Obsah (8)

§ 107§ 10§ 150§ 56§ 60§ 62§ 64§ 11

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-13-897 Otsuse kuupäev 22. august 2013 Kohtunik Tanel Saar Kohtuasi OÜ Freevisit kaebus Maksu-ja Tolliameti 17. jaa

§ 107

lg 3 kohaselt kui tõendeid ei esitata tähtaegselt, teeb maksuhaldur otsuse enammakse tagastamata jätmise kohta.

1. Kaebuses osundatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (Konventsioon) artikkel 6 ei ole käesoleva kaebuse lahendamisel asjassepuutuv, kuna nimetatud artikli 6 lg 1 ei kohaldu maksuasjades, sest üheks artikli 6 kohaldamise eelduseks peavad rikutud õigused või kohustused olema oma olemuselt tsiviilõiguslikud. Maksuõigus on aga avalik-õigusliku iseloomuga ning haldusõiguse üheks valdkonnaks. Artikli 6 lg 2 alla kuuluvad ainult kriminaalsüüdistusega seonduvad asjad, kuid vaidlustatud maksuotsus ei ole kriminaalsüüdistuse asi.
2. Riigikohus on selgitanud, et teabe andmisest ning tõendite esitamisest keeldumise õiguse teke ei saa siiski olla suvaotsus ning seetõttu peab ütluste andmisest keeldumine olema põhimõtteliselt kontrollitav. Igale konkreetsele ütluste andmisest keeldumise juhtumile tuleb läheneda individuaalselt ja kaaluda ütluste andmisest keeldumise põhjendatust (3-1-1-25-02, p 13). Korralduse adressaat ei saa keelduda maksumenetluses juba ette (st enne küsimuse teadasaamist), nö igaks juhuks, kõigile esitatud ja võib-olla esitatavatele küsimustele vastamast, samuti kõigi küsitud või seaduses ette nähtud dokumentide esitamisest. Iga küsimuse või esitamisele kuuluva dokumendi puhul peab isik langetama eraldi otsuse, kas sellele vastamine on teda süüstav või mitte. Kaebuses on üksnes hüpoteetiliselt märgitud, et tõendid, mille esitamist nõutakse, võivad kaasa tuua kaebaja või tema lähedaste süüstamise. Isik ei saa enese mittesüüstamise põhimõttele tuginedes hoiduda kõikvõimalikest süüteomenetlusest erinevatest menetlustest ja menetlustoimingutest, sh välistada maksumenetlust. Aeg-ajalt ettetulev suhtlemine maksuhalduriga on äritegevuse loomulik osa. Käsitlus, et isik võib sisuliselt igaks juhuks ja täielikult seletuste/tõendite esitamisest keelduda, tähendaks, et maksumaksja saab kontrollimatult maksukohustust vältida. See ei oleks kooskõlas ühetaolise maksustamise põhimõttega ning oleks vastuolus

§ 10

lõikes 2 sätestatud maksuhalduri põhiülesannetega ning ka maksu kui sellise olemusega. Konventsiooni sätteid ja EIK praktikat ei saa tõlgendada selliselt, et need välistaks maksumenetluses tuvastatud õigussuhtele kohaldatavad õigusnormid ja maksuõiguslikud või maksumenetluslikud järelmid. Kui maksukohustuslane korrektse maksustamise huvides nõutud dokumente ei esita, siis võtab ta endale ise riski, et tema poolt tõendamisele kuuluvad asjaolud jäävad tõendamata.

