Obsah (5)

§ 306§ 179§ 175§ 310§ 180

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 05. veebruar 2013.a. Pärnu Kriminaalasja number 1-12-5377 Kohtukoosseis Kohtunik Anu Tammeniit Sekretär Lili Mägi Prok

§ 306kohus otsustas: Süüdi tunnistada Carmen Heinväli Kar

S § 13 lg 1 ja § 119 lg 2 järgi ja mõista karistuseks 1 (üks) aasta vangistust. KarS § 73 lg 1, 3 alusel mitte pöörata karistust täitmisele, kui Carmen Heinväli ei pane 3aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu. Katseaja algust arvata alates 05.02.2013.a.

§ 179

lg 1 p 2, § 175 lg 1 p 1,3,5,9, § 180 lg 1 alusel välja mõista Carmen Heinväljalt menetluskuluna riigituludesse sundraha 480 €, kaitsjale toimikust koopiate tegemise kulu 0,90 €, ekspertiisitasud 1133,80 € ja kannatanu esindaja tasu advokaat Alla Raudsepa osalemise eest kriminaalmenetluses summas 960 €. Menetluskulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates 1 Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB Pangas, 221023778606 Swedbankas või 333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaalis. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049696 ning selgitus: „nimi, 1-12-5377, menetluskulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses täidetud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

§ 175

lg 1 p 1, § 180 lg 1 alusel välja mõista Carmen Heinväljalt 2299,68 € kannatanu esindaja tasu E. M ja T. M kasuks.

§ 310

lg 1 kohaselt välja mõista SA-lt Pärnu Haigla tsiviilhagi katteks varaline kahju 3330,91 € E. M ja T. M kasuks ja mittevaraline kahju 20 000 € E. M kasuks. Ülejäänud osas jätta tsiviilhagi rahuldamata. Ekspertiisitasu summas 607,16 € jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada Pärnu Maakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul. Apellatsioon esitatakse kohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse pooltel on võimalik tutvuda kohtuotsusega. Süüdistuse sisu Käesolevas kriminaalasjas on esitatud süüdistus Carmen Heinväljale selles, et tema, oli 07.02.2007 töölepingu alusel tööl SA Pärnu Haigla Naiste ja laste kliinikus Pärnus Ristiku tn 1 naistearstina haiglavalves, olles võlaõigusseaduse (VÕS) § 758 lg 1 ja lg 2 alusel tervishoiuteenust osutavaks kvalifitseeritud arstiks, kes pidi pakkuma patsiendile sünnitusabi, milline tervishoiuteenus pidi VÕS § 762 kohaselt vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuli osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega, millist kohustust Carmen Heinväli rikkus ja jättis alates kella 21.00-st õigeaegselt sünnitustegevuse lõpule viimata, hinnates valesti sünnitusabi situatsiooni ja kardiotokogrammi sünnituse lõppfaasis, põhjustades nii sünnitajal E. M kui ka sündinud tütrel T. M raskeid tervisekahjustusi. Loote kardiotokogrammil hapnikuvarustuse häiretele viitavate muutuste ilmumisel (madal basaalrütm, hilised aeglustumised kompensatsioonita) alates kell 21.00-st tekkis oht T. M tervisele ning emakarebendi tekkides oht T. M ja E. M elule, mis oli näidustuseks sünnituse kiireks lõpetamiseks, seega alates kell 21.00-st oleks Carmen Heinväli pidanud tegema kõik selleks, et sünnitus kiiresti lõpetada keisrilõike sooritamisega, st laps väljutada 10-15 minuti jooksul. E. M sünnituse lõpetamise viivitamisega alates kell 21.00-st tekitas Carmen Heinväli oma tegevusetusega E. M ja T. M eluohtliku seisundi, mis väljendus E. M 6 cm pikkuses emakarebendis, mille tagajärjel eemaldati E. M emakas koos ühe munajuha ja munasarjaga, põhjustades E. M püsiva elundikaotuse, mille tõttu ta on kaotanud reproduktiivfunktsiooni. T. M sündis 07.02.2007.a kell 21.47 keisrilõike teel eluohtlikus raskes asfüksia seisundis. T. M diagnoositi asfüksia järgne kesknärvisüsteemi kahjustus hüpoksilisisheemilise 2 entsefalopaatiana, millega kaasnes psühhomotoorse arengu pidurdus, krambisündroom, bulbaarparalüüs ja lihastoonuse tõus, mille tagajärjel laps ei istunud, käinud, roomanud, kõnelenud ega saanud hakkama ühegi elufunktsiooniga kõrvalise abita, millised tervisekahjustused ja nendega kaasnevad puuded T. M olid püsivad. 07.02.2007.a toimunud tüsistunud sünnituse järgselt, teadasaamisel E. M endale ja tema lapsele T. M tekkinud tervisekahjustustest, vallandus E. M tugev emotsionaalne reaktsioon (Posttraumaatiline stressihäire), mis reaalse psühhotraumeeriva situatsiooni püsimisel formeerus püsivaks emotsionaalsete häirete kogumiks (Pikaajaline depressiivne reaktsioon). Sellise tegevusega pani Carmen Heinväli tegevusetusega ettevaatamatusest toime kahele inimesele raske tervisekahjustuse tekitamise, s.o KarS § 119 lg 2- § 13 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Menetlusosaliste põhjendused ja kohtu seisukoht Carmen Heinväljale on esitatud süüdistus KarS § 13 lg 1 ja § 119 lg 2 järgi ettevaatamatusest tegevusetuse tagajärjel kahele inimesele raske tervisekahjustuse tekitamises. Käesoleva kriminaalasja menetlusega on kindlaks tehtud, et kannatanul E. M tekkis sünnituse käigus eluohtlik seisund 6 cm pikkuse emakarebendi näol, samuti eemaldati tal operatsiooniga elundid - emakas koos ühe munajuha ja munasarjaga. Elundite eemaldamise tulemusena on E. M alatiseks kaotanud võime normaalse reproduktiivse funktsiooni, s.o. võime sünnitamiseks. Seega esinesid E. M raskete tervisekahjustustena oht elule, samuti elundi kaotus ja selle tegevuse lakkamine. T. M tekkis raskes afüksia seisundis sünnitusega, mille tõttu tuli teda elustada, samuti oht elule. T. M oli diagnoositud afüksia järgsed kesknärvisüsteemi kahjustused, mille tagajärjel ta ei suutnud istuda, roomata, käia ega kõneleda. Samuti ei saanud ta iseseisvalt hakkama ühegi elufunktsiooniga vajades pidevalt kõrvalabi. 03.04.2012.a. T. M suri. Süüdistatav C. Heinväli ennast süüdi ei tunnistanud. Kaitsja palus C. Heinvälja õigeks mõista. Kannatanute esindaja leidis, et süüdistus on põhjendatud ja palus rahuldada kannatanute tsiviilhagi summas 174 000 € ning välja mõista menetluskulud. Prokurör jäi süüdistusaktis esitatu juurde ja palus tuginedes kohtulikult uuritud tõenditele süüdistatav süüdi tunnistada ja mõista talle 1 aasta ja 6 kuuline vangistusega, jättes selle KarS § 73 alusel tingimisi 3 aastase katseaja jooksul kohaldamata. Kannatanu E. M ütluste kohaselt läks ta 07.02.2007.a. haiglasse. Teda võttis vastu dr. L. Ultraheli näitas, et lootevett on vähe ning arst soovitas sünnituse esilekutsumist. Abikaasaga nõu pidades nõustus ta induktsiooni alustamisega kella 13.30 paiku. Temaga tegeles ämmaemand K. K. Kella 15.20 paiku hakkas ta tundma kahtlaseid valusid. Kella 17 ajaks oli talle selge, et sünnitustegevus läheb lõpuni. Ta vaatas ise mobiililt kogu aeg aega, sest tuhude vahe oli umbes minut ja ta ei saanud enam arugi, millel valu lõpeb ja uus valu algab. Kella 18 paiku tundis, et käis spetsiifiline prõksatus. Ta oli varem ühe lapse sünnitanud, seetõttu oli tal sünnitusest ettekujutus olemas. Kella 18 ajal nägi ta ka sel päeval esimest korda Carmen Heinvälja. Siis otsustati ta viia eelsünnitustoast sünnitustuppa. Omal jalal ta minna ei jõudnud, sest ta alakeha ei tundnud ja tuli ka verd. Valud olid nii intensiivsed ja tugevad, et mäletab ähmaselt, mida tema käest küsiti. Sünnitustoas võttis teda vastu ämmaemand E. H. 3 Tema kurtmistele ei reageeritud ja ta ei saanud ühelegi oma küsimusele vastust. Eelsünnitustoas oli talle paigutatud KTG, sünnitustoas seda kohe ei pandud, alles kella 20.30 ajal. Kui tal paluti külili keerata, siis alakehas käis meeletu ragin. Ta vaatas kella ja kell oli sel hetkel 21.

