) § 128 lg 1 p 2, lg 2, lg 5, § 144 lg 11, Vabariigi Valitsuse 08.01.2009 määruse nr 2 „Vanglaametnike ja vanglas töötavate riigiametnike töötasustamine“ § 32, justiitsministri 30.11.2010 määruse nr 43 „Harku ja Murru Vangla põhimääruse kehtestamine“ § 3 lg 2 p 6, justiitsministri 30.11.2010 määruse nr 42 „Harku ja Murru Vangla teenistujate koosseisu kinnitamine ning sellega seoses Viru Vangla teenistujate koosseisu muutmine“ § 1 alusel ning lähtudes asjaolust, et Harku vangistusosakonna koosseisus on 13 täitmata valvuri ametikohta, mis on tekitanud kriitilise olukorra järelevalvetoimingute nõuetekohases täitmises. Käskkirjaga säilitati K. Xale alates 01.11.2012 senine töötasu 877,19 eurot kuus ning nähti ette K. Xale palga maksmine nõusolekuta üleviimisest etteteatamise tähtajast puudu jäänud 25 tööpäeva eest. 2. X X esitas 23.10.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse Harku ja Murru Vangla direktori 04.10.2012 käskkirja nr 265-p tühistamiseks. Käskkirja andmise ajal esines Harku ja Murru Vanglas koondamissituatsioon seoses Murru vangistusosakonna sulgemisega 2012. a lõpus, mille tulemusena kadus vangla koosseisust 68 ametikohta. Murru vangistusosakonna osadele töötajatele on edastatud ka koondamisteated. Kaebaja suhtes tulnuks rakendada avaliku teenistuse seaduse (ATS) §-s 116 sätestatut, sest
koondamist ei reguleeri. Kaebaja pole andnud ATS § 116 lg-s 3 sätestatud nõusolekut enda üleviimiseks ning ei soovi pärast Murru vangistusosakonna sulgemist teenistust jätkata. Justiitsminister on 05.09.2012 kirjas nr 10-4/7589 ja 02.10.2012 kirjas selgitanud, et kui isik üleviimist ei soovi, on tal võimalus valida koondamine. Isegi kui
oleks kohaldatav, välistaks kaebaja üleviimise
lg 4 p 2, kuna ametikohavahetus tooks temale kaasa elukohavahetuse ja töölejõudmise aja olulise suurenemise. Seda asjaolu vaidlustatud käskkirjas ei käsitleta. Kaebaja registrijärgne ja tegelik elukoht on Läänemaal Taebla vallas Kirimäe külas. Harjumaal Keila vallas Karjakülas elas kaebaja üksnes ajutiselt peamiselt tööga seotud põhjustel. Kuna kaebajale oli teada tema ametikoha koondamine ning ta ei soovinud teenistust jätkata, pani ta Karjaküla eluruumi müüki, teavitades sellest ka vanglat. Seega tooks ametikohavahetus kaasa kaebaja elukohavahetuse, s.o ühte elukohta jäädavalt elama asumise võimatuse ja sunnitud seotuse Keila vallas asuva elukohaga. Karjakülast Rummu asulasse Murru vangistusosakonda tööle ja tagasi sõitmiseks kulub 1 tund ning 24-tunniseid vahetusi (7 korda kuus) arvestades ühes kuus kokku seega 7 tundi. Karjakülast Harku vangistusosakonda ja tagasi sõitmiseks kulub aga 1,53 tundi ning 12-tunniseid vahetusi (14 korda kuus) arvestades ühes kuus kokku seega 21-42 tundi. Ühistranspordiga on kaebajal võimalik jõuda tööpäeviti hommikul tööle, kuid õhtul tagasi enam mitte (vahetus lõpeb kell 20.00, pärast kella 18.30 kaebaja elukohta bussi enam ei lähe, võimalik on sõita vaid Keilasse ja edasi minna ca 4 km jalgsi). Nädalavahetuseti pole võimalik tööle jõuda ka hommikul kella 8.00-ks (esimene buss väljub Karjakülast alles kell 8.59, mistõttu tuleks jälle minna jalgsi Keilasse). Kuna tegemist on kaalutlusotsusega, peab käskkirjast nähtuma, et selle andmisel on arvestatud olulisi asjaolusid ja kaalutud põhjendatud huve (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2). Niisugust kaalumist haldusaktist ei nähtu. Käskkirjas viidatud Harku vangistusosakonna 13 valvuri ametikohta on täitmata juba pikemat 2
