KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Maret Altnurme Otsuse tegemise aeg ja koht 22.08.2013. a, Tallinn Haldusasja number 3-13-495 Haldusasi Orava valla kae

) sätestatud eesmärkidele, siis on ebaselge, miks on ikkagi vajalik 25% antud toetuse tagasi nõudmine. Määruse nr 278 § 11¹ lg 3 p-s 2 sätestatud toetuse tagastamise määr ei jäta EAS-le kaalutlusõigust otsustada sanktsiooni suuruse üle, mistõttu muutub selline haldussanktsioon ebaproportsionaalseks ega vasta tõhususe põhimõttele, kuna haldussanktsiooni rakendamisel puudub võimalus arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, rikkumise raskust ja laadi. 6.

1. EAS ei ole oma väidet – et kellelegi on kahju tekkinud - millegagi tõendanud. Määruse nr 278 § 11¹ lg-st 1 nähtub, et toetuse saab tagasi nõuda siis, kui kahju on tekkinud, kuid ei saa kindlaks teha selle suurust. Kui kahju ei ole tekkinud, ei ole täidetud toetuse tagasi nõudmise eeldus. Orava vald on seisukohal, et isegi kui kahju tekkimist pidada eelduslikuks, tuleb kahju tekkimisele tuginedes siiski selgitada väidet, et kahju suuruse kindlaksmääramine on võimatu või liiga ressursimahukas, samuti 3 tuleks esitada ka hinnanguline kahju suurusjärk. Ilma nimetatud hinnanguta ei saa anda hinnangut võimaliku tekitatud kahju olulisusele, mis omakorda saab samuti olla kaalutlusotsuse tegemisel mõjuriks. 6.
2. EAS on kontrollinud jooksvalt projekti seoses väljamakse taotluste rahuldamisega ning EAS-i poolt läbiviidud paikvaatluste tulemusena koostatud protokollides on tunnistatud projekti nr EU29968 raames teostatud hanked riigihangete reeglitele vastavaks ning kinnitatud nõuetekohase hankedokumentatsiooni olemasolu. Sellega on EAS ise loonud Orava vallale kindlustunde ja õigustatud ootuse, et kõik külastuskeskuse ehitusega seotud menetluslikud toimingud on olnud õiguspärased ning asjas ei esine rahastamistingimustele mittevastavusi – sh raha tagastamise asjaolusid. EAS-i toetuse osalise tagasi nõudmise otsusest ei nähtu, mis viis EAS-i varasemate korduvate kontrollidega võrreldes täiesti vastuolulisele seisukohale. Kaebaja palub kaebuse rahuldada ning menetluskulud jätta vastustaja kanda. Vastustaja vastulause
3. EAS on seisukohal, et tagasinõudeotsus ei ole antud aegumis- või menetlustähtaega ületades. Asjaolu, et EAS pole projekti aruannete menetlemise ajal hangete läbiviimisel tagasinõudeotsuses kirjeldatud eksimusi tuvastanud, ei saa toetuse saajas tekitada õigustatud ootust, et tagantjärele projekti osas rikkumisi ei tuvastata. Lisaks ei ole EAS projekti hangete osas varem teostanud süvendatud kontrolli, mida EAS hakkas teostama alates
4. a maikuust. Samas ei oma süvendatud kontrolli teostamise alustamise aeg tähtsust, kuivõrd toetuse saajal oli sellele vaatamata kohustus järgida RHS sätteid.

§ 26

lg 5 kohaselt ning Määruse nr 278 § 11 lg 7 ja § 9 p 2 koosmõjust tulenevalt võib teha tagasinõudmise otsuse hiljemalt 2025. aasta 31. detsembril. Kuivõrd

-s, Määruses ega muudes struktuuritoetusi puudutavates õigusaktides ei ole sätestatud konkreetset aega, millal võib rakendusüksus toetuse saaja tegevust toetuse kasutamisel kontrollida, võib asuda seisukohale, et järelevalvet võib teostada kuni 31.12.