1. Kaebaja viidatud Riigikohtu määrustes (nr 3-4-1-3-10 ja nr 3-4-1-15-10) lahendab Riigikohus üksnes menetluslikke küsimusi (vt PSJKS § 60), mitte ei anna sisulisi hinnanguid ja tõlgendusi põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses. Riigikohtu määruseid, millega jäetakse taotlused sisuliselt läbi vaatamata, ei saa käsitleda õiguse loomisena, ning määrustes ei pea Riigikohus silmas ei õiguspraktika ühtlustamise eesmärki ega ole taotluse esitaja väiteid sisuliselt hinnanud. Vastustaja hinnangul on kaebaja teinud viidatud Riigikohtu määrustest ekslikke järeldusi ning tõlgendanud seeläbi ka EIK praktikat meelevaldselt. 3 Lähtuvalt EIK praktikast on maksuhaldur õigustatud väljaspool süüteomenetlust maksumaksja vaikimisest järeldusi tegema ning see ei ole käsitletav konventsiooni art 6 rikkumisena (
2. veebruari 1996 kohtuotsus Murray vs Ühendkuningriik).
3. Tulenevalt kriminaalmenetluse seadustiku §-s 61 sõnastatud kriminaal- ja väärteomenetluses kehtivast tõendite vaba hindamise põhimõtetest ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Ka Riigikohtu
4. oktoobri 2007 kohtuotsuse nr 3-1-1-57-07 kohaselt ei saa prokuratuur maksuhalduri poolt saadud teavet kasutada süüdistusaktis ja kohtus ning kohus ei saa neid tõendeid avaldada, kui süüdistatav ise ei taha nende tõendite avaldamist. Vastustaja on veendunud, et kaebaja poolt toodud seisukohad, mida ta põhjendab EIK praktika pinnalt on seetõttu põhjendamatud. Kaebaja ega tema seadusliku esindaja suhtes ei ole kontrollitud maksustamisperioodi osas süüteomenetlust vastustaja andmetel algatatud.
5. Käesoleval juhul puudub vaidlus selle üle, et vaidlustatud haldusakti adressaadiks on kaebaja juriidilise isikuna. Juriidiline isik ei kuulu PS § 22 lg 3 kaitsealasse. PS § 22 lg 3 kohaselt ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Teet Raatsin ilmselgelt ei kvalifitseeru seaduse mõttes OÜ-ks (“iseendaks”) või OÜ “lähedaseks”.
6. Vastustaja hinnangul asjaolu, kas kaebajal on nn vaikimisõigus, ei saa kuidagi mõjutada vaidlustatud maksuotsuse õiguspärasust. Põhjendamatu vaikimisõiguse kasutamine ei välista maksumenetluses maksukohustuslase suhtes kehtivat kaasaaitamiskohustust. Isikul ei ole õigust keelduda teabe andmisest maksuhaldurile vaid üldise põhjendusega, et ta ei saa välistada, et seda teavet kasutatakse tema suhtes kunagi algatava süüteomenetluse raames. Selline õigus viiks iseenesest olukorrani, kus isikul oleks õigustus keelduda teabe andmisest täiesti kontrollimatutel põhjustel. Selline olukord muudaks maksumenetluse efektiivse läbiviimise lõppastmes võimatuks.
7. Isiku enese mittesüüstamise privileegile tuginev dokumentide võimalik mitteesitamine peab olema suunatud üksnes kaebaja poolt eelnevalt toimepandud süüteo varjamisele, mille ilmsikstulek ähvardaks isikut süüdistusega. Käesoleval juhul saab asuda selgelt seisukohale, et vaidlustatud maksuotsuse eesmärgiks ei ole kaebaja süü tõendamine süüteomenetlustes. Seega ei saa kaebaja tugineda enese mittesüüstamise privileegile.
8. Maksumenetlusele on omane uurimispõhimõte. Kriminaalmenetluslikku vaikimisõigust ei tuleks eelistada kaasaaitamiskohustusele maksumenetluses ja menetluse efektiivsele läbiviimisele, kui puudub oht, et avaldatud andmeid kasutatakse isiku süüdistamisele. Õigus vaikimisele ja õigus enda vastu mitte tunnistada ei ole absoluutsed. Seega ei ole kaebajal maksumenetluses vaikimisõigust, vaid tal on kaasaaitamiskohustus, millest kaebaja on ka aru saanud, nähtuvalt maksuhaldurile esitatud
9. jaanuari 2013 seisukohast.

