← Eesti

3-09-2215/89

Obsah (4)§ 180§ 182§ 41§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 21. detsembril 2012. a, Tallinnas Haldusasja number 3-09-2215 Haldusasi L.D.

§ 180lg 1, § 181 lg 1 ja § 182 lg 1).

Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

KAEBUSE ÕIGUSLIK TAUST

  1. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu võttis
  2. juunil
  3. aastal vastu Omandireformi aluste seaduse (ORAS) (RT 1991, 21, 257).
  4. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu võttis 20.06.1991 vastu otsuse „Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta“ (RT 1991, 21, 258), mille p 5 sätestab: „Omandireformi õigustatud subjektidele, kes lahkusid Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel, õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise küsimused lahendatakse riikidevaheliste lepingutega määratud korras“. 1
  5. Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse (RT I 1997, 13, 210; vastu võetud 29.01.1997 ning jõustus 02.03.1997) § 1 lõike 2 punktiga 5 täiendati ORAS §-i 7 lõikega 3 järgmises sõnastuses: „

(3)Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega.“
  1. Riigikohtu halduskolleegium asus
  2. märtsi 1999 määruses asjas nr. 3-3-1-6-99 seisukohale, et ORAS § 7 lg 3 ja Ülemnõukogu
  3. juuni
  4. a otsuse „Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta“ punkti 5 sätete vahel ei ole sisulist erinevust. Nii Omandireformi aluste seaduse rakendamise otsuse punktis 5 kui ka ORAS §-s 7 lg 3 on sätestatud põhimõte, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist Saksamaale ümberasunud isikute omandis olnud ja ümberasumisel Eestisse jäänud õigusvastaselt võõrandatud vara kohta esitatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused (avaldused) lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega. Kuna Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused (avaldused) kuuluvad lahendamisele riikidevahelise kokkuleppega, siis ei saa ÕVVTK kohalik komisjon tunnistada neid isikuid omandireformi õigustatud subjektideks. Seega, kui ÕVVTK kohalik komisjon tuvastab, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotluse on esitanud Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isik või tema pärija, siis peab kohalik komisjon oma otsusega sellise taotluse ORAS § 7 lg 3 alusel rahuldamata jätma.
  5. Tallinna Halduskohtu 18.02.2002 kohtuotsusega haldusasjas nr. 3-401/2002 rahuldas kohus D. K. kaebuse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 08.10.2001 otsuse nr. 12240 punkti 3.1 tühistamise nõudes ning jättis kohaldamata ORAS § 7 lg 3, tunnistades selle põhiseadusega vastuolus olevaks. ORAS § 7 lõikes 3 nimetatud omandireformi subjekte koheldakse ebavõrdselt, võrreldes teiste isikutega, kellel on õigus taotleda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist. Nende vara tagastamise või kompenseerimise avalduste lahendamine on edasi lükkunud määramata aega, mistõttu valitseb nende osas õiguslik ebakindlus ja selgusetus. Ebavõrdne kohtlemine on põhiseadusevastane, sest rikutud on nii PS §-st 10 tulenevat demokraatliku õigusriigi põhimõtet kui ka §-st 14 tulenevat seaduseandja kohustust tagada isikute õigused ja vabadused. Ühtlasi märkis halduskohus, et regulatsiooni puudulikkus takistab ümberasujate endistes majades elavatel üürnikel oma kortereid erastada.
  6. Riigikohtu üldkogu 28.10.2002 otsusega asjas nr. 3-4-1-5-02 tunnistati ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks põhiseaduse § 13 lg-ga 2 ja §-ga 14 nende koostoimes. Üldkogu asus seisukohale, et ORAS § 7 lg 3 ei vasta õigusselguse põhimõttele ja rikub isikute põhiõigust korraldusele ja menetlusele ning on seetõttu vastuolus Põhiseaduse § 13 lg-s 2 ja §-s 14 sätestatuga nende koostoimes. Õigusselgusetusega on tegemist ka siis, kui ühtedele inimestele antakse lootus vara tagastamiseks või kompenseerimiseks ja teistele säilitatakse ebamäärane väljavaade võimaluse kohta erastada kasutatavat vara. Selline olukord eeldab Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu tõhusat sekkumist, et oleks tagatud õigus üldisele korraldusele ja menetlusele. Üldkogu asus seisukohale, et seadusandja peab ebamäärase olukorra jätkumise ületamiseks andma asjakohase õigusliku regulatsiooni. Kuni seadust ei viida kooskõlla õigusselguse põhimõttega, ei saa otsustada ümberasunutele kuulunud vara tagastamist või kompenseerimist ega erastada seda vara.
