2-13-1318 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIME L Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtunik Haide Rimmel Otsuse tegemise aeg ja koht 30. august 2013. a, Tallinn Tsiviilasja number 2-13-1318 Tsiviil

§ 78lg-st 3 tulenevalt.

Nimetatud säte lubab nõusolekuta kinni pidada (tasaarvestada) töötajale makstud ettemakse, mille töötaja peab tööandjale tagastama. Makstud tulemustasu näol ei ole tegemist ettemaksu või avansina; selle maksmise hetkel oli tegemist lepingust tuleneva õigustatult makstud tasuga, millele kostjal tekkis nõudeõigus (mitte õigus tasaarveldada hageja nõusolekuta) alles pärast lepingutest taganemist ja kreeditarvete esitamist ostjale 2011. a detsembris. Hageja märgib, et ta ei ole andnud tasaarvestuseks mingit nõusolekut, ei kirjalikku ega ka suulist; kostja ei ole talle mingit tasaarveldamise avaldust teinudki. Väide, nagu saanuks hageja tulemustasude arvestamist/tasaarvestamist ise jälgida vastavast arvutiprogrammist, ei tähenda, et kostja on teinud tasaarveldamise avalduse. Kostja vastuväited 10.01.2013.a menetlusdokumendis märgib kostja, et töövaidluskomisjon on oma otsuses ekslikult asunud seisukohale, et kostjal puudub õigus alusetult makstud tulemustasu tagastamise nõue hageja poolt väljateenitud tulemustasu nõudega tasaarvestada. Komisjon selgitas, et kostja viidatud lahenditest tulenevad tasud võivad olla küll ettemaksuna vaadeldavad, kuid kostja poolt alusetult tasutud tulemustasu ei saa arvestada kui ettemaksu. Selline töövaidluskomisjoni seisukoht ei ole kostja hinnangul õige. Kostja leiab, et tal oli õigus oma alusetult tasutud tulemustasu nõue hageja väljateenitud tulemustasu nõudega tasaarvestada. Kostja on seisukohal, et tulemustasu, mille kostja oli hagejale AS XXX ja MTÜ XXX vahel sõlmitud lepingute alusel tasunud, võrdsustub töötajale tasutud ettemaksuga

§ 78

lg 3 mõttes, kuna see maksti hagejale välja, kuid hiljem selgus, et hagejal langes ära õigus sellist tasu saada. Seega tasaarvestas kostja juhindudes

§ 78

lgst 3 oma sissenõutavaks muutunud nõude hageja vastu hageja sissenõutavaks muutunud tulemustasu nõudega kostja vastu. KOHTU PÕHJENDUSED JA JÄRELDUSED

1. Kohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
2. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: • hageja asus 03.12.2009.a müügispetsialistina tööle AS-is XXX. Poolte vahel sõlmiti tööleping nr 609 (TVK tl 20-24), mille lisa 2 kohaselt loeti alates 01.02.2011.a hageja tööandjaks kostja ning töölepingu numbriks sai 29; • tulenevalt poolte vahel sõlmitud töölepingu punktidest 3.3 ja 3.4 oli kostjal kohustus hagejale maksta igakuiselt tulemustasu kokku 4% hageja poolt vormistatud arvete käibemaksuta müügikattelt; • AS-i XXX ja MTÜ XXX vaheliste 01.02.2011.a multilifthaagise YYY ja 05.05.2011.a traktori YYY ning frontaallaaduri YYY müügitehingute tegemise hetkel oli hageja eelnimetatud müügitehingute pealt välja teeninud tulemustasu 740,60 eurot. Kostja on teenitud tulemustasu hageja arvelduskontole üle kandnud ühes
3. a mai ja juunikuu töö- ja provisjonitasuga; • MTÜ XXX ei tasunud temale eelnimetatud müügitehingute alusel kostja poolt väljastatud arveid, siis 31.10.2011.a taganes kostja MTÜ-ga XXX sõlmitud müügilepingutest (tl 58); • kostja on hagejale 2011.a mai ja juunikuu töö- ja provisjonitasuga makstud tulemustasu kinni pidanud hageja
4. a detsembrikuu töötasust; 3 2-13-1318 • kostjal on tulenevalt VÕS § 1028 lg-st 1 hageja vastu alusetult saadu tagastamise nõue (tl 21).
5. Poolte vahel on sõlmitud tööleping (

§ 1lg 1).