§-s 11 ette nähtud uurimispõhimõte ei ole absoluutne. Eelkõige just tagastusnõude puhul valdab üksnes maksukohustuslane ise teavet selle kohta, milliseid tehinguid ja kellega ta KMD-s deklareerinud on. Kui maksusumma vähendamise või maksusoodustuse rakendamiseks on vajalik kasutada selliseid tõendeid, mis on kättesaadavad ainult maksukohustuslasele (kuludokumendid vms), siis võib nõutava tõendi esitamata jätmine tuua endaga kaasa ebasoodsa lahendi maksukohustuslase jaoks.

§ 150

lg 2 kohaselt määratud maksusumma vaidlustamise korral maksukohustuslase poolt on maksuhalduril tõendamiskoormus nende tõendite osas, mida valdab ainult maksuhaldur. Juhul, kui maksukohustuslane ise jätab esitamata dokumendid, mis on vajalikud tagastusnõude põhjendatuse kontrollimiseks, ei saa ta süüdistada maksuhaldurit selles, et viimane ei ole järginud uurimispõhimõtet. Kuna maksuhalduril puudub äriühingu poolt 4. jaanuari 2013 korralduse täitmata jätmise tõttu teave, kellega kontrollitaval perioodil tehinguid tehti, siis puudub maksuhalduril võimalus saada teavet ka kolmandatelt isikutelt. 4 Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mis oleksid aluseks maksuotsuses toodud seisukohtade ümbervaatamiseks ja seega kaebaja ei ole

§ 150

lg-st 1 tulenevat kohustust täitnud ning kaebuses esitatud väited ei saa olla aluseks kaebuse rahuldamisele.

1. Ühtlasi peab vastustaja vajalikuks märkida, et maksuotsusega seonduv ei piira isiku õigusi sellises ulatuses, et tegemist oleks PS §-s 22 sätestatud põhiõiguste ebaproportsionaalse riivega, vaid tegemist on kohase, vajaliku ja mõõduka meetmega. Kohtu seisukoht
2. Vastustaja on
3. jaanuaril 2013 andnud maksuotsuse, millega jättis rahuldamata kaebaja taotluse enammakstud 100 euro käibemaksu tagastamiseks ning määras OÜ-le Freevisit täiendavalt käibemaksu 3200 eurot. Enammakse tagastamata jätmist ja täiendava maksusumma määramist põhjendatakse vaidlustatud maksuotsuses sellega, et kaebaja jättis maksumenetluses esitamata käibemaksuseaduse (KMS) §-s 37 sätestatud nõuetele vastava arve, mis võiks olla aluseks sisendkäibemaksu mahaarvestamisel. Asjas on vaidlus eelkõige selles, kas maksuhaldur oli õigustatud vaidlustatud maksuotsuse andmiseks olukorras, kus kaebaja oli maksukorralduse seaduse (

) § 64 lg 1 p-le 6 viidates keeldunud teabe ja tõendite esitamisest. Kaebaja ja maksuhaldur on erineval seisukohal selles, kas kaebaja põhjendatult tugines vaikimisõigusele ning milline on vaikimisõiguse kasutamise tõttu tõendite esitamata jätmise mõju kaebaja maksukohustusele. 23. Vastavalt

§ 10

lg 2 p-le 1 on maksuhalduri ülesanne kontrollida maksude arvestamise ja tasumise õigsust ning jälgida, et makse tasutakse ja maksusoodustusi kohaldatakse seadusega ettenähtud suuruses ja korras.

§-s 11 on sätestatud uurimispõhimõte, mille järgi on maksuhaldur maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid ega ole maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega. Maksuhaldur otsustab maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid. Käesolevas asjas on maksuhaldur

1. jaanuari 2013 korraldusega alustanud kaebaja
2. aasta novembri kohta esitatud käibedeklaratsiooni kontrolli ning ühtlasi kohustanud kaebajat esitama käibemaksuarvestuse aluseks olevad originaaldokumendid (tl 65-66). Kaebaja jättis nõutud dokumendid esitamata viidates enese mittesüüstamise privileegile.
3. Kõrvuti maksuhalduri uurimispõhimõttega sätestab maksukorralduse seadus maksukohustuslase kaasaaitamiskohustuse.