1. Määruse nr 278 § 11 lg-s 1 nimetatud tähtaeg on menetlustähtaeg, mida on haldusorganil võimalik põhjendatult pikendada, st, et tegemist pole seadusest tuleneva aegumistähtajaga, mille lõppemisel ei ole haldusorganil enam õigust toetuse tagasinõudmise otsust anda. Kohtupraktikas on leidnud kinnitust, et Euroopa Liidu riigihanke-alaste normide rikkumise puhul (sh vale hankeliigi valik) on liikmesriigil toetuse tagasinõudmise kõige lühemaks aegumistähtajaks 4 aastat eeskirjade eiramise toimepanekust, mida on liikmesriigil võimalik pikendada, kuid mitte lühendada. Aegumisaeg hakkab kulgema alates päevast, mil õigusvastaselt sõlmitud hankelepingu täitmine lõpule jõuab. Eeltoodust lähtudes on EAS seisukohal, et tagasinõudeotsuse andmine ei olnud aegunud. 7.
2. EAS möönab, et on aruannete menetlemisel ja paikvaatluste teostamisel kontrollinud, kas hankija teostas üldse riigihangetekohuslasena hankeid, kuid ei hinnanud teostatud toimingute õiguspärasust RHS sätete valguses, st hangete sisu. EAS alustas toetuse saajate riigihangete süvendatud kontrollidega lõppenud projektide puhul alates
3. a maikuust, tagamaks struktuuritoetuste eesmärgipärast, säästvat ja läbipaistvat kasutamist ning kooskõla Euroopa Liidu üldpõhimõtetega. 7.
4. EAS-il on otsuse tegemisel võimalik kaaluda erinevaid lahendusi ainult kehtiva õigusruumiga ettenähtud volituste piires. Juhul, kui on tegemist RHS rikkumisega või on tegemist muu rikkumisega, mis on Määruse nr 278 §-s 111 sätestatud, siis tuleb tagasinõuet igal juhul kohaldada, kuna õigusnormiga, millega on sätestatud protsendimäärale vastav tagasinõudmine, on juba eeldatud, et kahju tekkis. Sellistel juhtudel nimetatud säte kaalutlusõigust (nõuda või mitte nõuda tagasi) ette ei näe. Kaalumist on võimalik teostada vaid tagasinõude määra osas juhul, kui selline võimalus on 4 sõnaselgelt sättes ette nähtud. Asjaolu, et projekt teostati lõppkokkuvõttes eesmärgipäraselt ja omas Määruse kohast mõju, ei oma tähtsust riigihangete-alastest rikkumistest tekkinud finantskahjule struktuurifondide mõistes. Euroopa Komisjoni erilise tähelepanu all on hangetealased rikkumised, kus turu teavitamist hankest ja sellest tulenevalt ka võimalust hankes osaleda on piiratud. Sellistel juhtudel on komisjon eeldanud, et rikkumisest tekkinud kahju fondidele, kuid ka Euroopa Liidu kaubandusele, on märkimisväärne. Määruse nr 278 § 111 lg-s 1 nimetatud finantskahju ei eelda selle täpset määratlemist, vaid on eelduslik. Seda põhjusel, et hankereeglite rikkumise puhul on kahju teke eeldatav. Otsustades hankeliigi valikul hankeliigi kasuks, mis oluliselt piirab konkurentsi, on normi rikkumisse kahju tekkimine sisse kirjutatud, kuna konkurentide paljusus viib hinnad alla ning võimaldab toetust kasutada säästlikumalt. Selline lähenemine on kooskõlas nii Euroopa Liigu õigusega kui ka Euroopa Kohtu praktikaga. 7.
