lg 1 alusel võib kinnipeetav oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Võttes arvesse, et Tartu Vangla ei ole kaebaja distsiplinaarkorras karistamisel tema suhtes õigusvastaselt käitunud, osutub ka mittevaralise kahju hüvitamise nõue põhjendamatuks. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 1 sätestatud loetelu on lõplik ning ühelgi muul alusel isikule mittevaralise kahju hüvitamise riigivastutuse seaduse alusel kõne alla ei tule. Seega selleks, et N. Lilitškinil tekiks õigus vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist nõuda, peab temale olema saabunud vähemalt üks RVastS § 9 lg 1 loetletud tagajärgedest ja see peab olema saabunud Tartu Vangla õigusvastase ja süülise tegevuse tagajärjel. Kohtu seisukohad ja põhjendused Kohus, tutvunud asja materjalidega ning kuulanud ära menetlusosaliste selgitused kohtuistungil, asub seisukohale, et kaebus on põhjendamatu ning ei kuulu rahuldamisele. Vangla on vaideotsuses 16.06.2011 nr. 3-30/106-1 leidnud, et kahju ei kuulu hüvitamisele, kui isikule ei ole kahju tekitatud ning kui isiku õiguste piiramine on toimunud seaduslikul alusel. Vaideotsuses on selgitatud, et kaebaja kambrist on leitud 11.10.2009 kella 14.50 ajal keelatud ese – plekitükk, millega on kaebaja toime pannud Tartu Vangla kodukord p.7.1.7 ja kodukord 7.2.5 nõuete rikkumise. Kaebajat on karistatud üheks kuuks isiklike vahendite arvelt lisatoitlustamise keelamisega. Vastustaja on märkinud, et kaebaja on kinni peetav isik, kes on riiklikul ülalpidamisel, mis tähendab seda, et vangla tagab muuhulgas ka tema toitlustamise. Vajaduse korral määrab arst kinnipeetavatele ka lisatoitu.
lg 1 alusel võib kinnipeetav oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Vangla sisekorraeeskirja § 74 lg 4 kohaselt võimaldatakse sisseoste teha vähemalt üks kord kuus. Antud võimalust saavad kasutada ainult need kinni peetavad isikud, kellel on olemas rahalised vahendid. Sellest tulenevalt isegi juhul, kui kaebajal puudus võimalus osta vangla kauplusest toiduaineid üheks kuuks, ei saanud temale sellega kaasneda niivõrd kahjulikku tagajärge, mille eest oleks põhjendatud rahalise hüvitise saamine. Kaebajat on toitlustatud vastavalt
lg-le 1 ja temale pakutav toit sisaldas inimese elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Kohus nõustub siinjuures vanglaga, et kaebaja väited inimväärikuse alandamise, stressi põhjustamise ja sellega kaasnenud tervise kahjustamise kohta on põhjendamatud ja ilmselgelt liialdatud. Kaebaja on vaidlustanud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja ka vaidemenetluses ning vaideotsusega 16.12.2009 nr. E5-515 on jäetud vaie rahuldamata. Kaebaja on pöördunud kohtusse nii Tartu Vangla 10.11.2009 käskkirja 1-4/1709 vaidlustamiseks haldusakti tühistamise nõudes kui ka seonduvalt nimetatud käskkirjaga mittevaralise kahju hüvitamise nõudes 278,02 eurot. Kohtumäärusega 14.02.2012 on kohus kahjunõude taotluse menetlusse võtnud, kuid kaevatava käskkirja tühistamise nõude osas on kohus seisukohale asunud, et käskkirja tühistamise nõudes on kaebus esitatud kaebetähtaega rikkudes ning lõpetanud selles osas menetluse sama kohtumäärusega. Seega saab kohus hinnata 3 haldusakti õiguspärasust ning kas haldusaktist tulenevalt on kaebajale mittevaralist kahju tekitatud. Kohus on seisukohal, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on õiguspärane. Distsiplinaarmenetluse käigus on tuvastatud N. Lilitškini teo õigusvastasus, kaebajale on tutvustatud kõiki vangla õigusakte 17.08.2009 allkirja vastu ning kaebaja on nendest teadlik. Tuvastatud on distsiplinaarmenetluse käigus, et kaebaja on süüliselt eiranud Tartu Vangla kodukord p. 7.2.5, mille kohaselt on kinni peetavatel isikutel keelatud muretseda, valmistada, hoida ja edasi anda esemeid, mille omamine vanglas on keelatud ning samuti kodukord p. 7.1.7 sätet, mille kohaselt peab vanglas keelatud eseme leidmisest koheselt teatama. Asja materjalide kohaselt on antud ettekanne nr. 1688 vanglaametnikult, kes on märkinud, et N. Lilitškini voodi jala tagant leiti 20 cm pikkune ja 2,5 cm laiune lahtine plekitükk. Samas kambris oli ära murtud osa WC ukseliistust, mis sarnanes leitud plekitükiga. N. Lilitskin on kambris viibinud üksinda, seega ei saanud leitud plekitükk kuuluda kellelegi teisele. Tartu Vangla direktori käskkirjaga 21.08.2009 nr. 1-3/96 p.1.1 on keelatud omada esemeid, millega võib tekitada kehavigastusi. Kaebaja on saanud anda asja kohta omapoolseid selgitusi, kaebajale on tutvustatud asja materjale, plekitükk on aktiga A-1806 11.10.2009 ära võetud. Distsiplinaarkaristuse määramisel on arvesse võetud kaebaja isikut ja distsipliinirikkumise iseloomu ning leitud, et pole otstarbekas kohaldada N. Lilitškinile kartserisse paigutamist, kui raskeimat karistusliiki, kuna plekitükki ei ole kasutatud kellelegi kahju tekitamise eesmärgil, seega karistati kaebajat (karistamise hetkel oli kaebaja vahistatu staatuses)
lg 1 p.2 alusel isiklike vahendite arvel lisatoitlustamise õiguse keelamisega üheks kuuks. Samas on märgitud, et noomitust kui kergemaliigilist karistust on juba eelnevalt kahel korral kohaldatud. Kohus on seisukohal, et kaebajale määratud karistus on proportsionaalne ja kaalutletud ning õiguspärane. Kohus nõustub siinjuures vastustaja seisukohaga, et isegi kui kohus oleks käskkirja õigusvastaseks tunnistanud, ei annaks see alust kaebajale mittevaralise kahju hüvitamiseks, kuna isiklike vahendite arvelt lisatoidu ostmise keeld ei loo kaebajale tagajärgi, mis oleks kaebajale võinud tekitada terviseprobleeme või alandanud kaebaja väärikust. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Vangla on märkinud, et kaebajat on toitlustatud vastavalt
lg 1 ja temale pakutav toit sisaldas inimese elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Kaebaja väited inimväärikuse alandamise, stressi põhjustamise ja sellega kaasnenud tervise kahjustamise kohta on põhjendamatud ja ilmselgelt liialdatud. Eeltoodu alusel jätab kohus täies ulatuses kaebuse rahuldamata. Kohus on lähtunud otsuse tegemisel HKMS § 160 lg 1. Tulenevalt HKMS § 165 lg 2 kohaselt kui kohus jätab kaebuse rahuldamata ja nõustub 16.06.2011 vaideotsuses ja 16.12.2009 vaideotsuses tehtud põhjendustega, ei pea kohus põhjendusi kordama. Kohtunik Mare Priks 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.