§ 56

lg 1 sätestab, et maksukohustuslane on kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust. Maksukohustuslane peab arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta, annab seletusi, esitab deklaratsioone ja muid tõendeid ning säilitab neid seadusega ettenähtud tähtaja jooksul (

§ 56lg 2).

Kui seadus sätestab tõendi kohustusliku liigi, saab maksukohustuslane kasutada tõendamisel ainult seda liiki tõendit. Tulenevalt

§ 56

lg-st 3 ei või maksukohustuslane takistada maksuhaldurit menetlustoimingute sooritamisel. Kaasaaitamiskohustuse täitmiseks on maksuhalduril õigus nõuda maksukohustuslaselt maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks suulist või kirjalikku teavet (

§ 60

lg 1) ja tema valduses olevate asjade ja esitajaväärtpaberite ettenäitamist ning dokumentide esitamist (

§ 62lg 1).

Kaasaaitamiskohustuse täitmisest keeldumise alused annab

§ 64, mis sätestab teabe andmisest ja tõendite esitamisest keeldumise õiguse.

Teabe andmisest ja tõendite esitamisest võib

§64

lg 1 p 5 järgi keelduda maksukohustuslase abikaasa, otsejoones sugulane, õde või vend, õe või venna alaneja sugulane, abikaasa otsejoones sugulane, abikaasa õde või vend, välja arvatud juhul, kui ta peab antud asjas teavet andma ja dokumente esitama seoses enda maksukohustusega. Sama lõike p 6 5 kohaselt on sarnane õigus isikul küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või

§ 64lg p-s 5 nimetatud isiku õigusrikkumises süüditunnistamist.

1. Põhiseaduse § 22 kolmanda lõike kohaselt ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Väljakujunenud kohtupraktika tunnustab enese mittesüüstamise privileegi ka EIÕK artikli 6 lõigetest 1 ja 2 (vt nt EIK lahendid Murray v. Ühendkuningriik,
2. veebruar 1996, p 45; Saunders v. Ühendkuningriik,
3. detsember 1996, p-d 68-69; J. B. v. Šveits,
4. mai 2001, p 64). Kohus nõustub kaebajaga selles, et

§ 64

lg-ga 1 on enese mittesüüstamise privileegi laiendatud väljapoole süüteomenetlust. Vaidlust ei ole selles, et põhimõtte rakendamine ka maksumenetluses on kooskõlas Euroopa inimõiguste kohtu praktikaga selles küsimuses. Samas ei nõustu kohus kaebaja väitega nagu oleks vaikimisõigus maksumenetluses sama ulatuslik, kui süüteomenetluses. EIK on otsuses Weh v. Austria (8. aprill 2004) selgitanud, et õigus vaikida ei ole absoluutne (p 44-46) ning seos haldusmenetluses nõutud teabe ja võimaliku süüteomenetluse vahel ei tohi olla kauge ja hüpoteetiline (Weh v. Austria, p 56). Kohtu hinnangul on nimetatud seisukoht ühes maksumenetluse printsiipidega keskse tähendusega

§ 64lg 1 tõlgendamisel ning vaikimisõiguse ulatuse määratlemisel maksumenetluses.

Sellest tulenevalt ei ole vaikimisõigus maksumenetluses absoluutne, vaid konkreetne, puudutades üksnes seda teavet ja tõendeid, mille avaldamine maksuhaldurile loob reaalse võimaluse kohustatud isiku või tema lähedase suhtes sanktsiooni kohaldamiseks. Maksu määramine ei ole olemuselt sanktsioon, vaid sellel on isiku seadusest tuleneva kohustuse tuvastamise tähendus. Seetõttu ei laiene vaikimisõigus maksukohustust kui sellist puudutava teabe ja tõendite esitamata jätmisele. Isiku kaitseõigus võimalikus kriminaalmenetluses on täiendavalt kaitstud keeluga kasutada maksuhalduri maksumenetluses kogutud tõendeid isiku süüdistamisel kriminaalmenetluses.