võimaldab teatud tingimustel vanglaametniku sama ametiastme piires ühelt ametikohalt teisele üle viia ka üleviimise õigust omava isiku algatusel ja ilma vanglaametniku nõusolekuta, kui see tuleneb teenistuslikest vajadustest. Justiitsministri 30.11.2010 määruse nr 42 § 1 kohaselt on Harku vangistusosakonnas 39 valvuri ametikohta, millest 04.10.2012 seisuga oli täidetud 27, vakantseid ametikohti oli 7, viie valvuri teenistussuhe oli peatunud ning oli teada, et oktoobri keskel lahkub teenistusest veel kaks valvurit. Seisuga 01.11.2012 oli Harku vangistusosakonnas puudu 14 valvurit, mis raskendas kinnipeetavate üle järelevalve teostamist. Sellest tulenevalt otsustas Harku ja Murru Vangla direktor teenistuslikest vajadustest lähtudes, vangla ülesannete tulemusliku täitmise ja vangla struktuuriüksuste häireteta töö tagamiseks alates 01.11.2012 viia Murru vangistusosakonnast Harku vangistusosakonda üle 4 valvurit, sh kaebaja. Kaebaja üleviimine ei ole tingitud Murru vangistusosakonna likvideerimisest 01.01.2013, vaid Harku vangistusosakonnas tekkinud kriitilisest olukorrast. Üleviimise tulemusena ei muutu kaebaja palk ega ametinimetus, valdavas osas jäävad samaks ka ametijuhendijärgsed töökohustused, muutub üksnes töökoha asukoht ja töögraafik. Väited üleviimise tõttu tööle jõudmise aja pikenemise kohta jäävad arusaamatuks, sest väidetavast elukohast Läänemaal Taebla vallas teavitas kaebaja vanglat alles nädal pärast temale vaidlusaluse käskkirja tutvustamist. Selle ajani oli kaebaja korduvalt nimetanud oma elukohana Harjumaal Keila vallas asuvat Karjaküla, millest jäävad nii Murru kui ka Harku vangistusosakonnad umbes 20 km kaugusele. Seega ei tingi üleviimine kaebaja elukohavahetust või töölejõudmise aja olulist suurenemist. Kaebaja töötas Murru vangistusosakonna valvurina ning Harku ja Murru Vangla direktori 18.03.2012 käskkirjaga nr 17 kinnitatud vangla sisekorraeeskirja p-de 6.1 ja 6.3 alusel oli tema tööaeg fikseeritud graafikus. Vanglal puudub kohustus määrata kaebajat teenistusse 24-tunnistesse vahetustesse ning tema õigusi ei saa rikkuda töölerakendamine 12-tunnise graafiku alusel. Määruse nr 42 § 1 kohaselt oli Harku ja Murru Vangla koosseisus kuni 31.12.2012 kokku 90 valvuri ametikohta, neist Harku vangistusosakonnas 39, avavanglas 6 ja Murru vangistusosakonnas 45. Alates 01.01.2013 on Harku vangistusosakonna ja avavangla teenistujate koosseisus 46 valvuri ametikohta ning Harku ja Murru Vangla valvurite koosseis vähenes seega 44 valvuri ametikoha võrra. Seega pole kaebaja üleviimisel tekkinud koondamissituatsiooni (vt ka Riigikohtu 24.04.2007 otsus nr 3-3-1-14-07, p-d 16-17). 4. Tallinna Halduskohus jättis 29.01.2013 otsusega K. Xa kaebuse rahuldamata. Vaidlust pole selles, et kaebaja üleviimisega Murru vangistusosakonna valvuri ametikohalt Harku vangistusosakonna valvuri ametikohale ei muutunud tema ametikoha nimetus, teenistusülesannete iseloom ega töötasu suurus. Kaebaja leidis, et kuna Murru vangistusosakond lõpetas 31.12.2012 tegevuse ja kõik selle koosseisus olnud 68 ametikohta likvideeriti, oli ta koondamissituatsioonis ja tulnuks avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 116 alusel koondada, sest ta ei soovinud pärast Murru vangistusosakonna sulgemist vanglas teenistust jätkata ega andnud nõusolekut enda üleviimiseks Harku vangistusosakonda. Kohus sellega ei nõustunud, sest Murru vangistusosakond polnud omaette asutus, vaid Harku ja Murru Vangla struktuuriüksus, mistõttu oleneb koondamissituatsiooni olemasolu või puudumine sellest, kas vanglas oli osakonna sulgemisega seotud ümberkorralduse läbiviimise 3
