TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-2317 Otsuse kuupäev 09.07.2012 Kohtunik Mare Priks Kohtuasi S.R. kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju 4150.- euro nõudes Asja läbivaatamise kuupäev 02.07.2012, kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta S.R. kaebus haldusasjas 3-11-2317 rahuldamata Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega apellatsioonikaebuse esitamise viimaseks kuupäevaks on 08.08.2012 Asjaolude kirjeldus 28.09.2011 on S.R. esitanud kaebuse, milles taotleb Tartu Vanglalt välja mõista mittevaralist kahju 4150 eurot seonduvalt kaebaja tervise kahjustamisega vangla poolt, inimväärikuse alandamise, piinamise ja hingeliste kannatuste põhjustamisega. Kaebaja on esitanud kahju nõude ka vanglale, mis on registreeritud 25.07.2011 numbriga 330/
- 26.09.2011 on Tartu Vangla jätnud kaebaja kahju nõude taotluse rahuldamata otsustusega 330/240-
- Kaebuse esitamisel kohtule on kaebaja taotlenud end vabastada riigilõivu tasumisest. Kohtumäärusega 10.10.2011 on kohus jätnud kaebuse käiguta ning kohustanud kaebajat tasuma riigilõivu 15 eurot ja 97 eurosenti. Kaebaja on esitanud määruskaebuse ning Tartu Ringkonnakohus on kohtumäärusega 22.02.2012 rahuldanud määruskaebuse ning tühistanud halduskohtu 10.10.2011 kohtumääruse riigilõivu osas ning saatnud asja menetluse jätkamiseks Tartu Halduskohtule. 28.03.2012 on Tartu Halduskohus vabastanud S.R. riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel esimese astme kohtus ning võtnud asja menetlusse. Esialgselt on kaebaja soovinud asja menetlemist suuliselt, hilisemalt on avaldanud soovi asja menetleda kirjalikus vormis. Kaebaja seisukohad ja taotlused Kaebaja on märkinud, et tema suhtes on vangla rakendanud kaheksal korral ohjeldusmeetmeid (rahustusvoodi ja käeraudade kasutamist), millega on vangla kahjustanud kaebaja tervist, kaebajale on tekitatud piinu ning alandanud kaebaja inimväärikust. Kaebaja taotleb seitsme ohjeldusmeetme rakendamise korra eest kahju hüvitamist, kaebaja on märkinud, et tema suhtes on ohjeldusmeetmeid kasutatud 07.12.-08.12.2008, 05.02.2009, 27.03.2009, 03.11.2009, 16.11.2009 ja 18.11.
- Kaebaja on märkinud, et temal on tuvastatud psüühikahäired juba
- aastal ning vangla on sellest teadlik. Kaebaja märgib, et ohjeldusmeetmeid võib kasutada ainult arsti ettekirjutusel , kuid vanglaametnik on seda teinud omavoliliselt. Kaebaja märgib, et talle ei antud vett juua ohjeldusmeetmete kasutamise ajal ning jäeti toitlustamata ning ei võimaldatud kasutada WC-d, kuigi ta oli seda palunud ning ta oli pikka aega kõhuli asendis aheldatuna plekkvoodi külge, mis tekitas temas piinu. Kaebaja on taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist 4150 eurot. Vastustaja seisukohad ja taotlused Vastustaja taotleb jätta kaebus rahuldamata. Tartu Vangla direktori 26.09.2011 otsusega nr 3-30/240-1 jäeti S. R. kahju hüvitamise taotlus rahuldamata. Taotluse rahuldamata jätmise põhjenduste kohaselt ei ole Tartu Vangla kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud, mistõttu on täitmata üks vajalikest tingimustest, et mittevaralise kahju hüvitamine saaks üldse kõne alla tulla. Otsuses selgitati, mis põhjustel S. R. suhtes ohjeldusmeetmeid kohaldati. Kahjunõude menetluse käigus ei leidnud tõendamist, et S. R. oleks jäetud osutamata vajalik arstiabi või Tartu Vangla tegevuse tõttu oleks temale tekkinud tervisekahjustus. S. R. tekitas kehavigastused endale ise ja keeldus või raskendas endale vajalikku meditsiinilist abi osutamist ning seega ei saa Tartu Vangla olla vastutav kannatuste ja piinade eest, mille tekitajaks oli S. R. ise. Samuti ei leidnud tõendamist, et vastustaja süül oleks alandatud S. R. väärikust. S.R. ei ole kordagi eitanud ega vastu vaielnud sellele, et tema suhtes ohjeldusmeetmete kasutamise vajadus oli tingitud tema enda poolt tahtlike kehavigastuste tekitamisest, mille õiguslikuks aluseks on Vangistusseaduse § 69 lg 1ja lg 2 p 5 (ekslikult märgitud p.7) ja § 70 lg