  7. Riigikohtu üldkogu 12.04.2006 osaotsusega asjas nr. 3-3-1-63-05 tunnistati ORAS § 7 lg 3 kehtetuks. Üldkogu leidis, et omandireformi aluste seaduse § 7 lg-s 3 nimetatud lepingut pole 2 sõlmitud ja seda sätet pole
  8. oktoobri
  9. a kohtuotsusest möödunud rohkem kui kolme aasta jooksul muudetud. Aastaid kestnud põhiseadusevastase olukorra lõpetamiseks tuleb ORAS § 7 lg 3 tunnistada kehtetuks. Sätte kehtetuks tunnistamine lõpetaks õigusselgusetuse nii ümberasunute kui ka neile kuulunud õigusvastaselt võõrandatud majade üürnike jaoks. ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise tulemuseks oleks see, et Saksa riigiga
  10. a sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldused, samuti ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud hoonete üürnike avaldused korterite ja maa erastamiseks tuleb läbi vaadata. Samas leidis üldkogu ka seda, et ümberasunutele kuulunud vara suhtes tehtav otsustus on alus praktiliste küsimuste lahendamiseks vajaliku edasise õigusliku regulatsiooni väljatöötamiseks. Ka ei saa Riigikohtu üldkogu asuda seadusandja rolli ega teha parlamendi eest valikut võimalike lahendusvariantide vahel ning välja töötada vastavaid õiguslikke regulatsioone. Seadusandjale on mõistlik anda nende küsimuste lahendamiseks aega. Seetõttu pidi osaotsus jõustuma
  11. oktoobril
  12. a tingimusel, et ei ole jõustunud Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus.
  13. Riigikohtu üldkogu 06.12.2006 otsuses asjas nr. 3-3-1-63-05 leiti, et kuna ORAS § 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus ei ole jõustunud, siis on ORAS § 7 lg 3 Riigikohtu üldkogu
  14. aprilli
  15. a otsusest tulenevalt kehtetu alates
  16. oktoobrist
  17. ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras.
  18. Riigikohtu üldkogu 10.03.2008 otsuses asjas nr. 3-3-2-1-07 asuti seisukohale, et otsuse tegemise ajaks on kujunenud olukord, kus ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse, kuid seadusandja pole kehtestanud õiguslikku regulatsiooni selle kohta, kuidas toimida Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustega, samuti regulatsiooni, mis lubaks või välistaks uute avalduste esitamist. Üldkogu leidis, et tagada tuleb põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tulenev isiku õigus korraldusele ja menetlusele ning lõpetada avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustest. Neid avaldusi tuleb hakata menetlema. Nimetatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning valla- või linnavalitsustes läbi vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata. Ühtlasi asus üldkogu seisukohale, et läbi tuleb vaadata ka need avaldused, mille suhtes tehtud haldusotsustus on ORAS § 7 lg 3 alusel halduskohtu otsusega tunnistatud seadusevastaseks või tühistatud. Nimetatud kohtuotsused, ehkki formaalselt jõus olevad, ei saa takistada avalduste läbivaatamist, sest need tehti ORAS § 7 lg-s 3 sätestatud keeldu rikkuvate haldusaktide suhtes eesmärgiga tagada sellise olukorra säilimine, mis võimaldaks teha ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud riikidevahelisest lepingust tulenev haldusotsustus või lepingu sõlmimata jätmise korral seadusest tulenev haldusotsustus. Kuna keelunormina sätestatud ORAS § 7 lg 3 on kehtivuse kaotanud, tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena. ASJAOLUD JA MENETLUS HALDUSKOHTUS 3
  19. L.D. kasutas eluruumi Tallinnas xxxxxxxxxx alates 28.11.1984 (kd I lk 99).
  20. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjoni 27.09.1993 otsuse nr 1096 (toimik 224 lk 68) punktiga 1 tunnistati Tallinnas xxxxxxxxxx endisel kinnistul nr 2870 asuvad hooned ja krunt suurusega 1138 m2 omandireformi objektiks. Sama otsuse punktiga 2 loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal T. T., kes vastab omandireformi aluste seaduse §-s 7 toodud nõuetele. Otsuse punktiga 3 tunnistati vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks G. R. 1/3 mõttelises osas, I. E. 1/3 mõttelises osas ja E. T. 1/3 mõttelises osas.
