Kostja ei nõustu sellega, et vaidluses tuleb lähtuda vaid lepingu nr XXX lisaks olevast kokkuleppest nr 4, kuna nimetatud kokkuleppe nr 4 aluseks olid eelnevad kokkulepped, endes on valesti arvutatud võlgnevuse summasid ja sellega ka kogu edasine võlg kokkuleppes 4 ebaõige. Kostja ei nõustu hageja hinnanguga, et lepingu lisa nr 4 on lepingu ja selle lisade refinantseerimine, millega muutuvad kõik eelnevad kokkulepped kehtetuks. Lepingu lisa nr 3 järgseid makseid tasus kostja kokku 385,10 eurot, st laenujääk vähenes 4349,60 euroni ning intressid 493,13 euroni. Kokkuleppe 4 alusel jäi maksmata veel 4349,60 eurot ning intresse 3067,05 eurot. Ajavahemikul 17.05.2010-19.02.2011 tasus kostja 447,38 eurot, seega on kogu võlgnevus 6452,40 eurot. Kostja kinnitas, et kokkuleppe 4 alusel ei ole ta makseid maksnud. Kostja palub arvestada kostja majanduslikult rasket olukorda. Nõudekirjade edastamist ei ole hageja tõendanud. Hageja ei järginud korda, milliste kohustute katteks tuleb tasutud maksed arvestada. Laenulepingu sõlmimist nr XXXei ole tõendatud. 2
369 lg 1 sätestab, et laenulepingu alusel kohustub üks pool teisele poolele andma raha või liigitunnustega asju, mille teine pool peab samas koguses (sama liigi) tagastama.
lg 1 kohaselt, kui pooled on kokku leppinud laenult intressi maksmise, tuleb seda maksta.
lg 1 järgi on krediidileping on leping, millega üks isik kohustub oma majandus kutsetegevuses andma teise isiku käsutusse rahasumma, krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma, lg 2 järgi on krediidileping ka tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või muu abi finantseerimisel, lg 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.
järgi on tarbijakrediidileping krediidileping, millega majanduskutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
lg 1 p 1 ja 2 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui: 1) laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud; 2) laenusaaja ei täida kohustust maksta intressi. Vaidlust ei ole sellest, et pooled sõlmisid 22.06.2006 tarbijakrediidilepingu nr XXX, millega hageja andis kostjale krediidi 2556,47 eurot intressiga 27,15% krediidisummast ühe aasta kohta (lk 23). Lepingu lisaks on maksegraafik, mille kohaselt pidi kostja tasuma saadud laenu koos intressidega 15.07.2011. Seega sõlmisid pooled laenulepingu tarbijakrediidilepingu
Kohtule esitatud kokkuleppest nr 1 krediidilepingu XXX juurde (lk 33) nähtuvalt on pooled kokku leppinud selles, kostja saab täiendavat krediiti 40000 kr ja sellest 300 kr arvestatakse vastava lepingu tasu katteks, lisaks on fikseeritud kokkuleppes ka kostja võlguolevate kohustuste määr 36916,66 kr, intress 38282,82 kr, millest eelnimetatud intress annulleeriti. Kokkuleppe 1 alusel lepiti alates 01.08.2008 uueks intressimääraks 25,98% krediidisummast aastas. Selle kokkuleppe lisaks on maksegraafik, mille järgi kostja kohustab tasuma ja intressi tarbijakrediidilepingu nr XXX järgi alates 01.08.2017 igakuiselt kuni 20.02.
järgi kohustuslik ning seetõttu ei saa kostja tugineda enam kokkuleppe 3 tingimustele, mis on ära muudetud kokkuleppega 4. Asjaolu, et pooled on lepingut muutnud, kostja on saanud täiendavat laenu ning osaliselt on annulleeritud varasemalt arvestatud intressi ja tasaarvestatud lepingu kulusid ning osaliselt ka võlgu, viiviseid, et kostja on saanud kokkuleppega nr 4 uue laenu tagastamise maksegraafiku ja laenu tagastamise tähtaja, ei ole kohtu arvates kokkuleppe nr 4 kuidagi heade kommetega vastusolus ega seetõttu pole kokkuleppe nr 4 ka TsÜS 84 lg 1, 86 järgi tühine. Kokkuleppes 4 on märgitud krediidikulukuse määr aasta kohta 46,21%, aastas, samas kui esialgse lepingus oli kulukuse määr suurem, st 49,86% (lk 23). Kokkuleppes nr 4 on intress 29,541% ja esialgses lepingus oli see 27,15%. Seega on intress kokkuleppes nr 4 30.03.09, mis on sõlmitud pea kolm aastat hiljem võrreldes algse lepinguga 22.06.06 (lk 23), tõusnud vaid 4
Kostja kinnitas ise, et ta pole kokkulepe nr 4 alusel tagasimakseid ei teinud (lk 141, v. p 10), millega rikkus kokkuleppest nr 4 tulenevaid kohustusi. Kuna pooltevahelist suhet reguleerib kokkuleppe nr 4, ei oma tähtsust, mis moodi täitis kostja varasemaid kokkuleppeid 1,3, sest kokkuleppes nr 4 on kokkulepitud kostja kõikide kohustuste maht ja täitmise tähtaeg. Samuti ei ole tähtis see, milliste kohustuste katteks arvestas hageja kostja poolt tasutud raha enne kokkuleppe sõlmimist nr
Kostja pole väitnud, et ta oleks teavitanud hagejat võimalikest uutest aadressidest, kuhu talle tuleks saata lepinguga seotud kirjad, tahteavaldused. Kirjad on saadetud kostja aadressil XXX, Tallinn, milline aadress on märgitud kostja poolt kohtule esitatud vastuses ja mis on märgitud ka kokkuleppes nr 4 (lk 40, krediidisaaja andmed) uueks aadressiks. Eeltoodu alusel leiab kohus, et märgitud hoiatuskiri ja lepingu ülesütlemise avaldus on saadetud lepinguga seotud aadressil kostjale selleks, et kostja saaks nendega tutvuda (TsÜS § 69 lg 2 II lause, lg 3). Seega on kostja saanud viidatud kirjad, tahteavaldused kätte ja kostja pole eitanud, et ta poleks teadlik lepingu ülesütlemisest (vastus, lk 141 p 11).
kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.
järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
101 lg 1 p 1 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Hageja väitis, et kostja maksis pärast lepingu ülesütlemist 447,36 eurot (lk) Kostja väidab, et tema abikaasa maksis tema eest 17.05.2010-19.02.2011 kokku 447,38 eurot. Kohtule esitatud kostja (68-71) pangakonto väljavõttest nähtuvalt ei ole kostja ise pärast lepingu ülesütlemist 29.04.2010 võla katteks midagi tasunud, kostja abikaasa (lk 72-74) konto väljavõtte kohaselt on kostja maksnud kokku 447,38 eurot (5000 kr +127,82 €) viitega XXX. Kuna alates 30.03.09 oli 5
lg 1 p 1 ja 2 ja § 401 lg 1 järgi laenu/krediidi tagastamist, kulude sissenõudmist ning ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud intressi.
lg 2 p alap 1-4 järgi arvestaks ebapiisavalt tehtud makse I võla sissenõudmiskulude katteks, II põhisumma, II intressi katteks ja IV muude kohustuste katteks. Lepingust nr 4 nähtuvalt oli lepingu sõlmimise tasu 54,30 eurot. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et võla sissenõudmiskulud on 89,48 eurot. Kuna kostja ise kinnitas, et ei maksnud kokkuleppe nr 4 järgi ühtegi makset ja leping on seetõttu üles öeldud ning maksed on tehtud pärast lepingu ülesültemist kostja abikaasa poolt, siis võlgnes kostja vastavalt kokkuleppele nr 4 krediiti lepingu ülesütlemise ajaks 5429,367 eurot, intresse 2293,83 eurot vastavalt kokkuleppe nr 4 järgsele maksegraafikule, sissenõutavaks muutunud viivist 2,99 eurot, lepingu tasu 54,30 eurot ja võla sissenõudmiskulusid 89,48 eurot. Seega oli hagejal õigus
lg 2 p alap 1-4 alusel tasutud 447,38 eurot arvestada I järjekorras võla sissenõudmiskulude katteks 89,48 eurot, II järjekorras põhivõla katteks 357,90 eurot. Hageja väidetel on ta aga arvestanud tasutu I sissenõudekulude, siis viivise 2,99 € ja siis võla katteks 118,41 € (lk 150). Seega ei ole hageja pidanud kinni
lg 1 p 1-4 sätestatud järjekorrast, kuid viidatud normidest krediidiandja poolt kinnipidamine on imperatiivne kohustus tarbijakrediidi puhul. Arvestades
lg 1 p 1-4 sätestatut, on seega kostja poolt 447,38 euro tasumisega hüvitatud hagejale võla sissenõudmiskulud 89,48 eurot ja krediidivõlga vähendatud 357,90 euro võrra ehk krediidivõlg on tegelikult 5071,77 eurot (5429,67-357,90) mitte 5311,26 eurot. Märgitud võlgnetav krediidisumma 5071,77 eurot on seni hagejale tasumata, samuti on maksmata lepingu sõlmimise tasu 54,30 eurot ja intress 2293,83 eurot, sest nende tasumist ei ole kostja tõendanud. Seega rikub kostja
, § 76 lg 1
lg 1, 397 lg 1, § 401 lg 1, lg 3 mõttes krediidi tagastamise, intressi maksmise ning lepinguga seotud muu kulu (lepingu tasu) maksmise kohustust ja hagejal on õigus nõua kostjalt
lg 1 p 1,
lg 1, 397 lg 1, § 401 lg 1 alusel nende kohustuste täitmist.
lg 1 I lause sätestab, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Kuna märgitud põhivõlg on seni asumata, siis on kostja viivituses ja rikub seni kohustust
Eeltoodu tõtu on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist
lg 1 p 6 ja
lg 1 II lauses sätestatud määras, milleks on lepingus kokkulepitud intressimäär ehk 29,54% aastas. Selline viivis on kooskõlas
lg 1 I lausega ehk viivise määr võib olla lepingus kokkulepitud intressimääraga võrdne, antud juhul 29,54%. Kostja ei ole viivise arvestust kui sellist vaidlustanud, seega on võlgnetav viivis 2696,70 eurot. Kostja palus viivist vähendada, arvestades tema varanduslikku olukorda, millega hageja ei nõustunud. Kohus leiab, et võlgnetavat viivist ei ole võimalik vähendada
lg 8 ja § 162 alusel, kuna nõutav viivis ei ületa põhivõla suurust ega ole seega ebamõistlikult suur. Vähendamisele kuulub ülalviidatud sätete alusel viivis siis, kui see on ebamõistlikult suur. Küll aga on asutud kohtupraktikas seisukohale, et kui võlausaldaja nõuab põhivõlast suuremat viivist, peab ta põhjendamata ja tõendama, et tal on tekkinud kahju. Eeltoodu alusel leiab kohus, et edaspidise viivise väljamõistmisel kostjalt TsMS § 367 alusel (edaspidine viivis põhivõlalt protsendina kuni täitmiseni) tuleb piirata selliselt, et väljemõistetav viivis koos edaspidise viivisega ei ületaks kokku põhivõlga 5071,77 eurot. 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.