3-11-1039/14

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-1039 Otsuse kuupäev

1. november 2011 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi JME.K. kaebus Ida-Viru maavanema 23.03.2011 korralduse nr 1.1-2/353 tühistamiseks Menetlusvorm Kohtuistung 27.10.2011 Menetlusosalised Kaebaja: JME.K. /isikukood xxx/, esindaja Maia Ploom Vastustaja: Ida-Viru maavanem /registrikood 700001449/, esindaja Merle Võhma Resolutsioon
2. Jätta JME.K. kaebus täies ulatuses rahuldamata.
3. Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 05.12.
4. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
5. 27.07.2000 esitas M.K. avalduse Alajõe vallas Karjamaa külas asuva 5000 m2 suuruse maa ostueesõigusega erastamiseks (tl 41). 22.04.2002 korraldusega nr 563 (tl 13-14) otsustas Ida-Viru maavanem erastada talle 7,15 ha suuruse Soopargi maaüksuse. 23.03.2011 andis Ida-Viru maavanem korralduse nr 1.1-2/353 (tl 64-65), millega tunnistas eelneva korralduse kehtetuks ning tagastas Soopargi maa erastamise toimiku maa erastamise eeltoimingute teostamiseks Alajõe Vallavalitsusele.
6. 25.04.2011 esitas JME.K. Tartu Halduskohtusse kaebuse (tl 1-5) ning palus Ida-Viru maavanema 23.03.2011 korraldus nr 1.1-2/353 täielikult tühistada või selle nõude rahuldamata jätmise korral tunnistada maareformi seaduse § 21 lg 2 teda päritolu ja kodakondsuse alusel diskrimineeriva iseloomu tõttu põhiseadusevastaseks. Kaebaja märkis, et oli abielus M.K.ga, neile kuulus elamu Alajõe vallas, maa selle juurde jäi seoses abielu lahutamise ja vara jagamise protsessiga erastamata, kuid käesoleval ajal on elamu tema omandis ja ta soovib jätkata selle juurde maa erastamist varem kindlaks määratud suuruses. Põhiseaduse § 9, § 12, § 14, ja § 15, perekonnaseaduse § 17 ning Riigikohtu halduskolleegiumi lahendite seisukohtadele tuginedes leidis ta, et maavanema korraldus rikub tema Eesti Vabariigi põhiseadusest tulenevaid õigusi ja õigustatud huvi erastada maad senise maakasutuse ja maavanema poolt aastal 2002 lubatud piirides. Seda seisukohta põhjendas ta kirjeldusega selle kohta, kuidas täpselt ta erastatavat maad praegu kasutab ja edaspidi kasutada soovib ning väitega, et kuna maa erastamise avalduse esitasid abikaasad sisuliselt koos, ei saa teda käsitleda välismaalasena, vaid ühena maa erastamise õigust omavatest abikaasadest.
7. Ida-Viru maavanema kirjalikus vastuses (tl 35-38) ei nõustutud kaebusega, paluti seda mitte rahuldada, kirjeldati asjassepuutuvate õigusaktide sisu ja oma seisukohti kaebaja õiguse suhtes maad erastada ning väideti, et kuna varasema korralduse adressaat ei ole enam hoonete omanik, oli selle kehtetuks tunnistamine vajalik. Muuhulgas märgiti, et maa erastamist ei saanud poolelijäänud kohalt jätkata, sest kaebaja on Soome Vabariigi kodanik, kelle suhtes peab maareformi seaduse § 21 lg 1 lähtuvalt arvestama seadusest tulenevate kitsendustega, selgitama välja kõik tähtsust omavad asjaolud ja uuesti teostama maa erastamise eeltoimingud. Veel märgiti, et maareformi seaduse § 21 lg 5 ja Vabariigi Valitsuse 15.10.1996 määruse nr 249 kohaselt saab välismaalane Alajõe vallas maad erastada üksnes juhul, kui kohalik omavalitsus on selleks maavanemalt luba taotlenud ja maavanem on selle ka andnud ning juhiti tähelepanu asjaolule, et vaidlustatud korraldus ei sisalda nõuet erastatava maa piiride muutmiseks ega keeldumist maad ostueesõigusega erastada.