Hageja nõuab kostjalt töölepingu p-de 3.3 ja 3.4 alusel vähem makstud töötasu (tulemustasu) summas 740,60 eurot (TVK tl 1315). Töölepingu p 3.3 kohaselt makstakse töötajale igakuiselt tulemustasu 3% töötaja poolt vormistatud arvete käibemaksuta müügikattelt. Punkti 3.4 järgi makstakse töötajale tulemustasu 1% töötaja poolt vormistatud arvete käibemaksuta müügikattelt sõltuvalt sellest, millises ulatuses töötaja täidab temale ettenähtud müügieesmärke. Pooltevaheline vaidlus taandub peamiselt küsimusele, kas kostjal oli õigus hagejale tasutud tulemustasu ilma hageja nõusolekuta kinni pidada, st tasaarvestada. Vaidluse raames peab kohus esmalt tuvastama, hagejale makstud tulemustasu tasaarvestamisel kohustus saada töötajalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolek (

§ 78

lg 1) või on hagejale tasutud tulemustasu

§ 78lg 3 mõistes vaadeldav kui ettemaks.

Juhul, kui kohus peaks leidma, et tulemustasu ettemaksuks lugeda ei saa, siis asub kohus tuvastama, kas kostja oli tulemustasu tasaarvestamiseks hagejalt nõusoleku saanud. 4. Esmalt kuulub tuvastamisele, kas on hagejale tasutud tulemustasu on

§ 78lg 3 mõistes vaadeldav kui ettemaks.

Tulemustasu ettemaksuks pidamine annaks kostjale õiguse see ilma hageja nõusolekuta tasaarvestada, st hageja töötasust kinni pidada. Nõuete tasaarvestamise põhiolemust reguleerib VÕS § 197 lg 1, millest tuleneb, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist.

§ 78

lg 1, olles võlaõigusseaduse tasaarvestamise regulatsiooni suhtes erinormiks sätestab, et kohtuväliselt võib tööandja oma nõudeid töötaja töötasu nõudega tasaarvestada töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekul, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 78

lg 3 näeb ette erisuse, mille kohaselt võib tööandja käesoleva

§ 78

lg-s 1 nimetatud nõusolekuta töötaja töötasust kinni pidada töötajale makstud ettemakse, mille töötaja peab tööandjale tagastama, ja töölepingu lõppemisel tasu väljatöötamata põhipuhkuse eest. 5. Töövaidluskomisjonile esitatud vastuses ja maakohtule esitatud menetlusdokumendis on kostja asunud seisukohale, et hagejale tasutud tulemustasu tuleb käesolevas asjas vaadata kui ettemaksu (tl 4 ja 41). Kostja tugineb ennekõike sellele, et hagejale maksti tulemustasu välja, kuid hiljem selgus, et hagejal langes ära õigus sellist tasu saada. Hageja oma 16.03.2013.a tsiviilasjas esitatud menetlusdokumendis kostja seisukohaga ei nõustu. Hageja märgib, et

§ 78

lg 3 lubab töötaja nõusolekuta kinni pidada töötajale makstud ettemakse, mille töötaja peab tööandjale tagastama. Hageja leiab, et makstud tulemustasu näol ei ole tegemist ettemaksu või avansina, vaid selle maksmise hetkel oli tegemist lepingust tuleneva õigustatult makstud tasuga, millele kostjal tekkis nõudeõigus (mitte õigus tasaarveldada hageja nõusolekuta) alles pärast lepingutest taganemist ja kreeditarvete esitamist ostjale

1. a detsembris. Antud juhul võib hagejaga nõustuda osas, et tulemustasu näol oli selle maksmise hetkel tegemist töölepingust tuleneva õigustatult makstud tasuga. Selles osas puuduv vaidlus ka poolte vahel – AS-i XXX ja MTÜ XXX vahel 01.02.2011.a ja 05.05.2011.a sõlmitud müügilepingute tulemusel maksti hagejale 2011.a mai ja juunikuus tulemustasuna 740,60 eurot. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et tulemustasu tagastamisele tekkis kostjal nõudeõigus, mitte õigus tasaarveldada hageja nõusolekuta, alles pärast lepingutest 4 2-13-1318 taganemist ja kreeditarvete esitamist ostjale 2011.a detsembris. Kohus leiab esmalt, et kostjal tekkis nõudeõigus hagejale tasutud tulemustasu tagastamiseks ainuüksi pärast 31.10.2011.a müügilepingute ülesütlemist. MTÜ-le XXX s.o ostjale esitatud krediitarved täidavad VÕS §-st 189 tulenevat lepingu tagasitäitmise funktsiooni ning ei oma hageja vastu oleva nõude osas tähendust. Kohus märgib, et hageja vastu nõudeõiguse tekkimisel said täidetuks ka nõuete tasaarvestamise eeldused. Käesoleval juhul sai kostja poolt 31.10.2011.a täidetuks VÕS § 197 lg-s 1 ettenähtud tasaarvestamise esmane tingimus – kostja nõue 740,60 euro osas hageja vastu muutus sissenõutavaks. Teisena eksisteerisid poolte vahel samaliigilised nõuded, st hagejal oli kostja vastu nõue 2011.a detsembrikuu tulemustasu osas. Seega asub kohus seisukohale, et müügilepingutest taganemise hetkel omandas kostja õiguse pooltevaheliste nõuete tasaarvestamiseks.
2. Kohus nõustub kostja esindaja poolt töövaidluskomisjoni istungil esitatud seisukohaga, et hagejale makstud 740,60 eurot muutus tulemustasu ettemakseks pärast tasu saamise äralangemist (TVK tl 12; sama seisukohta on kostja esindaja avaldanud 10.01.2013.a menetlusdokumendis (tl 4)). Kohus on käesolevas otsuses varem tuvastanud, et tasu saamine langes ära kostja poolt müügilepingute ülesütlemisel 31.10.
3. a. Kohus märgib, et tulemustasu on oma olemuselt töötasu osa, mida makstakse töötajale eelnevalt kokkulepitud tulemuse saavutamise eest. Hagejale makstud 740,60 eurot muutus tulemustasu ettemakseks ennekõike põhjusel, et just sellel hetkel langes ära alus hagejale tulemustasu maksmiseks (s.o kokkulepitud tulemus jäi hagejal saavutamata).
4. Kostja on 06.03.2013.a vastuses leidnud, et ettemaksuna käsitleb töölepinguseadus vaid töölähetusele minnes töötajale makstavaid summasid võimalike tekkivate kulutuste katteks (