  21. Tallinna Linnavalitsuse 27.04.1994 korraldusega nr 732-k tagastati xxxxxx asuv elamu G. R., I. E. ja E. T. võrdsetes mõttelistes osades (toimik 224 lk. 63).
  22. 26.07.1994 sõlmisid Tallinna Kesklinna Valitsus ning G. R., I. E. ja E. T. lepingu nr 63/94 (xxxxxxxx toimik nr 224 lk 60), mille kohaselt kohustub Tallinna Kesklinna Valitsus teisele poolele vastuvõetaval ajal, kuid mitte hiljem kui 26.08.1994 korraldama xxxxxxxxx endisel kinnistul nr 2870 asuva elamu tagastamise. Lepingu kohaselt kohustusid G. R., I. E. ja E. T. muu hulgas peale elamu vastuvõtmist võtma üle kõik varem sõlmitud üüri- ja rendilepingutest tulenevad õigused ja kohustused, sh. vormistama omandiõiguse ületuleku Tallinna Hooneregistris hiljemalt 3 kuu jooksul.
  23. 01.08.1994 vara üleandmise akti nr 103 (toimik nr 224 lk 59) kohaselt andis üleandja Kadrioru Kinnisvarahoolduse Munitsipaalettevõte vastuvõtjatele G. R., Il. E. ja E. T. üle xxxxxxxxxx elamu koos selle juurde kuuluva dokumentatsiooniga.
  24. 05.02.1999 esitas L.D. Tallinna Halduskohtule kaebuse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 27.09.1993 otsuse nr 1096 ja Tallinna Linnavalitsuse 27.04.1994 korralduse nr 732-k seadusevastaseks tunnistamise nõudes (haldusasi nr 3-556/99, hiljem numbriga 3-169/2000).
  25. Tallinna Linnavalitsuse 09.06.1999 korraldusega nr 4341-k (toimik nr 224 lk 35) tagastati xxxxxxxx asuvast õigusvastaselt võõrandatud maast (endine kinnistu nr 2870 pindalaga 1138 m2) 545 m2 E. I. M. T. 2/6 mõttelises osas, G.-H. H. 1/6 mõttelises osas, M. R. 1/6 mõttelises osas ning H.-I. L. 2/6 mõttelises osas. Endise kinnistu nr 2870 maa-ala suurusega 593 m2 kuulus avalduse alusel E. T., G.-H. H., M. R. ja H.-I.L. kompenseerimisele.
  26. Tallinna Halduskohtu 04.10.2000 kohtumäärusega haldusasjas nr 3-169-2000 lõpetas kohus menetluse L.D. kaebuses seoses kaebaja loobumisega oma kaebusest (toimik nr 224 lk 2).
  27. 08.10.2009 esitas L. D. Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Vabariigi poolt õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks summas 1 355 993 krooni ja mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1 428 496 krooni (3-09-2215). Kaebaja esitas ühes kaebusega taotluse menetlusabi andmiseks riigilõivust vabastamiseks. Haldusasi jagati lahendamiseks kohtunik Aivar Koppelile.