1. Tal oli kohutavalt valus, tal oli tunne, et hing jääb kinni ja hakkab teadvust kaotama. Kuna kedagi meditsiinitöötajatest toas ei viibinud, siis ta hakkas kõvemat häält tegema, mille peale tuli ämmaemand, rebis tokogrammi pealt lehe ja jooksis välja. Seepeale saabus alles arst, kes üritas teda vaginaalselt läbi vaadata. Siis hakkas kõigil väga kiire ja teda viidi operatsioonisaali. Kui ta narkoosist ärkas, tehti talle vereülekannet. Talle öeldi, et oli emaka rebend. Tal eemaldati emakas, vasak munasari ja munajuha. Laps viidi kohe Tallinnasse lastehaiglasse. Laps oli algul koomas, hiljem tekkisid tal krambid. Laps suri 3.04.2012.a. Kannatanu T. M ütluste kohaselt viibis ta haiglas E. M juures 07.02.2007.a. alates kella 17-st. E. oli eelsünnitusosakonnas, teda käis vaatamas sanitar, ämmaemand ühel korral, arst ei käinud kordagi. Kell 21 ütles E., et tal on hirmsad valud. Kell 21.20 tuli arst ja ämmaemand. Tunnistaja K. K andis ütlusi, et oli 07.02.2007.a. haiglas tööl ämmaemandana. Kella 13 paiku paigaldas ta E. M veeni kanüüli, pani valmis rohu ja tilkinfusiooni süsteemi ja alustas protseduuriga. Juhised andis talle dr. L. C. Heinvälja valve algas kell 16.
2. Ta helistas C. Heinväljale peale kella 16 ja rääkis E. M seisundist ja rääkis ka seda, et patsiendil valud intensiivistusid. Arst talle mingeid korraldusi raviplaani muuta ei andnud. C. Heinväli lubas vaatama tulla, ta nägi, et C. Heinväli tuli osakonda peale kella kuute. Sünnitusosakonnas andis ta E. M üle ämmaemand E. H. Selleks ajaks oli sünnitustegevus korralikult käiku läinud, midagi ebatavalist ei olnud. Tunnistaja T. R ütluste kohaselt puutus ta E. M 07.02.2007.a. kokku vahetult enne keisrilõiget, kui ta pidi E. M vererõhku kontrollima. See toimus umbes kella 21 paiku. Sünnitustoas olid siis C. Heinväli, ämmaemand E. H ja õe abiline. Kuna vererõhk oli kõrge, siis anti talle 4 tilka keele alla. Haigusloosse tegi ta sissekanded C. Heinvälja ütluste kohaselt. C. Heinväli vaatas E. M vaginaalselt üle ja andis korralduse keisrilõikeks ette valmistada. Tunnistaja E. H ütluste kohaselt oli ta 07.02.2007.a. tööl sünnitustoas ämmaemandana. Kella 19 paiku toodi E. M. C. Heinväli oli ta eelnevalt läbi vaadanud. Tema vaatas E. M vaginaalselt kella 20 paiku, pani talle peale KTG. Umbes 5-10 minuti pärast talle tundus, et KTG ei ole päris selline, nagu see peaks olema. Ta teavitas C. Heinvälja ja ta tuli E. M vaatama. Patsiendil oli vererõhk kõrge, talle anti vererõhu alandajat. KTG peal oli näha lapse südamelöögitoonid. Hetkel tundus, et toonid hakkasid minema aeglasemaks. C. Heinväli andis korralduse minna keisrilõikele. Tunnistaja K-L V. andis ütlusi, et 07.02.2007.a. kell 21.23 helistas talle C. Heinväli ja kutsus haiglasse. Ta ütles, et patsiendil on vererõhk väga kõrge ja lootetoonid on halvad. Kohalejõudmiseks kuluks tal maksimaalselt 10 minutit. Operatsioonieelses riietusruumis kohtas ta C. Heinvälja. Riiete vahetamine võttis 2-3 minutit. E. M oli operatsioonilaual ja anestesioloog tegeles temaga. Patsiendile peale vaadates äratas tähelepanu emaka kuju. See oli tugevas toonuses ette võlvunud, olid olemas emakaruptuuri tunnused. Olukord oli üsna kriitiline ja tuli kiiresti tegutseda. Kui kõhuõõs sai avatud, siis oli seal hulgaliselt verd, mis pole tüüpiline. Emaka külje pealt oli näha lapse käsi, emakal oli üsna suur rebend. Rebend oli selleks hetkeks juba toimunud ja see ei juhtunud mitte lõikuse hetkel, sest kõhuõõnes oli ka hüübeid, mis ei teki momentselt kohe lõikuse käigus, seal ei olnud heledat verd. Rebend võis olla tekkinud 10-15 minutit tagasi, võib olla rohkem. Kui on näha, et laps ise ei sünni ja tema 4 südamelöökides on muutusi, siis tuleb kiiresti teha keisrilõige. Kõikidel Pärnu Haigla naistearstidel on pädevus teha keisrilõiget. Kui on väga kiire, tuleb ja saab keisrilõiget teha üksinda. Kui kiiresti arst otsustab minna keisrilõikele, on valves oleva arsti otsustada aga tema võib olla oleks ise läinud varem. Tunnistaja A. L andis ütlusi, et kohtus ta E. M 07.02.2007.a. umbes kella 10.45 paiku. Ultraheli uuringu kohaselt oli lootevett väga vähe, mis oli näidustus sünnituse induktsiooniks. E. M saigi alustatud induktsiooniga. Praktika kohaselt käib ämmaemand iga poole tunni tagant patsienti vaatamas. Oma valvekorra andis ta üle C. Heinväljale kell 16.
3. Ta informeeris ka C. Heinvälja E. M olukorrast. Kella 20.40 paiku helistas talle koju C. Heinväli ja kurtis oma isiklikku muret, et tema laps on haige. Küsimusele E. M kohta vastas C. Heinväli, et hakkab varsti sünnitama. Ämmaemand K. K hiljem kurtis talle, et tal oli probleeme C. Heinvälja kättesaamisega, et C. Heinväli läks E. M vaatama hilinemisega. Hädakeisrilõike korral on võimalik see teostada Pärnu Haiglas 10 minuti jooksul, võib juhtuda, et ka kiiremini. Tilkinfusiooni antakse patsiendile nii kaua, kui tekib regulaarne sünnitustegevus. Kõik Pärnu Haigla naistearstid on Tartu Ülikooli lõpetanud, sertifitseeritud ja neil oli ja on õigus keisrilõiget teha. Kohtus üle kuulatud ekspert E-K Z. selgitas, et teostas kohtuarstlikku ekspertiisi E. M ja T. M tervisekahjustuste tuvastamiseks. Tema arvamusel oli C. Heinvälja põhiline viga oskamatuses hinnata kardiotokograafiat. KTG näitajaid olid juba varem halvad, aga alates kella 21-st läks KTG täiesti halvaks. Oleks pidanud midagi ette võtma, minema keisrilõikele. Kuna tegemist oli korduvsünnitajaga, emakakael oli juba täiesti lahti, siis võib loote pea laskuda võrdlemisi kiiresti vaagnasse ja sündida. Eksperdi arvamusel ilmselt C. Heinväli sellele lootiski, sest KTG-s oli tegemist hüpoksia väljendusega. Kui laps oleks kiiresti sündinud, poleks see veel lapsele eluohtlik olnud. Tõenäoliselt kella 21 ja 21.20 vahel toimus emaka ruptuur. Maksimaalselt 15 minuti jooksul, üldiselt 10-12 minuti jooksul peaks saama lapse keisrilõike abil väljutatud. Ilmselt poleks siis ka nii raskeid tagajärgi olnud. Tõenäoliselt oleks olnud mõõdukas hüpoksia. Kui C. Heinväli dokumentide kohaselt vaatas KTG-d kell 21.20, siis 1015 minuti jooksul oleks pidanud laps väljutatud saama. Selleks peab olema kindel tegevusplaan ja kõik peab toimuma ülikiirelt. See on üldteada ja kõikidele naistearstidele teada, mida hädakeisri korral tegema peab. Ekspert M. V hinnangul KTG hindamisel alates kella 20.30-st kuni 21.00-ni oleks arst pidanud tähele panema, et olid olemas sellised muutused, mis viitasid vajadusele patsienti pidevalt jälgida. Alates kella 21-st oleks tulnud mõelda sünnitustegevuse lõpetamisele. Kell 21.20 olid juba sellised muutused, et tegemist oli emaka rebendiga, mis oleks pidanud viima viivitamatule keisrilõikele. See, et seda viivitamatult ei tehtud, oli arstlik viga. Igale arstile, rääkimata naistearstist, on see teada, et asfüksia seisundis või hapnikupuuduses võib eluohtlik seisund tekkida 10-12 minutiga, maksimum 15 minutiga. Ekspert A. A selgitas kohtus, et meditsiinidokumentidest tulenevalt pidi esimene häire toimuma kell 20.40, kui ämmaemandalt tuli teade, et KTG ei ole päris korras. Dokumentide järgi oli patsienti 10 minutit varem vaadatud ja sissekannete kohaselt kõik oli siis olnud korras. Kell 21 oli selleks kriitiliseks kellaajaks, kui oleks pidanud aktiivselt sekkuma. Oleks pidanud hakkama tegema ettevalmistusi keisrilõikeks. Ta arvab, et C. Heinvälja tegevusetus põhjustas nii emale kui lapsele raskeid tervisekahjustusi. Juba siis, kui tulid esimesed teated, et KTG-s olid häired, oleks pidanud sünnituse eest vastutava arsti valvsaks tegema. 