§-st 128. Olukorda, kus isik jääb elama samasse eluruumi, kus ta on seni aastaid elanud, ei saa kuidagi käsitada elukohavahetusena. Usaldusväärne ei ole kaebaja väide, et Harjumaal Keila vallas Karjakülas elas ta ainult ajutiselt peamiselt töö tõttu ning tema tegelik elukoht on Läänemaal Taebla vallas Kirimäe külas. Kaebaja kinnitas ka ise, et tal on kaks elukohta, mistõttu ei ole tema üleviimine toonud kaasa elukohavahetust. Kaebaja tõlgendus
Töölejõudmise aja suurenemise hindamisel ei saa lähtuda vahetuste arvust kalendrikuu lõikes, vaid lähtuda tuleb ajast, mis kulub töötajal kodust tööle minekuks ja töölt koju tulekuks ühekordselt. Sellist töölejõudmise aja suurenemist pole kaebaja tõendanud. „Reisiplaneerija“ (www.peatus.ee) andmetel kulub Karjakülast Keila kaudu Harkusse sõitmiseks isegi mõnevõrra vähem aega kui samuti Keila kaudu Rummu sõitmiseks. Käskkiri on piisavalt motiveeritud ja selles toodud põhjendusest peaks mõistlik isik aru saama, miks otsustas vastustaja viia K. Xa üle, vaatamata tema nõusoleku puudumisele. Vastustaja ei pidanud käskkirjas käsitlema neid
lg-s 4 sätestatud tingimusi, mida kaebaja puhul haldusorgani hinnangul ei esinenud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. X X palub apellatsioonkaebuses (ja 18.06.2013 esitatud täiendavates seisukohtades) halduskohtu otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada ja tühistada Harku ja Murru Vangla direktori 04.10.2012 käskkiri nr 265-p. Apellandi üleviimise ajal (01.11.2012) esines Harku ja Murru Vanglas koondamissituatsioon seoses Murru vangistusosakonna sulgemisega, mitte ei leidnud K. Xa üleviimine aset tavapärases töökorralduslikus protsessis. Seega tulnuks apellandi suhtes rakendada ATS §-s 116 sätestatut. Nõustuda ei saa väitega, et apellandi üleviimist ei tinginud muudatused Harku ja Murru Vangla struktuuris, kuna suurem osa vanglast likvideeriti ja apellandi senine ATS § 26 lg 1 p 6 järgi määratud töökoht (Rummu alevis asuv Murru vangistusosakond) kaotati ära. Kuigi käskkirja andmise ajal kehtinud redaktsioonis nägi justiitsministri 30.11.2010 määrus nr 42 Murru vangistusosakonna koosseisus ette 68 ametikohta ning justiitsministri 05.07.2012 määrus nr 41, millega Murru vangistusosakonnas ettenähtud 68 ametikohta likvideeriti, jõustus alles 01.01.2013, oli vangistusosakonna sulgemine teada juba apellandi üleviimise ajal (vt ka justiitsministri 02.10.2012 selgituskiri nr 10-4/7589). Koondamissituatsiooni olemasolu kinnitavad ka paljudele sama osakonna töötajatele 27.09.2012 ehk enne vaidlusaluse käskkirja andmist väljastatud teated koondamise kohta. Koondamissituatsioon algas ajast, mil vastustaja sai teada, et isikud kuuluvad koondamisele alates 01.01.2013, kui nad ei ole nõus võtma vastu neile pakutavaid ametikohti. K. X ei ole andnud nõusolekut enda üleviimiseks ning tal on tekkinud õigustatud ootus, et tema suhtes rakendatakse koondamisolukorras kohaldatavaid sätteid. Justiitsministri 05.09.2012 ja 02.10.2012 vastustes nr 10-4/7589 ROTAL-i järelepärimistele on selgelt öeldud, et isikud, kes ei nõustu ümberpaigutamisega, tuleb koondada. Apellant on korduvalt väljendanud soovimatust jätkata uuel ametikohal, mistõttu on tal õigus koondamisele ja vaidlustatud käskkiri on ilmselgelt õigusvastane.
