KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 30. august 2013, Tallinn 3-13-1156 Haldusasi S.V. kaebus Sisekaitseak

§ 180, § 181 lg 1).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKTID

1. Sisekaitseakadeemia rektori
2. aprilli 2013 käskkirjaga nr 6-1.5/156 eksmatrikuleeriti Sisekaitseakadeemia päästekorraldaja eriala riigieelarvelise päevaõppekoha üliõpilane S.V. (käskkirja resolutiivosa punkt 1) ning nõuti temalt õppekulude hüvitamist (käskkirja 1 resolutiivosa punkt 2). Vaidlustatud käskkirja andmise faktilise alusena tuuakse välja asjaolu, et õpilane puudus õppeaasta algusest kuni
3. märtsini 2013 tunniplaanis ettenähtud õppeainetest põhjuseta kokku 126 tundi. Käskkirja andmise õigusliku alusena on selles märgitud Sisekaitseakadeemia nõukogu
4. juuni 2012 otsusega nr 1.1-6/28 kinnitatud Sisekaitseakadeemia õppekorralduse eeskirja (edaspidi ÕKE) punkt 436.5 ja rakenduskõrgkooli seaduse (edaspidi RaKKS) § 273 lg 1 p
7. mail 2013 esitas Sisekaitseakadeemia S.V.le teatise mille kohaselt on tema koolitamiseks kantud kulude suurus on kokku 1775,24 eurot, mis koosneb õppekoha baasmaksumusest, vormiriietusest, toitlustamiskulust ning majutuskulust. Teatises on näidatud, millisele pangakontole tuleb koolituskulud tasuda. Teatise esitamise õigusliku alusena on märgitud siseministri
8. juuli 2007 määrus nr 61 Sisekaitseakadeemia õppekulude arvestamise ja hüvitamise kord. (edaspidi SiMm 2007/61) KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
9. S.V. esitas
10. mail 2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Sisekaitseakadeemia rektori
11. aprilli 2013 käskkirja nr 6.1-5/156 punkti 2 ning
12. mai 2013 teatise nr 4.1-2/2025 tühistamist. Kaebaja märgib esmalt, et õppekulude hüvitamise nõude osas tuginetakse vaidlustatud käskkirjas RaKKS § 273 lg 1 punktile 1, mis reguleerib õppekulude hüvitamise kohustust, kui õpilane katkestas mõjuva põhjuseta õpingud, mis ei ole antud juhul asjakohane. Kaebaja leiab ka, et käskkirjas ei viidata ühelegi asjaolule, millest nähtuks mõjuva põhjuseta õpingute katkestamine. Kaebaja heidab käskkirjale ette ka seda, et selles ei ole kindlaks määratud hüvitamisele kuuluvate õppekulude suurust ega koosseisu, mistõttu ei ole haldusakt selles osas arusaadav. Kaebaja hinnangul tuleb
13. mail 2013 teatist käsitada rektori
14. aprilli 2013 käskkirja punkti 2 osana ning sellele ning sellele heidab kaebaja ette, et selles pole näidatud, millise aja jooksul tuleb hüvitamisele kuuluv summa tasuda ega see, millisel õiguslikul alusel selline hüvitamise nõue esitatud on. Kaebaja toob välja, et teatises viidatud siseministri määrus reguleerib üksnes õppekulude hüvitamise korda, ent selles ei sätestata kulude hüvitamise aluseid. Veel märgib kaebaja, et teatisest ei nähtu, kuidas on seal esitatud summad arvutatud ega ole ka viidatud mistahes tõenditele, mis selliste arvutuste aluseks olevaid asjaolusid kinnitaksid. Kokkuvõttes ei vasta haldusakt, millega temalt nõutakse 1775,24 euro suuruse õppekulu hüvitamist, haldusmenetluse seaduses sätestatud põhjendamisnõudele ega ole seega õiguspärane. VASTUSTAJA SEISUKOHT
15. Sisekaitseakadeemia vaidleb S.V. kaebusele vastu, leides esiteks, et kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus ning palub seetõttu kaebus läbi vaatamata jätta või alternatiivselt kaebus rahuldamata jätta. Vastustaja selgitab, et kaebaja eksmatrikuleeriti päästekolledži direktori esildise alusel, kuna ta rikkus RaKKS § 24 lõikest 2, Vabariigi Valitsuse