1. Käesolevas asjas on kaebaja
2. jaanuaril 2013 maksuhaldurile esitatud seisukohas möönnud, et Freesvisit OÜ suhtes ei toimu kontrollitava maksustamisperioodi osas kriminaalmenetlust. Kaebaja kinnitusel toimub kriminaalmenetlus aga kaebaja juhatuse liikme Teet Raatsini suhtes seoses RKO Platvorm OÜ-ga. Kaebaja hinnangul, juhul, kui OÜ Freevisit esitab maksuhalduri
3. jaanuari 2013 korralduses nõutud dokumendid, siis on äriühingu juhatuse liige asetatud olukorda, kus tema suhtes uue kriminaalmenetluse algatamine või käimasoleva kriminaalmenetluse täiendamise võimalus ei ole enam teoreetiline, vaid reaalne ja tõenäoline. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Ainuüksi asjaolust, et kaebaja juhatuse liikme suhtes on tema varasema tegevusega seoses alustatud kriminaalmenetlust ei järeldu, et tõendite esitamine OÜ Freevisit OÜ maksumenetluses tooks kaasa sarnase tagajärje. Kohus osutab siinjuures veel sellele, et avalikest registriandmetest ei nähtu, et Teet Raatsin oleks olnud RKO Platvorm OÜ juhatuse liige. Ka kaebaja väide, et OÜ Freevisit on teinud tehinguid RKO Platvorm OÜ-ga ei tulene järeldust, et 2012 novembri käbedeklaratsioonis kajastatud tehingute kohta tõendite esitamisel oleks oht süüteomenetluse alustamiseks kaebaja või tema juhatuse liikme suhtes. Kaebaja ei ole käesolevas kohtuasjas näidanud, millised tagajärjed oleksid talle kaasnenud
4. jaanuari
5. a korralduse täitmisega, st millise süüteo OÜ Freevisit või Teet Raatsin oleks sellega omaks võtnud. Eeltoodu alusel ei nõustu kohus kaebaja väitega, et mittesüüstamise privileegi kasutamine välistab antud juhul kaasaaitamiskohustuse rikkumise. Enese mittesüüstamise privileeg ei laiene maksumenetluses tavapärasele dokumentide esitamise nõudmisele ning seega ei välista käesoleval juhul ka kaasaaitamiskohustust. Seetõttu on kohus seisukohal, et kaebaja on põhjendamatult jätnud täitmata kaasaaitamiskohustuse maksukohustuslasena ning tuginemine enese mittesüüstamise privileegile on alusetu. Kohtu hinnangul ei tulene kaebuses viidatud EIK lahenditest, et vaikimisõigus prevaleerib kaasaaitamiskohustuse ees maksumenetluses, kui puuduvad andmed selle kohta, et saadud tõendeid kasutatakse isiku vastu süüteomenetluses. Kohus osutab siinjuures sellele, et teabe andmise ja tõendite esitamise kohustuse täitmata jätmisele ei ole maksuhaldur reageerinud sunniraha ega muude 6 sunnivahendite kohaldamisega. Seega ei ole
6. jaanuari 2013 korralduse täitmata jätmine toonud kaasa mingite sanktsioonide kohaldamist kaebaja ega kaebaja juhatuse liikme suhtes.
7. Käibemaksuseaduse (KMS) § 29 lg 1 kohaselt maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv käibemaksusumma on maksustamisperioodil arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks. Tehingud, mille tegemisel on maksukohustuslane tasunud sisendkäibemaksu on maksumenetluses käsitatavad maksukohustust vähendava asjaoluna, millega maksuhaldur peab maksu määramisel arvestama (

§ 11lg 1).

Sisendkäibemaksu arvestamisel saab maksuhaldur siiski tugineda maksukohustuslase esitatud tõenditele ja dokumentidele, sest ainult maksukohustuslasel on andmed selle kohta, milliste isikutega ta on tehinguid teinud. Ühtlasi on maksukohustuslasel kohustus säilitada andmeid ja dokumente tehingute kohta (

§ 56lg 2).