on kohaldatav üksnes tavaolukorras, kuid mitte enam siis, kui ametnik on juba koondamissituatsioonis. Teistsuguse tõlgenduse korral muutuksid ametiasutuse reorganiseerimise (sh koondamise) puhuks ATS-s ametnikele sätestatud garantiid sisutuks. Üleviimisest (teisele ametikohale nimetamisest) keeldumise korral saab õiguspäraseks 4
ei kuulu käesolevas asjas kohaldamisele ning isegi vastupidisele seisukohale asumise korral poleks
Käskkirjas ei ole nõusolekuta üleviimise vajadust põhjendatud. Kõnealused ametikohad on Harku vangistusosakonnas olnud täitmata juba pikka aega, mis on tinginud Murru vangistusosakonnas töötavate isikute varasema korduva lähetamise teise osakonda. Vangla administratsioon pole täitmata ametikohtadele uusi inimesi tööle võtnud, mistõttu pole võimalik rääkida sellisest teenistuslikust vajadusest, mis saanuks tingida apellandi üleviimise tema nõusolekuta. Käskkirjas ei ole käsitletud ka
lg-s 4 sätestatud piirangut, mis välistab nõusolekuta üleviimise, kui ametikohavahetus tingiks ametniku elukohavahetuse või töölejõudmise aja olulise suurenemise. K. Xa elukoht asub Läänemaal Taebla vallas Kirimäe külas ning tema praeguse töötee pikkus on 60 km, kuid Harku vangistusosakonda teenistusse asumisel pikeneks see 30 km võrra. Oluline on ka asjaolu, et seni on teenistus toimunud 24-tunniste vahetustega, kuid Harku vangistusosakonna töögraafiku kohaselt tuleks töötada 12-tunnistes vahetustes, mis omakorda suurendab kulusid tööl käimiseks (sh kahekordistab tööl käimise aega) ega sobi kuidagi kokku apellandi võimaluste ja vajadustega. Vahetuste pikkuste erinevust on vastustaja võtnud arvesse ka mitmete teiste vanglaametnike koondamisel. Murru vangistusosakonnas oli lisaks mitmeid ametnikke, kes soovisid üleviimist Harku vangistusosakonda, kuid sellele vaatamata koondati. Harjumaal Keila vallas Karjaküla alevikus elas K. X ajutiselt peamiselt tööga seotud põhjustel (s.o omas kahte elukohta) ning kuna Murru vangistusosakonna sulgemine oli temale aegsasti teada ja ta ei soovinud teenistuses jätkata (ta on kogu aeg soovinud teenistuses olla vaid Rummu alevikus) ja apellant tahtis vähendada ka oma laenukoormust, pani ta oma eluruumi müüki, millest K. X teavitas ka vangla administratsiooni (telefonivestlus Reet Xga). Kuigi K. X on Karjakülas asuva Xa tn 9-12 eluruumi omanik, ei tähenda see, et ta oleks nimetatud korterit kasutanud oma püsiva elukohana, vaid ta on enamasti käinud tööle Läänemaalt, milline asjaolu oli vastustajale hästi teada. Muu hulgas on vastustaja määranud apellandile elukohajärgse sportimiskeskusena Haapsalu veekeskuse. Teise eluruumi ajutise kasutamise võimalus ei muuda olematuks K. Xa elukohta Läänemaal ning apellandi elukohana
lg 4 p 2 tähenduses tuleb vaadelda just Taebla vallas asuvat registrijärgset ja juba käskkirja andmisele eelnevalt alaliselt kasutatud elukohta. Keila vallas asuvat korterit kasutas apellant üksnes väljapuhkamiseks enne 24-tunnisesse vahetusse teenistusse asumist, mis oli tingitud vastustaja poolt Läänemaalt transpordivõimaluse pakkumise lõpetamisest. Apellandil oli kindel kavatsus pärast Murru vangistusosakonna sulgemist (s.o 2013. a alguses) asuda alaliselt elama Läänemaale Taebla valda ning ta on seda käesolevaks ajaks ka teinud. Seega esines ka
lg 4 p-s 2 esimese alternatiivina märgitud nõusolekuta üleviimise keeld (s.o ametikohavahetus tooks kaasa ametniku elukohavahetuse), kuna apellandil muudeti võimatuks asuda jäädavalt elama vaid ühte tema kasutuses olnud kahest elukohast ning teda sunniti olema jätkuvalt seotud Keila vallas asuva elukohaga.
