) § 218 lõike 3 kohaselt võib osaühingu võlausaldaja nõudel likvideerimise pärast osaühingu registrist kustutamist läbi viia üksnes juhul, kui võlausaldaja põhistab, et tema nõue osaühingu vastu jäi likvideerimismenetluses rahuldamata, tal ei ole võimalik nõuet muul viisil rahuldada ja likvideerimise ennistamise korral on võimalik tema nõue rahuldada, või kui osaühingut ei oleks võinud vaidluse tõttu nõude üle registrist kustutada. Võlausaldaja taotlust täiendavaks likvideerimiseks ei rahuldata muu hulgas siis, kui ta mõjuva põhjuseta jättis oma nõude likvideerijatele õigeaegselt esitamata. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis nr 3-2-1-29-05 jõudnud seisukohale, et võlausaldaja nõudel saab likvideerimise pärast äriühingu äriregistrist kustutamist ennistada muuhulgas arvestades TsMS-i protsessitähtaja ennistamise kohta sätestatut. 08.12.2011 avaldati väljaandes Ametlikud Teadaanded teade selle kohta, et puudutatud isik alustas likvideerimismenetlust, võimalike nõuete esitamise tähtajaks oli 4 kuud. Asja materjalidest ei nähtu, et selle tähtaja jooksul esitas avaldaja oma nõude. Asjas ei nähtu ka see, et avaldaja oleks esitanud nõude peale neljakuulise nõuete tähtaja möödumist, kuid enne puudutatud isiku äriregistrist kustutamist. Avaldaja poolt puudutatud isiku täiendava likvideerimismenetluse läbiviimiseks avalduse esitamisel oli TsMS § 67 lõikes 2 märgitud kuuekuuline tähtaeg möödunud. Seega ei ole juba tähtaja möödumise tõttu võimalik avaldust menetlusse võtta.
lõikest 3 tuleneb, et võlausaldaja nõudel võib likvideerimise pärast osaühingu registrist kustutamist läbi viia üksnes juhul, kui likvideerimise ennistamise korral on võimalik tema nõue rahuldada. Kohtu arvates ei ole avaldaja veenvalt selgitanud, millest võib järeldada, et kustutatud äriühingul on vara. Avaldaja on esile toonud, et tema arvates saaks avaldaja puudutatud isikult tagasi võita tehingud. Täiendava likvideerimismenetluse läbiviimise avalduse läbivaatamisel ei tuvastata võlausaldaja nõude olemasolu või selle puudumist. Samas peab avaldaja kohtu arvates suutma veenvalt selgitada, et juhul, kui tehing tagasi võidetakse, siis on võimalik kustutatud äriühingult tehingu alusel saadu tagasi saada. Avaldaja on esile toonud, et 09.06.2011 müüs OÜ Oslo Eesti (pankrotis) puudutatud isikule põhivara kogusummas 41 674.68 eurot ning 13.05.2011 sõidukid MercedesBenz G 55 AMG Kompressor ja Mercedes-Benz C 220 CDI, mis on küll omakorda edasi võõrandatud, kuid millistest tehingutest peab olema laekunud raha. Lisaks on OÜ Oslo Eesti (pankrotis) AS-is Swedbank asuva arveldusarve nr 221013847356 väljavõttest nähtuvate andmete kohaselt andnud või tagastanud 07.02.2011 puudutatud isikule laenu kokku 369 174.22 eurot selgitusega „laenuleping“.