5 Ekspert H. K selgitas, et kui fikseeritud läbivaatus ravidokumentides on kell 20.30 ja järgmine sissekanne kell 21.20, siis selle ajajooksul on toimunud muutused, mis viisid tekkinud tagajärgedeni. KTG näitas, et kell 21 olid muutused juba täiesti patoloogilised. Kell 21.20 diagnoosis arst emakarebendi ja siis oleks kohe pidanud minema hädakeisrilõikele. Mis kell tegelikult rebend tekkis, ei saa öelda. Pärast rebendi diagnoosimist oleks pidanud 10-15 minuti jooksul olema laps väljutatud. Asjatundja M. P selgitas kohtus, et Eesti Naistearstide Selts on vastu võtnud ravijuhendi sünnituse juhtimise kohta aastast 2002.a. Arst ei pea olema kogu aeg sünnitaja kõrval. Väljutusperioodil peab arst olema juures vajadusel või vaatama vaginaalselt vähemalt 1 tunni tagant. Korduvsünnitajal võib väljutusperiood kesta 1-2 tundi. Sünnituse juhtimises osalevad naistearst ja ämmaemand. Normaalselt kulgenud raseduse ja sünnituse puhul juhib sünnitust ämmaemand, kõrvalekallete tekkimisel teavitab ta naistearsti ja sellest edasi toimub juba naistearsti juhtimisel. Juhiseid, kuidas KTG näite hinnata, ei ole Eesti Naistearstide Seltsi poolt kehtestatud. KTG tegemise sagedus sõltub vajadusest. Selle näidud muutuvad. Lootel võivad südamelöögid väljutusperioodil aeglustuda. KTG järgi hinnatakse loote seisundit. Kui lootel ilmneb hapnikupuudus, peab arst võtma vastu otsuse, mida edasi teha. Tema hinnangul emaka ruptuuri tekkimine kell 21 ei olnud ettenähtav. Kell 21 olid olemas näidud, et sünnitustegevus tuleb lõpetada. Dokumentatsiooni põhjal võib järeldada, et emaka ruptuur tekkis kella 21 ja 21.20 vahel. Ta ei oska öelda, kas ruptuuri diagnoosimine kell 21.20 oli õigeaegne. Kell 21 pidi arst tegema otsuse 10-15 minuti jooksul sünnitustegevus lõpetada. Kui on tehtud otsus hädakeisrilõikeks, tuleb lõikus teha 10-15 minuti jooksul. Valvearst peab valdama keisrilõiget, kuid iga günekoloog ei pea valdama emaka eemaldamise operatsiooni. Naistearst peab olema pädev KTG tunnuste lugemisel. Süüdistatav Carmen Heinväli ennast süüdi ei tunnista, kuid kahetseb seda, mis E. M ja T. M juhtus. E. M käis esmakordselt vaatamas koos ämmaemand K. K. E. M oli sünnitustegevus alanud, emakas oli avanenud 4 cm, looteveed olid tulnud. Ta andis korralduse sünnitaja viia sünnitustuppa. Ta andis sünnitaja koos haiguslooga vastutavale ämmaemandale üle, palus panna talle KTG koos emakaanduriga ja hakata jälgima kui normaalset sünnitajat. Tema ise oli kogu aeg olemas ja vajadusel sai teda kutsuda. Patsient ei erinenud tavapärasest sünnitajast, valu kaebas nii nagu sünnitaja ikka, kõigil on valu taluvuse tase erinev. Kell 20.30 tegi patsiendile vaginaalse vaatluse, emakakael oli avanenud 9 cm, lootepõit ei olnud, pea oli sissepääsu tasapinnal. Kuna tegemist oli korduvsünnitajaga, siis otsustas jälgida, kuna oli algamas väljutusperiood. Kui ämmaemand E. H kell 20.50 vaatas, siis oli emakakael täielikult lahti, patsient valutas, kaebusi ei olnud. Kogu aeg ta patsiendi juures ei viibinud. KTG-d jälgis peamiselt ämmaemand. Sünnitustegevus on ettearvamatu. Arst tuleb siis, kui ämmaemand ütleb, et midagi on muutunud. Kell 21 ütles ämmaemand, et KTG on läinud halvaks, siis ta läks vaatama. Patsient kaebas valu ülakõhus, mida tema tõlgendas, et sünnitajal on krambivalmidus. Patsiendil oli vererõhk 180/
4. Patsient sai keele alla vererõhu alandavaid tilku, sai oodatud veel 5-7 minutit, et rohi mõjuks. Sünnitajale otsa vaadates oli ta nägu valge ja kaebas valu kõhus. Kell 21.20-21.23 andis korralduse teha kiire keisrilõige. Ta helistas dr. V. ja operatsioonituppa. Kell 21.35 oli haige operatsioonitoas laua peal. Kell 21.47 oli laps käes. Tegemist on meeskonnatööga, kõik tegutsesid nii kiiresti, kui said. Tema kuskil aega ei viitnud vaid tegutses. Kriminaalasja kohtulikul arutamisel on Carmen Heinvälja poolt süüdistuses kirjeldatud kuriteo toimepanemine tõendamist leidnud. Kohtu hinnangul C. Heinvälja poolt osutatud tervishoiuteenus ei vastanud kvaliteedinõuetele, arstiteaduse üldisele tasemele ning seda ei osutatud arstilt tavaliselt oodatava hoolega VÕS § 762 mõttes. Tõendamist on leidnud 6 süüdistatava garandiseisund, milles ka vaidlust ei ole. Kohtuliku menetlusega on kindlaks tehtud, et C. Heinväljal kui garandil, s.o. isikul, kes oli kohustatud tegutsema, esinesid nõuetekohaseks tegutsemiseks kõik objektiivsed võimalused. Süüdistatav oli valvearstina kohustatud pakkuma patisendile sünnitusabi, milline tervishoiuteenus pidi VÕS § 758 lg 1, lg 1 ja § 762 kohaselt vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuli osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Kohtu hinnangul rikkus C. Heinväli ka SA Pärnu Haigla asutusesisest ametijuhendit, mis sätestas tema tööalased kohustused. SA Pärnu Haigla valve-naistearsti, valve lastearsti ning naiste ja laste kliiniku koduvalve arsti töökohustuste p 1.1 kohaselt on valvearst kohustatud valve ajal osutama kõiki oma vastutusalas olevaid vajalikke arstiabi tervishoiuteenuseid, s.o kõiki vältimatuid ja erakorralisi tervishoiuteenuseid. P 2.12 kohaselt ta peab valve ajal teostama erakorralisi operatsioone või korraldama nende teostamist. P 2.11.4 kohaselt koduvalve arsti või teiste arstide väljakutsumine ei vabasta valvearsti tema funktsioonidest. P 1.2 kohaselt peab ta ka koordineerima sünnitusosakonna valvetööd, vältimatu ja erakorraliste tervishoiuteenuste osutamist, talle alluvad kõik kesk ja nooremastme meditsiinitöötajad. Seega peab ta neist sätetest tulenevalt tagama kõigi vältimatute ja erakorraliste tervishoiuteenuste osutamise, s.t ka antud juhul vajaliku kiire ja õigeaegse E. M sünnituse lõpuleviimise hädakeisrilõike sooritamisega. SA Pärnu Haigla naiste ja laste kliiniku naistearsti, seega ka C. Heinvälja ametijuhendi p 1 kohaselt pidid kõik naistearstid osalema ravi-diagnostilises igapäevatöös. Tunnistajate A. L., K.-L. V., ekspertide E.-K. Z., M. V., H. K. ja A. A. ning asjatundja M. P. ütluste kohaselt tuli alates kella 21-st hakata sünnitust kiiresti lõpetama ja peale emakarebendi diagnoosimist 10-15 minuti jooksul laps hädakeisrilõikega kiiresti väljutama. Sellekohase arvamuse on andnud eksperdid andnud ka kohtuarstliku ekspertiisi aktis p 8, 20-21 kui ka C. Heinväli ise, kes tunnistas, et ta teadis, et laps tuli väljutada 10-15 minuti jooksul. Seega hoolsuseni teo tulemusena saabunud oht oli nii objektiivselt ettenähtav kui ka antud juhul süüdistatavale äratuntav. Vaidlus puudub, et faktiliselt alates emakarebendi diagnoosimisest kell 21.20 keisrilõiget 10-15 minuti jooksul ei teostatud, kuna keisrilõikega alustati alles kell 21.