KMS § 31 lg 1 järgi teiselt maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral arvatakse sisendkäibemaks maha KMS §-s 37 sätestatud nõuete kohase arve alusel. Seega näeb seadus ette, et sisendkäibemaksu saab maksuarvestuses arvesse võtta üksnes kindlat liiki tõendi olemasolul ja teist liiki tõendite kasutamine ei ole lubatud (

§ 56lg 2 ls 2).

Kuna maksuhalduril ei ole võimalik saada seda liiki tõendeid kolmandatelt isikutelt, siis ulatub maksuhalduri uurimiskohustus üksnes selleni, et teha maksukohustuslasele ettepanek sisendkäibemaksu puudutavate andmete ja tõendite esitamiseks. Tegelik tõendamiskoormus selles osas on maksukohustuslasel endal. Tõendite esitamata jätmisel võtab maksukohustuslane riski, et maksukohustust vähendav asjaolu jääb arvesse võtmata. Tagastusnõuete kohta tuleneb eeltoodu otseselt

§ 107

lg-st 3, mille kohaselt kui tagastusnõue ei ole piisavalt tõendatud, võib maksuhaldur kirjaliku motiveeritud otsusega selle täitmise tähtaega pikendada, määrates tagastusnõude esitajale tähtaja täiendavate tõendite esitamiseks. Kui tõendeid ei esitata tähtaegselt, teeb maksuhaldur otsuse enammakse tagastamata jätmise kohta. Eeltoodust tulenevalt olukorras, kus kaebaja ei esita tõendeid sisendkäibemaksu kohta, tuleb maksuhalduril teha maksuotsus, millega vastavalt määrata maksukohustuslasele täiendavalt tasumiseks maksusumma. 28. Kohtu hinnangul isegi juhul, kui pidada 4. jaanuari 2013 korralduse täitmata jätmist

§ 64

lg 1 alusel õiguspäraseks, ei tulene sellest, et kaevatava maksuotsusega kaebajale täiendava maksusumma määramine oleks õigusvastane. Maksukorralduse seaduses ega käibemaksuseaduses ei ole sätestatud erikorda tõendamiskoormuse või tõendiliikide osas juhuks, kui maksukohustuslane õiguspäraselt kasutab vaikimisõigust. Tartu Ringkonnakohus on

1. mai 2010 otsuses (p 8) asjas nr 309-1248 leidnud, et maksumaksja poolt maksuhaldurile viimase poolt nõutud tõendite mitteesitamine ei keela maksuhalduril iseenesest maksuotsuse tegemist ega muuda maksukohustuslase kaasaaitamiskohustusest tulenevat võimalikku tõendamiskoormust. Vaikimisõiguse kasutamine ei muuda seega isiku maksukohustust ning vaikimisõiguse eesmärgiks ei saa olla täiendava maksukohustuse määramise või sissenõudmise vältimine või edasilükkamine. Vastasel juhul ei oleks tagatud maksukorralduse ühetaolisus ning raskeid õigusrikkumisi toimepannud isikuid koheldaks maksuõiguslikult põhjendamatult teisiti kui õiguspäraselt käitunud isikuid.
3. jaanuaril 2013 maksuhaldurile saadetud seisukohas leiab Freevisit OÜ, et nõutud dokumentide esitamine asetaks äriühingu juhatuse liikme olukorda, kus uue kriminaalmenetluse alustamine oleks reaalne. Kohtu hinnangul ilmneb eelnevast, et kaebaja enda hinnangul puuduvad kaebajal nõuetekohased tõendid sisendkäibemaksu mahaarvamise õigustamiseks. Seega on kaebaja käesolevas asjas kaudselt ise möönnud, et 2012 käibedeklaratsioon ei kajasta õigesti kaebaja maksukohustust sisendkäibemaksu osas. Kui maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, siis läheb tõendamiskoormus üle maksukohustuslasele.

§-st 150 tuleneb, et maksuteates või maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral lasub maksukohustuslasel kohustus 7 tõendada, et maksusumma määrati valesti. Maksuhalduril on tõendamiskoormus üksnes nende tõendite osas, mida valdab ainult maksuhaldur.

1. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kaevatav maksuotsus on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Kaebus jääb rahuldamata.
2. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar kohtunik 8