Obsah (8)

§ 86§ 73§ 3§ 89§ 90§ 91§ 92§ 88

3-13-123 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 06. september 2013. a, Tallinn Haldusasja number 3-13-123 Haldusasi U.R.i k

) § 86 p-s 1 nimetatud distsiplinaarsüüteo, teenistusekohustuse süülise täitmata jätmise eest distsiplinaarkaristuseks noomitus /tl 7-8/.

1. 19.01.2013 esitas U.R. (edaspidi ka kaebaja) Tallinna halduskohtule Käskkirja tühistamiseks kaebuse /tl 1-6/, mille halduskohus võttis menetlusse 21.01.2013 kohtumäärusega /tl 38/. 07.03.2013 määrusega kohus määras lahendada kaebus kirjalikus menetluses /tl 57/.
2. 12.03.2013 esitas vastustajaks tunnistatud PPA (edaspidi ka vastustaja) kohtule vastuse kaebusele /tl 51-52/. Pooled esitasid oma täiendava seisukohad kohtule järgmiselt: 23.05.2013 kaebaja /tl 61/ ja 01.08.2013 vastustaja /tl 67-69/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja U.R. leiab, et tema distsiplinaarkorras noomitusega karistamine on sisuliselt kaalutlemata, põhjendamata ja ebaproportsionaalne võrreldes 22.11.
3. a toimunud sündmuse asjaolude, kaebaja ametipositsiooni ja sellest tulenevate teenistuskohustuste mahu ja ulatuse erineva mõistetavuse, tegelikkuses realiseerumise ja õigusaktidega üheselt mõistetavalt reguleerimatusega ning kaebaja senise positiivse teenistuskäiguga. U.R. märgib, et tema suhtes algatati distsiplinaarmenetlus kontrollimaks asjaolusid seoses sellega, et 22.11.
4. a pöördus Haapsalu politseijaoskonda (edaspidi PJ) kodanik H. M. seoses tema hooldataval hauaplatsil toimunud hauaplaadi lõhkumisega, kuid temalt süüteoteadet vastu ei võetud ega lahendatud. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kavandiga kaebaja tutvus 18.12.
5. a. Selle dokumendi ja Lääne prefektuuri prefekt Priit Suve 19.12.
6. a arvamuse /tl 24/, mille on sisuliselt koostanud Haapsalu PJ juht politseimajor Margus Kaldma, alusel koostati Käskkiri, mida tutvustati kaebajale allkirja vastu Haapsalu politseijaoskonnas 21.12.
7. a. Käskkirjas heidetakse kaebajale ette, et ta 22.11.
8. a, olles teenistuses Haapsalu politseijaoskonnas, jättis vastu võtmata ja lahendamata kodanik H. M. poolt edastatud suulise 2 kuriteoteate, minnes sellise tegevusetusega vastuollu väärteomenetleja ametijuhendi /tl 20-22/ p-ga 3.3 (ilmselt tegemist trükiveaga, õige on p 3.2 väärteomenetleja võtab vastu ja lahendab süüteoteateid) ning pannes sellise käitumisega toime

§ 86

p 1 järgi kvalifitseeritava distsiplinaarsüüteo, teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise, millega jäi kodanikele politseist halb mulje. Antud juhtumi kohta on kaebaja andnud 30.11.