5. Sellest tulenevalt on rikutud selgelt ka nõutavat hoolsuskohustust ning süüdistatava osutatud tervishoiuteenus ei vastanud VÕS § 762 nõuetele. Kohtus arvamust avaldanud ekspertide hinnangul oleks tulnud sünnitus kiiremini lõpetada juba varem, alates kella 21-st, tulenevalt KTG näitudest ning C. Heinväli oleks pidanud juba varem tegutsema hakkama. Nii olid ekspert E.-K. Z. ütluste kohaselt KTG näitajaid juba varem halvad, aga alates kella 21-st läks KTG täiesti halvaks. Oleks pidanud midagi ette võtma, minema keisrilõikele. M. V. kinnitas samuti, et alates kella 21-st oleks tulnud mõelda sünnitustegevuse lõpetamisele. A. A. selgitas, et kell 21 oli selleks kriitiliseks kellaajaks, kui oleks pidanud aktiivselt sekkuma. Oleks pidanud hakkama tegema ettevalmistusi keisrilõikeks. Ekspert H. K. selgitas, et kui fikseeritud läbivaatus ravidokumentides on kell 20.30 ja järgmine sissekanne kell 21.20, siis selle aja jooksul on toimunud muutused, mis viisid tekkinud tagajärgedeni. KTG näitas, et kell 21 olid muutused juba täiesti patoloogilised. Kohtuarstliku ekspertiisi akt nr 2, mis koostatud 13.01.2012.a., vastab ekspertiisiaktile esitatavatele nõuetele. Ekspertiisiaktis on ära toodud eksperdiuuringute tulemuste hindamine ja eksperdiarvamuse põhjendus, mis langeb kokku eksperdiarvamusega. Eksperdid on ka 7 kohtus põhjalikult selgitanud, täiendanud ja põhjendanud ekspertiisiakti sisu ning nende arvamus on olnud põhjendatud, arusaadav ja jälgitav. Kohtuarstliku ekspertiisi aktiga on tõendatud, et nii E. M ja T. M said sünnituse käigus raskeid tervisekahjustusi. Tervisekahjustus oli akti p 1-5 kohaselt E. M raske esiteks emakarebendist tingitud eluohtliku seisundi tõttu ja teiseks emaka eemaldamisega elundi kaotuse tõttu. T. M tervisekahjustus oli asfüksiast ning asfüksia järgsest kesknärvisüsteemi kahjustusest tingituna eluohtlik ning see tervisekahjustus oli püsiv. Kohtupsühhiaatria–psühholoogia kompleksekspertiisi akti 25.04.2008.a. kohaselt esines E. M 07.02.2007.a. tüsistunud sünnituse tagajärjel pikaajaline depressiivne reaktsioon. Kohtu hinnangul on leidnud tõendamist, et tegutsemiskohustuse ja hoolsuskohustuse rikkumine C. Heinvälja poolt oli süüline. Kohtus leidis täielikult tõendamist, et C. Heinväli oli alates kella 21-st teadlik E. M. tervislikust seisukorrast ja olukorra kriitilisusest ning vajadusest kiiresti tegutseda. Tema enda ütluste kohaselt läks ta peale ämmaemand H. H. antud KTG-ga tutvumist mõni minut peale kella 21.00 E. M. palatisse ning vaatas ta üle. Samas tema enda ütlustega kohtus on tõendamist leidnud, et enne kella 21.20 ta ei langetanud otsust sünnitus kiiresti lõpetada, mis oli ekspertiisiakti p 7,8,12,15 kohaselt nõutav tegevus. Eksperdid on vastanud akti p 15 küsimusele, kas esines sümptomeid, mille alusel oleks pidanud keisrilõikele minema varem, et alates kella 21-st oleks pidanud mõtlema sünnituse kiirele lõpetamisele. Kella 21-st oli akti p 12 vastusest tulenevalt tagajärg sünnituse lõpuleviimisega venitamisel arstile ettenähtav. Seega oli kiiresti vaja tegutseda ja otsuseid vastu võtta sünnituse kiireks lõpetamiseks juba kella 21-st alates. Kuna eksperdid on andnud arvamuse, et süüdistatava arstlik viga tekkis juba kell 21 ning emakaruptuur tekkis tõenäoliselt 21.00-21.20 vahelisel ajal, siis on süüdistatava tegevusetus põhjuslikus seoses ka emakaruptuuri tekkimisega. Nimetatud asjaolu leidis ekspert M. V. ütlustega ka kohtus tõendamist. Ekspert E.-K. Z. on selgitanud ka kohtus seda, et põhiline oli, et kella 21-st läks KTG juba täiesti halvaks ja oleks pidanud midagi ette võtma. Kui laps 5-10 minuti jooksul ei sündinud ise, oleks pidanud minema keisrilõikele. Eksperdid on raskete tervisekahjustuste ettenähtavuse kohta andnud arvamuse p-s 12 ja 15, et kella 21 paiku olid KTG näidustused sünnituse kiireks lõpetamiseks. Ka p 8 vastuses sisaldub vastus küsimusele, milline oli arsti viga ja mida oleks ta pidanud teisiti tegema, et sünnitustegevus oleks emale ja lapsele ohutult kulgenud, samuti oli viide kella 21.00-le. Ekspert M. V. öeldu kohaselt alates kella 21-st oleks kardiotokogrammi näitu vaadates iga naistearst võinud mõelda, et üheks riskiteguriks antud juhul on emaka rebend ning sünnitus kiiresti lõpetada. Ekspertiisiakti p 9, 20, 21 kohaselt on tõendatud, et T. M asfüksia põhjustamine on seotud C. Heinvälja tegevusetusega. Kell 21.20 oli saabunud kriitiline aeg, kus sünnitus tuli 10-15 minutiga lõpule viia. Nimetatud asjaolu on rõhutanud lisaks ekspertiisiaktile ka kohtus kõik eksperdid, asjatundja kui ka süüdistatav ise. C. Heinvälja ametijuhendi kohaselt oli see valvearsti ülesanne ning koduvalve arsti väljakutsumine ei vabasta valvearsti tema kohustustest. Valvearstil oli kohustus tagada operatsiooni õigeaegne alustamine ja läbiviimine, ta pidi töökohustuste p 2.12 ja p 1.2 kohaselt tagama kõigi vajalike isikute nagu õed ja anestesioloog kaasamise kui ka ise operatsiooni läbi viima või tagama õigeaegse teise naistearsti operatsioonile kaasamise, kuid laps tuli väljutada 10-15 minuti jooksul. Asjatundja M. P. selgitas samuti kohtus, et kui on ka kahtlus 8 emaka ruptuurile, tuleb keisrilõige teostada 10-15 minuti jooksul, sest emaka eemaldamine selgub alles operatsiooni käigus ja selle vajadust ette ei tea. Pärnu Haiglas koduvalve arsti kohustuste p 3.2 kohaselt peab ta haiglasse saabuma hiljemalt 30 minuti jooksul. Seega hädakeisrilõike puhul ei ole võimalik valvearstil õigel ajal kohale jõuda. On selge, et kodust väljumine ja haiglasse saabumine võtab koduvalve arstilt paratamatult rohkem aeg kui hädakeisrilõike tegemiseks vajalik on, vähemalt 10 minutit nagu kinnitas enda kohale jõudmist tol õhtul K.-L. V., mis oli aga antud juhul liiga hilja, et tagada operatsiooni nõuetekohane teostamine. Seega leiab kohus, et C. Heinväljal ei olnud õigustatud jääma lootma koduvalve arsti saabumisele vaid ta pidi ise viivitamatult tegutsema. Kohtu hinnangul oli C. Heinväljal antud juhul operatsioonituppa minekuks kell 21.35 liiga hilja. Selleks ajaks tulenevalt tunnistajate, ekspertide ja asjatundja ütlustele, oleks pidanud laps olema juba väljutatud. Tunnistaja K.-L. V. ütlustega leidis tõendamist, et teda kutsuti välja 21.23 ja ta saabus haiglasse umbes kümne minuti pärast, riiete vahetamiseks kulus ka paar-kolm minutit, lisaks veel aeg operatsioonituppa minekuks, seega oligi siis juba hilja. L.-L. V. ja C. Heinvälja enda ütluste kohaselt kohtusid nad riietusruumis ja liikusid koos operatsioonituppa, siis C. Heinvälja jaoks oli juba hilja riietusruumis olla. Mõlemad on kinnitanud, et operatsioonisaalis olid nad 21.35, seega oligi siis viimne lubatud aeg nõutavaks tegutsemiseks saabunud. Seega pidi C. Heinväli hädakeisrilõike operatsiooni tegema ise, muul viisil ei olnud võimalik tagada nõuetekohast arstiabi. C. Heinväli küll ütles kohtus, et ta tegi nii ruttu kui võimalik. Kohtu hinnangul ta aga ootas ära K.-L. V. saabumise, et viimane ise operatsiooni teostaks, enne seda ta ise midagi ei teinud. Kohus leiab, et C. Heinväljal samast majast teisele korrusele minekuks oleks pidanud kuluma selgelt vähem aega kui K.-L. V. kodust haiglasse jõudmiseks. Mõlemad kinnitasid aga, et jõudsid riietusruumi üheaegselt. Nimetatud asjaolu kinnitab, et C. Heinväli ei tegutsenud antud olukorda arvestades piisavalt kiiresti, mis näitab tema tegevusetust. Tegemist on see selge hoolsuskohustuse rikkumisega, sest sellises olukorras ei olnud võimalik enam midagi teha ja ei ole ka mingit tähtsust sellel, et ka patsient jõudis alles 21.35 operatsioonisaali. Valvearsti kohustus on tagada kõigi vajalike isikute õigeaegne viibimine operatsiooni juures. Tunnistajate A. L. ja K.