← Eesti

2-12-29586/30

Obsah (6)§ 156§ 71§ 53§ 62§ 141§ 63

KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 19. november 2012. a, Tallinn Tsiviilasja number 2-12-29586 Tsiviilasi XXXja XXXavaldus avaliku

) § 156 lg 1 sätestab, et omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. 17. Menetlusosalised ei ole toonud esile ja kohus ei ole ka tuvastanud asjaolusid, mis annaksid alust täiendavalt kohaldada

§ 156

lg 2 või 3, seega tuleb avaldus lahendada eelmises punktis viidatud normide põhjal. 18. Menetlusosalised on üksmeelsed, et avaldajate kinnistult juurdepääs avalikule teele puudub. Ükski puudutatud isik ei ole väitnud, et juurdepääs pole vajalik või seda ei oleks mõistlik korraldada avalduses märgitud viisil koormatava kinnistu kaudu. Asjakohane ei ole puudutatud isikute I ja II väide, et avaldajad on rajanud veel täiendava juurdepääsu. Avaldusest ja kohtule esitatud andmetest nähtub selgelt, et ajalooliselt on kasutatud juurdepääsuks olemasolevat teed ja avaldajad soovivad seda kasutada ka edaspidi. Vald peab samuti senist juurdepääsu ja selle õiguslikku fikseerimist otstarbekaks. Menetlusosaliste avaldustest nähtub, et kokkulepet juurdepääsu kasutamise tähtaja ja tasu osas ei ole neil õnnestunud saavutada. Järelikult määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu

§ 156lg 1 kolmanda lause alusel kohus.

Juurdepääsu määramisel määrab kohus selle olulised tingimused, samuti juurdepääsu kasutamise tasu.

  1. Menetlusosalised on esitanud andmed, et juurdepääsule vastav olemasolev tee on 253 m pikk (tlk 75) ja ca 4 m lai. Tee saab alguse kohalikult maanteelt (XXX) ja kulgeb XXXst praktiliselt risti koormataval kinnistu hoonete kõrvalt peaaegu sirgjooneliselt avaldajate kinnistul olevate hooneteni. Sama nähtub kaartidelt, plaanidelt ja aerofotodelt (tlk 7–8, 53–59, 75, 120). Tee on ajalooliselt olemas ja kasutusel (tlk 53–55, 57). Praegune maakorralduslik olukord on kujunenud maareformi käigus (tlk 60–63). Kohus määrab avaldajate taotletud juurdepääsu selle tee kaudu.
  2. Kohus ei pea otstarbekaks määrata juurdepääsu tähtajalisena. Puudutatud isikute I ja II väited avaldaja ebaperemehelikust käitumisest ja koormatava kinnistu kahjustamisest ei anna alust keelduda juurdepääsu määramisest. Seetõttu jätab kohus tähelepanuta viidatud 4

(8)2-12-29586 puudutatud isikute väited prahi ja ehitusmaterjali ladustamise kohta ning sellega seonduvad tõendid (tlk 143, 146–167).
  1. Järgmiseks hindab kohus, millised tingimused on juurdepääsu osas vajalikud ja põhjendatud. Kuna avaldajate kinnistule muu juurdepääs puudub, siis tuleb määrata juurdepääs nii jalgsi kui ka mootorsõidukiga. Kohus ei pea põhjendatuks piirata teel liiklevate mootorsõidukite massi. Samuti ei ole põhjendatud keelata juurdesõiduteel peatumine ja parkimine. Puudutatud isik III on taotlenud juurdepääsuteel liikumise kiiruse piiramist 15 km/h, puudutatud isikud I ja II soovivad, et teel kehtiksid LS-s märgiga “Õueala” ettenähtud liiklustingimused. LS § 2 p 96 kohaselt on õueala jalakäijate ja sõidukite samaaegselt liiklemiseks ettenähtud ala, kus ehituslike või muude vahenditega on vähendatud sõidukite kiirust ning mille sisse- ja väljasõiduteed on tähistatud õueala liikluskorda kehtestavate liiklusmärkidega. LS-st tulenevad õuealal liiklemise kohta eelkõige järgmised piirangud: − peatatud või pargitud sõidukil ei tohi mootor töötada kauem kui kaks minutit (§ 13 lg 5); − suurim lubatud sõidukiirus on 20 kilomeetrit tunnis ja alakäija vahetuses läheduses tohib sõiduk liikuda selle jalakäija kiirusega (§ 15 lg 1 p 6 ja § 64 lg 2); − juht ei tohi õuealal jalakäijat ohustada ega takistada, vajaduse korral tuleb sõiduk seisma jätta. − mootorsõiduk võib sinna sõita vaid peatumiseks või parkimiseks (§ 64 lg 4); − parkida tohib ainult A- ja B-kategooria ning D1-alamkategooria mootorsõidukit. Seda tohib teha ainult tähistatud parklas, selle puudumisel aga teel kohas, kus parkimine ei takista jalakäijat ega muuda võimatuks teiste sõidukite liiklust (§ 64 lg 5).
  2. Kohtu hinnangul on eelnevas viidatud piirangud käesolevas asjas juurdepääsuks taotletava tee puhul põhjendatud, v.a LS § 64 lg-st 4 tulenev keeld kasutada õueala ainult selle läbimiseks.

