ja tüüptingimuste tühisust ettenägevat
. Asja materjalidest nähtuvalt sõlmis hageja lepingu oma majandustegevuse raames, kostja 1 tarbijana
Kuna hageja andis auto kostja 1 kasutusse liisingulepingu alusel (intressimaksmise kohustuse vastu), on ühtlasi tegemist krediidilepinguga
lg 2 kohaselt ning samuti tarbijakrediidilepinguga
Kui krediidiandja ütleb tarbijakrediidilepingu üles, vähendatakse tasumata krediidi brutosummat
lg 3 järgi vastavalt krediidi kasutamise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. See vastab sisuliselt
lg 2, mille kohaselt tuleb liisinguandja kulude kindlakstegemisel lähtuda liisinguvõtja poolt tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud kulud, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Nimetatud säte täpsustab omakorda
lg 1, mille kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.
lg 3 kohaselt tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale. Riigikohtu Tsiviilkolleegium on oma 28.veebruari 2007.a. otsuses nr 3-2-1-1-07 asunud seisukohale, et liisinguandja tüüptingimustes on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja
lg 1 alusel tühine kokkulepe, mille järgi ei võeta liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikses ulatuses. Tasumata väljaostumakseid tuleb kõrvutada auto väärtusega tagastamise ajal. Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks
Selles osas ei vasta seadusele lepingu üldtingimuste punkt, mille kohaselt tuleb vara jääkmaksumust kõrvutada vara võõrandamisest saadud summaga, nägemata seejuures ette võõrandamise tingimusi. Riigikohtu Tsiviilkolleegium 4
lg 1 mõttes vastuolus mh
lg 3 p 5, kuna sellega kahjustatakse liisinguvõtjat ebamõistlikult ja on seega tühine. Ebamõistlik kahjustamine seisneb selles, et tüüptingimustega on kogu liisingueseme võõrandamise risk pandud liisinguvõtjale, kuna võõrandamise tingimused määrab üksnes võõrandajaks olev liisinguandja. Liisinguvõtjale ei ole liisingulepingu järgi antud võimalust võõrandamisprotsessis osaleda. Kohus nõustub kostjatega, et liisinguandja võib liisingueseme võõrandada ka oluliselt alla turuhinna või lausa tasuta (seda võimalust on tunnistanud ka Riigikohus) ja pärast seda esitada liisinguvõtja vastu ÜT p 12.2.1 nimetatud hüvitisenõude. Seega on vaidlusaluse liisingulepingu ÜT p 12.2.1, millega liisinguvõtja kohustub hüvitama liisinguandjale tekkinud kahju, kui liisingueseme müügist saadud rahast ei piisa kõigi nõuete tasumiseks, kostjaid ebamõistlikult kahjustav ja tühine. Riigikohtu Tsiviilkolleegium on 29.aprilli 2008.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 leidnud, et poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) on lubatud liisingueseme tagastamisaegse väärtuse asemel lähtuda liisingueseme müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Riigikohtu Tsiviilkolleegium märgib 6.veebruari 2013.a. otsuses lisaks, et lubatav oleks tüüptingimus, millega seotakse ülesütlemise tagajärjed liisingueseme väärtuse asemel selle võõrandamisest saadava tulemiga, kui tüüptingimuse järgi on tagatud liisinguvõtja teavitamine müügiprotsessist ja tal võimaldatakse otsida ostjaid, kes maksaksid kõrgemat hinda, või mõjutada muul moel müügihinna kujunemist. Lisaks tuleb sellise tüüptingimusega jätta liisinguvõtjale võimalus tõendada, et liisingueseme tegelik väärtus tagastamise ajal oli müügihinnast kõrgem, kui erinevus on vähemalt 10%. Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kostjatel puudus võimalus liisingueseme võõrandamisprotsessi ja -hinda mõjutada, samuti ei olnud tagatud kostjate teavitamine müügiprotsessist. Eseme väärtuseks on TsÜS § 65 järgi selle harilik väärtus ehk kohalik müügihind (turuhind). Käesolevas asjas liisinguandja liisingueseme tagastamisel hindamisakti ei ole koostanud, vaid kohtuistungil hageja väidab, et liisingueseme harilikuks väärtuseks on müügihind 91 000 krooni (5815,86 eurot). Hagiavalduses (tl 4) on hageja kinnitanud, et pärast auto müüki jäi tasumata auto väärtusest 1007,30 eurot; seega oli hageja arvates auto väärtuseks 5815,86+1007,30= 6823,16 eurot. Hageja on esitanud kohtule müügilepingu lisaga (tl 35-36), mille kohaselt hageja müüs 05.05.2009.a. Autolink OÜ VW Sharan registrimärgiga 435 ARB koos käibemaksuga 91 000 krooni eest, lepingu lisa p 4 kohaselt kehtib lisa tõendava dokumendina, mis õigustab ostjat omal kulul registreerima asja Eesti Riiklikus Autoregistrikeskuses ostja või tema poolt näidatud kolmanda isiku nimele; arve koopia 16.05.2009 (tl 37), mille kohaselt Autolink OÜ nõuab hagejalt vahendustasu 01.-15.05.2009 müüdud sõidukitelt muuhulgas VW Sharan TDi sinine 2002 435ARB 3855,93 krooni + käibemaks; arve koopia 05.05.2009 (tl 93), millest nähtuvalt on Autolink OÜ esitanud AP Transportas UAB arve VW Sharan TDi 1,9-2002 eest tasumiseks. Kohus nõustub kostjatega, et üksnes arve ei tõenda vaidlusaluse liisingueseme edasimüümist ja selle hinda. Kohus leiab, et antud tõendeid tuleb hinnata vaidlusaluse liisingueseme väärtuse kindlaksmääramisel kogumis koos teiste asjas esitatud tõenditega. Kostjad on TsMS § 230 lg 1 järgi esitanud liisingueseme väärtuse kindlakstegemiseks väljavõtted www.auto24.ee autode 5
kohaselt kohustub liisingulepinguga liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Pooltevahelise liisingulepingu ÜT p 6.
Pooltevahelise lepingu ÜT p 12.4 kohaselt lepingu ülesütlemisel p 12.1 alusel transpordib liisinguvõtja omal kulul liisingueseme liisinguandja poolt näidatud kohta liisinguandja poolt näidatud ajaks. Juhul, kui liisinguvõtja ei tagasta liisingueset lepingus sätestatud tingimustel, on liisinguandjal õigus rakendada kohaseid meetmeid liisingueseme valduse tagasisaamiseks. Kohus nõustub kostjaga, et sellises situatsioonis võib liisinguandja lepingu järgi kohustada liisinguvõtjat liisingueset tagastama isegi välismaale, mis ei ole kaugetki mõistlik. Kohus leiab, et ÜT säte, mis liisingueseme tagastamisel lähtub liisinguandja piiramatust õigusest nõuda liisingueseme viimist liisinguandja poolt näidatud kohta kahjustab liisinguvõtjat ebamõistlikult. Hageja on kohtule esitanud OÜ Reeborn arve (tl 32) selle kohta, et OÜ Reeborn on teostanud hagejale vara tagastusteenust sõidukite registrimärgiga 435 ARB ja 037 ARO osas kogumaksumusega 5 900 krooni. Hageja selgituste kohaselt on arve A04-124 esitatud kahe sõiduki tagastamise kohta, millest üks on kostja liisingulepinguga seotud sõiduk registrimärgiga 435 ARB; hageja pidi tasuma kahe sõiduki eest kokku 5900 krooni, s.o. ühe sõiduki eest 2950 krooni (188,54 eurot). Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostjale 1 saadeti lepingu lõpetamise teatis tähtajaga 12.03.2009, milles paluti tagastada liisinguese Mäepealse 21A Tallinn. Kostja leiab, et liisingueseme Tallinnasse tagastamise nõue ei ole mõistlik, sest hageja on äriettevõte, kellel on Lõuna-Eesti kontor Tartus, auto anti kostjale 1 üle Tartus.