5. Hanke nr 119049 läbiviimiseks valis toetuse saaja väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluse RHS § 28 lg 2 p 2 ja lg 4 p 1 alusel. Asjaolu, et Eestimaa Looduse Fondil ja Eestimaa Loodusmuuseumil puudus interaktiivse ekspositsiooni loomise kompetents, ei ole piisav järeldamaks, et Eesti või Euroopa turul pole võimalikke teisi pakkujaid, kes vastavat kogemust omavad. EAS-i hinnangul ei pruukinud toetuse saaja teada kõiki vastavate kogemustega töö teostajaid. Lisaks ei ole ka tuvastatav, et Orava vald oleks objektiivselt analüüsinud turul valitsevat olukorda ega teinud võimalikust analüüsist adekvaatsed ja turu seisundile vastavad otsustused. Orava Vallavalitsuse 07.05.2010 korralduses nr 99 ega hilisemates toetuse saaja poolt esitatud dokumentides või seisukohtades ei ole veenvalt ja piisavalt põhjendatud, et tehnilistel või kunstilistel või ainuõigusega seotud põhjusel sai hankesse minna vaid SA-ga Teaduskeskus AHHAA ning et kelleltki teiselt pakkumise võtmisega poleks olnud võimalik võrdväärset tulemust saavutada. Kui toetuse saaja oleks korraldanud avaliku menetlusega hanke, oleks saanud hankes osaleda ka need pakkujad turul, keda toetuse saaja ise ei pruukinud teada. 7.
6. Vagoneti soetamisel polnud RHS § 69 lg-te 3 ja 4 nõuded täidetud – vagoneti tellimiseks ei esinenud ettenägematut objektiivset asjaolu ning lepingu muutmata jätmise korral poleks sattunud ohtu esialgse hankelepinguga taotletud eesmärgi saavutamine. Selliste objektiivsete ettenägematute asjaolude esinemist ei ole kaebaja ka oma kaebuses käsitlenud. EAS ei nõustu kaebajaga, et tal puudus kohustus antud juhul RHS sätteid järgida. Määruse § 9 lg 3 p 7 alusel on nõutud RHS §-s 15 nimetatud piirmääradest väiksemate hangete korral taotlusele võrreldava hinnakalkulatsiooni lisamist. Rakendades taotlejate võrdse kohtlemise printsiipi, on selliselt käitutud kõikide taotluste korral ning piirmääradest väiksemate hangete korral on nõutud võrreldavate hinnakalkulatsioonide esitamist või muul moel tõendamist ning turul eksisteeriva konkurentsi arvessevõtmist ning projektiraha säästlikku kasutamist. Sõltumata riigihanke maksumusest peab hankija järgima RHS §-s 3 sätestatud riigihanke korraldamise üldpõhimõtteid, tagades riigihanke läbipaistvuse ja kontrollitavuse ning kasutades rahalisi vahendeid säästlikult ja otstarbekalt. Kuna vagoneti puhul on tegemist ühe osaga ekspositsioonist, siis selle hankimisel peaks toetuse saaja arvestama ka RHS § 23 lg-te 1 ja 2 tingimusi. 7.
7. Hanke nr 122642 teostamiseks on toetuse saaja valinud ebaõige menetlusliigi. FK Teenused OÜga hankelepingu lõpetamine oli toetuse saaja jaoks ettenägematu asjaolu, kuid samas oli toetuse saajal piisavalt aega (30.09.2009-02.11.2009) uue lihthanke korraldamiseks. Ehitustööde leping sõlmiti toetuse saaja ja AS Semuehituse vahel alles 29.10.2009 ning vastavalt ehitustööde lepingu punktile 6.1 alustas töövõtja tööde teostamist 02.11.