1. a distsiplinaarmenetlejale kirjaliku seletuse selle kohta, kuidas toimus suhtlemine kodanik H. M. ja temaga kaasas olnud inimestega ning mis põhjusel ja asjaoludel see lõppes /tl 12-15/. Kaebaja on politseiteenistuses alates 02.06.
2. a, alates 16.06.
3. a viidi ta ilma nõusolekuta Haapsalu kriminaaltalitusest, kus ta tegeles põhiliselt majanduskuritegude uurimisega (käesoleval ajal vastab sellele eriasjade uurija ametikoht) põhjendusel, et tema töönäitajad ei olnud võrreldavad teiste uurijate omadega (mis töö eripära tõttu ei olnudki objektiivsetel võrreldavad), üle korrakaitsetalitusse, kus kaebaja põhitööks jäi esialgu kriminaalmenetlus. Alates 29.12.
4. a on kaebaja põhitöö nimetuseks väärteomenetlus /tl 10/. Alates sellest ajast on kaebaja teenistuskohustused olnud osaliselt õigusaktidega kindlaksmääratud, osaliselt politseijaoskonna siseselt kokkuleppelised. Käesoleval ajal kuulub kaebaja Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo Haapsalu PJ menetlus- ja ennetusteenistuse koosseisu, mis vastavalt PPA peadirektori 29.12.
5. a käskkirjaga nr 8 ja selle lisaga nr 8 kinnitatud Politsei-ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri põhimääruse p-le 5.17 Menetlus- ja ennetusteenistus talle pandud ülesannete täitmiseks: 5.17.1 töötab välja ja analüüsib regionaalset kriminaalpreventsiooni- ja noorsoopoliitikat; 5.17.2 töötab välja ja viib läbi regionaalseid kriminaalpreventiivseid programme, projekte ja üritusi; 5.17.3 teeb kriminaalpreventsioonialast koostööd elanikkonna ja teiste asutuste ning organisatsioonidega; 5.17.4 menetleb väärtegusid. PPA peadirektori 15.12.
6. a käskkirjaga nr 446 määrati kindlaks PPA teenistujate põhitööd, nende liigitus ning politseiametnike põhitööde kuuluvus politseiametnike ametikohtade põhigruppidesse, samuti põhitöönumbrile kirjeldatud ametikoha põhieesmärk ja põhiülesanded. Nimetatud käskkirja lisa nr 2 kohaselt on minu ametikoha põhitöö number 614 väärteomenetleja järgmise kirjeldusega: Põhitöö 614 - väärteomenetleja Ametikoha põhieesmärk ja põhiülesanded Põhieesmärk: Avalduste ja teadete lahendamine ning väärtegude menetlemine. Põhiülesanded: avalduste ja teadete lahendamine ning otsuse vastu võtmine väärteomenetluse alustamise osas; väärteoasjade menetlemine ja otsuste tegemine neis ametnikule antud pädevuse piires; töötamine politseiinfo süsteemidega; täitemenetluse alustamisega seotud politsei toimingute tegemine; kohtuvälise menetleja esindamine kohtus ja osalemine väärteoasja kohtulikul arutelul; koostöö tegemine teiste struktuuriüksustega ja kohtutega; väärteomaterjalide sisestamine; väärteootsuste väljastamine. Samas on PPA peadirektori 15.10.
7. a käskkirjaga nr 367 lisa nr 19 kinnitatud väärteomenetleja ametijuhendis (põhitöö nr 614) p 3.2 - võtab vastu ja lahendab avaldusi ning süüteoteateid, teostab esmased menetlustoimingud. Sellega on pandud väärteomenetlejale kohustus teostada ka kriminaalmenetlust, mis aga ei ole reguleeritud Lääne prefektuuri põhimääruse ja väärteomenetleja ametikoha põhieesmärkide ja põhiülesannetega. Avalduste ja teadete lahendamine ning süüteoteadete lahendamine on oma olemuselt täiesti erinevad, kuna kodanikud esitavad politseile ka sisu ning väga erinevate soovidega ja taotlustega avaldusi ja teateid, millistel puuduvad ükskõik millise süüteo tunnused ning millistele vastatakse tulenevalt nende sisust arvestades Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse ja Avaliku teabe seaduse sätteid. PPA siseveebis Intranet avaldatu alusel on Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo põhiülesanded: 3 avaliku korra ja sisejulgeoleku tagamisele ning avalikku korda ähvardava ohu ennetamisele suunatud korrakaitsealase tegevuse analüüsimine, kavandamine, suunamine, teostamine ja kontrollimine; avalikus kohas käitumise nõuete üle järelevalve teostamine; õigusrikkumiste teadetele operatiivne reageerimine; hädaabikõnede teenindamine; liiklusjärelevalve teostamine, liiklusõnnetuste vormistamine ja registreerimise korraldamine; liiklusohutuse tagamise ja liikluskasvatusalaste ürituste korraldamine; õigusrikkumiste ennetamine ja tõkestamine; väärtegude menetlemine; Schengeni kompensatsioonimeetmete rakendamine; arestimaja tegevuse korraldamine ning kinnipeetavate järele valvamine ja nende saatmine; lubade- ja litsentsi ai ase tegevuse korraldamine; leitud ja prefektuurile üleantud asjade hoidmine ning omanikule või seaduslikule valdajale tagastamine või kohalikule omavalitsusele üleandmine õigusaktidega ettenähtud korras; kriisireguleerimise alase tegevuse korraldamine ja koordineerimine; büroo ülesannete täitmiseks vajaliku koostöö (sh rahvusvahelise koostöö) tegemine teiste õiguskaitseasutuste ja organisatsioonidega; abipolitseinike tegevuse korraldamine. Kriminaalbüroo põhiülesanded on: kriminaalpolitsei funktsioonide täitmine; kriminaalpolitseilise tegevuse analüüsimine, kavandamine, suunamine, teostamine ja kontrollimine; jälitustegevuse teostamine; süütegude ennetamine, tõkestamine ja menetlemine ning kriminalistikaalase tegevuse läbiviimine; tagaotsitavate ja teadmata kadunud isikute otsimine; büroo ülesannete täitmiseks vajaliku koostöö (sh rahvusvahelise koostöö) tegemine teiste õiguskaitseasutuste ja organisatsioonidega. Käesoleval ajani on nii seadusandluses kui PPA õigusaktidega sisuliselt määratlemata, millistel juhtudel ja millises ulatuses peavad kriminaalmenetlust läbi viima korrakaitse liinis töötavad politseiametnikud, kuigi seda faktiliselt tehakse. 25.03.