  28. Tallinna Halduskohtu üldkogu 16.12.2011 otsuse alusel jagati kohtuasi nr 3-09-2215 seoses kohtunik Aivar Koppeli ametist vabastamisega menetlemiseks ümber uuele kohtunikule, kes võttis nimetatud haldusasja 06.11.2012 kohtumäärusega menetlusse pärast riigilõivust vabastamise taotlust lahendava määruse jõustumist. KAEBAJA VÄITED 4
  29. Kaebajale tekkis riigivastutuse seaduse (RVastS) § 14 alusel mittevaraline kahju seoses sellega, et Eesti Vabariik ei kõrvaldanud alates 28.06.1992, mil võeti vastu Eesti Vabariigi Põhiseadus (PS), kuni 12.10.2006 õiguslikku ebaselgust isikutele, kes kasutasid eluruumi majades, mis olid NSV Liidu ja Saksamaa vahel
  30. a ja
  31. a sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunud isikute omandis ja seejärel õigusvastaselt võõrandatud. Kuna ei olnud selge, kuidas lahendatakse ümberasunutele kuulunud vara tagastamise või kompenseerimise küsimus, ei olnud kaebaja jaoks selge, kas kaebajal on võimalik tema kasutuses olevat Tallinnas, xxxxxxx asuvat eluruumi erastada. Kaebaja kasutatav eluruum kuulus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 27.09.1993 otsuse nr 1096 kohaselt õigusvastase võõrandamise ajal T. T., kes oli Saksamaale ümberasunu Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) mõttes.
  32. Kohustus õigustloova akti andmiseks tulenes pärast põhiseaduse vastuvõtmist 28.06.1992 õigusselgusetuse likvideerimise kohustusest, mis sisaldus 20.06.1991 vastuvõetud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse „Omandireformi aluste seaduse“ rakendamise punktis 5 ning hiljem Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lg-s
  33. Sellisel alusel eksisteeris eelviidatud kohustus kuni 28.10.2002, millal Riigikohus tunnistas kohtuasjas nr 3-4-1-5-02 ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks PS § 13 lg-ga 2 ja §-ga 14 nende koostoimes ning kohustas seadusandjat viima ORAS § 7 lg 3 kooskõlla õigusselguse põhimõttega. Kohustus õigustloova akti andmiseks pärast Riigikohtu 28.10.2002 otsust tulenes kohtuotsuse punktist 37 expressis verbis sätestatud Riigikogule antud kohustusest õigusselgusetuse lõpetamiseks õigustloova akti andmise kaudu ning see periood lõppes 12.10.2006, millal jõustus Riigikohtu otsus kohtuasjas 3-3-1-63-05, millega tunnistati ORAS § 7 lg 3 kehtetuks. Kaebajal puudus võimalus kasutatava eluruumi erastamiseks. Õiguslik ebaselgus rikkus kaebaja kodu loomise ja perekonnaelu korraldamise tegevusplaane, st põhiõigust perekonna- ja eraelu puutumatusele ning põhiõigust menetlusele ja korraldusele 14 aastat 3 kuud ja 14 päeva.
  34. Käesolevas asjas algab rikkumine põhiseaduse vastuvõtmisest, sest Ülemnõukogu
  35. a juuni otsus oli vastu võetud rohkem kui aasta enne seda. Samuti piirab RVastS § 31 lg 4 riigi vastutuse ajalise alguse Põhiseaduse vastuvõtmisega. Käesoleval juhul oli kaebaja jaoks kaalul tema perekonna- ja eraelu puutumatus, mida kaitstakse PS §-i 26 esimeses lauses ning Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooni artiklis
  36. Üle kümne aasta kestnud ning riigi tegevusetusest põhjustatud ebamäärasus oma eraelu korraldamisel on sügav eluperspektiivi ja elukvaliteedi riive. Ei ole kahtlust, et tegemist on olulise rikkumisega RVastS § 14 lg 1 tähenduses. RVastS § 14 lg 1 kohaselt peab vaidlustatud norm olema otsekohaldatav. Õigustloova akti andmata jätmine Saksamaale ümberasunutele kuulunud majades elavate üürnike õigusliku olukorra määratlemiseks on PS §-de 13 lg 2, 14 ja 26 esimese lause rikkumine. Need põhiõigusnormid on otsekohaldatavad, sest nendes puudub volitusnorm eraldi seaduse kehtestamiseks. Samuti on eelviidatud sätted piisavalt selged ja täpsed ning nende otseseks kohaldamiseks puuduvad täiendavad tingimused.
