja 06.12.2011 otsustus piisavalt põhjendatud, et oleks avatud otsustuse tagamaad, miks kaitseala valitseja ei saanud nõusolekut anda, tuginedes kõigile asjas teada olevatele antud piirkonda puudutavatele uurimustele, mis täpsustavad kaitse-eesmärkide ulatust ja sisu.
3. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et Keskkonnaamet ei ole looduskaitseliste huvide kõrval kinnisasja omaniku huvisid arvestanud. PS § 32 sätestab küll, et igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada, kuid sama paragrahv sätestab ka, et omandi valdamisel võib seadus sätestada kitsendusi. Samuti ei tohi omandit kasutada üldiste huvide vastaselt. Omandiõiguse vaba teostamise piiramise võimaluse on ette näinud ka

, mille § 1 lg 2 kohaselt on

eesmärgiks kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine. Võttes kaitse alla Otepää Looduspargi, on riigil järelikult huvi sellel alal olevaid väärtusi (sh pärandmaastik) säilitada ja sel alal ehitustegevuse piiramine on paratamatu.

näeb seega ette, et avalik huvi võib kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgil kaaluda üles omaniku huvi. Ekslik on kaebaja seisukoht, et Vana-Järvesaare kinnistu tagastamisel piiranguid ei olnud. Otepää Vallavalitsuse 07.06.2006 korralduse nr 2-4-346 „Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine Imbi Neimannile“ punktis 4 on nimetatud tagastatava maa kasutamisel kehtivad kinnisomandi kitsendused, teiste hulgas Otepää looduspargi kaitserežiim. Samuti on nimetatud tagastamisotsuse punktis 2 määratud tagastatava maa sihtotstarbeks maatulundusmaa ja punktis 3 märgitud, et tagastataval maal hooneid ei ole (tl 45). Riik on kehtestanud piirangud läbi looduskaitseseaduse ja kaitse-eeskirja ja piirangutest on tagastamise korralduses omandajat, Imbi Neimanni ka informeeritud ja Imbi Neimann on nõustunud neil tingimustel kinnistu omandamisega. Samuti nähtub 12.05.2011 Otepää notari asendaja Piret Tõnnus-Saks poolt koostatud ja tõestatud Imbi Neimanni ja XXX vahel sõlmitud „Abikaasade ühisomandi lõpetamise kokkulepe, kinnistu ja kinnistu mõttelise osa kinkelepingud, isikliku kasutusõiguse seadmise leping ja asjaõiguslepingud“ (tl 46-50) kinnitustest, et lepingupooled on teadlikud Vana-Järvesaare kinnistu suhtes kehtivatest piirangutest, mis tulenevad looduskaitseseadusest ja Otepää looduspargi kaitse-eeskirjast. Kuna eelnimetatud notariaalses lepingus on esitatud, et omandatav kinnistu asub kaitsealal, siis ei saanud kaebajal tekkida Vana-Järvesaare kinnistu suhtes ootust, et kaitsealal on võimalik teostada kõiki soovitud tegevusi ja ta igal juhul saab sellel ehitada, sest kaebaja omandas 13.05.2011 looduskaitseliste piirangutega kinnistu ja ta pidi sellega kinnistu omandamisel arvestama. Asja materjalidest nähtuvalt on Riiklik Looduskaitsekeskus juba 19.12.2006 kirjas nr 5.4-1/1625 (tl 38) asunud seisukohale, et elamu ja abihoone ehitamiseks projekteerimistingimuste väljastamine Vana- Järvesaare maaüksusele kahjustab Otepää looduspargi kaitse-eesmärgi saavutamist ning loodusväärtuste seisundit. Seega võõrandaja pidi sellest omandajat informeerima, kui omandaja omandas kinnistu eesmärgiga see hoonestada. Eeltoodut arvestades ei saa kohus nõustuda kaebaja arvamusega, et põhiseaduslike väärtuste kaitse prioriteetsusest tulenevalt peab kaitseala valitseja igal juhul tagama erahuvi kaitse, s.o võimaldama igal juhul kinnistule ehitamist ja kaitsealal ehitamise mittevõimaldamine on eriti intensiivne isiku subjektiivsete põhiõiguste rikkumine.