8. a koostati Haapsalu PJ juhtide kohtumisest memo nr 100 täpsustamaks jaoskonnasisese kriminaalmenetluse põhimõtteid /tl 26-27/. Selle kohaselt jaoskonda avaldust tegema tulevate kodanike puhul suunatakse nad kokkuleppeliselt kergemate kuritegude puhul, millisteks loeti KarS §§ 199 lg 1, 266 lg 1, 209 lg 1, 121, 215 lg 1 tunnustel kvalifitseeritavad, menetlusgrupi (menetlus- ja ennetusteenistus) uurijate (sellel ajal juba väärteomenetleja nimetusega ametikohal olevad ametnikud) juurde. Tollel ajal selles grupis (teenistuses) teenistuses olnutest on alles jäänud ainult kaebaja. Selline kokkuleppeline süsteem on toiminud ilma suuremate probleemideta. 2010-2012 aastate jooksul alustas kaebaja kokku 93 kriminaalmenetlust ja nendest nimetatud kuriteokoosseisude tunnustel (s.h. ka kvalifitseeritumate koosseisude tunnustel peale lihtkoosseisude) 19 juhul, ülejäänud muude kuriteotunnuste järgi kvalifitseeritavatest juhtudest oli enamus selliseid, mille kohta oli esitatud mulle lahendamiseks suunatud kirjalik avaldus, või olid need teated juba juhtumitena politsei infosüsteemis fikseeritud. Peale enda poolt alustatute menetleb kaebaja ka neid samade kuriteokoosseisude järgi kriminaalasju, mis antakse mulle edasi patrullteenistuse või piirkonnapolitseinike poolt või saabuvad muudest politseiasutustest, kuid nende kohta ma ise eraldi arvestust ei pea. Väärteomenetlusega tegeleb kaebaja väga vähesel määral. Seega on kaebaja väärteomenetleja ametikohal faktiliselt tegelenud kriminaalmenetlusega tunduvalt suuremas mahus, kui see üldse õigusaktide või isegi jaoskonnasisese kokkuleppega on paika pandud. Kriminaaltalitus soovib, et kaebaja teostaks võimalikult palju menetlustoiminguid peale n.ö. esmaste toimingute, muidu ei võeta kriminaalasja menetlust üle. Samas kuulub suur hulk kriminaalmenetlusi juba kaebaja poolt lõpetamisele kuriteo toime pannud isiku tuvastamatuse või menetluse jätkamiseks aluse puudumise ilmnemise tõttu, seega peab kaebaja kogu kriminaalmenetluse lõpuni viima. Kaebaja peab nendel tingimustel teenistuses olemisega nõus olema, kuna vastasel juhul tal puuduks üldse oma isikule (juba üle 50-aastane naine), senisele töökogemusele, teadmistele ja oskustele vastav rakendus. Erinevatel ning kaebajast sõltumatutel põhjustel on kaebaja vormiliselt väärteomenetleja ametikohal, kuid faktiliselt teeb valdavas osas tööd, mis ei vasta sellele ametikohale. Samas on väärteomenetleja 4 ametikoha positsioon ja palgaaste nr 4 (kokku on alates 01.01.2013.a 17 palgaastet) politseisüsteemis ühed madalamad. Eelpoolkirjeldatud positsioonist lähtudes ei saa kaebaja nõustuda talle etteheidetava käitumise kvalifitseerimisega süülise teenistuskohustuste täitmata jätmisena ja selle eest distsiplinaarkaristuse määramisega ning seda järgmistel asjaoludel: Kaebaja teenistuskohustused väärteomenetleja ametikohal kriminaalmenetluse teostamisel on õigusaktidega üheselt mõistetavalt määratlemata ning sellest tulenevalt ei saa sellega tekkivaid probleeme käsitleda tahtlikult toime pandud distsiplinaarsüüteona. Kaebajale heidetakse ette, et ta selgitas tema juurde suunatud kodanikele objektiivset olukorda ja politseilise tegevuse võimalusi ning praktikat, kui avaldatud sündmusest (teadmata ajavahemikul 02.08.11.
9. a) oli möödunud maksimaalselt 3 nädalat. Kaebaja peab alati vajalikuks selgitada avaldajale, millised on asja lahendamiseks reaalsed võimalused ja perspektiiv. Kaebaja ei ole keeldunud kodanik H. M.lt sellel ajal, kui ta viibis koos kaasasolnud isikutega kaebaja töökabinetis, kuriteoteadet vastu võtmast ja seda ei ole distsiplinaarmenetluse käigus ka üheselt mõistetavalt tuvastatud. Ei vasta tõele A. F. seletuse /tl 18/ väide, et tema ema H. M. jäi peale F. ja L. K. lahkumist veel kaebaja töökabinetti kaebajaga midagi rääkima. Arusaamatud on L. K. seletuse /tl 19/ selgitused, et kaebaja ei teadnud, kus asub surnuaed - selleks kaebaja ju ise küsiski, millisest surnuaiast on jutt, kuna üks asub Haapsalu linnast väljas (seal ei ole kaebaja isiklikult mitte kunagi käinud) ja teine linnas sees, samuti etteheide kaebajale, et „istus käed rinnal risti ja kõlgutas jalgu" - pr K. oli kaebajast kõige kaugemal kabineti otsas ca 4-5 m kaugusel, tema vaatevälja kaebajale varjas ka kaebaja töölaual olev suur arvutikuvar ning kaebaja laua all olevaid jalgu ei olnud tal lihtsalt võimalik näha. Seda kuidas kaebaja oma käsi mingil momendil hoidis, ta enam ei mäleta, kuid kui hoidiski neid vastu keha, siis põhjusel, et kaebaja kannatas roietevahelise närvipõletiku käes ja järelikult tundis ennast niimoodi füüsiliselt paremini. Kaebajale etteheidetav käitumine põhineb H. M. /tl 17/, A. F. ja L. K. subjektiivsel arusaamisel sellest, mida kaebaja neile selgitada püüdis ning kodanikud ise eesotsas hr F. katkestasid selle suhtluse ning lahkusid kaebaja töökabinetist, andes sellega teada, et ei soovi politseiga rohkem suhelda. Inimesed teadvustasid või vähemalt pidid tavaarusaama kohaselt endale teadvustama, et mitu nädalat tagasi, pimedal aastaajal valgustamata ja valveta kalmistul, kus avaliku kohana võib igaüks igal ajal liikuda, on tagantjärgi kellegi isiku konkreetse tegevuse kindlakstegemine ebareaalne. Kaebaja ei pidanud võimalikuks täiskasvanud inimesi, kes otsustasid lahkuda, tagasi kutsuda, kuna nende lahkumine ei olnud tingitud sellisest nende vahel tekkinud konfliktsituatsioonist, mis tulnuks jooksvalt lahendada ning puudus