  37. ORAS ei sea mitte ühegi teise isikute grupi suhtes tehtavat otsust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks sõltuvusse tingimustest, mis võivad, kuid ei tarvitse saabuda tulevikus, va nn Saksamaale ümberasujate suhtes. Seega moodustasid viimased selgelt eristatava rühma võrreldes teiste omandireformi subjektidega. Selgelt eristatava rühma moodustasid ka sellistes hoonetes eluruume kasutanud üürnikud. Antud juhul puudutab õigusselgusetus isikute gruppi tervikuna. Saksamaale ümberasunutele kuulunud hoonetes eluruumide kasutajate kuulumine selgelt eristatavasse rühma tuleneb ka Tallinna Halduskohtu 18.02.2002 otsusest D. K. kaebuses ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 08.10.2001 otsusele. Kohtuotsusega on tuvastatud Saksamaale ümberasunute ebavõrdne kohtlemine omandireformi käigus ning see tuvastus laieneb ka 5 isikutele, kes kasutavad ümberasunutele kuulunud hoonetes eluruumi. Seetõttu ei ole kahtlust selles, et kaebajad kuuluvad eraldi isikute rühma RVastS § 14 lg 1 tähenduses. Mittevaralise kahjunõude suuruse määratlemisel palub kaebaja kohtul tugineda Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale mittevaralise kahju hindamisel.
  38. Varalise kahju suuruse kindlaksmääramisel on kaebaja võtnud aluseks teostamata jäänud võimaluse erastada kasutatav eluruum või soetada endale tolleaegse hinnaga eluase mujal. Erastamisvõimaluse puudumise ja eluruumide kallinemise tõttu kandis kaebaja varalist kahju saamata jäänud tulu näol. Kaebajal ei olnud võimalust soetada endale eluaset ajal, millest alates oli seadusandja kohustatud kõrvaldama õigusliku ebaselguse. Suure tõenäosusega oleks kaebaja soetanud endale eluaseme
  39. aasta hindadega, mis olid kordades madalamad kui õigusliku selguse tekkimisel, so
  40. aastal. Hinnataseme arvestamisel tuleb võtta arvesse avalikult kättesaadavad statistikaandmed korteri keskmise hinnataseme muutuse kohta Tallinna piirkonnas aastatel 1993-
  41. Kuigi puudub ametlik statistika 1990-ndate alguses korteritega sooritatud tehingute väärtuse kohta, on andmed korteri keskmise hinnataseme muutuse kohta leidnud kajastuse nii majandusteadlaste töödes kui ka avalikes teabeallikates. Riik peab hüvitama kaebajale tema kasutuses olnud eluruumiga samaväärse eluruumi
  42. a ostuhinna ja vastava eluruumi praeguse (so kaebuse esitamise ajal) ostuhinna vahe, mis on 1 355 993 krooni (86 663 eurot). VASTUSTAJA VASTUVÄITED
  43. Vastustaja taotleb jätta kaebus rahuldamata. RVastS § 14 lg-st 1 tulenevad kahju hüvitamise eeldused ei ole käesoleval juhul täidetud. Ühtlasi ei saa nõustuda kaebaja käsitlusega nn üldise õigusselgusetuse kestmise aja osas. Õigusselgusetus puudus kindlasti ajavahemikul 28.06.1992 kuni 27.10.2002, kui jõustus Riigikohtu üldkogu 28.10.2002 otsus asjas nr. 3-4-1-5-02, millega tunnistati ORAS § 7 lg 3 põhiseadusega vastuolus olevaks. Kaebaja nõuded eluruumide erastamise seaduse jõustumisele (so 29.05.1993) eelneva aja osas on ilmselgelt alusetud, sest enne eluruumide erastamise seaduse jõustumist ei saanud ühelgi isikul olla õiguslikult põhjendatud ootust oma eluruumi erastamise osas. Ka ajavahemikul 29.05.1993 kuni 28.10.2002 valitsenud olukorda ei saa pidada selliseks, mille eest riik peaks RvastS 14 lg 1 alusel vastutama.