1. Kohus ei saa nõustuda kaebaja väitega, et vastustaja ei ole kaalunud ehituslike tingimuste seadmise võimalust, vaid välistanud ehitamise võimaluse. Kohus nõustub vastustajaga, et kuna kaitseala valitseja ei näinud võimalust kaebaja poolt soovitud asukohta elamut rajada, ei olnud kaitseala valitsejal võimalik seada ka tingimusi, mille täitmisel oleks olnud võimalik soovitud asukohta elamu rajamine. Kui looduskaitselistel kaalutlustel ei ole võimalik taotletud asukohta ehitise püstitamine, siis ei ole võimalik anda ka konkreetse juhtumi puhul lisatingimusi. Lisatingimusi saab anda juhul, kui taotletud tegevust otseselt ei keelata, kuid leitakse, et tegevust 5 ei saa planeerida näiteks soovitud mahus. Lisatingimuste seadmine ei muudaks võimalikuks ehitamist asukohta, kuhu kaitse-eesmärkidest tulenevalt ehitada võimalik ei ole.
2. Asjassepuutumatud on kaebaja viited Eestimaa Looduse Fondi ekspertide poolt 1996 Otepää looduspargi kaitse-eeskirja eelnõule koostatud ekspertiisile, millest väljavõetud lauses on öeldud, et „kuna kaitseala on planeeritud leeberežiimilisena, ei too kaitse-eeskirja rakendamine tõenäoliselt kaasa probleeme kohalikule elanikkonnale“ ja mida järgnevate lausetega täpsustatakse „kohalike elanike jahindus-, kalastamis- ja marjakorjamistavasid ei tohiks kaitseeeskiri mõjutada; erinevalt paljudest teistest kaitse-eeskirjadest säilib Otepää looduspargis ka võimalus maavarade ja maaainese kaevandamiseks kohalikeks vajadusteks“. Kohus on seisukohal, et ehitustegevusele kõnealuse lõigu kontekstis viidatud ei ole, vaid kaebaja poolt tsiteeritud väide iseloomustab kaitse-eeskirja eelnõud tervikuna, mitte Vana-Järvesaare kinnistut. Ja kuigi Otepää looduspargi kaitse-eeskiri ei kitsenda oluliselt maatulundusmaa sihtotstarbega maa kasutusõigust piiranguvööndis, ei tähenda kaitserežiimi leebus tingimata ootusele vastamist kasutada maad sellele määratud sihtotstarbest erineval eesmärgil.
3. Kohus ei saa nõustuda kaebaja väitega, et vaidlusalune haldusakt on jäetud motiveerimata. Kohtu hinnangul on kaitseala valitseja nähtuvalt vastustaja 06.12.2011 otsustusest, kaalunud looduskaitselisi aspekte ja kaalunud ka seda, kas piirang on kaitse-eesmärgi saavutamiseks (looduskaitse huvide kaitsmiseks) sobiv, vajalik ja mõõdukas. Kirjas esitatud kaalutlus on teostatud Vana-Järvesaare kinnistuga seoses ja arvesse on võetud kaitseala kaitse-eesmärke ning kaitseala kaitsekorralduskavas toodud põhimõtteid, mille kohaselt on hoida järvede kaldaalad hoonestusest puutumatuna vähemalt 100-300 meetri raadiuses kui suletakse vaated. Keskkonnaamet on välja selgitanud, et hoonestuse rajamisega soovitud asukohta vaated suletakse. Kohus nõustub vastustajaga, et nad ei saa anda nõusolekut igas soovitud kohas ehitamiseks, kuna kaitsealal valitseja kohustus on tagada, et säiliks looduspargile omane maastikustruktuur, mille moodustavad reljeef, maakasutus ja selle muutumine ajas, elupaikade ja ökosüsteemide mosaiik ja inimese poolt rajatud objektid ja nende struktuur maastikul. Eeltoodut arvestades jõudis Keskkonnaamet õigele seisukohale, et Vana-Järvesaare kinnistu asub piirkonnas, mis on põhjendatud säilitada hoonestamata ehk ajaloolise kasutusotstarbega. Keskkonnamet kaitseala valitsejana peab hea seisma selle eest, et pidevas muutuvuses olev maastik ei kaotaks oma atraktiivsust elukeskkonnana ning seda tehakse läbi kooskõlastuse protsessi, vaadeldes igat juhtumit eraldi. Riigikohtu 14.01.2009 otsusest haldusasjas nr 3-3-1-62-08 punktist 10 tuleneb, et menetlustoimingu põhjendamine ei ole siiski nii oluline kui haldusakti põhjendamine. Arvestades, et menetlustoimingute läbiviimisel on haldusorganil kohustus järgida efektiivsuse ja hea halduse põhimõtet, on mõistlik nõuda, et menetlusosalistele avatakse menetlustoimingu vajalikkuse tagamaid. Kohtu arvates on vaidlustatud 06.12.2011 otsustus piisavalt motiveeritud ja selles sisalduvad asjakohased kaalutlused. Kohus leiab, et vaidlustatud keeldumine nõusoleku andmiseks projekteerimistingimuste väljastamiseks on piisavalt motiveeritud selleks, et isik saaks neid vaidlustada ja seeläbi oma õigusi kaitsta.
4. Mis puutub kaebaja väitesse, et keeldumise aluseks ei saa olla ehituskeeluvööndi olemasolu, siis peab kohus vajalikuks märkida, et kaitseala valitseja ei ole keeldunud projekteerimistingimustele nõusoleku andmisest põhjendusel, et ala asub ehituskeeluvööndis, vaid kaitseala valitseja on vaidlustatud otsustuses selgitanud, et ehituskeeluvööndi vähendamine eeldab

