← Eesti

3-12-1191/18

Obsah (6)§ 4§ 6§ 5§ 3§ 2§ 16

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman, Viive Ligi, Kaire Pikamäe Määruse tegemise aeg ja koht 17. september 2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-1191 Haldusasi X Xi kae

), millega ei sätestata kohalikule omavalitsusele kohustust konkreetsel alal ÜVK-d tagada, ammugi mitte omal kulul välja ehitada.

§ 4

lõike 1 kohaselt rajatakse ÜVK kohaliku omavalitsuse volikogu kinnitatud ÜVK arendamise kava alusel või kui selline puudub, võib seda rajada ka detailplaneeringu alusel.

-s sätestatakse põhimõte, mille kohaselt toimub ÜVK arendamine konkreetses arenduspiirkonnas liitumistasude eest (vt

§ 6lg 6 p 1).

Kohalik omavalitsus või tema määratud vee-ettevõtja ei pea kandma ÜVK laiendamise kulusid.

§ 6

lõike 7 kohaselt, kui ÜVK, sealhulgas sademeveekanalisatsiooni arendamine, toimub ÜVK arendamise kava väliselt liituja või kolmanda isiku taotluse alusel ja kokkuleppel vee-ettevõtjaga ning ÜVK omanikuga, katab sellise arendamise ja ühendamise kulutused täies ulatuses taotleja.

§ 5

lõikest 2 ja §-st 6¹ tulenevalt kuulub kaebuses märgitud liitumistasu tasaarvestuse seadusejärgne kohustus vee-ettevõtja ülesannete hulka, mitte aga kohaliku omavalitsuse ülesannete hulka, mistõttu puuduvad kaebusel igasugused eduväljavaated. 6. Kaebajal puudub kohtu hinnangul ka ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Kuivõrd liitumistasu tasaarvestuse kohustus lasub vee-ettevõtjal, mitte kohalikul omavalitsusel, ei ole kaebajal võimalik riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel kohalikult omavalitsuselt kahju hüvitamist nõuda. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab esinema isiku õiguste rikkumine ja haldusorgani õigusvastane tegevus ning põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja kahju vahel. Käesoleval juhul puudub Kiili valla õigusvastane tegevus, millega oleks võimalik kaebuses märgitud kahju tekitada. Et Kiili vallal puudus kohustus teha pärast vee-ettevõtja OÜ Kiili KVH poolt ÜVK trasside kaebajalt vastuvõtmist ümberarvutusi kaebaja poolt makstava liitumistasu suuruse vähendamiseks trasside rajamisele kulunud summa võrra, siis ei vastuta Kiili vald ka võimalike tekkinud kahjulike tagajärgede eest. Kaebajal tuleb oma eesmärgi saavutamiseks pöörduda kohtusse veeettevõtja vastu. Sellisel juhul on tegemist kahjunõude vaidlusega, mille poolteks on J. X ja vee-ettevõtja OÜ Kiili KVH, s.o kaks eraõiguslikku isikut. Seega on tegemist eraõigusliku vaidlusega. 2