8. Sellest tulenevalt oli toetuse saajal aega omanikujärelevalve uue hanke teostamiseks ca üks kuu, mis on lihthanke korraldamiseks piisav aeg. Varasemalt allhankijana tööle võetud FIE Mati Kütt oleks saanud olla uue hanke üks võrdväärsetest pakkujatest. Kuigi Mati Kütt oli olnud seotud tühistatud hankega, olles nimetatud hankes alltöövõtja, siis arvestades asjaolu, et hanke tühistamise ajaks 30.09.2009 ei olnud toetuse saaja veel ehitustööde 5 lepingut sõlminud ning ehitustöödega ei oldud alustatud, siis ei saanud Mati Kütil olla sellist teadmist ja konkurentsieelist, mis oleks talle teiste pakkujate ees andnud eelise. RHS § 28 lg 1 toimib ainult koosmõjus teiste RHS sätetega, sh ka § 28 teiste lõigetega ja §-ga
9. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Kohtu põhjendused Kohus on seisukohal, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohtu põhjendused on alljärgnevad. Toetuse tagasinõudmine ei ole aegunud
10. 18.12.1995 Nõukogu määruse nr 2988/95 „Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta” art 1 kohaselt võetakse Euroopa ühenduste finantshuvide kaitsmiseks käesolevaga vastu üldised eeskirjad ühenduse õiguse suhtes toimunud eeskirjade eiramise ühtse kontrolli ning haldusmeetmete ja karistuste kohta. Eeskirjade eiramine tähendab ühenduse õiguse mis tahes sätte rikkumist ettevõtja tegevuse või tegevusetuse kaudu, mis kahjustab või kahjustaks ühenduste üldeelarvet või nende juhitavaid eelarveid kas otse ühenduste nimel kogutud omavahenditest laekunud tulu vähenemise või kaotamise või põhjendamatu kuluartikli tõttu. Art 4 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et tavaliselt järgneb mis tahes eiramisele põhjendamatult saadud soodustuse äravõtmine kas kohustusena maksta või tagasi maksta maksmisele kuuluvad või põhjendamatult saadud summad, või saadud soodustuse taotlemisel selle toetuseks või ettemakse saamise ajal antud tagatise täieliku või osalise kaotamisena. Lõikes 1 osutatud meetmete kohaldamine piirdub saadud soodustuse äravõtmisega, ja kui nii on sätestatud, siis ka intressidega, mis võidakse kindlaks määrata ühtsel alusel. Vastavalt art 3 lg-tele 1 ja 3 on aegumistähtaeg menetluste algatamiseks neli aastat, alates art 1 lg-s 1 osutatud eeskirjade eiramise toimepanekust. Valdkondade eeskirjades võib sätestada lühema ajavahemiku, mis aga ei või olla vähem kui kolm aastat. Jätkuvate või korduvate eeskirjade eiramiste korral hakatakse aegumistähtaega arvestama päevast, mil eiramine lõpeb. Mitmeaastaste programmide korral ei aegu asi mingil juhul enne programmi täielikku lõpetamist. Liikmesriikidele jääb võimalus kohaldada käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 sätestatust pikemat ajavahemikku.