-L. V. ütluste kui ka SA Pärnu Haigla vastuse kohaselt oli ja on Pärnu Haiglas võimalik anestesioloogi kaasamine 1-3 minuti jooksul. Seega ei ole põhjendatud ka C. Heinvälja väide, et varem ei saanud operatsiooniga alustada, kuna patsienti alles tuimestati, kui tema operatsioonituppa saabus. Kui C. Heinväli oleks andnud kõigile vajalikele isikutele korralduse õigeaegseks viibimiseks operatsiooni juures, oleks kohtu hinnangul olnud võimalik operatsioon läbi viia nõutaval ajal. Võimalus operatsiooni kiiresti läbi viia kinnitab lisaks tunnistajatele ka Pärnu Haigla vastus, mille kohaselt jõuavad kriitiliste situatsioonides haiged sünnitustubadest operatsioonituppa kuni 5 minuti jooksul. Tunnistaja E. H. sõnul viidi patsient koheselt, isegi momentaalselt operatsioonituppa. Pärnu Haigla vastuse kohaselt hädakeisrilõike puhul teostatakse üldanesteesiat, mis on kõige vähem ajamahukas (maksimaalselt kuni 3 minutit enne nahalõiget). Ka tunnistaja K.-L. V. ütlustest nähtub, et kui anestesioloogile teada anda, et tegemist on kiire keisriga, võtab tuimestamine aega 2-3 minutit. L.-K. V. ja A. L. ütluste kohaselt on neil operatsiooni kiire läbiviimine igati võimalik ja seda saab läbi viia umbes 10 minuti jooksul. Antud juhul ei ole tuvastatud erakordseid, süüdistatava tahtest mitteolenevaid asjaolusid, mis oleks välistanud operatsiooni kiire läbiviimise. Pärnu Haigla teatiste kohaselt ei saa C. Heinvälja oskusi ja pädevust kahtluse alla seada. Tegemist on pädeva naistearstiga, kes on läbinud kõik koolitused ja valvearstina saab töötada ainult arst, kes oskab teha keisrilõiget. Heinväli läbis 2004.a. Eesti Naistearstide Seltsi erialase kvalifikatsiooni hindamise ja atesteeriti naistearstina kuni aprill 2009.a. Nii märgitakse Pärnu Haigla 05.04.2012.a. kirjas, et sünnitusabi on naistearsti elukutse lahutamatu osa. Keisrilõige on sünnitusabi osutava naistearsti üheks baas-kutseoskuseks, mida 9 õpitakse ülikooli arstiteaduskonnas ning sellele järgnenud spetsialiseerumise käigus. C. Heinväli on pikaajalise töötamise ajal Pärnu Haiglas osalenud sünnitusabi-günekoloogia alases arstitöös võrselt kõikide teiste naistearstidega – olnud tegev nii sünnituseelses ja sünnitusosakonnas, günekoloogia osakonnas, operatsioonitoas kui ka naiste nõuandlas. Ta on regulaarselt osalenud haigla naistearstide valvete tegemises. Pärnu Haigla teatise kohaselt on C. Heinväli iseseisvalt teostanud keisrilõikeid ning assisteerinud neid kuni 2007.a. veebruarikuuni. Seoses 07.02.2007.a. aset leidnud raske sünnituse tüsistuse emaka ruptuuriga karistas haigla juhatus C. Heinvälja distsiplinaarkorras. Pärnu Haigla 25.05.2012.a. teatise kohaselt oli C. Heinväljal igati võimalus teostada kohene diagnoosijärgne keisrilõige. Pärnu Haigla märgib, et keisrilõike tegemise otsusel informeeritakse alati operatsioonituba, anestesioloogi, haige viiakse sünnitusplokist eriliftiga operatsioonituppa. Haigla operatsiooniplokis on olemas 5 operatsioonituba, millest üks hoitakse alalises valmisolekus (muust tööst vabana) erakorralisteks operatsioonideks. Kriitilistes olukordades on olnud ja on ka praegu võimalik alustada hädakeisrilõikega 5-10 minuti jooksul otsuse vastu võtmisest sünnitustoas. Selle tegemise vältimatuks eelduseks on, et otsuse vastuvõtnud naistearst on olukorra kriitilisust õigesti hinnanud ja seda nii sünnitustoas kui ka operatsioonitoas selgelt väljendanud. Pärnu Haigla märgib, et samad võimalused olid tagatud ka 07.02.2007.a. Töölepingu koopiatest 27.04.1993 a. ja 26.08.2005 a., Tervishoiuameti registreerimistõendi koopiast nr. D02843 09.12.2002 a., Sotsiaalministri käskkirja koopiast 29.04.1999 a., millega C. Heinväljale on omistatud naistearsti teine kategooria, Sotsiaalministeeriumi tunnistuse nr. 434 koopiast 03.05.1994 a., TRÜ tunnistuse nr. 156 koopiast 29.11.1982 a., millega on C. Heinväljale (endise nimega Laineste) omistatud arst – akušööri – günekoloogi eriala, Atestatsioonikomisjoni otsuse koopiast 04.11.1985 a. selle kohta, et C. Laineste (s.o. Heinväli) on läbi teinud atesteerimiseks vajaliku 2 kuulise täiendõppe endokrinoloogia günekoloogia ja sünnitusabi alal ning TRÜ diplomi ärakirjast 25.06.1981 a. ülikooli lõpetamise kohta ravi erialal ja arsti täienduskoolituse passi koopiatest erinevate täienduskoolituste läbimise kohta alates 03.04.1989 a. kuni septembrini 1995 a. nähtub, et C. Heinväli oli pikaajaliste kogemustega kvalifitseeritud arst, kellele ei saa ette heita asjatundmatust, kogenematust või ebakompetentsust, kuid kes hoolikama käitumisega oleks saanud kujunenud olukorda vältida. Seega leiab kohus, et C. Heinväljal oli teadmine vajadusest kiiresti sünnitus lõpule viia, võimalus ja oskused selleks, kuid oma kohustusi ta ei täitnud, piisavalt kiiresti ei tegutsenud ning rikkus sellega hoolsuskohustust. Kui C. Heinväli oleks nõuetekohaselt käitunud ning alates kella 21-st kiiresti sünnitus lõpule viinud, ei oleks ei E. M ega T. M raskeid tervisekahjustusi saanud. Seega, lähtudes eeltoodust, on leidnud täielikku tõendamist C. Heinvälja poolt kuriteo toimepanemine KarS § 13 lg 1 ja § 119 lg 2 järgi. Subjektiivsest küljest on kuritegu toime pandud ettevaatamatusest kergemeelsuse vormis, kuna süüdistatav teadis, et 10-15 minuti jooksul hädakeisrilõike tegematajätmise korral võib tekkida emal ja lapsel raske tervisekahjustus, kuid kohusetundetuse tõttu lootis seda vältida. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. KarS § 27 kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. C. Heinvälja tegu oli õigusvastane. 10 KarS § 32 lg 1 sätestab, et isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub süüd välistav asjaolu. KarS § 33 kohaselt on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane. Kohus leiab, et C. Heinväli oli talle süüks arvatavate kuritegude toimepanemise ajal süüvõimeline. Kohus ei ole tuvastanud ka ühtegi C. Heinvälja süüd välistavat asjaolu. Seega on ta süüdi talle süüks arvatava kuriteo toimepanemises ja ta tuleb süüdi tunnistada ning mõista karistus. Karistuste mõistmisel juhindub kohus KarS § 56 sätetest. Karistuste mõistmisel arvestab kohus eelkõige C. Heinvälja süüd, samuti toimepandud kuritegude raskust ja laadi, vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, kohtualuse isikut ja võimalusi mõjutada kohtualust edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Süü suurust mõjutavaks asjaoluks on antud juhul see, et raskeid tervisekahjustusi on saanud kaks isikut, nii ema kui laps ning E. M on emaka, munajuha ja munasarja eemaldamise tõttu kaotanud alatiseks normaalse reproduktiivfunktsiooni. Kannatanu pidi viis aastat kodus hooldama süüdistatava tegevusetuse tõttu raske tervisekahjustuse saanud last, kes sel aastal ka suri. Kannatanu pidi sel põhjusel ka viis aastat olulisel määral normaalsest ühiskonnaelust kõrval olema, ta ei saanud tööl käia ja liikumisvõimalused olid piiratud. See põhjustas ka kannatanule suure varalise kahju. Kohus karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud. KarS § 119 lg näeb karistusena ette vangistus kuni kolme aastani. C. Heinväli on varem karistamata. Kuriteo toimepanemisest on möödunud üle viie aasta ja uusi kuritegusid pole süüdistatav ka toime pannud. Seetõttu on võimalik teda karistada vangistusega keskmises määras, mille kandmisest vabastada ta tingimisi KarS § 73 sätete kohaldamisega kolmeaastase katseajaga. Kohus leiab, et nimetatud karistus on piisav mõjutamaks C. Heinvälja edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kriminaalasjas on menetluskuluks