(8)3-12-1191 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. X Xi 16.07.2012 määruskaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 29.06.2012 kohtumäärus haldusasjas 3-12-1911, saata X Xi kaebus Kiili Vallavalitsuse vastu avalikõiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks ning viivise ja viivitusintressi väljamõistmiseks Tallinna Halduskohtule uueks otsustamiseks ja kaebuse halduskohtu menetlusse võtmiseks.
  2. Kaebuse esitaja hinnangul tuleb antud kohtuasja lahendamisel lähtuda õigusnormidest, mis kehtisid Aaviku maaüksusel detailplaneeringu algatamise ja selle koostamise ajal, sest tehnovõrgud ja -rajatised ning nende paigutus krundil määratakse kindlaks detailplaneeringuga. Kaebaja arvates tuleb seetõttu antud kohtuvaidluse lahendamisel lähtuda õigusnormidest, mis kehtisid Kiili Vallavalitsuse 13.01.2001 korralduse nr 71 ajal. Eelnimetatud ajal kehtinud PES § 47 sätestas, et detailplaneeringukohaste teede ja tehnovõrkude väljaehitamise kuni ehituskrundini tagab kohalik omavalitsus enne ehitusloa andmist, kui ehitusloa taotleja ja kohalik omavalitsus ei ole kokku leppinud teisiti. Korraldusest nr 71 ega mitte ühestki Kiili valla ja kaebaja vahel allkirjastatud kokkuleppest ei tulene, et kaebaja oleks võtnud endale kohustuse tehnovõrkude, sh veevarustuse- või kanalisatsioonitorustike, väljaehitamiseks omal kulul Kiili valla territooriumil Aaviku maaüksusel.
  3. Seega ei ole seaduslik ega põhjendatud kaevatava kohtumääruse järeldus, et kohalik omavalitsus või tema poolt määratud vee-ettevõtja ei pea kandma ÜVK arendamise kulusid, samuti kohtu järeldus selles, et ÜVK kava välise arenduse korral katab kulutused täies ulatuses taotleja (ÜVKKS § 6 lg 6 p 1 ja § 6 lg 7). Kaebuse esitaja hinnangul ei ole halduskohus viidatud sätteid õigesti kohaldanud, sest ÜVKKS § 6 jõustus
  4. aasta
  5. juunil (ÜVKKS § 16 lg 4 p 2), korraldus nr 71 Aaviku maaüksusel detailplaneeringu algatamiseks võeti aga vastu 13.01.
  7. Kuivõrd vastavaid kokkuleppeid Kiili valla ja kaebuse esitaja vahel vee- ja kanalisatsioonitrassi ehitamiseks ja ehituse finantseerimiseks sõlmitud ei ole, oli kaebuse esitajal kujunenud õiguspärane ootus tema poolt ÜVK trasside rajamisel tehtud kulutuste hüvitamisele Kiili valla poolt. Kaebuse esitaja on seisukohal, et Kiili vallal on kohustus hüvitada kaebuse esitajale kulutuste maksumus ulatuses, milles viimane on täitnud kohaliku omavalitsuse kohustuse teatud piirkonnas. Seega on kaebuse esitajal antud juhul õigus mõistlikule hüvitisele RVastS § 7 lg 1 alusel.
  8. Arvestades, et Kiili Vallavolikogu määruse nr 22 „Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise tasu arvutuse alused“ punkt 1.2 näeb ette, et liitumistasu määrade ja suuruse arvutamisel arvestatakse kõigi ÜVK ehitiste projekteerimise ning ehitamise ja ümberehitamisega seotud kuludega ja need kuuluvad vastavate ehitiste ehitamise maksumuse hulka; ja punkt 3.2 kohaselt ala liitumistasu määra korrigeeritakse ÜVK omaniku või valdaja poolt ala vajadusteks tehtavate ÜVK ehitiste ehitamise ja ümberehitamise töövõtulepingute sõlmimise ja ehitiste ostude järgselt ning arvutuste aluseks olevate ala lähteandmete muutumisel, tulnuks kaebuse esitaja poolt tehtud finantseeringu ulatuses korrigeerida temalt liitumislepingu alusel nõutud liitumistasu. Seda vallavalitsus aga teinud ei ole. Kaebuse esitaja arvates ei ole seejuures oluline, et Kiili valla haldusterritooriumil teostab halduslepingu alusel kohaliku omavalitsuse ülesandeid Kiili valla vee-ettevõtja OÜ Kiili KVH.
  9. Kaebuse esitaja hinnangul ei ole halduskohus õigesti välja selgitanud kohtumenetluse pooli. Eelnevalt väljatoodud põhjenduste kohaselt on Kiili Vallavalitsuse ja kaebuse esitaja vahel tekkinud avalik-õiguslik suhe 13.01.2001 korralduse nr 71 alusel. Seega on asjas vas3
(8)3-12-1191 tustajaks Kiili Vallavalitsus, kellel on kohustus hüvitada kaebuse esitajale avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju. Kohtul oli võimalus kaaluda OÜ Kiili KVH kaasamist menetlusse kolmanda isikuna.
  1. Kiili valla 14.08.2012 vastuses määruskaebusele leitakse, et halduskohus on õigesti rakendanud ja sisustanud nii HKMS sätestatud menetlusnorme, KOKS-i sätteid, EhS-i sätteid kui ka RVastS-i sätteid, leides, et kaebaja on eksinud kohtualluvuse määratlemisel ning kaebusel puuduvad igasugused eduväljavaated. Kaebaja leiab, et halduskohus on õigesti asunud seisukohale, et liitumistasu vaidlus käesolevas asjas tuleb lahendada maakohtus.
  2. Vastustaja märgib, et detailplaneeringu algatamise otsusega ei saa tekkida arendajal ega ka vastustajal mingisugust õiguslikku ootust planeeringuala suhtes, kuna detailplaneeringu algatamine on planeerimismenetluse esimene etapp, mis tähendab sisuliselt ainult omavalitsuse nõusolekut selle kohta, et arendaja poolne avaldus detailplaneeringu algatamiseks võetakse menetlusse. Detailplaneeringu algatamise otsus ei loo õiguskindlust detailplaneeringu algatamisest huvitatud isikule, et algatatud detailplaneering tema poolt soovitud vormis ka kehtestatakse. Sellest tulenevalt ei saa õigeks lugeda kaebaja väiteid selle kohta, et kohalik omavalitsus võttis endale detailplaneeringu järgsete ÜVK rajatiste väljaehitamise kohustuse Aaviku detailplaneeringualal detailplaneeringu algatamise otsusega.
  3. Teiseks on vastustaja hinnangul kaebaja vääralt ja pahatahtlikult viidanud asjaomastele õigusaktidele, muutes viidatavate õigusaktide teksti kaebusega sobivaks. Näiteks ei ole KOKS § 6 lg 1 mitte üheski redaktsioonis sätestanud kaebaja poolt viidatud kohaliku omavalitsuse kohustust rajada st välja ehitada ÜVK rajatisi.
  4. Vastustaja märgib, et