lg 4 p-s 2 nimetatud teise alternatiivi (s.o ametikohavahetus toob kaasa ametniku töölejõudmise aja olulise suurenemise) puhul ei ole oluline mitte ainult muutus tööle jõudmiseks läbitavas 5
Halduskohus ei ole sisuliselt analüüsinud vaidlustatud haldusaktis kaalutluste ja põhjenduste olemasolu, rikkudes oluliselt HKMS § 158 lg-t 3. K. Xa jaoks koormava iseloomuga Harku ja Murru Vangla direktori 04.10.2012 käskkiri nr 265-p on täielikult motiveerimata ega sisalda selle tegemise aluseks võetud kaalutlusi ning on seetõttu õigusvastane ja kontrollimatu ning tuleb tühistada (HMS §-d 54, 56; Riigikohtu 22.05.2000 otsus nr 3-3-1-14-00; 06.11.2002 otsus nr 3-3-1-62-02; 14.10.2003 otsus nr 3-3-1-54-03, p 36; 16.01.2008 otsus nr 3-3-1-81-07, p-d 16, 20; 05.11.2008 otsus nr 3-3-1-49-08, p 11; 15.10.2009 otsus nr 3-3-1-57-09, p-d 13, 23; 15.12.2009 otsus nr 3-3-1-82-09, p 22; 31.05.2011 otsus nr 3-3-1-85-10, p 44; 19.01.2012 otsus nr 3-3-1-83-11, p 17). Vastustaja ei saanud piirduda pelgalt abstraktse tõdemusega, et Harku vangistusosakonna koosseisus on 13 täitmata valvuri ametikohta, mis on tekitanud kriitilise olukorra järelevalvetoimingute nõuetekohases täitmises. Käskkiri ei sisalda kaalutlusi
kohaldamise kohta ning tähelepanuta on jäetud Murru vangistusosakonna sulgemisest tingitud apellandi koondamissituatsioonis olek ja sellest tulenevalt ATS § 116 kohaldamisele kuulumine. 8. Harku ja Murru Vangla vaidleb kirjalikus vastuses (ja 21.06.2013 esitatud täiendavates seisukohtades) apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja jääb oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde. K. X viidi vaidlustatud käskkirja kohaselt üle
lg 1 p 2, lg 2, lg 5, § 144 lg 11, Vabariigi Valitsuse 08.01.2009 määruse nr 2 „Vanglaametnike ja vanglas töötavate riigiametnike töötasustamine“ § 33, justiitsministri 30.11.2010 määruse nr 43 „Harku ja Murru Vangla põhimääruse kehtestamine“ § 3 lg 2 p 6 alusel. Üleviimist ei tinginud koondamissituatsioon, vaid K. X viidi teenistuslikest vajadustest lähtuvalt üle samade funktsioonidega ja sama nimetusega ametikohale, säilitades talle ka senise palga. Harku vangistusosakonnas ettenähtud 39 valvuri ametikohast oli 04.10.2012 seisuga reaalselt täidetud 27 valvuri ametikohta ning teada oli veel kahe valvuri teenistusest lahkumine oktoobri keskel (12.10.2012 ja 17.10.2012). Seega valitses suur valvurite tööjõupuudus, mistõttu oli Harku vangistusosakonnas kinnipeetavate üle järelevalve teostamine muutunud raskendatuks. Vangla ülesannete tulemusliku täitmise ning vangla struktuuriüksuste häireteta töö tagamiseks otsustas Harku ja Murru Vangla direktor alates 01.11.2012 viia Murru vangistusosakonnast Harku vangistusosakonda üle neli valvurit (sh K. Xa). Kohtupraktikas on rõhutatud, et asutuse juhil lasub kohustus tagada avalike ülesannete sujuv ja tõrgeteta täitmine (vt Riigikohtu 31.05.2005 otsus nr 3-3-1-24-05). Kuna jõustruktuuridelt oodatakse teatud mobiilsust ning võimet reageerida teenistust mõjutavatele tingimustele operatiivselt, näeb
lg 2 erinevalt ATS §-st 47 ette võimaluse paigutada ametnikke teenistuse huvides ka ilma nendepoolse nõusolekuta sama ametiastme piires ümber ühelt ametikohalt 6