§ 156

lg 1 neljanda lause kohaselt tuleb juurdepääsu määramisel arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. Kuna puudutatud isikud I–III on taotlenud teel kiiruse piiramist, tee on üheaegselt kasutusel läbimiseks jalgsi ja mootorsõidukitega, teele suhteliselt lähedal asuvad puudutatud isiku III kasutuses olevad hooned ning puudutatud isikute I ja II peetavad loomad, siis on asjakohane piirata peatatud või pargitud sõiduki mootori töötamise aega ja sõidukiirust, samuti tagada jalakäijatele võimalikult ohutud liiklemistingimused.

  1. Lõpuks analüüsib kohus juurdepääsu eest makstava tasu suurust.
  2. Puudutatud isik I soovib saada juurdepääsu eest tasu 257,35 eurot aastas ja puudutatud isik II 247,25 eurot aastas (kokku 504,60 eurot aastas). Lisaks soovivad nimetatud puudutatud isikud saada tasu kolme aasta eest ette ja leppida kokku ka teatavates muudes juurdepääsu tingimustes, sh panna maamaksu tasumise kohtuse juurdepääsutee alla jääva maa eest avaldajatele. Puudutatud isik III on huvitatud, et juurdepääsu eest saadavat tasu kasutataks tee hooldamiseks. Avaldajad on valmis juurdepääsu eest tasuma 19,02 eurot aastas kõigile koormatava kinnisasja omanikele kokku.
  3. Riigikohtu senise praktika järgi on eratee omanikul õigus nõuda teed juurdepääsuna kasutavalt isikult tasu

§ 156lg 1 järgi. Teeomanikul on sellisel juhul õigus nõuda tasuna vähemalt Tee

S § 37 lg 3 järgses ulatuses tee kasutamisega seotud kulutusi (vt Riigikohtu

  1. juuni
  2. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 28 ja
  3. novembri
  4. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-11, p 14 teine lõik).
  5. Juurdepääsutasu suuruse määramisel

§ 156lg 1 ja Tee

S § 37 lg 3 järgi tuleb arvestada eelkõige TeeS-s sätestatud tee omaniku kohustuse täitmiseks vaja minevaid kulutusi. Näiteks peab teel olema TeeS § 10 lg 1 järgi võimalik ohutult liigelda ja tee peab vastama tee seisundi nõuetele. Eratee omanik korraldab TeeS § 25 lg 4 järgi tema omandis oleval teel 5

(8)2-12-29586 teehoidu ja on kohustatud looma tingimused ohutuks liiklemiseks tema teel. Teetööde tehnoloogia ja kvaliteet peavad TeeS § 30 lg 1 järgi vastama liiklusohutus- ja keskkonnakaitse- ning tee seisundi kohta esitatavatele nõuetele. TeeS-st ei tulene, et teeomanik vabaneb nendest kohustustest, kui tal on kohustus taluda kõrvalkinnistu omaniku juurdepääsuõigust ja õigus nõuda selle eest tasu

§ 156lg 1 alusel.

Eratee omaniku tasunõuet juurdepääsu taotlenud tee kasutaja vastu tee kasutamise eest ei välista asjaolu, et tema ja/või mõni muu isik kasutab sama teed. Sellisel juhul tuleb tee kasutamise tasu arvestamisel võtta arvesse iga isiku osa tee kasutamisel, kusjuures neid osasid tuleb eelduslikult pidada võrdseteks.