kohaselt ning kooskõlas KOKS § 6 lõikega 1 volitatakse kohalikku omavalitsust kehtestama oma haldusterritooriumil õigusaktid, mis reguleerivad ÜVK rajamist ning sellega liitumist, mitte ei kohustata kohalikku omavalitsust neid rajama. Nimetatud õigusaktid on Kiili vallas kehtestatud ning seeläbi on Kiili vald kui kohalik omavalitsus oma kohustuse, mis viimasele on seadusega pandud, täitnud. 17.

järgi oli ÜVK arendamise, st ehitamise õigus nii vee-ettevõtjal kui ka arendajal. Nimetatud asjaolu aga tähendab seda, et seadusandja on olnud seisukohal, et ÜVK-d arendab kas vee-ettevõtja või selle arendamisest/ehitamisest huvitatud arendaja ise. ÜVK arendamise finantseerimiseks on seadusandja

-s andnud õiguse küsida ÜVK-ga liitumise eest liitumisest huvitatud isikutelt liitumistasu (mis koosneb tehtud ja tulevikus tehtavatest kulutustest ning mille arvutamise ja võtmise alused kinnitab kohalik omavalitsus). 18. Seega on absoluutselt adekvaatne ja

-ga kooskõlas halduskohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole kohalikul omavalitsusel kohustust rajada või kompenseerida ÜVK rajamiseks tehtud kulutused juhul, kui selle rajamine ei toimu avalikes huvides. Juhul kui ÜVK arendamine toimub erahuvides (nt elamuarendus), siis kompenseeritakse ÜVK arendamine liitumistasude arvelt kinnistu omanike poolt

sätestatud korras vee-ettevõtjale. Kiili vallas ei ole Kiili vald kui avalik-õiguslik juriidiline isik vee-ettevõtja. Kiili vallas on volikogu otsusega

alusel vee-ettevõtjaks määratud eraõiguslik juriidiline isik OÜ Kiili KVH. 19. Juhul kui arendaja ise ehitab välja planeeringuala sisesed ÜVK rajatised, siis sellisel juhul vee-ettevõtja planeeringuala siseste trasside väljaehitamise eest liitumistasu ei küsi. Käesoleval juhul ehitas X X ise välja arendusala sisesed ÜVK trassid ning sellest tulenevalt Kiili valla vee-ettevõtja OÜ Kiili KVH arendajalt liitumistasu planeeringuala siseste ÜVK rajatiste väl4