16. jaanuari 2010 määrusega nr 12 kehtestatud Sisekaitseakadeemia põhimääruse § 25 lõikest 4 ja ÕKE punktist 403 ning tulenevat kohustust õppetööst osa võtta. Samuti selgitab vastustaja Sisekaitseakadeemia sisestes õigusaktides reguleeritud õppetöölt puudumise ja sellest Sisekaitseakadeemia teavitamise korda ning toob välja, et kaebaja oli
17. märtsiks 2013 2 puudunud õppetööst 249 tundi, mille hulgas oli põhjuseta puudumisi 126 ning puudumisi arvutiõpetuse tundidest üle 50%. Vastustaja leiab, et puududes teadlikult õppetööst eeltoodud mahus, ei saanud S.V. eeldada, et tal on võimalus lõpetada Sisekaitseakadeemia valitud erialal ning seetõttu on tegemist isiku enda valikuga katkestada mõjuva põhjuseta õpingud. Vastustaja viitab õppekulude hüvitamise kohustuse osas RaKKS § 273 lg 1 punktile 1 ja lõikele 4 ning SiMm 2007/61 § 3 lõikele 1 ja
18. Vastustaja selgitab, et viimatinimetatud normi kohaselt on õppekoha baasmaksumuseks kutseõppeasutuse seaduse § 331 lg 4 alusel Vabariigi Valitsuse kinnitatud ja immatrikuleerimise hetkel kehtiv riikliku koolitustellimuse kutseõppeasutuse koolituskoha baasmaksumus, põhistipendiumi kulud tulenevad siseministri
19. augusti 2009 määrusest nr 35 Sisekaitseakadeemia üliõpilasele, kadetile ja õpilasele makstava stipendiumi suurus, maksmise tingimused ja kord, toitlustus ja majutuskulud tulenevad vastavalt Sisekaitseakadeemia nõukogu
20. novembri 2009 otsusega nr 1.1-6/41 kinnitatud tasuliste teenuste määradest ning Sisekaitseakadeemia rektori
21. mai 2008 käskkirjaga nr 0-2/41 ja 28.12.2012 käskkirjaga nr 1.1-2/38 kinnitatud toitlustamise päevanormidest. Viimaks leiab vastustaja, et
22. mai 2013 teatise näol on tegemist isiku teavitamisega koolituskuludest, mitte haldusaktiga. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
23. Hinnanud poolte väiteid ja selgitusi ning nende kinnituseks esitatud tõendeid, leian, et S.V. kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Leian, et Sisekaitseakadeemia rektori
24. aprilli 2013 käskkirja punkt 2 on tühine, kuna sellest ei selgu adressaadile pandava kohustuse täpne sisu, Sisekaitseakadeemia
25. mai 2013 teatist tuleb samuti käsitada haldusaktina, ent see tuleb tühistada ilmsete põhjendamispuuduste tõttu, mis muudavad haldusakti õiguspärasuse kontrollimatuks.
26. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et S.V. immatrikuleeriti Sisekaitseakadeemia päästekolledži päästekooli päästekorraldaja eriala riigieelarvelisele täiskoormusega päevaõppekohale 2012/
27. aasta sügissemestrist ega selles, et ta eksmatrikuleeriti ÕKE punkti 436.5 alusel, milles sätestatakse, et akadeemia algatusel eksmatrikuleeritakse õpilase põhjuseta õppetööst korduval puudumisel. Kaebaja ei ole rektori
28. aprilli 2013 käskkirja vaidlustanud osas, millega ta eksmatrikuleeriti. Seega ei ole kaebaja eksmatrikuleerimise õiguspärasus käesoleva vaidluse esemeks ning seega nõustun kaebaja
29. augusti 2013 menetlusdokumendis tehtud etteheitega, et vastustaja on oma kirjalikus seletuses põhjendamatult keskendunud just kaebaja õppetööst puudumise ja sellest tingitud eksmatrikuleerimise asjaolude kirjeldamisele. Vaidlus on poolte vahel üksnes selles, kas õiguspärane on kaebajale pandud kohustus tasuda 1775,24 euro ulatuses õppekulusid.