§ 40sätestatud ehituskeeluvööndi vähendamist.

Otsustusest nähtub selgelt, et kaebuse esitaja poolt soovitud kohta hoonestusala mittelubamise põhjendus on pärandkultuurmaastiku kaitse. 6

1. Arvestades eeltoodut asub kohus seisukohale, et Keskkonnaameti toiming, millega Keskkonnaamet keeldus nõusoleku andmisest Vana-Järvesaare kinnistule projekteerimistingimuste väljastamiseks, on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele, mistõttu ei ole kohtul alust tunnistada otsust õigusvastaseks, samuti puudub alus otsuse tühistamiseks, järelikult jätab kohus XXX kaebuse rahuldamata. Keskkonnaamet, kaaludes kõiki asjaolusid - nii omaniku huvi kui ka ala kaitseväärtust pärandkultuurmaastiku ühe osana, jõudis õigele seisukohale, et kavandatav hoonestusala asukoht on vastuolus ala kaitseeesmärkidega, killustades Kaarna järve põhjapoolse osa ainsa hoonestamata lageda ala, mis toob kaasa pärandkultuurmaastiku mustri (metsatukkade ja avatud heinamaade vaheldumine) hävimise. Omaniku soov ehitada soovitud asukohta Vana-Järvesaare kinnistule hoonetekompleks ei ole kooskõlas kaitse-eesmärgiga, sest ei säili pärandkultuurmaastiku maastikumuster ja metsast järveni avatud vaade, seega kahjustatakse kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi (pärandkultuurmaastiku säilitamine) saavutamist, samuti ei kaalu omaniku huvi üles avalikku huvi – säilitada pärandkultuurmaastikku.
2. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Maare Aloe kohtunik 7