Xa osas ei esinenud. Murru vangistusosakonna sulgemisest 01.01.2013 ei tulenenud vastustajale kohustust kõik sealsed ametnikud igal juhul koondamise tõttu teenistusest vabastada. Sellist nõuet ei tulene ka ATS § 115 lg-st 2 ja § 116 lg-st 1 (vt Riigikohtu 24.04.2007 otsus nr 3-3-1-14-07, p-d 16-17). Kuigi Murru vangistusosakonda ootas ees sulgemine, oli Harku vangistusosakonnas samal ajal täitmata neljandik valvurite ametikohtadest. K. Xa üleviimise tingiski just viimatinimetatu, mitte muudatused asutuse struktuuris. Sellest tulenevalt ei olnud tegemist koondamissituatsiooniga ning kujunenud olukorras oleks ametniku koondamine olnud lausa lubamatu ja toonuks kaasa riigi raha põhjendamatu raiskamise. Apellandi väited õiguspärase ootuse kohta jäävad arusaamatuks, sest tema suhtes pole astutud mingeid samme, mille alusel saanuks K. X eeldada enda koondamist. Apellandil puudub õigus nõuda enda koondamist ja koondamishüvitise maksmist, kui vastustaja on ta
lg 2 alusel teenistuse huvides ilma nõusolekuta viinud õiguspäraselt üle teisele ametikohale. Erinevalt apellandist esinesid koondamisteated saanud ametnike puhul
128 lg-tes 2 või 4 nimetatud asjaolud, mis takistasid vastustajal nende üleviimist ilma nõusolekuta. Vanemvalvureid ei olnud võimalik üle viia, kuna nende puhul oleks muutunud ametiaste. K. X on xxxxxxxxxx Xa tn xxxxxxx korteri omanik, mistõttu ei ole üleviimine toonud kaasa tema elukohavahetust ega töölejõudmise aja olulist suurenemist. Apellandi elukohana
Apellandi väited tegelikust elukohast Läänemaal Taebla vallas on eksitavad, sest nimetatud muudatusest teavitas ta Harku ja Murru Vanglat alles 12.10.
lg-st 2 tulenevalt võib teenistusoludest lähtudes vangla sisekorraeeskirjaga kehtestada tööaja summeeritud arvestuse ning lg 3 kohaselt ei või töövahetuse kestus ületada 12 tundi. Erandina võib justiitsminister
lg 4 alusel kehtestada vangla ööpäevaringselt töötavatele vanglaametnikele vahetuse kestuseks kuni 24 tundi. Harku ja Murru Vangla direktori 18.03.2012 käskkirjaga nr 17 kinnitatud sisekorraeeskirja p 6.3 järgi määratakse vahetuses töötavate teenistujate tööpäeva algus ja lõpp, puhkamiseks ja einestamiseks antav aeg ning ühest vahetusest teise ülemineku aeg ja kord graafiku alusel. K. X töötas Murru vangistusosakonna valvurina ning tema tööaeg oli fikseeritud graafikus. Ühestki haldusaktist ei tulene kohustust määrata apellanti teenistusse 24-tunnistesse vahetustesse, mistõttu ei saa tema õigusi rikkuda töölerakendamine 12-tunniste vahetustega graafiku alusel. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. 7
Kui vanglaametniku üleviimine on viidatud sätte alusel võimalik tema nõusolekust sõltumata, siis ei ole isik koondamissituatsioonis. Ka ei saa ametnikul ringkonnakohtu arvates olla õiguspärast ootust, et kui ametiasutuses ametikohtade arv väheneb, siis ta tingimata vabastatakse teenistusest koondamise tõttu. Ringkonnakohus jääb jätkuvalt sellele seisukohale. Isikul puudub õigus nõuda ametiasutuselt enda koondamist, kui õigusaktides ettenähtud nõudeid järgides on võimalik tema teenistuses jätkamine teisele ametikohale üleviimise korras. K. Xale ei ole kirjalikult ette teatatud tema teenistusest vabastamisest koondamise tõttu, millest tulenevalt ei saanud tal ATS § 130 lg 5 alusel tekkida ka kaitstavat usaldust, et ta vabastatakse teenistusest ja makstakse seaduses