- Samas peab vastustaja vajalikuks selgitada, et rahustusvoodisse fikseerimine iseenesest valu ei tekita. Isik võib endale ise valu tekitada, kui ta rahustusvoodis rabeleb, kaebajal on olnud võimalus paluda fikseeritud kinnitusi kohendada, kui need on liiga kõvasti fikseeritud. Vangla viitab kaebaja meditsiinilise kaardi sissekannetele, mille kohaselt toodi kaebaja 03.11.2009 kella 10 paiku käele tekitatud haavu siduma, kaebaja kaebusi ei esitanud. Samal päeval kell 12.13 toodi kaebaja uuesti meditsiiniosakonda, kaebaja olid käehaavad lahti kiskunud, haav veritses, kaebaja keeldub haavade puhastamisest ja sidumisest ning kaebaja lahkub omavoliliselt protseduuride toast. Selgitatud on kaebajale olukorra tõsidust ja sidumise vajalikkust. Kaebaja on ähvardanud end vigastada surmani. Seega ei vasta tõele, et kaebaja on jäänud ilma arstiabita. Vastustaja on esitanud kirjalikult dr. Piret Kooli, korrapidaja Meelis Vadi ja Väino Orava seletused asja kohta. Kohtu seisukohad Kohus asub seisukohale, et kaebus on põhjendamatu ning ei kuulu rahuldamisele. 2 Tartu Vangla direktori 26.09.2011 otsusega nr 3-30/240-1 jäeti S. R. kahju hüvitamise taotlus rahuldamata. Taotluse rahuldamata jätmise põhjenduste kohaselt ei ole Tartu Vangla kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud, mistõttu ei ole ka kahju hüvitamine põhjendatud. Otsuses selgitati, mis põhjustel S. R. suhtes ohjeldusmeetmeid kohaldati. Kahjunõude menetluse käigus ei leidnud tõendamist, et S. R. oleks jäetud osutamata vajalik arstiabi või Tartu Vangla tegevuse tõttu oleks kaebajale tekkinud tervisekahjustus. S. R. on oma tervist ise kahjustanud ja keeldus või raskendas endale vajalikku meditsiinilist abi osutamist ning seega ei saa Tartu Vangla olla vastutav kannatuste ja piinade eest, mille tekitajaks oli S. R. ise. Samuti ei leidnud tõendamist, et vastustaja süül oleks alandatud S. R. väärikust. Vangistusseaduse § 69 lg 1 tulenevalt kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid, kes kahjustab ise oma tervist või on suitsiidikalduvustega. Sama sätte lg 2 p. 5 kohaselt on lubatud täiendavate ohjeldusmeetmete kasutamine. VangS § 70 lg 1 ja lg 2 kohaselt on lubatud ohjeldusmeetmena kasutada fikseerimist, käeraudu, jalaraudu ja rahustussärki, kusjuures ohjeldusmeetme kasutamine ei tohi olla üle 12 tunni. VangS § 69 lg 4 kohaselt kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid vanglateenistus ning edasilükkamatul juhul kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid kõrgem kohalviibiv vanglateenistuse ametnik, seega on vanglaametnik pädev rakendama ohjeldusmeetmete kasutamist. Lähtudes ohjeldusmeetmete kasutamise kohta tehtud aktidest (tl.22-30), on kaebaja suhtes kohaldatud ohjeldusmeetmeid VangS § 70 lg 2 ettenähtud normi piires ning ohjeldusmeetmeid on kasutatud seonduvalt sellega, et kaebaja on suitsiidikalduvustega isik ning tal oli soov enesele kehavigastusi tekitada, mille vältimiseks tuli kaebaja suhtes kasutada rahustusvoodit, fikseerimist ja kinnisidumist. Kohus on seisukohal, et kõikides aktides nähtuvalt on toodud põhjendusteks, et kaebaja on olnud rahutu ja rabeles ning oli enesele ohtlik. Seega tuli vanglal sekkuda, et ära hoida suuremad tervisekahjustused või isegi isiku surma. Nii rahustusvoodi kasutamist kui ka kinnisidumist (fikseerimist) ja sellest vabastamisel on kutsutud arst hindama kaebaja tervislikku seisundit. Kaebaja on märkinud, et peale ohjeldusmeetmete kasutamist tekkis kaebajal kõhuvalu, mille kohta on vangla märkinud, et 07.12.2008 õhtul on kaebaja alla neelanud mitmeid rullikeeratud madratsi ribasid, mis põhjustasid kaebajale kõhuvalu. Samuti oli kaebaja endale tekitanud lõikehaavasid ning keeldunud arstiabist. Selleks et kaebaja haavasid puhastada ja siduda, tuli kasutada ohjeldusmeedet, samuti anti ravimit kõhuvalu vastu. Samas on kaebaja toodud 03.11.2009 meditsiiniosakonda, kuna kaebaja oli ise oma käehaava lahti sidunud ning vajas haava õmblemist ning uut sidumist, kuna kaebaja keeldus sellest, tuli rakendada ohjeldusmeedet. 