§ 73

nimetatud oht avalikule korrale ja korrarikkumine, mis nõudnuks operatiivset sekkumist. Distsiplinaarkorras karistuse määramisel heidetakse kaebajale ette oma süü sisulist mittetunnistamist ja pikka teenistusstaaži, milliseid asjaolusid sisuliselt tõlgendatakse kaebaja kahjuks kui vastutust raskendavaid asjaolusid, mis justkui iseenesest tingivad vajaduse ametniku karistamiseks - kaebaja ei pea ennast sellises vormis ja määral süüdi olevaks, et selle eest distsiplinaarkorras karistada saada. Kaebaja peab juhtunut jätkuvalt arusaamatuseks ja mõlemapoolseks suhtlemishäireks. Viitega pikale teenistusstaažile antakse mõista, et karistatakse just selliseid ametnikke ja lühikese teenistusstaaži puhul on alus piirduda tähelepanu juhtimisega, selline seisukoht ei ole kooskõlas töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (edaspidi TDVS) § 8 mõttega. Kaebajale heidetakse ette, et ta on meelde tuletanud juhtumeid Haapsalu PJ-st, kus politseiametnikud on pika aja jooksul (1-3 aastat) jätnud oma teenistuskohustused täitmata kriminaalasjade menetlemisel, kuid jäänud distsiplinaarkorras karistamata (aegumine), samuti viitab kaebaja avalikkusele tuntud Ida prefektuuri juhtumile - antud võrdluses on kaebajale distsiplinaarkaristuse määramine ilmselgelt repressiivse iseloomuga ning näitamaks, et igal võimalikul juhul tuleb ametnikku karistada, kuna osadel juhtudel ei osutu see võimalikuks. 5 Ehkki Käskkirjas on TDVS § 8 ära märgitud, on nimetatud seadusesätet sisuliselt vääralt kohaldatud, kuna ei ole arvestatud objektiivselt toimunut ning kaebaja senist positiivset pikka teenistusstaaži ja häid iseloomustusi /tl 28-34/, vastupidi, seda on tõlgendatud just karistamisele kallutavaks asjaoluks, seega on jäetud teostamata sisuline ja objektiivne kaalutusõigus. Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet on seisukohal, et distsiplinaarmenetluse käigus on õigesti tuvastatud

§ 86p-s 1 sätestatud distsiplinaarsüüteo toimepanemine kaebaja poolt.

Distsiplinaarmenetluse läbiviimise käigus selgus, et 22.11.2012 pöördus Haapsalu PJ kodanik H. M. seoses tema hooldataval hauaplatsil toimunud hauaplaadi lõhkumisega. Haapsalu PJ-s suunati kodanik kaebaja juurde. Kaebaja kodanikult süüteoteadet vastu ei võtnud ning isik pidid lahkuma ilma igasuguse abita ja teadmisega, et tema probleemiga ei tegeleta.

§ 3

lg 1 p 7 kohaselt on politsei ülesanneteks süütegude menetlemine ja karistuste täideviimine seaduses sätestatud alustel ja korras. PPA peadirektori 15.10.2012 käskkirjaga nr 367 kinnitatud väärteomenetleja ametijuhend (põhitöö nr 614) p 2 sätestab väärteomenetleja ametikoha eesmärgiks süütegude menetlemise, avalduste ja teadete vastuvõtmise ja lahendamise. Eelnimetatud ametijuhendi p 3.2 kohaselt on väärteomenetleja (kaebaja) kohustuseks võtta vastu ja lahendada avaldusi ning süüteoteateid, teostada esmased menetlustoimingud. Kaebaja on oma ametijuhendiga allkirja vastu tutvunud 02.11.2012. Arvestades eeltoodut on vastustaja hinnangul vägagi üheselt mõistetavalt määratletud, et kaebaja kohustus on võtta vastu ja lahendada avaldusi ning süüteoteateid ja teostada esmased menetlustoimingud. 22.11.2012 Haapsalu PJ pöördunud kodanikult kaebaja süüteoteadet vastu ei võtnud. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja väited, et ta on väärteomenetleja ametikohal faktiliselt tegelenud kriminaalmenetlusega tunduvalt suuremas mahus, kui see õigusaktide või jaoskonnasisese kokkuleppega on paika pandud ning, et ta teeb valdavas osas üldse tööd, mis ei vasta tema ametikohale, põhjendatud ega ka käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohased. Kaebajale määrati distsiplinaarkaristus, kuna ta jättis täitmata oma ametijuhendist tuleneva kohustuse. Ametijuhendiga tutvus kaebaja viimati 02.11.2012, seega ei saanud ametijuhendist tulenevad kohustused olla kaebajale teadmata. Vastustaja selgitab, et distsiplinaarmenetluse läbiviimise käigus tuvastati, et kuigi kaebaja ei keeldunud sõnaselgelt kodanikult kuriteoteadet vastu võtmast, põhjustas ta oma suhtlemisega ja väljaütlemistega olukorra, kus kodanikele jäi mulje, et politsei ei saa antud juhul mingeid tegevusi teha. Eelkirjeldatud olukorra põhjustamist ei ole kaebaja ka ise eitanud. Kuna kodanik H. M. esitas suuliselt kaebajale informatsiooni kuriteo toimepanemisele viitavate asjaoludega ja avaldas sõnaselgelt soovi, et politsei leiaks inimese, kes lõhkus hauaplaadi, siis oleks kaebaja pidanud käsitlema kodaniku poolt edastavat teavet kuriteoteatena ja oma edasises tegevuses sellest lähtuma. Kaebaja aga avaldas pöördunud kodanikule arvamust, et antud sündmuse osas kriminaalmenetluse läbiviimine ei ole tema arvates perspektiivikas ning ei teinud midagi selleks, et väljendada oma soovi edastatud kuriteoteade vastu võtta. Hiljem selgitas kaebaja, et ei saanud kuriteoteadet vastu võtta, kuna kodanikud lahkusid ootamatult ning nende vestlus jäi kuidagi poolikuks. Samas aga ei teinud kaebaja ka ise midagi selleks, et vestlust korrektselt lõpetada ja kõik vajalikud asjaolud kuriteoteate vastuvõtmiseks välja selgitada. Kaebaja oleks vaatluse all oleva sündmuse lahendamisel pidanud võtma vastu kodaniku poolt esitatud kuriteoteate ning lahendama või organiseerima kuriteoteate edasise lahendamise, seda ta aga ei teinud. Vastustaja vaidleb vastu kaebaja väitele, et distsiplinaarkaristuse määramisel ei ole arvestatud objektiivselt toimunut ning tema senist positiivset pikka teenistusstaaži ja häid iseloomustusi, vastupidi, seda on tõlgendatud just karistamisele kallutavaks asjaoluks, seega on jäetud teostamata sisuline ja objektiivne kaalutlusõigus. Distsiplinaarmenetluse läbiviimise käigus on üheselt tuvastatud, et kaebaja jättis vastu võtmata ja lahendamata kodanik H. M. edastatud 6 suulise kuriteoteate, sellise tegevusetusega läks kaebaja vastuollu väärteomenetleja ametijuhendi p-ga 3.2 ning pani toime