§ 40

lg 4) ja töötajale avansi maksmist töötasu arvelt, mida tööandjal on

§ 78lg 3 alusel õigus töötaja nõusolekuta tasaarveldada.

Sarnaselt on

§ 78lg-t 3 tõlgendanud ka töövaidluskomisjon oma 10.12.2012.

a otsuses (TVK tl 7). Kohus taolise õigusliku hinnanguga

§ 78lg 3 kohta ei nõustu.

Kohus leiab, et

§ 78

lg 3 sätestatu võimaldab laiemat tõlgendamist kui hageja esindaja ja töövaidluskomisjon välja pakkunud on. Kohus leiab, et kõnesoleva seadusesätte mõte on reguleerida kõiki töötajale makstud summade tasaarvestamist, mida võib pidada ettemaksuks, s.o tasu, mille saamise eest soovitud tegu pole tasu saamise hetkeks veel sooritatud. Ettemaksu saanud töötaja peab selle tööandjale tagastama juhul kui samaliigilisi nõudeid poolte vahel ei eksisteeri või kui tasaarvestav pool tasaarvestust ei tee. Olukorras, kus poolte vahel samaliigilisi nõuded on olemas, võib need

§ 78lg-ga 3 kooskõlas tasaarvestada.

8. Kostja on viidanud ka Sotsiaalministeeriumi antud selgitustele töölepingu seaduse kohta (tl 23). Sellest nähtuvalt on

§ 78

lg 1 kommentaariks öeldud, et kui töötasu kinnipidamise teostamine töötaja nõusolekuta ei ole seadusest tulenevalt lubatud, on tööandjal vajalik saada töötasust kinnipidamiseks töötaja nõusolek kas kirjalikus (paberkandjal või elektrooniline) või kirjalikku taasesitamist võimaldavas (näiteks e-kiri) vormis (

§ 78lõige 1).

Näitena on toodud kahju hüvitamise nõudmine või töötajale ilma õigusliku aluseta, sealhulgas arvestusliku eksimuse tõttu, ülekantud summade tagasinõudmine. Kohus leiab, et töölepingu seaduse selgitustes antud näitlik loetelu

§ 78lg 1 rakendamise võimalustest ei ole käesoleva tsiviilasja olustikule kohalduv.

