Obsah (7)

§ 1028§ 619§ 115§ 620§ 621§ 127§ 103

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-12-31778 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Ulvi Loonurm, Mare Merimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 14.05.2013, Tall

§ 1028alusel.

Apellatsioonkaebuse põhjendused Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ning menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus on otsuse tegemisel ebaõigesti tuvastanud asjaolu, et kuna 24.02.2012 ja 28.02.2012 on hageja arveldusarvelt toimunud sularaha väljavõtmine Gislavedis, Rootsis, siis pidi kõnealuseid toiminguid teinud isikule teada olema ka pangakaardiga seotud PIN-kood. Samas on kohus jätnud tähelepanuta, et hageja konto väljavõttest nähtub, et hageja on 24.02.2012 ja 28.02.2012 arveldusarvelt raha välja võtnud deebetkaardiga nr xxxxxxxxxx, kuid vaidlusalused sularaha väljavõtmised 22.02.2012 on toimunud kaardiga nr xxxxxxxxxxxxxx, mis oli kostja valduses alates 12.12.

1. Seega tehti toiminguid kahe erineva deebetkaardiga. Seetõttu ei ole õige kohtu järeldus, et vaidlusaluse deebetkaardi nr xxxxxxxxxxxxxx PIN-kood pidi teada olema hagejale endale või kolmandale isikule. Kostja ei ole tõendanud oma väiteid, et pärast deebetkaardi AS-st Swedbank kättesaamist jättis ta selle Suur-Patarei 3-5 korterisse, sest see oli hageja ja kostja vahel levinud praktikaks. Pangakaarti ei ole võimalik kasutada ilma, et isik teaks selle kasutamiseks vajalikke PIN-koode. Kuivõrd kostja nimele tehtud volikiri deebetkaardi kättesaamiseks sisaldas endas volitust nii pangakaardi kui ka selle pangakaardi kasutamiseks ettenähtud turvaelemendi kättesaamiseks, siis pidi kostjale vaidlusaluse pangakaardi PIN-kood teada olema, vastasel juhul oleks olnud välistatud pangaautomaadist sularaha väljavõtmine 22.02.
2. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning mentluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu hagi rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus saab teha ise uue otsuse (TsMS § 657 lg 1 p 2). 3 Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi. Kohus kvalifitseerib õigussuhte ise vastavalt poolte esiletoodud asjaoludele. Poolte vahel ei olnud vaidlust järgmistes asjaoludes: - hagejal ja kostjal oli kokkulepe, et kostja võtab volituse alusel pangast hageja deebetkaarti ja annab selle üle hagejale. - kostja sai hageja deebetkaarti valduse 12.12.
3. - 24.02.2012 ja 28.02.2012 on hageja pangakontodelt võetud 3 000 eurot. - deebetkaarti pole kostja hagejale isiklikult üle andnud ja selle asukoht on senini teadmata. Hageja tugines peamiselt järgmistele väidetele: - kostja ei andnud deebetkaarti koos PIN-koodidega hagejale üle. - kostja võttis 24.02.2012 ja 28.02.2012 hageja arveldusarvelt 3 000 eurot. Kostja tugines järgmistele vastuväidetele: - poolte vahel oli praktika jätta üksteisele asju kostja poolt üüritud eluruumi. Kostja jättis deebetkaarti sellesse eluruumi. - pangakaarti sai kostja ilma PIN-koodideta. - kui ka PIN-koodid olid, on võimalik nende ümbervahetamine pangakaarti kasutaja poolt. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole antud asjaoludel poolte vahel alusetust rikastumisest tulenevat õigussuhet. Pooltevaheline õigussuhe vastab käsunduslepingu tunnustele, kusjuures käsund tuli täita ilma tasuta (

§ 619mõttes).

Kostja pidi võtma pangast pangakaardi koos PIN-koodidega (turvaelementidega) ja andma need üle hagejale. Kuna tegemist on käsunduslepinguga, saab rääkida lepingu rikkumisest ja lepingulise kahju hüvitamisest (

§ 115

). Ringkonnakohtu istungil möönis hageja, et soovib tugineda käsunduslepingust tulenevale regulatsioonile. Käsundisaaja peab käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega (

§ 620lg 1).