11. Euroopa Kohus on oma 21.12.2011 otsuses asjas nr C-465/10 märkinud aegumistähtaja kohta järgmist (otsuse p-d 52-59): „Määruse nr 2988/95, eelkõige selle artikli 3 lõike 1 esimese lõigu vastuvõtmisega soovis liidu seadusandja kehtestada antud valdkonnas üldise aegumissätte, mille eesmärk on ühelt poolt määratleda kõikides liikmesriikides kohaldatav minimaalne tähtaeg ja teiselt poolt loobuda võimalusest nõuda tagasi liidu eelarvest põhjendamatult saadud summasid nelja aasta möödumisel vaidlusaluste maksetega seotud rikkumise toimepanemises. See aegumissäte on kohaldatav nimetatud määruse artiklis 4 osutatud liidu finantshuve kahjustavate eiramiste suhtes. /…/ Kuna liidu eelarve vahendeid ei tohi kasutada ettevõtmiseks, mille elluviimisel on rikutud direktiivi 92/50 sätteid, siis tuleb nentida, et sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on toetuse saajale vahendite andmine alusetu alates tema poolt nende sätete rikkumisest. /…/ Direktiivi 92/50 sätete eiramisega kahjustatakse teenuste osutamise vabadust kogu seda direktiivi rikkudes sõlmitud lepingute täitmise kestuse jooksul. Nimelt, kuigi on tõsi, et direktiivide teatud riigihangetealased sätted võimaldavad liikmesriikidel säilitada neid direktiive rikkudes sõlmitud lepingute mõju ning aitavad nii kaitsta lepingupoolte õiguspärast ootust, ei saa – ilma et vähendataks siseturu rajamist käsitlevaid EL toimimislepingu sätete ulatust – need sätted kaasa tuua, et hankija tegevust liidu eelarve suhtes saab pärast selliste lepingute sõlmimist pidada liidu õigusega kooskõlas olevaks. Järelikult jätkub sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ERF-toetuse saaja poolt direktiivis 92/50 sätestatud eeskirjade rikkumine toetust saanud ettevõtmise elluviimisel – see 6 on rikkumine, mis toob kaasa põhjendamatu kuluartikli ja kahjustab seega liidu eelarvet – teenuseosutaja ja selle toetuse saaja vahel õigusvastaselt sõlmitud lepingu kogu elluviimise kestel nii, et sellist eeskirjade eiramist tuleb pidada „jätkuvaks eeskirjade eiramiseks” määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 teise lõigu tähenduses. Selle sätte kohaselt hakatakse toetuse saajale alusetult makstud toetuse tagasinõudmise aegumistähtaega arvestama päevast, mil eeskirjade eiramine lõpeb. Järelikult, sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus ERF-toetust saanud ettevõtmise elluviimiseks sõlmitud lepingut ei ole tühistatud, vaid see on lõpuni viidud, hakkab määruse nr 2988/95 artikli 3 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud nelja-aastane aegumistähtaeg kulgema alates päevast, mil õigusvastaselt sõlmitud riigihankelepingu täitmine lõpule jõudis.” Ülaltoodust saab järeldada, et Euroopa Liidu riigihanke-alaste normide rikkumise puhul on liikmesriigil toetuse tagasinõudmise kõige lühemaks aegumistähtajaks määruse nr 2988/95 art 3 lg 1 kohaselt 4 aastat eeskirjade eiramise toimepanekust, mida on art 3 lg 3 alusel võimalik liikmesriigil pikendada, kuid mitte lühendada. Aegumistähtaeg hakkab kulgema alates päevast, mil õigusvastaselt sõlmitud hankelepingu täitmine lõpule jõuab. Ehkki viidatud kohtuotsuses mainitud määrus nr 4253/88 on tänaseks asendunud määrusega nr 1083/2006, on otsuses märgitud põhimõtted kehtivad ka täna. 10.