8. Kohtuistungil jäid kaebaja, tema esindaja ja Ida-Viru maavanema esindaja kirjalikult esitatu juurde. Maia Ploom leidis, et oleks piisanud vaid varasema korralduse muutmisest ning väitis, et kogu maa on kaebaja õiguspärases kasutuses, ta on selle eest maamaksu tasunud ning tema eesmärgiks on erastada varasema otsustusega määratud suuruses ja selleks peab siis alanud protsess jätkuma ega ole vaja erastamist otsast peale alustada. JME.K. väitis, et tegeleb majutusteenuse osutamisega, plaanib ehitada uusi hooneid, tegevust laiendada ja töökohti luua, kuid seda pole võimalik teha maavanema poolt pakutava suurusega maal ja ta peab oma tegevuse lõpetama. Merle Võhma väitis, et varasema korralduse muutmisest ei oleks piisanud olukorras, kus vald ei ole veel taotlenud ja maavanem pole andnud välismaalase puhul vajalikku nõusolekut. Maa suuruse osas märkis ta, et 7,15 ha on ilmselgelt liiga suur, sest välismaalasel on võimalik erastada vaid ehitise teenindamiseks vajalik maa. KOHTU PÕHJENDUSED
9. Vaidlusaluse korraldusega (tl 64-65) on Ida-Viru maavanem tunnistanud kehtetuks oma 22.04.2002 korralduse nr 563 (tl 13-14), millega ta oli otsustanud erastada Alajõe vallas Karjamaa külas asuva 7,15 ha suuruse Soopargi maaüksuse M.K.le. Selle maaüksuse ostueesõigusega erastamise toimikust (tl 39-51) nähtub, et 20.06.2000 sõlmitud ostu-müügilepingu alusel on M.K. omandanud vallasasjana 567,8 m2 netopinnaga suvila-elamu (tl 49) ning 27.07.2000 on ta esitanud avalduse 5000 m2 suuruse äri- ja maatulundusmaa ostueesõigusega erastamiseks (tl 41). Pooltel ei ole vaidlust selles, et M.K. pole enam Soopargi maaüksusel paikneva ehitise omanik, erastamine on lõpule viimata ning käesoleval ajal on ehitise omanikuks JME.K., kes on Soome Vabariigi kodanik ja kelle suhtes kuuluvad seetõttu kohaldamisele maareformi seaduse § 21 punkt 5 ja Vabariigi Valitsuse 15.10.1996 määruse nr 249 punkt 1, mis võimaldavad välismaalasel erastada Alajõe vallas asuvat maad üksnes maavanema loal. Ehitise omaniku vahetumine ei too küll iseenesest kaasa kõigi seniste eeltoimingute ja haldusaktide kehtetust, kuid antud juhul on üks erastamise eelduseks olev oluline tingimus maavanema loa näol täielikult puudu. Maareformi seaduse § 21 lg 6 ei nähtu, et tegemist saab olla pelgalt tagantjärele vormistatava formaalsusega, sest loa andmisel 2 tuleb arvestada ja kaaluda riigi ja kohaliku omavalitsusüksuse avalikke huve ja julgeolekut ning ära kuulata kohaliku omavalitsuse seisukoht. Viimatinimetatu puhul on Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise korra“ punkti 13 viiendast alapunktist tulenevalt tegemist ostueesõigusega erastamise eeltoiminguga, milline peab maa asukohajärgsel omavalitsusel olema ära tehtud veel enne kui üldse asutakse erastamise võimalikkuse üle otsustama. Soopargi erastamise toimikus pole dokumente, mis käsitleksid Alajõe Vallavalitsuse seisukohta ja kinnitaksid Ida-Viru maavanema loa olemasolu. Kogu kohtule esitatud Soopargi maaüksuse ostueesõigusega erastamise toimik lähtub üksnes M.K.le kuulunud erastamise õigusest ja selles puuduvad mistahes JME.K.ga seotud dokumendid. Seega ei saa see toimik kuidagi olla aluseks talle kui välismaalasele maa ostueesõigusega erastamisel, Ida-Viru maavanem on toimiku tagastanud õiguspäraselt ning selleks, et JME.K. saaks hakata maad erastama, peab Alajõe Vallavalitsus teostama kõik seni veel puuduvad maa erastamise eeltoimingud ja vormistama nõuetekohase toimiku.
10. Kohtuistungil esitatud väidetest (tl 71 ja 73) nähtuvalt tunnistab ka kaebaja läbi oma esindaja maavanema loa vajalikkust. Tema rahulolematuse põhjuseks on vaid see, et väidetavalt ei taha maavanem enam erastada maad sellises suuruses nagu see oli kindlaks määratud M.K. kohta 22.04.2002 koostatud korralduses nr
11. Halduskohtus vaidlustatud 23.03.2011 korralduses nr 353 on küll tsiteeritud maareformi seaduse § 21 lg 2, kus piiratakse välismaalase poolt erastatava maa ulatus ära ehitise teenindamiseks vajaliku maaga, kuid on tõdetud üksnes seda, et JME K ei saa välismaalasena jätkata erastamist M.K. poolt pooleli jäetud kohalt ega ole otsustatud midagi konkreetset erastatava maa suuruse osas. Seepärast pole nimetatud säte asjassepuutuv ning halduskohtul ei ole vaidlusaluse haldusakti õiguspärasuse hindamisel võimalik lähtuda neist väidetest, mis puudutavad erastatava maa suurust, anda hinnangut seisukohtadele, mida maavanem on väidetavalt avaldanud üksnes suulistes vestlustes kaebajaga (tl 71) ega ka põhjust algatada menetlust selle sätte põhiseadusele vastavuse kontrollimiseks.