§ 86p 1 järgi kvalifitseeritava distsiplinaarsüüteo.

Vaidlustatud Käskkirjas ei ole välja toodud, et kaebaja pikk teenistusstaaž ja head iseloomustused on karistamisele kallutavaks asjaoluks. Käskkirjas on välja toodud, et arvestades kaebaja poolt süü sisulist mittetunnistamist ja tema pikka teenistusstaaži, ei piisa antud juhul üksnes ametniku tähelepanu juhtimisest rikkumisele, vaid kaebaja suhtes tuleb rakendada distsiplinaarkaristust, et ta saaks teha vajalikud järeldused ning vältida tulevikus taolisi rikkumisi. Kaebajale määratud distsiplinaarkaristus on

§-s 88 sätestatud võimalikest politseiametnikule määratavatest distsiplinaarkaristustest kõige leebem. Arvestades kaebaja poolt toimepandud distsiplinaarsüütegu ja kõiki distsiplinaarmenetluse käigus kogutud materjale on vastustaja hinnangul kaebajale distsiplinaarkaristuseks noomituse määramine proportsionaalne karistus. Vastustaja on seisukohal, et Käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristuse tühistamiseks puudub alus. Kaebajale määratud distsiplinaarkaristus on piisava põhjalikkusega motiveeritud, Käskkiri on õiguspärane haldusakt, vastates kõikidele haldusakti nõuetele. Haldusakt on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kaebaja lõplikud seisukohad Kaebaja jääb jätkuvalt selle juurde, et tema distsiplinaarkorras karistamine seonduvalt kriminaalasjaga nr 12257000242 oli ülereageering ja ebaproportsionaalne võrreldes kõigi asjaoludega. Kriminaalasjas nr 12257000242 31.01.

1. a koostatud Prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise põhistatud määruses, mis on prokuröri poolt kinnitatud 01.02.
2. a /tl 62-63/, on märgitud, et antud kriminaalasjas sisuliseks kriminaalmenetluseks võimalused puudusid ning isegi kannatanuna käsitletav isik ei soovinud selles osaleda, millest andis sisuliselt teada juba
3. a novembri lõpus Haapsalu PJ-s käies. Kriminaalasja materjalides on nimekujuna kasutusel õige „F.", distsiplinaarmenetluse materjalides oleva „F." asemel. Vastustaja lõplikud seisukohad Vastustaja jääb oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde, tuues välja järgneva. Distsiplinaarmenetluse käigus tuvastati, et kaebaja jättis vastu võtmata ja lahendamata isiku poolt edastatud suulise kuriteoteate, sellise tegevusetusega läks kaebaja vastuollu väärteomenetleja ametijuhendi p-ga 3.2 ning pani toime

§ 86p 1 järgi kvalifitseeritava distsiplinaarsüüteo.

Hoolimata sellest, et kriminaalasi lõpetati kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) § 2001 lg 1 alusel, ei olnud kaebajal õigust jätta isiku poolt suulisest edastatud kuriteoteatele reageerimata. Kaebaja oleks pidanud kuriteoteate vastu võtma ning organiseerima kuriteoteate edasise lahendamise. Kaebaja kuriteoteatele aga mingil moel ei reageerinud, sh ei fikseerinud saadud informatsiooni (ei protokollinud teadet, ei sisestanud kodaniku pöördumist andmebaasis ning võtnud tarvitusele muid meetmeid kuriteoteate lahendamiseks) ning põhjustas oma suhtlemise ja väljaütlemisega olukorra, kus isikule jäi mulje, et politsei kuriteoteatega seonduvalt mingeid tegevusi teha ei saa ja asjakohane on politseiametniku kabinet vabastada. Kaebajale määratud distsiplinaarkaristus toimepandud distsiplinaarsüüteo eest on