§ 26lg 5 kohaselt võib tagasinõudmise otsuse teha hiljemalt 2025.

aasta 31. detsembril. Nõukogu määruse nr 1083/2006 art-s 88 sätestatud juhul võib tagasinõudmise otsuse teha kuni Vabariigi Valitsuse määratud dokumentide säilitamise tähtpäevani.

§ 26

lg 6 alusel kehtestatud Määruse nr 278 § 11 lg 1 kohaselt otsustatakse toetuse tagasinõudmine kaalutlusõiguse alusel 45 kalendripäeva jooksul, üle 127 823 euro suuruse tagasinõude puhul 90 kalendripäeva jooksul toetuse tagasinõudmise alustest teadasaamise päevast arvates. Põhjendatud juhtudel võib otsuse tegemise tähtaega mõistliku aja võrra pikendada. Eelnevast nähtuvalt ei lähe Määruse nr 278 § 11 lg 1 loogika kokku Nõukogu määruse nr 2988/95 art 3 lg-s 1 sätestatud loogikaga juhul, kui tõlgendada Määruse nr 278 § 11 lg-s 1 sätestatud tähtaega aegumistähtajana ja mitte menetlustähtajana, nagu seda käsitleb EAS.

1. Euroopa Kohus on liidetud kohtuasjades C-383/06-C-385/06 13.03.2008 tehtud kohtuotsuse p-s 59 leidnud, et: „/…/ kuritarvituse või hooletuse tagajärjel kaotatud summade tagasinõudmine peab toimuma määruse nr 4253/88 art 23 lg 1 alusel ja siseriiklikus õiguses kehtiva korra kohaselt, kuid siseriikliku õiguse kohaldamine ei tohi kahjustada ühenduse õiguse kohaldamist ja tõhusust ning selle tagajärjel ei tohi eeskirju eirates antud summade tagasinõudmine muutuda praktiliselt võimatuks. Siseriikliku kohtu ülesanne on tagada ühenduse õiguse kohaldamine täiel määral, jättes vajadusel kohaldamata või tõlgendades niisugust siseriiklikku normi nagu Awb säte, mis ühenduse õiguse kohaldamist takistab. Siseriiklik kohus võib tingimusel, et ühenduse huve on täiel määral arvestatud, rakendada ühenduses kehtivaid õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid, hinnates nii kaotatud summade saajate kui ka ametiasutuste käitumist”. Tsiteeritud kohtulahenditest saadud juhistest tulenevalt tuleb kohtul püüda tõlgendada Määruse nr 278 § 11 lg-s 1 sätestatud tähtaegu kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Seetõttu saab kohus jõuda järeldusele, et tagasinõude aegumise üldtähtaeg tuleneb Nõukogu määruse nr 2988/95 art-st 3 ning Määruse nr 278 § 11 lg-s 1 sätestatud tähtaegu tuleb käsitleda haldusorganit korrale kutsuvate menetlustähtaegadena, mille järgimata jätmise tulemiks ei ole tagasinõude õigusvastasus. Nõukogu määruse nr 2988/95 art-st 3 tulenevalt ei saa isikul 4 aasta jooksul alates aegumistähtaja kulgema hakkamisest tekkida õiguspärast ootust, et talle tagasinõuet ei esitata. Arvestades, et tagasinõude aegumistähtaeg hakkas kulgema alles päevast, mil lõppes väidetavalt õigusvastaselt sõlmitud hankelepingu täitmine, ei olnud 11.10.2012, mil EAS tegi tagasinõude otsuse, nõude esitamise tähtpäev ilmselgelt veel saabunud. Seetõttu ei ole EAS-i tagasinõue aegunud ning kohtul tuleb järgmiseks asuda hindama EAS-i tagasinõude otsuse õiguspärasust sisuliselt. Eelnevast tulenevalt 7 puudub kohtul ka vajadus võtta seisukoht selles, millisel kuupäeval EAS toetuse tagasinõudmise alustest teada sai Määruse nr 278 § 11 lg 1 tähenduses. Kaevatud akt tuleb tühistada olulise kaalutlusvea tõttu
2. Kohus on seisukohal, et vaidlustatud EAS-i otsus tuleb tühistada olulise kaalutlusvea tõttu, kuna EAS on diskretsiooni teostamisel lähtunud väärast eeldusest. Nii on EAS tagasinõudmise otsust tehes kui ka Siseministeerium vaidemenetluses asunud seisukohale, et Määruse nr 278 §-s 111 sätestatud rikkumiste korral tuleb tagasinõuet igal juhul kohaldada, kuna õigusnormiga, millega on sätestatud protsendimäärale vastav tagasinõudmine, on eeldatud, et kahju tekkis. Nii leiavad nii EAS kui ka Siseministeerium otsesõnu, et sellistel juhtudel ei näe nimetatud säte ette kaalutlusõigust küsimuses, kas tagasinõue esitada või mitte. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. 13.