  1. Käesolevas asjas on menetlusosalised selgitanud, et juurdepääsule vastavat teed kasutab pooles ulatuses (XXX kuni koormataval kinnistul juurdepääsutee ääres olevate hooneteni) üks koormatava kinnistu kaasomanikest (puudutatud isik III). Kogu teed kasutavad ainult avaldajad. Kohtu hinnangul tuleb sellisel juhul jätta tee hoolduskuludest 25% koormatava kinnistu omanike kanda (kes võivad omavahel kokku leppida selle kulu kandmise tingimustes) ja 75% avaldajate kanda. Kohtule esitatud andmetel on tee hoolduskulu 566,21 eurot aastas (tlk 221–222). Kohus ei pea põhjendatuks lähtuda teisest võimalikust tasumäärast 15,90 eurot ruutmeetri kohta kuus (tlk 215). Järelikult jääb avaldajate kinnistu igakordse omaniku kanda juurdepääsutee hoolduskulust 424,66 eurot. Kohus ei saa käesolevas asjas määrata tasu kasutamise otstarvet ega viisi (aga ka selles võivad koormatava kinnistu omanikud omavahel kokku leppida).
  2. Riigikohus on märkinud, et eratee omanik, kes peab

§ 156

lg 1 järgi lubama teed kasutada teisel isikul, võib nõuda hüvitist teise isiku teekasutuse tõttu kinnistu turuväärtuse vähenemise eest vaid ulatuses, milles see on suurem TeeS § 37 lg 3 järgi arvestatavast hüvitisest (vt

  1. oktoobri
  2. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-11, p 12). Puudutatud isikud ei ole esitanud veenvaid tõendeid selle kohta, et niigi olemasoleva juurdepääsu seadustamine mõjutaks koormatava kinnistu väärtust. Kohtule esitatud arvamus (tlk 191–194) on liiga üldsõnaline ega ole kohtu hinnangul ka piisavalt selge tuvastamaks koormatava kinnistuv väärtuse langust eelviidatud tähenduses. Kohtu hinnangul võib kinnistu väärtust mõjutada eelkõige kas uue tee rajamine või senise tee varasemast suuremas mahus koormamine, kuid selliseid asjaolusid käesoleval juhul ei esine. Avaldajate kinnistu väärtuse tõusu kohus juurdepääsu eest tasu määramisel arvestada ei saa.
  3. Kohus ei arvesta juurdepääsu tasu määramisel maamaksu summaga. Maamaksuseaduse § 3 kohaselt maksab maamaksu üldjuhul maa omanik. Seega on tegemist omandi maksustamisega. Juurdepääsu seadmisel ei muutu koormatava kinnistu omandisuhe. Kohus ei tuvastanud, et koormatava kinnistu väärtus oleks vähenenud. Samuti ei tuvasta kohus, et koormatava kinnistu omanikel oleks käesoleva kohtuasja asjaoludel nende maa kasutamise võimalused kohtu määratava juurdepääsu tõttu senisest sedavõrd erinevad, mis annaks alust kaaluda maamaksu kohustusega arvestamist juurdepääsu eest määratava tasu arvutamisel.
  4. Kokku on kohtu hinnangul põhjendatud tasu juurdepääsu eest seega 424,66 eurot aastas. Kohus märgib, et see jääb vahemikku, mis oli märgitud puudutatud isikute I ja II esitatud arvamuses (tlk 191–194). Kohus ei pea põhjendatuks määrata tasu automaatset suurenemist tulevikus ja jätab seetõttu tähelepanuta vastavad seisukohad ja tõendid (tlk 168–170). Tasu tuleb maksta ette, sest sel viisil saavad koormatava kinnistu omanikud seda mõistlikult kasutada teehoiu kulude katmiseks. Tasu jaotus koormatava kinnistu kaasomanike vahel kuulub otsustamisele koormatava kinnistu omanike endi vahel.

teise jao sätted, mis reguleerivad kaasomanike vahelisi suhteid, kannavad mõtet, mille kohaselt saavad kaasomanike kokkulepped omada üksnes internset tähendust. Sama mõte on ka

§ 71

lgl 2, mis sätestab, et kaasomanikule kuulub tema osale vastav osa ühise asja viljast ning et sellist jaotust on võimalik muuta kaasomanike vahelise tehingu või lepinguga (Tallinna Ringkonnakohtu 4. septembri 2012 määrus tsiviilasjas nr 2-10-57315, p 18). 6

(8)2-12-29586 31. Avaldajad taotlevad juurdepääsuõiguse kohta kinnistusraamatusse kande tegemist. Juurdepääsuõigust reguleeriv

§ 156

paikneb seaduse kolmanda peatüki („Kinnisomand“) kolmandas jaos pealkirjaga „Kinnisomandi kitsendused“.