(8)3-12-1191 jaehitamise eest ei nõudnud. Arendajalt küsiti liitumistasu ainult väljaspool arendusala ÜVK arengukava järgselt tehtud ja tulevikus tehtavate kulutuste tarbeks.
  1. Vastustaja hinnangul on ebamõistlik eeldada, et seadusandja tahe on legaliseerida kolmandatelt isikutelt korjatud maksutulu kasutamine erahuvis tegutseva arendaja kasumlikkuse suurendamiseks läbi selle, et kohalik omavalitsus rajab oma eelarvevahendite arvelt mingi konkreetse arendusala sisesed ÜVK rajatised. Vastustajale teadaolevalt on kaebaja ja veeettevõtja OÜ Kiili KVH vahel sõlmitud liitumisleping kaebaja kinnistute liitmiseks Kiili valla ÜVK võrku. Seega on reguleeritud ÜVK liitumise temaatika poolte vahel sõlmitud võlaõigusliku liitumislepinguga. Tulenevalt sellest, et vaidlusaluse õigussuhte pooleks ei ole ei faktiliselt ega ka formaalselt avalik-õiguslik juriidiline isik, puudub kaebajal õigustus pöörduda kahjunõudega halduskohtu poole kohustamaks Kiili Vallavalitsust hüvitama kaebaja X Xile kahju summas 37 899,60 eurot.
  2. Täiendavalt peab vastustaja vajalikuks ja asjakohaseks viidata asjaolule, et OÜ Kiili KVH ja arendaja X Xi vahel on käesoleval ajahetkel pooleli ÜVK liitumistasu kohtuvaidlus teises kohtuasjas, mille esemeks on OÜ Kiili KVH rahaline nõue arendaja X Xi vastu tasumata liitumistasu summas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Kohtuasja materjalidest nähtub, et vaidlusaluse vee- ja kanalisatsioonitrassi rajamine (maksumusega 593 000 krooni / 37 899,60 €) on toimunud Aaviku maaüksuse piires. Trassi rajamiseks 21.10.2002 sõlmitud tööettevõtulepingust nr 1 nähtuvalt koosnes Aaviku maaüksus sel hetkel 16-st krundist (tl 11). ÜVK-ga liitumise leping nr 0026-1 sõlmiti 17.01.2008 15-ne kinnistu osas (tl 14). Võib järeldada, et liitumislepingust nähtuvate 15-ne kinnistu näol on tegemist tööettevõtulepingust nähtuvate Aaviku maaüksusel asuvate kruntidega (kuni 31.12.2002 kehtinud PES § 9 lg 3, al 01.01.2003 kehtiva PlanS § 9 lg 3), mis on vahepealsel perioodil kinnistatud iseseisvate kinnisasjadena (KRS § 51 p 1).
  4. Liitumislepingu sõlmimise hetkel kehtinud

§ 4

lg 4 kohaselt ÜVK-ga kaetaval alal peab ÜVK omanik või valdaja seda arendama selliselt, et oleks võimalik tagada kõigi sellel alal olevate kinnistute veega varustamine ühisveevärgist ning kinnistutelt reovee ärajuhtimine ühiskanalisatsiooni.

§ 3

lg 2 sätestab, et liitumispunkt on ÜVK omaniku või valdaja määratud ÜVK ühenduskoht kinnistu veevärgi või kanalisatsiooniga. Liitumispunkt asub avalikult kasutataval maal kuni üks meeter väljaspool kinnistu piiri.

§ 2lg 3 kohaselt ÜVK võib olla avalik-õigusliku või eraõigusliku isiku omandis.