  44. Tuleb nõustuda kaebajaga, et pärast Riigikohtu üldkogu 28.10.2002 otsust oleks riik (Riigikogu näol) pidanud viivitamatult sõlmima kas riikidevahelise lepingu või ORAS § 7 lõikega 3 tekitatud õigusselgusetu olukorra asjakohase seadusemuudatuse vastuvõtmisega kõrvaldama. Seega võib öelda, et alates 28.10.2002 muutus eelnevalt valitsenud tõlgendus ORAS § 7 lg 3 osas ja selgeks sai seisukoht, et korterite erastamine eluruumide üürnikele ei olnud õiguspärane. Kuna aga Riigikohus seda sätet kehtetuks ei tunnistanud, hakkas üldiselt valitsema tähtajatult ebamäärane olukord mõlema poole, s.t nii õigustatud subjektide kui üürnike jaoks, mida tõepoolest võib pidada õigusselgusetuseks. Selle olukorra lõpetas Riigikohtu üldkogu 12.10.2006 jõustunud osaotsus asjas nr 3-3-1-63-05, millega tunnistati ORAS § 7 lg 3 kehtetuks. Asjaolu, et ajavahemikul 28.10.2002 kuni 11.10.2006 valitses üldiselt õigusselgusetus nii õigustatud subjektide kui üürnike jaoks, ei tähenda siiski, et see puudutas vahetult kaebajat. Kaebaja ei ole millegagi tõendanud ega põhistanud, kuidas puudutas ajavahemikul 28.10.2002 kuni 11.10.2006 valitsenud nn üldine õigusselgusetus kaebajat.
  45. Varalise kahju tekkimine ja põhjuslik seos väidetava kahju ja riigi poolt õigusakti andmata jätmise vahel, ei ole tõendatud. Kaebaja ei ole tõendanud, et pidas õiguslikku olukorda selgusetuks kuni 12.10.
  46. Tõendamata on ka kaebaja väide, et juhul, kui juba 1992.a oleks olnud selge, et tema kasutuses olevad ruumid tagastatakse, siis oleks ta soetanud endale eluaseme 6
  47. a hindadega. Kaebaja ei ole millegagi tõendanud, et oleks omandanud samaväärse eluruumi, kaebaja ei ole tõendanud muuhulgas ka enda rahalisi võimalusi kõnealusel ajal. Arvestada tuleb ka 1992-1993.a Eesti Vabariigi majanduslikku olukorda ja inimeste ostuvõimet üldiselt ning nn keskmise isiku võimet omandada korter kesk- või vanalinnas, mis on alati kallim kui mujal. Seetõttu eeldab korteri omandamine kesklinnas keskmiselt paremaid rahalisi võimalusi. Enamik kesklinnas ja vanalinnas elavaid nn sundüürnike soetasid endale eluruumi odavamas asukohas. Vastavalt VÕS § 127 lg-le 5 tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 62 lg-le 1 on esemest saadud kasu eseme viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised). Väidetava õigusvastase akti andmata jätmise tõttu on kaebaja alates 1992 saanud vastustajale teadmata aja jooksul kasutada vanalinnas asuvaid eluruume ja seda tõenäoliselt soodsamalt samas piirkonnas asuvate eluruumide üürilepingute turuhindadest. Kaebaja ei ole tõendanud, millistel tingimustel on ta Tallinnas, xxxxxxx asuvaid eluruume kasutanud.
  48. RVastS § 14 lg 1 ei näe õigustloova akti andmata jätmise kohustuse rikkumise tagajärjena ette mittevaralise kahju hüvitamist. Järelikult tuleb mittevaralise kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata juba ainuüksi selle tõttu, et õigustloova akti andmata jätmise kohustuse rikkumise tõttu ei näe seadus tagajärjena ette mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebaja ei ole tõendanud mittevaralise kahju tekkimist ja põhjuslikku seost väidetava mittevaralise kahju ja riigi poolt õigusakti andmata jätmise vahel. Vastavalt VÕS § 128 lg-le 5 hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Isiku füüsiline ja hingeline valu ning kannatused saavad olla üksnes isiklikud. Ainuüksi asjaolu, et kaebaja kasutas eluruumi, mis kuulus Saksamaale ümberasujale, ei näita mittevaralise kahju tekkimist. Samuti ei ole mitte millegagi tõendatud kaebaja väide, et riigi poolt õigustloova akti andmata jätmisega ja õigusselgusetu olukorra lahendamata jätmisega on rikutud