KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Mare Merimaa Määruse tegemise aeg ja koht 9.07.2013, Tallinn Tsiviilasja number 2-10-12751 Tsiviilasi x x, x x, x x,

) § 156 lg 1 kohaldamise vältimatu eeldus - avaldajatel puudub oma kinnistutelt juurdepääs avalikule teele. Avaldajad olid nõus osaliselt detailplaneeringus ning OÜ MASTI MAJA poolt taotletud juurdepääsutee suurusest 175 m² loobuma ning taotlevad juurdepääsutee võimaldamist suuruses 32 m².

§ 156

lg 3 antud asjas ei kohaldu, sest tõendamist ei leidnud, et xxxxxxxxxxx omanik oleks avaldanud tahet kinnistu juurdepääsutee katkemiseks. Vaatluse käigus on tehtud kindlaks, et xxxxxxxxxxx kinnisasjal eksisteerib juurdepääsutee, mille kaudu xxxxxxxxxxxx elanikud pääsevad parkimiskorrusele ja mida saavad kasutada puudutatud isiku kliendid, keerates teelt maja ette parkimiskohtadele. Samuti kasutab puudutatud isik ise teed xxxxxxxxxxxx hoone taha pääsemiseks. Värav xxxxxxxxxxxxx maja taha ning xxxxxxxxx kinnistu piir on ühel joonel, seega mõlemad kinnistud kasutavad olemasolevat teed. Lisaks näeb 2004.a. kehtestatud detailplaneering ette vaidlusaluse maa-ala kasutamise juurdepääsuteena. Detailplaneeringule ja läbipääsuservituudi alale, mis ulatub vähemalt xxxxxxxxxx piirini ja sealt edasigi on kooskõlastuse andnud puudutatud isiku juhatuse liige L. Pisaruk. Antud asjas nähtub avaldajate ülekaalukas huvi ja neil puudub mõistlik alternatiiv juurdepääsuks avalikult kasutatavale teele. Eeltoodust ja

§-st 156 tulenevalt on põhjendatud xxxxxxxxxx kinnistult liikumine avalikult kasutatavale teele üle xxxxxxxxxxx kinnistu. Juurdepääsutee kasutamise õiguse määramisel tuleb arvestada mõlema kinnistu omanike huve. Antud juhul pole juurdepääsutee määramine vastuolus xxxxxxxxxxx kinnistu omaniku huvidega, kuna omandit ei kahjustata põhjendamatult. Juurdepääsutee servituudina kandmine kinnistusraamatusse ei ole kohtulahendi alusel ilma poolte kokkuleppeta võimalik. Seega tuleb kanda juurdepääsuõiguse tagamine kinnistusraamatusse märkusena

§ 63

lg 1 p 4 alusel.

§ 156

lg 1 kohaselt, kaaludes mõlema poole huve ja kohustusi seoses juurdepääsutee võimaldamisega, on mõistlik ja proportsionaalne tasu puudutatud isikule 100 eurot aastas igalt xxxxxxxxxx kinnistu korteriomanikult alates 18.12.2012, mil kohus asendas tsiviilasja menetluses OÜ MASTI MAJA praeguste avaldajatega. xxxxxxxxxxx kinnistu omanikke ei saa kohustada kandma proportsionaalset osa juurdepääsutee kuludest ja kompensatsioonist. Kuivõrd lahend tehakse avaldajate huvides, jätab kohus TsMS § 172 lg 1 järgi menetluskulud täies ulatuses avaldajate kanda. Määruskaebus

