← Eesti

3-11-1772/12

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Mare Krull Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. märts
  2. a, Jõhvi kohtumaja Haldusasja number 3-11-1772 Haldusasi H.L`i kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju 3500 euro hüvitamiseks Menetlusvorm kirjalik menetlus Menetlusosalised kaebuse esitaja H.L, vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata Edasikaebamise kord: Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 18.07.2011 saabus Tartu Halduskohtusse H.L`i kaebus Viru Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju 3500 euro hüvitamiseks. I Pikaajalise kokkusaamise keeld
  3. 08.05.2009 käskkirjaga nr 6.-3/1131-D karistati H.Li ühe pikaajalise kokkusaamise keeluga. 09.05.2009 saabus H.Li perekond pikaajalisele kokkusaamisele, kus H.Li naisele selgitati ekslikult, et kokkusaamisele ta ei saa ning paluti lahkuda. Lõpuks Viru Vangla lahendas möödarääkimiste tõttu tekkinud arusaamatused ning H.Li perekond lubati kokkusaamisele. Tartu Halduskohtu 24.11.2009 otsusega nr 3-09-2151 tühistati käskkiri nr 6.3/1131-D. 11.04.2011 esitas H.L Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse mittevaralise kahju 2000 euro hüvitamiseks (t.lk.60-67), 13.06.2011 jättis Viru Vangla tema taotluse rahuldamata (t.lk.59). II Teleri kambrisse mittelubamine
  4. 30.12.2008 esitas H.L Viru Vanglale taotluse isikliku teleri saamiseks kambrisse. Taotlus rahuldati ning kinnipeetav sai kambrisse teleri. 01.04.2009 käskkirjaga nr 6-3/760-D karistati H.Li noomitusega ning võttes aluseks H.Li distsipliinirikkumisi tunnistas vangla 06.04.2009 haldusaktiga nr 6-20.1/1647-2 kinnipeetava televiisori kasutamise loa kehtetuks ning televiisor võeti kinnipeetava kambrist ära. 13.10.2009 otsusega nr 3-09-1576 tühistas Tartu Halduskohus käskkiri nr 6-3/760-D. 07.04.2011 esitas H.L vanglale kahju hüvitamise taotluse nr 6-16/15177, mille vangla jättis 07.06.2011 rahuldamata. KAEBUSE TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
  5. Pikaajalise kokkusaamise keelu osas leiab kaebaja, et alusetu distsiplinaarkaristuse määramine, milleks oli pikaajalise kokkusaamise keeld ning sellest tulenevalt pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine 6 kuu jooksul pani teda taluma alandust ja häbi. Eeltoodu ja tema perekonnaga alandavalt käitumine viis tema perekonna purunemiseni, mistõttu on Viru Vangla tekitanud talle mittevaralist kahju summas 2000 eurot.
  6. Teleri kambrisse mittelubamise osas leiab kaebaja, et talle on tekitatud mittevaraline kahju summas 1500 eurot seoses Viru Vangla poolt tema alusetu distsiplinaarkorras karistamisega ja õigusvastasest distsiplinaarkaristusest tuleneva isikliku televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamisega, mille tõttu tal puudus isikliku televiisori kasutamise võimalus 17 kuud. Kaebaja leiab, et sellega alandati tema väärikust, teotati ta au- ja head nime ning põhjustati pikemaajalisi hingelisi ja psüühilisi kannatusi. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Vastustaja leiab, et kaebus ei ole sisuliselt põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. I Pikaajalise kokkusaamise keeld
  7. Vastustaja märgib, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude lahendamisel on keskseks eelduseks kahju tekkimine isikule, mistõttu tuleb kaebajal tõendada, milles konkreetselt seisnes temale tekitatud kahju. Vastustaja leiab, et kaebaja ei ole esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et temale oleks mittevaraline kahju tekkinud ning seega on kaebaja väide kannatanud peresidemetest paljasõnaline ning ei ole piisav tekkinud kahju tõendamiseks.