§ 175

lg 1 p 5 kohaselt kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulu kahel korral 0,45 €,

§ 175

lg 1 p 3 kohaselt ekspertiisitasud 607,16 €, 431,40 €, 431,40 €, 271 €,

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt kannatanu esindaja kulud 1219.40 €, 626,33 €, valitud kaitsja tasud 920.30 €, 3911,40 € ja 7668 €, tsiviilkostja esindaja tasu 8832,36 €,

§ 175

lg 1 p 9 kohaselt süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha II astme kuriteo toimepanemise eest 480 €.

§ 180

lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Seega tuleb C. Heinväljalt välja menetluskuluna riigituludesse sundraha 480 €, kaitsjale toimikust koopiate tegemise kulu 0,90 €, ekspertiisitasud 1133,80 € ja kannatanu esindaja tasu advokaat Alla Raudsepa osalemise eest kriminaalmenetluses riigi õigusabi korras summas 960 €. Ekspertiisitasu summas 607,16 € jätta riigi kanda, kuivõrd nimetatud tõendi on Riigikohtu poolt tunnistatud kohtukõlbmatuks. Kannatanud on esitanud taotluse välja mõista esindajale makstud tasu 2299,68 €. Kohus leiab, et arvestades kriminaalasja raskust, kannatanute esindaja poolt tehtud tööd ja ajakulu, on nimetatud summa põhjendatud ja mõistlikus ulatuses. E. M ja T. M. kasuks tuleb C. Heinväljalt välja mõista 2299,68 € 11 kannatanu esindaja tasu. Kuivõrd kohus tegi süüdimõistva otsuse, siis jätab süüdistatava valitud kaitsja kulud süüdistava ja tsiviilkostja esindaja kulud tsiviilkostja kanda. Tsiviilhagi Kannatanute E. M ja T. M. poolt on kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi kogusummas 174 000 €. Hagi on esitatud tsiviilkostja SA Pärnu Haigla vastu. Kohus leidis, et kannatanute poolt esitatud hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.

§ 310

lg 1 kohaselt tuleb välja mõista SAlt Pärnu Haigla tsiviilhagi katteks varaline kahju 3330,91 € E. M ja T. M. kasuks ja mittevaraline kahju 20 000 € E. M kasuks. Ülejäänud osas jätab kohus tsiviilhagi rahuldamata. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanule) õigusvastaselt tekitatud kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või kui ta vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see on tekitatud kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega ning punkt 7 kohaselt seadusest tuleneva kohustust rikkuva käitumisega. Käesoleva kriminaalasja kohtuliku menetluse põhjal on kohus asunud seisukohale, et Carmen Heinväli, töötades SA-s Pärnu Haigla raviarstina, ei täitnud nõuetekohaselt talle pandud kohustusi. Temapoolne kohustuste täitmata jätmine viis raskete tervisekahjustuste saabumiseni kannatanutel E. M ja T. M. Eeltoodu alusel on kannatanutel õigus nõuda neile tekitatud kahju hüvitamist. VÕS § 1045 lg 3 kohaselt seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine ei ole õigusvastane, kui kahju tekitaja poolt rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekitamise eest. VÕS § 127 lg 2 kohaselt ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt ei vastuta kahju tekitaja üldjuhul kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi. VÕS § 128 lg 1 ja 5 kohaselt hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline. Mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama seaduse sama paragrahvi lg 4 sätestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Varalise kahju nõude moodustavad kulud arstirohtudele, abivahenditele, ravimitele, E. M sunnitud töölt puudumisele ning transpordile, mida kannatanud on kandnud seoses T. M transportimisega erinevatesse raviasutustesse. Nimetatud nõuete suuruseks on kannatanute hinnangul 53477,50 €. Kohtu hinnangul on Carmen Heinväli süüdi selles, et E. M ja T. M tekkis sünnituse käigus eluohtlik seisund, samuti said mõlemad raskeid tervisekahjustusi. T. M tervislik seisund oli kuni surmani 03.04.2012.a. selline, et ta vajas pidevat hooldust ja ravi. Seega on C.Heinvälja KarS § 13 lg 1 ja § 119 koosseisus ette nähtud süülise tegevuse tagajärjel tekkinud olukord, 12 kus T. M hooldamiseks ja ravimiseks oli tema vanemate E. ja T. M. poolt kantud erinevaid materiaalseid kulutusi. Kannatanud on esitanud kohtule tõendid, mis puudutavad kahju hüvitamist takso teenuste kasutamise eest seoses T. M transportimisega tema elukohast x mnt. x taastusravikeskusesse Pärnus Ravi 2 ja Pärnu Haiglasse Pärnus Ristiku