kaebaja elukvaliteeti ja eluperspektiivi. Kuidagi ei ole ka võimalik tuvastada, et ORAS § 7 lg-st 3 tulenev väidetav ebaselgus takistas ja üldse sai kuidagi takistada kaebajal oma elu elada viisil, nagu kaebaja seda soovis. Kaebaja ei kuulu eriliselt kannatanud isikute rühma RVastS § 14 lg 1 mõistes, kui arvestada omandireformi üldist konteksti. Õiguspäraselt tagastatud elamutes elanud nn sundüürnike teadmatus oma tuleviku ees ei olnud põhimõtteliselt väiksem või neid vähem koormav kui kaebajal. Seetõttu ei saa väita, et kaebaja oleks omandireformi üldises kontekstis olnud konkreetse õigustloova akti andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikuks. KOHTU PÕHJENDUSED
  49. Kaebaja taotleb Eesti Vabariigilt varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist alates Eesti Vabariigi põhiseaduse vastuvõtmisest
  50. juunil 1992 kuni
  51. oktoobrini 2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12.04.2006 osaotsus asjas nr. 3-3-1-63-05 Omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise kohta. Varalise ja mittevaralise kahju nõudes tugineb kaebaja ORAS § 7 lg 3 ning sellele eelnevalt Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 20.06.1991 otsuse „Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta“ p 5 vastuvõtmisest tekkinud õiguslikule ebaselgusele, mis seisnes selles, et kaebaja kui NSV Liidu ja Saksa Riigi vahel
  52. ja
  53. a sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunud isiku omandis olnud ning seejärel õigusvastaselt võõrandatud hoones eluruumi kasutav üürnik ei teadnud, kuidas riik lahendab 7 Saksamaale ümberasunutele kuulunud vara tagastamise või kompenseerimise küsimuse, millest oli omakorda sõltuvuses kaebaja võimalus tema poolt kasutatud eluruumi erastamiseks. Varalise kahjunõude esitamisel võttis kaebaja aluseks teostamata jäänud võimaluse erastada üüritav eluruum või soetada endale eluase 1990-ndate algusaastate elamuturu hinnaga. Kaebaja mõlemad nõuded tuginevad RVastS § 14 lõikele 1, mis sätestab: „Isik võib nõuda õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav ning isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma.“
  54. Enne kui kohus asub RVastS § 14 lõiget 1 sisustama, peab kohus vajalikuks kontrollida kaebaja väidetud kaebuse aluse tõendatust. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 41 lõike 1 kohaselt määravad vaidluse eseme halduskohtumenetluses kindlaks kaebuse nõue vastavalt

§-le 37 ja kaebuse alus. Kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire.

§ 41

lg 2 järgi on kaebuse aluseks põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse. Eeltoodust tuleneb ühtlasi, et juhul, kui kaebuse alus tõendamatuse tõttu ära langeb, ei pruugi kohtul juba seetõttu olla võimalik kaebust rahuldada. Kaebaja väidetav kahju seoses riigi õigusloomelise tegevusetusega tulenes väidetavalt asjaolust, et kaebaja oli nn sundüürnik Saksamaale ümberasunule kuulunud hoones. Kohus märgib, et käesolevas haldusasjas puudub haldusakt, millega oleks Tallinnas xxxxxxxx endisel kinnistul nr. 2870 asuvate hoonete ja krundi endine omanik Saksamaale ümberasujaks tunnistatud. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 27.09.1993 otsuse nr. 1096 p-ga 2 loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal T. T., kes vastas ORAS §-s 7 toodud nõuetele (toimik 224 lk. 68). xxxxxxxxx asuv elamu tagastati vara suhtes omandireformi õigustatud subjektideks tunnistatud isikutele juba 27.04.1994 korraldusega nr. 732-k (toimik 224 lk. 63) ning vastav korraldus on kehtiv. Seega puuduvad käesolevas haldusasjas tõendid selle kohta, et kaebaja elas Saksamaale ümberasujale kuulunud hoones.