1. x x, x x, x x, x x-x, x x, x x, x x x, x x x x ja x x x paluvad maakohtu 09.05.2013 määruse tühistada osas, millega määratakse xxxxxxxxx registriosade nr xxxxxxxxxx, xxxxxxxxx, xxxxxxxxxxxx, xxxxxxxxxx, xxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxxx igakordse omaniku kohustuseks tasuda puudutatud isikule 100 eurot aastas ning osas, millega jäeti menetluskulud avaldajate kanda. Avaldajad paluvad teha uus määrus, millega määrata xxxxxxxxxx registriosade nr xxxxxxxxxx, xxxxxxxxxxxx, xxxxxxxxxxx, xxxxxxxxxx, xxxxxxxxxx, xxxxxxxxxx igakordse omaniku kohustuseks kanda juurdepääsutee põhjendatud ja vajalikke hoolduskulusid ning jätta kõik menetluskulud puudutatud isiku kanda. Maakohus on rikkunud TsMS § 436, jättes põhjendamata ja selgitamata, kuidas kujuneb summa 100 eurot, mida avaldajad on kohustatud tasuma aastas juurdepääsutee kasutamise eest xxxxxxxxxxxxx omanikule. Määrusest ei selgu, kas kohus on tee hoolduskulud arvutanud 100 euro sisse. Kohtu määratud 100 euro tasumise nõudmine iga xxxxxxxxxxx korteriomandi igakordselt omanikult on ebaproportsionaalne summa. Avaldajad olid korteriomandit ostes teadlikud, et 2004.a detailplaneeringule on andnud puudutatud isiku juhatuse liige L. Pisaruk kooskõlastuse tähtajatu tasuta isikliku kasutusõiguse seadmiseks xxxxxxxxxx kinnistu kasuks. Hilisem servituudi ala suuruse vaidlustamine on pahatahtlik püüd survestada avaldajaid tasuma ebamõistlikult suuri hüvitisi. Juurdepääsutee aluse maa kasutamine muul otstarbel on välistatud ja 4 avaldajad on vähendanud taotletavat servituudiala ca 75% ulatuses. Tegelikkuses on juurdepääsutee pindala veelgi väiksem, olles 17 m², kuivõrd maa-alalt jookseb xxxxxxxxx piir keskelt, mis nähtub ka Geodeesiakeskuse jooniselt nr 12-G189 ja Maa-ameti Geoportaalist. Lisaks oli puudutatud isik kinnistute varasemate omanikega leppinud kokku tasuta ja tähtajatu teeservituudi seadmises ning hüvitisi hakati nõudma alles OÜ-lt MASTI MAJA. Puudutatud isik on 11.03.2010 OÜ-le MASTI MAJA saadetud kirjas märkinud: „Tulenevalt eestoodust on OÜ Rambuur Toitlustus nõus võimaldama xxxxxxxxxx kinnisasjale tasuta juurdepääsu avalikult kasutatavalt teelt pikendades 05.02.2003 sõlmitud lepingule lisatud plaanil näidatud servituudiala kuni Tallinnas xxxxxxxxxx asuva kinnistu piirini vastavalt käesolevale kirjale lisatud plaanile ...“. Järelikult on puudutatud isik kohtueelses menetluses nõustunud juurdepääsu võimaldamisega tasuta. Ka käesolevas tsiviilasjas tehtud 21.07.2010 määruses leiab maakohus, et servituut tuleb seada tasuta. Paikvaatlusega on tuvastatud, et tegemist on olemasoleva teega, mida kasutavad nii xxxxxxxxx, x ja x kinnistu. Tee kasutamise hoolduskulud tuleb jagada nende vahel võrdselt. Kuivõrd avaldajad on suures osas servituudi alast loobunud, puudutatud isik on tähtajatu tasuta kasutamise nõusoleku andnud, siis on juurdepääsutee tasuna mõistlik lähtuda tee hoolduskuludest. Seega ei oleks juurdepääsutee kasutamine tasuta. xxxxxxxxxxx elanikud kaasati menetlusse alles 18.12.2012 ning olukorras, kus varasem menetlusosaline OÜ MASTI MAJA oli huvitatud menetluses edasi olemisest, mistõttu ei ole TsMS § 172 lg 1 teise lause järgi avaldajate suhtes õiglane jätta menetluskulud nende kanda. Puudutatud isiku seisukoht
2. RAMBUUR TOITLUSTUS OÜ palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Edasine menetluse käik
3. Harju Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
4. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning see tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

§ 156

lg 1 sätestab, et omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et avaldajatele kuuluvale kinnistule puudub juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt ning juurdepääsu tagamine läbi puudutatud isiku kinnistu on põhjendatud. Käesoleval juhul ei nõustu avaldajad maakohtu poolt määratud juurdepääsu kasutamise tasu nõudega ja tasu suurusega.

§ 156lg 1 lähtub eeldusest, et juurdepääs on tasuline.

Juurdepääsu kasutamise tasu nõude lahendamisel tuleb kaaluda poolte huvisid, unustamata seejuures, et

§ 68

lg-st 1 tulenevalt on igal kinnisasjal esmatähtsad selle omaniku huvid ja seetõttu tuleb juurdepääsutee tasu osas arvestada esmajärjekorras just koormatava kinnisasja omaniku seisukohti. Maakohus arvestas juurdepääsutee kasutamise eest tasu määramisel õigesti juurdepääsutee maa-ala pindala, kaalus mõlema poole huve ja kohustusi ning leidis, et mõistlik ja 5 proportsionaalne tasu puudutatud isikule on 100 eurot aastas igalt Tehnika 37 kinnistu korteriomanikult alates 18.12.2012, mil maakohus asendas tsiviilasja menetluses OÜ MASTI MAJA avaldajatega. Ringkonnakohus leiab, et 100 eurot iga Tehnika 37 korteriomandi igakordselt omanikult ei ole ebaproportsionaalselt suur summa, arvestades, et täiendavaid tee hoolduskulusid koormatava kinnisasja omanikul õigust nõuda ei ole. Avaldajad ei saa korteriomandit ostes eeldada, et nad saavad kasutada naaberkinnistul asuvat teed tasuta. Sellisel juhul oleks koormatava kinnisasja omandiõigus ebaproportsionaalselt riivatud. Põhjendatud pole ka avaldajate nõue hoolduskulude jagamise osas kinnistute Tehnika 35, 37 ja 37a vahel. Praegusel juhul nõuavad juurdepääsuteed üle võõra kinnisasja vaid Tehnika 37 kinnistu korteriomanikud, seega tuleb juurdepääsutee tasu kanda avaldajatel omandiõiguste kitsenduste eest. Eeltoodu alusel on maakohus põhjendatult ja õiglaselt jätnud ka menetluskulud avaldajate kanda. Maakohus on otsust piisavalt põhjendanud ja ringkonnakohus nõustub kõigi põhjendustega ja leiab, et avaldajate kaebuses ei ole välja toodud kaalukaid põhjendusi, mis tingiksid kohtumääruse tühistamise ja asja saatmise uueks läbivaatamiseks maakohtusse. Kohus on lähtunud sellest, et juurdepääsutee koormaks võimalikult vähe kinnisasja, üle mille see kulgeb ning juurdepääsutee kasutamise eest oleks koormatud kinnisasja omanikule tagatud kompensatsioon. Määruskaebuse menetlemiskulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmisel kaebuse esitajate kanda. Ulvi Loonurm Margo Klaar Mare Merimaa 6