  8. Vastustaja viitab Tartu Ringkonnakohtu 2.11.2010 lahendile nr 3-09-2571, milles Ringkonnakohus on märkinud, et ei nõustu halduskohtuga selles osas, et kaebaja ei pea tõendama mittevaralise kahjuna valu ja kannatuste tekkimist. Ringkonnakohtu arvates on üheks aluseks, mille alusel halduskohus saab hinnata mittevaralise kahju tekkimist, kaebaja õiguste rikkumine. Alles seejärel saab halduskohus anda hinnangu sellele, kas esinevad RVastS § 9 lg-s 1 ettenähtud alused mittevaralise kahju hüvitamiseks. Viidatud lahendis on leitud, et ehkki kaebaja perekonnaellu mõnevõrra sekkuti, ei olnud see riive nii intensiivne, et kohus saaks valu ja kannatuste tekkimist eeldada. Ka ei ole tõendatud, et just kokkusaamise ärajäämisel olid püsivad tagajärjed kaebaja peresuhetele.
  9. Vastustaja on seisukohal, et käskkiri, millega pikaajalise kokkusaamise keeld tühistati, ei saa olla kahju tekkimise aluseks. Nimelt vastavalt Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kinnitatud „Vangla sisekorraeeskirja“ §-le 45 võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks 2 pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul. H.Lil oli pikaajaline kokkusaamine oma abikaasa ning lastega 09.05.
  10. Järgmine pikaajaline kokkusaamine võimaldati H.Lile 10.11.2009 ehk pool aastat pärast eelmist kokkusaamist. Kinnipeetaval ei saanudki olla alust eeldada, et talle võimaldatakse kokkusaamine tihedamini kui kord poole aasta jooksul.
  11. Lisaks märkis vastustaja, et Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) ei ole asunud seisukohale, et konventsiooni artikkel 8 näeb üleüldse ette kinnipeetava õiguse pikaajalisele kokkusaamisele. Asjas Aliev vs Ukraina

(2003)on kohus sõnaselgelt väljendanud oma seisukohta, et artiklit 8 ehk isiku õigust era- ja perekonnaelule ei rikuta, kui kinnipeetavale ei võimaldata või riigi õigusaktid ei näe ette pikaajalisi kokkusaamisi lähedastega ega intiimsuhet abikaasaga.
  1. Samuti leiab vastustaja, et 09.05.2009 asetleidnud intsident ei saanud tekitada H.Lile mittevaralist kahju. Õiguskantsleri soovitusest nähtub, et kaebaja abikaasa ja vanglaametnike vahel esines 09.05.2009 sündmuste käigus mitmeid möödarääkimisi - H.Li abikaasale edastati ekslikult informatsioon pikaajalise kokkusaamise mitte toimumise osas. Vastustaja on seisukohal, et üksteisest möödarääkimine ning ekslike seisukohtade jagamine ametnike poolt ei tähenda seda, et H.Li perekonnaliikmetesse oleks suhtutud alandavalt. Õiguskantsleri soovitusest nähtub, et ametnikud on seoses juhtunuga andnud ka selgitusi, et H.Li abikaasa oli juhtunu tõttu ärritunud, mistõttu oli temaga suhtlemine mõnevõrra raskendatud. Kõigi eelduste kohaselt E. Eskla mõistis, et tema abikaasa H.L ei ole süüdi selles, et ametnikud jagasid talle eksitavat infot ning E. Eskla on koos lastega tulnud pikaajalisele kokkusaamisele ka pärast nimetatud vahejuhtumit. Eelnev viitab asjaolule, et isegi kui H.Li perekond purunes, siis ei saanud see kuidagi olla põhjuslikus seoses vangla tegevusega. Seega eelpooltoodust tulenevalt leiab vangla, et kaebajale ei ole saanud mingisugust kahju tekkida ning kaebaja vastupidised väited on tõendamata ning paljasõnalised. Teleri kambrisse mittelubamine
  2. Vastustaja märgib, et teleri kambrisse lubamisel lähtub vangla eelkõige julgeolekukaalutlustest. Riigikohtu tõlgendus, et teleri loa andmisel ei tohi kaaluda eelnevaid distsiplinaarkaristusi esitati alles
  3. juuni 2010.a otsuses nr 3-3-1-32-
  4. Pärast seda muudeti vanglates senist käitumismustrit ning varasemalt määratud distsiplinaarkaristuste arvestamine teleri loa väljastamisel sellisel kujul lõpetati.