lg 1,2 kohaselt peab võlgnik kohustuse täitma lepingu või seadusega kindlaksmääratud kohas. Kui kohustuse täitmise kohta ei ole lepingu või seadusega kindlaks määratud, tuleb kohustus täita kohas, mis tuleneb võlasuhte olemusest. Kui kohustuse täitmise kohta ei saa määrata käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud alustel, tuleb: 1) rahaline kohustus täita võlausaldaja võlasuhte tekkimise ajal võlasuhtega kõige rohkem seotud tegevuskohas, selle puudumisel aga võlausaldaja elu- või asukohas; 2) kindlaksmääratud asja või kindlaksmääratud asjade kogumist võetava asja üleandmise kohustus täita kohas, kus asi või asjade kogum asus võlasuhte tekkimise ajal; 3) kohustus anda üle asi, mis tuleb toota või valmistada pärast lepingu sõlmimist, täita kohas, kus asi valmistati või toodeti; 4) käesoleva lõike punktides 1–3 nimetamata kohustus täita võlgniku võlasuhte tekkimise ajal võlasuhtega kõige rohkem seotud tegevuskohas, selle puudumisel aga võlgniku elu- või asukohas. Käesolevas asjas ei ole lepingus kindlaks määratud kohustuse täitmise konkreetset asukohta, jättes selle liisinguandja määrata. Kohus leiab, et liisingulepingu TÜ p 12.4 on vastuolus
lg 1,2 osas, millega liisinguvõtja on kohustatud liisingueseme transportima omal kulul määratlemata liisinguandja poolt näidatud kohta ning hageja ei ole järginud liisingueseme tagastamise nõude esitamisel
Liisinguese on üle antud Tartus 17.04.2009 (tl 34). Seega ei ole põhjendatud käesolevas asjas kostjatelt tagastusteenuse eest, mis on seotud liisingueseme Tallinnasse viimisega, tasu väljamõistmine. Hageja nõuab kostjatelt auto müügitasu 290,80 eurot. Kostjad vaidlevad nõudele vastu. Tõendina on hageja esitanud kohtule Autolink OÜ arve (tl 37), mille kohaselt nõuab viimane hagejalt vahendustasusid 01.-15.05.2009 müüdud sõidukeilt, sealhulgas VW Sharan TDi 1,9 sinine 2002 435ARB eest 3855,93 krooni+ käibemaks. Kohtule esitatud müügilepingust (tl 55) nähtuvalt on Autolink OÜ 5.mail 2009.a. ostnud hagejalt vaidlusaluse sõiduki hinnaga 91 000 krooni. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et Autolink OÜ oleks vahendanud hagejale lepingu sõlmimist kolmanda isikuga või oleks osutanud hagejale lepingu sõlmimise võimalusele kolmanda isikuga, mis tingiks 8
lg 1 sätestab vahenduslepingu mõiste, mille kohaselt kohustub vahenduslepinguga pakkuja vahendama tarbijale lepingu sõlmimist kolmanda isikuga või osutama kolmanda isikuga lepingu sõlmimise võimalusele, tarbija aga kohustub maksma talle selle eest tasu. Kohus leiab, et kui hageja on tasunud auto ostjale vahendustasusid, siis ei ole põhjendatud käesolevas asjas nende hüvitamist nõuda kostjatelt. Kohtule esitatud liisingueseme müügilepingus ei ole jäetud mingeid müügitehinguga seotud kulusid müüja kanda. Hageja nõuab kostjatelt võlgnevuselt viivist kuni 19.05.2009 21,63 eurot. Hageja on esitanud kohtule viiviste arvestuse (tl 41). Vastavalt
lg 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse
§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandus vaidlusalusel perioodil seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Liisingulepingu p 6.9 kohaselt, kui liisinguvõtja hilineb ükskõik millise liisingumakse või mõne muu lepingujärgse summa maksmisega (välja arvatud intress, millelt viivist ei arvutata), maksab ta liisinguandjale viivist seaduses sätestatud määras iga viivitatud päeva eest. Kostjad ei vaidle viiviste arvutusele ja suurusele vastu (tl 119) ja ei ole taotlenud viiviste vähendamist, mistõttu loeb kohus kostjate õigeksvõtuga ja hageja esitatud dokumentaalsete tõenditega hageja viiviste 21,63 euro nõude põhjendatuks. Vastavalt
§-dele 142 lg 1, 145 lg 1 kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohustuse rikkumise korral vastustavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Seega kostja 2 vastutab vastavalt sõlmitud käendusele (tl 17) solidaarselt kostjaga 1 liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest hageja ees 277 000 krooni, s.o. 17 703,53 euro ulatuses. Eeltoodud asjaoludel on hagi tõendatud osaliselt ja kostjatelt kuuluvad solidaarselt väljamõistmisele tasumata liisingumaksed 1299,19 eurot, liisingueseme kindlustusega seotud kulud 65,14 eurot, saadetud hoiatuskirjade tasu 7,54 eurot ning viivised 21,63 eurot, s.o. kokku 1393,50 eurot. Asjaolu, et kostja 1 on töötu (tl 129) ei muuda tema suhtes hagi osalist rahuldamist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi ligi pooles ulatuses, peab kohus põhjendatuks jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Roomet Sõnna Kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.