24. Poolte vahel ei nähtu vaidlust selles, et Aaviku maaüksus paikneb ÜVK-ga kaetaval maal. Seega tuleb asuda seisukohale, et ÜVK arendamise kohustus ei lõppenud Aaviku maaüksuse piiril, vaid iga Aaviku maaüksusel asuva kinnistu piiril (avalikult kasutataval maal kuni üks meeter väljaspool kinnistu piiri). Asja materjalidest nähtuvalt on Kiili KVH OÜ kui veeettevõtja 08.03.2010 lepingu alusel (tl 43) ka saanud Aaviku maaüksuse piirist üksikute kinnistuteni ulatuva vee- ja kanalisatsioonitrassi omanikuks, seega on nimetatud trassiosa muutunud osaks ÜVK-st ning

§ 3lg-st 2 ja 4 lg-st 4 tulenev kohustus on täidetud.

25. Vaidlusküsimuseks on aga ÜVK rajamise kulude jaotus. Kaebuse esitaja leiab, et on Aaviku maaüksusele vee- ja kanalisatsioonitrassi rajamisega kandnud kohaliku omavalitsuse eelarvest täitmisele kuuluva kohustuse ning nõuab selles ulatuses Kiili Vallavalitsuselt (Kiili vallalt) kahjuhüvitist. Kaebuse esitaja leiab, et nimetatud kulude võrra oleks tulnud alandada Aaviku maaüksusel asuvate kinnistute ÜVK-ga liitumise tasusid ning kuna seda ei tehtud, siis 5

(8)3-12-1191 on kaebajale tekitatud tema poolt teostatud tööde maksumuse ulatuses vallavalitsuse poolt kahju. 26. Halduskohus tagastas kaebuse põhjusel, et vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses, kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud, ning kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki (HKMS § 121 lg 1 p 1 ja lg 2 p-d 1 ja 2). Halduskohus põhjendas oma määrust kokkuvõtvalt järgmiselt. Kaebaja ja OÜ Kiili KHV vahel 17.01.2008 sõlmitud liitumislepingu ajal ei kehtinud enam PES, vaid kehtis EhS, mille § 13 ei reguleeri maaüksuse varustamist ÜVK-ga. KOKS ega

ei sätesta kohalikule omavalitsusele kohustust konkreetsel alal ÜVK-d tagada, ammugi mitte omal kulul välja ehitada.

-s sätestatakse põhimõte, mille kohaselt toimub ÜVK arendamine konkreetses arenduspiirkonnas liitumistasude eest. Liitumistasu tasaarvestuse kohustus lasub vee-ettevõtjal, mitte kohalikul omavalitsusel, seega ei ole kaebajal võimalik RVastS alusel kohalikult omavalitsuselt kahju hüvitamist nõuda.

  1. Määruskaebuses leitakse, et antud kohtuasja lahendamisel tuleb lähtuda õigusnormidest, mis kehtisid Aaviku maaüksusel detailplaneeringu algatamise ja selle koostamise ajal, seega PES §-st
  2. Ühestki Kiili valla ja kaebaja vahel allkirjastatud kokkuleppest ei tulene, et kaebaja oleks võtnud endale kohustuse ÜVK väljaehitamiseks omal kulul Kiili valla territooriumil Aaviku maaüksusel. Seega ei ole seaduslik ega põhjendatud kaevatava kohtumääruse järeldus, et kohalik omavalitsus või tema poolt määratud vee-ettevõtja ei pea kandma ÜVK arendamise kulusid. Vallavalitsus oleks pidanud Kiili Vallavolikogu määruse nr 22 „Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise tasu arvutuse alused“ §-dest 1.2 ja 3.2 tulenevalt korrigeerima kaebuse esitaja poolt tehtud finantseeringu ulatuses temalt liitumislepingu alusel nõutud liitumistasu.
  3. Kaebuse esitaja ei ole asja materjalidest nähtuvalt seadnud kahtluse alla liitumistasu nõudmise õigust peale PESi kehtivuse lõppu (kaebaja ei eita 17.01.2008 sõlmitud liitumiselepingust tulenevat liitumistasu maksmise kohustust), vaid soovib sisuliselt selle tasaarveldamist Aaviku maaüksusele vee- ja kanalisatsioonitrassi rajamise kuluga, mis oleks kaebaja hinnangul tulnud kanda Kiili vallal.
  4. Ringkonnakohus märgib, et

jõustus 22.03.1999.