  5. Siiski tuleb arvestada, et elektriseadme läbiotsimine vanglas on keeruline protseduur, sest lahti võtmise käigus esineb risk seadet kahjustada. Seetõttu on elektroonikaseadmete avamine komplitseeritud, vanglal ei ole võimalik läbi otsida kambrisse antavaid elektriseadmeid ja seeläbi püsib oht, et kinnipeetav võib elektriseadmeid kasutada keelatud esemete peitmiseks, mis aga otseselt ohustab vangla julgeolekut. Seega kuna kinnipeetaval on lihtne peita keelatud ese televiisorisse, siis üldjuhul isikutele, kes on keelatud esemete omamisega vangla silmis usalduse kaotanud, julgeolekukaalutlustel telereid ei väljastata.
  6. Vastustaja märgib, et ka õiguskantsler on oma 29.11.2010 lõppvastuses nr 74/101260/1006866 leidnud, et kuigi kinni peetavale isikule ei ole lubatud keelduda teleri loa andmisest pelgalt seetõttu, et isikul on distsiplinaarkaristused, siis distsiplinaarkaristuse vääriliseks peetud teguviis võib sellest hoolimata olla kaalukaks asjaoluks loa andmisest keeldumiseks. Samuti on õiguskantsler nentinud, et kui isik on varasemalt omanud enda juures keelatud esemeid, on seda võimalik käsitada elektriseadme kambrisse lubamise otsustamisel olulise asjaoluna. 3
  7. Vastustaja märgib, et H.Li kambrist leiti 17.02.2009 2,5 m pikkune keelatud ese - nöör, mille eest kinnipeetavat karistati noomitusega. Seega kuna isik omas kambris keelatud eset, siis on praktiliselt kindel, et vangla ei oleks kinnipeetavale usalduse puudumatuse tõttu telerit andnud, kuna vangla ei saa kindel olla, et kinnipeetav ei pane elektriseadmega toime rikkumist ja ei peida keelatud esemeid edaspidi näiteks telekasse. Seega asjaolu, et haldusakti märgitud osa kaalutulustest on osutunud kohtupraktika arenedes lubamatuteks, ei tähenda, et otsus oli sisuliselt ebaõige. Ka käesoleval ajal ei lubata kinnipeetavatele isikutele, kes on jäänud vahele keelatud esemete omamisega, kambrisse televiisoreid.
  8. Vastustaja märgib, et kinnipeetaval oli võimalik kõiki televiisori loa andmisest keelduvaid haldusakte endal vaidlustada ja nii oleks kinnipeetav saanud temale väidetavalt tekkinud kahju ära hoida. Kui kinnipeetav leidis, et välja antud haldusaktid tema õigusi ei riku, siis on küüniline aastaid hiljem jõuda vastupidisele järeldusele. Vastustaja leiab, et isegi kui vangla oleks õigusvastaselt kaebajale teleri väljastamata jätnud, siis kõnealune juhtum ei anna alust eeldada mittevaralise kahju tekkimist. Asjaolu, et isikul ei ole võimalik vaadata kambris isiklikku telerit ei saa tekitada isikule selliseid valu ja kannatusi, mis vajaksid rahalist hüvitamist. Seega isikule ei ole mingisugust reaalset hüvitamist vajavat kahju üldse saanudki tekkida. Samuti ei ole isik ise kuidagi tõendanud või selgitanud enda valu ja kannatusi, mistõttu tegemist on ilmselgelt perspektiivitu nõudega.
  9. 07.03.2012 saabus kohtusse H.Li täiendav seisukoht (t.lk.107-110), milles H.L märgib, et tema õiguste rikkumine on tõendatud talle alusetult määratud distsiplinaarkaristuste tühistamisega, mille alusel tema õigusi piirati. Kaebaja märgib, et oma emotsionaalseid üleelamisi on ta kirjeldanud oma 11.04.2011 taotluse põhjendustes ning määrav on ka asjaolu, et varem võimaldas Viru Vangla pikaajalisi kohtumisi 2-3 kuu järel, kuid nüüd ületas 1 päeva VSkE §-s 45 sätestatud minimaalset kokkusaamise sagedust, milleks on üks kord poole aasta jooksul. Kaebaja märgib, et vastustaja vastuse punktides 2.1 kuni 2.7 esitatud väited on asjakohatud ja palub kohtul jätta need tähelepanuta. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS
  10. Mittevaralise kahju hüvitamise eeldused on sätestatud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1, mille kohaselt võib mittevaralise kahju rahalist hüvitamist nõuda süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Seega tuleb kahju hüvitamise kaebuses eelkõige tuvastada, kas isikul on tekkinud kahju, kas toiming, millega isikule väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane ning kas esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja õigusvastase toimingu vahel. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju hüvitamise kaebus rahuldamisele. Kaebajal on õigus vastustajalt mittevaralise kahju hüvitamist nõuda juhul, kui talle oli saabunud vähemalt üks RVastS § 9 lõikes 1 loetletud tagajärgedest ja see pidi olema saabunud Viru Vangla õigusvastase ja süülise tegevuse tagajärjel. Pikaajalise kokkusaamise keelu määramine
  11. H.L on seisukohal, et pikaajalise kokkusaamise keelu määramine ning tema perekonnaga alandavalt käitumine viis tema perekonna purunemiseni, mistõttu on talle tekkinud rahalist hüvitamist vajav mittevaraline kahju. 4
  12. Mittevaralise kahju hüvitamise alusena on märgitud eraelu puutumatuse rikkumine. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude eelduseks on kahju tekkimine isikule. Kohus on seisukohal, et käskkiri, millega pikaajalise kokkusaamise keeld tühistati, ei saa olla kahju tekkimise aluseks.