30. Esiteks on poolte vahel erimeelsus
31. mai 2013 teatise õigusliku iseloomu üle. Kaebaja hinnangul tuleks seda pidada Sisekaitseakadeemia rektori
32. aprilli 2013 käskkirja osaks, vastustaja hinnangul on tegemist toiminguga. Leian, et
33. mai 2013 teatist tuleb käsitada eraldiseisva haldusaktina, millega pannakse kaebajale kohustus tasuda 1775,24 euro suurune summa. Kõnealust teatist ei saa pidada rektori
34. aprilli 2013 käskkirja osaks, kuna teatis on koostatud käskkirjast hiljem ning käskkirjas ei ole viidatud ei sellele teatisele ega ka sellise teatise võimalikule andmisele tulevikus. Kaebaja käsitlus käskkirjast ja teatisest kui ühtsest 3 tervikust pole iseenesest meelevaldne, kuivõrd konkreetse kaebajale pandud kohustuse sisu selgub nende kahe dokumendi koosmõjus. Samas ei pea ma võimalikuks haldusakti (käskkirja) andmist selliselt, et selles märgitakse kohustus vaid üldsõnaliselt ning seda täpsustatakse mõnes hilisemas dokumendis, ilma, et esialgses käskkirjas sellele viidataks või käskkirja vastava punkti kehtivus selle täiendava dokumendi adressaadile teatavakstegemisest sõltuvusse seataks. Kuigi nii käskkirja punkt 2 kui teatis on nende andja poolt suunatud kokkuvõttes sama eesmärgi saavutamisele, ei saa neid eeltoodud põhjustel käsitada ühe haldusaktina, vaid tuleb vaadelda eraldi. Seisukohta, et
35. mai 2013 teatise näol on tegemist haldusaktiga, kinnitab ka SiMm 2007/61 § 9 , mida saab mõista selliselt, et sama määruse § 4 lõikes 1 nimetatud teatis on täitedokumendiks. Täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1 p 21 kohaselt saab täitedokumendiks olla haldusakt avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks. Kuigi SiMm 2007/61 §-s 9 kasutatakse sõnastust käesoleva määruse § 4 lõikel 1 põhinev täitedokument, ei nähtu, et juhul kui õpilane talle esitatud teatise alusel õppekulusid vabatahtlikult kuu aja jooksul ei tasu, tuleks anda veel mingisugune haldusakt, mis kvalifitseeruks täitedokumendina. Sedagi silmas pidades tuleb just sedasama teatist käsitada haldusaktina.
36. Sisekaitseakadeemia rektori
37. aprilli 2013 käskkirja nr 6.1-5/156 punkt 2 on sõnastatud järgmiselt: Nõuan õpilaselt õppekulude hüvitamist. Leian, et selles osas on käskkiri tühine. Tühisus tähendab akti automaatset kehtetust algusest peale ehk seda, et aktil ei ole ega ole kunagi olnud õiguslikku jõudu. Seetõttu ei ole tühist haldusakti võimalik kohtuotsusega tühistada. Küll aga sätestatakse halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi

) § 41 lõikes 4, et haldusakti tühisuse võib halduskohus teha kindlaks ka tühistamiskaebuse alusel. Seetõttu leiab käesoleva kohtuotsuse resolutiivosas tuvastamist Sisekaitseakadeemia rektori käskkirja punkti 2 tühisus.

1. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 63 lg 2 p 5 kohaselt on haldusakt tühine, kui sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Riigikohus on kohtuasjades nr 3-3-1-21-03, 3-3-132-03 ja 3-3-1-36-05 asunud seisukohale, et kohtuotsusega saab haldusakti tühisuse tuvastada vaid sel juhul, kui haldusaktil on HMS § 63 lõikes 2 sätestatud puudused ja need puudused on ilmselged. Käesoleval juhul on rektori käskkiri vaidlustatud punkti osas sedavõrd üldsõnaline ja umbmäärane, et sellest ei selgu adressaadile pandud kohustuste maht. Sellisena ei vasta käskkiri vastavas osas ka HMS § 51 lõikes 1 sätestatud haldusakti määratlusele, mille kohaselt on haldusakt üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud õigusakt. Vaidlusalusest ettekirjutusest ei ole võimalik mõista, milline konkreetne kohustus on adressaadile pandud. Arusaadavalt on soovitud adressaadile panna rahaline kohustus, ent sellist kohustust ei saa arusaadavaks ega piisavalt määratletuks pidada, kui pole üheselt mõistetavalt välja toodud rahalise kohustuse väärtust ehk tasumisele kuuluvat summat. Vastasel juhul ei ole kohustust võimalik täita. Haldusakt saab olla siduv vaid selle resolutiivosa piires. HMS § 60 lõikes 2 on sätestatud, et kehtiva haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Haldusakti resolutiivosa on haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa. Haldusakti muudel osadel, sealhulgas haldusakti põhjenduses tuvastatud asjaoludel on 4 iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel. See tähendab, et kohustuse täielik sisu peab selguma haldusakti resolutiivosast. Teatud juhtudel tuleb võimalikuks pidada haldusakti resolutiivosas viitamist mõnele muule, koos haldusaktiga või enne haldusakti andmist selle adressaadile teatavaks tehtud dokumendile, ent võimalikuks ei saa pidada rahalise kohustuse panemist selliselt, et kohustuse ulatus jäetakse kohustuse panemisel määratlemata. Käesoleval juhul ei ole vaidlusaluses käskkirjas isegi viidatud ühelegi teisele dokumendile, milles oleks vaidlusaluse rahalise kohustuse suurus kindlaks määratud. Haldusaktile ei ole võimalik tagantjärgi õigusjõudu anda mõne muu haldusakti või teise dokumendiga, millele haldusaktis ei viidata. Seega vastab käskkiri selles osas ilmselgelt tühise haldusakti tunnustele.
2. Sisekaitseakadeemia
3. mai 2013 teatis nr 4.1-2/2025, millega pannakse S.V.le kohustus tasuda 1775,24 eurot, on sedavõrd tõsiste põhjendamispuudustega, et see ei ole kontrollitav ning selle õiguspärasuses ei ole võimalik veenduda. Teatisest ei selgu, kuidas või millistest andmetest lähtudes on arvestatud õppekulud, mille hüvitamist kaebajalt nõutakse. HMS § 5 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud, haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Haldusakti põhjendused peavad tagama selle kontrollitavuse. HMS § 56 lg 2 kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Haldusakti faktilisest põhjendusest peab nähtuma, millised faktilised asjaolud on haldusorgan tuvastanud ning mille alusel ta seda teinud on. Õiguslik põhjendus peab sisaldama viiteid õigusnormidele, mille alusel haldusakt antud on ning haldusakti põhjendusest peab selguma, kuidas on haldusorgan tema poolt tuvastatud faktilised asjaolud kohaldatavate õigusnormidega sidunud. Pannes adressaadile kohustuse tasuda rahasumma, peab haldusaktist seega nähtuma, milliste faktiliste asjaolude ja õigusnormide koosmõjust selline kohustus tuleneb. Sealhulgas peab põhjendavast osast nähtuma, kuidas on kohustuse esemeks olev summa arvutatud. Käesoleval juhul see haldusaktist ei nähtu. Teatisest ega üheski selles viidatud ja adressaadile kättesaadavaks tehtud dokumendist ei selgu, kuidas on kokku arvestatud õppekoha baasmaksumuse summa, vormiriietuse kulu, toitlustamiskulu või majutuskulu suurused. Seega ei ole adressaadil ega kohtulgi võimalik haldusakti pinnalt kontrollida, kas vastavad summad on arvutatud õigesti.