§ 26

lg 2 p 7 sätestab, et tagasinõudmise otsuse võib teha, kui toetuse saaja ei ole täitnud talle

-ga või selle alusel antud õigusaktidega pandud kohustusi. Nimetatud normi sõnastusest „võib“ tuleneb, et tagasinõudmise otsuse tegemine toimub kaalutlusõiguse alusel. Expressis verbis on kaalutlusõiguse olemasolu toetuse tagasinõudmise otsustamisel sätestatud ka nr Määruse 278 § 11 lgs 1. EAS-i 11.10.2012 otsusest kaalutlusõiguse kohaldamist küsimuses, kas tagasinõue üldse teha või mitte, ei nähtu. Kui õigusnormiga on haldusorganile antud kaalutlusõigus, siis lasub haldusorganil kohustus kaalutlusõigust rakendada. Kaalutlusõiguse kohaldamata jätmine on oluline kaalutlusviga, mis toob kaasa haldusakti materiaalse õigusvastasuse. Kaalumise mittetoimumise tõttu ei ole kohtul võimalik hinnata, kas haldusorgan oleks andnud samasisulise haldusakti kaalutlusõiguse nõuetekohasel kohaldamisel. Kohus võib teatud juhtudel jätta haldusakti kaalutlusveale vaatamata tühistamata, kui on ilmselge, et pärast kaalumise läbiviimist tuleb haldusorganil anda samasisuline haldusakt uuesti. Kohtu hinnangul see käesoleval juhul ilmselge ei ole. 14.

ja Määrus nr 278 ei sätesta, mis asjaoludega tuleb toetuse tagasinõudmise otsustamisel arvestada.

§ 1

lg 5 kohaselt tuleb reguleerimata küsimustes kohaldada haldusmenetluse seadust (HMS). Kuna toetuse tagasinõudmine on oma olemuselt sarnane haldusakti kehtetuks tunnistamisele, mis toimub samuti kaalutlusõiguse kohaselt, on asjakohane lähtuda HMS § 64 lg-st 3, mis sätestab, et kaalutlusõiguse andmisel tuleb arvestada haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid. Nii tuleb käesolevas asjas muu hulgas arvestada, et: • projekti raames tehtud tööd olid oma olemuselt abikõlblikud; • EAS oli kaebaja tegevusega detailselt kursis ning kiitis nii valitud hangete liigid, hankelepingute sõlmimise kui ka täiendused heaks; • projekt viidi ellu planeeritust väiksemate vahenditega; • pärast projekti lõpparuande kinnitamist 04.04.2011 ei toimunud Orava vallale teadaolevalt projektiga seoses ühtegi menetlustoimingut, millega seoses oleks vald võinud eeldada, et on vajalik planeerida valla eelarvesse lisaraha võimaliku tagasimakse tegemiseks EAS-ile; • kas etteheidetud rikkumised olid olulised; 8 • ei ole tõendatud kaebaja käitumise pahausksus. Tagasinõude otsusest peab nähtuma põhjendus, miks eeltoodud asjaolud ei ole piisavad, et toetust mitte tagasi nõuda. Siinkohal ei piisa vastuargumendina üksnes väitest, et kaebaja tegevus oli õigusvastane, sest kaebaja tegevuse õigusvastasus ongi selleks eelduseks, mis toob kaasa toetuse tagasinõudmise menetluse ning selles menetluses kaalutlusõiguse kohaldamise. 15. EAS on tagasinõutava toetuse suuruse kindlaksmääramisel lähtunud