  13. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kinnitatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 45 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul. H.Lil oli pikaajaline kokkusaamine oma abikaasa ning lastega 09.05.2009 (t.lk.68) ning järgmine pikaajaline kokkusaamine võimaldati 10.11.2009 ehk pool aastat pärast eelmist kokkusaamist. Kohus nõustub selles osas vastustajaga, et kinnipeetaval ei saanudki olla alust eeldada, et talle võimaldatakse kokkusaamine tihedamini, kui kord poole aasta jooksul. Kaebaja on märkinud, et varasemalt võimaldati talle pikaajalisi kokkusaamisi tihedamini, kuid kohtu hinnangul ei tõenda see vangla õigusvastast käitumist. Tulenevalt eeltoodust on kohus seisukohal, et nähtuvalt kaebaja kokkusaamiste väljavõttest on kaebaja pikaajaliste kokkusaamiste vahe pool aastat ning seega ei ole vangla rikkunud kaebaja vangistust reguleerivatest õigusaktidest tulenevaid õigusi pikaajalisele kokkusaamisele. Kohus selgitab, et pikaajaline kokkusaamine ei ole ainsaks võimaluseks oma lähedastega suhtlemisel või suhete hoidmisel, vaid selle kõrval annab VangS selleks kinnipeetavale mitmeid erinevaid võimalusi - kirja kirjutamine, helistamine ning lühiajalised kokkusaamised. Kohus selgitab, et kinnipidamisega paratamatult kaasnevad ebamugavused ning kaebaja on ise oma käitumisega põhjustanud olukorra, kus tal tuleb viibida kinnipidamisasutuses ning taluda sellega kaasnevaid piiranguid.
  14. H.L on oma kaebuses märkinud, et peresuhete purunemisele aitas kaasa ka see, kui 09.05.2009 tuli ta perekond pikaajalisele kokkusaamisele ning vanglaametnikud käitusid ta perekonnaliikmetega alandavalt. Kohtu hinnangul on tuvastatud, et 09.05.2009 intsidendis, kus vanglaametnikud edastasid H.Li abikaasale ekslikku informatsiooni pikaajalise kokkusaamise toimumise osas, oli tegemist ametnike üksteisest möödarääkimisega, kuid see ei tähenda seda, et H.Li perekonnaliikmetesse oleks suhtutud alandavalt. Direktori sõnutsi oli tegemist vangla praktikas esmakordse juhtumiga, kus kinnipeetavale määrati pikaajalise kokkusaamise keeld päev enne graafikus määratud kokkusaamise toimumist ning info, et vaatamata 08.05.2009 keelule kokkusaamine toimub, jäi 09.05.2009 teenistuses olevatele ametnikele edastamata ning see tekitaski arusaamatusi.