4. Kohtupraktikas on peetud võimalikuks haldusakti põhjenduste mõningast parandamist, täiendamist ja korrigeerimist kohtumenetluses, seda eeskätt juhul kui on ilmne, et haldusorgan neist põhjendustest ka haldusakti andmisel lähtus, et millegipärast jäid need haldusaktis kajastamata. Käesoleval juhul ei ole vastustaja ka kohtumenetluses vaevunud selgitama, kuidas kaebajalt nõutava summa suurus saadud on. Seejuures on kaebaja oma kaebuses väga selgelt just sellele põhjendamispuudusele tähelepanu juhtinud. Vastustaja kirjalikus seletuses esitatud viited õigusaktidele, millest vastavate kululiikide suurus väidetavalt tuleneb, ei anna täiendavat selgust selles, kuidas konkreetsed summad arvutatud on.
5. Õppekoha baasmaksumuse osas viitab vastustaja kutseõppeasutuse seaduse § 331 lõike 4 alusel Vabariigi Valitsuse kinnitatud ja immatrikuleerimise hetkel kehtinud riikliku koolitustellimuse kutseõppeasutuse koolituskoha baasmaksumus. Kaebaja immatrikuleeriti
6. 5 septembril
7. Sel ajal kehtis Vabariigi Valitsuse
8. jaanuari 2012 määrus nr 6, mille § 1 kohaselt oli kutseõppeasutuse koolituskoha baasmaksumuseks
9. aastal 1262 eurot. Teatises nõutakse kaebajalt õppekoha baasmaksumuse hüvitamist 915,20 euro ulatuses. Ilmselt on tegemist mingisuguse proportsiooniga, ent kuidas või mille alusel see arvutatud on, jääb selgusetuks. Põhistipendiumi kulu, mille arvestamise korda vastustaja oma vastuses samuti kajastab, ei ole teatise kohaselt kaebajalt nõutud. Seda, kuidas, mille alusel või millest lähtudes on kujunenud vormiriietuse kulu suurus, ei ole vastustaja ka kirjalikus seletuses selgitada püüdnud. Toitlustus- ja majutuskulude osas viitab vastustaja vastavalt Sisekaitseakadeemia nõukogu otsusele ja Sisekaitseakadeemia rektori käskkirjale. Sisekaitseakadeemia nõukogu
10. novembri 2011 otsus nr 1.1-6/41 on kättesaadav Sisekaitseakadeemia dokumendiregistri kaudu
11. Samuti on sealtkaudu kättesaadav ka rektori
12. detsembri 2012 käskkiri nr 1.1-2/
13. Esimeses nimetatutest on kajastatud erinevate teenuste, sh. erinevate toitlustus- ja majutusteenuste hinnad, teises on kadettide toitlustamise päevanormiks kehtestatud kuni 4,50 eurot. Vaidlusalusest teatisest ega ka kohtumenetluses antud täiendavatest selgitustest ei nähtu, kuidas eelnimetatud Sisekaitseakadeemia sisestes õigusaktides kehtestatud ühikuhindade alusel on kokku arvutatud teatises näidatud summa. Seega isegi vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud täiendavad selgitused ei anna mistahes aimu sellest, kuidas on saadud teatises näidatud summade suurus. Kohtu, veel vähem haldusakti adressaadi ülesanne ei ole ilmselgelt puudulikult põhjendatud haldusakti põhjendusi välja mõtlema hakata ega püüda leida valemit, mis õigustaks haldusaktis näidatud summa vastavust vastustaja poolt viidatud mingisugustele ühikuhindadele. Isegi kui Sisekaitseakadeemia sisese õigusaktiga on kehtestatud näiteks kadeti ühe päeva toitlustamise või majutamise maksumus, ei selgu, mitme päeva eest on kaebaja toitlustuskulu arvestatud. Seetõttu pole aga võimalik kontrollida, kas see arvestus on olnud õige. Seega ei vasta teatis HMS §56 sätestatule, on õigusvastane ja tuleb tühistada.