§-s 88 sätestatud võimalikest politseiametnikule määratavatest distsiplinaarkaristustest kõige leebem. Arvestades kaebaja poolt toimepandud distsiplinaarsüütegu ja kõiki distsiplinaarmenetluse käigus kogutud materjale on vastustaja hinnangul kaebajale distsiplinaarkaristuseks noomituse määramine proportsionaalne karistus. Lähtudes eeltoodust palub vastustaja jätta kaebus rahuldamata ning kohtukulud kaebaja kanda. 7 KOHTU PÕHJENDUSED 1. Vaidlustatud Käskkirjaga määrati U.R.ile, PPA Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo Haapsalu PJ menetlus- ja ennetusteenistuse väärteomenetlejale, teenistuskohustuse süülise täitmatajätmise eest distsiplinaarkaristuseks noomitus. Käskkirjast nähtuvalt seisnes vanemkomissar U.R.i distsiplinaarsüütegu selles, et olles teenistuses Haapsalu PJ hoones aadressil Lossiplatsi 4, jättis U.R. 22.11.2012 täpselt tuvastamata kellaajal vastu võtmata ja lahendamata kodanik H. M. poolt edastatud suulise kuriteoteate (ei protokollinud suulist kuriteoteadet, ei algatanud kriminaalmenetlust ega muul viisil organiseerinud kuriteoteate lahendamist). Sellise tegevusetusega läks ta vastuollu väärteomenetleja ametijuhendi p-ga 3.3 (väärteomenetleja võtab vastu ja lahendab süüteoteateid) ja pani toime

§ 86

p 1 järgi kvalifitseeritava distsiplinaarsüüteo, teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine.

1. Kaebaja U.R. leiab, et tema distsiplinaarkorras noomitusega karistamine on sisuliselt kaalutlemata, põhjendamata ja ebaproportsionaalne võrreldes 22.11.
2. a toimunud sündmuse asjaolude, tema ametipositsiooni ja sellest tulenevate teenistuskohustuste mahu ja ulatuse erineva mõistetavuse, tegelikkuses realiseerumise ja õigusaktidega üheselt mõistetavalt reguleerimatusega ning tema senise positiivse teenistuskäiguga. Kaebaja arvates ei ole distsiplinaarkaristuse määramisel arvestatud objektiivselt toimunut ning tema senist positiivset pikka teenistusstaaži ja häid iseloomustusi, vaid vastupidi, seda on tõlgendatud just karistamisele kallutavaks asjaoluks, seega on jäetud teostamata sisuline ja objektiivne kaalutlusõigus, mistõttu Käskkiri ei ole kooskõlas ka TDVS § 8 lg-ga
3. Samuti on kaebaja seisukohal, et ta ei keeldunud kodanikult kuriteoteate vastu võtmisest, vaid selgitas tema juurde suunatud kodanikele objektiivset olukorda ja politseilise tegevuse võimalusi ning praktikat. Kodanikud ise katkestasid selle suhtluse ning lahkusid kabinetist, andes sellega teada, et nad ei soovi politseiga rohkem suhelda. Vastustaja PPA ei nõustu ühegi kaebaja etteheitega Käskkirjale ja on seisukohal, et Käskkirjaga kaebajale määratud distsiplinaarkaristuse tühistamiseks puudub alus. Distsiplinaarkaristuse määramist kaebajale on piisava põhjalikkusega motiveeritud, Käskkiri on õiguspärane haldusakt, mis vastab kõikidele haldusakti nõuetele: see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kohus, analüüsinud ja hinnanud Käskkirjas ning selle aluseks olevas distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes märgitut, asjakohaseid õigusnorme ja kohtupraktikat, poolte kirjalikke seisukohti ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, on seisukohal, et U.R.i kaebus on põhjendamatu ja see ei kuulu rahuldamisele. Kohus nõustub seejuures põhimõtteliselt vastustaja argumentidega. Enne kui kohus asub põhistama oma eeltoodud kokkuvõtlikku järeldust ja andma hinnangut kaebaja väidete põhjendatusele peab kohus vajalikuks märkida järgmist.
4. Nähtuvalt poolte seisukohtadest ei ole nende vahel vaidlust selles, et Käskkirja on andnud selleks pädev ametiisik (

§ 89

) ja distsiplinaarkaristus kaebajale on määratud seaduses ettenähtud tähtajal (

§ 90

lg 3, vaidlusaluse distsiplinaarkaristuse määramise ajal kehtinud avaliku teenistuse seaduse, edaspidi ATS, § 87, TDVS § 6). Samuti ei ole kaebaja toonud esile, et Käskkirja andmisel oleks rikutud mingeid menetlusnõudeid (distsiplinaarmenetluse läbiviimise korda) ja/või kaebaja õigusi nimetatud menetluses, mis võinuksid mõjutada asja õiget otsustamist. 8 Ka kohus leiab, et niisuguseid rikkumisi ei ole olnud. Asjas on algatatud ja läbi viidud võimaliku distsiplinaarsüüteo asjaolude ja süüdlase väljaselgitamiseks distsiplinaarmenetlus (

§ 91

). Samal päeval menetluse algatamisega, 30.11.2012, on sellest menetlusele allutatud politseiametnikku teavitatud, talle on allkirja vastu tutvustatud menetlusaluse isiku õigusi ja kohustusi /tl 16/ ning talle oli tagatud ärakuulamisõiguse realiseerimine, st temalt on võetud seletus /tl 12-15/. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 40 lg-s 1 on sätestatud nõue, mille järgi enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Kaebaja on ise kinnitanud, et ta tutvus distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kavandiga 18.12.

1. a, misjärel kaebajal on kooskõlas HMS § 40 lg-ga 1 olnud võimalus esitada (18.12.2012) ka oma täiendavad seisukohad enne Käskkirja andmist /tl 23/. Samuti on U.R. kinnitanud, et Käskkirja tutvustati talle allkirja vastu Haapsalu PJ-s 21.12.
2. a, st samal päeval Käskkirja andmisega. Distsiplinaarmenetluse raames on võetud seletused 22.11.2012 sündmusega seotud isikutelt /tl 17-19/, struktuuriüksuse juhi arvamus distsiplinaarsüüteo ja võimaliku karistuse kohta /tl 24/ jms, mis annab aluse väita, et menetlus on viidud läbi igakülgselt ja objektiivselt (

§ 92

). Kohus nendib sealjuures, et halduskohtul ei ole talle esitatud dokumentide alusel võimalik kontrollida, kas sündmusega seotud isiku õige nimi on „F." või „F.", kuid see asjaolu ei oma käesoleva kaebuse sisulisel lahendamisel ka tähtsust.

1. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud konkreetne haldusakt – Käskkiri – ja sellega määratud distsiplinaarkaristus, mille tühistamist kaebaja taotleb. Kuivõrd halduskohus vaatab kaebuse läbi esitatud nõude ulatuses ja ei ole seotud kaebuse põhjendustega, siis jätab kohus antud tühistamiskaebuse (-nõude) läbivaatamisel tähelepanuta kaebaja väited, mis puudutavad tema väidetavalt ilma nõusolekuta üleviimist; väidetavaid puudujääke õiguslikes regulatsioonides (käesoleva ajani on nii seadusandluses kui PPA õigusaktidega sisuliselt määratlemata, millistel juhtudel ja millises ulatuses peavad kriminaalmenetlust läbi viima korrakaitse liinis töötavad politseiametnikud, kuigi seda faktiliselt tehakse); kaebaja vastumeelsust mõningate teenistustingimuste suhtes (kaebaja peab nendel tingimustel teenistuses olemisega nõus olema, kuna vastasel juhul tal puuduks üldse oma isikule, senisele töökogemusele, teadmistele ja oskustele vastav rakendus) jms. Kohtu arvates ei ole need käesoleva kaasuse lahendamisel asjassepuutuvad. Kui ametnikule on tema töö sisu arusaamatu, siis tuleb õigeaegselt pöörduda selgituste saamiseks juhtkonna poole. Kui talle aga ei meeldi töö sisu ja/või selle eest makstav tasu, siis tuleb kaaluda teise töökoha otsimist/leidmist, kuid see kõik ei saa kuidagi õigustada oma ametijuhendist tulenevate teenistuskohustuste täitmata jätmist.
2. Ka jäävad kohtu tähelepanuta kaebaja viited tema võimalikule ebavõrdsele kohtlemisele võrreldes nende politseiametnikega, kes on väidetavalt pika aja jooksul (1-3 aastat) jätnud oma teenistuskohustused täitmata kriminaalasjade menetlemisel, kuid jäänud distsiplinaarkorras karistamata. Kohus märgib, et kaebaja sellekohased väited on ebakonkreetsed, paljasõnalised ja seetõttu kontrollimatud.
3. Tulenevalt HMS §-st 54 haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 4 lg 1 kohaselt kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. 9 Vastavalt HMS § 4 lg-le 2 kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituste piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. TDVS § 8 lg 1 kohaselt ei tohi distsiplinaarkaristus olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Kohus märgib, et isiku distsiplinaarvastutusele võtmine võimaldab haldusorganile väga laialdast ja mitmekülgset diskretsiooni, alates sellest, kas on üldse vaja distsiplinaarmenetlust alustada, kas tuvastatud distsiplinaarsüüteole on vaja reageerida karistamisega ja lõpetades sellega milline distsiplinaarkaristus valida. On selge, et mitte iga rikkumine ei pea vältimatult tooma kaasa isiku distsiplinaarkorras karistamist. Samas allub kaalutlusõiguse alusel tehtud otsus halduskohtu kontrollile üksnes piiratud ulatuses. Kohtu pädevuses ei ole hinnata isiku karistamise otstarbekust, vaid üksnes õiguspärasust.
4. HMS § 56 nõuab, et kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud (lg 1); haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (lg 2); kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (lg 3). HMS § 55 lg 1 kohaselt haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Kohus on seisukohal, et Käskkirja näol on tegemist formaalselt õiguspärase haldusaktiga, mis vastab nii haldusaktidele üldiselt esitatavatele ülalviidatud vormi- ja sisunõuetele kui ka vastavatele spetsiifilistele nõuetele (TDVS § 11). Sealjuures kohus ei nõustu, et Käskkiri oleks põhjendamata, st motiveerimispuudustega. Kohus rõhutab, et antud juhtumil, tulenevalt HMS § 56 lg-st 1, täiendab Käskkirja motivatsiooni selle aluseks olev distsiplinaarmenetluse kokkuvõte, millele on Käskkirjas viidatud ja mis on olnud U.R.ile kättesaadav.
5. Nagu eelnevalt käesoleva otsuse p-s 2 märgitud, halduskohus leiab, et Käskkiri on ka sisuliselt (materiaalselt) õiguspärane.

§-s 86 on sätestatud politseiametniku distsiplinaarsüüteod, sh p 1 - teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine. Distsiplinaarmenetluses on tuvastatud, et kaebaja ei täitnud oma väärteomenetleja ametijuhendi p-st 3.3 tulenevaid teenistuskohustusi, mille kohaselt väärteomenetleja võtab vastu ja lahendab süüteoteateid (kaebaja on õigesti juhtinud tähelepanu, et ilmselt on tegemist trükiveaga, kuna õige on p 3.2), ning sellega ta pani toime distsiplinaarsüüteo teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine. KrMS § 6 kohaselt kuriteo asjaolude ilmnemisel on uurimisasutus kohustatud toimetama kriminaalmenetlust. Vastavalt sama seaduse § 194 lg-le 1 kriminaalmenetluse ajend on kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave. Tulenevalt KrMS § 195 lg-st 1 on lubatud kuriteoteate esitamine nii suuliselt kui ka kirjalikult. Vastavalt