lõike 1 järgi, pärast likvideerimise lõpetamist, kuid mitte varem kui kuue kuu möödumisel osaühingu lõpetamise äriregistrisse kandmisest ja likvideerimisteate avaldamisest ning kolme kuu möödumisel lõppbilansi ja vara jaotusplaani osanikele tutvumiseks esitamisest osanikele teatamisest ja tingimusel, et osaühing ei osale Eestis poolena üheski käimasolevas kohtumenetluses, esitavad likvideerijad avalduse osaühingu kustutamiseks äriregistrist. Avaldusele lisatakse lõppbilanss ja vara jaotusplaan. Avalduses peavad kõik likvideerijad kinnitama, et lõppbilanssi ega vara jaotusplaani ei ole kohtus vaidlustatud või on hagi läbi vaatamata või rahuldamata 3 jäetud või on menetlus asjas lõpetatud ning et osaühingu võlausaldajate nõuded on rahuldatud või selleks vajalik vara on hoiustatud, samuti et osaühing ei osale poolena üheski käimasolevas kohtumenetluses. Kuna puudutatud isik on kustutatud, siis on likvideerija eelnimetatud lõppbilansi ja vara jaotusplaani äriregistrile esitanud. Kohtu arvates tuleb seega eeldada, et kustutatud äriühingu vara on jaotatud. Kuna vara puudub, siis ei oleks likvideerimise ennistamise korral võimalik avaldaja nõuet rahuldada. 10. Samuti peab
lõike 3 kohaselt võlausaldajal esinema mõjuv põhjus, miks ta jättis oma nõude likvideerijatele õigeaegselt esitamata. Avalduses on märgitud, et võlgniku pankrotiavalduse läbivaatamise menetluse kestel, see tähendab ajutise pankrotihalduri nimetamisest 23.01.2012 kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni 08.05.2012, viivitati ajutise pankrotihalduri teabenõudele vastamise ning võlgniku majandustegevusega seotud dokumentide ja teabe esitamisega, mistõttu kuulutati võlgniku pankrot välja alles peale puudutatud isiku likvideerimismenetluses antud 4kuulise nõuete esitamise tähtaja möödumist. 08.12.2011 on Ametlikes Teadaannetes avaldatud puudutatud isiku likvideerimismenetluse teadaanne. Sisuliselt tugineb avaldaja sellele, et halduril esines mõjuv põhjus, miks ta ei saanud seadusliku esindajana nõuet puudutatud isiku likvideerimismenetluses esitada. Kohtu arvates ei oma
lõike 3 järgse mõjuva põhjuse väljaselgitamisel tähtsust, kes oli OÜ Oslo Eesti (pankrotis) seaduslik esindaja ajal, kui kulges tähtaeg nõuete esitamiseks puudutatud isiku likvideerimismenetluses. Kohtu arvates oli võlausaldajal piisavalt aega ja võimalusi, et välja selgitada võlausaldaja võimalikud nõuded võlgniku vastu ja need likvideerijale esitada. Kui äriühingu seaduslik esindaja jättis oma kohustused täitmata, siis vastutab ta oma kohustuste täitmata jätmise eest. Kohus on seisukohal, et avalduses ei ole esitatud ühtegi mõjuvat põhjust, miks võlausaldaja on oma nõude jätnud likvideerijale õigeaegselt esitamata. Määruskaebus
alusel sundlõpetamisega seonduvat, mitte
§-s 218 likvideerimisemenetlusega sätestatud olukorda. Samuti ei reguleerinud viidatud lahendi tegemise hetkel kehtinud TsMS § 45 kohtu poolt osutatud 6 kuu piirangut.
lõigete 2 ja 3 alusel võib kohus huvitatud isiku nõudel otsustada täiendava likvideerimise ja määrata uue likvideerija.
lõikes 3 ei ole reguleeritud tähtaega antud nõude esitamiseks, samuti vajadust tähtaja ennistamiseks. Avalduse rahuldamiseks peab see olema piisavalt põhjendatud, mida avaldaja 10.01.2013 esitatud avaldus ka on. 13. Avaldaja ei nõustunud kohtu järeldusega, nagu oleks tuvastatud, et kustutatud äriühingul puudub vara ja likvideerimise ennistamise korral ei ole avaldaja nõuet võimalik rahuldada. Avaldaja on piisava põhjalikkusega viidanud, milline vara on ainuüksi OÜ-st Oslo Eesti (pankrotis) liikunud kustutatud äriühingusse, mille täiendava likvideerimismenetluse läbiviimist avaldaja taotleb. Avaldaja möönis, et tõenäoliselt on põhjendatud kohtu eeldus selle kohta, et likvideeritud ja kustutatud äriühingu vara on käesolevaks hetkeks juba jagatud, kuid kohus ei saa täiendava likvideerimismenetluse avaldust läbi vaadates eeldada, et avaldajale on teada, kuidas ja kuhu on vara kustutatud 4 äriühingust edasi liikunud, kas kõik varaga tehtud tehingud on olnud õiguspärased ning kas ja kuidas jagati ühingu vara. Avaldajal selline teave puudub. Äriühingu varana on käsitletavad ka nõudeõigused, milliste olemasolu kohta avalikest registritest teavet ei saa, kuid avaldaja hinnangul on tõenäoline, et sellised nõudeõigused, mille alusel võib olla võimalik rahuldada avaldaja nõuet, võivad olla kustutatud äriühingu varaks. Täiendava likvideerimismenetluse läbiviimise avalduse rahuldamata jätmisega rikutakse ulatuslikult pankrotimenetluse põhimõtteid ning kahjustatakse võlausaldajate huve, kuivõrd eriõigusjärglase vastu ei ole võimalik esitada tagasivõitmise hagi, kuna äriühing, mille raamatupidamisest vajalikke andmeid oleks võimalik saada, on vahepealsel ajal likvideeritud ja äriregistrist kustutatud. Sellisel moel OÜ Oslo Eesti (pankrotis) ja võlausaldajate huvide kahjustamine ei saa kindlasti olla seadusandja eesmärgiks