12. Kuigi vaidlusaluse korraldusega ei otsustata ostueesõigusega erastatava maa suuruse üle, vajavad mõningad asjaolud siiski äramärkimist. Nimelt toimub maa ostueesõigusega erastamine maareformi seaduse § 21 lg 2, § 22’ lg 1 ja § 23 lg 6 kohaselt Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras ning erastatava maa ulatus määramisel on lisaks taotleja isikule oluline tähendus ka maa asukohal ja sellel paiknevate hoonete kasutusotstarbel. „Maa ostueesõigusega erastamise korra“ punktidest 7 ja 7’ tulenevalt tagatakse peale 01.01.1998 vallasasjana omandatud ehitise omanikule ostueesõigusega erastamine ehitise endise omaniku poolt esitatud maa erastamise avalduses märgitud ulatuses või selle puudumisel vähemalt ehitise teenindamiseks vajaliku maa ulatuses, kui erastamise avaldus on esitatud kolme kuu jooksul ehitise omandamisest. Maa ostueesõigusega erastamise avalduses märgitud maa pindala saab muuta ainult kohalik omavalitsus planeeringu ja maakorralduslikest nõuetest ning otstarbekusest tulenevalt. Soopargi maaüksuse toimikus on olemas avaldus 5000 m2 suuruse maa ostueesõigusega erastamise kohta ning ei selgu, millisel põhjusel ja õiguslikul alusel on Alajõe Vallavolikogu oma 07.12.2001 otsusega nr 89 määranud M.K.le erastamiseks sellest oluliselt suurema maa olukorras, kus maareformi seaduse § 9 lg 1 p 2 ja 3 sätestatu võimaldab erastada väljaspool linna piire asuva suvila juurde üksnes kuni senise tähtajata maakasutuse ulatuses, kuid mitte üle 1 ha ja muu ehitise juurde ehitise teenindamiseks vajaliku maa ulatuses. Kaebuse (tl 1-5) väidete kohaselt lähtub selle esitaja eeldusest, et tema omanduses asuv ehitis on elamu, mille juurde on võimalik ostueesõigusega erastada ka enam kui 2 ha maad. Tegelikult asub ehitisregistri andmetel Soopargi maaüksusel suvila-elamu nimetust kandev ehitis ning veebiaadress www.holidayhouse.ee kohaselt on tegemist 60 voodikohta ja mitmekesist meelelahutust pakkuva külalismajaga. Kaebaja väide, et 25% elamust kasutab ta elamiseks ja ülejäänud osas majutab külalisi (tl 3), viitab küll soovile tugineda maareformi seaduse § 6 lg 32, kuid seejuures on tähelepanuta jäänud asjaolu, et selles sättes peetakse elamuks maareformi seaduse tähenduses vaid hoonet, mille üldpinnast vähemalt 20% on ette nähtud alaliseks elamiseks ja ülejäänud osal on põllumajandusliku tootmise või muu elamuga seotud sihtotstarve. Niisugust tingimust kehtestades 3 on seaduseandja lähtunud eesmärgist võimaldada mitme otstarbega ehitise puhul teenindamiseks vajalikust maast suuremas ulatuses maa ostueesõigusega erastamist üksnes põllumajandusliku tootmise arendamise eesmärkidel ning asjaolust, et Eesti oludes ehitati eluruumid maal sageli kokku rehetoa, lauda, talli, aida, töötoa, sauna, keldri või muude sarnaste igapäevast elamist abistava otstarbega ruumidega. Külaliste majutamise tarbeks kasutusel olevatel ruumidel pole alaliseks elamiseks mõeldud elamuga seotud otstarvet ning need ei ole seondatavad ka põllumajandusliku tootmisega. Seega piirab JME.K. õigust erastada maad tema poolt soovitud suuruses eelkõige talle kuuluva ehitise kasutusotstarve, mitte aga asjaolu, et ta on välismaalane.
13. Eeltoodud järeldustel on JME.K. kaebus täies ulatuses põhjendamatu. See jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel rahuldamata ning kaebuse esitamisel tasutud 15,97 euro suurune riigilõiv (tl 7) ja 300 euro suurune õigusabikulu (tl 75) sama seadustiku § 92 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Ida-Viru maavanema esindaja menetluskulude hüvitamiseks taotlust ei esitanud (tl 73). Raili Randlane Kohtunik 4