§ 3

lg 1 p-le 7 politsei ülesanneteks on süütegude menetlemine ja karistuste täideviimine seaduses sätestatud alustel ja korras. Karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 3 lg 1 kohaselt süütegu on käesolevas seadustikus või muus seaduses sätestatud karistatav tegu. Sama paragrahvi lõige 2 järgi süüteod jagunevad kuritegudeks ja väärtegudeks. Asjas puudub vaidlus, et H. M. pöördus 22.11.2012 Haapsalu PJ seoses tema hooldataval hauaplatsil toimunud hauaplaadi lõhkumisega, soovides, et politsei tegeleks hauaplaadi lõhkuja ja lõhkumise asjaolude väljaselgitamisega. Kuivõrd KarS § 149 näeb ette vastutuse surnu mälestuse teotamise eest, sh haua või muu viimseks puhkepaigaks tunnistatud koha või surnule püstitatud mälestusmärgi rüüstamise või nimetatud kohtadest eseme varguse eest, siis pole 10 kahtlust, et H. M. esitas kuriteoteate, st teate/teabe võimalikust kuriteost. Sellisena sai ka kaebaja isiku pöördumisest ja tema tahtest aru, nagu selgesti ilmneb kaebaja 30.11.2012 seletusest. Sõltumata sellest, mida väärteomenetleja vanemkomissar U.R. arvas niisuguse kuriteo lahendamise perspektiivist ja milline oli selle kuriteoteate lahendamise/menetlemise tulemus tegelikult /tl 62-63/ või kas „inimesed teadvustasid või vähemalt pidid teadvustama, et mitu nädalat tagasi, pimedal aastaajal valgustamata ja valveta kalmistul, kus avaliku kohana võib igaüks igal ajal liikuda, on tagantjärgi kellegi isiku konkreetse tegevuse kindlakstegemine ebareaalne“, tuli kaebajal sellele teatele ettenähtud korras reageerida. Et ta seda ei teinud, pani ta formaalselt toime distsiplinaarsüüteo. Kohus rõhutab, et iseenesest ei ole vale, kui kuriteoteate esitanud isikule selgitatakse menetluse võimalikku perspektiivi, et ei tekiks asjatuid või ülepaisutatud ootusi, kuid niisugune selgitus ei saa asendada teate korrakohast vastuvõtmist ja menetlemist. Kohus nõustub Käskkirjas tehtud järeldusega: „Kuigi U.R. sõnaselgelt ei keeldunud kodanikult kuriteoteadet vastu võtmast, siis väärteomenetleja oma suhtlemisega, väljaütlemistega põhjustas olukorra, kus kodanikele jäi mulje, et politsei ei saa antud juhul mingeid tegevusi teha ja asjakohane on politseiametniku kabinet vabastada“. Kahtlemata võis selline käitumine jätta kodanikele politseist halva mulje. Ka ei õigusta kuriteoteatele reageerimata jätmist politseisse pöördunud isiku ärritumine (mis võis antud juhul olla tingitud just U.R.i vähesest entusiasmist asjaga tegelda), kuna politseiametnik peab tulema toime ka niisuguste olukordadega, sest arvestades „klientuuri“, kellega politseil tuleb üldjuhul kokku puutuda, on nad saanud sellekohase ettevalmistuse. 9. Kohus ei nõustu kaebajaga, et tema distsiplinaarkorras karistamine oli ülereageering ja ebaproportsionaalne võrreldes kõigi asjaoludega. Kohus eelnevalt märkis, et kohus ei saa otsustada selle üle, kas kaebaja karistamine oli antud juhul otstarbekas. Samas kohus ei leia, et

§ 88

järgi politseiametnikule määratavatest distsiplinaarkaristustest kergeima – noomitus – määramine oleks toimunud vastuolus TDVS § 8 lg 1 ja diskretsioonipõhimõttega ehk õigusvastaselt. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja karistamise kasuks otsustamisel ja talle konkreetse karistuse valimisel arvestatud nii tema positiivse iseloomustuse kui ka senise laitmatu teenistusega, sh kehtiva distsiplinaarkaristuse puudumisega. Kohtu arvates ei ole kaebajale ette heidetud tema pikka teenistusstaaži. Viidet sellele tuleb käsitada kontekstis karistuse määraja hinnanguga distsiplinaarsüüteo raskusele ja kaebaja suhtumisele toimepandusse. Vaidlust ei saa olla selles, et kaebaja sisuliselt ei tunnista distsiplinaarsüüteo toimepanemist, ei näe endal erilist süüd ja püüab oma otsese teenistuskohustuse täitmata jätmist igati õigustada, kuna see nähtub selgelt nii tema distsiplinaarmenetluse raames antud seletustest kui ka kohtukaebusest. Samuti ei saa olla vaidlust selles, et politsei (politseiametniku) ükskõikne reageerimine abipalvega tema poole pöördunud kodaniku murele jätab politseist ebausaldusväärse mulje, kuigi selle organisatsiooni põhiväärtused peaksid olema professionaalsus, inimlikkus ja koostöö. Seetõttu on mõistetav, et kui pikaajalise teenistusstaažiga ametnik eksib niivõrd ilmsete nõuete/põhimõtete vastu, „siis ei piisa antud juhul üksnes ametniku tähelepanu juhtimisega rikkumisele, vaid U.R.i suhtes tuleb rakendada distsiplinaarkaristust, et tema saaks teha vajalikud järeldused ning vältida tulevikus taolisi rikkumisi.“ 10. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Samas tuleneb eelmärgitud sättest, et isikul, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb üldjuhul kanda ka vastaspoole menetluskulud. HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid, kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid aga kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Nende esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta. 11 Antud juhul jääb U.R.i kaebus rahuldamata. PPA ei ole omapoolset menetluskulude nõuet esitanud. Seega kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et poolte võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Hurma Kiviloo kohtunik 12