14. Viimaks tuleb põhimõtteliselt nõustuda ka kaebaja seisukohaga, et ei teatisest ega rektori
15. aprilli 2013 käskkirjast ei selgu arusaadavalt õppekulude hüvitamise kohustuse õiguslik alus. Teatises sellisele alusele üldse ei viidata. Kaebaja märgib õigesti, et SiMm 2007/61 ei reguleeri õppekulude hüvitamise kohustust, vaid üksnes selle kohustuse täitmise ja täitmisele pööramise korda. Õppekulude hüvitamise kohustust sisekaitselises rakenduskõrgkoolis reguleerib RaKKS §
16. Eksmatrikuleerimise käskkirja põhjendavas osas viidati selle paragrahvi
17. lõike punktile 1, mille kohaselt sisekaitselisest rakenduskõrgkoolist eksmatrikuleeritud isik on kohustatud hüvitama riigi poolt tema õpingutele tehtud õppekulud, kui ta katkestas mõjuva põhjuseta õpingud. RaKKS õpingute katkestamise mõistet ei ava. Õpingute katkestamise mõistet ei kasutata ka ÕKE-s, mille punkti 433 kohaselt toimub õpilase eksmatrikuleerimine kas õpilase soovil, akadeemia algatusel või akadeemia lõpetamisel seoses õppekava täitmisega täies mahus. Leian, et õpingute katkestamisena RaKKS § 273 lg 1 1 http://www.sisekaitse.ee/ska/avalikkusele/avalikdokumendiregister/dokumendiotsing/index.php?id=14049&op=doc_details&dok_id=1043&asutus_id=1 2 http://www.sisekaitse.ee/ska/avalikkusele/avalikdokumendiregister/dokumendiotsing/index.php?id=14049&op=doc_details&dok_id=20105&asutus_id=1 6 tähenduses saab kõne alla tulla eksmatrikuleerimine õpilase soovil. Seda toetab ka ÕKE punkt 434, milles sätestatakse, et juhul kui riigieelarvelisel õppekohal õppiv õpilane taotleb eksmatrikuleerimist omal soovil mõjuvatel põhjustel, siis tuleb need mõjuvad põhjused ära näidata. Mõjuva põhjuse äranäitamise eesmärk saabki olla üksnes see, et mõjuva põhjuse esinemisel RaKKS §-s 273 sätestatud hüvitamiskohustust ei teki. Seega on mõjuvatel põhjustel akadeemias õppe poolelijätmine ÕKE kohaselt seotud õpilase eksmatrikuleerimisega tema enda soovil. Käesoleval juhul ei eksmatrikuleeritud S.V. tema enda soovil, seega ei olnud tegemist õpingute katkestamisega RaKKS § 273 lg 1 p 1 tähenduses. Küll võib tegemist aga olla eksmatrikuleerimisega ebarahuldava õppeedukuse tõttu. Ebarahuldav õppeedukus on üldmõiste, mis tähistab õpitulemusi, mis välistavad õppe jätkamise. Olukorras, kus õpilasel on kohustus õppetööst ja tundidest osa võtta ning ta õigustamatult seda kohustust rikub, kusjuures selle rikkumise eest on ette nähtud eksmatrikuleerimise võimalus, saab eksmatrikuleerimist õppetööst korduva põhjuseta puudumise tõttu käsitada eksmatrikuleerimisena ebarahuldava õppeedukuse tõttu RaKKS § 273 lg 1 p 2 tähenduses. MENETLUSKULUD 14.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse rahuldamisega on otsus tehtud vastustaja kahjuks. Kaebaja on 16. augustil 2013 esitanud kohtule taotluse vastustajalt 679,20 euro suuruse menetluskulu väljamõistmiseks. Kaebusele on lisatud advokaadibüroo arved ning maksekorraldused (tl. 75-77), mis tõendavad, et kaebaja on tasunud õigusabi eest 664,20 eurot, mis vastab 6,75 advokaadi töötunnile.

§ 109lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Leian, et õigusabikulu suurus ei ole ülemäärane. Lisaks on kaebaja tasunud kaebuse eistamisel 15 euro suuruse riigilõivu, mis on tõendatud maksekorraldusega (tl. 9). Eeltoodu tõttu tuleb Sisekaitseakadeemialt S.V. kasuks välja mõista menetluskulu 679,20 eurot. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik 7