Kohtu hinnangul nõuab

§ 78

lg-s 1 sätestatud regulatsioon töötaja poolt nõusolekut ennekõike seepärast, et töötajal võib olla vastuväiteid tööandja poolsele nõudele ja tasaarvestatava summa suurusele. Kuivõrd Eesti õiguskorras valitsemas põhimõte, et töötaja on töösuhte nõrgem pool, siis iseenesest on töölepingu seaduse vastava regulatsiooni ülesehitus ning 5 2-13-1318 käsiraamatus sellele antud tõlgendus mõistetav. Kohus märgib, et käsiraamatus esitatud tõlgendus omab olulisust ennekõike olukordades, kus tööandja nõue ja selle suurus ei ole etteaimatav ning mille kujunemist pole töötajal võimalik kontrollida (eriti kehtib see kahju hüvitamise nõude puhul). Samas on kostja praeguses tsiviilasjas väitnud, et hagejal oli oma töötasu arvestust võimalik jälgida ning kontrollida kostja poolt arvutivõrgus kasutusel oleva infosüsteemi „Axapta“ kaudu (tl 4 ja 33). Hageja ei ole nii töövaidluskomisjoni poolt läbi viidud menetluses ning käesoleva tsiviilasja raames esitanud vastuväiteid sellele, et tema töötasu kujunemine läbi eelnimetatud infosüsteemi võimalik oli. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et poolte vahel puudub muu hulgas vaidlus hagejale makstud tulemustasu suuruse (740,60 euro) osas. See annab kohtule aluse arvata, et hageja oli teadlik kõnealuse summa kujunemise korrast. Eelnimetatud asjaolule on asjakohaselt viidanud ka kostja oma 26.04.2013.a menetlusdokumendis (tl 34). Kohus nõustub kostja seisukohaga selles, et kostja poolt tulemustasu pidamise arvestus ei riiva töötaja töötasu puutumatuse põhimõtet, kuivõrd hageja poolt tsiviilasjas esitatud väited ning esitatud tõendid ei luba arvata, et tulemustasu kujunemise alused oleksid olnud hagejale ebaselged. 9. Hageja on 06.03.2013.a menetlusdokumendis esitanud väite selle kohta, et kostja ei ole hagejalt tulemustasu nõuete tasaarvestamise kohta nõusolekut saanud ning seda pole temalt küsitudki (tl 23). Kohus märgib, et hageja sellekohast väidet ei saa käsitleda vastuväitena kostja poolt 10.01.2013.a menetlusdokumendis esitatud väitele, et hageja oli teadlik AS-i XXX ja MTÜ XXX vahel sõlmitud lepingute täitmise probleemidest ning et kostja oli hagejat tulemustasu mahaarvamisest teavitanud. Seega leiab kohus, nimetatud ajaks makstud tulemustasu muutus kostja poolt tasutud ettemaksuks, mille tasaarveldamise õigus kostjal hageja 2011.a detsembrikuus väljateenitud tulemustasuga oli. Kuivõrd kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostjal puudus kohustus hagejalt tulemustasu tasaarvestamise jaoks nõusolek saada, siis ei pea kohus vajalikuks hagejapoolset väidet nõusoleku andmise osas käsitleda. Eelnevat arvesse võttes, leiab kohus, et

§ 78

lg 1 poolt taotletav eesmärk töölepingu seaduse käsiraamatus antud tõlgenduse kohaselt ei ole ülekantav käesoleva tsiviilasja vaidlusele. Antud juhul võib järeldada, et hageja oli teadlik poolte vahelisest tulemustasude kujunemise korrast ja selle arvestamise põhimõtetest, mistõttu kohus leiab, et poolte poolt esitatud väited ning tõendid lubavad tulemustasu tasaarvestamisel lähtuda

§ 78lg-st 3.

1. Kohus peab vajalikuks eelnevale lisada, et nõustub hageja poolt esitatuga, mille kohaselt hageja käitumine oleks hea usu põhimõttega (VÕS § 6 lg 1) vastuolus olukorras, kus hageja küll teab, et tal ei olnud õigust tulemustasu saada ning tunnistab seda otsesõnu ka kostjale, kuid keeldub ilma igasuguse põhjuseta kostja praktikakohasest tasaarvestusest. Taolise järelduse võib teha kostja poolt esitatud Tartu Ringkonnakohtu 22.11.2010.a otsuse p-st 13 (tsiviilasjas nr 2-10-4134; tl 70). Kohtu hinnangul on kostja poolt viidatud kohtulahend asjakohane ning oma sisus avalduvate põhimõtetega kohalduv ka käesoleva tsiviilasja vaidlusele. Liiatigi ei ole hageja nii töövaidluskomisjonile kui ka maakohtule esitatud menetlusdokumentides esitanud vastuväiteid selle kohta, et oli teadlik AS-i XXX ja MTÜ XXX vaheliste 01.02.2011.a ja 05.05.2011.a müügilepingute täitmise probleemidest. Kohus peab vajalikuks rõhutada, et hea usu põhimõtteid tuleb järgida ka töösuhetes nende raames tehtavates tehingutes. Lähtudes eeltoodust, leiab kohus, et hagejale makstud tulemustasu muutus kostjapoolseks tulemustasu ettemaksuks 01.02.2011.a ja 05.05.2011.a müügilepingutest taganemisel, mille tõttu oli kostjal õigus hageja 2011.a detsembrikuus väljateenitud tulemustasust hageja nõusolekuta kinni pidada 740,60 eurot. 6 2-13-1318 Võttes eelnevat arvesse, leiab kohus, et hagi kostja vastu vähemtasutud töötasu 740,60 euro nõudes tuleb jätta rahuldamata.
2. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses (TsMS § 173 lg 1). TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Haide Rimmel kohtunik 7