ettenähtud koondamishüvitist. Sellist usaldust ei saanud temale lisaks tekitada justiitsministri 05.09.2012 ja 02.10.2012 vastused ROTAL-i järelepärimistele (tl 12-13p) ega ka teistele Murru vangistusosakonna ametnikele saadetud teated koondamise kohta (tl 83; tl 152-161; tl 163165), kuivõrd need ei puudutanud konkreetselt K. Xa ametikohta. Sportimisega seotud soodustuste kaotamine (tl 115-116) ei ole samuti võrdsustatav koondamisest etteteatamisega, mistõttu ei teki sellest veel ametnikul nõudeõigust enda vabastamiseks koondamise tõttu. Seega ei olnud K. X Harku ja Murru Vangla direktori 04.10.2012 käskkirja nr 265-p andmise ajal koondamissituatsioonis ning ATS § 116 ei ole käesolevas vaidluses asjassepuutuv ja apellandi üleviimine oli õiguspärane, kui see toimus
11. Vaidlustatud käskkirjas on selle andmise õiguslikeks alusteks märgitud
lg 1 p 2 ning lg-d 2 ja 5, samuti
lg 11.
lg 1 p 2 kohaselt võib vanglaametniku ühelt ametikohalt teisele üle viia muu hulgas vanglaametniku üleviimise õigust omava isiku algatusel.
lg 2 täpsustab, et teenistuslikest vajadustest tulenevalt võib vanglaametniku sama ametiastme piires ühelt ametikohalt teisele üle viia ka ilma vanglaametniku nõusolekuta.
lg 4 sätestab, et vanglaametnikku ei tohi tema nõusolekuta
lg 2 alusel üle viia, kui ametikoha vahetuse tõttu muutub ametniku elukoht või pikeneb oluliselt töölejõudmise aeg. Vanglaametniku üleviimise otsustab tema ametisse nimetamise õigust omav isik (
lg 5) ning
näeb ette tagatised nõusolekuta üleviimise korral, nõudes üleviimisest kirjalikku etteteatamist vähemalt kaks kuud (lg 1) või kompensatsiooni maksmist lühema etteteatamise puhul (lg 11).
lg 2 kohaselt säilitatakse nõusolekuta üleviidud vanglaametnikule kolme kuu jooksul tema senine palk, kui uuel ametikohal on palk senisest väiksem. 12. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et Harku ja Murru Vangla on K. Xa tema nõusolekuta üleviimisel järginud
§-s 144 sätestatut, säilitades apellandile senise töötasu ja makstes hüvitist etteteatamistähtajast puudu jäänud aja eest. Samuti ei ole vaidlust, et vangla direktor oli üleviimise otsustamiseks pädev ametiisik ning üleviimine toimus sama ametiastme piires. Vaidlus on aga selles, kas K. Xa üleviimisel tema nõusolekuta olid täidetud
Täpsemalt tuleb järgnevalt hinnata kolme aspekti, mille esinemist on K. X käesolevas asjas väitnud: 1) K. Xa üleviimiseks puudus teenistuslik vajadus; 2) ametikoha vahetuse tõttu muutus K. Xa elukoht; 3) ametikoha vahetuse tõttu pikenes oluliselt K. Xa töölejõudmise aeg. 8
Kuivõrd ringkonnakohus märkis juba eespool, et üleviimise ajal ei esinenud koondamissituatsiooni, siis ei pidanud vangla direktor sellega käskkirja andmisel ka arvestama. Vanglaametniku tema nõusolekuta üleviimise käskkirjas peab olema näidatud ära üleviimise faktiline ja õiguslik alus ning ringkonnakohtu hinnangul on need vaidlustatud haldusaktis ka piisaval määral esile toodud. 14. K. Xa elukohavahetuse vajaduse osas märgib ringkonnakohus esmalt, et apellandi väidetav kavatsus asuda pärast Murru vangistusosakonna sulgemist 01.01.2013 püsivalt elama Läänemaale Taebla valda (samuti asjaolu, et apellant on seda praeguseks juba ka teinud), ei oma käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt mingit tähtsust.