§ 4

lg 1 on kehtinud algusest peale sõnastuses, mille kohaselt ÜVK rajatakse kohaliku omavalitsuse volikogu kinnitatud ÜVK arendamise kava alusel (01.01.2006 lisandus sättesse teine lause, so kui kohalikul omavalitsusel puudub ÜVK arendamise kava, võib ÜVK rajada detailplaneeringu alusel kuni selle arendamise kava valmimiseni tingimusel, et detailplaneering sisaldab sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud nõudeid). Samuti on

§ 6

näinud algusest peale ette võimaluse võtta ÜVK-ga liitujalt põhjendatud liitumistasu, millega tagatakse ÜVK arendus. 30. Kuni 31.12.2002 kehtinud PES § 47 sätestas, et detailplaneeringukohaste teede ja tehnovõrkude väljaehitamise kuni ehituskrundini tagab kohalik omavalitsus enne ehitusloa andmist, kui ehitusloa taotleja ja kohalik omavalitsus ei ole kokku leppinud teisiti. 31.

sätetest ja PES § 47 sõnastuses ei saa ringkonnakohtu hinnangul teha järeldust, et kuni 31.12.2002 kehtis kohaliku omavalitsuse kohustus rajada vee- ja kanalisatsioonitrass kruntide piirini kohaliku omavalitsuse kulul. PES ei reguleeri kulude kandmise küsimust, seda reguleerib (reguleeris ka PES-i kehtivuse ajal)

. Viimane nägi aga ette õiguse nõuda ÜVK-ga liitujalt liitumistasu ÜVK arendamise tagamiseks. Asjaolu, et PES § 47 ei anna iseseisvat alust nõuda kohalikult omavalitsuselt kulude hüvitamist, vaid aluseks saab olla PES § 47 alusel sõlmitud kokkulepe kulude hüvitamiseks, on selgitanud ka Riigikohus haldusasjas 6

(8)3-12-1191 nr 3-3-1-53-
  1. Vastavat kokkulepet kaebaja ja Kiili valla vahel asja materjalidest nähtuvalt sõlmitud ei ole.
  2. Seega ei ole kaebuse esitajal alust eeldada, et kuni 31.12.2002 eksisteeris kohaliku omavalitsuse kohustus rajada omal kulul ÜVK kaebaja kruntide piirideni (st ei olnud õigust nõuda arendamise tagamiseks liitumistasu). Seetõttu ei ole kokkuvõttes ka määrav, kas PES § 47 kuulub antud juhul kohaldamisele või mitte.
  3. Vahemärkusena lisab ringkonnakohus, et määruskaebuse esitaja poolt viidatud

§ 16

lg 4 p 2 sätestab, et 08.06.2005 vastu võetud § 6 muudetud sõnastus jõustub 01.01.2006, mitte et § 6 kui selline jõustus 08.06.2005. Liitumistasu nõudmise õigus (ÜVK arendamise kulude katmiseks) sisaldub

§-s 6 alates 22.03.1999 nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis. Küll aga on õige kaebuse esitaja tähelepanek, et halduskohtu poolt viidatud

§ 6

lg 7 ei kehtinud kõnealuste sündmuste toimumise ajal (mis algasid 13.02.2001 detailplaneeringu algatamise korraldusega nr 71 ja lõppesid 08.03.2010 vee- ja kanalisatsioonitrassi võõrandamislepinguga nr 08/007).

§ 6lg 7 jõustus 01.11.2010.

Nimetatu ei mõjuta aga ringkonnakohtu järeldusi käesolevas asjas.