03.11.2009 ohjeldusmeetme kasutamise aktist nähtuvalt on kaebaja lubanud kõik oma käeveenid läbi lõigata ning enesetapu sooritada ning keeldus arstiabist. Seega on igati vajalik ja proportsionaalne kaebaja suhtes ohjeldusmeetme kasutamine ning ohjeldusmeetmeid ei ole kasutatud vanglaametniku poolt omavoliliselt, juhtumid on fikseeritud ja põhjendatud. Samas nõustub kohus vastustajaga, et rahustusvoodisse fikseerimine iseenesest valu ei põhjusta, kui ise liikumatult lebada ning endale viga ei tekita, samas on kaebajal olnud võimalus teavitada kui kinnitus liiga tugevalt on pandud. Kaebaja on märkinud, et ta jäi rahustusvoodi kasutamise ajal söömata ning teda ei lastud WC-sse, mille kohta vangla märgib, et kaebajale oli jäetud toit kambrisse, mida ta võis süüa hiljem ning pole täheldatud, et kaebaja oleks pidanud urineerima rahustusvoodisse, kuna teda ei ole WC-sse lastud. Kohus peab usutavaks vangla poolt toodut ning samas ei ole kaebaja pöördunud pärast ohjeldusmeetmete kasutamist vangla poole taotlusega saamatajäänud toidu või joogi suhtes või taotlusega anda puhtad riided. Kohus nõudis välja ka vangla meditsiiniosakonna juhataja dr. Piret Kooli seletused S.R. juhtumite kohta, millest nähtuvalt on tegemist isikuga, kellel on diagnoositud segatüüpi 3 isiksushäire, valdavalt käitumishäiretega kohanemisreaktsioon ja tahtlik enesevigastus ning teda on hospitaliseeritud statsionaarse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi läbiviimiseks. Arsti kirjeldus (tl. 94) sisaldab juhtumeid enesevigastustest ning märget selle kohta, et ohjeldusmeetmena rahustusvoodisse paigutamisel kutsutakse valvemeedik hindama kinnipeetava seisundit, samuti hindab valvemeedik kinnipeetava tervislikku seisundit rahustusvoodist vabastamise järgselt, seega toimub ohjeldusmeetmete rakendamine meditsiinilise kontrolli all. Vanglaametnike selgituste (tl.96-98) kohaselt on tegemist isikuga, kes on jätkuvalt ähvardanud endale kehavigastusi tekitada ning samuti märgib vanglaametnik Meelis Vadi, et tõele ei vasta ka see, et kaebajale keelduti andmast vett joogiks, kuna kaebaja selleks soovi ei avaldanud. Kokkuvõttes leiab kohus, et vangla on õiguspäraselt toiminud, ohjeldusmeetmeid on kasutatud proportsionaalselt ja tulenevalt vajalikkusest, mistõttu puudub alus ka mittevaralise kahju väljamõistmiseks. Tuvastamist leidis asjaolu, et vangla ei ole ohjeldusmeetmete kasutamisel alandanud kaebaja inimväärikust ning samuti ei ole riivatud kaebaja au ega head nime ega kahjustatud kaebaja tervist. Mittevaralise kahju hüvitamise eeldusteks on süüliselt väärikuse alandamine, tervisekahjustamine, vabaduse võtmine, kodu- või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumine, au või hea nime teotamine. Muudel juhtudel on mittevaralise kahju hüvitamise nõue välistatud. Kohus peab vajalikuks märkida, et Euroopa Inimõiguste Kohtu 29.05.2012 kohtulahendis (V.J. versus Eesti) on asutud seisukohale, et rahustusvoodisse sidumise regulatsioon on Eestis pealiskaudne ja üldine. EIK on rõhutanud, et iseenesest ei ole rahustusvoodi kasutamine vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni Artikliga 3 ning juhul kui rahustusvoodi kasutamine ei tulene meditsiinilistest põhjustest, ei tohiks vastava meetme kestus olla üle paari tunni. EIK rõhutas kas seda, et vastavat meedet ei tohi kasutada karistuslikul eesmärgil, vaid üksnes isiku endale või teistele kahju tekitamise ärahoidmiseks. Antud juhul on tulnud täiendavate ohjeldusmeetmete kasutamise vajadus meditsiinilistest põhjustest ning kaebaja suhtes jõu kasutamine on tulenenud kaebaja enda käitumisest. Kaebaja on tekitanud endale ise kehavigastusi, mis vajas operatiivset sekkumist vangla poolt, et ära hoida kaebaja tervisele suurema kahju tekitamise oht. Eeltoodu alusel jätab kohus kahjunõude taotluse rahuldamata ning täies ulatuses kaebuse rahuldamata. Kohus on lähtunud otsuse tegemisel HKMS § 160 lg
- Kohtunik Mare Priks 4