lg 4 esimene alternatiiv keelab vanglaametniku tema nõusolekuta üleviimise üksnes juhul, kui see tingib isiku senise elukoha muutmise vajaduse. Vangla direktor ei pidanud üleviimisel arvestama K. Xa koondamise lootuses tehtud tulevikuplaanidega (sh väidetava sooviga eluruum võõrandada). Apellant on selgitanud, et tal on kaks elukohta ning Harjumaal Keila vallas Karjaküla alevikus elas ta üksnes ajutiselt peamiselt tööga seotud põhjustel. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et sellest nähtub üheselt, et apellandil puudus tegelik vajadus elukohta vahetada. Kui K. X on Murru vangistusosakonnas töötamiseks pikka aega kasutanud Keila vallas Karjakülas asuvat temale kuuluvat eluruumi, siis puudub põhjus, miks ta ei võiks seda kasutada ka edaspidi Harku vangistusosakonnas töötamiseks. Elukoha määratlemisel
lg 4 tähenduses ei saa lähtuda pelgalt rahvastikuregistris märgitud elukoha aadressi andmetest, vaid oluline on üksnes see, kas konkreetselt üleviimisest tingituna on ametnikul tarvis senisest elukohast mujale ümber asuda. Kui apellant käis seni tööle Keila vallas asuvast Karjaküla alevikust, siis tuleb sellest lähtuda ka üleviimise lubatavuse kontrollimisel. K. Xa 12.10.2012 e-kirjast (tl 62) nähtuvalt on ta vanglat oma elukohast Läänemaal Taebla vallas teavitanud alles pärast vaidlusaluse 04.10.2012 käskkirjaga tutvumist. Samas nähtub R. X 26.10.2012 ettekandest (tl 63) ja 05.04.2013 täiendavast seletusest (tl 167), et K. X kinnitas, et käib tööle ikkagi Keila vallast Karjakülast. Apellandi täiendavatele seisukohtadele 9
Xale teatavaks tehtud uue tööajagraafiku (tl 67-68p) järgselt peaks ta edaspidi töötama seniste 24-tunniste vahetuste (tl 72) asemel 12-tunnistes vahetustes (tl 69 ja pöördel).
lg-s 4 peetakse selgelt silmas üksnes elu- ja töökoha vahelisest kaugusest või transpordivõimalusest tingitud olulisi muudatusi, mitte aga apellandi viidatud tööajagraafiku muutmise n-ö kumulatiivset mõju tööteel oleku ajale. Vastustaja on põhjendatult viidanud, et
lg-test 2-4 tulenevalt võib teenistusoludest lähtudes vanglaametnikele vangla sisekorraeeskirjadega kehtestada tööaja summeeritud arvestuse, mille korral võib rakendada kuni 12-tunnist tööpäeva või -vahetuse kestust ning justiitsminister võib vangla ööpäevaringselt töötavatele vanglaametnikele kehtestada vahetuse kestuseks kuni 24 tundi. Sellest tulenevalt on 24-tunnine vahetuse kestus erand, mitte reegel. Harku ja Murru Vangla direktori 18.03.2012 käskkirjaga nr 17 kinnitatud sisekorraeeskirja (tl 23-25p) p 6.3 järgi määratakse vahetuses töötavate teenistujate tööpäeva algus ja lõpp vahetuse graafikutega. Ka K. Xa poolt 29.03.2011 allkirjastatud valvuri ametijuhendist (tl 6466) ei tulene, et apellanti poleks võimalik rakendada tööle 24 tunnist lühemate vahetustega. 10
lg-s 4 sätestatud piirangute kohaldumine või mittekohaldumine oleneb üksnes faktiliste asjaolude tuvastamisest. Ehkki käskkirjas ei ole neid asjaolusid eraldi välja toodud, on ilmne, et vastustaja hinnangul üleviimise piiranguid ei esinenud. Olukorras, kus K. Xa tema nõusolekuta Harku vangistusosakonna valvuri ametikohale üleviimiseks
lg-s 4 sisalduvate keelavate tingimuste täitmine pole ka kohtumenetluses tuvastamist leidnud, ei ole vaidlusaluse käskkirja tühistamine pelgalt selle lakoonilise sõnastuse tõttu HMS §-s 58 sätestatut arvestades põhjendatud, kuna isegi vormivea olemasolu korral ei võinud see kuidagi mõjutada asja otsustamist.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.