§ 53

lg 1 sätestab, et kinnistusraamatusse kantakse ainult seaduses ettenähtud andmed.

§ 62

alusel kantakse kinnistusraamatusse asjaõigused ja märked.

§ 141

lg-te 1 ja 3 järgi kehtib seadusjärgne kitsendus kinnistusraamatusse kandmata; seadusjärgse kitsenduse üle peetud kohtuvaidluse korral kantakse kitsendus selle kehtivuse tuvastamisel kinnistusraamatusse. Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 15 lg 1 p 1 näeb ette, et kinnistusregistriosa kolmandasse jakku kantakse muu hulgas ka kinnisomandi kitsendused. Juurdepääsuõiguse siduvaks muutumine kinnistute igakordsetele omanikele saab niisiis toimuda

§ 63

lg 1 p 4, § 63¹ lg 7 ja § 141 lg 3 alusel kinnistusraamatusse märkuse kandmisega.

  1. KRS § 34¹ lg 1 sätestab, et kinnistusraamatusse kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks on nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Käesoleval juhul kahjustab juurdepääsu kohta koormatava kinnistu registriossa tehtav kanne selle kinnistu omanike õiguseid. KRS § 34¹ lg 8 kohaselt võib puudutatud isiku nõusolekut asendada jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega on tuvastatud nõusoleku andmise kohustus. Samuti näeb tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 5 ette, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Eelneva põhjal tuvastab kohus koormatava kinnistu omanike kohustuse anda nõusolek kohtu määratud juurdepääsuõiguse kohta kinnistusraamatusse kande tegemiseks.
  2. Tsiviilasja hind on TsMS § 122 lg 3, § 125 ja § 132 lg 1 järgi 3 500 eurot.
  3. Kohus jätab menetluskulud TsMS § 172 lg-te 1 ja 8 alusel menetlusosaliste endi kanda. Riigilõivu on tasunud avaldajad ja kuna lahend tehakse nende huvides, siis jääb vastav kohtukulu TsMS § 172 lg 1 esimese lause alusel avaldajate endi kanda. Kohtuvälistest kuludest on menetlusosalised taotlenud õigusabikulude teiste menetlusosaliste kanda panemist. Kohus märgib, et hagita menetluses puudub üldjuhul vajadus kasutada menetluses professionaalset õigusabi ja selle kasutamise korral ei saa menetlusosalisel olla õigustatud ootust, et õigusabikulud piiramatult mõnelt teiselt menetlusosaliselt välja mõistetaks. Vastupidine ei oleks kooskõlas TsMS § 2 järgse tsiviilkohtumenetluse ülesandega, milleks on mh tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja võimalikult väikeste kuludega. Kohtule on antud lai otsustusruum õigusabikulude hüvitatavuse kohta, tagamaks igal üksikjuhtumil õiglase lahenduse leidmise (Riigikohtu
  4. mai
  5. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11, p 19 kolmas lõik). Kohus järeldab TsMS § 172 lg 8 teise lause sõnastusest ja käesoleva vaidluse asjaoludest, et on põhjendatud jätta kohtuvälised kulud iga menetlusosalise enda kanda. Kohus võtab siinjuures arvesse, et avalduse põhitaotlus küll rahuldatakse, aga juurdepääsupiirangud ja tasu määratakse sarnases ulatuses nagu seda soovisid puudutatud isikud.
  6. TsMS § 478 lg 4 näeb ette, et hagita menetluses tehtav määrus hakkab kehtima ja kuulub täitmisele sõltumata jõustumisest viivitamata alates päevast, kui see tehakse teatavaks isikutele, kelle kohta määrus vastavalt selle sisule on tehtud, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus võib määrata, et määrus kuulub osaliselt või täielikult täitmisele alates hilisemast asjast, kuid mitte hiljem kui alates jõustumisest, kui seadusest ei tulene teisiti. Tehingu tegemiseks nõusoleku või heakskiidu andnud või isiku tahteavalduse asendanud määrus kuulub täitmisele alates jõustumisest. Kohus määrab, et käesolev määrus kehtib ja kuulub täitmisele alates jõustumisest. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing 7

(8)2-12-29586 kohtunik 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.