§ 26

lg-st 21 ning Määruse § 111 lg-st 1, mis reguleerib juhtusid, kus kahju suurust ei ole võimalik hinnata või selle hindamine on ebamõistlikult aja- või ressursimahukas. Otsusest ei nähtu põhjendust, miks peab vastustaja antud juhul kahju suuruse kindlaksmääramist võimatuks või liiga aja- või ressursimahukaks. Kuigi vale hankeliigi valiku puhul on vastustajal tõesti võimatu kahju täpset suurust hinnata, on kaalutlusotsuse tegemisel võimalik siiski arvestada kahju tekkimise tõenäosusega ja kahju olulisusega. Ülaltoodud seisukohti on kinnitanud oma 04.04.2013 otsuses nr 3-12-1618 Tallinna Ringkonnakohus. Eeltoodud põhjendustel tuleb kaebus rahuldada ning vaidlustatud haldusakt tühistada. Kaalutlusõiguse kohaldamata jätmise ja sellega kaasneva haldusakti materiaalse õigusvastasuse tõttu ei pea kohus eraldi asuma analüüsima menetlusosaliste ülejäänud väiteid seonduvalt läbiviidud riigihangete õiguspärasusega. Menetluskulude jagamine

1. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt HKMS § 109 lg-le 1 esitatakse kirjalikus menetluses menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja on esitanud kohtule taotluse menetluskulude (õigusabikulude) hüvitamiseks summas 3696 eurot (tl 174-178) koos Madal ja Partnerid OÜ 31.10.2012 arvega nr 87, 28.02.2013 arvega nr 8, 30.06.2013 arvega nr 44 ning 31.07.2013 arvega nr
2. Arvete tasumist tõendavaid dokumente kaebaja kohtule määratud tähtpäevaks ei esitanud. Riigikohus on oma 04.06.2012 täiendava kohtuotsuse nr 3-3-1-12-12 p-s 14 asunud seisukohale, et: „Seisukohta, et menetluskulude väljamõistmiseks peavad menetluskulud olema reaalselt kantud, st vastav arve peab olema tasutud, on kolleegium oma praktikas kasutanud väga pikka aega. Kolleegium töötas selle seisukoha välja HKMS v.r § 93 lg 1 (
3. augustini 2006 kehtinud redaktsioonis) alusel, mis sätestas, et poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. Seega oli viidatud sätte järgi võimalik välja mõista vaid kantud kohtukulusid. Kolleegium selgitas
4. detsembri
5. a otsuses asjas nr 3-3-1-55-00, et kohus peab kaebuse rahuldamise korral kohtukulude taotluse läbivaatamisel hindama esitatud kirjalikke tõendeid kohtukulude kohta ja kontrollima, kas kulud on kantud. Kantud kohtukulud on sellised kohtukulud, mille eest on juba tasutud (otsuse p 2). Hoolimata sellest, et
6. septembril 2006 jõustunud muudatustega muudeti HKMS v.r-s senist menetluskulude regulatsiooni, sh HKMS v.r § 92 ja 93, ja enam ei olnud seaduses selgesõnalist nõuet, et menetluskulude väljamõistmiseks peab olema tegemist kantud kuludega, jäi kolleegium ka edaspidises praktikas oma senise seisukoha juurde (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi
7. märtsi
8. a otsus asjas nr 3-3-1-94-08). Kuna kehtivas HKMS-s toodud regulatsiooniga ei ole senist põhimõtet menetluskulude kantuse osas muudetud, siis ei pea kolleegium ka antud juhul põhjendatuks oma senist seisukohta ja praktikat muuta“. 9 Seega tulnuks kaebajal HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule kuludokumendid, sh menetluskulude reaalset kandmist tõendavad dokumendid (nt maksekorraldus arve tasumise kohta, arveldusarve väljavõte, kassa sissetuleku order arve sularahas tasumise kohta vms). Nende esitamata jätmise korral kohus menetluskulusid välja ei mõista. Kaebaja ei ole menetluskulude reaalset kandmist tõendavaid dokumente kohtule kohtu poolt ettenähtud tähtajaks esitanud, seega puudub kohtul alus tema menetluskulusid vastustajalt välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme Kohtunik 10