  1. Kohus peab ühtlasi vajalikuks märkida, et Tallinna Linnavalitsuse 27.04.1994 korralduse andmise ajaks ei olnud Riigikogu omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadust, millega ORASt täiendati § 7 lõikega 3, veel vastu võtnud. Samas kehtisid Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 20.06.1991 otsuse p 5 ning Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr. 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ p 12, mille kohaselt lahendatakse Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel isikutele õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise küsimused riikidevaheliste lepingutega määratud korras. Seega oli kaebajal alus eeldada, et vara tagastamise taotluse läbivaatamisel on Ülemnõukogu otsuse p-s 5 ning Korra p-s 12 märgitud asjaolu kontrollitud. 07.12.2012 kohtuistungil andis kaebaja vande all seletuse, millest nähtub, et kaebajale tehti linnavalitsuse korraldus maja tagastamise kohta ning vara õigustatud subjektidele üleandmise akt teatavaks juba
  2. aasta augustis (kd III, lk. 154). Kaebaja väitel pöördus ta
  3. a Harju tänaval asuvasse arhiivi ning sai toimiku materjalidest teada, et tagastatud maja omanik on Saksamaalt pärit (kd III, lk. 154). Kohus on seisukohal, et olukorras, kus isik jõuab pärast vara tagastamise kohta haldusakti andmist iseseisvalt teadmiseni, et tagastatud maja omanik võib olla Saksamaale ümberasuja, saaks käesolevas vaidluses tähtsust omada vaid see, kui haldusorgan või kohus oleksid haldusakti vara tagastamise kohta vastavalt kas kehtetuks tunnistanud või tühistanud, tekitades sellega kaebajas lootuse eluruumi erastamiseks ning Saksamaale ümberasuja vara tagastamise küsimuse lahendamiseks riikidevahelise lepinguga. Käesoleval juhul sellist olukorda aga ei eksisteeri. Kuigi haldusasja materjalidest nähtub, et kaebaja vaidlustas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 27.09.1993 otsuse nr. 1096 ja Tallinna Linnavalitsuse 27.04.1994 korralduse nr. 732-k
  4. veebruaril
  5. a. Tallinna Halduskohtus (toimik 224 lk 9-13), ei ilmne, et kaebaja 8 oleks seda teinud põhjusel, et vara endiseks omanikuks on Saksamaale ümberasuja. Nimetatu seab tõsise kahtluse alla selle, kas kaebaja oli Ülemnõukogu 20.06.1991 otsuse p-st 5 või ORAS § 7 lg-st 3, mis kaebajas väidetavat õigusselgusetust tekitasid, Tallinna Halduskohtusse pöördumise ajal üldse teadlik.
  6. oktoobri
  7. a. määrusega lõpetas Tallinna Halduskohus kaebuse menetluse seoses kaebaja loobumisega kaebusest (toimik 224, lk. 2). Seega puuduvad käesolevas haldusasjas igasugused tõendid ka selle kohta, et kaebaja oleks kohtuvaidluses haldusaktide tühistamise kaudu saavutanud sellise õigusliku selgusetuse olukorra, mida ta kaebuses väidab. Ka puudub indikatsioon selle kohta, nagu oleks haldusorgan võinud anda kaebajale lootust 1993-1994 haldusaktide kehtetuks tunnistamiseks seoses asjaoluga, et vara endine omanik oli Saksamaale ümberasuja. Käesolevas vaidluses ei oma enam tähtsust see, kas T. T. näol oli faktiliselt tegemist Saksamaale ümberasujaga. Isegi kui ÕVVTK Tallinna linnakomisjon ning Tallinna Linnavalitsus 1993-1994 haldusaktide andmisel eksisid, ei saanud selline eksimus kaebajat subjektiivses plaanis mõjutada, kuna vastavad haldusaktid ei andnud kaebajale lootust eluruumi erastamiseks.
  8. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et kuna xxxxxxxx õigusvastane võõrandamine Saksamaale ümberasujalt ei ole haldusakti ega kohtuotsusega, mis saanuks koosmõjus Ülemnõukogu
  9. a otsuse p-ga 5 või ORAS § 7 lõikega 3 tekitada kaebajas tuleviku osas õigusselgusetuse tunde, tuvastatud, on kaebuse väited üles ehitatud väärale asjaolude kogumile. Seega puudub kohtul alus kaebuse rahuldamiseks. Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus vajalikuks täiendavalt uurida, kas riik rikkus oma kohustusi, kas rikkumine oli oluline, rikkumise aluseks olev norm on otsekohaldatav ning kas kaebaja kuulub eriliselt kannatanud isikute rühma. Vastavalt

§ 108lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Tiina Pappel kohtunik 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.