regulatsiooni kehtestamisel ning selle tõttu ei ole nimetatud sättes piiratud ka täiendava likvideerimismenetluse läbiviimise aega. 14. Avaldaja ei nõustunud ka kohtu seisukohaga, mille kohaselt ei oma
lõike 3 järgse mõjuva põhjuse väljaselgitamisel tähtsust, kes oli OÜ Oslo Eesti (pankrotis) seaduslik esindaja ajal, kui kulges tähtaeg nõuete esitamiseks puudutatud isiku likvideerimismenetluses. Avaldaja ei nõustunud kohtu seisukohaga, et avalduses ei ole esitatud ühtegi mõjuvat põhjust, miks võlausaldaja on oma nõude jätnud likvideerijale õigeaegselt esitamata. Avaldaja juhib kohtu tähelepanu veelkord asjaolule, et puudutatud isiku likvideerijaks ja OÜ Oslo Eesti (pankrotis) likvideerijaks oli sama isik, kellel oli ülevaade mõlema äriühingu varadest ja kohustustest, kuivõrd likvideerija täitis OÜ Oslo Eesti (pankrotis) likvideerija kohustusi alates 21.06.2011 ja puudutatud isiku likvideerija kohustusi alates 29.11.2011. Seega oli likvideerijal, kellel pidi olema täielik ülevaade mõlema äriühingu varadest ja kohustustest, aega ligikaudu 2 kuud (OÜ-le Oslo Eesti nimetati ajutine haldur 23.01.2012) enne ajutise halduri nimetamist esitamaks OÜ Oslo Eesti (pankrotis) nõue puudutatud isiku vastu ning ajutise halduri nimetamisest veel ligikaudu 2 kuud, et anda ajutisele haldurile teavet OÜ Oslo Eesti (pankrotis) nõude ja selle esitamise tähtaja osas, kuid seda teavet ajutisele haldurile tähtaegselt ei laekunud. Avaldaja hinnangul on tegemist selge äriühingute likvideerijapoolse pahatahtlikkusega ning seeläbi mõjuva põhjusega avaldaja jaoks
Kui likvideerija oleks esitanud tähtaegselt OÜ Oslo Eesti (pankrotis) esindajana kas nõude puudutatud isiku likvideerimismenetluses või andnud koheselt ja õigeaegselt vastavat teavet OÜ Oslo Eesti (pankrotis) ajutisele haldurile, oleks nõue esitatud õigeaegselt. Seega on täiendava likvideerimismenetluse läbiviimise avalduse menetlemine käesoleval juhul põhjendatud ja vajalik. Vastustaja seisukoht
lõikest 3 tulenevalt Oslo Eesti OÜ pankrotihaldurile aluse taotleda Kohila Kaubandus OÜ täiendava likvideerimismenetluse algatamist. Arvega nr RP1104 09.06.2011 ja selle lisaga 1 on tõendatud, et hilisem pankrotivõlgnik müüs hilisemalt kustutatud äriühingule põhivara, mille eest pidi viimane tasuma hiljemalt 16.06.2011 41 674.68 eurot. Pankrotivõlgniku arveldusarve nr 221013847356 väljavõttest sellise rahasumma laekumist ei nähtu. Maanteeameti teatisega on tõendatud, et 13.05.2011 vahetas omanikku pankrotivõlgnikule kuulunud 2 sõiduautot ning uueks omanikuks sai Kohila Kaubanduse OÜ. Võõrandamise eest rahasummade laekumisi arveldusarve väljavõttelt ei nähtu. Küll aga nähtub nimetatud väljavõttelt, et 07.02.2011 kas tagastas või andis hilisem pankrotivõlgnik Kohila Kaubandus OÜ-le laenu 171 000 + 198 174.22 eurot.
lõike 3 viimase lause mõttes mõjuva põhjuse tuvastamisel tähtsust asjaolu, et enne pankroti väljakuulutamist oli nii võlgniku kui võlausaldaja likvideerijaks sama isik. K.Meier pidi teadma kõigist äriühingute vahelistest tehingutest ja seega siis ka Oslo Eesti OÜ võimalikest eelpool väljatoodud nõuetest Kohila Kaubanduse OÜ vastu. Sellele vaatamata nõudeid likvideerimismenetluses ei esitatud. Haldur tõi esile, et likvideerija ei teatanud ka haldurile võimalikest nõuetest. Ka käesolevas menetluses ei toonud endine likvideerija esile asjaolusid, millede alusel saaks asuda seisukohale, et Oslo Eesti OÜ-l eelpool väljatoodud nõudeid Kohila Kaubanduse OÜ vastu olla ei saa. PankrS § 55 lõike 1 kohaselt kaitseb haldur kõigi võlausaldajate, samuti võlgniku õigusi ja huve. Ilma Kohila Kaubanduse OÜ täiendava likvideerimismenetluseta ei ole Oslo Eesti OÜ pankrotihalduril võimalik viidatud ülesannet täita. Ülle Jänes Mare Merimaa Imbi Sidok-Toomsalu
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.