  1. Lähtudes eeltoodust leiab ringkonnakohus, et esineb alus kaebuse tagastamiseks HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, so kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Kaebaja nõude aluseks olev järeldus kohaliku omavalistuse kohustusest rajada kohaliku omavalitsuse kulul ÜVK ei tugine materiaalõiguslikul alusel – vastavat normi, mis kohustaks kohalikku omavalitsust finantseerima ÜVK rajamist ilma, et tekiks õigus nõuda maaomanikelt selle kompensatsiooniks liitumistasu, ei eksisteeri ning ei eksisteerinud ka
  2. aastal. Järelikult puudub ka sellele vastav kaebaja õigust nõuda enda maaüksusele valla kulul ÜVK rajamist või kompensatsiooni enda poolt rajatud vee- ja kanalisatsioonitrassi kulude ulatuses.
  3. Teise kaebuse tagastamise alusena on halduskohus viidanud HKMS § 121 lg 2 p-le 2, mille kohaselt kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole nimetatud alus kohalduv kaebuse sisulise (materiaalõigusliku) perspektiivituse korral. Säte reguleerib olukordi, mil kaebaja valitud nõudeliigiga ei ole võimalik kaebaja soovitud lõppeesmärgini jõuda (näiteks tuleks tuvastusnõude asemel esitada tühistamisnõue vms). Sellise olukorraga käesoleval juhul tegemist ei ole, seega ei saa HKMS § 121 lg 2 p 2 olla kaebuse tagastamise aluseks.
  4. Lisaks on halduskohus kaebuse tagastamise alusena kohaldanud HKMS § 121 lg 1 p 1, mille kohaselt kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Halduskohus on rakendanud HKMS § 121 lg 1 p 1 (ja ka HKMS § 121 lg 2 p 2) põhjendusel, et liitumistasu ümberarvestuse tegemise funktsioon ja pädevus on eraõiguslikul vee-ettevõtjal (OÜ-l Kiili KHV), seega on tegemist tsiviilõigusliku vaidlusega. Ringkonnakohus nõustub põhimõtteliselt viimatinimetatud järeldusega, samas tuleb tähele panna, et kaebuse esitaja ei loe kahju tekkimise aluseks tasaarvelduse tegemata jätmist, vaid selliste kulude kandmist, mis oleks tulnud kanda kohalikul omavalitsusel. Tasaarvelduse tegemine saab olla üksnes kahjunõude rahuldamise viis, eeldusel et nõue kuulub rahuldamisele. Kahjunõude enda osas ei ole põhjendatud HKMS § 121 lg 1 p 1 rakendamine.
  5. Erinev oleks olukord juhul, kui kaebaja nõude aluseks oleks asjaolu, et kaebajalt on nõutud liitumistasu (so ÜVK rajamise hüvitist) kahekordselt. Sellisel juhul tuleks asuda seisukohale, et nõue tuleks esitada vee-ettevõtja vastu, kelle seadusest tulenevaks ülesandeks on liitumistasu (tasa)arvestamine (

§ 6lg 1 ja lg 2, § 7 lg 1).

Käesoleval juhul ei tugine aga kaebus argumentatsioonil, et kulude kandmine maaomaniku poolt on küll põhjendatud, kuid kaebajalt on nõutud liitumistasu mh selles ulatuses ÜVK rajamise eest, mille eest kaebaja oli 7

(8)3-12-1191 juba tasunud (so ise vastava trassiosa rajanud). Seega ei ole ka põhjendatud käsitleda nõude adressaadina OÜ-d Kiili KHV. Vastustaja on sealjuures kinnitanud (tl 70), et liitumistasu hõlmas endas üksnes ÜVK rajamise kulusid kuni Aaviku maaüksuse piirini, st kui kaebuse esitaja ise ei oleks rajanud vee- ja kanalisatsioonitrassi maaüksuse raames, oleks liitumistasu olnud selle võrra kõrgem. 38. Eeltoodu alusel jääb esitatud määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus muudab osaliselt halduskohtu määruse põhjendusi, leides kokkuvõtvalt, et halduskohus tagastas kaebuse õigesti HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman /allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.