1. Nimetatud kulutuste tõendamiseks on esitatud taksoarve tšekkide koopiad. Kohus leidis, et arvetes näidatud maksumus, samuti läbitud kilometraaž on reaalne ja usutav. Samuti on usutav, et tervisekahjustustega lapse transportimiseks raviasustustesse tuli taksot kasutada. Kõik maksekviitungid ei ole aga arusaadavad, äratoodud taksoarvetest on loetavad ja arusaadavad arved summades 80 krooni, 69 krooni, 64 krooni, 63.50 krooni, 81.50 krooni, 66 krooni, 69 krooni, 65.50 krooni, 94 krooni ja 66 krooni. Seega on nende tõendite kohaselt põhjendatud kahjusumma hüvitamine ning väljamõistmine taksoteenuste osutamise eest kogusummas 718.50 krooni ehk 45,92 eurot. Tsiviilkostja on nimetatud nõude õigeks võtnud, kuid vastuses on märkinud, et 718,50 krooni on võrdne 54,92 euroga. Õige ümberarvutus euro kursiga 15,6466 oleks aga 45,92 eurot. Samuti on kohtu hinnangul usutav ja reaalne, et lapse toimetamiseks raviasutustesse tuli kasutada taksobussi, mille kasutamise kohta on kohtutoimikusse lisatud taksobussi arved kogumaksumuses 1147.50 krooni. Kuna taksobussi arved on esitatud korrektselt ja arusaadavalt, samuti on teenuste hind reaalne, kuulub nõue taksobussi kasutamise eest täies ulatuses 1147.50 krooni ehk 73,34 eurot rahuldamisele. Tsiviilkostja ei vaidle esitatud nõudele vastu. Ravimite kulude kohta on kannatanud esitanud hulgaliselt arveid. Kriminaalasjast nähtub, et Sabrili, Orfirili, Baclofen, Nootropil ja Diazepami ravimid on T. M raviks määratud, siis on need arved ka põhjendatud. Lisaks eeltoodule luges kohus põhjendatuks ka nõuet puudega lapse mitmesuguste hooldusvahendite nagu mähkmed, plaastrid, vatitikud, padjad, insuliinisüstalde, vannitamisvahendite, mähkmete jm. osas. Samuti on põhjendatud B. M. OÜ arve 39,31 euro kohta, mille kohaselt on ostetud aspiratsioonisüstal. Kokku leiab kohus, et põhjendatud on ravimite ja hooldusvahendite eest rahuldada nõue 982,93 euro ulatuses. Kohtu hinnangul ei kuulu rahuldamisele 171 krooni väljastatud arve T. P. A. OÜ-lt ja E. M nimele väljastatud arved, rahustite, antidepressantide Esprital, Coaxil, Xanax, Rivotril, Cymbalta 30 ja Somnols, nahakreemi Linola Fett, psoriaasivastase rohu Daivobet jt ravimite ostmise kohta. Kohtu hinnangul ei ole nimetatud ravimite eest kahju nõude esitamine põhjendatud, kuivõrd ei ole võimalik järeldada, et nimetatud ravimeid oleks E. M juhtunuga seoses raviarstide poolt määratud. Seega ei ole välistatud, et E. M tarvitas eeltoodud ravimeid juba enne, mistõttu selles osas nõude esitamine ei ole põhjendatud. Täiendava ravi kulude hüvitamiseks on esitatud maksedokumendid tl Lisa 4-1 ja 4-
2. T. P. S. OÜ arve T. M suhtes läbiviidud konsultatsiooni hüvitamiseks summas 600 krooni, samuti kviitungid T. M puhul kiropraktiku vastuvõttudel viibimise kohta K. S. OÜ-s kolmel korral kogusummas 1450 krooni on põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele, kuivõrd on tõenäoline, et eelnimetatud vastuvõtul ja raviseanssidel osalemine on olnud vajalik puudega lapse T. M suhtes. Kohtu hinnangul E. M psühhoteraapias osalemise eest tasutud arve 560 krooni ja T. S. kaardimakse kviitung summas 550 krooni ei ole põhjendatud. Kohus leidis, et nimetatud nõuded tuleb jätta rahuldamata, kuna ei ole tuvastatud, millega seoses E. M psühhoteraapial on osalenud ning milline on seal osalemise põhjuslik seos süüdistusega. Samuti on ebaselge, mille eest on tasutud T. S. 550 krooni. 13 Kannatanud on esitanud nõude istumissüsteemi Harlekin 3001 I. OÜ-st laenutuse hüvitamiseks summas 198 krooni. Kohus leidis, et taotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Sügava puudega laps vajas igapäevaseks toimetulekuks abivahendeid, sealhulgas ka istumissüsteemi. Tsiviilkostja leiab, et on nõue 198 krooni ehk 12,65 eurot on põhjendatud. Kannatanud on esitanud SA Pärnu Haigla arve T. M 14.10.2011.a. hooldusravi osutamise kohta summas 361,67 eurot. Kohtu hinnangul on nimetatud kulu vajalik ja põhjendatud ning kuulub väljamõistmisele. Kannatanud on esitanud taotluse hooldus ja käsiraamatute hüvitamiseks. Kohus möönab, et hooldus ja käsiraamatute kasutamine väikelapse hooldamisel võib olla vajalik, kuid seda mitte üksnes puudega lapse puhul. Samuti ei ole tõendatud, et just nende, nimetatud raamatute kasutamine T. M hooldamisel on olnud hädavajalik. Kannatanud taotlevad kulude hüvitamist, mida nad on kandnud seoses lapse transportimisega raviasutustesse Pärnust Tallinnasse, Pärnust Tartusse ja Pärnust Viljandisse. Kulude arvestuse aluseks hagis on võetud linnade vahemaa kilomeetrites, nimetatud vahemaa läbimiseks kulunud bensiinikulu ning selle maksumus. Kohus nõustub hagejate poolt toodud vahemaadega (teekond Pärnu ja Tartu vahel 194 kilomeetrit ning Pärnu ja Tallinna vahel 144 kilomeetrit), kuivõrd need on reaalsed ning hinnanguliselt õiged, läbimaks Pärnust eeltoodud linnades asuvatesse raviasutustesse sõitmisel. Samuti on reaalne ja põhjendatud nõudes äratoodud bensiinikulu eeltoodud vahemaade läbimiseks (koos linnaliikluses sõitmisega 10 l/100 kilomeetri kohta). Samuti tuleb arvestada Pärnu – Viljandi vaheliseks kauguseks 100 kilomeetrit. Eeltoodud metoodika alusel on Pärnu – Tartu – Pärnu vahemaa läbimiseks arvestatud kulutuste summaks 625.60 krooni ehk 40 eurot, Pärnust Tallinnasse sõitmiseks arvestatud kulutuste summaks 234.60 krooni ehk 15 eurot ning Pärnu-Viljandi-Pärnu vahemaa kulutusteks eelneva metoodika alusel tuleb lugeda 20 eurot. Kohtu hinnangul on eeltoodud metoodika põhjal väljaarvestatud kulutuste summa reaalne ning mõistlik. T. M poolt Tallinnas ja Tartus asuvates raviasutustes viibimine hagejate poolt toodud kuupäevadel on tõendatud kriminaalasja toimikusse lisatud dokumentaalsete tõenditega. Kuna eelnimetatud, raviasutustesse toimunud sõidud olid tingitud tervisekahjustustega lapse raviga, siis on selle eest nõude esitamine põhjendatud. Tsiviilkostja nõustub eelnimetatud varalise kahju hüvitamisega. Hagile lisatud tõenditest nähtub T. M viibimine SA-s Tartu Kliinikumides kokku 14.-l korral, millest edasi ja tagasi sõidu eest on esitatud nõue 17-l korra eest, s.o. kogusummas 680 eurot (17 X 625.60 = 10635,20 ehk 680 eurot). Lisaks sellele on taotletud kulude hüvitamist 25.05.2007 a. Pärnust Tartusse haiglaravile toimunud lapse transportimise eest summas 312.80 krooni ehk 20 eurot. Samuti on tõendatud, et kannatanu E. M sõitis 23.02.2007 a. Pärnust Tallinnasse Pärnu Haiglast sünnituse käigus tekkinud raske seisundi tõttu 08.02.2007 a. Tallinna Lastehaiglasse toimetatud seal ravil viibiva T. M juurde. Selle eest on arvestatud haiglasse sõidu kuluna 234.60 krooni ehk 15 eurot. Ajavahemikus 14.05.