Ära tuleb hoida kahju tekkimine käsundiandja varale (

§ 620lg 2 I lause).

Kostja ei vaidlustanud apellatsioonikohtu istungil ja vaidlus puudub selles, et volitus oli kostjale tehtud pangakaardi koos PIN-koodidega kättesaamiseks. Ei ole eluliselt usutav, et pangakaart väljastati kostjale ilma PIN-koodideta. Nimetatut oleks kostja pidanud tõendama, sest see ei tulene kinnituskirjast kaardi kättesaamise kohta (tl 10) ega muudest tõenditest. Kostja ei ole tõendanud pooltevahelist praktikat asjade korterisse jätmise kohta ega vastavasisulist juhist (

§ 621mõttes) konkreetse käsundi täitmisel.

Hageja ei võtnud omaks, et poolte vahel selline praktika esines või et käsunduslepingu alusel andis ta kostjale juhise jätta pangakaart üürikorterisse. Kostja ei ole tõendanud ka seda, et jättis kaardi üürikorterisse. Hageja ei võta omaks, et ta oleks pangakaardi üürikorterist kätte saanud. Lisaks ei võtnud hageja omaks, et kasutas üürikorterit vaid üksinda. Põhja Ringkonnaprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise määrus ei ole usaldusväärne tõend selle kohta, et raha võttis arvetelt kostja. Määruses puuduvad põhjendused, mille alusel prokurör nimetatud järelduseni jõudis ja see on oletuslikku laadi. Pangakaardi ja PIN-koodide sattumise korral kolmanda isiku valdusesse on selleks õigustamata isikutel võimalus kasutada hageja pangakaarti pangaarvel oleva raha väljavõtmiseks. Kostjal tuli 4 käsundi täitmisel arvestada käsundiandja huvidega ja neid kaitsta. Samuti tuli käsund täita viisil, mis hoiaks ära kahju tekkimise. Isegi kostja poolt pangakaardi ja PIN-koodide jätmine üürikorterisse, ilma selleks vastavat korraldust saamata, on käsundisaaja lojaalsus- ja hoolsuskohustuse rikkumine, sest võimaldab kaardi sattumise kolmandate isikute valdusesse. Konto väljavõtetetega (tl 11 ja 44) loeb kohus tõendatuks, et hageja pangakontolt võeti 3000 eurot. Nimetatuga on tõendatud kahju tekkimine hagejale. Kostja pidi käsunduslepingu sõlmimisel ette nägema, et pangakaardi ja PIN-koodide väidetav jätmine üürikorterisse ja nende isiklik üleandmata jätmine hagejale, võimaldab kaarti kasutada kolmandatel isikutel, kes selleks õigust ei oma (

§ 127lg 3).

Esineb ka põhjuslik seos: kui kostja oleks kaardi hagejale üle andnud, poleks keegi teine saanud seda kasutada hageja raha väljavõtmiseks (

§ 127

). Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid väita, et temapoolne kohustuse rikkumine oleks vabandatav (

§ 103lg 1 mõttes).

Seega kuulub hagi rahuldamisele ja kostjal tuleb hüvitada hagejale kohustuse rikkumisega tekitatud kahju (

§ 115lg 1).

Õige on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus tugines üllatuslikult asjaolule, mida pooled esile ei toonud. Nimelt nähtus pankonto väljavõttelt (tl 44), et sellelt on ka pärast 22.02.2012 rahasummasid välja võetud. Hageja on apellatsioonkaebuses selgitanud, et need on välja võetud teise, hageja valduses oleva, pangakaardiga. Nimetatuga on maakohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Maakohtu otsus kuulub muutmisele ka menetluskulude jaotuse osas. TsMS § 162 lg 1 alusel jäävad maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Ele Liiv Ulvi Loonurm Mare Merimaa 5