  15. Kohus juhib tähelepanu, et pärast 09.05.2009 pikaajalist kokkusaamist on H.Li abikaasa koos lastega tulnud kokkusaamisele ka näiteks 10.11.2009 ning 30.06.2011 on plaanitud lühiajaline kokkusaamine poegadega (t.lk.68-69). Kohtule teadaolevalt on kaebaja
  16. aasta aprillis haldusasjas nr 3-11-2994 ise kohtule kirjutanud seoses oma elukaaslase E. E toonase elukaaslase tegevusest tuleneva probleemi osas. Seega oli kaebaja teadlik, et tema elukaaslane oli uues suhtes. Kohus leiab, et tulenevalt eeltoodust ei ole tõendatud, et H.Lile oleks tekkinud mingi kahju või tema perekonna purunemine oleks olnud põhjuslikus seoses vangla tegevusega. Seega jätab kohus kaebuse selles osas rahuldamata. Teleri kambrisse mittelubamine
  17. VangS § 31 lg 2 kohaselt vanglateenistuse ametniku loal võib kinnipeetaval olla isiklik raadio, televiisor, video- või helikassettmagnetofon või muu vaba aja veetmiseks vajalik ese, kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirja ega häiri teisi isikuid. Tulenevalt VangS § 66 lg-st 1 on vanglal kohustus tagada üldine julgeolek vanglas. Seetõttu tuleb vanglal 5 kaaluda, kas televiisori kambrisse lubamine ei too kaasa ohtu vangla julgeolekule või ei soodusta õigusrikkumiste toime panemist.
  18. Riigikohus on oma
  19. juuni 2010 otsuse nr 3-3-1-32-10 p-s 19 leidnud, et VangS § 31 lg 2 sõnastusest nähtub, et loa andmise otsustamisel omab tähtsust vaid vastava seadme kasutamise funktsioon ja selle tulemusena teiste isikute häirimise või vangla sisekorraeeskirja rikkumise võimalikkus, mitte aga eseme kambrisse lubamist taotleva isiku eelnev käitumine. Viru Vangla on aga kaebaja teleri kambrisse lubamise loa kehtetuks tunnistamise otsuses (t.lk.87) ja taotluste rahuldamata jätmistes (t.lk.89,91,93) lähtunud kaebaja eelnevast käitumisest ja põhjendanud keeldumist kaebaja distsiplinaarkaristuste olemasoluga, samas jätnud põhjendamata, kuidas toimepandud süüteod annavad alust järeldada, et kaebajale teleri kambrisse lubamine võib kaasa tuua vangla sisekorraeeskirjade rikkumise või teiste kinnipeetavate häirimise. Arvestades, et nimetatud keeldumisotsus on haldusakt haldusmenetluse seaduse tähenduses, mis vajab põhjendamist, on tuvastatud, et vastustaja ei ole lähtunud seadusest tulenevatest kaalutlustest ning hilisemad põhjendused (kaebajast tuleneva ohtlikkuse kohta ja keelatud asjade telerisse peitmise võimalus) ei ole arvesse võetavad ning seega on selline keeldumine olnud õigusvastane. Kuivõrd vangla on nimetatud tegevuses lähtunud julgeolekukaalutlustest, ei saa kohtu hinnangul televiisori omamise keelamist käsitleda antud kontekstis lisakaristusena, vaid ühe meetmena julgeoleku tagamisel vanglas, mille on kaasa toonud kaebaja käitumine (kaebajal oli mitmeid distsiplinaarkaristusi, sh keelatud esemete omamise eest).
  20. Kohtu hinnangul võis teleri kambrisse mittesaamine küll põhjustada kaebajale teatud ebamugavusi, kuid mitte selliseid kannatusi, mis annaks alust arvata, et kaebajal on õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud alustel. Tõendatud ei ole, et teleri kambrisse mittelubamine oleks kaebajale põhjustanud vaimseid või füüsilisi kannatusi. Kaebajal ei olnud küll teatud perioodil isiklikku telerit, kuid talle olid tagatud kõik võimalused informatsiooni saada üldkasutatavas ruumis asuva teleri vahendusel, samuti vangla tellitud ajakirjandusväljaannete lugemise ning kambris olnud raadio kuulamise kaudu.
  21. Kohus nõustub selles osas vastustajaga, et kinnipeetaval oli võimalik kõiki televiisori loa andmisest keelduvaid haldusakte eelnevalt vaidlustada ja nii oleks kinnipeetav saanud temale väidetavalt tekkinud kahju ära hoida, kuid kinnipeetav seda ei ole teinud. Kohus leiab, et seega ei ole tõendatud, et kaebajale oleks tekkinud mingisugune reaalset hüvitamist vajavat kahju.
  22. Tulenevalt eeltoodust on kohus seisukohal, et kaebajale ei ole tekkinud RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitamisele kuuluvat kahju ning kohus jätab kaebuse täies ulatuses rahuldamata.
  23. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on kohtuotsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuna vastustaja ei ole nõudnud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. Mare Krull kohtunik 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.