-19.05.2007 a. on T. M viibinud ravil Tallinna Lastehaiglas, mille puhul on taotletud temaga koos haiglas viibinud E. M edasi tagasi sõidu kulude hüvitamist kogusummas 469.20 krooni ehk 30 eurot. Samuti viibis T. M Tallinna Lastehaiglas ravil 8.02.-12.04 ja 14.-19.05.2007.a. Seega on põhjendatud sõidukulu 60 eurot. Esitatud on tõendid T. M viibimise kohta Viljandi Haiglas neljal korral, seega on põhjendatud sõidukulu 80 eurot. Samuti on esitatud tõendid T. M viibimise kohta Viljandi lasteabi- ja sotsiaalkeskuses lastehoiul 29.12.2011-10.01.2012, mille kohaselt on 14 arvestatud hoiuteenuse eest 435,42 eurot ja toitlustuse eest 29,32 eurot, kokku 458,42 eurot. Kohus leiab, et nimetatud kulud tuleb kannatanute kasuks välja mõista. Samuti on põhjendatud välja mõista kannatanute kasuks sõidukulu 40 eurot. Kokku on põhjendatud kannatanute kasuks välja mõista kulud, mida nad on kandnud seoses lapse raviasutustes viibimisega kokku 1383,42 eurot. Lisaks sõidukulude hüvitamisele on taotletud veel Tartu Ülikooli Kliinikumi visiiditasude hüvitamist, mis ei ole pidanud põhjendatuks, kuna sellise puudega lapse puhul, nagu on T. M, ei pea visiiditasu maksma ja patsiendina on märgitud E. M. Kahju nõude üks osa moodustavad ka kulud E. M nimele väljakirjutatud ravimitele. Kohtu hinnangul kuuluvad rahuldamisele need kulud, mis on tekkinud alates temale raske puude määramisest alates 27.12.2010.a. Kohtule esitatud arvetest kuuluvad rahuldamisele järgmised Ülejõe apteegist ostetud ravimid: 29.11.2011.a. summas 12,96€, 5.12.2011.a. summas 28,01 €, 16.12.2011.a. summas 28,27 €, 5.01.2012.a. summas 35,77 €, 17.11.2011.a. summas 19,41 €, 4.11.2011.a. summas 48,57 €, 14.09.2011.a. summas 25,40 €, 20.09.2011.a. summas 4,10 €, 19.10.2011.a. summas 4,10 €, 28.09.2011.a. summas 2,30 €, 2.08.2011.a. summas 22,34 €, 17.08.2011.a. summas 4,10 €, 15.07.2011.a. summas 15,26 €, 5.07.2011.a. summas 3,97 €, 2.06.2011.a. summas 30,03 €, 14.02.2011.a. summas 15,53 €, 19.03.2011.a. summas 12,70 €, 18.01.2011.a. summas 21,24 €. Kokku summas 339,96 €. Nendest arvetest nähtuvalt on tegemist retseptiravimitega ja on väljakirjutatud E. M. Need arved, mille kohaselt on ostetud näiteks mett, vaseliini jm retseptivabasid ravimeid, väljamõistmisele ei kuulu. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et need oleks olnud vajalikud T. või E. M tekitatud tervisekahjustuste raviks. Kannatanu E. M on esitanud ka nõude välja mõista saamata jäänud töötasu, mil ta ei saanud tööl käia seoses lapse hooldamisega. Peale lapsehoolduspuhkuse lõppemist ei saanud ta tööle minna kuni 03.04.2012.a. seoses T. M ööpäevaringse hooldusega ja edasi 80% töövõime kaotuse tõttu käesolevale ajal kostja süül. E. M jäi saamata töötasu 5 aasta eest: seega otseselt teo tagajärjel saamata jäänud osaline keskmine töötasu 5 x 12 x 320 eurot = 19 200 eurot. Kohus leiab, et saamata jäänud töötasu nõue tuleb jätta rahuldamata. Vastavalt E. M. poolt esitatud töölepingule, ei saa tal olla saamatajäänud tulu alates sellest hetkest, kui tema tööleping lõppes, s.t. alates
3. veebruarist 2010.a. Seega saaks tal olla saamatajäänud tulu alates sünnitushüvitise lõppemisest kuni
4. veebruarini
5. a. E. M. on nõudnud saamatajäänud tulu alates hetkest, kui sünnitushüvitise maksmine lõppes, kuid on jätnud selle kuupäeva märkimata. Saamatajäänud tulust tuleb maha arvata sotsiaalkindlustussüsteemi poolt tasutud summad. E. M. oli õigus saada vanemahüvitist. Vanemahüvitise seadus jõustus
6. aasta
7. jaanuaril ja selle eesmärk on hüvitada väikelapse kasvatamise tõttu saamata jäänud tulu. Isikule, kes tulu ei ole saanud, tagatakse hüvitise määra suurune sissetulek. Lapse puude raskusastme määramine annab õiguse saada erinevaid riigi ja omavalitsuste poolt pakutavaid sotsiaalteenuseid, toetusi ja soodustusi. Seega oli ka E. M. õigus saada erinevaid toetusi. Kuivõrd käesolevas menetluses ei ole E. M. tõendanud perioodi algust ja kui palju ta sai sellel perioodil tulu, mida ei ole võimalik kohtul ise tuvastada, siis tuleb saamatajäänud töötasu osas jätta hagi rahuldamata. Kannatanud on esitanud taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks 120 000 €, millest 100 000 € moodustab kulutused doonoremale ja 20 000 € emotsionaalsete üleelamiste eest. 15 VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb vastavalt VÕS § 130 lg-le 2 kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. VÕS § 130 lõikes 2 ettenähtud tõendamiskoormuse kohaselt tuleb kehavigastuse korral mittevaralist kahju eeldada. Kohus leidis, et nõude osas, mis puudutab doonoremadust, hagi rahuldamisele ei kuulu, kuna tegemist on nõuetega, mis on seotud oletuslike tulevikus saabuvate asjaoludega. Kannatanud on võtnud erinevatest kohtadest välismaal hinnapakkumisi. Kas E. M ja T. M. tulevikus soovivad ja saavad doonorema kaudu last saada on oletuslik. Kohtu hinnangul ei ole kannatanud nimetatud soovis ka ise päris kindlad. T. M. ütles ka ise kohtus, et neil on plaanis edaspidi laps adopteerida. Tulevikus tekkivate kulude väljamõistmiseks on kannatanutel õigus pöörduda peale kulude tekkimist kohtu poole vastavate kuludokumentide esitamisega. Kohtu hinnangul ei ole doonoremadusega seotud kulud mittevaralised kulud, mille maksumust ei oleks võimalik selle toimumise järgselt tuvastada. Moraalse kahju nõude emotsionaalsete üleelamise eest summas 20 000 € kulub rahuldamisele E. M kasuks. Moraalse kahju suuruse kindlaksmääramiseks objektiivsed kriteeriumid puuduvad, seega kohus peab juhinduma õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. Kannatanud on kohtule esitanud vastavasisulised nõuded koos põhjendustega. Tsiviilkostja ei vaidle E. M 10 000 € väljamõistmise vastu ja leiab, et nimetatud summa vastab kannatuste suurusele. Kohus leiab, et mõistlik hüvitamisele kuuluv summa on 20 000 €. E. M. ja T. M. ei ole tsiviilhagis märkinud, et nad taotlevad eraldi summade väljamõistmist. Kohtu hinnangul on ikkagi tegemist valdavalt E. M. kannatuste ja üleelamistega. Temale on tekitatud kestvaid tervisekahjustusi ja tema oli haige lapsega igapäevaselt tegev. Arvestades asjaolusid, et SA Pärnu Haigla arsti C. Heinvälja süülise tegevuse tagajärjel 07.02.2007.a. sündis T. M raske puudega, ei paranenud kunagi ja suri ning E. M sai tervisekahjustusi, millest ta ka mitte kunagi ei parane, on 20 000 € suuruse summa väljamõistmine emotsionaalsete üleelamiste eest igati põhjendatud ja mõistlik. Nimetatud summa väljamõistmine vastab ühiskonna heaolu tasemele käesoleval ajal, sellise summa väljamõistmisega ei ole rikutud õiguse üldpõhimõtteid ning see ei ole E. M. rikastumise allikas. Kohus leiab, et 20 000 € väljamõistmist ei saa pidada ka tsiviilkostja suhtes ebamõistlikult koormavaks. Anu Tammeniit kohtunik 16